2
Kes on kes meie pataljonis? Meie kaadrikaitseväelased räägivad oma tegemistest kaitseväes ja väljaspool kaitseväge.
Autokompanii rinnamärk meist sõltub!
1
APRILL 2014
3
Momente väeosa ajaloost
4
meist sõltub!
Kaitseväe logistikakeskuse logistikapataljoni 95. aastapäeva le pühendatud erinumber 9. APRILL 2014, ISSN 1736-3411
Väeosa, mis sündis Vabadussõjas Täna, 95 aastat tagasi, pandi alus logistikakeskuse logistikapataljoni eelkäijale. Nimelt loodi 9. aprillil 1919 soomusautode kolonn. Neid ajaloolisi päevi on meenutanud üksuse esimene ülem August Nieländer: „Kui enamlased Eestist taganesid veebruaris 1918, ei jäänud sakslastele kätte ühtegi venelaste soomusautot, samuti polnud neid eestlastel endil Vabadussõja algul. Et aga sellised masinad olid väga sobivad jalaväe operatsioonideks, siis pidid eestlased asuma omal käel nende valmistamisele. Soomusmasinaid hakkasid omal algatusel konstrueerima sel ajal ka Tallinnas admiral Pitka ja kapten Uus. Kui paar masinat oli valmistatud, saadeti need Soomusrongide Divisjoni ülema käsutusse. Sõna „soomus” oli nähtavasti see, mille tõttu soomusauto soomusrongiga ühendati. Tegelikult osutus see samm ekslikuks, sest otsene kasu soomusautodest oli ikkagi jalaväel. […] 28. märtsil 1919 viidigi mind 2. Diviisi päevakäsuga üle Soomusrongide Divisjoni. Ilmusin kapten Irve käsutusse ja tema korraldusel koostasin kõigepealt soomusautode üksuse statuudi. Kuna omaette nime siinkohal kasutada ei saanud, nimetasin üksuse Soomusautode kolonniks. Statuudi juhtkoosseisus võtsin arvesse kolonniülema koha polguülema õigustega ja adjutandi oma. Jagasin selle rühmadeks, millede ülemaiks pidid olema ohvitserid pataljoniülema õigustega. Igasse rühma määrati neli soomusautot, igale autole ülemaks ohvitser jne. Mu kava kinnitati kõikide detailidega.” Vastloodud soomusautode kolonn osales kaheksa soomusautoga Vabadussõjas. Nagu hiljem tõdeti, siis eestlaste soomusautode rindele ilmumine oli Punaarmeele suur üllatus ja põhjustas punaväelastele mõnikord koguni kabuhirmu. Mitu soomusautode kolonni võitlejat teenisid välja Vabaduseristid, kuid samas kaotas väike üksus sõjas ühe ohvitseri ja kaks sõdurit. 1923. aastal formeeriti väeosa ümber auto-tankide divisjoniks. Selle otsuse tagamaid selgitab järgnev mälestuskild: „Peale Vabadussõja lõppu jäi soomusautode arendamine paljudel põhjustel soiku. Tankide üksus, mis kahjuks Vabadussõjast osa ei võtnud, ei suutnud ka edasi areneda. Meie kaitsevägede juhatus,
nähes seda seisakut, otsis abinõusid, kuidas tasandada teed lahingmasinate edasiarendamisele. Üheks radikaalsemaks abinõuks oli koondada lahingmasinate ja autode üksused ühte väeossa, et sellega teha neid elujõuliseks. […] Vaevalt kahtles juba siis keegi selle sammu tarvilikkuses. Ta andis võimaluse kokku hoida üleliigsete väikeste üksuste staapide arvel, võimaldas luua ühised elujõulised töökojad nii lahingmasinate kui ka jõuvankrite parandamiseks, läbi viia ühist väljaõpet meeskondadele jne. Lühidalt, lahingmasinate ja autode koondamine ühte väeossa avas neile küllaldase arenemise võimaluse.” Tolle perioodi olulisemaks sammuks peeti lahinguja veomasinate töökodade asutamist, kus igapäevaste remonttööde kõrval sai õpetada välja väeosa remonditehnikuid. Samavõrd oluline samm oli tolle aja mõistes kaasaegse sisustusega ja autojuhtide ning tehnikute väljaõppeks hädavajaliku tehnikaklassi loomine. 1928. aastal formeeriti divisjon auto-tankirügemendiks. Sellel perioodil hakkas üksus kasutama Tallinna lähistel Männiku ala, mis on meie pataljonis nüüd tuntud kui Männiku harjutusala. Üks meenutus sellest harjutusalast 1930ndatest: „Aastate jooksul seal, kus peale kanarbiku ja tiheda männimetsa midagi polnud, kerkisid üles nägusad hooned: meeskonna ja ohvitseride elumajad, köök, elektrijaam, keldrid, laoruumid jne. Kõik ehitused on püstitatud divisjoni, praeguse rügemendi omal jõul. Hästi korraldatud laskeväli ja mitmekesine maastik soodustab lahingulise väljaõppe teostamist.” Sealsamas Männiku harjutusalal loodi 1925. aastal pataljonide allohvitseride kogu. 1935. aastal tehti allohvitseride kogu kümneaastasest tegevusest tagasivaade: „Liikmeskonna vaimse arenemise ja meelelahutuse eest on kogu püüdnud kõigiti hoolitseda. Suvel on korraldatud väljasõite kodumaa vaatamisväärsetesse kohtadesse ja talvel ekskursioone teistesse väeosadesse, muuseumitesse, näitustele ja tööstuskeskustesse. Liikmete üldise ja kaitseväelise hariduse täiendamiseks on korraldatud loenguid, tehtud referaate ja vaidlusõhtuid, muretsetud liikmeile odavahinnalisi pääsmeid teatritesse ja kinodesse. Tähtsamaks ja meeldejäävamaks sündmuseks kogu elus on kujunenud traditsioonilised Vabariigi ja rügemendi aastapäeva pühitsemised, mil kogu liikmed pärast õnnes-
tunud paraadi tulevad kokku ühiseks koosviibimiseks. Peale selle korraldatakse kogu ruumes klubi-, tee- ja meelelahutuse õhtuid, mil esitatakse muusikalisi ettekandeid nii kogu liikmete kui külaliste poolt ja keerutatakse tantsu. […] Sportlikus tegevuses on viimasel ajal liikmeskonna hulgas tähtsama koha omandanud laskesport. Kogu liikmeskonnast on 92% laskespordiühingu liikmed. […] Kogu liikmete abistamiseks majanduslikul alal omab suure tähtsuse kogu juures tegutsev laenu-hoiukassa. […] Igal liikmel on õigus saada pärast üheaastast rügemendis teenimist osakapitali summa suuruses. […] Osakapitali summa on praegu 12 300 krooni.” Nii nagu allohvitseridel, oli pataljonil ka ohvitseridel oma kogu. Ohvitseride kogu juures tegutses ka reservväelaste sektsioon, mille eesmärk oli parendada tegev- ja reservväelaste omavahelist läbikäimist. Nii kutsuti reservohvitsere väeosa jaanitulele, aastapäevaparaadidele, pidulikele sõdurivande andmistele, õhtusöökidele, relva- ja tehnikanäitustele kui ka
laskevõistlustele. Ka ohvitserkonnast kuulus 90% laskespordiühingusse. Püssilaskmises omandas näiteks 1936. aastal meistriklassi 5% ja I klassi 15% ning püstoli laskmises I klassi 10% ohvitseridest. Nagu teised meie väeosad, likvideeriti ka auto-tankirügement 1940. aastal, kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti. Rügemendi tehnika jaotati laiali Punaarmee üksuste vahel. Kaitseväe taasloomine algas 3. septembril 1991, kui ülemnõukogu võttis vastu otsuse üldisest kaitseväeteenistuse kohustusest. Sama aasta 31. oktoobril algas kaitseväe loomine peastaabi kui operatiivjuhtimise organi formeerimisest. 13. aprillil 1992 loodi kaitsepoliitika kõrgeima organina kaitseministeerium. Kaitseväe taastamisel lähtuti poliitilisest otsusest, et selles protsessis järgitakse Vabadussõja ja sõjaeelse kaitseväe traditsioone. Siit tuleb otsida ka põhjust, miks 25. juunil 1992. aastal loodi soomusautode kolonni õiglusjärglasena kaitsejõudude peastaabi autokompanii. Ajaloolise järjepidevuse alu-
juhtkiri
Milles peitub meie tugevus? Sel aastal tähistame logistikapataljoni 95. aastapäeva. Nende 95 aasta jooksul oleme kogenud kordaminekuid ja õnnestumisi, millele vaadates võime uhkust tunda. Need aastad on õpetanud meid üksteise kõrval seisma ja üksteist toetama. Julgeolekut ei toodeta eraldiseisvate ühikute kaupa, see töö käib pidevalt. See on selline protsess nagu rohu kasvamine: märkamatu ja pidev. Käesolev aasta jääb pataljonile viimaseks Marja tänaval ning juba sellel sügisel paikneme ümber Ämari kaitseväelinnakusse. Ma soovin, et saaksime alati üksteisele julgesti silma vaadata ja kinnitada, et tahe ennast ja oma riiki kaitsta on murdumatu. Milles siis ikkagi peitub meie tugevus? Meie tugevus on minu arvates eelkõige meie terve mõistus, õppimisvõime ja tegutsemistahe. Terve mõistus ju ütleb, et mitte üksi Palamuse gloobus, vaid ka maakera on ümmargune. Meie tugevus on meie väiksus, kui suudame seda arukalt tööle rakendada. Samuti tuleb pidada meeles, et meie tahtest ja distsipliinist sõltub palju. Me oleme ainult siis tugevad, kui tegutseme üksmeelselt ja arukalt, kui äratame usaldust niihästi oma kaasmaalaste kui ka kaugemate partnerite hulgas. Meie ühine tahe, truudus ja distsipliin on relvadest tugevam ja sunnib järelikult vajadusel ka vaenlase relvad vaikima. Siinkohal on mul võimalus avaldada lugupidamist ja tänu ka kõigile endiste ja praeguste sõdurite lähedastele, kes on järjekindlalt toetanud oma sõna ja teoga sõdurite teenistust. Suur aitäh teile! Riigikaitse on alati kollektiivne protsess. Siin ei saa keegi kellelegi näpuga näidata ja öelda, et ainult sina oled vastutav. Meil kõigil on kohustus oma riiki kaitsta ja see on enesestmõistetav.
RAGNAR KOEMETS kolonelleitnant Väeosa esimene ülem August Nieländer
P