17. mai 2016 - Kevadtormi erileht nr 2 by Sõdurileht

Koloneli ja aspirandi intervjuu: kuidas nad õppust näevad

lk 4-5

6000 võitlejat, sh 1000 liitlast andsid korraliku lahingu

lk 6

Kuidas moon lahinguväljale jõuab?

lk 10

TORMI HÄÄL TEISIPÄEV, 17. MAI 2016

ISSN 1736-3411

2 Sõdurileht

17. mai 2016

Juhtkiri

Ühtne löögirusikas MARIO SÕRM ULVAR KÄÄRT ERKO REBANE Torm on taandumas. Kagu-Eesti nägi viimased kolm nädalat, kuidas tänapäeval üks sõda võiks välja näha. Teadupärast on õppustel vähemalt kaks seaduspära – seal on raskem kui lahingus ja võidavad kõik. Loetud päevade pärast lähevad reservväelased tagasi oma igapäevaste toimetuste juurde, ajateenijad reservi vastu uutele väljakutsetele ja tegevväelased saavad õppustel omandatut oma kutsumuses rakendada. Õppus on kinnitanud kõigile kaitseväelastele, et kui peame kunagi oma vabaduse eest seisma, siis teeme seda koos liitlastega. Seekordne Kevadtorm on iseäranis hästi näidanud, et meie üksuste väljaõpe on sedavõrd heal tasemel, et kõikidel osalejatel on üksteiselt midagi õppida. Liitlased on saanud harjutada enda jaoks ebatavalistes oludes, kus külateel lahingumasinate vahel sagib kohalik rahvas. Reservi arvatavad ajateenijad said hindamatu kogemuse võitlemisest rahvusvahelise ja professionaalse vastasega. Oskame nüüd paremini tegutseda ühtse löögirusikana. Kevadtormiga ei lõpe veel midagi. Sellega jätkub nii reservi minejate, kui ka reservväelaste teenistus, et olla ka kolme, viie ja kümne aasta pärast valmis oma kodumaad kaitsma.

Ära unusta meie kajastusi jälgida ka Facebookis ja Sõdurilehe Youtube’i kanalil!

Kas teil on huvitav lugu, mis vääriks ka teistele rääkimist?

Sõdurileht ootab ajateenijate kaastöid. Kui sul on idee, siis kirjuta meile

sodurileht@mil.ee

sõdurileht TEAVITUSKESKUS

Filtri tee 12, 15007 Tallinn tel 717 2179

Lahinguväljale trügib eestlaste mehitamata tulevikumasin ULVAR KÄÄRT

Uudne roomiksõiduk võib tassida pea tonni kaaluvaid koormaid või liigutada hoopis optilise silmaga kaugjuhitavat robotkuulipildujat. Väike, aga tubli pill. Just nõnda võiks lühidalt iseloomustada Milrem ASi Kevatormi ajal logistikapataljoni kaitseväelastele testimiseks antud mehitamata roomikmasina prototüüpi. Väikest tanki meenutava rohelise „eluka“ töökindlus pandi pataljoni paiknemisalal proovile ülesannetega, mida tavaliselt käsitsi või suuremate masinatega tehakse ehk siis varustuse ja materjalide laialivedamisega. „Tegu on universaalse, avatud platvormiga masinaga, mille peale saab sisuliselt ükskõik mida külge integreerida. Kas siis kauba vedamise lahendust, nagu praegu, või siis hoopis relva- või kaamerasüsteemi,“ kirjeldab kaugjuhitavat riistapuu üks autoreid, Milrem ASi arendusjuht Tõnis Jaaniste. „Masina ühe roomiku koopasse

„

Kapral Stern Ilves: Hea, et selliseid tulevikumasinaid lastakse ka ajateenijatel proovida

Roomikmasina praegusele prototüübile on plaanis peale panna nn followme-süsteem, et muuta see kuulekaks „veoloomaks“, mis oskab juhtpulditagi ise „peremehe“ järel liikuda. Tõnis Jaaniste arendusjuht AS Milrem

on peidetud mootoreid käivitav akupakk, teisele poole akusid laadiv diiselgeneraator. Kasulik sõiduulatus küündib kümne tunnini, misjärel on vaja masinat tankida. Tegevusraadius jääb 600-700

Foto Rene Riisalu

meetri kanti.“ Tänu elektrimootoritele liigub masin vaikse surina saatel. Juhil on käes PlayStationi mängukonsooli meenutav pult ning õlal rippuv saatja vahendab kõik nupulevajutused-käsklused masinani. Justkui nõiaväel pöörab see silmapilguga vasakule või paremale, sõidab edasi-tagasi või teeb kohapeal täispöörde. Seejuures suudab ronida üles mäest ja ületada ka suuremaid ettejäävaid konarusi. Tavaliste soomusmasinate väikse vennana tunduva roomikmasina tippkiirus on sõltuvalt maastikust 20-30 km/h ehk siis samaväärne ratta seljas kihutamisega. Nutika riistapuu mass on aga aukartustäratav – ühtekokku kaks

meetrit pikk ja lai ning meetri kõrgune liikur kaalub ligi tonn. Seejuures jaksab see ühest kohast teise vedada pea sama raske koorma või relvasüsteemi. „Hea, et selliseid tulevikumasinaid lastakse ka ajateenijatel proovida, et näha, mida kõike sellega teha saab,“ märgib logistikapataljoni ajateenija kapral Stern Ilves, kes sai roomikmasina juhtimist proovida. Ilves usub, et tulevikus võivad sellised roomikmasinad sõdurielu omajagu kergemaks muuta. Kõik see, mida tuleb praegu n-ö kondimootoriga ühest kohast teise vedada – varustus, vesi, küttepuud, kütus või laskemoon –, kannaksid laiali hoopis need samad roomikmasinad. Jaaniste märgib, et roomikmasina praegusele prototüübile on plaanis peale panna nn follow-mesüsteem, et muuta see kuulekaks „veoloomaks“, mis oskab juhtpulditagi ise „peremehe“ järel liikuda. Miks militaarringkonnad Milremi väljatöötatud mehitamata liikuri vastu huvi tunnevad? Eeskätt ikka seepärast, et need aitaks lahinguolukorras inimelusid säästa.

Tormiüllatus! Metsas saab võitlusvaimu virgutada aurusaunas! ULVAR KÄÄRT, KUIDO SAARPUU

Läsna kandis õhutõrjepataljoni kuulsust koguvat pesemispunkti otsides, paistab ühe idüllilise kevadisest linnulaust rõkkava metsalagendiku servas varjuline kuusetukk. Noorte puude vahele pugedes tuleb välja, et just sinna ongi osavalt peidetud duššinurk, mille juurde kuulub ka aurusaun. Jah, lugesite õigesti – üks korralik aurusaun, mis teeb olemuselt silmad ette igale sanatooriumisaunale. „Juba dušš üksi on metsas hea, aga aurusaun, mille paneme püsti vaid siis, kui selleks aega leidub, on lisaboonus. Taktikalise õppuse ajal on see tõeline luksus, mis mõjub hästi meeste võitlusvaimule,“ tähendab sauna põhiinitsiaator, õhutõrjepataljoni tulejuhtimis-tagalapatarei vanemveebel Keith Tarakanov ühes ajateenijate nõu ja jõuga valmis meisterdatud vabaõhu-pesemiskohta tutvustades. Tema sõnu kinnitavad aina aurupahvakute saatel kilesaunast välja vupsavad ajateenijad, kelle punased ja leemendavad näod pakatavad rahulolust. Tulikuumast leitsakust sooja dušši alla astudes kaob nägudelt viimnegi tülpimuseraas. Jutud õhutõrjepataljoni imetabasest aurusaunast, mida keegi esiotsa uskuda ei tahtnud, hakkasid Kevadtormil osalejate seas levima kohe, kui see õppuse esimesel nädalal Rutjal püsti pandi.

Peatoimetaja: rms Janek Mäggi Küljendajad: n-srs Johannes Madis Aasmäe, n-srs Kethmar Salumets

Ehituselt on saun hästi lihtne, ent täidab oma ülesannet enam kui hästi. Laudadest kokkuklopsitud pooleteise meetri kõrgune ja kolme meetri laiuste seintega kiletatud sauna põrandaks on tavalised puidust euroalused. Kuidas ometi saab metsade rüpes kuuma auru teha? Lihtne! Selleks pole vaja midagi muud kui üht kaitseväes kasutusel olevat Rootsi väliköögikomplekti puuküttega aurukatelt. Pesukompleksi varustust vedava autokasti külge kinnitatud katla voolikutest pahinal sauna tulvav aur kütab leiliruumi vaid loetud minutitega niivõrd kuumaks, et ka kõvema saunaskäija nahk värvub lühikese ajaga tulipunaseks.

„

Saun on äkiline, sest aur on väga kuum. See kõik võib alguses ära ehmatada, kuid tegelikult on saunas olla väga mõnus! saunamees Sander Soone nooremseersant tagalarühma relvaremondi jao ülem

Äkilise sauna mõnud Üks, kes sauna ehitamisele käe külge pani, on tulejuhtimis-tagalapatarei tagalarühma vanem nooremseersant Henri Valma. „Tunne on üliäge!“ kiidab ta ühes Sõdurilehe reporteriga kuumava auruleili käes ägisedes. Auruvoolikute teises otsas, katla juures istub tagalarühma relvaremondi jao ülem, nooremseersant Sander Soone. „Soone, keera

Toimetajad: kpr Kasper Elissaar, kpr Tanel Rungi, kpr Hannus Luure, rms Kaarel Roostar, kpr Ulvar Käärt, n-srs Erko Rebane, lpn Kuido Saarpuu, srs Mario Sõrm

Aurusauna võlu: "Tunne on üliäge"

Foto Rene Riisalu

kraane! Soone, pane puid alla!“ kõlavad hõiked. Saunamees Soone teebki seda, mis kästakse. Lisaks laseb ta vajadusel pesijatele taskutelefonist muusikat. Piisab kui saunamees keerab ühe kraani asemel lahti kaks ja saunalised pudenevad ükshaaval leiliruumist välja. „Saun on äkiline, sest aur on väga kuum. See kõik võib alguses ära ehmatada, kuid tegelikult on saunas olla väga mõnus,“ kinnitab Soone. „Oluline on ka sauna ehitamine kui protsess. Kõik see tõstab metsas motivatsiooni ja parandab tuju.“ Vesi tuleb aurukatlasse ja mõlemale poole autokasti paigaldatud kahestesse duššisüsteemidesse samas kastis olevast neljast mahutist. Igasse tünni mahub tonni jagu vett. „Neljast tonnist veest piisab, et kogu pataljon saaks end puhtaks küürida,“ sõnab Keith Tarakanov. Isetehtud duššisüsteemide tööpõhimõte, mille vett samuti

auruga soojendatakse, on lihtsamast lihtsam: duššiotsiku kõrval olevat sanga tõmmates pääseb vesi voolama ja seebitamise ajaks seda uuesti ülespoole lükates saab „kraani“ kinni keerata. Pesemiskompleks on üksikasjadeni läbi mõeldud. Selleks, et ka pikemakasvulised saaksid end küürutamata ja normaalselt püsti seistes pesta, on autokasti tagumised rattad duššide kõrgemale kergitamiseks tõstetud „pakkudele“. Habemeajamiseks on duššinurka üles pandud peegel ja selle alla žileti loputamiseks veepotsik. Ehk siis kõik, mis vähegi kaitseväeliseks ihuharimiseks vaja, on siin olemas. Saunast rääkimata. Kuigi seda kõike tundub rohkem kui küll olema, käib selle kokkupakkimine kiiresti. „Kui laager on vaja teise kohta kolida, siis poole tunniga on kogu süsteem kokku pandud ja olemegi läinud,“ kinnitab Tarakanov.

Fotograafid: n-srs Silver Mikiver, n-srs Hans-Toomas Saarest, rms Karl Martin Räästas, rms Joosep Laik, n-vbl Rene Riisalu

Kaitsevägi internetis: www.mil.ee, www.youtube.com/sodurileht Kaitseväe pildialbum: pildid.mil.ee Vaata ka Sõdurilehe Facebooki-lehekülge www.facebook.com/s6durileht

17. mai 2016 Sõdurileht 3

Moona tee lahinguväljale KUIDO SAARPUU

Kaitseväe pikima treileriga sõitmisel mässamist jätkub Kaitseväe pikim sõiduk, MercedezBenž sadulveok koos treileriga moodustab 20,6 meetri pikkuse autorongi, võtab peale kuni 60tonnise koorma, millel on kaks 20tonnise tõmbejõuga vintsi ning ajateenijatest autojuhid. Kütuse-eritehnikarühma autojuht kap ral Timo Tšernjavski tunnistas, et sedavõrd pika treileriga sõitma õppimine oli parajalt keeruline. „Masina gabarii te peab väga hästi tunnetama, sõites tuleb pidevalt nendega arvestada ning peeglitest sõitu jälgida,“ selgitas ta. „Erinevalt näiteks DAF treilerist keera vad sellel haagisel ka kaks viimast paari tagumisi rattaid, mis tähendab,

Kaitseväe kõige pikem masin: 20,6 m

et kurvides ei lõika haagis mitte sisse, vaid umbes 1,5 meetri ulatuses välja. Peab tähelepanelikult jälgima, et ta ei niidaks sabaga teeservast liiklusmärke maha.“ Veoautoga sõitmiseks vastavat juhiluba Tšernjavskil enne ajateenis tust taskus ei olnud, kuid see-eest töötas veoautode remondimehaanikuna. Kohe kui veebruaris meestele veoautod kätte anti, oli Tšernjavskil soov kindel: tema tahab saada mõne erilisema sõiduki peale. Ajateenistuses on ta antud sõidukiga vedanud näiteks tõstukeid ja lennusadamast vana sõjatehnikat Jõgeva muuseumisse. Sõidupraktikat on saanud ka teistest vedudest.

Foto Joosep Laik

Logistikute eritehnikat juhib Taanis ülikooli lõpetanud noormees

Kui Rait Uritam eelmisel aastal Taanis logistikaalase kõrghariduse omandas, ei osanud ta loota, et ajateenistus annab talle võimaluse juhtida mehi ja suuri sõidukeid. Läks aga just nii. Toetuse väejuhatuse logistikapataljoni logistikakompanii kütuse-eritehnikarühma ülem aspirant Rait Uritam lõpetas eelmisel aastal õpingud Taanis Zeelandi äri- ja tehnoloogiainstituudis. „Olen väga rahul, et mul läks korda ühildada oma tsiviileriala ja teenistus kaitseväes. Saadud kogemuste pagas annab mulle teiste koolilõpetanute ees väga suure eelise,“ sõnab ta. Uritamile allub 25 ajateenijat. Kütuse-eritehnikarühmas on valdavalt treilerid ja kütuseautod, kokku üle kümne sõiduki. Tasub mainida, et ka kaitseväe pikim masin, 20,6 meetrit pikk treilermasin, kuulub nende rühma. Rait Uritam on oma rühma meestega rahul. „Paljud meestest on eelnevalt tehnikaga kokku puutunud. Ka nõutava autojuhiloa sai teenistuse jooksul tehtud Üldiselt sai kokku väga hea grupp,“ sõnab ta. Õppusel Kevadtorm on kütuse-eritehnikarühma ülesanne erinevate vedude teostamine. Aspirant Uritam ajateenistuse lõpuni jäänud päevi enda sõnul väga täpselt ei loe. Kindel on, et mai lõpus riputab Tallinnast pärit sümpaatne sell vormi varna, leiab endale Eestis erialase töö ja kogub välismaal edasiõppimiseks raha.

Aasmäe: järske liigutusi tuleb vältida.

21,5 tonni kütust kohale vedada? Pole probleemi! Kapral Gerrtet Aasmäe (23) sõi dab ajateenistuses Daf veoautoga, mille taga on kuni 21,5 tonni vedelkütust mahutav tsistern, millest saavad oma elumahla pisemad kütuseveokid ehk 4 tonni kütust mahutavad „põrsad“. Tallinna tehnikakõrgkoolis transporti ja logistikat õppiv kütusejao pooljao ülem Aasmäe on rahul nii

Foto Joosep Laik

kaitseväest saadud juhiloaga kui praktilise töökogemusega, mis kattub tema tulevase tsiviilerialaga. „Suure tankurautoga töötamisel on mitmu eripära,“ selgitab Aasmäe. „Ohutustehnikale peab tähelepanu pöörama, sest tsister nis on aine, mis võib õnnetuse korral keskkonnale palju kahju tekitada. Samuti ei tasu selle veoautoga sõites järske liigutusi vältida. Kui kütus tsisternis kõikuma hakkab, võib see kurvides väga kätte maksta.“ Vot, sellised masinad on logistikapataljonis kasutusel.

Ilutarbed õppusel: hantlid ja sangpommid on mul metsas kaasas! KUIDO SAARPUU

Nooremleitnant Pauliine Nettan (24) sirutab käed välja ning näitab piltlikult kuivõrd palju oleks tal vajadusel kodus hügieenitarbeid ja erinevaid ilutooteid kasutada. Metsa minnes tuleb paratamatult teha valik. „Minimalism on see sõna, mis iseloomustab metsaelu kõige paremini,“ tunnistas 2. jalaväebrigaadi jalaväepataljoni pioneerirühma ülem nooremleitnant Nettan. „Kui sind ootab ees esimene metsaõppus, mõjutab see igapäevast elu päris palju. Ega sa ju väga täpselt ei tea, mis on see hädavajalik, mida kaasa võtta.“ Kindel on, et hakkama saada tuleb vähesega. „Tohututes hunnikutes šampoone ja palsameid kaasa tassida ei ole mõttekas. Dušši alla ju igapäevaselt ei saa,“ märgib ta. „Paratamatult on metsas üks ja kodus teine igapäevarutiin.“ Sama kehtib erinevate meigivahendite ja iluasjade kohta. Nooremleitnant Nettan tunnis-

tas, et õppuste ajal „meigib“ ta end vaid maskeerimiskreemiga. Ka kõrvarõngad ja sõrmused muudavad kandja elu metsas pigem ebamugavamaks kui mugavamaks. „Ei ole mul midagi häbeneda, nagunii kõik teavad, milline ma välja näen.“ Pioneeripataljoni väljaõppeosakonna ohvitser kapten Margit Vaarma (34) on õppuste ajal kasutusel aastatega välja kujunenud nö metsakosmeetika kott. „Sinna mahub kreem, päiksekreem, niisked rätikud, hambahari-pasta ja ongi kõik,“ loetles ta. „Ega ma kodus pereinimesena end ka suurt ei meigi. Kui juhtun mõnel harval korral end välja minema asutama, on suur muutus seegi, kui juuksed lahti kammin ja ripsmetušši kasutan.“ Ilurituaalid ilurituaalideks, kuid on tegevusi, millest naisohvitserid metsa minnes loobuda ei soovi. Näiteks sportimine. Pauliine Nettan püüab võimalusel ikka jooksusammul metsaradu mõõta ja raskusi tõstes tsiviilmaailma jõusaalides tehtavat imiteerida. „Eks need kevadised suurõppusedki on erinevad, näiteks eelmise aasta mais „Siilil“ oli niivõrd külm,

Margit Vaarma ja Pauliine Nettan teavad, kuidas metsas ilus olla.

et ujumise peale ei saanud mõeldagi,“ toob end igapäevaselt külma veel all karastav Margit Vaarma välja. „Trennist rääkides, hantlid ja sangpommid on mul metsas kaasas. Teen harjutusi enese toonuses hoid-

mise nimel." Tegevväelasena on käimasolev õppus Pauliine Nettanile kolmas, ta osales ka eelmise aasta õppusel „Siil“. Margit Vaarma oma metsas käike sedavõrd täpselt ei tea. „2002.

Foto Joosep Laik

aastal tulin ajateenistusse, 2003. aastal esimesel „Kevadtormil“ ma ei käinud, sõjakooli ja lastekasvatamise aastad jäid ka vahele, kuid ülejäänud õppustel olen kohal olnud,“ selgitas ta.

4 Sõdurileht

17. mai 2016

Esmaklassiline matkaja – ajateenijast rühmaülem peab õppusel korralikult taldu kulutama

MADIS VAIKMAA

KASPER ELISSAAR

Kuulipilduri abi ülesannetest saavad ilmselt kõik aru. Aga millega tegeleb õppuse staap? Kuidas seal töö käib? Tormi hääl uuris kolonel Aivar Kokka käest järele.

Kui õppust Kevadtorm juhivad kõrgemal tasemel kindralid, kolonelid ja majorid, siis rühma suuruste üksustega majandavad ajateenijad. 2. jalaväebrigaadi Kuperjanovi jalaväepataljoni C-jalaväekompanii 2. rühma ülem aspirant Marcus Niin tutvustas oma elu õppusel ja rääkis toimuvast ausalt. Loe ka järgmist lugu, kus vastas samadele küsimustele kolonel Aivar Kokka. Mida te Kevadtormil teete? Igapäevaselt tegeleme kaitse üles ehitamisega. Oleme jalaväerühm ja asumegi kogu aeg kaitsele. See on meie peamine tegevus. Paneme traati, kaevame ja kamotame auke, ehitame muid tõkkeid ja miinivälju. Mul endal on palju planeerimist. Rühmaülem planeerib jagude paiknemise kaitses, arvestades maastikku, üksteise toetamise ja vasturünnaku võimalusi, ohtlikke suundasid – mõtlemist on päris palju. Kõige mahukam ongi algusetapp, sest siis on vaja hästi palju maastikuluuret teha ja see kestab kaua. Maastik pahatihti ei taha olla väga soosiv, aga päeva lõpuks saab see tehtud. Siis on vaja tõkked ära planeerida, natuke töödejuhataja olla ja teiste rühmadega suhelda, et omavahel mingeid jamasid ei tekiks, näiteks üksteist laskma ei hakkaks. Mis on tormi juures kõige suurem väljakutse? Väljakutse on pideva stressi ja väsimusega planeerimine. Olukord, kus peab palju tööd tegema tohutult vähese energiaga. Pead kuskilt selle motivatsiooni leidma ja vastutustunnet hoidma. Rühmaülem ei saa alla anda. Kui sõduril kaob motivatsioon, siis rühmaülemal ei tohi kaduda. Vastutus on nii suur. Kui sina annad alla, siis on tegelikult kõigil jama. Sinust sõltub see, kui hästi jaod midagi teevad, kui hästi kompanii manööver välja tuleb. See ongi. Pinge on suur. Milline on kevadtormava aspirandi argipäev? Päev algab vastavalt rutiinile. Varakult üles, neljast näiteks, ühel hetkel oleme stand two’s, pärast seda lähevad julgestused välja ja toimub positsioonide ettevalmistamine sisuliselt lahingu alguseni. Tegelikult rühmaülem liigub tohutult palju. Liigub eri positsioonide vahel, teiste rühmade juurde, timmib asju. Mul sidemees pani omale sammulugeja peale ja siis vaatasime, et päevas kõnnime kuidagi 18 kilomeetrit täis. Vahel 20, ükskord isegi 25-26 kilomeetrit. Ise ei panegi enam tähele seda, aga sidemehel on raske, tal on Harris seljas ja peab sama distantsi läbima. Kõige selle kõrvalt planeerin meeletult. Mis on Kevadtormil kõige problemaatilisem? Siit kaugelt vaadates tundub, et

Kolonel Kokka – mee

Aspirandist rühmaülem peab pidevalt planeerima ja organiseerima.

Kevadtormile ei ole konkreetset stsenaariumit kirjutatud. Lastakse üksustel vabalt joosta ja see tekitab olukorra, kus vahekohtunikel on keeruline hinnata, kes kus mida teeb. See tekitab lisapingeid vastase ja meie vahel ning toob omakorda kaasa arusaamatusi. Vahekohtunikke ei ole kindlasti kunagi liiga palju ja paraku praegu on vahel raske hinnata seda, kes saab surma kuskil. Sõdur ütleb küll, et lasi mitu korda, aga mees ikkagi jookseb püstijalu üle lagendiku. See on selline pentsik olukord. Eks see ole tingitud stsenaariumi puudumisest ja sellest, et vahekohtunikke pole piisavalt ja nad ei märka või teinekord ei tahagi märgata. Mitu liitrit kohvi, suitsupakki, unetundi ja vandesõna 24 tunni jooksul kulub? Kohviga on see, et seda ei jõua teha. Ja nii ongi – null kohvi. Suitsu tegemine sõltub päevast. Võib-olla veerand või pool pakki. Kui on rahulikum, siis suitsu ei lähe nii palju, aga kui lahing käib, siis 24 tunni jooksul läheb pakk nii teinegi kord. Unetunde oli viimati kaks ja pool või kolm, tavaliselt keskmiselt neli tundi. Siin olukorras harjud sellega ära ja puhkad vajalikul määral välja. Kui tegevust on, siis seda und ei tule ka niisama peale ja rühmaülemal seda tegevust juba on. Vandesõnad tulevad siis välja, kui on rünnakud. Kaitses on päris rahulik. Eks mingid vandesõnad on saanud asesõnadeks, ei oska enam määratledagi, aga neid ei ole nii palju tegelikult. Kuidas toit maitseb? Valdavalt oleme kuivtoidu peal ja suures plaanis oleme sellega harjunud. Eks paljud sõdurid ostavad omale ise ka palju asju kaasa. Kõigil on kuivtoidu puhul mingid kindlad asjad, mis enam kindlasti alla ei lähe. Aga kui sul on kogu aeg kiire ja kõht tühi, siis see maitse ei olegi enam niivõrd oluline. Tähtis on see, et saad toidu alla ja energia sealt kätte. Toit on vahend, et saaksid eesmärgi poole püüelda, aga ta ei

Foto Karl-Martin Räästas

ole eesmärk iseenesest. Tuhka see maitse! Kui siin vahel sooja toitu saame, siis midagi halba selle kohta ei saa öelda. See on hea! Mis on tormi õppetunnid? Eks eelkõige kogemuse abil oleme lahinguliselt õppinud. Lisaks see, et infopuudus on üheks põhjuseks, miks motivatsioon kaob. Kui ei teata, miks mida tehakse, langeb motivatsioon. Siin aitab juba esialgu see, kui annad rohkem infot. Ehk sõdur peab teadma, miks ta on kuskil ringkaitses ja mida ta ootab. Ta peab teadma, et ta ei istu niisama kaevikus, vaid vastane ongi reaalselt kilomeetri kaugusel ja võib kohe peale lennata Pasidega. Kui ta seda ei tea, vaatabki ta taevast ja mõtleb, miks ta kaevikus on. Ja kui ta hakkab selle peale mõtlema, tulevad tal juba tsiviilimõtted peale ja siis on kõik ammu läinud. Olukorrateadlikkust tuleb hoida. Kuidas suhtute liitlaste kohalolekusse Kevadtormil? Vahva on! Liitlastel on kõva tehnikat ja tormil sa näed seda kõike, mis sulle peale tuleb. See tekitab olukorra, mis seni oli teenistuse jooksul pigem ebastandardne. Kui seni teenistuse jooksul treenisime tavaliselt jalavägi jalaväe vastu ja vahel mõni DAF imiteeris näiteks Pasi, siis siin pead kõvasti rohkem mõtlema vastase tegelikule tehnikale: mis tuleb, kui palju seda tuleb jne. Siin ei tule üks või kaks masinat, siin võib tulla viis, kuus, kaheksa – see paneb natuke teistmoodi mõtlema ja üksusi nende relvadega veidi teisiti paigutama. Selles mõttes on liitlaste kohalolek hea – annab õigema kogemuse. Sõduritel on ikka vahva, kui näed tegelikku CV90 või Pasi tulemas. Päris F15 ja muud hävituslennukid koos kopteritega, mis siin käivad, teevad asja reaalsemaks. Ja vastupidi ebareaalsemaks teeb see, kui vastane jookseb sul 50 meetrit püstijalu ja ikka ei kuku maha – tee mis tahad ja lase mitme kuulipildujaga tahes.

Mida te Kevadtormil teete? Teenin Kevadtormi juhtstaabis ehk EXCONis (Exercise Control Center). Seal on mängukeskus, mis planeerib üksustele lahinguülesanded, operatsioonikeskus, mis tegeleb nende plaanide ellu viimisega ning toetavad staabifunktsioonid, mis panustavad kahte esimesse. Mängukeskus töötab õppuse juhile välja soovituse - näiteks, et see tulelöök võiks tulla siia või see üksus liikuda sinna. Kui mina ütlen, et see idee sobib, siis vormistatakse see õppuse juhile kinnitamiseks. Minu üks ülesannetest ongi tagada, et õppuse juhini ei jõuaks nii-öelda kräpp. Mis on tormi juures kõige suurem väljakutse? Kõikide suurte õppuste puhul on väljakutse selles, kuidas teha nii, et kõigil oleks tegevust ehk iga viimane kui sõdur saaks harjutada oma ülesannete täitmist. Näiteks operatsioonide plaane tehes võib tekkida dilemma, kas saata ülesannet lahendama kõik jõud, mis võimalik, või need, keda taktikaliselt mõistlik. Sõja korral oleks mõistlik oma jõude säästa, aga õppuse ajal peavad saama kõik harjutada. Ja kui vaja, luuakse täiendavaid situatsioone, et iga üksus saaks kasutatud. Sellest kõigest sõltubki, kas ajateenija õppusel peamiselt istub või jookseb ringi. Mõlemal juhul saab näpuga näidata meie poole.

Milline on kevadtormava koloneli argipäev? Erinevalt staabi operatsioonikeskusest, töötan mina mitte 24/7, vaid 6 ja 18 rütmis. Tavaliselt ärkan kell 05.30, pesen kiiresti ja hakkan siis teenistuspäeva ette valmistama. Vaatan operatsioonikeskuse abil üle, mis on õppuse alal öö jooksul toimunud, täpsustan, millega staap tegelema hakkab ja lähen kell 08.00 olukorra uuendamise koosolekule, kus kantakse õppuse juhtkonnale ette, mis olukord õppuse piirkonnas on. Pärast koosolekut on mul aeg tegeleda enda ülesannetega. Näiteks organiseerin kolmapäevaks kohtumist, kus õppuse juhtkond ja üksuste ülemad räägivad, mis läks õppusel hästi ja mis halvasti. Seal on alati väga vahetud emotsioonid ja muljed, sest kokku saavad ka muuhulgas need, kes teineteisega lahingut pidasid. Pärast oma asjade ajamist teen staabile ringi peale ja vaatan, kas nad saavad ülesandest aru. Selleks kontrollin igas EXCON struktuuris, kuivõrd nad on püstitatud ülesannetega edasi arenenud, kas väljatöötatavad tegevuskäigud ja lahendused vastavad kavatsustele ja nõuetele ehk teen kindlaks, et staabitöö tulemused oleksid reaalselt rakendatavad. Vahepeale mahub ka palju koordineerimist, helistamist ja kirjutamist erinevate õppusega seotud osapooltega. Päeva lõpetab õhtune koosolek, kus räägitakse, mida omad ja vastased täna tegid, mida saavutasime ja millega peame edasi töötama. Aga läbi räägitakse ka toetavate funktsioonide tegevus ja tulemused: personal, tagala, side, lahingutoetus, õhk, suurtükivägi, õhutõrje, pioneerid. Lisaks soodustavad funktsioonid nagu avalikud suhted, CIMIC (tsiviil-militaarkoostöö), infooperatsioonid…

Hindajad ja vahekohtunikud – märkamatud, kuid õppuse jaoks asendamatud MARIO SÕRM TANEL RUNGI

Sageli peetakse Kevadtormi peategelasteks võitlejaid, kes maastikul või asulates harjutavad. Nende kõrval täidavad olulist rolli kaitseväelased, kelle küünarvarre ümber ja masinatel on tähised „H“ või „VK“, mis tähistavad hindajaid ja vahekohtunikke. Nad ei tee õppuse ajal ainsatki lasku ega võta vahetult osa harjutusest, kuid on asendamatud õppuse õnnestumiseks ja sellest järelduste tegemiseks. Kevadtormil langeb hindajate kullipilk Viru ja Kuperjanovi jalaväepataljonidele, mille lahinguvalmidust hinnatakse kahes etapis. “Esimeses etapis kontrollime rahuaja väeosades pataljonide mehitatust

ja varustatust ning kõrgema staabi juhiste olemasolu ja teises etapis hindame lahingutegevust, ehk seda, kas üksuse tegevus vastab juhistele,“ selgitas õppuse peahindaja kolonel Martin Herem. Lahingutegevuse hindamisel analüüsib hindamismeeskond seda, kui hästi viib pataljon tehtud plaane ellu. Selle tuvastamiseks hinnatakse üksuse tegevust tervikuna. „Katsume jõuda rohujuure tasandini ja vaadata, kuidas võitlejad – sõdurist kuni pataljoniülemani, tegutsevad erinevates olukordades, alates maskeerimisest, positsioonide vahetamisest, kuni vasturünnakuni välja,“ kirjeldas hindamist „põllul“ pataljoni hindamisgrupi hindaja kapten Ago Savi. Hindamismeeskond liigub hindamislehed käes ja teeb oma otsused selle põhjal, mida vastaval hetkel näeb ja kuuleb. „Kui tuleb pluss, siis tuleb pluss ja kui miinus,

17. mai 2016 Sõdurileht 5

es, kes vaatab, et võitlejatel igav ei hakkaks

Kolonel kätt ette ei pane: kõik mis on põnev, läheb mängu sisse.

Mis on Kevadtormil kõige problemaatilisem? Hoian alati hinge kinni, et millal see esimene piiritus tuleb. Alates 2004. aastast olen olnud vaid ühel tormil, kus piiritusjuhtumeid polnud. Olin siis samuti EXCONi ülema rollis ja surusin juba enne õppust, et ülemad treeniksid sõduritega priimuse kasutamist.

Foto Joosep Laik

vahel. Kõike ei saa ju ära keelata, sest masinatega teedel vahtimiseks pole mõtet õppusele tulla.

Kuna need juhtumid on ilmselt hooletusest või väsimusest tingitud ja juhtuvad enamasti ajateenijatega, siis ongi oluline, et sõdureid treenitaks mingites asjades automaatsuseni. Ohutustehnika nõuete järgimine on valdkond, mis vajab pidevat tähelepanu, sest meie eesmärk ei ole sandis-

tada noori mehi, kel elu alles ees. Teine, uuem ja arenev mure on liitlastega, kes pole harjunud tsiviilkeskkonnas toimetama nii säästvalt kui meie. Üks allüksus sõitis läbi ilusa kollase rapsipõllu ehk tegi nii, nagu lahinguväljal vastasega kohtudes ja tule alla sattudes teha tuleb - hargnes. Üksusel probleemi polnud, aga põllumehel on. Ja seega on probleem ka kaitseväel. Loomulikult on meil selliste olukordade lahendamiseks tubli ja spetsiaalne struktuur ehk CIMIC, kuid samas tuleb ka igal üksuse ülemal hinnata, mis on mõistlik ja mis mitte. Teine näide – öösel sattus üks lahingumasin manööverdama taluhoovi, kus ta keeras üles muru ja lõhkus ära viljapuud. Lisaks lõhuvad roomikutel soomusmasinad ka teid, mida õppuse ajal parandavad pioneeriüksused, aga palkame ka firmasid, kes asfaldi ära parandavad. Seega on üks Kevadtormi väljakutsetest mõistliku tasakaalu leidmine taktikaliste ülesannete täitmise ning omandile ja keskkonnale võimalikult väikese kahju tekitamise

siis miinus,“ lisas Herem. Tähtis on, et meeskonna liikmetel on vajalikud teadmised ning et nende vahel tekiks sünergia. „Esiteks peab hindaja sõjapidamisest aru saama ja teiseks peavad meeskonnas olema esindatud kõik vajalikud erialad“, loetles Herem hea hindamismeeskonna eeldusi. „Nii on komplekteeritud ka käesoleva Kevadtormi üheksaliikmeline hindamismeeskond – kõik liikmed on sarnase hindamisega varem tegelenud ja oma erialal kogenud,“ märkis kolonel. Kuigi Kevadtorm on rahvusvaheline õppus, hinnatakse tänavu üksnes Eesti üksuseid, mille tõttu pole hindamismeeskonnas välismaiseid liikmeid. Siiski on kogemuste vahetamiseks hindamismeeskonna tegemistesse kaasatud major Victor Muravskyi Ukrainast, kellele jättis õppuste hindamismeeskonna tegevus ja õppus tervikuna hea mulje. „Ukraina kaitsejõud ja Eesti kaitsevägi kasutavad hindamisel sama süsteemi ning hindajate ettevalmistus näib olema hea, sama-

moodi nagu õppuse korraldus, millele paneksid hindeks viis pluss,“ ei olnud Muravskyi tunnustusega kitsi. Hindamise eesmärk on anda pataljoniülematele tagasisidet pataljoni tegevusest. Pataljoniülema kolonelleitnant Tarmo Metsa hinnangul on hindamine õppustel väga oluline. „Nii nagu igaüks, soovime ka meie tagasisidet oma valmiduse kohta täita sõjaaja ülesandeid,“ ütles Metsa. „Kuigi hindamise tulemusi veel ei tea, annab igapäevane tagasiside ja vahetu kontakt allüksustega praegu põhjust piisavaks rahuloluks.“ Kolonelleitnant Metsa rõhutas vajadust hoida silme ees pikemat perspektiivi. „Kevadtorm on siiski vaid üks tähtis õppus. Kuid vähemalt sama oluline on hoida reservis olevat üksust võitlusvõimelisena ka kolme, viie või kümne aasta pärast, hinnates nende valmidust läbi reservõppekogunemiste. Kevadtormiga ei lõpe ajateenijatele veel midagi, vaid pigem algab teenistus reservis,“ sel-

gitas Metsa oma visiooni. Sõjakooli kadetid vahekohtunike rollis Kõrgema sõjakooli 17. maaväe põhikursuslastel seisab juba järgmisel kuul ees kooli lõpetamine. Üheksa kursuse kadetti, kes sõjakoolis spetsialiseerusid jalaväeohvitseri erialale, tegutsevad Kevadtormil vastutusrikkas vahekohtuniku ametis. Vahekohtunik määrab langenuid ja haavatuid vastavalt lahingule ning samal ajal jälgib lahingu kulgu, vajadusel seda peatades või sellesse sekkudes. „Töö väga keeruline ei ole. Meil on kindlad paberid ja tabelid käes, mille järgi lahingu käiku jälgime,“ rääkis põhilahingute faasis vahekohtunikuna tegutsev seersant Urmo Utsal. Utsali sõnul määratakse õpitud drille mittejärgivad sõdurid enamasti haavatuks, kuna eesmärk on täies mahus läbi mängida vigastatute evakuatsioon. „Selleks, et parameedikud saaksid õpitud teadmisi ja oskusi rohkem praktiseerida, on

„

Mida suurema ründava poole saame, seda parem meile kõigile, kuna see on realistlikum ning aitab meil paremini piltlikustada, mis lahinguväljal juhtuda võib.

Mitu liitrit kohvi, suitsupakki ja vandesõna 24 tunni jooksul kulub? Kohvi me joome, suitsu ma ei tee, oluliselt ei vannu ka - pole millegi üle väga vanduda. Kuidas toit maitseb? Mul ei ole toiduga probleemi, sest ma olen vähenõudlik. Ainus asi - ma olen selles eas, kus tahaks tervislikult toituda - mõningas koguses võiks rohelist olla. Aga pudru või supi vastu pole mul midagi. Lõpuks, see kolm nädalat kuivtoitu ei tapa üldjuhul ju kedagi. Mis on tormi õppetunnid? Vahetuid õppetunde on palju, kuid viimaste päevade põhjal tooksin välja selle, et järgmisel aastal tahame, et EXCONis oleks iga osaleva liitlasriigi esindaja. Mina ei saa liitlasega otsekontakti võtta – ma saan seda teha läbi brigaadiülema, pataljoniülema, kompaniiülema ja

see võtab „kaks päeva aega“. Aga kui meil on liitlaste kontaktohvitserid olemas, siis paljusid peaasjalikult õppuse korralduse ja ohutustehnikaga seotud küsimusi saame me kiiremini lahendada ilma, et võitlevate brigaadi-, pataljoni- ja kompaniiülemate tähelepanu eemale tõmmata lahinguülesannete täitmisest. Õppust planeerides ütlesin, et meil pole kontaktohvitsere vaja, aga nagu näha, tegin ise vea. Teine tähelepanek on see, et kui meil on staabis välismaalased, siis me peame kuidagi hakkama reguleerima staabis kasutavat töökeelt hakkama inglise keeles rääkima ja kirjutama. Jah, vastaste mängijad, terve 1. brigaad on ingliskeelne, aga küsimus on, kas toome ingliskeelsuse ülespoole? Mis keeles me siis omadega räägime? Kas ajateenija saab ingliskeelse käsu?! See ei peaks nii olema, kuid peame selle peale rohkem mõtlema ja lõpuks otsustama, kuidas edasi läheme. Aga teisest küljest peame me ju olema võimelised liitlastega koos töötama. Seega ei saa välistada ka varianti, kus mingite staabiosade töökeel on inglise keel ja teisel jällegi eesti keel. Kui Eestisse tuleb 1000 alaliselt roteeruvat liitlaste sõdurit, siis kas nemad hakkavad samuti tormist osa võtma? Kindlasti, sest mida üksused ikka rahuajal teevad, kui mitte väljaõpet. Meil on alati olnud probleeme ründava poole suuruse kujutamisega. Mida suurema ründava poole saame, seda parem meile kõigile, kuna see on realistlikum ning aitab meil paremini piltlikustada, mis lahinguväljal juhtuda võib. Unistame ka kaasaegsetest lasermatkeseadmetest, mis võimaldaks igal sõduril aru saada, kas ta lahinguväljal pihta sai või mitte - siis oleks väljaõpe päris realistlik. Aga kahjuks me ei jõua seda kinni maksta ning vahekohtunikest paremat lahendust ka pole.

Foto: Silver Mikiver

Raua tänava lahingus võidelnud Eduard Meemann sai 97aastaseks Staabi-ja sidepataljoni kaplan leitnant Peeter Paenurm õnnitles 13. mail Valgas kaitseväe nimel 97aastaseks saanud veterani Eduard Meemanni, kes osales 1940. aasta 14. mail peetud Raua tänava lahingus. 1940. aasta 21. juunil teenis toona 21aastane Eduard Meemann sidepataljonis ning oli üks neist, kes Tallinna 21. koolis relvastatud riigipöörajatele vastu hakkas. Hiljem sai tulevahetus, milles langes kaks Eesti kaitseväelast, tuntuks kui Raua tänava lahing. Sidepataljoni ja riigipöörajate vahel peetud tulevahetus oli ainuke Eesti kaitseväe väeosa peetud lahing Teises maailmasõjas. Meemann alustas ajateenistust 1. aprillil 1939 sidepataljoni 3. sidekompaniis. Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt sidepataljon likvideeriti ning Meemann viidi üle Punaarmeesse, kus ta teenis 1941. aasta kevadeni. Teise maailmasõja lahingutest Meemann osa ei võtnud. Meemannil on tütar Anne ning kaks lapselast Kuno Laaniste ja kolonelleitnant Tarmo Laaniste, kes on Kaitseliidu peastaabi personaliosakonna ülem. Lisaks Eduard Meemannile on Raua tänava lahingu veteranidest elus Keilas elav 98aastane Eduard Kuuskor.

Hindajad tutvustamas major Muravskyile olukorda rindel.

mõistlikum võitlejaid määrata pigem erineva kategooria haavatuteks kui surnuteks,“ ütles Utsal. Õppuse täiend- ja koostegevusõppe faasis vahekohtunik olnud seersant Reigo Kullamaa sõnul on õppusel äärmiselt suur roll rühmaülematel. „Põhieesmärk on sundida sinised üksused manöövrisse, et panna rühmaülemad olukorda, kus nad peavad vastu võtma eluliselt tähtsaid otsuseid,“ kommenteeris

Foto Joosep Laik

vahekohtunike tööd Kullamaa. Kolm aastat sõjakooli õpinguid on Kevadtormil vahekohtunikena tegutsevate kadettide jaoks kohe läbi saamas. Kullamaa hinnangul oli sõjakoolis õpitud teadmistest õppusel väga palju kasu. „Sain ülemaid abistada oma kogemustega. Samuti sain teatud olukordades rühmaülematele anda nõu , kuidas võiks teatud olukorras käituda või mida paremini teha,“ märkis ta.

6 Sõdurileht

17. mai 2016

6000 võitlejat, sealhulgas 1000 liitlast, tänava- ja

Linnalahing Räpinas: me pidasime vastu! KAAREL ROOSTAR

13. mail algas Põlvamaal Kevadtormi põhilahingute faas, mille avapauk oli Räpina sündmusterohke linnalahing. Pea 2500 elanikuga Räpina linna reedehommikuse jaheduse ja vaikuse murdis kella kaheksa paiku esimene raskekuulipilduja Browningu valang. Viru jalaväepataljoni ajateenijate ülesanne oli pidada kaitse-, viivitus- ja ründelahinguid. Neile tegid vastutegevust Leedu ajateenijad ning Ühendkuningriigi ja USA kompanii suurused üksused. „Vastane suutis meid kõvasti üllatada, tungis kaitsest läbi ja sisenes linna,“ kirjeldab hommikust ehmatust n-srs Jüri-Kaarel Kabel Viru jalaväepataljonist. Kui alguses edenesid vastased kiiresti ja kaitsjatel tuli vastu võtta kaotusi, siis mõne aja pärast suutsid kaitsjad oma read reorganiseerida ja maha peeti korralik viivitus- ja kaitselahing. „Erksamat reageerimist vastase algsele pealetungile, natuke passiivsed olime,“ jäi n-srs Kabel meestega üldiselt rahule. Side toimis, kaotusest ei pääsenud Vastase üllatuseks ei läinud neil Räpina võtmine sugugi kergelt, vaid pingutati „veri ninast välja“. Viru jalaväepataljoni võitlejatel osavalt taganedes vastase soomuk miiniväljale meelitada ja see seeläbi hävitada ning vastane seoti kontaktidega aeglustades nende edenemist ja Räpina võtmist. „Mehed said hästi hakkama, mõjutasid vastast efektiivselt ja side pidamine toimis,“ kinnitas ajateenijate kahe rühma jälginud n-ltn Priit Põdersalu, kes hindas linnalahingu kogemust ajateenijatele harvaks, kuid väga vajalikuks. Analüüsides tegevuse puudusi tõi ta välja, et sirgetel linnatänavatel on haavatute evakuatsioon keerukam ja seda

tuleks veel ajateenijatel harjutada. „Kaitse on tugev ja nad on meile kaotusi tekitanud,“ tunnistas Leedu ajateenija reamees Stasys. Leedu võitlejatele oli säärane linnalahing esmakordne kogemus ning nad hindasid selle realismi kõrgelt. „Vahekohtunikud ei olnud ühe ega teise poolt ning määrasid vigastatuid ja surnuid õigesti,“ oli n-srs Kabel lahingu käigu rahul. Tsiviilisikud elasid kaasa: turvatunne kasvab Hommikul olid esimese kontaktpunkti juures paari minutiga kohal noored militaarhuvilised. „Aitame omadel luuret teha,“ sööstsid poisid ratastel mõlema poole võitlejate ja masinate vahel. Räpina linnas elav ja õppiv Taavi arvas, et kooliõpilased pole nii huvitavaid vahetunde, kui täna ammu kogenud. „Arvatavasti lähen isegi aega teenima,“ arvas Taavi, olles pärast kooli lahingu käiku pingsalt jälginud. Lahingut nautisid nii noored kui eakad ning keskpäevaks oli lahingu kõrgpunkti jälgimas üle poolesaja pealtvaataja ning arvukalt meediaväljaannete esindajaid. Noor ema Mari-Liis soovis sõduritele julget pealehakkamist, tervist ja vastu pidamist. Valjud lasud tekitasid suurt elevust, kilkeidki, ka soliidsetes prouades, kellel see ei takistanud mehi ja masinaid pildistamast. „Pange täpselt samamoodi edasi,“ soovis koduhoovis lahingukära keskel traktorit remontinud Heiki, „lahe oli hommikul tööle minnes täristamist kuulata.“ Linnaelanikud ootavad kaitseväelasi ka tulevikus oma kodukanti harjutama, kuna see suurendab lisaks huvitavatele vaatemängudele kindlustunnet, et Eesti on kaitstud ning tutvustab kauni ja maalilise väikelinna võlusid paljudele, kes pole Räpinas varem käinud. Usutavalt oli linnalahing Räpina selle aasta üks enim elevust loonud sündmusi.

Vastase üllatuseks ei läinud neil Räpina võtmine sugugi kergelt, vaid pingutati „veri ninast välja“.

Viiendik Kevadtormist osavõtjatest on välismaalased ERKO REBANE MADIS VAIKMAA

Selle aasta Kevadtormist võtab osa 12 riiki ja nende võitlejad moodustavad peaaegu 20 protsenti õppusel osalejatest. Saksamaa on tormile saatnud sadakond luurajat, kes on varustatud soomustransportööriga Fuchs ja luuresoomukiga Fennek. Kolonelleitnant Marc Paare sõnul asub nende väeosa Lõuna-Saksamaal ja kohe väeosa kõrval on mitme tuhande meetri kõrgused mäed ning seal toimub ka väljaõpe. Lisaks luurajatele saatis Saksamaa tormile ka tulejuhid. Ühendkuningriiki esindavad tormil võitlejad Lancasteri hertsogi rügemendi esimesest pataljonist, mis paikneb Küprosel. Kuna Suurbritannia armeega võib liituda juba 16-aastaselt, on major Rob Smalli kergjalaväe kompanii noorim liige vaid 17-aastane. Üksuse keskmine vanus

Poolakate ründelennukid Su-22 pole just tavalised külalised Eesti õhuruumis.

jääb siiski 23-24 eluaasta kanti. Major Smalli sõnul on üksusel vaja kohaneda Eesti metsase maastiku ning PASI soomukitega, mis Scoutspataljon neile laenas. Lisaks jalaväelastele saatis Ühendkuningriik tormile ka kaks Ämaris paiknevat Eurofighter Typhoon hävitajat, mis tegid koos teiste liitlaste len-

Foto Rene Riisalu

nukitega demonstratsioonlennu üle Eesti linnade. Nii nagu sakslased, on ka Hollandi üksus varustatud luuremasinatega Fennek. Tulejõudu pakuvad aga jalaväe lahingumasinad CV90 ning hädast aitab välja Leopard-1 põhjale ehitatud sillatank. Kanada relvajõud läkitasid Ees-

tisse erialaspetsialistide meeskonna, mis tavadiskursuses tähendab snaipreid. Kuna nad on väga vaiksed ja hästi varjunud, siis ei suutnud Tormi hääle toimetuskolleegium neid õppuste alalt intervjuu saamiseks tabada… Leedu saatis lisaks Balti pataljoni koosseisus tegutsevale jalaväekompaniile siia ka ajateenijatest koosneva jalaväekompanii. Kuni eelmise aastani polnud Leedus ajateenistus kohustuslik, kuid julgeolekuolukorra muutumise tõttu pöördusid nad reservarmee juurde tagasi. Ajateenistusse saab loosi alusel ning selle pikkus on üheksa kuud. Et kolm Balti riiki oleksid kenasti esindatud, osaleb ka Läti kompanii. Nagu välismaalased ikka, on ka lätlased nö vastaste rollis. Kuna lisaks metsas kõmmutamisele on vaja inimesi, kes kõmmutajad õigesse kohta paigutaks ja nende tegemisi kontrolliks, on Soome, Belgia ja Ukraina saatnud siia oma staabiohvitserid.

Ukraina kaitsejõude esindav major Victor Muravskyi töötab NATO rahupartnerlusprogrammi väljaõppekeskuses. Kuna ta on saanud hindamiseks vastava väljaõppe, jagas ta oma teadmisi ka Eesti hindamismeeskonnaga. Majori sõnul avaldas talle muljet vastaseid mängiva üksuse suurus ning ajateenijate ettevalmistus ja professionaalne tegutsemine. Portugal toetab ajateenijate lõpueksamit oma õhujõududega, saates õppuste alale Šiauliais paiknevad hävitajad. Õhuväega on esindatud ka Poola. Neli ründelennukit Su-22 peatuvad Ämari lennuväljal ning lõbustavad end keskpolügooni pommitamisega. Lisaks on siin ka Poola õhutulejuhid ning õhutõrjerakettide üksus, mille relvastuses on keskmaaraketid SA-6. Koos poolakatega on Ämaris külas ka Ameerika Ühendriikide õhuväe hävitajad F-15C ning tormil on kohal ka Eestis paiknev USA jalaväekompanii.

17. mai 2016 Sõdurileht 7

viivituslahingud, higi ja veri

OPFOR

Vihane madin Leevaku ja Rasina all

BLUFOR

vs.

1. jalaväebrigaad 2. jalaväebrigaad

ULVAR KÄÄRT

ÜKSUSED

RIIKI

Kevadtormi teisel lahingupäeval peeti möödunud laupäeval Leevaku ja Rasina kandis ägedaid viivituslahinguid. Karvupidi läksid raevukalt kokku vastast esindanud 1. ja 2. jalaväebrigaad ehk siis omad. Vaenlane surus Hummeritega peale „Tagasi, tagasi! Liigume siit ära! Eluga!“, kaiguvad Leevaku külje all metsa varjus vaenlase eest pagevate kuperjanovlaste käsklused, kui Sõdurleht pahaaimamatult otse kahe tule vahele satub. Pealetungivad Leedu ja USA võitlejad on omade kaitsest läbi murdnud ning suruvad Hummerite toel üle kollendavate võilillepõldude aina peale. Lühikese madina järel marsivadki võõrastes värvides sõdurid peagi üle mahajäetud positsioonide. Sündmuste keerises üksildase metsatuka vahel – sealsamas, kuhu Kupi-mehed kiiresti taandusid – elavat Aliidet lahingukära ei sega. Hoopis vastupidi – eakal proual löövad silmad viimastel päevadel kodu ümbruses nähtust ja kuuldust muljetades silmad särama. „Mõni päev tagasi hakkasid sõdurid siin ühtäkki nagu paljunema. Nüüd juba teist päeva paugutavad,“ räägib ta ja kiidab, kui tublid on sõdurid, et nõnda metsas ragistada jaksavad.

Foto Rene Riisalu

Virulased panevad soomuskolonni seisma Tartu- ja Põlvamaa piiri lähistel Rasina külje all saavad pärast kuut päeva tühja ootamist esimese tuleproovi Viru jalaväepataljoni ajateenijad. Mehed on sättinud end ühe lagendiku äärde kahele poole külavaheteed valvesse ja kaitsesse. Teada on, et n-ö üleval pool on vaenlane, keda kehastavad Suurbritannia ja Scoutspataljoni võitlejad, sellele teele koondanud oma soomusmasinad ja kardetavasti tahavad nad siit oma kolonniga mööda sõita. Õhtul, kui päike silmapiiri taha veeremist alustab, pistabki esimene vastase masin künka tagant oma nina välja. Sellega pääseb hoobilt kui märatsev kõu valla: nii vastase kui ühele poole teed kaevikusse varjunud virulaste kuulipildujate vihane tuli lööb ümbruskonna metsad kumedalt kajama. Ikka rat-tattat-tat-taa ja rat-tat-tat-tat-taa! Mehed karjuvad kaevikutes käsklusi kaasa röökides endal peagi hääled kähedaks. Hetkeks tekib pingelangus, kui üks jalastunud brittidest metsaserva mööda kaevikute poole joostes maoli maha räntsatab ja mehed selle peale hüsteeriliselt naerma puhkevad. Vastaste soomuskolonn jääbki toppama.

LIITLASED

Balti pataljon: Scoutspataljoni mehhaniseeritud jalaväekompanii, Läti jalaväekompanii, Leedu jalaväekompanii ja Hollandi mehhaniseeritud jalaväekompanii ⁎ Kalevi jalaväepataljoni juhitud rahvusvaheline pataljon: Ameerika Ühendriikide mehhaniseeritud jalaväekompanii, Leedu ajateenijate kompanii, Briti jalaväekompanii, Poola ja Saksa jalaväerühmad ⁎ Õhutõrjepataljoni 2 raketirühma ⁎ 1. jalaväebrigaadi staap

F15C

Kuperjanovi jalaväepataljon ⁎ Viru jalaväepataljon ⁎ õhutõrjepataljoni 2 raketirühma ja juhtimis- ning tagalarühm ⁎ pioneeripataljon ⁎ staabi- ja sidekompanii ⁎ suurtükiväepataljon ⁎ luurekompanii ⁎ tagalapataljon ⁎ 2. jalaväebrigaadi staap

SÕIDUKID

ÕHUSÕIDUKID

USA hävituslennukid

LIITLASED

Poolakate ründelennukid

MAASÕIDUKID

ÕHUSÕIDUKID

Eestlaste helikopterid

Su-22

Eestlaste õppereaktiivlennukid

Robinson R-44

L39

Ühendkuningriigi hävituslennukid Portugallaste hävituslennukid USA soomustransportöörid Hollandlaste lahingumasinad

Stryker

Eurofighter Typhoon

CV 90

Hollandlaste soomusautod Sakslaste soomustransportöörid

Fennek

Fuchs

Leedukate soomusautod Eestlaste soomustransportöörid

HMMWV

Pasi

F16

MAASÕIDUKID

Eestlaste soomustransportöörid

Pasi

Graaﬁka: Kethmar Salumets

Evakuatsioonikett pidas tsiviilhaiglani välja KAAREL ROOSTAR

Kaitsevägi koostöös Tartu ülikooli kliinikumi, Tartu kiirabi ja Eesti päästemeeskonna meditsiiniline rühmaga harjutas Kevadtormi raames läbi evakuatsiooniketi toimimise lahinguväljalt tsiviilhaiglani. Õppuse stsenaariumi järgi olid kaitseväe meditsiiniüksused suure koormuse all ja pärast õnnetusjuhtumit tsiviilelanike bussiga, kaasati kannatanute evakuatsiooniks ja traumahaigete käsitlemiseks tsiviilpartnereid. „Ma ei kahtle, et kõik osalevad asutused on iseseisvaks tööks tasemel ja valmis, kuid Kevadtorm on ka meditsiinis ennekõike üksuste vahelise koostöö harjutamiseks,“ selgitas Kaitseväe ühendatud õppeasutuste sõja- ja katastroofimeditsiinikeskuse Tsiviilhaigla tuleb appi. Foto ülem kolonelleitnant Ahti Varblane Karl Martin Räästas õppuse eesmärki.

Meditsiiniõppus algas laupäeval 14. mail, kui legendi järgi jäid Suurtükiväe pataljoni võitlejad kaartule alla, mis suurendas meditsiinüksuste koormust. Pühapäeval kaasati õppusesse tsiviilkannatanuid mängima vabatahtlike, enamasti Tartu kohalikke naiskodukaitsijad ja kaitseliitlasi ning nende peresid. Päev algas neil Kaitseväe ühendatud õppeasutuses kell 08.30, mil neile maaliti peale realistlikud haavandid ning suunati bussi. Lahingtsoonist põgenevate tsiviilisikute (enamasti naised, lapsed ja invaliidid) buss jäi lahingtsoonis omade tule alla ning põles maha. Hetkega oli teekraav tsiviilkannatanuid täis. Kohale saabunud Kuperjanovi pataljoni tagalakompanii meditsiinirühm viis läbi kannatanute esmase triaaži. Töö oli n-srs Liis Hulko juhtimisel väga efektiivne ja üldises kaoses eraldati kiiresti esmalt teadvuseta ja kriitilises (punane) seisus kannatanud.

Ajateenijate töö võttis kohapealsed eksperdid ja hindajad omavahel rahulolevalt noogutama. Kergemate vigastustega ja lihtsalt šokis inimesed suunati veoautodes tagala alale. Kriitilised patsiendid transporditi Luunjasse ja Tartusse. Tartu ülikooli kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda (EMO) oli õppuse jaoks rajatud teine osakond, ning juba paar tundi pärast bussiõnnetust olid esimesed kannatanud kohal. EMOsse toodi trauma patsiente nii kaitseväe meditsiinitranspordiga kui ka Ahja lähistele kohale sõitnud Tartu kiirabi sõidukitega. „Soovime kaitseväele pakkuda lõpp-punkti, kuhu vigastatud, haigestunud ja haavatud sõdurid evakueerida,“ ütles SA Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna juhataja Kuido Nõmm. „Esimene tund on olnud töine, kohal on kolm kannatanut, kes on vastavalt traumakäsitlemise põhimõtetele läbinud teise triaaži, läbi-

nud EMO ülevaatuse ning hetkel juba suunatud operatsioonilauale,“ oli doktor Nõmme juhitaval meeskonnal pühapäeva pärastlõunal tegevust palju. Kliinikumi saabus umbes kahekümne minutiliste vahedega kannatanuid aina juurde. „Õnnetuspaigal läbiviidud triaaž oli väga hea ja kompanii tasemel toimunud evakuatsioon kiire ning efektiivne,“ kommenteeris kolltn Varblane ajateenijate tegevust. „Peamine eesmärk, et info liiguks staapide vahel ja tsiviilabi saabuks kiiresti, sai täidetud ning kokkuvõtlikult võib esimest päeva hinnata positiivselt. Õppuse ajal säilitas TÜ kliinikumi EMO ja Tartu kiirabi täistöövõimsuse, kohal oli lisapersonal ja tavapatsiente meditsiiniõppus ei mõjutanud. „Õppus on korraldatud nii, et vajaminevat abi saavad tavapatsiendid nii nagu iga päev, ainuke ebamugavus võib olla seotud parkimisega,“ sõnas dr Nõmm.

8 S천durileht

17. mai 2016

Teravad emotsioonid, t채psed tabamused

17. mai 2016 Sõdurileht 9

Foto: Karl Martin Räästras

PILTUUDIS: Reservmajorid Toomas Luman ja Neinar Seli hindavad noorte kaitseväeteemalisi joonistusi. Juba kümnendat aastat korraldatakse Kevadtormi ajal õppuse alale jäävates koolides joonistusvõistlus. Sel aastal laekus 25 koolist 434 tööd.

8 1. CV90 vees

Kevadtormile saabunud hollandi üksused võtsid kaasa luuremasinad Fennek, jalaväe lahingumasinad CV90 ning Leopard-1 põhjale ehitatud sillatanki. Nagu praktika näitab, polnud keskpolügoonil veetakistuse ületamiseks silda vajagi. Foto: Karl Martin Räästas

2. Relvanäitus lastega

5. Köievedu

Kuperjanovi jalaväepataljonis proovisid üksteisega jõudu Leedu Dragūnų pataljoni ja Kalevi jalaväepataljoni ajateenijad. Eesti, Läti ja Luksemburgi kaitseväe juhataja ning Leedu maaväe ülema pilgu all võitsid köieveo esimese vooru eestlased. Ülejäänud kahes voorus tuli meie meestel leppida kaotusega. Foto: Silver Mikiver

2. Jalaväebrigaadi tagalapataljon näitas Võnnus oma tehnikat, relvastust ja varustust. Külastajate hulgas olid ka Värvukese lasteaia Oravakeste rühma lapsed. Kahe kuni kuueaastastele lastele mõeldud rühmast tahab sõjaväelaseks saada neli poissi ja üks tüdruk. Foto: Karl Martin Räästas

6. Jumalateenistus ja armulaud

Logistikapataljoni ajateenijad reamehed Jaan Lehepuu ja Henrik Hinrikus tegid Kevadtormi ajaks mahajäetud angaari ajutise prooviruumi, kus puhkehetkedel kitarri ja lõõtsaga muusikat teha. Kuula nende versiooni Curly Stringsi loost „Seitse pruuti“ siit: http://goo.gl/MOEnjQ Foto: Joosep Laik

7. Vene inspektorid

Pioneeripataljoni võitlejad remontisid ära Kauksi põhikooli hoovis asuvad kiiged. Aastakümnetega läbi roostetanud torudest lõigati pehmed kohad välja ning keevitati siis kokku tagasi. Kiigekonstruktsiooni aitas tõsta P.E.T.S. ehk pioneeri eritööde seade. Foto: Hans-Toomas Saarest

8. Kevadtormi õppelahingud Räpina lähistel

3. Muusikud tormil

4. Kiige parandamine

Õppelahingute alguse tõttu peeti nelipühadele pühendatud jumalateenistus ette ära juba neljapäeval. Nelipühad on kristlikus ajaloos kiriku sünnipäev ehk aeg, kui Jumal tuli alla maa peale. Võnnu kirikus toimunud teenistusel peeti meeles ka Süüriat ja Ukrainat. Foto: Karl Martin Räästas Kevadtormi inspekteerinud Venemaa Föderatsiooni relvastuskontrolli ohvitserid külastasid õppuse staapi, ajateenijaid ning tegid ka tiiru õhuväe lennukiga An-2. Inspektorite meeskonna juhi kolonelleitnant Sergey Cogachevi sõnul jätsid Eesti ajateenijad talle positiivse mulje. Foto: Karl Martin Räästas 1. jalaväebrigaad koos liitlastega rühkis üle lagendike ja läbi metsade, et anda turmtuld oma vastutusalasid kaitsvatele 2. jalaväebrigaadi sõduritele. Foto: Rene Riisalu

Kevadtorm täidab Kagu-Eesti poodnike kukruid TANEL RUNGI MARIO SÕRM

Õppuse alal paiknevate valdade elanikele ei piirdu õppuse mõju ainult metsast kohati kostuva tormikära, teedel voorivate masinate või uute sildade rajamisega. Laigulistes vormides võitlejad külastavad vabadel hetkedel ka kohalikke kauplusi, kus nad on teretulnud klientideks. „Ega kaitseväelased nüüd niipalju ka ei osta, kaitseväes on ju head toidud, kõiksugu magusat täis toidupakid,“ ütles naljatades Melliste A&O kaupluse müüja Anne-Ly. „Meie poodi külastades on kaitseväelased väga viisakad, ostavad peamiselt ikka magusat kraami, vett ja karastusjooke,“ lisas ta. Ahjas asuvat Illimari poodi ja selle

töötajaid olid õppused veelgi positiivsemalt puudutanud. „Kassa on õppuste ajal ikka kõvasti kasvanud, sageli ostetakse vett ja suitsuvorsti, vahepeal ka jäätist ja šokolaadi,“ märkis kaitseväelaste eelistusi poe juhataja Tiivi. Ahja kauplus asub hetkel ajutisel pinnal veidi kitsastes oludes ning sellega on poodi külastavad kaitseväelased ka käigu pealt arvestada suutnud. „Ühel päeval oli meil siin järjekord uksest välja maanteeni, kohalikud tegid sellest lausa pilti, korraga sattus siia vist mitusada sõdurit,“ kirjeldas Tiivi. „Õnneks taipasid nad omakeskis kokku leppida, et poodi ei sisene korraga üle kümne sõduri, et ka kohalikele jääks võimalus sisseoste teha,“ lisas ta.

Poest saab infot vastaste ja õppuse ala kohta Põlvamaal asuva Leevaku kaup-

lust külastanud pioneeripataljoni ajateenija reamees Ain Lemmiku sõnul ei pruugi poekülastus lõppeda pelgalt jäätise ja karastusjoogiga. „Poemüüja suhtub sõduritesse väga hästi. Tema käest saime informatsiooni, kus võib asuda vastane, lisaks seletas ta õppuse ala natuke paremini lahti,“ rääkis Lemmik. Leevaku kaupluse müüja Pireti sõnul ei ole just igapäevane nähtus, et küla vahel on niivõrd palju sõdureid. „Kevadtorm toob kindlasti Leevaku külla väga palju elevust. Põnevus on ikka päris suur, kui õppus meid nii lähedalt puudutab,“ muljetas Piret. Kevadtormi lõpuni on jäänud veel vaid loetud päevad. „Soovin õppusel osalevatele sõduritele jõudu-jaksu, vastupidavust ja et nad teeksid ikka vastastele ära!“ lõpetas Piret.

Jäätis, vorst ja limonaad hoiavad sõduri võitlusvalmis.

Foto Joosep Laik

10 Sõdurileht

17. mai 2016

Julgeolek paberil ja reaalsuses Paari kuu eest avaldas Ameerika Ühendriikide mõttekoda RAND Corporation raporti, milles väitis, et nende simulatsioonide järgi kuluks Vene vägedel Tallinnasse või Riiga jõudmiseks maksimaalselt 60 tundi. Sellise rünnaku puhul on NATO-l valida: kas korraldada vasturünnak Baltimaade vabastamiseks ja riskida suuremaks paisuva konfliktiga või tunnistada vähemalt lühiajalist lüüasaamist. Mõttekoja simulatsioonid näi-

tasid, et Balti riikide kaitsmiseks läheb vaja seitset brigaadi. Kuna Eesti kaitseekspertide hinnangul jätab RANDi simulatsioon paljud aspektid kahe silma vahele, käisid riigikogu liikmed Sven Mikser ning Marko Mihkelson USAs Eesti vaatepunkti selgitamas. Kahtlemata on eestlaste, aga ka teiste NATO idatiiva riikide selgitustöö tulemus see, et märtsi lõpus otsustas

allianss paigutada igasse Balti riiki ja Poola tuhatkond täiendavat sõdurit. See pole seitse brigaadi, kuid 4000 sõdurit rohkem, kui on täna. Madis Vaikmaa

RANDi sõjamängud kui äratuskell listele aspektidele, jättes teadlikult kõrvale poliitilise ja diplomaatilise keskkonna moduleerimise. Eelduseks oli seitsmepäevane hoiatusaeg, misjärel alustas Venemaa laiaulatuslikku rünnakut Tallinna ja Riia suunal. Raporti autorid keskendusid eeskätt jõudude vahekorrale ja ründava poole manöövervõimele, jättes kõrvale näiteks Eesti iseseisva kaitsevõime nüansirikkuse. Seepärast tuleb nii seda kui tegelikult ükskõik millist teist sõjamängu või kaardiharjutust võtta teatava ettevaatlikkusega. Ometi teenis just RANDi raport eesmärki, mis on nii Eesti kui teiste Balti riikide huvides. Teadmine sellest, et NATOl on vaja Balti regioonis heidutust tõsta, on täna USA ja teiste liitlaste otsustustasandil jagatud seisukoht. USA Kongressi liikmetega kohtudes ei tõusetunud kordagi

MARKO MIHKELSON Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees (IRL)

USA tuntud mõttekoda RAND Corporation avaldas mõned nädalad tagasi raporti, mis leidis laia vastukaja ka meie julgeolekudebatis. Selles väideti, et NATO liitlaste praegune jõudude paigutus ning siirmisvõime annavad Venemaale strateegilise eelise edeneda ootamatu sõja korral kiiresti Balti riikide pealinnadeni. Äsja Washingtonis RANDi analüütikutega kohtudes tuli jutuks raporti tegelik anatoomia. Mõistagi oli selle eesmärk äratada otsustajate seas teema vastu tähelepanu, kuna NATO idatiib, eriti Balti regioon on selgelt väiksema väevõimega kui näiteks Venemaa Lääne sõjaväeringkond. Autorid keskendusid eeskätt sõja-

Venemaa sõjaline jõud jääb maha NATO kollektiivsest sõjajõust SVEN MIKSER Riigikogu väliskomisjoni esimees (SDE)

RAND Corporationi sõjamängu põhjal valminud raport tekitas Eestis üksjagu elevust. Raporti järeldused – et Venemaal on Läänemere piirkonnas NATOst enam konventsionaalset sõjajõudu ning et liitlaste kohalolu siin tuleb kasvatada – on meile hästi teada ning nendega tuleb nõustuda. Siiski ei saa sellest järeldada, nagu oleksime täna kaitsmata. Sõjaline oht, mis meid ähvardab, on kahe vektori summa, millest üks on potentsiaalse agressori sõjaline võimsus ja teine tahe seda kasutada. Venemaa konventsionaalne sõjaline jõud meie maailmanurgas on küll märkimisväärne, kuid jääb kaugele maha NATO kollektiivsest sõjajõust. Kui võrrandisse lisada majanduslik mõõde, muutub Venemaa mahajäämus veelgi suuremaks. See tähendab, et täiemahulisest vastasseisust NATOga on Venemaal võimatu võidukalt väljuda. Poliitilist tahet naabrite vastu relvajõudu kasutada on keerulisem hinnata. Ent arvestades lähimineviku kogemusi – agressiooni Gruusia vastu 2008ndal ja Ukraina vastu ülemöödunud aastal – oleks Venemaa puhul rumal seda võimalust ignoreerida. Pole alust loota, et suudame Venemaa agressiivset ja ekspansiivset poliitikat hea sõna abil muuta. Küll aga on võimalik vää-

rata Kremli tahet oma eesmärkide saavutamiseks relvajõudu kasutada. Selleks tuleb anda selge ja ühemõtteline signaal, et mistahes agressiivsest aktist loodetav kasu on võrratult väiksem, kui paratamatult järgnev karistus ja sellega kaasnev kahju. See ongi heidutuse sisu. Heidutuse esimeseks komponendiks on selge sõnum, et Eesti kaitseb end igal juhul ja et potentsiaalsel agressoril tuleb paratamatult kanda valusaid kaotusi. Selle sõnumi loovad rahva kõrge kaitsetahe, hästi varustatud ja välja õpetatud kaitsevägi, suur ja motiveeritud Kaitseliit ning regulaarsed õppused. Heidutuse teiseks tähtsaks osiseks on liitlasüksuste pidev kohalolek Eesti pinnal. See kohalolek peab olema piisavalt suur ja võimekas, et sundida potentsiaalset agressorit muutma oma sõjalist kalkulatsiooni. Täna on põhjust olla optimistlik, et NATO Varssavi tippkohtumise otsused tugevdavad liitlaste kohalolekut nii Eestis kui meie lähinaabruses. Kolmas element on liitlaste ühtekuuluvus ja solidaarsus. Täna demonstreerivad seda parimal moel Ukraina-vastase agressiooni järel Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonid. Teadmine, et rahvusvahelise õiguse jäme rikkumine ja relvajõul piiride muutmine ei jää karistamata, aitab loodetavasti ära hoida uusi avantüüre.

küsimust täiendavate liitlasvägede, sealhulgas USA jõudude Baltimaadesse paigutamise vajalikkusest. Veel kolm aastat tagasi oleks selline teemapüstitus olnud erakordselt utoopiline. Washingtoni mõttekodades tuli peale käia, et Venemaad radaritel hoida. Nüüd on korraga kõigi huvi keskmes taas Kremli agressiivne poliitika. RAND pole oma sõjamängudes kaugeltki ainus, kuigi tõenäoliselt kõige enam tähelepanu pälvinud. Samu analüüse leiab mitmelt mõttekojalt. Oluline on see, et oma panuse siia on andnud ka Eesti analüütikud. Riigikogu riigikaitsekomisjoni poolt tellitud Rahvusvaheliste kaitseuuringute keskuse analüüs meie regiooni strateegilisest tasakaalustamatusest on samuti pälvinud üle piiride ohtralt tähelepanu, aidates kaasa kaalutletud otsuste kujundamisele.

Appi! 60 tundi on kohe täis!

Kõik need analüüsid peavad teenima üht eesmärki – teadlikkuse kasvu ja seejärel poliitiliste otsuste tegemise järel peab Balti regioonis kujunema selline heidutusvõime, et ükski ka kõige vähemmustem meievastane ründestsenaarium

Graafika Johannes Madis Aasmäe

kunagi ei käivituks. Veidi vähem kui kaks kuud enne NATO Varssavi tippkohtumist võime olla veendunud, et liitlased on tegemas väga arvestatavat sammu nii meie kui kogu alliansi julgeoleku tugevdamiseks.

Kevadtorm on poliitikute, välismeedia ja kõrgete sõjaväelaste hulgas tõeliselt populaarne HANNUS LUURE MADIS VAIKMAA

Lisaks presidendile ja kaitseministrile on õppust külastanud ka peaminister, hulk välisajakirjanikke ning kõikvõimalike riikide kõrgeid sõjaväelasi. Tormi Hääl jälgis, kuidas kaitsevägi kodumaiseid vippe võõrustab. Mäletate seda tunnet sõduri baaskursuse esimestel nädalatel, kui kõik vähegi suurema auastmega mehed, kes tuppa astusid või kompanii peal liikusid, panid pehmelt öeldes põlved värisema? Kui härra president külastas Kevadtormi, oli laagrites sarnane õhkkond. Ainult, et sel korral ei närveerinud mitte ainult sõdurid, vaid needsamad kõrgemad ohvitserihärrad. Igati sümboolsel 9. mail käis sõdurite tegemistega tutvumas riigikaitse kõrgeim juht, president Toomas Hendrik Ilves. 1. jalaväebrigaadi juhtumispunkti külastamise järel ja enne keskpolügooni külastamist oli presidendil hetk, et vestelda staabikaitsjatega. Mõne minutiga leidis Ilves ajateenijate hulgast mehe, kes pärit Abla-Paluojast, Ärma talu lähedalt. Rasketehnika väljanäitus Ameeriklased olid keskpolügoonile ritta seadnud Strykerid, hollandlased oma CV90ned, Scoutspataljon Pasid ning Läti ja Leedu oma GDd ja Humveed. President käis iga masina juures, piilus sisse ning puhus sõduritega juttu. Pikem paus tekkis

Kaitseminister Hannes Hanso käis Kevadtormi tegemisi kaemas mitmel päeval - ühe öö veetis ta isegi metsas magamiskotis.

Scoutspataljoni meeste juures, kes andsid presidendile oma automaate proovida. Lätlaste suureks üllatuseks tervitas president neid aga pikemalt ja suisa läti keeles. Kõige rohkem muljet avaldas presidendile aga Poola ründelennukite Su-22 jõudemonstratsioon keskpolügoonil. Nimelt sai kogu presidendi kaaskond jälgida vaatetornist, kuidas poolakad taamal seisvaid konteinereid pommitasid. Kõmakas oli vägev, tulepilv oli võimas ning emotsioonid olid laes. Kirsina tordil sooritasid lennukid ka kõrvulukustava madallennu üle vaatetorni. Hanso ööbis metsas Paar tundi pärast presidenti külastas õppust kaitseminister Hannes Hanso. Kaitseväe juhataja kindral Riho Terras tutvustas talle staapi ja seejärel sai Hanso ülevaate meedikute tööst, testida tatart nelja juustu kastmes ning näha, mida kujutab endast 2. jalaväebrigaadi juhtimispunkt. Öö veetis minister telkmantli all, Kuperjanovi pataljoni jalaväekompanii positsioonidel.

Foto Silver Mikiver

Nagu lahingus ikka, oli äratus varajane, sest umbes kilomeetri kaugusel sondeerisid pinda saksa luurajad ning ajateenijad tervitasid neid viisakusest valangutega. Mõni tund pärast äratust oli ministril aeg kohtuda nende samade sakslaste ülemustega. Külalised näitasid Hansole ette ka kuuerattalise soomuki Fuchs, maasturi Fennek ning kõikvõimalikku luuretehnikat. Ministri visiidi lõpetas aga kohtumine Ühendkuningriigi üksusega. Filmilik peaminister Paar päeva hiljem oli minister Hanso taas platsis, aga sel korral oli ta ühes haaranud ka peaminister Taavi Rõivase. Tuleb tõdeda, et kaitseväe helikopteriga saabumine jättis üsna elegantse, isegi filmiliku mulje. Nagu ikka, käisid külalised staapides ning suundusid siis maastikule, tervitama hollandlasi. Mõlema ministri suud venisid aga kõrvuni siis, kui avanes võimalus sõita Scoutspataljoni võitlejate juurde CV90ga, loomulikult peaaegu 90 km/h.

17. mai 2016 Sõdurileht 11

Liidrid peavad looma avaliku arvamuse, mis meie eesmärke toetab JANEK MÄGGI

Kevadtormi juhtstaabist, strateegilise kommunikatsiooni osakonnast õppuse koordineerimist jälgides võin kinnitada, et Eesti kaitseväe juhtimine keskendub Eesti kaitsevõime ja –tahte järjepidevale kasvatamisele. Me tahame, et oleme võimelised Eestit vajadusel nii vaimselt kui füüsiliselt kaitsma ning meil on tahe seda teha. Me tahame, et Eesti riik ja tema iseseisvus on kõigi eestimaalaste ühiskondlik põhiväärtus. Me ei kahtle selles ei sõnades ega tegudes. Kodus räägime sama juttu, mida räägime avalikult. Meil ei ole väärtuskonflikti – et mõtleme üht, kuid peame tegema teist. Meil on üks Eesti. Peas ja käes. Kahe võtmeülesande täitmine ei ole siiski nii lihtne. Kaitsevõime on rohkem seotud füüsiliste asjadega: relvad, varustus, sõdurite hulk. Kaitsetahe on emotsionaalne asi – väärtuste paigasolek ning juhtide pädevuse usaldamine. Küsimus ei ole üksnes hierarhilises kaitseväe juhtkonnas, vaid riigijuhtide usaldamises tervikuna. Kas me tahame nende suuniseid kuulata? On need targad? Peavad olema, et reaalses sõjaolukorras jääda endale kindlaks. Võidelda. Kevadtorm on

tõsine, kuid mäng. Kuidas me käitume sõjaolukorras? Loevad sõnad, loevad teod. Kui palju suudab vastane meie ajusid pesta – milline on propaganda mõju meie võitlusvõimele?

Ehitavad võime ning voolivad tahte Kaitsevägi peab looma Eesti kaitsevõime ja Eesti kaitsetahte kultuuri – viisi, kuidas me tagame Eesti kaitsevõime ning kuidas me ennast kaitsta tahame. Eesti kaitsevõime ei ole täiuslik, kuid ta on selgelt positiivses trendis – me hoolime sellest, et ta oleks igal järgneval aastal parem, kui oli eelmisel. Kaitsetahe on teinud veelgi olulisema hüppe, eriti kui vaatame

veerandsajandi taguseid aegu – siis ei tahtnud noored sugugi nii rõõmsalt kaitseväkke tulla (raisatud aeg!), nüüd on pigem vastupidi. Kummaline? Mõnevõrra küll. See, mida raha eest osta ei saa, on Eesti kaitseväel valdavas osas väga kõrgel tasemel. Sellega, milleks on vaja palju raha, nii hästi ei ole. Kaitseväelased, just tegevväelased avalikult ei arutle, kas poliitilise juhtkonna loodud või loodav kultuur Eesti kaitsevõimest ja –tahtest on parim võimalik. Reservväelane võib kinnitada: et olla liider, tuleb omada võimet luua avalikus ruumis keskkond, mis aitab soovitud eesmärke saavutada. Propaganda ja/ või teavituse mõjukus on info-

Sunzi 13 põhipunkti, kuidas võita sõda ilma lahinguta. • laostage kõik hea, mis on olemas vaenlase maal; • kaasake kuritegelikku tegevusse vaenlase silmapaistvaid riigitegelasi; • kahjustage vaenlase sõjalise juhtkonna prestiiži ja laske neid välja paista vajalikul ajal avalikkuse silmis kahjulikus valguses; • kasutage nende eesmärkide saavutamisel kõige alatumaid ja jälgimaid inimesi; • õhutage tülisid ja kokkupõrkeid teile vaenuliku maa tsiviilelanike seas; • õhutage noori vanade vastu; • segage kõigi vahenditega valitsuse tööd; • takistage kõikvõimalike vahenditega vaenlase vägede normaalset varustamist ja nendes korra hoidmist; • kammitsege vaenlase sõdurite võitlusvaimu muusika ja lauludega; • tehke kõik võimalik, et alavääristada teie vaenlaste traditsioone ja lõhkuda nende usku oma jumalatesse; • saatke nende juurde kergemeelseid naisi, et täiendada nende demoraliseerimist; • olge helde ettepanekute ja kingitustega informatsiooni ja kaasosaliste ostmisel; • üleüldse, ärge hoidke kokku raha ega lubadustega, kuna need toovad suurepäraseid tulemusi. (Allikas Vikipeedia)

Ajalugu

sõdade ajastul määramatu. Nii, nagu inimesed mõtlevad, nii nad ka suures osas teevad. Kui mitte kohe, siis sobival hetkel ikkagi. Kaitsepoliitika kergemeelsete naiste vastu „Hea välispoliitiline liider kujundab oma poliitika ekspertide nõuandel ja loob avaliku arvamuse, mis seda toetab,“ märkis USA diplomaat, NSV Liidus saadikuks olnud Charles Eustis Bohlen (1904-1974). Kas me suudame Eestis kujundada ekspertide nõuannetel kaitsepoliitikat, millele saame luua ka seda toetava avaliku arvamuse? Pingutus ei ole olnud siiski piisav. Kuidas nii? Meil on palju kahtlejaid, kas NATO tugi Eestile on reaalne? Kas artikkel 5 toimib? Mida me ise suudame ja kas üldse suudame midagi? Tänapäeva lahingu (nagu ka sõdimise) üks osa on infokaitse/inforünne. Selleks lähevad käiku kõik võimalikud vahendid, mis ajas on täienenud, kuid olemuselt püsinud samad aastatuhandeid. Psühholoogilise rünnaku ja -sõja puhul tasub meenutada psühholoogilise sõjapidamise aluseks oleva vana-hiina väejuht ja strateegi Sunzi formuleeritud põhipunkte, mille täitmisel alistus vastane lahinguta. Kas me suudame seista vastu ka infosõjale? Kas meie tahe on vankumatu? Treenime. Ettevalmistused algavad kohe, eksam on järgmisel Kevadtormil.

Torm ei vaibu! ANNES VAINAMÄE

kaptenleitnant Kevadtorm 2016 EXCON InfoOps ülem

Kevadtorm on ajateenistuse tipphetk, teadmiste ellu viimine, kontrollimine praktikas. Kaitseväe tähtsaim õppus annab hinnangu sellele, kui tõhus sõdur iga ajateenija on. Kevadtormil saab ajateenija oma teenistuse jooksul õpitud oskused, mida on lihvitud nii rühma, kompanii kui ka pataljoni väljaõppes, proovile panna Eesti riigikaitse olulisima üksuse – brigaadi – koosseisus. Ühiselt oleme tugevamad, ja selleks, et brigaadi jõudu testida, on ajateenijate pataljonidele toeks kutsutud nii reserv- kui tegevväelasi, kaitseliitlasi ja ametnikke nii Eestist kui liitlaste ja partnerite hulgast. Kogu see, üle 5000-liikmeline vägi on aga siiski vaid nii tugev, kui tugev on tema nõrgim lüli. Iga kaitseväelane peab enda eest väljas olema. Treeninguga kaasnevad muutused saavad alguse ennekõike iseendast, kuid kui me ennast piisavalt ei tunne, võidakse meie nõrkusi ära kasutada meie endi vastu. Võitlusvaimu kinnitamiseks testisime Kevadtormil ka meie sõdurite vaimset vormi. Oleme „pommitanud“ hinnatavaid üksuseid nii SMS-de, sõnumite kui ka libakuulutustega ning andnud välja ajalehe „Tormi Teataja“, mille sisu on sihilikult provokatiivne – õigete faktide najal on üles ehitatud loogiline mõttekäik, mis toob esile meie omariiklusele vastanduvad teemad. Meid rünnatakse tegelikult väga tihti meie endi (sõna) relvadega. Kui lugesite „Tormi Teataja“ läbi, andis see küllap ettekujutuse, mis meid ootab, kui satume tõsise vastase propagandalöögi alla. Kuidas tõrjume sellise inforünde ja mismoodi reageerime, kui samade ja hullemate meetoditega mustatakse meile kõige väärtuslikumat – peret ja lähedasi? Et olla tugev nii kehalt kui ka vaimult, on vaja mõlemaid treenida. Vaimu treenib mõeldes ja mõtlev kodanik on meie riigi alustala. Kohtumiseni järgmisel (kordus)õppusel. Vaim reserviks valmis!

Kuidas valmistuti sõjaks 37 aastat tagasi? Seiklemine tuumavarjendis võtab kananaha ihule KUIDO SAARPUU

Kujutle ette hoonet Tartu kesklinna lähistel. Kujutle sedavõrd ärevat olukorda, et Raadi sõjaväelennuvälja poole saadetakse teele tuumalõhkepeadega tiibraketid. Kujutle, et selle hoone paksude müüridega kelder, tuumavarjend päästab sinu elu. On aasta 1979. Sa elad ülikoolilinnas Tartus. Nõukogude Liit tungib sisse Afganistani ja saab endale juurde hulga vaenlasi. Külm sõda on haripunktis, kardetakse ja umbusaldatakse. Usaldatakse vaid betooni ja armeeritud sõrestikku, sest just samal aastal läheb Tehase 23 aadressil kaevamiseks. Ehitatakse tuumavarjendit, ametliku nimega ENSV tsiviilkaitse "250 kohaline eriobjekti", mis peab elanikkonda kaitsma massihävitusrelvade surmavate lainete eest. Ühel päeval antakse häiret. Valumehaanikatsehhi ja tekstiilivabriku töölised tungivad robinal keldrisse. Varjend on ehitatud 250 inimese tarbeks, kuid majutab vajadusel ka rohkem – kuni 500 inimest. Seal on majutus-, toitlustus- ja saunaruum, erinevad tehnoruumid (ventilatsioon-

ja filtersüsteemi tarbeks, side- ja juhtimispunkt, meditsiiniruum) – kokku laiub varjend oma kümnekonna ruumiga 330 ruutmeetrisel pinnal. Ruume eraldavad paksust metallist uksed. „Tõenäolise stsenaariumi korral oleksid Raadi lennuvälja ründajateks olnud Briti pommitajad Vulcan,“ oskab öelda Muuseumiööl endise tuumavarjendi huvilistele üle aastate avanud lipnik Boris Polov Kevadtormi tsiviil-sõjalise koostöö teenistusest. „Prognooside kohaselt oleksid rünnaku tagajärjed olnud väga karmid: kümnest maa peal olnud inimesest oleks surma saanud üheksa. Varjend oli mõeldud tuumakatastroofi üleelamiseks, kuni kolme päeva jooksul.“ Kujutle, rünnak on toimunud. Rohkem kui 250 inimest on tuumavarjendisse jõudnud. Suures saalis magatakse vahetustega, puidust lavatsitel saab korraga puhata kuni 50 inimest, 200 on istumisruumi. Osad meist seisavad püsti. Silt 2250 liitrit mahutaval mahutil annab teada, et vett jagub kuni kolmeks ööpäevaks ja kuni 3 liitrit inimese kohta ööpäevas, pärast seda tuleb valgete kahhelplaatidega basseinist võtta varuvett. See on meie varjupaik. Varsti jagatakse süüa. Saadetakse mööda esimene ärev öö.

Selline tuumavarjend oleks 1979. aastal päästnud 500 tartlast ligi 93 000st

Foto Joosep Laik

Kuigi rünnakueelne kevadilm paitab linlasi soojakraadide ja päikesepaistega, on varjendis rõske ja kõle. Inimesed on ärevil, nad ei tea, millised on maapealsed purustused, palju on hukkunuid. Me oleme Raadi lennuväljalt 4,5 km kaugusel. „See, Robka tööstusrajoon on omamoodi priitsoon totaalsete purustuste ja osaliste purustuste ning kõrgema kategooriate tulekahjude tsooni vahel,“ räägib Polov. Õnneks on päev hiljem elanikke juba vähem, juba kahe-kolme päeva pärast oleme meie, ellujäänud, need kes hakkavad linna taastama. Räägitakse, et Tartus võib hukkunuid olla ligi 93 000 inimest. Kui mõned faktid välja arvata, on kõik eelnevalt kirjapandu fiktsioon. Tuumarünnak jäi olemata, tuumavarjend ei leidnud kunagi otsatarbekohast kasutamist. Juhtus hoopis nii, et aastate vältel sahises sinna autopesula vesi ning kui Boris Polov varjendit eelmise aasta augustis korrastama hakkas, tuli tal esmalt tegeleda vee väljapumpamisega. Seal on endiselt külm ja rõske. Õppus Kevadtorm kestab Lõuna- ja Kagu-Eestis 20. maini. Kui kaevikud ja kaevikuliinid välja arvata, siis tuuma ega muud varjendid Eesti kaitsmist harjutades käiku ei lähe. Jumal tänatud!

17. mai 2016

12 Sõdurileht

KUPERJANOVI JALAVÄEPATALJON

PIONEERIPATALJON

VS reamees Jan-Erik Truu

sõdur vs. sõdur

nooremseersant Indrek Nuut

210 55

Kui pärast esimest rännakut käsime gaasimaskides ning täisvarustuses läbi väeosas asuva veekogu.

206 40

nooremseersant Erik Albert

Üldfüüsilise testi tulemus

278

Eredaim mälestus SBKst

järjest kätekõverdusi

reamees Rasmus Lauri

230 70

Topless hommikuvõimlemine esimeses metsalaagris, külm automaat paitamas ihu.

Esimene laskmine, kui sõdurid olid reas ning hakati kõmmutama nii et maapind värises.

Sain tüdrukuga kokku ning olin sõprade seltsis.

„just nii“, „selge“, „viska pikali“

N-srs Albertiga, kuna ta juhib hästi oma tiimi. Usaldaksin tema kätte oma elu.

Sillamasinaga sõitmine, kuna selle rooli taha on vähesed ajateenijad saanud istuda.

1 0

NAK, sest siis oli kõige rohkem tegevust. Alates kõikvõimalikest lahingutest ja lõpetades jõeületamisega patrull-laagri ajal.

Magasin kodus ja olin perega.

Puhkasin, nautisin head sööki ning pidasin kerge pralle sõpradega.

Mida tegid esimesel väljaloal?

Esimene väljaluba oli kahetunnine ning kasutasin seda oma tüdrukuga kohtumiseks, olime mõnusad.

„just nii“, „puine“, „mida sa mähid“

„Pane puid alla“, „vastane tuleb ära tappa“, „sitt või moos“, „sõdur ei mõtle rivis“.

Külgehakanud väljend

„mongool“, „saada“

Oma praeguse jaoga, sest oleme kokku kasvanud. Nendega saab pulli, aga on ka palju sõdu maha peetud.

Kellega läheks lahingusse?

Enda alluvatega, sest tean, mida neilt oodata ning oskan neid juhtida.

Võru linnalahing – seda nimetati house of horroriks, kuna kottpimeduses tuli ära võtta maja täis sõjamöllu.

Kõige ägedam asi

Osalesime pioneeripataljoniga tänavu esmakordselt vabariigi aastapäeva paraadil, saime sõita KrAZ sõidukiga mööda vanalinna.

Vilega varajane ärkamin oli alguses harjumatu ning oli ka teenistuse viimastel päevadel.

Asjade tegemine, mille puhul ka ülemused saavad aru, et see ei oma sisu.

Kõige harjumatum asi

Sillamasina paika tagurdamine.

Voodi peal ei või päevasel ajal pikutada ning mobiiltelefonide kasutamisel on piirangud, k.a Kevadtormi ajal.

„Mingi tubakas oled?“, „Mis tu häda om?“

Kapten Teppo: „Kogu maailma horror laskus teie õlgadele“

Meeldejäävaim ülema tsitaat

„Kui keegi teeb intiimhügieeni ülevalpool jõge, siis ärge hambaid allpool jõge peske.“

„Sild maha, läks!“

Hetk, kui olin ahjuvalves ja laagril oli parasjagu kontakt peal. Hoolimata sellest, et viibisin magamiskotis, suutsin ainsana enda jaost pidada maha sõja, sest vastane pistis pea telgist sisse ning ta sai valangu näkku.

Veidraim kogemus ajateenistuses

Äärekivide vahede puhastamine naeltega; ruumide n-ö puhastamine mitte relvade, vaid moppide ja harjadega.

Kui kaader ei austa oma alluvaid ning eesmärgiks on nende elu alatasa ebamugavaks muuta.

Magan ennast välja ja irvitan selle üle, et ei pea tagasi minema.

Lendan Amsterdami ning alustame kasuisaga sealt kahenädalast reisi purjekaga tagasi Eestisse

Oma toitlustusjaoga, siin pole kahtlustki. Me oleme EOG vennad, teeme kõik ära, mida kästakse ja samas saab ka nalja. Teravaga söösta-kata. See oli omamoodi kogemus, sest kui sul on vend kõrval ning tulistab, siis ikka mõtled mitu korda, millal sööstu teed, kui kaugele ja kuhu.

Kes sai mingi jamaga hakkama, see pandi takistusrada ehitama. Ehitasid kriteeriumide järgi raja valmis ning siis hakkasid seda aja peale läbima. Takistusteks võivad olla näiteks rehvi kantimine, jooksmine, salve laadimine jne. Sellest olen pikalt unistanud. Ilmselt magan ja üritan tsiviil-mode’i tagasi lülituda.

138

MÜTSIMÄRK NAISHÄÄL

KÕNEKUJUND ISIKLIK REKORD

PEALINN EUROOPAS H, ..., J

AKTSIA- END. PRANT- JÕGI SAKLUMMUS SUSE MOESELTS SAMAAL LOOJA KÜLA K-... RUUMILINE PERSOON KADRINA (kauplusteLAHEDUS kett) VALLAS

LUDVIG

PART (vene k.)

PUUNÕU

ÄTT

AASTAAEG "KUKU: MINA JÄÄN ..." JÄRJEST. TÄHED SUUNANURK KÕRGE KITSAS PUUNÕU HURTSIK JALGPALLUR ... PURJE ERAVALDUSES OLEV MAA

Esimesel päeval reservis

PUNKTE KOKKU

12 Ristsõna nr 138

VÕITIS

Lähen õe sünnipäevale.

Saada* ristsõna vastus aadressil Sõdurileht, staabi- ja sidepataljon, teavituskeskus, Filtri tee 12, 15007 Tallinn või toimetuse elektronposti aadressile sodurileht@mil.ee hiljemalt 24.05.2016. Kõigi vastuste saatjate vahel loositakse välja spork. NB! Ära unusta märkida oma auastet, nime, väeosa ja ristsõna numbrit! Ristsõna nr 137 õige vastus oli noorsõdur. Spork’i võitis reamees Herman Eek õhutõrjepataljonist.

KALLIS (inglise k.) AJAÜHIK MAASTIKUSÕIDUK POLITSEITÖÖTAJA

pioneeripataljon

UNIOON VENEETSIA KULDMÜNT KESKAEGKONNA AJASTU

* Arvutite kasutamine on väeosades reguleeritud vastavalt väeosa sisekorrale. Tavakirjade eest tuleb tasuda vastavalt Omniva hinnakirjale.

Vastus: RESERVIST