Seriaali „Vabad mehed“ telgitagused
Kord meedias, alatiseks meedias
5
4
2
Giraffe AMB – õhutõrje silmad
Vabatahtlik bundesveer 6
SÕDURILEHT 20. aprill 2015, ISSN 1736-3411
Pärast ööpäeva merel päästis piirivalve lennusalga helikopter merehädalised ning viis nad priiküüdiga maismaale.
E
t selliste lootuste purunedes mereväe ajateenijad, tegevväelased ja mereväe sõjakooli kadetid pead ei kaotaks, korraldati mereväelase baaskursuse raames neile enesepääste kontrollharjutus ehk maakeeli parveõppus. Selle eesmärk oli praktiliselt läbi mängida olukord, kus kursuslased pidid laeva maha jätma ning seejärel 24 h jooksul päästeparves ellu jääma. Eksperimendi korras võtsid harjutusest osa ka kaks võitlejat Sõduri lehe toimetusest – reamees Kuusk ja mina. Ühe kevadiselt karge kolmapäeva hommikul kogunesid õppusest osavõtjad miinijahtija Ugandi pardale, kus meid jagati parvedesse ning saime kätte hüdrokostüümid. Kui parvevanemad olid päästeparved veesanud, tõmbasid kõik vettpidavad oranžid kostüümid selga ning järgmine samm oli juba üle parda kolmekraadisesse vette. Kuigi hüdroülikonnad peaksid kinni pidama nii vett kui ka vee peal hoidma, oli neil, kes seda harjutust esimest korda kaasa tegid, väike närv eesootava tõttu sees. Üle reelingu astudes oli oluline hoida keha sirge ning vaadata horisonti, et
FOTO: ANDRII VYTVYTSKYI
Ellujäämisõppus merel vettekukkumine sujuv oleks. Sulpsud tehtud, võeti parvekoosseisus ringi ning kui õppuse ülevaatajatelt oli luba saadud, hakkasime ühtse ketina käsi kasutades aerutama parvede poole, mis olid laevast paarisaja meetri kaugusele viidud. Esimesed tund-poolteist olidki kõige tegevusrohkemad. Parve jõudes oli esimene ülesanne liigsest veest vabaneda. Parve varustuse hulgas oli paar švammi ning kopsik, millega sai vett välja kühveldada. See tehtud, sättisime end kümnekesi võimalikult mugavalt ringi, et järgmised 22 tundi edukalt mööduks. Tutvusime kohe ka avariitoidu, -vee ja -varuWstusega, mis parvedesse hädaolukordadeks juba varem valmis on pandud. Toiduks järgmise ööpäeva jooksul said puljongikuubiku-laadsed toitaineid täis pressitud käkid, millel küll erilist maitset ei olnud, kuid oma funktsiooni täitsid hästi ning kõhtu samuti. Vesi oli pakendatud 50 ml pitsi suurustesse kilepakikestesse, millest sai janu tekkides juua. Lisaks leidsime ka algelise kalapüügivõrgu, mille moe pärast vette viskasime, kuid see püüdis ainult vetikaid.
Kuigi vesi on elu lahutamatu osa, on inimene eelkõige maismaaloom. Erinevad veesõidukid on ta välja mõelnud just selle jaoks, et tal võõras keskkonnas kõige mugavam toimetada oleks. Inimene pole aga täiuslik, samamoodi nagu ka ta leiutised. Igaüks loodab laevale astudes sealt samamoodi ning kuivana tagasi tulla.
Kõik parve nurgad läbi uuritud, istusime taas vastakuti ning mõtlesime, et mis nüüd edasi. Paarkümmend tundi niisama loksuda ja parveseina vahtida on nüri. Selle vastu aitas kirju seltskond, kellega sai ilmast ja maast rääkida ning kui ise sõna ei soovinud sekka öelda, võis silmad kinni panna ning lainete loksumise rütmis ning parvekaaslaste lobisemise saatel und proovida tabada. Viimasega oli ainult see häda, et kuna ruumi oli vähe, tekkis parve keskele jalgadest riit ning jäsemed kippusid kiiresti ära surema ja iga mõne aja tagant tuli oma jalad hunnikust üles otsida ning asendit vahetada. Nagu ühele road trip’ile kohane, mängisime ka erinevaid äraarvamismänge ning tegime isiksuseteste. Viimastest üks huvitavamaid oli test, mis peaks välja selgitama, kas inimesel on psühhopaadile omaseid kalduvusi. Ikka on tore teada, kellega parve jagad. Ka merejumal oli seekord leebe ning hoidis lainetusega tagasi. Õnneks või kahjuks ei pidanud merehaigusega maid jagama, kuigi kogemuse ning väljaõppe poole pealt oleks tore natukene oksendada olnud. Öö tuli külm ja niiske ning et võimalikult ökonoomselt
ruumi ja sooja hoida, kasutati magamiseks formatsiooni lusikas. Järgmisel hommikul olid õppusel osalejad valmis päästmiseks. Koostöös piirivalve lennusalgaga oli korraldatud merehädaliste päästmine helikopteriga. Helikopteri silmaulatusse sattudes ronisid mehed ja naised parvede katustele ning andsid suitsuraketiga helikopterile märku päästmiseks. Seejärel vintsisid pinnaltpäästjad merehädalised üles kopterisse ning nad toimetati mereväebaasi jalgpalliväljakule. Pärast merel veedetud ööpäeva ootas õppusest osavõtjaid autasuna soe saun. Õppuse eesmärk oli anda kogemus merehätta sattumisest ning veekeskkonnas ellujäämisest. Üks äärmiselt oluline osa ellujäämisel oli hüdrokostüüm, mis hoidis nii vett kui ka sooja. Ilma selleta on kindlasti kordades raskem külma merd ning ilma trotsida. Teisalt on Läänemeres üpris tihe laeva liiklus ning võimalus, et sind leitakse, sellevõrra suurem. Igal juhul on õppusel osalejad kogemuse võrra rikkamad ning loodetavasti ei pea nad õpitut kunagi reaalses elus rakendama. STEN JUUR