IDEE 2016 1

TOIMETAJA VEERG

5

Sinna ja tagasi

ILLUSTR ATSIOON ED L ABETSKI

S

eekordse IDEE keskmes on kodumaised disainerid ja arhitektid, kes võtavad hea meelega mõõtu nii võõrsil, mujal maailmas, kui ka kodustel radadel. Üha enam kuuleme seda, et paljud Eesti helged pead, käed ja südamed lahkuvad Maarjamaalt, et kanda kinnitada mujal. Kas see on ka tegelikult nii ja mida see tähendab?

Kuivõrd on üldse oluline, et tänapäeval, kus enamik töid tehakse interaktiivselt kõik­võimalike veebikanalite kaudu, peab keegi püsima kodumaa pinnal, või mis see tema loomingu kodumaa üldse on? Kõigel, mis meie kultuurist alguse saab, on ju nagunii omanäoline käekiri, mis ilmselgelt ajas muutub, luuakse seda siis siin või kusagil mujal. Kui keeruline on ära minna ja kutsuv siia tagasi tulla?

IDEE on kõikides oma varasemates numbrites püüdnud käsitleda kodumaiste loojate tegemisi võõrsil. Nüüd heidame pilgu Londonis tegutsevate fotograafide töödele, samas näeme kodumaiste arhitektide käeproovi Londonis Eesti saatkonnas. Veel analüüsime Belgia identiteeti, näitame soome-ugri kirjatüüpe, mida loov käsi asub hoopis Berliinis; heidame pilgu maailmakaardile ja jälgime, kuidas hiinlased unelevad euroopalike arhitektuuri suurteoste järele. Sekka nagu ikka hulk põnevaid interjööre, ennekõike ideid ja inimeste arvamisi kõiksugustel kultuursetel teemadel.

Anton Koovit: 12

PERSOON

1/2016

Pole vaja osata kõike, tuleb leida oma nišš

Fondid ehk kirjatüübid on see osa disainist, mida kasutame, vaatame ja hindame pea iga päev, seda enesele isegi teadvustamata. Kõik pakendisildid, tänavaviidad, kaupluste nimed, arvutiekraanil säravad tähed ja lehitsetav ajakiri kasutab oma kirjatüüpi, mis muudab info loetavamaks ja arusaadavamaks, kuid mõnel juhul ka vastupidi.

Tekst: SIIM Õ. ILVES Fotod: ERAKOGU ks Eesti edukamaid ja viljakamaid täna­ päeva fondiloojaid on Anton Koovit, kes elab ja töötab juba viimased kümme aas­ tat trükikunsti sünnimaal, fondipealinnas Berliinis. Tema fonte kasutavad nii muuseumid kui ka ajakirjad üle maailma. Anton on loonud ka eri­ tellimusel kirjatüüpe, näiteks moemajale Balenciaga ja ajakirjale GQ France. „Ühe fondi tegemiseks võib kuluda vaid paar näda­ lat, aga keskmine fondipere võtab aega kaks aastat, sest lõikeid on palju ning kõik peab omavahel hästi kokku sobima,” selgitab mees oma töö tausta. Anton on loonud juba üle kümne fondipere, millest tuntumad ja nii Eestis kui ka maailmas rohkelt kasutust leidnud on Adam, Arvo Baton ja U8. Näiteks festival Tallinn Music Week kasutas oma kommunikatsioonis just Batoni kirjatüüpi. Üks Antoni kõige kuulsam ja ühtlasi põnevaima sünnilooga kirjatüüp on U8, mis sai oma sünniks inspiratsiooni möödunud sajandi alguse Berliini metroosiltidest.

Anton Koovit on õppinud graafilist disaini EKAs, ESAGis Pariisis ja Gerrit Rietveldi akadeemias Amsterdamis. Alates 2007. aastast elab ja töötab ta Berliinis, kus peab koos Yassin Baggariga firmat Fatype. Ettevõte pakub nii valmis kirjatüüpe kui ka

eksklusiivseid eritellimusel fonte. Praegu meisterdavad Koovit ja Yassin kirjatüüpide komplekti Volkswageni muuseumile.

MILLINE KIRJATÜÜP ON SUL PRAEGU KÄSIL?

Lugejate soovidele vastu tulles teeme kirjatüübist Baton turboversiooni. Lisaks viimistlen oma viimasel aastal ilmud kirjaperet Laplace, millele on üsna pea tulemas kursiiv.

RÄÄGI NÜÜD KÕIK ALGUSEST PEALE ÄRA. KUIDAS SA LEIDSID OMA ELU JA TÖÖ BERLIINIS?

See mõte ja kõik sellega kaasnev oli mulle 25aastasena ideaalne väljakutse. Õpingud Euroopa linnades andsid väga suure kindlustunde, et kolida Saksamaale. Enne Berliini-pileti ostmist (2005–2007) destilleerisin visiooni sellest, mida tulevikus professionaalselt teha tahaks.

Edaspidine on olnud selle visiooni täideviimine.

Saksamaa-kogemus on näidanud, et tarvis ei ole laia tegevusalaga tean-ja-oskan-kõike-sehkendajaid, vaid tuleb leida oma nišš. Kui tahad teha kursiivis kirillitsat, siis tööta selles suunas, nii lihtne ongi. Loomulikult peab siis oskama ka nivhi ja serbia kirillitsa eripärasusi.

ANTON KOOVIT

13

KAS DISAINERIL ON KEERULINE END KODUMAA PIIRIDEST VÄLJA MURDA? MIKS?

Kindlasti keeruline, sest kihvt Eesti graafiline disain tuleb tõlkida inglise keelde. Mul oli ja on siiani raske eestikeelsete trükiste näitamisega, sest tekstipilt on ju mitte-ugridele harjumatu. Seega ei saa keskeurooplane või ameeriklane aimu, kas kirjatüüp tõmbab teksti kaasa lugema või pigem silm takerdub. Minu töös ei lehitseta ju lihtsalt pilte...

Kirjatüübid on töövahendid lähemale praktilisele vormidisainile või koguni arhitektuurile. Vormidisain on omakorda lihtsamini eksporditav kui kujundamine teenusena.

KUIDAS SA IKKAGI UUT TÖÖD LEIAD?

Kui oled serbia kirillitsaga sina peal, leitakse sind üles nii või naa. Mitte et ma oleks serbia keelele spetsiali­ seerunud, see oli vaid üks näide.

Pariis, Jardin du Luxembourg 2015. Foto: Raili Keiv.

Paberist lõigatud U8 esszet.

PERSOON

14

Berliini U8 liini Boddinstraße jaam. Enne 2015, nüüd veebruar 2016.

MILLE POOLEST ON SINU PRAEGUNE KODULINN BERLIIN ERILISEM KUI KÕIK TEISED LINNAD?

Berliinis on teoksil palju, näiteks käivad siin suurte firmade „skaudid”. Isegi kui nad siia resideerima ei jää, sõidavad nad linnast läbi, seega on tõenäoline kohata inimest, kes teab seda, mis on viie aasta pärast tark­varas tavaline. Ta kopeerib mulle tulevasest raken­ dusest beetaversiooni USB-pulga peale ja nõnda see kõik läheb.

Google’i fontide AD võib süüa Berliinis koos sinuga pitsat. Siin võib sattuda kontserdile või näitusele, mis muudab vaatenurka maailmale. Siin võib sattuda CETA või TTIPi demole koos saja tuhande inimesega… Kas see teeb Berliini piisavalt eriliseks? Usun küll.

KUIDAS BERLIIN KUI LINN KIRJATÜÜBIMAAILMA TARVIS INSPIRATSIOONI ANNAB?

Linnas on tunda Bertholdi ja Günter Gerhard Lange vaimude kohalolu. Enne Teist maailmasõda oli siin

tähevalamisfirmasid tihedalt ning õitseajal elame nüüdki. Berliinis baseerub peaaegu 50 tugevat fondi­ ala tegijat – eelmise aastani oli Fontfont siinpool ookeani ainulaadne digitaalseid fonte turustav suur­ firma. Aastate jooksul olen tutvunud enamikuga neist.

Teinekord kiikab isegi Lucas de Groot mõnda minu fondifaili ning paneb käegi külge, kui mul on midagi kahe silma vahele jäänud.

KAS NÄED OMA TULEVIKKU KA EESTIS? Jah, miks mitte.

MIDA ÜTLEKSID ÕPETUSSÕNADEKS NOORTELE EESTI DISAINERITELE? Ärge varastage minu fonte! (Naerab.)

MILLINE ON LOOJA AJAKULU ÜHE KIRJATÜÜBI VALMISTAMISEKS?

Korralikult komplekteeritud fondipere jaoks kulub kaks aastat.

Berliini U8 liini Hermannstraße jaam. Enne 2015, nüüd veebruar 2016.

1/2016

15

PERSOON

16

1/2016

Alates 2015. aastast kasutavad Saksamaa rohelised spetsiaalset Arvo versiooni oma kõigis materjalides.

U8 reklaamplakat 2008.

MILLISED KRITEERIUMID TEEVAD ÜHE KIRJATÜÜBI HEAKS?

font see on? Ahhaa, Baton! Pole paha.

Muidu loen ikka veebis ja seega kasutan palju Ariali.

Programmeerimiseks meeldib Consolas.

Minu perspektiivist vaadatuna: uudsus, kasutatavus, viimistletus ja tehniline virtuoossus.

MILLIST FONTI ISE KASUTAD?

Kasutan paljusid fonte, Notepadis juba pikemat aega taas Arvo Regulari. Ükskord testisime ka Batonit – unustasin juba ära, et see sai süsteemiseadistustes aktiveeritud. Mõni kuu hiljem printisin midagi arvutist, lugesin ja lugesin, kui äkki vilksas peast läbi: mis kena Leinestraße sildi isetehtud koopia, 2008 kevad.

KAS KIRJATÜÜPI LUUES PEAB ARVESTAMA INIMESE NÄGEMISVÕIMEKUSEGA EKRAANIL KIRJA LUGEDA?

Ekraanilt lugemine on aasta-aastalt muutumas aina valdavamaks. Optikaseadustest kinnipidamine on üli­ tähtis, kui tegu jooksva pisitekstiga. Pealkirjad lubavad rohkem mänguruumi.

Arvo kirjatüüp roheliste tuumaenergiavastases kampaanias, 2015.

ANTON KOOVIT Põhireegleid kusagil kirjas ei ole, kuid teatud situat­ sioonis on oldud juba aastaid. Mida vanem inimene, seda parem peab olema kirjatüüp: õige raskusastme ja suurusega, võimalikult hästi timmitud reavahega. Ka tähed ei tohi olla liiga hõredalt ega liiga kokku surutud.

Fanaatikud ja noored loevad välja ükskõik mille, kui peidus on potentsiaalselt tähtis info. Inimesele meeldi­ vad „head” rütmid ja see ongi nägemise põhireegel.

KUIDAS SAI ALGUSE KIRJATÜÜP U8, MIS ON ILMSELT SINU KÕIGE TUNTUM FONT?

2006. aastal teel Amsterdami tegin kord viiepäevase vahepeatuse Berliinis. Mulle on alati meeldinud metrood.

Kuna mu korter asus Prenzlbergis, kuhu viib U2 liin, ei tea ma siiani, miks sattusin Alexanderplatzi peatuses nägema U8 silti. Olen selle üle hiljem pead murdnud.

Suur peatus, palju treppe, kuid just silt jäi mu pähe kum­ mitama. Kreuzbergis elades ununes see küll vahepeal ära, kuid saatus paiskas mind Neuköllni ja U8 peatuses hakkasin jälle seda naljakat fonti tähele panema.

KUI U8 SAI MÕJUTUSI TUGEVALT BERLIINIST, SIIS KUST JA MIL VIISIL ON INSPIREERITUD SINU TEISED KIRJATÜÜBID?

Ärge Yassinile ütelge, aga Baton Black on maha vehi­ tud Prantsuse traktori Someca kapotilt. Huumoriga

pooleks, kuid ringi reisides kogun tõesti pidevalt näiteid ka fontidest. Selliseid väljalõikeid on sahtlid ja kaustad täis. Siiski on igal projektil täiesti unikaalne lugu. Olengi püüdnud seada hästi erinevaid sihtmärke.

Adam – kunstimanifestid Aleksei – pronksskulptuur Arvo – ekraanipikslid U8 – Saksa modernism Laplace – kiiksuga klassitsism Baton – Prantsusmaa Allan – sildi maalimine Orav – India

KUIDAS SA TEAD, ET ÜKS KIRJATÜÜP ON NÜÜD LÕPLIKULT VALMIS?

Kirjutan viis sõna. Kui vähemalt neli neist on viimist­ letud logod, näitan väljatrükki graafilisest disainerist sõbrale. Kui too hakkab nihelema, on käes aeg tege­ leda lõpp-produktsiooniga. Tavaliselt on selleks hetkeks tehtud kõik, et saavutada algselt seatud eesmärki. Iga täpp, iga joonelõpetus – kõik kannavad justkui sama DNAd. Oma töös püüan leida tasakaalu täpsuse ja emot­ sionaalsuse vahel: font peab laitmatult toimima, kuid samas kandma lõpuni omapärast karakterit.

17

Killuke vĂľlumaad

Londoni udus

Sisenemine uude Eesti saatkonna hoonesse Kensingtoni linnajao identsete villade reas mõjub nagu sõõm värsket õhku. Taamalt kostuv linnulaul täidab meele rõõmu, rahu ja huviga eelseisva kogemuse ootuses.

Klassikaliselt raskepärasusele kalduvale saatkondade kujundusesteetikale vastandudes on Eesti esindusruumil ette näidata kerge, õhuline ja modernne keskkond, kus ruume ei piiritle seinad, vaid avatud vaated põlisloodusest.

Tekst: HELEN SIRP Fotod: TERJE UGANDI

OBJEKT

20

N

oored ja andekad arhitektid (Margit Argus, Margit Aule, kaasa aitas Kaur Käärma) firmast KAOS Arhitektid on toonud Eesti saatkonna hoonesse Eesti loo selle kõige puhtamas ja ürgsemas mõttes. Kombineerituna põhjamaise minima­ lismiga moodustub kaunis tervik, mis üllatab väikeste maitsekate vimkadega ning räägib oma lugu keeles, mida ei ole vaja ega saagi tõlkida.

Mis on Eesti lugu? Eestis, ühes tillukeses riigis Euroopa serval, on veel järel rohkelt puhast õhku, ruumi hingata ning avarust ideedel lennata lasta. See on koht, kus saab iga kell põigata teelt välja, tunda vihmajärgset männimetsa lõhna, mütata ringi peh­ metel samblikel ning koguda mõtteid mereäärsetes inim­tühjades randades. See on valgus ja varjud, mis kohtuvad hommikuses udus ning õhtuses videvikus.

See on metsarahvas, kes iidsest paigavaimust mõjuta­ tuna usub siiani looduse hingestatust.

Tabavalt on samal teemal mõtisklenud Valdur Mikita. Laenan tema kaunist mõtet Eesti looduse ja loo kohta: „Eestit iseloomustab väga ebaharilike lugude süsteem. Eesti on omamoodi ürgsete lugude maa, millest suur osa on veel jutustamata. Need jutustamata lood moodustavad justkui omalaadse nähtamatu Eesti.”

KAOS Arhitektide loodud kontseptsioon on selle

loo väga kaunisse visuaalkeelde tõlgendanud, tuues killukese Eesti puutumata põlisloodust oma metsade, rabade ja võsadega Londoni kesklinna.

2013. aastal toimunud ideekonkursi võitnud pro­ jekt hõlmas endas ülesannet esindada riigi üldmuljet maitsekalt tabava disainiga, ühendades nõudliku formaalse funktsionaalsuse ja uuendusmeelse loo­ mingulise sisu. Peamine rõhuasetus oli jutustada Eesti lugu vana ja uue koosluses – arhitektuurimälestisest maja väärikas keha katmas põhjamaiselt maagilist vormikeelt.

1857. aastal ehitatud uusklassitsistliku hoone reno­ veerimisega kaasnes väljakutse, kuidas maksimaalselt taastada olemasolev arhitektuur, säilitades selle eripära ning sama ajal, liigselt domineerimata, tuua sisse uus lugu ja hingamine. Hoone kitsast spetsiifikast lähtudes oli välistatud igasugune raskepärasus, mis suunas hele­ datele ja õhulistele radadele.

Maja originaalplaneeringusse on saatkonna funkt­ sioonid kenasti ära paigutatud, säilitades rohkelt detaile algusaegadest – kaminad, karniisid, dekoor, trepp, uksed. Ajaloolise arhitektuuri piirjooned on tundlikult välja joonistatud õrnade varjudega valgel foonil: valdav osa hoone seinu ja lagesid on just nimelt puhta lume tooni, jättes nõnda mõttele õhku ja üldmuljele kargust.

1857. aastal ehitatud uusklassitsistliku hoone renoveerimisega kaasnes väljakutse, kuidas maksimaalselt taastada olemasolev arhitektuur, säilitades selle eripära.

1/2016

KILLUKE VÕLUMAAD LONDONI UDUS

Valgustus joonistub minimalistlikul foonil efektselt välja.

Maja originaalplaneeringusse on saatkonna funktsioonid kenasti ära paigutatud, säilitades rohkelt detaile algusaegadest – kaminad, karniisid, dekoor, trepp, uksed.

21

OBJEKT

22

Autorite peamine inspiratsiooniallikas oli hommikune udu, valgus enne päikesetõusu – just seda efekti rõhutavad summutatud toonid ja klaaspinnad, mis fotosid kergelt ja muinasjutuliselt moonutavad.

LOODUSE HINGUS

Harmoonilise kontrastina katavad seinu, tööpindu ja pehmet mööblit vaated raba- ja metsamaastikele, mille pastelne tonaalsus kompab õrna elegantsiga valguse varjundeid. Fotomaterjal Eesti põlisloodusest on sündinud koostöös eestlasest loodusfotograafi Arne Aderiga, kes saatkonna interjööri jaoks sobivad kaadrid jäädvustas ning koostöös sisearhitektidega need eripärasesse värvigammasse sättis. Margiti sõnul oligi just see üks projekti keerulisemaid aspekte – eritellimusena toodetud graafika paika­ loksutamine mööbliesemetele ja pindadele nii, et see töötaks visuaalselt õigesti. Autorite peamine inspiratsiooni­allikas oli hommikune udu, valgus enne päikesetõusu – just seda efekti rõhutavad summu­ tatud toonid ja klaaspinnad, mis fotosid kergelt ja muinasjutuliselt moonutavad.

Omaette kihi kontseptsioonile lisab valgustus, mis minimalistlikul foonil efektselt välja joonistub.

Arhitektuurse valgustuse osas tehti koostööd Priit Tiimusega, valged modulaarsed lühtrid sündisid disai­ ner Margus Triibmani (KEHA3) eriprojektina. Lühtrite inspiratsiooniks on kevadised kaseoksad urbadega – futuristlikku vormi tõlgendatuna harmoneeruvad need huvitavalt ajalooliste laerosettidega. Püha kasevihtu ja -pungi kasutati vanasti kaitse eesmärgil ning iidsetes

1/2016

KILLUKE VÕLUMAAD LONDONI UDUS

Fotomaterjal Eesti põlisloodusest on sündinud koostöös eestlasest loodusfotograafi Arne Aderiga.

ravivõtetes tervenemiseks ja kurjadest jõududest vabanemiseks. Nii on laes kõrguvatel skulpturaalsetel vormidel veel omamoodi maagiline otstarve.

VIIS KORRUST MÖÖDA RABARADA

Läbi viie korruse kõrguva hoone plaan on pikk ja kitsas, keskelt ühendab korruseid originaalne reno­ veeritud trepp. Siingi on põrand kaetud Inglismaale omaselt vaibaga, ent selleks on spetsiaalselt toodetud graafiline rabasamblike mustriga kate, mille pehmusel sammudes meenub tõepoolest sammaldunud maastik.

Keldrikorrusel asuv konsulaarosakond toetab sama tunnetust, tervitades seinasuuruse rabavaatega, mille kohal kumab kaunis suurejooneline valgusrõngas, justkui markeerimaks kogunemiskohta. Raba taga asub avar köök ja söögisaal pika lauaga, mis jälgib pikliku ruumi arhitektuurset joont ning lausa kutsub ühiselt maha istuma ja einestades päeva muljeid vahetama.

Esimese korruse karge üldmoega vastuvõturuumi kõrval asuv garderoob hõlmab endas terve seina suurust peeglit, mille tagant avarustest kostubki sala­ duslik linnulaul. Peeglitaguse üllatusena leiab külastaja end keset ürgvõsa – metsa- ja oksarägastik katmas kõiki ümbritsevaid seinu ning linnud kõrvus vilistamas.

Tegu on mängulise huumori abil lahendatud tualett­ ruumiga, kuhu hea meelega võikski pikemalt aega

veetma jääda.

Teine korrus toob endaga hoone kõige avarama saali, mis on mõeldud diplomaatilisteks vastuvõttudeks.

Kaseurvalühtrid pääsevad siin eriliselt mõjule, taamal paistab pikk puidust koosolekutelaud pehmete istme­ tega ning põrandat katab hele, sama tooni naturaalsest tammepuidust puitparkett.

Varem pereelamuna funktsioneerinud hoone vii­ masel kahel korrusel on olemasoleva planeeringuga kenasti kohandatud kabinetid. Veelgi enam õhulisust lisavad majale mitmed väliterrassid ning maast laeni kõrguvad paraadrõdud.

Kahe Margiti üle kümne aasta kestnud koostöö on oma tuntud leidlikkuses lahendanud rohkelt ava­ likke interjööre, näituseid ja hooneid. Kindlasti on selles eduvalemis projekti selgroona peidus just tugev kontseptsioonmõtlemine, oskus ajalooliste hoonete karakteriga sina peale saada ning tundlikult, tabavalt ja mänguliselt uus võrrand leiutada.

Väga tore on tõdeda, et Eesti julgeb oma välis­ esinduste disaini puudutavates otsustes eristuda, rõhudes meie omanäolisele loole ning selle nüüdis­ aegsele värskele väljendusele. Tükike maagiat, ajalugu, uuenduslikku mõtlemist ning loovust pakendatuna maitsekasse vormi on ideaalne visiitkaart, mis kannab uhkusega eestlaste eripära maailma laiali.

23