8. detsember 2015 by Sõdurileht

Luurekompanii – nähtamatud sõdurid lahinguväljal

lk 2

Paladin esmakordselt Eestis

Jaanuarikutse ajateenijad siirdusid reservi

lk 3

lk 6

SÕDURILEHT TEISIPÄEV, 8. DETSEMBER 2015

ISSN 1736-3411

TEGIME ÄRA!

NAKi sõdurid rännaku lõpp-punkti eel. Tuju on ülev ja samm pikk.

„Tahan magada. Lihtsalt puhata. Aga ma ei saa, pean rändama.“

elliste sõnadega viisijuppi ümisesin oma mõtetes, kui olin läbimas NAKi lõpurännakut, et teenida välja nooremseersandi auaste. Õlad olid kanged, suisa apaatselt tuimad. Põlved ohkasid. Jalad kirusid maapinda – täisvarustuses polnud ma veel kunagi kõndinud üle 60 kilomeetri. Alguses oli varitsus, ja varitsus oli Soodla juures Esmaspäevane äratus kell 5.30 tähendab minu jaoks luupainajat. Jälestan hommikul varajast ärkamist (ärge küsige, kuidas kaitseväes vastu pean; imestan isegi, et hommikuvõimlemistele jõuan), sest olen üsna selgelt ööinimene. Kuid seersandirännaku jaoks pidi veokitel varustus olema peale laetud juba kell 6.20,

väljasõit oli kümme minutit hiljem. Läbi häguste piltide virrvarri võtsin relva välja, panin soojalt riidesse, toppisin eelneval ööl pakitud seljakoti-rakmed veoki peale ja lihtsalt tuikusin sõidu ajal. Mind oli määratud jakku, kust teadsin lähemalt ainult kahte noormeest, ülejäänud üheksa poissi olid uued näod. Koos meiega tegid rännaku läbi veel kaks jagu, kust teadsin vaid oma rühmakaaslasi. Kahe tunni pärast olime veokiga Soodlas ja varitsuste kadalipp võis alata. Küll rünnati paremalt, vasakult, valli tagant, Mercedez-Benz GD aknast – nimeta kõikvõimalikud variandid ja vastus on „jah“. Meie jagu valis kontakti vältiva strateegia, et säästa moona ja jalgu. Seljakott kaalus niigi mitukümmend kilo, sellega mülgastes jooksmine võtab

Foto: Juss Saska

võhma kiiresti läbi. Õhtul laagripaika jõudes oli ilm hämardunud. Tegime luuret homsele planeeritud varitsusele, määrasime pilkases pimeduses posti-laskepositsioonid ning suundusime varakult magama, et järgmiseks päevaks välja puhata. Pivide all olime kui Pipi Pikksukad ja ahv Nilssonid Segasummasuvilas, mõni magas sootuks kuuse all. Vedas, et öösel häireid ei tulnud. „Vasak. Parem. Vasak. Parem. Kivi. Parem.“ Teisel päeval ootasid meid hommikune varitsus, ülesandepunktid, jaorünnak vastase masinatele ning mitukümmend tuhat sammupaari pataljonini. Kuigi varitsuses valisime positsioonid, mis olid ideaalist nihkes,

korvasime möödapaneku kiire tegevusega ülesannetepunktides. Staabija sidepataljoni noormehed näitasid, et on erialakursusel õpitu meelde jätnud, see aitas meie jaol säästa aega antennide-kaablitega toimetamisel. Varaõhtune jaorünnak osutus ennustatavalt kahe päeva põnevaimaks osaks. Jaoülem, reamees Kaspar Mahla, määras meid mahajäetud majade ning tiheda võsa keskel positsioonidele. Kui olime hiilinud vastasele piisavalt lähedale, andsime valju ridatuld Galilide ja MP5 relvadega. Märulifilm „Peaaegu 1944“ (lahjendatud versioon) oli silme ees. Action lõppes liiga kiirelt, vähemalt meie jaole tundus nii. Olime endamisi spekuleerinud, et jaorünnak pole niikuinii viimane maiuspala, tõeline katsumus on hoopis

tuim kõmpimine Männiku karjääride lähedusest Filtri teele. Kui kella 20 paiku alustasime, siis juba esimesel kilomeetril tekkisid väikesed sisepinged kaardilugemise tõttu. Leidsime õnneks kiirelt vea üles ja kodutee võis alata. Tee venis. Energiageelid aitasid, aga mõttes kordasin endale: „vasak, parem, juurikas otse ees, korra veel parem, vasak“. Sõber väänas lõpukilomeetritel jala välja ja viimased kilomeetrid üritasin lõbustada ta meelt tobedate naljadega, kuigi asfalt meenutas distantsi asemel närimiskummi, millel polnud otsa. Alles Filtri teele pöörates taipasin, et „nüüd ongi kõik, eat your heart out väsimus“. Tehtud. Enam ei taha matkata, näiteks nädal. Jätkub lk 2

Sõdurileht

8. DETSEMBER 2015

Sõduri katsumused Alvar Tiisler

nooremseersant

Seekordne Sõdurileht võtab fookusesse staabija sidepataljoni sõduri baaskursuse (SBK) ja nooremallohvitseride kursuse (NAK) rännakud. Selle lehe ilmumise ajaks on iga ajateenistuses viibiv sõdur tundnud omal nahal, kuidas kaugelt näha olev tuluke toob lähemale järjekordse kontrollpunkti ning finišisse jõudmine leevendab kõik haavad. See on katsumus, mis saab osaks Eestis vaid erilistele. Neile, kes tahavad ajateenistuses saada kogemusi, mis neid elus veelgi paremini edasi viiks. Rännak on ajateenistuse verstapost. Tõestus iseendale, et pingutamine viib sihile ja pingutuse vili on ülimagus. Keskendume ka teistele teemadele. Veel enne lõpurännakut panid Kuperjanovi pataljoni NAKi õppurid kõlama Sirgala põllud ja metsad. Endas suurt vastutust kandev miinipildujast laskmine möödus edukalt. Jaanuarikutse ajateenijad naudivad juba esimesi päevi reservis. Kalevi jalaväepataljoni võitlejad võtavad kokku oma ajateenistuse ja jagavad muljeid järglastele. Suve- ja sügisekutse mehed! Nüüd on käes teie hetk tõestada, mis puust te tehtud olete. Tehke seda hästi ja väärikalt! Head ajateenistust jätkumist!

Ära unusta meie kajastusi jälgida ka Facebookis ja Sõdurilehe Youtube’i kanalil!

Kas teil on huvitav lugu, mis vääriks ka teistele rääkimist?

Sõdurileht ootab ajateenijate kaastöid. Kui sul on idee, siis kirjuta meile

Sõdurileht

sodurileht@mil.ee

TEAVITUSKESKUS

Filtri tee 12, 15007 Tallinn tel 717 2179

Algus lk 1

Juhtkiri

erve nädalavahetuse käisid jutud, et novembri viimasel päeval algab sajandi torm, tuuled kuni 30 m/s. Kasarmus olid meeste näod kaamemad kui muidu, koridor vaiksem kui muidu. Pärast öörahu oli tubadest kuulda veel vaikset varustuse pakkimise häält. Öösel sadas vaheldumisi lund, lörtsi ja vihma. Hommik oli uimasem kui muidu. Kui autojuhid olid dressides teel hommikujooksu tegema, oli õhus tunda juba beebipuudri ja kamovärvide lõhna. SBK ja NAKi poisid otsisid uniselt varustust ja sorteerisid NATO pakke. Sõduri baaskursuse rännaku jooksul pidi läbima kaheksa kontrollpunkti. Osades toimusid eksamid nagu näiteks käemärgid või topograafia. Teised olid välja mõeldud selleks, et rännak oleks huvitavam. Näiteks granaadi viska m ine. Viskaja ei n äinud viskeala ja ülejäänud jagu pidi kaasvõitlejat juhendama, tõeline

tiimitöö proov. Rännak oli jagatud kahele päevale. Iseasi, kas öösel oma kontide kangeks magamine kõigile meeldis. Mõned tahtsid asja kiiresti ära teha, teised pigem rahulikult lõpuni kõndida. Takistusrada, esimese päeva viimane pingutus, pani jagude füüsise veel eriti proovile. Mõni sai kaasvõitleja käest üle võrgu ronides jalaga näkku, teine sai roomates eespoolt suutäie liiva. Mõne käed ei jaksanud korraks enam köiest kinni hoida. Aga kõigest hoolimata kannatati valu ära, sülitati liiv välja ja haarati köiest uuesti kinni. Sest kõigil oli ühine eesmärk – rännak ära teha. Öösel ei toimunud midagi, järgmises kontrollpunktis läks tegevus käima alles 8.30 hommikul. Meestel soovitati metsa magama minna ning seda võimalust ei jäetud kasutamata. Bivi all on alati mugav, kui selja taga on 30 km. Ööga oli ilm halvemaks läinud, aga see ei seganud enam kedagi. Nähtud oli kõik vee olekud –

s adanud oli nii vihma, lund kui ka rahet. Viimane punkt oli kauguste määramise eksam. Binokliga on päris raske kaugust määrata, kui käed vaevalt üles tõusevad. Ka sammupaarid olid tundmatuseni muutunud, aga saadi hakkama. Pataljon pole kunagi nii armas välja näinud. Viimased sajad meetrid olid kuidas kellelgi, täis nalja ja naeru või intensiivset pingutust. Lõppude lõpuks oli kõigil

hea meel, jagati muljeid ja kiitusi. Rännak on midagi, mis ühendab inimesi sügavamal tasandil. Ekstreemsetes oludes tulevad esile inimeste varjatud isikuomadused. Hea sõber võib osutuda tüütuks virisejaks, mõni ebameeldivam tüüp viimaseks õlekõrreks, kes sind katkestamisest päästab. Igaüks teab ise, kumb tema on. Otto Oliver Olgo, Hannus Luure

SBK ja NAKi rännakud SBK

NAK

Rännaku kestvus (h)

Pikkus (km)

Kontrollpunkte

Startijaid

Katkestajaid

SBK – sõduri baaskursus; NAK – nooremallohvitseri kursus

Luurekompanii külma ei karda. Kui vaja, sõidetakse lahtise autoga ka talvel. Foto: Juss Saska

Näha, jäädes nähtamatuks – ajateenistus 1. jalaväebrigaadi luurekompaniis Ilmselt on iga ajateenija lapsepõlves koos sõpradega metsas luurekat mänginud. See on ka põhjus, miks paljusid kutsealuseid paelub idee ajateenistuse läbimisest just luurekompaniis. Võrreldes lapseea mängudega pole aga teenistus luurekompaniis mingi meelakkumine, sest 11 kuu jooksul saavad sõdurid tunduvalt rohkem vatti kui mõnes teises väeosas teenides.

Peatoimetaja: nooremseersant Alvar Tiisler Küljendaja: reamees Ilja Nikolas Keeletoimetaja: Kairi Vihman

„H

ea luuraja peaks olema pisut jultunud. Ta peab olema selline tüüp, kes lihtsalt läheb vastase soomuki juurde, teeb selle ukse lahti, võtab sealt saiapätsi ja paneb jooksu. Lisaks peab kandidaat olema iseseisev ning hea tervisega,“ kirjeldab 1. jalaväe brigaadi kompanii nooremall ohvitseri kursuse rühmaülem nooremleitnant Mikk Haabma,

Toimetajad: Sverre Lasn, nooremseersant Taavet Tomberg Fotograafid: reamees Juss Saska, nooremseersant Benjamin Siirak

mille alusel ajateenijaid kurikuulsasse luurekompaniisse värvatakse. „Oluline osa on ka ajateenijate isiklikul huvil ja motiveeritusel, sest enamik luurekompaniis teenivatest ajateenijatest tuleb siia vabatahtlikult,“ lisab Haabma. Luureüksused tegutsevad eesliinil Varem Kuperjanovi jalaväe pataljon alla kuulunud luure

kompanii on viimased kaks aastat asunud 1. jalaväebrigaadis Tapa linnakus. Millega aga luurajad üleüldse tegelevad? Luureüksuste eesmärk on olla teiste üksuste silmad, nad on esimesed, kes alasse sisenevad ja üldiselt ka viimased, kes sealt väljuvad. Vaja on hinnata, kas näiteks teedel või maaaladel pole märgata vastase üksusi ja kas need sobivad omaJätkub lk 3

Kaitsevägi internetis: www.mil.ee, www.youtube.com/sodurileht Kaitseväe pildialbum: pildid.mil.ee Vaata ka Sõdurilehe Facebooki-lehekülge www.facebook.com/s6durileht

Algus lk 2

8. DETSEMBER 2015

dele üksustele kasutamiseks. Vastase tegevuse, suuruse, relvastuse jms kohta tuleb hankida täpset infot ning see omakorda luureinfot tahtvatele ülematele edastada. „See on selline närvikõdi, kui oled vastasele väga lähedal, aga tema sind ei näe. Meil on patrullid nii lähedal olnud, et oleks peaaegu otsa sõitnud, aga nad ei avastanud meid. Oleme palju metsas ja tegevus käib esmaspäeva varahommikust reede õhtuni, vahel ka nädalavahetusel. Ma ütleks neile, kes peavad ajateenistust mõttetuks, et tulgu luurekompaniisse. Siin on ikka kogu aeg midagi teha,“ on luurekompanii ajateenija reamees Klaus-Villem Pärisma oma teenistusega rahul. Luurata võib kas jalgsi või motoriseeritult. Mõlemal puhul on ülioluline korrektselt varjuda. Öösel tegutsedes on eelistatud jalgsi liikumine, sest see tekitab vähem müra. Luurajate varustusse kuuluvad öövaatlusseadmed ja nad on õppinud häält tegemata liikuma vaenlase tagalas. „Ühed luurekompanii

ajateenijad hiilisid öösel õppuse käigus vastase laagri keskele ja vaatasid seal järgmise päeva tunniplaani ning kõndisid siis uuesti laagrist välja,“ toob nooremleitnant Haabma näite ajateenijate tegevusest luurekompaniis.

Ma ütleks neile, kes peavad ajateenistust mõttetuks, et tulgu luurekompaniisse. Siin on ikka kogu aeg midagi teha. Klaus-Villem Pärisma

reamees luurekompanii ajateenija

Motoriseeritud luure eelis jalgsi luure ees on kiirus. Ülemad nõuavad tihti suure maaala luure tege-

mist lühikese aja jooksul. Selleks on luurekompaniil spetsiaalselt kohandatud Mercedes-Benz GD maasturid, millel on katus ära võetud ja tuule k laas alla lastud. See võimaldab paremini ümbruskonda jälgida ja kontaktile reageerida. Nii sõidetakse ringi olenemata aastaajast ja ilmastikuoludest. Rohkelt relvastust Kuigi luurajate eesmärk on jääda vastase silma eest varjatuks, on neil hämmastavalt palju relvi – ühes luure r ühmas on raskerelvastust rohkem kui tavalises jalaväekompaniis. Seda juhuks kui vaenlane luureüksuse avastab, siis on neil võimalik suure tulejõu toel eemalduda. Lisaks relvastusele on luureüksustel ka suur sidevõimekus. „Meie üks rühm on sidevõimekuselt võimsam kui jalaväekompanii. Üldse peavad luurajad olema üsna laia haardega. Luurajad on sidemehed, tulejuhid, jalaväelased, pioneerid – peame kõike oskama, sest tihti tuleb ette, et tellime vastase üksustele tuld,

peame teadma, kas tee on läbitav või mitte ning peame olema võimelised ka sellest kiiresti ette kandma,“ kirjeldab nooremleitnant Haabma luurajate ampluaad.

Ajateenija on täpselt nii laisk, kui tal olla lastakse. Vahel tuleb silmust koomale tõmmata, sest nad on tegelikult rohkemaks suutelised. Siim Mihailov

nooremleitnant luurekompanii instruktor

Teenistus luurekompaniis pole seega kergete killast. Sõduritelt nõutakse palju, järeleandmisi ei tehta ja nii mõnelegi võib tunduda, et kord on karmim kui teistes all-

Sõdurileht

üksustes. Kuna enamik on luurekompaniisse tulnud vabatahtlikult, siis olenemata sellest, et on raske ja pidevalt külm, märjad riided mitu päeva järjest seljas ja magamata – ei tohi motivatsioon kaduda. „Motivatsioonist tulenebki siin kõik. Seda 11 kuud tuleb näha kui võimalust teha asju, mida mujal naljalt teha ei saa. Ajateenija on täpselt nii laisk, kui tal olla lastakse. Vahel tuleb silmust koomale tõmmata, sest nad on tegelikult rohkemaks suutelised, isegi kui nad ise seda veel ei tea,“ räägib luurekompanii nooremallohvitseri kursuse instruktor nooremleitnant Siim Mihailov, kes läbis ka ise ajateenistuse Kuperjanovi jalaväepataljoni alla kuuluvas luurekompaniis. Luurekompanii meelitab vaatamata raskele teenistusele oma ridadesse tõsiselt teotahtelisi sõdureid. Seda iseloomustab ka tõsiasi, et igal aastal jääb luurekompanii ajateenijatest üsna arvestatav osa ka tegevväelasteks. Taavet Tomberg

Pauk ja minema – liikursuurtükk Paladin esmakordselt Eestis Novembri viimase reede hommik. Kaitseväe keskpolügooni vastvalminud kruusateed on märjad ja libedad. Viimastel päevadel tekkinud jää sulab päevasooja toel, pannes sopa pritsima. Eemalt on kosta lahingumasinate võimsat mürinat.

äikesel parkimisplatsil on koha sisse võtnud soomuk, mille juurest ulatuvad antennid taeva poole. Teest vasakule jääval tehislikul järsakul seisab üks beež üheksa meetrit pikk suure kahuriga elajas. Paremal pool teed looduslikul künkal seisab teine samasugune. Künka jalamil on veel üks pisem toruta soomuk. Selle võimsa koosluse moodustavad esmakordselt Eesti pinnal viibivad Ameerika Ühendriikidele kuuluvad kaks M109A6 Paladini liikursuurtükki koos tulejuhtide ja lisamoona soomukitega. Looduslikul künkal oleva Paladini ümber käib tihe sagimine. Seal on kahe Hummeri jagu kõrbevormis ameeriklasi, hulk roheliste barettidega 1. jalaväebrigaadi kõrgeid ohvitsere, samuti kaitseväelasi mujalt ja ka kohaliku omavalitsuse esindajaid. Kes uudistab masinat seest, kes väljast, kes pärib Ühendriikide 41. suurtükirügemendi 1. pataljoni A-patarei liikmete käest otse, milleks Paladin võimeline on. Peagi kutsutakse inimesed kokku ja ameeriklased tutvustavad lühidalt masinat. Ligi 30 tonni kaalu, peal neljaliikmeline meeskond, keskmiselt kolm lasku minutis, laskekaugus tavamoonaga kuni 24 kilomeetrit ja maksimaalne sõidukiirus 56 km/h. „Kui teil rohkem küsimusi pole, kogunege rohelise telgi juurde, sealt saate kiivri ja kõrvatropid,“ kõlab ürituse läbiviijate suust ning uudistajad lähevad liikursuurtükist mõnekümne meetri kaugusele. Ini-

mesed jäävad põnevil esimesi laske ootama. Ootajatega liitub lähedal asuvast laagrist järjest enam ajateenijaid. Peagi on teeservas juba sada kiivrinuppu. Demonstreerimaks liikursuurtükkide head maastikuvõimekust ja kiirust, sõidavad soomukid veidi eemale küngaste taha ning naasevad siis võimsalt oma positsioonidele. Pealtvaatajad on ootusärevuses. „Praegu tegeletakse veel viimaste arvutustega, et veenduda ohutuses ja umbes viie minuti pärast oleme valmis,“ lausub tumedate päikeseprillidega ameeriklane.

Polegi kunagi va rem liikursuurtüki sees olnud, kui tulistatakse. See oli väga muljetavaldav ja meeldejääv kogemus. Veiko-Vello Palm

kolonelleitnant 1 . jalaväebrigaadi ülem

Möödub viis minutit ja kõikide pilgud on künka tipus parkival Paladinil. Läheb veel hetk ja ... pauk! „Lendab, lendab, lendab, lendab, kadus,“ kõlab mürsku jälginud kaitseväelase suust. Pauh! Teest vasakule jääva järsaku otsas olev Paladin sooritab jälgijate üllatuseks samuti lasu ja tõuseb suitsupilv. Pilgud pööratakse tagasi ja kaugustest kumab mats. Ja teine. Mürsud jõudsid kilomeetrite kaugusel asuva sihtmärgini. Mõlemad Paladinid reguleerivad oma haubitsa toru kõrgust ja kõlavad järjekordsed kõmakad. Uudistajate

Foto: Juss Saska Graafika: Johannes Madis Aasmäe

näod on rõõmsad – esimesed liikursuurtükkide lasud Eestimaa pinnal on nähtud. Paar prominenti eesotsas 1. jalaväebrigaadi ülema kolonelleitnant Veiko-Vello Palmiga liiguvad Paladinide juurde ja ronivad lausa sisse. Kõlavad uued kärgatused. Need vaibuvad. Kolonelleitnant Palm väljub liikursuurtükist äraseletatud näoga. „Sees oli väga huvitav, väga põnev,“ sõnab ta. „Polegi kunagi varem liikursuurtüki sees olnud, kui tulistatakse. See oli väga muljetavaldav ja meeldejääv kogemus.“ Meeldejääv oli lahinglaskmine ka ajateenijatele, kes vaikse kihina saatel otsa ringi keeravad ja oma väljaõppes ette nähtud tegevuste juurde naasevad. Ajalooraamatud on uue peatüki saanud. Kasper Elissaar

Kasulik kogemus

aladini teeb eriliseks tema võime iseseisvalt vastu võtta tuleülesanne, see täide viia ja minuti jooksul edasi liikuda. Kogu tegevus sooritatakse nii, et neljaliikmeline meeskond ei pea kordagi masinast väljuma. Pärast lasu sooritamist saab suurtükk kohe laskepositsiooni vahetada ja seeläbi enda tabamise vastaste jaoks hulga keerulisemaks teha. Lisaks 155 mm haubitsale on Paladin relvastatud ka 12,7 mm M2 raskekuulipildujaga, mida saab vajadusel ka arvuti abil käsitseda. „Ka meie plaanime hankida liikursuurtükid,“ rõhutas kolonelleitnant Palm ameeriklaste Eestis viibimise olulisust, „vähemalt on see meie pikaajalises plaanis. Saime hea kogemuse, kuidas liikursuurtükke kasutada ja mis mõju nad lahinguväljal avaldavad.“ Detsembri alguses liikusid USA 41. suurtükirügemendi 1. pataljoni A-patarei koosseisu kuuluvad Paladinid edasi Leetu.

Sõdurileht

8. DETSEMBER 2015

Fotograafide

parimatest parimad Sõdurilehe fotograafid teevad nädala jooksul tuhandeid pilte. Selles rubriigis valivad nad lugejatele välja oma parimad fotod viimaste nädalate sündmustest, sekka pilte ka meie liitlastest.

Staabi- ja sidepataljoni NAKi lõpurännak jõudmas linnavalgusesse. Fotograaf kombineeris omavahel tänava- ja välguvalguse. Foto: Juss Saska

Liikursuurtükk Paladin esmakordselt Eesti maastikul. Kõik pealtvaatajad said sel päeval võimsa elamuse. Foto: Juss Saska

SBK võitleja on lõpurännakul jõudnud öisesse laagrisse. Taevas on väärt vaatamist! Foto: Benjamin Siirak

8. DETSEMBER 2015

Sõdurileht

Ettevaatust! Miinipildujatuli!

Kes tühjaks kaevandatud Ida-Virumaa karjääris varem käinud pole, sellele tundub Sirgala üsna maaliline paik. Harjutusväljale sõit läbi sügava oru, autot proovile panevad järsud mäkke tõusud ning lõputuna näivad kaugused maastikul on meedia meeskonnale ideaalne võimalus teha oma päev visuaalselt fantastiliseks. Läbilõikav põhjala tuul surub jõuga oma tahtmist peale, kuid meie ümbruses on maastikule peidetud salapärane miski, mis vastase maha surub. Kõlab kuulipilduja kõmin, mis annab teada – kaitsevägi on kohal!

uperjanovi jalaväe pataljoni nooremallohvitseride kursuse (NAK) õppurid on Sirgala ilu ja valu tundnud juba mitu päeva. Kokkulepitud punkti jõudmine osutub arvatust raskemaks, kuid läbi porimülgaste jõuame lõpuks õige võsa taha. Hommikune otsesihtimisega laskmine on meeskondadel juba sooritatud ning tagasiside selle eest hea. Päeva teise poole kavas on laskmised koordinaatmeetodil, mis nõuab tulejuhtide ja laskjate vahel head klappi. Sihtmärgid asuvad 600 meetri kuni kilomeetri kaugusel ja uskuge mind – NAKi õppurid on võimelised märki tabama apteekri täpsusega. Ettevalmistused koordinaatmeetodil laskmiseks võtavad aega üsna mitu tundi. Kui kõik on valmis, tehakse nii laskjatele kui ka meile viimane instruktaaž. „See võimalus on üks tuhandest, aga kui miin ei saavuta lendamiseks vajalikku kiirust, siis hüpake kohe pikali,“ loeb läbiviija leitnant Karl-Erik Kirschbaum meile sõnad peale. Sellest hoolimata tundub harjutus niivõrd põnev, et miinipildujast kaugemale mineku mõtteid mul kordagi ei teki.

Tööd on palju, aga saab hakkama. Kõige raskem on torru saada esimene miin. Kindlasti on see senise teenis tuse üks suuremaid elamusi.

Jürgen Born õppur meeskonnaülem

Tuld! Nüüd on aeg USA päritolu 81millimeetrisest miinipildujast tuld anda. Seejuures täidavad laskmise juures kõiki ametikohti ajateenijad (laskurid, tulejuhid, arvestajad jne). Miin rauda, tugev tõmme ja miin on sihtmärgi poole teel. Kui lask tehtud, jääb veel tubli viis-kuus sekundit sõdurielu üle mõtlemiseks, misjärel kostub kaugusest järgmine kõmakas, seda täiendab suitsupilv, mis kilomeetri kaugusel võimsalt taevast kaunistab. Sihtmärk on pihta saanud ja raadioga antakse teada, kui täpselt

Kuperjanovi pataljoni ajateenijad on äsja sihtmärgi purustanud. Tunne on ülev ja emotsioon võimas. Foto: Karl Martin Räästas

märki tabati. „See on sõduritele esimene laskmine miinipildujast, seega ei saanud alguses hästi vedama. Kuid praegu on meestel julgus juba sees ja protseduurid muutuvad järjest kindlamaks. Üldiselt arvan, et laskmine on edukas ja kõik ajalised normatiivid suudame täita. On näha, et mida NAK edasi, seda rohkem on meestel julgust ja enesekindlust. Seda me ootamegi ja enesekindlus peegeldub

ka sõdurite silmadest,“ andis laskmisest ülevaate Kuperjanovi pataljoni B-kompanii ülema abi leitnant Kirschbaum. Ka sõdurid tõdevad, et esimesed lasud vajasid kamaluga julgust, kuid paari kõmaka järel on hirm kadunud. „Tekkinud on vilumus. Mida rohkem miine torru paned, seda paremini läheb,“ sõnas päeva esimese miini lasknud meeskonnaülem õppur Jürgen Born.

Ajateenijast meeskonnaülem peab ülihoolikalt jälgima kogu laskmise käiku. Alates sellest, et sihtur ja abisihtur teeksid oma tööd korrektselt. Sihtur peab saama peale õiged näidud, abisihtur abistama teda loodimisel. Laadur peab saama miinidele õiged laengud ja võtma miinidelt splindid. „Tööd on palju, aga saab hakkama. Kõige raskem on torru saada esimene miin. Kindlasti on see senise teenistuse üks suuremaid

elamusi. Kui hommikul esimese lasu tegime, saime võimsa adrenaliinilaksu, kui miini kukkumas nägime,“ tõdes õppur Born. Juba sel nädalal saavad NAKi õppurid seersandirännaku eduka läbimise järel peale nooremseersandi pagunid. Viimase 12 nädala jooksul nähtud vaev saab tasutud ajateenistuse ühe kirkaima autasuga. Alvar Tiisler

Sõdurileht

8. DETSEMBER 2015

Kaitseväelased panid Tapal võrgud sahisema Novembri lõpus toimus Tapal vahipataljoni poolt korraldatud korv pallivõistlus, mis tõi palliplatsile kuus Eesti üksuste võistkonda ja ameeriklaste meeskonna. Korvpalli sünnimaa mehed sel korral pärgi kaela ei saanud, sest pioneeripataljoni ajateenijad lõid ülekantud tähenduses platsi puhtaks.

ahipataljoni lahtiste karikavõistluste finaalis kohtusid turniiri kor raldaja meeskond ning pioneeripataljoni esindus, kelle mängijatest suurem osa võtab 1. jalaväebrigaadi koos seisus edukalt osa ka Lääne-Virumaa meistrivõistlustest. Kohe finaali esimesest minutist oli näha, et pioneerid olid füüsiliselt vahipataljonist selgelt üle, see kajastus rohketes ründelauapallides. 20 minutit kestnud kohtumise jooksul tekitas vahipataljon elevust vaid korra, kui suutis teise poolaja alguses murrangu tekitada ning mõne punktiga kohtumist juhtima minna. Seal ka pidu lõppes – pioneerid panid viienda käigu sisse ja võtsid jõuga turniirivõidu tulemusega 34 : 20. „Tunne on hea. Lõpuks suutsime ikkagi kodusaalieelise realiseerida ja mehed hakkasid lõpu eel võitlema. Esimesed mängud olid kuidagi uimased – poisid olid kas stressis või mõned ka äsja metsast tulnud.

Pingutasime finaalis kaitses rohkem ja see tõi ka võidu. Kolm neljandikku meie meeskonnast on Rakvere Tarva noormängijad ja kaks meest Tiit Soku korvpallikoolist. Tarva mehed tahavad hirmsasti kaugelt uhada, nagu Andres Sõber neid on õpetanud. Ma arvan, et igas võistkonnas on ka viskajaid vaja, aga lõpuks tõi edu Soku juures õpitud kaitsemäng,“ sõnastas võiduretsepti reamees Menhart Mardo, kes on koos Marko Meimeriga ka noortekoondist esindanud.

Tunne on hea. Lõpuks suutsime ikkagi kodusaali eelise realiseerida ja mehed hakkasid lõpu eel võit lema.

Menhart Mardo reamees

Pronksmedalid võitis turniiril staabija sidepataljoni meeskond, kes alistas kolmanda koha kohtu mises Scoutspataljoni tiimi.

Pioneeripataljoni trumbiks oli finaalkohtumises nende hea füüsis. Foto: Hans-Toomas Saarest

Alvar Tiisler

Jaanuarikutse ajateenijad siirdusid reservi!

Eelmisel nädalal lõppes 11kuu line teenistus jaanuaris väe osadesse saadetud ajateenijatele. See oli aeg täis sündmusi, seiklusi ja kogemusi ning edaspidi on neid võimalik realiseerida eduks tsiviil maalimas. Kalevi jalaväepataljoni drillseersandid Karol Kaldjärv ja Kert Klävin olid valmis Sõdurilehele meenutama oma ajateenistust, kuigi väikseid kilde sellest mälestustekuhilast välja rebida oli raske.

ooremseersant Kaldjärv tuli teenistusse vabatahtlikult ja võib käe südamele pannes öelda, et on seda aega nautinud. „11 kuu jooksul olen omandanud enesekindlust, sest nooremseersandina tuleb kanda vastutust. Sul on vaja juhtida mehi ja lahendada ülesandeid. Mulle meeldis, et mul oli võimalus praktiseerida, kuidas süsteemi efektiivsemaks muuta. Usun, et olen oma tööga hakkama saanud, sest keegi pole midagi halba öelnud,“ tõdes Kaldjärv. Sarnase sissejuhatusega sekundeerib ka nooremseersant Klävin, kelle oli 11 kuud hästi veedetud aeg. „Arendasin endas julgust, esinemiskindlust ja arvan, et just nooremallohvitseride kursus ja drillseersandiks olemine on kõvasti mind aidanud. Need on

oskused, mis on tsiviilelus ülimalt tähtsad,“ sõnas teenistuse eelviimasel päeval veel sõduritega metsas olnud Klävin. Kaldjärve arvates said ajateenistuses purustatud kõik müüdid, mis kaitseväega seotud. Raskust pole ta oma sõnul tundnud kordagi. „Siin pole midagi hullu. Süüa saab, pestud saab ja hügieen on korras. Mul oli väga suur ootus näha seda võimsat struktuuri ja sain aru, et kaitsevägi on meil vägagi olemas. Kõik on kindel ja töötab plaani järgi, pettunud pole ma milleski ja ühtegi halba sõna ei saa öelda.“

Iga minutit ja sekundit tuleb nautida, sest kui 11 kuud on läbi, siis ei tule seda aega enam iialgi.

Karol Kaldjärv nooremseersant

Kalevi jalaväepataljoni ajateenija

Noormeeste arvates olid teenistuses rasked vaid esimesed päevad. „Kohanemisaega läheb kõigil vaja, sest kõik oli uus ja inimesed su ümber uued. Hiljem, kui kõik õppisid

Karol Kaldjärv valmistub reservieelsel päeval kojuminekuks. Foto: Karl Martin Räästas

üksteist tundma, sai pataljon teiseks kodus. Muidugi, kui nädala lõpus väljaloalt tulles tagasi liikusin, käis mõtteist läbi, et miks ma sinna jälle lähen, aga kui aus olla, siis oli alati kõik vahva. Iga mees võiks selle läbi kogeda, sest ajateenistus pole hull asi,“ arvas nooremseersant Kaldjärv. Nüüdsed reservväelased soovivad

suve- ja sügiskutsele jõudu, sest eelmisel talvel kogetud külmad temperatuurid ootavad alles ees. Mõistagi tasub nende sõnul alati mõelda kõike positiivsemalt. „Kui alguses võib tunduda, et kõik on halb, siis alati võib mõtteteraks võtta, et kõik võib ka hullem olla. Iga minutit ja sekundit tuleb nautida, sest kui 11 kuud

on läbi, siis ei tule seda aega enam iialgi.“ sõnastas Karol Kaldjärv oma ajateenistuse kreedo. Kahe seersandi muljeid ajateenistusest saab lugeda ka Sõdurilehe viimasel lehel olevast rubriigist „Sõdur vs. sõdur“. Alvar Tiisler

8. DETSEMBER 2015

Sõdurileht

uudised Jalaväerühm Estpla-20 alustas Liibanonis patrullidega Novembri lõpus alustasid Soome-Iiri pataljonis teenivad Eesti kaitseväelased patrullidega Lõuna-Liibanonis, et näidata rahuvalvevägede kohaolekut piirkonnas ja kontrollida konflikti osapoolte vahel sõlmitud lepingutest kinni pidamist. „Tänu eelmiste üksuste aktiivsele patrullimisele suhtuvad kohalikud elanikud nii eestlastesse kui ka teistesse UNIFIL; üksustesse positiivselt. Pidev suhtlemine kohalikega ning kohalolu näitamine ongi Estpla-20 üks peamiseid ülesandeid, sest nii saab kõige adekvaatsemat infot alal toimuva kohta,“ ütles jalaväerühma Estpla-20 ülem nooremleitnant Priit Lillemets. Eesti jalaväerühm teenib Soome-Iiri pataljoni A-kompanii koosseisus koos Soome kaitse väelastega ning kompanii vastutusalale jääb mitu suuremat ja väiksemat asulat, kus suvisel perioodil elab ligi 30 000 inimest.

Sõjakooli õppurid mälestasid l angenud kadette

Ühtlustamiskursuse lõpurännak pani meeskonnatöö proovile. Foto: Ave Eerma

Noorkadeti 51 rohelist varjundit 10. augustil kooli tulles kolisime tubadesse, mis järgmiseks kolmeks aastaks meist paljudele teiseks koduks saavad. Järgmised 51 päeva möödusid metsas ühtlustuskursusel oma teadmisi ja oskusi võrdsustades ning uue kooliga harjudes. Iga päev oli erinev ning omade varjunditega.

dministratiiv nädalal tutvusime kooliga ning valmistusime ühtlustamiskursuseks – 21. augusti hommikul algaski sõit Tartumaa metsade vahele. Ei tea, mitu kursust neis metsades oma kooliteed alustanud on, kuid sama soojas roheluses tervitas Uniküla meidki. Esmalt sättisime üles laagriala – püstitasime telgid, maskeerisime autod ning vedasime elektri igasse telki – milline luksus, eks ole? Igal ajal me seda kasutada ei saanud, kuid õhtuti oli võimalus enda „nutikluti“ seadmeid laadida, et end maailma asjadega kursis hoida ja vaadata, mis sõjakooli Facebooki-lehel toimub. Metsalaagrile kohaselt tagasime igal ööl kahe patrulliga laagriala valve, aga tänu suurele kursuslaste arvule saime üle öö kosutava une. Hommikud algasid kell 5.50 rivistudes ning kella kuuest jooksma ja võimlema minnes. Mulle selline korraldus väga meeldis, sest hommikuvõimlemine äratas ja andis päevale hoo sisse. Pärast kerget atleetlust oli aeg hügieeniks ja hommiku söögiks.

Pesemise pärast me muretsema ei pidanud – tänu enda ja kaasvõitlejate oskuslikule veesoojendamise oskusele saime end igal õhtul sooja veega puhtaks pesta. Pesime ka riideid ning kuivatasime neid telgis, kuhu olid riietele eraldi nöörid riputatud. Veel suurema luksusena oli meil kilesaun, mille arhitektid me ise olime. Muidugi oli karkass olemas, oli vaid vaja saunaahi paigaldada ja ruum kilega katta. Tegime viimasel päeval sauna ja kahju oli seda ära lõhkuda. Esimesel kahel nädalal õppisime ja kordasime erinevaid üksikvõitleja oskusi, alustades kaeviku kaevamise ja lõpetades maskeerimisega. Teisel kahel taktikalisel nädalal omandasime erinevaid jao juhtimise oskusi, alustades jaoülema käsu kirjutamisest ja lõpetades varitsuse üles seadmisega jao koosseisus. Võrreldes ajateenistusega on sõjakooli ühtlustamiskursus asjalikum, kuna meid juhendasid väga kogenud instruktorid. Ühtlustuskursuse eesmärk oligi ühtlustada kõigi teadmised ja mõistmine, kuidas just sõjakoolis neid tegevusi tehakse ja millele rohkem keskendutakse. Ühtlustamiskursust on vaja, kuna kursusele tulnud võitlejad on erineva tausta ja oskustega. Näiteks kaeviku kaevamisega sain ma keskmisest kiiremini hakkama, sellest tulenevalt sain hüüdnimeks Buldooser. Ilmselt olid kaheksa kuud Soomes ehitusel töötades mu labidavaldamiskunsti lihvinud. Eksimusi võib aga alati ette tulla, näiteks kaevas

üks võitleja oma laskesektori puu taha. Mis valesti, see uuesti! Meid oli metsas kaks rühma, mõlemas rühmas neli jagu, jaos kuni kümme meest. Iga kahe või kolme päeva järel vahetus jagude koosseis – see andis hea võimaluse üksteist tundma õppida. Üksuse juhtimise kogemuse said ka need, kellel varem seda kogemust ei olnud.

Võrreldes ajateenistusega on sõjakooli ühtlustamiskursus asjalikum, kuna meid juhendasid väga kogenud instruktorid.

Gert Urb kõrgema sõjakooli kadett

Õhtuti tegelesime sportimise või relvade ja varustuse hooldusega. Mina sain treenida koos nendega, kellel esimese korraga NATO testi tegemine sisseastumiskatsetel puudulikuks jäi. Neil oli võimalik treenida ja test ühtlustuskursuse lõpus uuesti sooritada. Nädalavahetustel korraldasid instruktorid meile meeskonnamänge, kus saime uute koolikaaslastega rohkem sina peale. Lahendasime ülesandeid, mis nõudsid loovust, haritust ja tõhusust. Lõpetasime ühtlustuskursuse lõpurännakuga, kus jaosuurustes meeskondades üksteisega mõõtu võtsime. Rännak koosnes kont-

rollpunktidest, mis panid proovile meie seni üle korratud ja õpitud teadmised ja oskused. Rännak kestis hiliste õhtutundideni, kuid pingutus sai tasutud üliõpilaskonda vastuvõtmisega ning meid määrati õppekavale. Kadetivande andsime pärast stressinädalat, mis algas 5. oktoobri õhtul ning kulmineerus 9. oktoobri õhtul kadetivande andmisega. Neljal päeval saime kogeda stressirohkeid olukordi. Nädala eesmärk oli testida meie stressitaluvust ja hakkama saamist stressirohketes olukordades. Olukordi oli nii mängulisi kui ka meeskonnatööd nõudvaid. Enamik tegevusi toimus pärast öörahu, seega sel nädalal ööund eriti magada ei saanud. Õnneks olid õppejõud mõistvad ega ärritunud, kui keegi tunnis silma kinni pani. Noorteaeg sai läbi 9. oktoobril. Meie kursusel kestis see võrreldes varasemate põhikursustega lühemat aega. Nüüd on koolipäevad kella viieni ning kadetid saavad soovi korral kodus ööbida või üüripinna muretseda, koolis elamine ei ole kohustuslik. Pärast kuu aega telgis elamist oli veidi harjumatu pikalt tundides istuda. Kõrgem sõjakool on segu kõrgkoolist ning kaitseväelisest asutusest, kus oleme samal ajal nii tudengid kui ka kaitseväelased. Struktuur erineb ajateenistusest, kuid reeglitel on oma koht ja olulisus. Selles olen veendunud, et järgmise kolme aasta jooksul igav ei hakka. Gert Urb kõrgema sõjakooli kadett

Kõrgema sõjakooli õppurid mälestasid 1. detsembri varahommikul endiste Tondi kasarmute juures 1924. aasta 1. detsembril riigipöördekatse tagasilöömisel langenud kadette. Kõrgema sõjakooli veebel viis mälestusrivistusel läbi hommikuse loenduse, kus luges lisaks praeguste õppurite nimedele ette ka langenud kadettide nimed, kes jäävad sümboolselt igaveste kadettidena kooli nimekirja. Kõrgema sõjakooli ülema major Tarmo Luhaääre sõnul on 91 aastat tagasi Tallinnas toimunud sündmused kinnituseks, et nii jõustruktuurid kui ka tavakodanikud olid valmis riigikaitseks, täis otsustuskindlust ja tahet. „Mõisteti laiapõhjalise riigikaitse üht väga olulist komponenti – psühholoogilist valmisolekut,“ ütles major Luhaäär. „Ilma käske saamata moodustati vastupanurühmad, millega likvideeriti riigipöördekatse mõne tunniga. Kadetid Tondil ei kaotanud tegutsemisvõimet ja lõid tagasi rünnaku. Nad näitasid üles vaprust, algatusvõimet ja asjatundlikkust.“ Tondi sõjakool oli esimene sõjaline objekt, mida kommunistid 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse käigus ründasid. Kommunistide eesmärk oli hõivata pealinna olulisemad asutused ning seejärel võtta võim kogu riigis ja kutsuda sisse nõukogude väed. Mässajate katse ebaõnnestus, kuid kadetid Arnold Allebras, Aleksander Teder, Aleksander Tomberg ja August Udras langesid võitluses.

NATO Euroopa vägede ülemjuhataja külastas Eestit Novembri lõpus külastas kaitseväe Tapa linnakut NATO Euroopa vägede ülemjuhataja kindral Philip M. Breedlove, osaledes koos kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terrasega Ühendriikide väekontingendi tänupühade s öömaajal. Liitlasriigis paikneva Ühendriikide üksuse külastamine tänupühade ajal on kindral Breedlove'í puhul kujunenud iga-aastaseks traditsiooniks, Eestis viibiva Ühendriikide 3. jalaväediviisi 1. soomusbrigaadi lahinguüksuse 69. soomusrügemendi 3. pataljoni A-kompanii külastuse tingis NATO Euroopa vägede ülemjuhataja sõnul sümpaatia Eesti ja eestlaste vastu. „Olen juba mitmendat korda viimase paari aasta jooksul Eestis, sest mulle avaldab suurt muljet teie kaitseväe tase ning selle võimekas juhtkond,“ ütles kindral Breedlove. Kindral Breedlove'i visiidil saatnud kaitse väe juhataja kindralleitnant Riho Terrase sõnul annab nii kõrge sõjaväelase korduv Eesti külastamine tunnistust Eesti heast mainest liitlaste silmis. „Ilmselt pole kindral Breedlove viimasel paaril aastal ühtegi liitlasriiki nii tihedalt külastanud kui Eestit. See on selge tunnustus meie kaitseväele,“ ütles kindralleitnant Terras. Viimati külastas kindral Breedlove Eestit eelmise aasta novembris.

Sõdurileht

8. DETSEMBER 2015

VS.

Kalevi jalaväepataljon

ÕHUTÕRJEPATALJON

„Sõdur vs. sõdur”

Karol Kaldjärv

Seekord on võistlustules 1. jalaväebrigaad. Omavahel võistlevad Kalevi jalaväepataljon ja õhutõrjepataljon. Küsitleme neid ja hindame vastuseid. Kes kaitseväelaslikumalt ja huvitavamalt vastab, saab rohkem punkte.

Kert Klävin

nooremseersant

Kristjan Tamtik

nooremseersant

278 punkti ja 69 kätekõverdust.

Viimase ÜFTi tulemus; mitu kätekõverdust suudad järjest teha?

271; 70.

Tahtsin autojuhiks saada ja maailm varises alguses kokku, kui NAKi määrati.

SBK rännakul olime eksinud ja anti teada, et õige koht on metsatuka ääres helikopteri kõr val. Kopter oli tegelikult Škoda.

Milline on sinu kõige eredam mälestus SBKst?

Puhkasin.

Magasin.

Kardaan, „äratuuuuuuuuuus“.

Mähkima, kardaan, joo vett!

Peale Galili polegi suurt midagi lasknud, Galil!

Pasi ja Browninguga.

USA sõduritega koostööõpe. Saime lasta Browningut ja granaadiheitjat, see oli vinge!

100 kätekõverdust, 85 kõhu lihast ja jooks 12.34. Punkti summa 300.

NAKi lõpurännak, kus kolm päe va sai nautida kõva pinget, aga samas palju naerda. Viisime ka noortele läbi riigikaitselaagreid.

Kukla ajamine mulle väga ei istu. Väga naljakas asi.

Esimene kuulipilduja tund. Seal tekkis küsimus, et kas tõesti peab iga 200 kuuli tagant rauda vahetama. Vastus: „Ei, kui sul on vastas Hiina armee pooljagu ehk 5000 meest!“

Meil on mõistlik kaader, pole olnud eriti veidraid ülesandeid.

Lähen C-kategooria sõidu eksamile.

Hommikul kell 6 ärkamine.

„Kui mul oleks kolmeaastane laps, marsiks ta teist paremini!“ Mõte on segane, aga tsitaat omapärane.

Mikk Ulm

reamees

230; 63.

Esimene metsalaager. Pärast orienteerumist, kui sai minna magamiskotti ja seda sauna tunda seal.

Takistusraja läbimine – p õlvest saati vees jooksmine ja roomamine.

Mida tegid esimesel väljaloal?

Olin sõpradega, tarbisin natuke alkoholi ja käisin peol.

Käisin Otepääl seikluspargis.

Millised sõnad on sulle ajateenistusest külge jäänud?

Šlang, jõldak, just nii.

Ära mähi.

Millise relvaga tahaksid kõige rohkem lahingusse minna?

Mistral.

Galiliga ikka, see on meil põhirelv.

Mis on kõige ägedam asi, mida seni teenistuses teinud oled või teha tahaksid?

GDga maastikusõit, kui veebel ise sõitis Unimogiga ja üritas, et me kinni jääksime – see tal väga ei õnnestunud.

Kõige harjumatum ongi see passimine. Reservaega on meil nii palju. SBK ajal oli tegevust ikka üsna kellast kellani. Praegu kunagi ei tea, mis käsk meil tu leb. Raamatut tohime lugeda ja malet mängime käsku oodates.

Mis on kõige harjumatum asi ajateenistuses?

Maastikusõidud autodega.

Kõik käib kindla plaani järgi kogu aeg. Plaani ja kellaaegade järgi.

Milline on meeldejäävaim ülema tsitaat?

Rühmaülema „Laias laastus no go!“ erinevate asjade peale, mida küsid.

SBK ajal rühmaülem ütles: „Te olete nagu kodukoerad. Kui öel dakse sõna „õue“, siis on kõik kohe ukse ees ootamas. Teil on linnaloaga samamoodi. Kui öeldkse „linnaluba“, siis on kõik kohe valmis koju startima.“

Rühmaülema pilk sattus ühte kappi, kuhu olime peitnud harja, kuna ei viitsinud seda iga kord tuua. Pärast seda tõime kõik koristustarbed oma tuppa ja pidime neid teistega jagama.

Mis on olnud kõige veidram ülesanne, mis sulle on teenistuses antud?

Numbrite tikkimine riideelemen tidele, sest praeguseks hetkeks on võib-olla 50% nendest numbritest alles ja 10% neist loetavad.

Naeltega tänavakivide vahelt sammalt ja rohtu välja kookida.

Tuleb nädalavahetusse sisse elada ja suurem uinak teha.

Mida teed esimesel päeval reservis?

Magan hästi pikalt ja siis ilmselt joon täis ennast.

Ma arvan, et tuleks teenistus kaaslastega olla – koosviibimine teha. Üsna suvine aeg on ka.

VÕITIS

Sel korral küsime lugejatelt kaks kaitseväega seotud küsimust: Mis on Saksa õhuväe hävituslennukite nimi? Selle nime üle tunneks uhkust iga euroametnik, sest tegu on erakordselt hariliku nimega.

Saada mälumängu vastused* aadressil Sõduri leht, staabija sidepataljon, teavituskeskus, Filtri tee 12, 15007 Tallinn või toimetuse elektronposti aadressile sodurileht@mil.ee hiljemalt 1.1.2016. Kõigi vastuste saatjate vahel loositakse välja termos. NB! Ära unusta märkida oma auastet, nime, väeosa ja mälumängu numbrit! Mälumängu nr 6 õiged vastused olid: 1. Simo Häyha 2. Ugandi

Millisel populaarsel üritusel tutvustavad kadetid ja sõdurid kooli õpilastele sõjakooli, ajateenistust ja teisi Eesti kaitsevõimega seotud asju?

Termose võitis reamees Sander Takis staabija sidepataljonist!

ÕHUTÕRJEPATALJON

* Arvutite kasutamine on väeosades reguleeritud vastavalt väeosa sisekorrale. Tavakirjade eest tuleb tasuda vastavalt Omniva hinnakirjale.

Fotod: Karl Martin Räästas, Juss Saska Graafika: Ilja Nikolas

MalumangNr 7

PUNKTE KOKKU