AUTOR: Leele Välja KONSULTANDID: Lilian Hansar, Tõnu Sepp KEELETOIMETAJA: Mari Klein KÜLJENDUS: Tanel Eigi
Tallinn 2014 Solnessi Arhitektuurikirjastus ISBN 978-9949-9583-2-0 Trükitud Print Best OÜ trükikojas
AUTOR SOOVIB TÄNADA: Eesti Kunstimuuseum, Lilian Hansar, Ivar-Kristjan Hein, Riina Hiob, Mihkel Koppel, Kuressaare Kuursaal, Toomas Leis, Muinsuskaitseamet, Rita Peirumaa, Olavi Pesti, Endel Püüa, Saaremaa Muuseum, Tõnu Sepp ja Maret Soorsk Raamatu ilmumist on toetanud: Eesti Kultuurikapital © Solnessi Arhitektuurikirjastus © Leele Välja
Jalutaja teejuht Kuressaare Leele V채lja
Sisukord EESSÕNA
7
KURESSAARE AJALUGU
8
NIMED JA SÜMBOLID
16
KUULSAID KURESSAARLASI
20
Kümme märksõna Kuressaare arhitektuurist
35
PIISKOPILINNUS JA SELLE LÄHIÜMBRUS
43
KUURORDIST KALURIKÜLLA
72
vanalinn
102
kesklinnast põhja poole
152
KESKLINNAST LÕUNA POOLE
166
ÜMBER LINNA
186
Hea lugeja! Kutsun Sind jalutama. Hoolimata oma väiksusest on Kuressaarel näidata paljugi põnevat, mis teistes linnades tundmata. Kas teadsid, et Kuressaare on olnud Eesti kõige „kivisem” linn, andes silmad ette isegi Tallinnale. Kõrge punase katusega valgeks lubjatud kivist kodanikumajad on üks Kuressaarele iseloomulikumaid hoonetüüpe, ja kuigi need enam linnapildis sedavõrd tooni ei anna kui sadakond aastat tagasi, on neil oluline koht tänagi. Lisades veel kivist aiad ja kõrvalhooned, pole imestada, et Mandri-Eesti väikeste puust linnade kõrval siinne pilt hoopis suursugusem tundub. Kuressaarel on muidki omapärasid nagu väikesed funktsionalistliku mekiga eramud 1950. aastatest või räästata majade buum 21. sajandil. Ja loomulikult Kuressaare kindlus, mis kerkib võimsa sümbolina üle kõige. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Raamat keskendub pigem püsiväärtustele, rääkides rohkem majadest ja ajaloost, lugudest ja inimestest, vähem kohvikutest ja kauplustest, mis ajas märksa kaduvamad kipuvad olema. Kuressaare ajalugu on rikkalik ja mitmekihiline ning seda on palju uuritud. Materjal osutus ootamatult külluslikuks, mistõttu ei mahtunud kahjuks mitte kõik huvitavad lood ja majad selle raamatu kaante vahele. Aga nii mõnigi neist, mis seekord välja jäi või ainult põgusalt mainitud sai, on olemas möödunud aastal Kuressaare juubeliks ilmunud raamatus „Kuressaare kunstis ja legendides”, mis oma suurte piltide ja lühikeste löövate lugudega käesolevat väljaannet hästi täiendama sobivad. Vastupidi ehk ka. Spaapealinn Kuressaare tähendab paljudele külalistele vaid üht pikka tänavat, mis algab linna Kuivastu poolsest otsast Tallinna tänavaga, kulgedes mööda Lossi ja Pargi tänavat kuni viimase Tori abaja äärse GO Spa-ni. Sealt edasi ega ka kõrvale eriti ei astuta. Aga kui mudamõnudest ja meelelahutusest aega üle jääb, siis koos „Jalutaja teejuhiga” võiks küll. Pealegi on jalutamine tervislik ja tore igal aastaajal. Kohe spaade tagant algav endine Tori kaluriküla oli minu jaoks kunagi oma väikeste arhailiste majakeste ja maaliliste tänavatega üks suuremaid üllatusi. Sama intrigeeriv oli tajuda linna omaaegseid gabariite, kui lossist ja keskväljakust väga kaugel jätkus ikka veel ajalooline 18.–19. sajandi hoonestus. Raamatu koostamisel ei ole silmas peetud vaid linna külalist. Vahel on huvitav näha oma kodulinna läbi teise inimese silmade. Peale „Pärnu Jalutaja” lugemist ütles üks põline pärnakas, et olen enda meelest kogu elu selles linnas elanud ja tean siin kõike, aga nüüd nägin järsku hoopis teist Pärnut. Ehk suudab see raamat ka mõnele kuressaarlasele oma kodulinna uue nurga alt näidata. Loomulikult ei piirdu Kuressaare võlud ainult huvitavate majadega, siin on toredad inimesed, suurepärased söögikohad, vahvad galeriid ja muljetavaldavad kultuurisündmused, mis muidu rahulikku linnakesse ootamatut melu toovad. Neist üks rahvarohkeimaid on juba traditsiooniks saanud Saaremaa ooperipäevad, mis iga aasta juulis Kuressaare nädalaks kihama panevad. Kes aga rahvarohkust pelgab, tulgu hoopis sügisel või kevadel – mõlemad aastaajad on linnakese vaiksetel tänavatel jalutamiseks lihtsalt suurepärased! Kohtumiseni Kuressaares!
Leele Välja autor ja toimetaja
Kuressaare ajalugu ca 6000 e.Kr. Esimesed märgid asustusest Saaremaal viitavad umbes 8000 aasta tagusele ajale. Arvatakse, et Põduste jõe suudmes oli juba muinasajal sadam ja kaubavahetuspaik. 1227 Saaremaa vallutati Eesti muinas maakondadest viimasena. Peale lahingu kaotamist Muhu linnuse juures aastal 1227 nõustusid saarlased alistuma ja võtsid vastu ristimise, saades paremad elutingimused kui mandri-eestlased. Saaremaa jagati ordu ja piiskopi vahel nii, et suurem osa Saaremaast jäi piiskopile. Ordule jäi Muhu ja Saaremaa idaosa.
Magnuse põhiliseks resideerumispaigaks saab Kuramaa. 1563 Aasta alguses taotlesid Kuressaare saadikud Jakob Kohl, Wolter Rothendorf ja Gert von Demter hertsog Magnuselt alevikule linnaõigust. 8. mail Magnus andiski selle nn Riia õiguse alusel. Linna juhtivaks ja korraldavaks organiks sai valitav raad, kelle koosseisu kuulus kaks bürgermeistrit, viis raehärrat, linnafoogt ja kohtukirjutaja. 8. maid tähistatakse linna sünnipäevana.
1381 Esmakordselt mainitakse kirjalikes allikates Kuressaare piiskopilinnust.
1570 Frederik II esitab vene tsaari Ivan Julma vasalliks hakanud Magnusele ultimaatumi: ta kas ütleb end avalikult tsaarist lahti või jääb Saaremaast ilma. Magnus venna ähvardustele järele ei andnud.
1424 Esimest korda mainitakse Kuressaare alevikku. Kuressaarele ei antud keskajal linna õigust, sest läheduses paiknesid Uus- ja Vana-Pärnu ning Haapsalu, ja peamised kaubateed olid Kuressaare tekkimise ajaks juba paigas.
1572 Pärast korduvat ähvardamist asuski Frederik II Saaremaal võimu enda kätte võtma. Magnusel polnud võimalik vastu hakata, sest Vene väed olid mujal kinni. Nõnda vabastas ta saarlased kuulekusvandest ning lahkus Kuressaarest.
1558 Liivi sõja puhkedes asus Kuressaarde elama hulk kaupmehi, käsitöölisi ja muud mandri rahvast. Kiiresti võtsid nad siinses kaubanduses juhtiva rolli. Sõjategevus Saaremaale ei ulatunudki.
Hertsog Magnuse pitsat.
1559 Saaremaa viimane piiskop Johann von Münchhausen müüs Kuressaare ja Saaremaa Taani kuningale Frederik II-le. Lisaks omandas Frederik ka Kuramaa piiskopkonna. 1563 Frederik II andis Saaremaa ja Kuramaa oma noorema venna hertsog Magnuse valitseda. 8
1573 Ametisse nimetati uus Saaremaa asehaldur ja Saaremaast sai lõplikult Taani kuninga valdus. Ometi ei liidetud seda otseselt Taani riigiga, vaid jäeti kuninga võimu all olevaks ebamäärase staatusega provintsiks, mis ametlikult kuulus jätkuvalt ka Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririiki (Saksa-Rooma riiki). Seda aastat võib siiski lugeda ka Saare-Lääne piiskopkonna lõpliku likvideerimise ajaks.
1645 Pärast Torstenssoni sõja (1643–1645) kaotamist loovutas Taani Brömsebro rahu lepinguga Rootsile rea provintse, sealhulgas Gotlandi ja Saaremaa. Rootsi valitsus kinnitas Kuressaare linna endised privileegid, nõudes ühtlasi, et senisest rohkem hoolitsetaks heakorra eest, tegeldaks tänavate sillutamisega, seataks sisse võõrastemajad ja lihakarnid.
1574 Taani kuningas Frederik II kinnitas hertsog Magnuse poolt 8. mail 1563 antud linna õigused.
1648 Kuninganna Kristiina läänistas Kuressaare linna koos Saaremaa lääneosaga oma soosikule, Rootsi krahvile Magnus Gabriel de la Gardie’le. Linna majandusliku olukorra parandamiseks läänistas ta Kuressaarele Tiirimetsa mõisa ja 12 adramaad Lõmalast ning soovitas raele mitmesuguseid rahalise sissetuleku allikaid, nagu tellise- ja lubjaahju ning rae veinikeldri rajamist.
1583 Liivi sõda lõppes, Taanil õnnestus säilitada kontroll Saaremaa üle. 1597 Oma kaugeimat idapoolset valdust külastas värskelt täisealiseks saanud Taani kuningas Christian IV (võimul 1588–1648), kes tutvus Kuressaare kindlustustöödega ning sõitis ka mööda saart ringi. 1611 Algas Kalmari sõda Rootsi ja Taani vahel, mis tõi 1612. aastal lahingutegevuse ka Saaremaale. Kuressaare kindluse vallutamine rootslastel ei õnnestunud, küll aga rüüstati linn ja põletati maha suurem osa sellest, sealhulgas ka keskaegne kirik, mis asus nüüdse Tolli tänava alguses, umbes praeguse Pargi 3 kohal. ca 1630 Uude linnasüdamesse ehitati uus kirik, mis pühitseti pühak Laurentiusele. 1640. aastad Kuressaares elas 83 kodanikuperekonda. Linna servadel aga kodanikuõigusteta eesti soost elanikud, nn saunikud, kes töötasid voori- ja kärumeestena ning said sissetulekut ka loomapidamisest.
1652 Magnus de la Gardie tellimusel valmisid linnuse ja linna kaasajastamise projektid, mille koostas Rootsi insener Nikodemus Tessin vanem. Linnuse kirdeküljele oli kavandatud uus bastionidega ümbritsetud regulaarlinn, milles oli 22 ehituskvartalit 96 täisnurkse krundiga, lisaks raekoda, kirik, hospidal, turuplats jm. 1654 Kuninganna Kristiina loobus troonist ja muutis Saaremaa oma isiklikuks tulundusmaaks. De la Gardie langes ebasoosingusse ja Stockholmist anti käsk linna ehitamine peatada. Töö siiski jätkus juba algust tehtud raekoja, vaekoja ja sadama aida ehitusel. 1663 Valmisid vaekoja hoone ja sadama ait. 1670 Valmis Kuressaare raekoda, mille ehitamine oli kestnud 16 aastat. Renessansilt barokile üleminekut tähistava hoone algsed kavandid 9
ö Tö
7
a
8
ad am Suur-S
re Me
Al le e
Lossipark
10 i Parg
11
3
12
4
Ka s
2
P a rg i
1 Ka
lda
aj
as
te
pst
5
Uu
s-R
To
st ap
ri
ab
Ka ld
13
as
Ka l da pst
ssa
are
Kiv i
Staadioni
Supluse pst
ma
Va na -Ro om ass aar e
aj ab
la Uju
t
ee Raiek i vi
oo
Mi erz eje ws ki
e
Tor i
6
Lossihoov
Tu ule
14
Kivi
K u r e s s a a r e
ioni Staad
na
se
ki
vi
ab
aj
as
l a h t
Pu
a aj Ab
e
Lo
ama -Sad uur
S
i ots
K it s as
Uu s
9
Pä rn a
Veski
aja
Ki tsa s
Pa rg i
Lo ss i
a in
Ab
A.K itz be rg i
a
Lo ssi
He
Aia
Rau
su
Uu s
Ai a
a in
S
a am ad S ruu
ut
Pikk
Sa
He
Ve sk i
Ha ig la
A.L
i Põ
põik Tolli Tolli
Lu ha
ur Su
s
La
k
Väi ke -S ad am a
eaia
da m a
Suur
lu
150 m KL-14-055
©2014
Piiskopilinnus ja selle lähiümbrus 1. PIISKOPILINNUS JA BASTIONID Kuressaare linnuse konvendihoone on Balti riikides ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud keskaegne kindlusehitis kunagise poolesaja hulgas. Osa uurijaid on arvanud, et praeguse Kuressaare linnuse kohal võis juba 11. sajan dil olla saarlaste puidust kaitseehitisi – asus ju siin soodne sadamakoht. 1227. aastal alistus Saaremaa viimase Muinas-Eesti maakonnana Riia piiskopi Alberti juhitud ristisõdijate väele. Saarlased säilitasid kuni Jüriöö ülestõusuni teiste eestlastega võrreldes rohkem õigusi ja vabadust. Maade jagamine vallutajate vahel jõudis lõpule peamiselt 1254. aastal. Enamik Saaremaast jäi nn Saare-Lääne piiskopkonna koosseisu; Muhu, Pöide ja osa Kihelkonna kihelkonnast jäid Saksa ordule.
Lääne-Eesti aladest 1228. aastal moodustunud Saare-Lääne piiskopkonna keskus oli alates 1265. aastast Haapsalu. 7600 km² suuruse riigikese ametlik nimi oli alates 1260. aastast Saaremaa (Osilia) piiskopkond. Linnuse ehitamist alustati oletatavasti piiskop Jakobi valitsemisajal (1322–1338) ning esmalt hakati ehitama nurgatorniga ringmüürkastelli. Tööd katkesid tõenäoliselt Jüriöö ülestõusu (1343–1345) puhkemisel. Lisaks tornile jõuti valmis ehitada väike üheruumiline hoone selle merepoolsel küljel ning osaliselt ringmüür. Siis aga plaanid muutusid ja järgnevalt püstitati juba konvendihoone, mille välisseinad toetuvad otse varasema kastelli ringmüürile ja mida ümbritses tänaseks kinni aetud vallikraav. Konvendihoone tüüpi linnuse arhi-
Piiskopilinnus.
piiskopilinnus ja selle lähiümbrus
43
Vaade lõunabastionilt konvendihoonele ja kasarmutele. 1. Konvendihoone 2. Ringmüür-kastell 3. Vallikraav 13. sajandil 4. Eelringmüür 5. Põhjatorn 6. Idatorn 7. Kagutorn 8. Lõunatorn 9. Põhjabastion 10. Idabastion
11. Lõunabastion 12. Läänebastion 13. Looderaveliin 14. Kirderaveliin 15. Kaguraveliin 16. Vallikraav 17. Varjatud tee 18. Hooned 18. sajandil 19. Hävinenud torn Kakelborch
Kuressaare kindluse plaan. Joonis Kalvi Aluve raamatust Kuressaare linnus. 44
jalutaja teejuht
Kuressaare kindluse plaan 1641. aastast.
tektuur tulenes vajadusest: olla piirkonna administratiivne keskus, võimaldada arvuka inimrühma kooskäimist (conventus – kokkutulek) ja pakkuda kindlat kaitset ülestõusu või sõjaohu korral. Konvendihooneile on iseloomulik korrapärasus, rangus, suletus; tugevasti kindlustatud sissepääs viib neljast hoonetiivast ümbritsetud sisehoovi. Konvendihoone külje pikkus on 43 meetrit, põhjanurgas kõrguva võimsa kaitsetorni praegune kõrgus ligi 37 meetrit. Kolmekorruselistest hoonetiibadest ümbritsetud siseõu on peaaegu ruudukujuline. Keldrikorrusel asusid majapidamis- ja abiruumid, kagutiivas köögid koos kõrvalruumidega, sealhulgas õllepruulimistöökoda ja mantelkorstnaga kolderuum, samuti kaev. Edela- ja piiskopilinnus ja selle lähiümbrus
loodetiivas olid spetsiaalsed kuumõhukütteseadmed – hüpokaustid peakorruse tähtsamate ruumide soojendamiseks. Korkidega suletavaid kütteavasid võib restaureeritud kujul näha linnuse peasaali põrandas. Suure jooneliselt oli välja ehitatud linnuse pea korrus, kuna siin paiknesid kõige olulisemad ruumid. Pidurefektooriumi (söögisaal) tuntakse ka kapiitlisaalina. On teada, et nii mõnigi piiskop eelistas Kuressaaret residentsina piiskopkonna pealinnale Haapsalule. Võimalik, et sellistel perioodidel kasutati saali ka feodaalriigikese „valitsuse” – 12 toomhärrast (kõrgemast vaimulikust) koosneva kapiitli istungite toimumiskohana. Peasaali kõrval paikneb linnuse kõrgeim ruum – kabel. Ruudukujulise põhiplaaniga ruumi 45
Kõlakoda 20. sajandi alguses.
kunstnikekodu). Tugevalt rahvusromantilist vaimu kandev ehitis pidas vastu kauem kui tema eelkäijad, aga oli siiski 1980. aastateks üsna räsitud, ning sai kuursaali ülesehitamise ajal värske väljanägemise. Suveorkestri moodustamise printsiibid olid eri aegadel erinevad, samuti varieerus kontsertide korraldamise tihedus ja kellaaeg. Näiteks 1890. aastatel mängis linnaorkester kolm korda päevas: hommikul, lõuna ajal ja õhtul. See oli 14–15-meheline keelpilliorkester, mida juhatas sakslane Bartelt. Kui suvitushooaeg algas, sõitis Bartelt Riiga ja tõi sealt 10–12 meest suveks Kuressaarde. Mõni neist jäi kohapeale elama, abiellus ja leidis siin endale alalise töökoha. Suur sündmuseks kujunes sõjaväeorkestri Kuressaarde tulek. Mõnikord kuni 80 mängijaga orkester ööbis sõjalaeval Roomassaare sadamas ja mängis tavaliselt 4–5 järjestikusel õhtul. Kõlakoja ees teatati ka I maailmasõja algusest. See oli 2. augustil 1914, kui orkestri mängimise ajal astus pulti kõigile tuntud 64
Kõlakoda tänapäeval.
jalutaja teejuht
sõjaväeülem, peatas orkestri ja teatas, et Saksamaa on Venemaale sõja kuulutanud. Seejärel võttis ta mütsi peast ja hüüdis orkestrile: „Boze, tsarja hrani!”. Vaimustatud rahvahulk hakkas orkestrile kaasa laulma. Nii kestis see paar õhtut. Lõpuks hakkas pargis maad võtma vaikus ja nädala jooksul jäi linn supelvõõrastest tühjaks. 1920. aastail mängis meelelahutuseks sõjaväeorkester Tartust. Äripäevadel võis puhkpillimuusikat kuulda kella 18–20 ning nädalavahetusel kella 19–21, pühapäeval lisaks veel kella 12–13 päeval. See orkester käis meelelahutust pakkumas kuni 1928. aastani, mil sõjaväeorkestrites tehti ümberkorraldusi ja edaspidi neid enam ei kutsutud. 1929. aastal sõlmis linnavalitsus lepingu C. Kaljoga, kes pidi organiseerima 20-mehelise puhkpilliorkestri ja seda juhatama. Kolmel suvel juhatas orkestrit Joosep Aavik, tihti tegid seda ka diri gendid mandrilt. Orkester, mida finantseeris linnavalitsus, pandi kokku nii kohalikest kui ka Tallinna ja Tartu orkestrite mängijatest. Muusikat püüti pakkuda igale maitsele. 1931. aastal hindas üks välismaa ajakirjanik
suveorkestri heaks – see pakkuvat muusikat ka nõudlikumale maitsele. 1930. aastate alguses meenutati veel üsna tihti omaaegseid sõjaväeorkestrite meeleolukaid ülesastumisi, sest siis „ ... oli mürtsu, särtsu, fokstrotte, voolavaid valsse ja sekka tõsist muusikat.” 10. Tenniseväljakud ja endine kohvik Salubritas LOSSIPARK 3
1901. aastal valmisid pargi servas tenniseväljakud, mis kiiresti populaarsust võitsid, nii et vabariigi ajal oli sinna juba lausa raske mängimiseks aega saada. Väljakud on aktiivses kasutuses tänagi. Väike unustusse jäänud hoone tenniseväljakute kõrval oli Eesti Vabariigi ajal suvekohvik Salubritas, kust sai kohvi ja kuumi viinereid. Kohviku nimi tähendas ladina keeli tervist ja sobis seega hästi mudaravilate naabrusse. 1950.–1970. aastatel tegutses seal õllesaal Valli. Praegu tenniseväljakute kaisus olev eraomandis hoone on nukras seisus, ometi võiks see puhkajate peamise liikumistee ääres olev ainus räämas väikeehitis hoopis väärikamas positsioonis olla.
Kohvik Salubritas 1930. aastatel.
piiskopilinnus ja selle lähiümbrus
65
Sanatoorium Rüütli.
hävis tulekahjus. Mudaravilate asukohta kerkis 2002. aastal spaahotell Rüütli, kus on saare suurim veekeskus. Mudaravilate projekti saamiseks korraldati arhitektuurivõistlus, võitjateks osutusid Vilen Künnapu, Ain Padrik ja Armin Valter. 25. Sanatoorium Meri ja Suure Tõllu kuju pargi 16
Esimesena mereäärsetest uutest sanatooriumitest valmis 2001. aastal spaahotell Meri. Nagu Kuressaares tavaks, leiti ka selle maja projekteerijad arhitektuurivõistluse kaudu, mille võitis AB Urbel ja Peil. Lihtne ja ajatu hoone esindab klassikalist mereäärsele vaatele orienteeritud kuurordiarhitektuuri, mis oma pretensioonituses on ajatu ja ajakohane tänagi. Nii Rüütli kui Meri on saanud oma nime Eesti presidentide järgi. Sanatoorium Meri pakub praegu mitmesuguseid ravi- ja iluprotseduure, sh ka kuulsat mudaravi. Hotelli fuajeesse on paigaldatud mälestusplaat marssal
Mannerheimile, kes ravitses Kuressaares oma haiget põlve 1899. aasta kevadsuvel. Sanatooriumi ette on paigutatud kujur Tauno Kangro skulptuur Saaremaa müütilisest kangelasest Suurest Tõllust ja tema naisest Piretist. Tõll armastanud ikka jala läbi mere käia. Ühel tormisel sügispäeval Abrukalt pähkleid korjamast tulles märkas Tõll äkki oma jalge ees meres üht Sõrve kalurite laeva, mille lained olid ümber paisanud. Ruttu tõttas Tõll appi. Ta võttis laeva, kallas selle veest tühjaks, noppis teise käega mehed ükshaaval merest ja asetas nad laeva. Siis korjas ta veest välja ka meeste võrgud, aerud, istepingid, leiva kotid ning muu vara. Viimaks tõstis ta laeva kõigega koos õlale ja kandis randa. 26. GO Spa
Tori 2
Arhitektuuribüroos KOKO kavandatud Georg Ots SPA (arhitektid Andrus Kõresaar, Raivo Kotov, Üla Koppel, sise
Sanatoorium Meri.
82
jalutaja teejuht
Suure Tõllu kuju, taamal Go Spa.
arhitektid Liisi Murula ja Raili Paling) on oma naabritest personaalsema lähenemisega. Seda nii arhitektuurilt kui ka kliendikäsitluselt. Hotell on väga osavalt maastikku paigutatud: kõik hotellitoad on esmaklassilise vaatega kas üle Tori abaja linnuse suunas või teiselt poolt merele Laiamadala ja Loode tammiku poole. Valmides meie spaamaastikul uut kvaliteeti pakkunud hotell rõhus toona uudsetele kvaliteetidele nagu hõrk ja pehme rahvus vahelisel tasemel disain, palju isikupära ja lugu, mis majast märgi teeb. Kuulsusrikas Saaremaa valss (viis R. Valgre, Sõnad D. Vaarandi), mida teispool Soome lahte vaat et enamgi armastatakse, poleks ilmselt kaugeltki nii kuulus, kui seda ei oleks tuntuks laulnud Georg Ots, meie üks legendaarsemaid ja armastatumaid ooperilauljaid. Tema auks nimetatud spaahotellis on ka restoran Saaremaa valss. Puidust fassaadiga maja pälvis valmides enim tähelepanu just sisekujundusega, pälvides ka 2004. aastal
Eesti Kultuurkapitali arhitektuuripreemia. Vaipkatetesse kootud seelikutriibud, ajaloolised fotod elust Saare- ja Muhumaal, sekka elegantset korvpunutist ja heal tasemel originaaldisaini. Kahjuks on osa omaaegsest etnošikist sisekujundusest viimase remondi ajal kaotsi läinud. Kogu ettevõtte kontseptsiooni läbib hedonismi ja naudingu kummardamine: mugavad hotellitoad, suurepärane restoran, tenniseväljakud, pigem lebasklemist kui sporti soodustav spaa ja lõõgastumisele ning hoolitsusele keskendunud teenused peaksid ületöötanud kodanikke ravima sama hästi kui kuulus tervise muda liigesehaigeid. 27. Jahtklubi Tori 4
Tori abaja läänekaldale, praeguse jahi sadama alale rajati Kuressaare sadam 19. sajandi algul. Sadamasillad on selgelt loetavad juba 1828. aasta kaardil. Uue sadama naabrusse rajati piirivalvekordon ja
Kuressaare jahtklubi.
kuurordist kalurikülla
83
Siioni kirik Tallinna mnt 45.
suurelamupiirkonnale jätab pigem juhusliku mulje. Ühisnimetajaks on suurelamutel sarnane korruselisus (valdavalt viis), materjali kasutus ja tüüpprojektid aga varieeruvad, kuna linnale oli üle jõu ehitada aastas rohkem kui paar maja. 137. Kaarma-suure mõis, pubi Mõnus Villem Tallinna mnt 61
Märkimisväärne osa praegusest Kuressaare linnast asub omaaegsetel KaarmaSuuremõisa põldudel. Kaarma-Suuremõisa tekkis 1798. aastal Püha-Suuremõisa ja Nolgimõisa (Nolgimõis ehk Schulzenhof asus teisel pool linna Aia ja Vahtra tänava ristumiskoha kandis) riigimõisate liitmisel. Samal aastal andis Paul I mõisa Saaremaa Rüütelkonnale rendile. Kuni 1798. aastani asus Püha-Suuremõisa mõisasüda päris linna piiril, praeguse Metodisti kiriku juures, 1800. aasta kaardil on aga uus regulaarselt ümber ringväljaku paiknevate kõrvalhoonetega mõisakompleks juba linnast kaugemal praeguse Tallinna maantee 162
ja Talli tänava ristmiku juures. Selle kunagisest asukohast annab märku väike veesilm, mis olevat olnud ka Saaremaa ainuke mõisatiik. Talli tänava hoonete vahel olevad üksikud paekivist hooned ja nende fragmendid on seostatavad samuti mõisa perioodiga. Ristmikul oleva tiigi kõrval asub pubi Mõnus Villem, mille fassaadi kaunistavad kullatud kapiteelidega puit pilastrid võiksid pretendeerida mõnele retrokitši auhinnale. 138. Siioni kirik Tallinna mnt 45
Hoone valmis 1993. aastal, projekt 1989 (arhitekt Priit Kaljapulk, sisearhitekt Piret Mudist, vitraažid Dolores Hoffmann). Pühakoda on koduks baptistidest, prii lastest, evangeeliumi kristlastest ja nelipühi lastest ühendatud kogudusele. Traditsioonilise pikihoonega kiriku aktsendiks on vertikaalse klaasaknaga kõrge läänetorn, mis toimib ka jõulise maamärgina. Hoones on 250-kohaline saal koos rõduga, vestibüül, garderoob, keldris köök ja kohvikujalutaja teejuht
139. Pangamaja Tallinna mnt 27
Pubi Mõnus Villem Tallinna mnt 61.
ruumid, madalamas külgtiivas pastoraadi ruumid ja majahoidja korter. Kuressaare Siioni kogudus loeb oma alguseks aastat 1897, mil Hiiumaa vendade kuulutustöö tulemusena ristiti esimesed elavale usule tulnud inimesed. Kogudus kuulub Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liitu, mis moodustab oma enam kui 80 kogudusega Eesti suurima vabakiriku. Kogudusel ei olnud kaua aega oma pühakoda, tegutseti kitsastes üüriruumides – kõige kauem Metodisti kirikus, Karja 1.
Kuressaare postmodernistliku ajastu võimsaim jälg on peatänava äärde kerkinud uus pangamaja (valmis 1986, arhitekt Siiri Kase mets). Riigipanga Kuressaare filiaal ja kursusebaasi ühiselamu (võiks oletada, et nõukogude kontekstis oli selle tegelik tähendus n-ö asutuse puhkekodu kenas kuurortlinnas) moodustavad koos võimsa hoone, mis varasematest ehitusperioodidest oma mastaabiga selgelt eristub. Postmodernistlik minevikustiile ja kohalikku arhitektuuripärandit interpreteeriv vormikeel on siin mõistlikult doseeritud ja detailid hästi proportsioonis. Vaoshoitud fassaadile, mille peamiseks aktsendiks on paraadsissepääs, sekundeerib postmodernistlikult mänguline sisehoov. Kummarduse kohalikele traditsioonidele teeb rohke dolomiidikasutus fassaadil. Sümboolne on ka hoone lugu: kunagisest Kuressaare olulisimast „rahamajast” on tänaseks saanud tavaline ärihoone, kus asutused pigem sageli vahetuma kipuvad ja arutatud on ka võimaluse üle see üldse lammutada.
Endine pangamaja Tallinna mnt 27.
kesklinnast põhja poole
163
194
jalutaja teejuht
Krüpthauad, taamal Kristuse kuju.
arhitektuuris levinud, ka kalmistutel on kellatorn enamasti koos kabeliga. Esialgu oli kasutusel lihtne puidust kellatorn laud katusega. Praegune, peale 1908. aastat ehitatud sihvakas kellatorn on dolomiitplokkidest. Pronksist kell on paigutatud gootipärase teravnurkse kaare alla puidust konstruktsioonile. Paeplaatidega kaetud viilu lahutab püstseintest kauni profiiliga karniis. 186. Krüpthauad Kudjapel on silmapaistvalt palju krüpthaudu, rohkem kui ühelgi teisel Eesti kalmistul. Eelkõige Kuressaare jõukatele kodanikele ja Saaremaa aadlikele rajatud hauad pärinevad enamikus 19. sajandi esimesest poolest. Hauad on kaetud raskete kivitahvlitega, mille raskus on sihipärane – dolomiitplaat kaalub 800–1500 kg ja selle peale ei hakka isegi nelja mehe jõud. See välistab haua rüüstamise ohu. 187. Wildenbergi kabel Kudjape kalmistu üks esinduslikumaid kabeleid kuulub perekond Wildenbergile. Tekst portikusel „Familie Oscar Wildenberg” viitab, et kabel rajati ajal, mil perekonna peaks oli saanud teise põlve nahavabrikant Oscar (1852–1928). Tema isa, nahatööstuse rajaja Reinhold Johann Wildenberg suri 1890. aastal. Temale pühendatud memoriaaltahvlit kabelis ei ole, on vaid Oscar Wildenbergi, tolle abikaasa ning nende vanema tütre oma,
Wildenbergi kabel.
kes suri 1907. See daatum näib olevat ka esimene perekondlik ajend kabeli ehitamiseks. Uhke joonia orderis kujundatud sammasfassaadiga kabel on inspireeritud antiiksest templiarhitektuurist. Kabeli omapäraks on materjalikasutus. Eeskätt avaldub see metallilembuses, mis on tõlgendatav sooviga vältida puitu. Terasest on kõik sillused, aknaraamid, ja -piidad, uks, karniiside toed ning ka katuse kandetarindus koos plekirooviga. 188. Nolckeni kabel Schmidti kabeli kõrval asub tuntud aadli suguvõsa Nolckenite Saaremaa haru kabel, mis paistab silma üsna tavatu kujundusega. Ristkülikukujulise põhiplaaniga kelpkatusega kabel, mille silmapaistvam osa on esifassaadil kergelt eenduv ümar frontooniga keskrisaliit kahepoolse sepis väravaga. Kummalgi pool risaliiti paiknevad orvad, millesse olid tõenäoliselt kavandatud skulptuurid. Esikülje pidulikkust rõhutab trepp koos fassaadi laiuse podestiga. Kabeli sees on raidkivist alusel ja kuulil metallkirst.
Kõrvallehel: Saaremaa kalmistutel näeb tihti inimestele mõeldud treppe, mis pole läbitavad loomadele.
195