2. jalaväe brigaadi õppus Puhang
Hövitada või päästa?
Ajateenistus annab hea juhtimiskogemuse
lk 3
lk 5
lk 7
SÕDURILEHT TEISIPÄEV, 10. NOVEMBER 2015
ISSN 1736-3411
RINNE OTSE
TAEVAST
Ründelennukiga lähiõhutoetuse tagamiseks ei piisa pelgalt lennukiga kohale minemisest ja pommi maa peale heitmisest. Arvestada tuleb omade üksuste paiknemise, lahinguvälja omaduste ja paljude muude aspektidega. Selleks on vaja ideaalselt t oimivat koostööd lennuki piloodi ja lahinguv äljal toimuvat jälgiva õhutulejuhi vahel.
Õhutulejuhid ja piloodid peavad üksteist täielikult usaldama. Foto: Benjamin Siirak
O
ktoobrikuisel kolmapäevahommikul on kaitseväe keskpolügoonil end sisse seadnud laigulisse riietatud sõjaväelased, tumeda klaasiga prillid ninal ja nägu tõsine. Päike sirab taevas ja õhus on pinev vaikus. Algamas on Eesti ja Ameerika õhuvägede ühisõppus, mille käigus on kavas sooritada ründelennukite A-10 ja õhutulejuhtide koostööna laske- ja pommitamisharjutusi. „Sellist harjutust on siin korduvalt erinevate lennukitega juba läbi
viidud, selle õppuse käigus harjutatakse ameeriklaste A-10tega. Maa pealt annavad infot ja koordineerivad pilootide tegevust saksa ja eesti õhutulejuhid,“ seletab harjutuse tagamaid Eesti õhuväe ülem kolonel Jaak Tarien. Üritust on tulnud kajastama paljude meedia kanalite ajakirjanikud, kelle kaamerad on paigas, et vägevaid lennu manöövreid kaadrisse saada. Lennujuhtimistornis on saksa õhutulejuhid ametis pilootidele lahingumaastiku kirjeldamisega. Siit avaneb vaade üle terve lahinguvälja,
millel harjutust läbi viiakse. „Lennukid on kuue kilomeetri kaugu sel,“ vastab üks tulejuhtidest saksa aktsendiga inglise keeles. Ootame. Vaikuse katkestab selja taga mõnekümne meetri k auguselt mööda vuhisev A-10 ründelennuk ja tornist lendavad mööda veel kolm sama sugust. Jääb mulje, nagu o leksid lennukid vaikselt meile ligi hiilinud ja viimasel hetkel oma võimsad turbiin mootorid täispööretele lükanud. Niisama äkki, kui nad olid ilmunud, kadusid nad ka kaugusesse, et siis jälle mõnekümne meetri Jätkub lk 2