„Sinilill on uhkuse asi”
3
Elu õhuväe piloodina
4-5
sõdurileht
VS.
8. APRILL 2014
sõdurileht
1
7
NR 6 (400) 8. APRILL 2014, ISSN 1736-3411
Nädalavahetus nelja seina vahel Karts – karistus, millega rühmavanem ajateenistuse esimesel nädalal hirmutab, pärast paari seletuskirja ehk ka ähvardab, kuid koht, kuhu sattumist sa kunagi ette ei kujuta. Seda kaitseväe distsiplinaarmäärustikus kirjeldatud karistusviisi rakendatakse harva ja tegelikult on isegi leheloo tegemiseks sinna raske saada, kuid ometigi painab paljusid võitlejaid küsimus – mis elu seal ikkagi on?
FOTO: SIIM TEDER
Kõik sai alguse sellest, kui 21. märtsil kell 15 astusin vahipataljoni pääslasse ning avaldasin tungivalt soovi minna mõneks ajaks kartsa. Pääsla töötajate segaduses nägu on mul siiani ere dalt meeles. Tehti paar kiiret telefo nikõnet ja mõne aja möödudes olingi juba vahipataljoni ülema rivistusel, kus loeti ette käskkiri, et nooremseer sant Teder on määratud karistusena 24 tunniks kohandatud tingimustel kartsa. „Kohandatud tingimuste” all peeti silmas seda, et mul lubati foto kaamera, märkmik ning pastakas kaasa võtta, kõik muu oli aga täpselt nii, nagu tavalisel kinnipeetaval. Pärast rivistust liikusin koos vas tutava ohvitseri ning allohvitseriga kartsa suunas, kus pidin kõik isiklikud asjad allkirja vastu loovutama, nende hulka kuulusid muuhulgas ka väeosa embleemid, saapapaelad ja kõik muu, mis oleks võinud mulle kartsas olles meelelahutust pakkuda või mu ter visele ohtu kujutada. Sellele järgnes väga põhjalik läbiotsimine, et veen duda, kas andsin ikka kõik asjad vaba tahtlikult ära. Veel paar allkirja, kiire tualettruumi külastus ning kell 16.15 löödi minu selja taga suur metall uks kinni ning minu päev kartsas oli alanud. Vastu vaatas mulle üpriski pime ruum, mis oli umbes 3 × 1,5 × 2,5 meetri suurune. Ainukest valgust andis pisike väreleva valgusega laelamp, paar klaasplokki seinas ning ukse sees
olev piiluauk, kust paistis koridori ere valgus. Mõistagi polnud tuba teab mis uhkelt sisustatud – toanurgas oli pisike laud koos taburetiga ning seinte küljes kaks nari, kuid need olid päevasel ajal alla lastud, sest karts ei ole kindlasti koht, kus terve karis tuse jooksul lihtsalt vedeleda lastakse. Päevasel ajal istud kas taburetil või jalutad oma pisikesel territooriumil edasi ja tagasi. Jalutades tuleb meeles pidada kõiki kaitseväelase viisakus reegleid ehk siis ka kartsas ei tohi käsi taskusse toppida.
Laua peal vaatasid mulle vastu eesti- ja venekeelne piibel ning ühek sast leheküljest koosnev vahipataljoni kartsa kodukord, mis tutvustas mulle mu õigusi ja päevakava. Kui kodukord oli umbes kolm korda läbi loetud, otsustasin oma uues kodus veidi põh jalikumalt ringi vaadata. Seinte, laua ja voodite pealt leidsin igasugu joo nistusi ja tekste, mida varem karistust kandnud kaitseväelased olid uutele tulijatele jätnud. Enamiku moodus tasid küll venekeelsed tekstid, millest ma eriti aru ei saanud, kuid voodi
peale oli kraabitud näiteks ka, et „seksi tahaks” – see pani mind mõistagi mui gama, sest enamik mu kaasvõitlejaid oli tolleks ajaks juba kodus oma naiste juures ja noh, mina istusin kartsas.
Hakkas igav ja istumine muutus tüütuks
Umbes tunnike oli möödunud, kui kõik huvitavad ja silmapaistvad asjad olid üle uudistatud ning siis hakkas mul tasapisi juba igav ja läks tüütuks. Otsustasin teha kätekõverdusi, et aeg veidike kiiremini läheks ning mingi
sugust tegevust ja mõtteainet oleks. Siinkohal võin juba öelda, et karistuse lõpuks jõudsin ära teha 2145 käte kõverdust ning käed andsid veel päris mitu päeva korralikult tunda. Mõne aja möödudes jõudis kätte õhtusöök, mis oli täpselt sama maitsev kui see söök, mida vahipataljoni söök las igapäevaselt pakutakse. Ainuke puudus oli see, et mul ei antud võima lust valida, mitu leivaviilu ma võtan või palju soola kartulite peale tahan.
Loe edasi lk 2