SODURILEHT ˜
IssN 1736-3411
Kolmapäev, 1. märts 2017
Vabariigi aastapäeva eel käivad sõjahuvilised traditsiooniliselt Viimsi mõisa pargis lahingut pidamas.
Ajateenijate seas teiseks emaks kutsutud staabi- ja sidepataljoni huvijuht Reet Kaljula sai Valgetähe teenetemärgi.
lk 2
lk 3
lk 4
Foto: rms Karl Johanson
Kaitseväe oskusi kombineeriv spordiala on saanud meeletult populaarseks.
eesti liitlased ameerika Ühendriikidest osalesid paraadil kahe abramsi tankiga.
Paraad elab südames edasi Eesti vabariigi 99. aastapäeva kaitsejõudude paraadilt saadud kogemus tõi nii pealtvaatajatele kui ka osalejatele tõelise emotsioonilaengu, mis jääb aastateks meelde. rms Kristjan ats Mägi
a
jateenija elu enne paraadi pole just kergemate killast. Lõputud rividrillid, valutavad jalad ja õlga sooniv relvarihm on ilmselt esimesed asjad, mis paraadiproove meenutades pähe tulevad. Mäletan, kui mind paraadkarbi koosseisu määrati ja ma hirmuga mõtlesin, et kui palju aega nüüd harjutamiseks kulub. Kuid kõik negatiivne kaob kohe, kui paraad päriselt kätte jõuab. Õlad läksid pika seismisega kangeks küll, kuid see oli teisejärguline, sest paraad ise oli sel aastal laetud rõõmu ja uhkusega.
Esimesed head emotsioonid tulid juba enne paraadi algust, kui poole kaheteistkümne paiku kõlasid kaitseväe veeblilt ülemveebel Siim Salistelt üle Kaarli puiestee sõnad, mida paljud kaitseväelased juba nädalaid oodanud olid: „Üksuste ülematel tuua oma üksus paraadplatsile.“ Ja kui rivitrumm mängima hakkas, siis teadis igaüks, et nüüd ongi aeg.
südantsoojendav vaade Vabaduse väljakul seistes ei jõudnud kangete jalgade peale mõeldagi, sest sealt avanev vaade oli sõdurite jaoks niivõrd hämmastav. Oli tõeline õnn
näha paraadi vaatama tulnud rahvamassi, mis üle silmapiiri laius. Tol hetkel mõtlesin esimest korda, et paraadiproovid olid tõesti seda väärt, sest meid oli jälgima tulnud tuhandeid inimesi. Muidugi ei saanud märkamata jätta ka teisi üksuseid, kes paraadplatsil kohal olid. Peale kaitseväelaste nägi Vabaduse väljakul ka kaitseliitlasi, politsei- ja piirivalveüksuseid, naiskodukaitsjaid ja päästeametnikke. Eriti tore oli näha liitlaseid Lätist, Leedust, Poolast, Saksamaalt, Taanist, Suurbritanniast ja Ameerika Ühendriikidest, kes oma rivi või liputoimkonnaga paraadile tulnud. See sisendas
kindlust, et Eestil on sõpru ja ka teised riigid peavad meist lugu.
Harjutamine kandis vilja Vormikandjate jaoks oli paraadil ilmselt aga kõige südantsoojendavam hetk pärast möödamarssi, kui taktsammus rahvamassi keskelt mööda Kaarli puiesteed Mere puiesteele liiguti. „Elagu Eesti!“, „Hea rivi, mehed!“, „Elagu sidepataljon!“ kõlas sealt. Sõdur peab küll otse vaatama, kuid siis ei saanud pilku eemale sellest, kuidas kõik kodumaa lippe lehvitades Eestile kaasa elasid. See oli moment, kus naeratus tikkus lausa vägisi ligi.
Paraadimarsi lõpuks oli meil adrenaliin veres ja emotsioonid laes. „Poisid, hakkama saime,“ kõlas üle bussi, kui tagasi pataljoni sõitsime. Ja justkui kirss tordil lendasid tol hetkel üle taevapiiri liitlaste hävitajad. Kahjutunne, et me tanke ei näinud, kadus hetkega. Paraadiks harjutamine võib olla tüütu, kuid võimalus seal osaleda tekib ajateenija jaoks ehk ainult üks kord elus. Selg läheb riviplatsil seismisest kangeks ja ilmselt hakkavad ka näpud külmetama, aga see ununeb kiirelt. Paraadil osalemine on aga sündmus, mis ei lähe iialgi meelest.