23 minute read
Kaido Liiv, Aivar Orav, Ester Jaansoo
ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST KOMMERTSIAALSET FITLAP TOITUMISKAVA JÄRGIVATE NAISTE LUUTIHEDUS JA SELLEGA SEOTUD VEREPARAMEETRID
Advertisement
Kaisa Lohu, Ülle Parm, Anna-Liisa Tamm, Triin Aasmäe, Kaido Liiv, Aivar Orav, Ester Jaansoo
Abstract
Internationally used diets (such as Atkins) and their effects on health have been repeatedly studied, but the effects of commercial diet-plans developed by nutrition counselors is an unexplored area. The aim of the study was to assess the bone mineral density (BMD) of women who regularly follow the Fitlap (FL) diet plan and the factors affecting it. A total of 68 women participated in age between 23–48 (followers of the FL diet plan for at least three years, n = 34; agematched controls – CG, n = 34); body composition, BMD including whole body (WB), femoral neck (FN) and lumbar spine (L1–L4) with DXA (Lunar), blood serum micronutrient levels were measured (calcium, magnesium, vitamin B12 and D and identified based on menu analysis (Nutridata). Descriptive statistics were used for statistical processing, t-test,Mann-Whitney test and χ2 test for comparison, and linear regression analysis to assess the effect to BMD. The results showed that FL diet contains significantly more calcium (p<0.001), magnesium (p = 0.007), fiber (p<0.001) and protein (p<0.001). FL group had higher serum levels of vitamin B12 compared to CG (p<0.001). Higher fat-free mass (p = 0.008), was one influencing factor to WB BMD, FN BMD, and L1–L4 BMD (p = 0.015; p = 0.01; p = 0.015, respectively). However, in addition to belonging to the FL group, bones were also positively affected by higher body weight, body mass index, fat mass, fat% and height but negatively affected by calcium and vitamin D used as supplementation. We can conclude, that regular commercial balanced diet is associated with higher BMD, but is also significantly affected by body composition. Calcium and vitamin D should
preferably be obtained from food, as usage of these food supplements was connected to lower bone mineral density.
Keywords: diet plan, bone mineral density, magneesium, calcium, vitamin B12, vitamin D, body composition
Sissejuhatus
Üleilmselt on kasutusel ohtralt erinevaid dieete (nt Atkinson, Dunkan; Dieedid i.a.) ja ka toitumisspetsialistide kommertsiaalseid väljatöötatud toitumiskavasid (Eestis nt Fitlap, Orgu jt). Siiani puudub täpsem ülevaade, kas nende järgimisel saadakse piisavalt mikro- ja makrotoitaineid. Piisava kalorsuse korral võib teatud toiduaineid piirates jääda siiski puudu erinevatest mikrotoitainetest (Black jt 2013), sh luutihedusega seotud magneesiumist (Mg), kaltsiumist (Ca) ning vitamiinidest B12 ja D (Calton 2010, Pascual jt 2019). Maailmas kannatab luuhõrenemise ehk osteoporoosi all praegu ligi viiendik rahvastikust (Salari jt 2021) ja seda seostatakse eelkõige rahvastiku vananemisega (Park jt 2016). Rahvatervise seisukohast on laialdaselt kasutatavate (sh kommertsiaalsete) toitumiskavade seos luutihedusega ja toitainete vajaduse katmine äärmiselt tähtis.
Luutihedust mõjutab ka mitu teist tegurit, näiteks kehaline aktiivsus (Bland jt 2020), kehakoostis (Kim jt 2018), geneetika, vanus ja sugu (Kranioti jt 2019). Uurimistöö eesmärk oli selgitada Eestis kasutusel olevat kommertsiaalset Fitlap toitumiskava järgivate naiste luutihedust ja seda mõjutavaid tegureid võrreldes kontrollgrupiga. Andmed tuginevad Tartu Tervishoiu Kõrgkooli (TTHKK) rakendusuuringu „Varjatud nälguse esinemine regulaarselt suure koormusega treenivate, erinevaid toitumiskavu järgivate ja > 65aastaste naiste seas“ (Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komitee protokollinr 340/T-2, 19.04.2021) tulemustele. Uurimistöö tulemuste põhjal on ilmunud ka artikkel „Regular and LongTerm Effects of a Commercial Diet on Bone Mineral Density“ ajakirjas „Dietetics“ (Parm jt 2022).
Võtmesõnad: toitumiskava, luutihedus, magneesium, kaltsium, vitamiin D, vitamiin B12, kehakoostis.
Metoodika
Rakendusuuringus osales 257 naist. Käesolevas artiklis vaadeldakse 34 vähemalt viimasel kolmel aastal Fitlap (FL) toitumiskava järginud naise ja uuringugrupile juhuslikkuse alusel moodustatud vanuseliselt sobiva kontrollgrupi (KG) esindaja (n = 34) andmeid. Uurimistööriistadena kasutati küsimustikku (sh üldandmed, toitumine, kehaline aktiivsus), menüü analüüsimiseks Nutidata programmi (https://www.nutridata. ee/et/), vereanalüüsi (Mg, Ca, vitamiinid D ja B12) ja kehakoostise (sh luutihedus) määramist. Uuring viidi peamiselt läbi TTHKK (Nooruse 5) ruumides, kehakoostist määras litsentsitud spetsialist Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudis (Ujula 4).
Küsimustikuga koguti andmeid sotsiaal-demograafiliste andmete (vanus, haridus, perekonnaseis, sissetulek, põetavad kroonilised haigused, ravimite ja toidulisandite kasutamine), toitumise (toitumispäevik; Remmel jt 2021) ja kehalise aktiivsuse (rahvusvahelise kehalise aktiivsuse küsimustiku IPAQ-SF eestikeelne versioon, http://www.ipaq.ki.se) kohta. Erinevate kehaliste tegevuste analüüsimiseks võrdsustati tulemused metaboolseteks ühikuteks (MET). Üks MET vastab organismi energiakulule puhkeolekus, kui organism kulutab 1 kcal tunnis 1 kg kehamassi kohta (Tervise Arengu … 2015). Saadud tulemuste arvutamisel loeti juhendi järgi isikud väärtusega < 600 MET väheaktiivseks, ≥ 600 MET keskmiselt ehk optimaalselt aktiivseks ja ≥ 3000 MET väga aktiivseks (Puciato jt 2017). Toitumispäeviku andmeid (makro- ja mikrotoitainete saadavus toiduga) analüüsiti Nutridata programmiga.
Verd võttis (2 × 3,5 mL lisanditeta + 2 mL glükolüüsi inhibiitoriga katsutis ja 4,5 mL EDTA verd) registreeritud õde. Seoses luutihedusega määrati TTHKK laboris täisautomaatse kliinilise keemia analüsaatoril Cobas e411 (Roche Diagnostics International AG, Rotkreuz, Šveits) vereseerumi
kaltsiumi- ja magneesiumisisaldus ning analüsaatoril Cobas c111 (Roche Diagnostics International AG, Rotkreuz, Šveits) vitamiinide D ja B12 sisaldus. Tegemist on tunnustatud firmade aparatuuriga ning täpsus on tagatud kalibreerimis- ja kvaliteedikontrolliga. Vereseerumi referentsväärtuseks on Synlabi (i.a) andmetel Mg > 0,66 mmol/L; Ca > 2,1 mmol/L, vitamiin B12 156–672 pmol/L ning 25(OH)D puhul ˃ 75 nmol/L. Naiste minimaalne päevane soovitatav magneesiumi tarbimiskogus on 320 mg, kaltsiumi puhul vanuses 10–30 eluaastat 900 mg ning alates 31. eluaastast 800 mg, vitamiini D puhul 7,5 μg ja vitamiini B12 puhul 3 μg (Tervise Arengu ... 2015).
Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudis (Ujula 4) mõõdeti antropomeetrilistest näitajatest Martini metallantropomeetriga uuritava pikkus millimeetrise täpsusega, digitaalse kaaluga määrati kehamass täpsusega 0,1 kg (A&D Instruments Ltd., Abingdon, UK) ning kehakoostis (kogu keha rasvaprotsent, rasvavaba mass, rasvamass, kehamassiindeks (KMI), sh luutihedus (kogu kehas (whole body, WB); reieluu kaelal (femoral neck, FN); lülisambas (L2–L4) röntgenikiirtel töötava luudensitomeetriga (Dual-energy X-ray absorptiometry, DXA, Lunar, Corporation, Madison, WI; USA), variatsioonikoefitsient < 2%. Luudensitomeeter arvutas kohe ka KMI.
Andmetöötluseks kasutati programmi MS Excel 2019, Sigma Plot for Windows versioon 11.0 (GmbH Formation, Germany) ja regressioonanalüüsiks programmi R versiooni 3.4.2. Fitlapi ja kontrollgrupi sotsiaaldemograafiliste tunnuste kirjeldamiseks kasutati kirjeldavat statistikat ja gruppide võrdlemiseks arvuliste väärtuste korral kasutati t-testi või Mann-Whitney testi, mittearvuliste väärtuste korral χ2 testi. Mõjude kindlakstegemiseks kasutati ühest lineaarset regressioonanalüüsi. (1) Esmalt vaadeldi Fitlapi mõju kehakoostisele (KMI, rasvamass, rasvavaba mass, rasvaprotsent), kalorsusele ning erinevate makro- (valgud, lipiidid, süsivesikud, kiudained) ja mikrotoitainete (Ca, Mg, vitamiinid B12 ja D) tarbimisele. (2) Seejärel jälgiti, kuidas mõjutab kaltsium, magneesium,
vitamiinide D ja B12 leidumine toidus ning nende kasutamine toidule lisaks laboriväärtust veres. (3) Viimaks vaadeldi Fitlap toitumiskava ja kõigi võimalike tegurite – vanus, luu- ja lihaskonna kroonilised haigused, sissetulek (< 800, 801–2000 ja < 2001 euro), tööl käimine, erineval tasemel spordiga tegelemine, lisamikrotoitainete tarbimine ja kehakoostise parameetrid (pikkus, kaal, KMI, rasvamass, rasvaprotsent, rasvavaba mass) – mõju kogu keha, L1–L4 lülisamba ja reieluu kaela luutihedusele. Statistiliselt oluliseks erinevuseks loeti p-väärtust < 0,05.
Tulemused Uuritavad
Uuritavate sotsiaal-demograafilised andmed, toidulisandite tarbimine ja kehaline aktiivsus (MET põhjal) on esitatud tabelis 1. Perekonnaseis, haridustase, palgavahe ja töö iseloom kahes grupis ei erinenud ning tabelis neid ei kajastata. Kroonilisi luu- ja lihaskonna haigusi esines FL grupis kahel (5,88%) ning KG grupis ühel (2,94%) uuritaval; traumasid esines FL grupis kahel (5,88%) ning KG grupis ühel (2,94%) uuritaval. Ainsa erinevusena kasutas FL grupp eelnenud kolme kuu jooksul sagedamini toidulisandina magneesiumi ja nende seas oli enam kehaliselt väga aktiivseid naisi.
Tabel 1. Uuritavate sotsiaal-demograafilised andmed, toidulisandite tarbimine ja kehaline aktiivsus
Vanus (keskmine; SD)
Toidulisandite kasutamine viimase aasta jooksul (%)
FL KG
n = 34 n = 34 p =
ei 36,3; 7,3 36,4; 7,3 MO
50,00 61,76 MO
< 10 päeva 5,88 2,94 MO
10–59 päeva 14,71 14,71 MO
60–180 päeva 17,65 14,71 MO
> 180 päeva 11,76 5,88 MO
Luutihedusega seotud mikrotoitainete kasutamine toidulisandina (%)
FL KG
n = 34 n = 34 p =
Mg
Ca 20,59 8,82 MO
0,00 2,94 MO
Vitamiin D 52,94 58,82 MO
Vitamiin B 8,82 8,82 MO Kehaline aktiivsus MET (%) Väheaktiivsed 0,00 5,88 MO Keskmiselt aktiivsed 41,18 61,76 MO
Väga aktiivsed 61,76 32,35 0,029
FL – Fitlap uuringugrupp; KG – kontrollgrupp; MO – statistiliselt mitteoluline; MET – metaboolne ühik
Uuringugruppide kehakoostist (sh luutihedust) kajastab tabel 2. FL gruppi kuulujate kehamass ja rasvavaba mass oli KG grupiga võrreldes suurem, samuti mõjutas seda FL gruppi kuulumine (koef. 3674,8; p = 0,008). Keskmiselt tarbiti FL grupis 0,16 g/kg kohta valke (mõju: koef. 20,1; p < 0,001) ja 5,7 g kiudaineid (mõju: koef. 6,4; p = 0,001) päevas rohkem kui KG grupis. FL grupis oli toidust saadava magneesium (mõju: 1845,0; p < 0,001) ja kaltsiumi kogus oluliselt suurem.
Lähtuvalt Synlabi vereseerumi referentsväärtustest (Mg > 0,66 mmol/L, Ca > 2,1 mmol/L, seerum 25(OH)D ˃ 75 nmol/L, vitamiin B12 > 150 pmol/L) esines vereparameetritest lähtuvalt defitsiiti magneesiumi puhul 1–1 vastavalt FL–KG grupis; kaltsiumi puhul 2–0; vitamiini D puhul 17–18; vitamiini B12 puhul 0–2. FL grupis oli vereseerumis tunduvalt suurem vitamiini B12 sisaldus (p < 0,001) võrreldes KG grupiga. Erinevusi vereparameetrite laboriväärtustes vitamiini D, kaltsiumi ja magneesiumi osas kahe grupi vahel ei esinenud. Regressioonanalüüsi tulemused näitasid, et toiduga saadav kaltsium langetas seda vereseerumis (koef. -1,8; p = 0,02) ja toidulisandina tarbitud magneesium langetas samuti magneesiumisisaldust veres (koef -0,032; p = 0,05). Ülejäänud määratud
mikroelementide sisaldus toidus või selle toidulisandina kasutamine ei mõjutanud vereparameetreid.
Tabel 2. Kehakoostise parameetrid, mikro ja makroelementide hulk toidus ning mikroelementide hulk veres.
Parameetrid Kõik (mediaan, kvartiilid) FL (mediaan, kvartiilid) KG (mediaan, kvartiilid) p =
Kehakoostise parameetrid
Pikkus (cm) 169,3; 165–172 170; 165–172 169; 165–173 MO
Kehamass (kg) 70; 62,8–85,3 73,4; 68–84 66; 59–87 0,048
KMI (kg/m2) 25,2; 22,3–28,2 26,4; 23,7–28,3
23,2; 20,5–20,1 0,053
Rasvamass (kg) 24; 18,8–34,0 27,2; 20,0–31,5 22; 18,4–35,5 MO
Rasvaprotsent 35,3; 31–40,6 35,6; 30,6–40,5 35; 31,8–40,6 MO
Rasvavaba mass (kg) 43,5; 40,1–48 46; 43–48,2
41,3; 38,5–46,2 0,008
Mikroelementide hulk veres
Ca (mmol/L) 2,33; 2,28–2,38 2,33; 2,28–2,38
Mg (mmol/L) 0,82; 0,78–0,84 0,82; 0,79–0,84
Vitamiin D (mmol/L) 73,7; 58,5–94 75,2; 61,6–93,5
Vitamiin B12 (pg/mL)
446,1; 370,8–572,8
Mikroelementide hulk toidus
Mg (mg)
Ca (mg)
319,2; 269,5–380,8 799; 261,5–971,4
538,2; 428,7–683,3
335,5; 306–394,2 916,8; 674,4–1089,5
Vitamiin D (μg) 3,27; 1,79–5,1 3,35; 1,88–5,4
Vitamiin B12 (μg) 4,50; 3,65–5,54 4,54; 3,87–5,44
2,33; 2,27–2,38 0,82; 0,77–0,84 73,3; 55,4–98,5 396; 359,1–451,3 MO
MO
MO
< 0,001
291,2; 227,2–375,6 668,2; 518,6–820,7 2,94; 1,67–4,78 4,56; 3,27–5,80 0,007
< 0,001
MO
MO
Parameetrid Kõik (mediaan, kvartiilid) FL (mediaan, kvartiilid) KG (mediaan, kvartiilid) p =
Toidust saadav keskmine kaloraaž ja makrotoitained
Energia (kcal)
1821,4; 1579,4–1944,6
Süsivesikud (g) 203; 170,7–242 1840,5; 1627,6–2034
215,1; 175,6–247,8
Kiudained (g) 20,1; 16,6–25,6 23,9; 18,5–28,9
Rasvad (g) 74,6; 63,5–86,9 71,6; 63,5–83,1
1741,0; 1507,5–1940,7 MO 198,6; 158,1–216,5 MO
18,2; 14,3–21,9 < 0,001
77,6; 64,1–91,5 MO
Valgud (g) 78,7; 64,9–92,7 85; 78,6–96,8 65,9; 55,4–80,1 < 0,001
Alkohol (g) 0; 0–6 0; 0–9,5 0; 0–5 MO
FL – Fitlap uuringugrupp; KG – kontrollgrupp; BMD – luutihedus; WB – kogu keha; L1–L4 – lülisammas; FN – reieluu kael; KMI – kehamassiindeks; MO – statistiliselt mitteoluline
FL-i gruppi kuulumine mõjutas luutihedust võrreldes KG grupiga igas uuritud piirkonnas: kogu kehas (koef. 0,07), lumbaalpiirkonnas (koef. 0,09) ja reieluu kaelas (koef. 0,06). Vt joonis 1. Kõikidest uuritavatest esines Maailma Terviseorganisatsiooni (MTO; World Health… 1994) definitsiooni kohaselt osteopeenia (T-skoor –1 kuni –2,5 SD) lumbaalpiirkonnas ja reieluu kaelas samaaegselt neljal uuritaval, seitsmel ainult lumbaalpiirkonnas ning kahel uuritaval reieluu kaela piirkonnas. Ühel uuritaval esines osteoporoos lumbaalpiirkonnas ja osteopeenia reieluu kaelas. Luuhõrenemisega neli naist (5,88%) kuulusid FL gruppi ning kümme naist (14,71%) KG gruppi. Eelmainitud uuritavad tarbisid toidulisandina vitamiini D (n = 9), kaltsiumi (n = 1) ja magneesiumi (n = 1) preparaate. Ühel kontrollgrupi liikmel, kes muu hulgas tarbis lisaks vitamiini D ja kaltsiumi preparaate, oli osteoporoos (T-skoor ≤ –2,5 SD). Sealjuures ei olnud keegi oma luude seisundist teadlik.
Joonis 1. Kogu keha (WB), lülisamba (L1–L4) ja reieluu kaela (FN) luutihedus (BMD) Fitlap järgijatel võrreldes kontrollgrupi liikmetega.
Nagu näha tabelis 3, suurendab FL toitumiskava järgimine regressioonanalüüsi põhjal luutihedust igas uuritud piirkonnas. Suurem magneesiumisisaldus veres võib olla seotud väiksema luutihedusega kogu kehas ja lumbaalpiirkonnas. Kogu keha luutihedust mõjutab positiivselt kaltsium
toidus, kuid kaltsium ja vitamiin D toidulisandina on seotud väiksema luutihedusega. Suurem rasvavaba mass suurendas luutiheduse näitajaid kogu kehas ning reieluu kaelas, kuid kõrgem rasvamass seostus suurema luutihedusega lumbaalpiirkonnas. Luu- ja lihaskonna kroonilised haigused, traumad, sissetulek, vanus, tööl käimine ja kehaline aktiivsus, kalorsus ning makrotoitained ei mõjuta luutihedust.
Tabel 3. Fitlapi ja muude uuritud parameetrite mõju erineva piirkonna luutihedusele. Esitatud on vaid ühese lineaarse regressioonanalüüsi andmed, kus mõju on statistiliselt oluline.
Mõjurid WB BMD L1–L4 BMD FN BMD
koef p = koef p = koef p =
Fitlap 0,07 0,005 0,09 0,007 0,06 0,038
Ca toidulisandina –0,07 0,026 –0,32 0,033 –0,25 0,044 Vitamiin D toidulisandina – – –0,07 0,051 – –
Ca toidus 0,001 0,015 0,002 0,010 0,001 0,005
Pikkus (cm) 0,005 0,054 0,01 0,005 0,01 0,018
Kehamass (g) 0,003 < 0,001 0,006 < 0,001 0,01 < 0,001
KMI 0,01 0,001 0,02 < 0,001 0,01 < 0,001
Rasvamass (g) 0,00003 0,005 0,00007 < 0,001 0,00005 0,001
Rasvaprotsent 0,01 0,003 – – 0,01 0,008 Rasvavaba mass (g) 0,0001 < 0,001 0,0002 < 0,001 0,0001 < 0,001 Mg laboriväärtus –0,38 0,055 –0,51 0,056 – –
BMD – luutihedus; WB – kogu keha; L1–L4 – lülisammas; FN – reieluu kael; KMI –kehamassiindeks
Arutelu
Teadaolevalt pole kommertsliku FL toitumiskava järgivate naiste luutihedust ja seda mõjutavaid tegureid varem uuritud. Selgus, et üle kolme
aasta kestnud n-ö kontrollitud ja mitmekülgne toitumine, kus võrreldes kontrollgrupiga süüakse rohkem valku ja kiudaineid, mõjutas positiivselt luutihedust kõigis kolmes uuritud piirkonnas. Lisaks toitumisprogrammi järgimisele mõjuvad luutihedusele positiivselt ka kehapikkus ja kehakoostise parameetrid, mis seab ohtu luuhõrenemise seisukohalt väiksema kehamassiga ja lühemad naised. Antud töö tulemuste põhjal ei mõjutanud luutihedust kehaline aktiivsus (MET järgi), sissetulek, töötamine, vanus ega perekonnaseis. Mikrotoitainetest parandas luutihedust kaltsiumi saamine toidust, kuid nii selle kui ka vitamiini D tarbimisel toidulisandina oli luutihedusele negatiivne mõju.
FL toitumiskavas on valkude osakaal soovitatavast energiahulgast suurem ning süsivesikute osakaal selle võrra väiksem, kui oli toodud Eesti toitumis- ja liikumissoovituste (2015) kohaselt – vastavalt 10−20% valke ning 50−60% süsivesikuid. FL esindaja sõnul on selline erinevus tingitud sellest, et enamiku FL järgijate eesmärk on kaalulangus (isiklik kontakt 21.01.2022). Varasemate uuringute tulemused näitavad valkude mõju luudele erinevalt. Nimelt parandab nende tarbimine kaltsiumi imendumist soolestikus ja vähendab kõrvalkilpnäärme hormoonide sisaldust (Kerstetter jt 2003). Sellel on omakorda positiivne mõju luutihedusele (Conigrave jt 2008), mis võib selgitada FL grupi suuremat luutihedust. Nad tarbisid keskmiselt 0,16 g/kg rohkem valke kui KG grupp. Samas on Rizzoli jt (2018) näidanud, et suure valgusisaldusega dieet ja rohke kaltsiumi eritumine uriiniga on seotud osteoporoosi tekkega, kuigi ka nemad leidsid positiivse seose valgutarbimise ja luumurdude vähenemise vahel. Samuti tarbisid suurema luutihedusega uuritavad rohkem kiudaineid. Kiudained mõjutavad soolestiku mikrobiootat (Myhrstad jt 2020), mis omakorda mõjutab luukoega seotud rakke (Zhang jt 2018), avaldades sel viisil positiivset toimet luutihedusele (Zhou jt 2020). Selle töö raames mikrobioomi siiski ei uuritud.
Vereparameetritest oli uuritavate hulgas magneesiumi defitsiit kahel (2,94%), kaltsiumi defitsiit kahel (2,94%), vitamiini D defitsiit 35-l
(51,47%) ja vitamiini B12 defitsiit kahel (2,94%) uuritaval. Magneesiumi ja kaltsiumi defitsiit vähendab luukoe jäikust ja vastupidavust ning luumassi (Castiglioni jt 2013). FL grupp tarbis toiduga rohkem magneesiumi ja kaltsiumi, kuigi erinevus toidus mõjutas vereparameetritest vaid suuremat vitamiini B12 sisaldust võrreldes KG grupiga. Siiski ei saa vereparameetri arvväärtuse järgi alati ja iga parameetri juures anda kindlaid hinnanguid. Kui organism töötab n-ö normaalselt (haiguste puudumine) ja mõne mikrotoitaine pikaajalist defitsiiti ei esine, siis korrigeerivad erinevad bioloogilised mehhanismid verenäitajad indiviidile sobivaks küllalt kiiresti pärast söömist. Näiteks magneesiumisisaldus on reguleeritud dieedi, sooletrakti pH, soo, kaalu ja mitme siseelundi tööga (Workinger 2018). Samuti on veres kaltsiumisisaldus reguleeritud väga paljude mehhanismidega, mistõttu ei pruugi selle seerumi väärtus olla hindamiseks usaldusväärne näitaja. Siiski seostus luutihedus suurema kaltsiumisisaldusega dieedis, kinnitades MTO toitumissoovitusi (Allen jt 2006).
Luukoe jaoks on tähtis vitamiin D, mille parim allikas on päikesevalgus, kuid vitamiini D puudus on üks enamlevinumaid mikrotoitainete defitsiidi liike Eestis (Kull jt 2009). Kõik uuringus osalejad tarbisid toiduga päevasest soovitatavast kogusest vähem vitamiini D (norm 7,5 μg; Tervise Arengu … 2015). Vitamiini D puuduse toidus võis kompenseerida päikesevalgus, sest uuring viidi läbi juunis, mis on Eestis üks päikesepaistelisemaid kuid. Vereparameetrite tulemus oli siiski keskmiselt normväärtuse alampiiril. Vitamiini D tarbimine toidulisandina seostus väiksema luutihedusega lumbaalpiirkonnas (L1–L4). Kahjuks ei tea me uuritavate toidulisandina tarbitud vitamiini D päevaseid annuseid, kuid on leitud, et vitamiini D suur annus põhjustab tasakaalutust osteoblastide ja osteoklastide arvus (Burt jt 2019).
Kaltsium ja vitamiin D toidulisandina on seotud väiksema luutihedusega, mis võib olla tingitud nende homöostaatilise suhte tasakaaluhäirest. Ka Reid jt (2015) leidsid, et kaltsiumil toidulisandina ei ole kasutegurit luumassi ega luukoe uuenemisel. Teadupärast ei teadnud väikese
luutihedusega uuritavad varem oma luutervise kohta midagi ja see välistab võimaluse, et nad võtsid teadlikult toidulisandeid eesmärgiga suurendada luutihedust. Kui patsient oleks oma luuhõrenemisest teadnud, oleks kaltsiumi ja vitamiini D kasutamine toidulisandina ning selle negatiivne mõju luudele võinud tähendada vaid seda, et neid toidulisandeid kasutatigi ravi eesmärgil. Samas võib kaltsiumi ja vitamiini D mõju luudele olla seotud mitte ainult nende tarbimisega nn puhtal kujul, vaid nende õige omastamine ja mõju organismis võivad olla seotud teatud ainetega toidus, mille toime avastatakse tulevikus. Ka postmenopausis naistele soovitatud ravim (Alendronic acid / Colecalciferol Zentiva) luuhõrenemise korral sisaldab vitamiini D3 mõju saavutamiseks ka aleondronaati (alendroonhapet; https://bit.ly/3LuGHLw).
Analoogselt varasemate uuringutega (Sioen jt 2016, Kim jt 2018) oli FL järgimise kõrval põhiline luutiheduse mõjur rasvavaba mass. Ho-Pham jt (2014) ning Hart jt (2017) kinnitavad lihaste (rasvavaba massi üks komponent) tähtsat osa üldpopulatsioonis luukoe mehaanilise kaitse tagamisel, tugevuse arendamisel, säilitamisel ja parandamisel. Eelmainitud tegurist lähtuvalt võib luutiheduse puhul pidada tähtsaks mõjuriks kehalist aktiivsust, mida on kinnitanud ka varasemad uuringud (Setuain jt 2015, Santos jt 2017). Käesolevas uuringus ei avaldunud statistiliselt oluline mõju. Lähtudes Blandi jt (2020) seisukohast võib oletada, et kehalise aktiivsuse mõju luutihedusele oli uuritavate seas suurim teismeeas, kujundades tippluumassi ning täiustades luustruktuuri. Uuritavate praeguse vanuse juures ei avaldunud kehalise aktiivsuse statistiliselt oluline mõju.
MTO definitsioonist (Obesity: Preventing ... 2000) lähtudes oli FL grupis ülekaalus kaks kolmandikku uuritavatest, kellest omakorda kolmandik oli rasvunud, KG grupis oli neid vastavalt kolmandik ja pool. Arvestades asjaolu, et 90% FL toitumiskava järgijatest soovivad kehamassi vähendada (isiklik kontakt 21.01.2022), võime arvata, et selle uuringugrupi liikmete hulgas oli ka neid, kes praegu on küll normaalkaalus, kuid on mingil ajal
olnud ülekaalus. Kui ülekaalulisus tekkis täiskasvanueas, siis võib see olla seotud suurema luutihedusega FL grupis ja kaitsta osteoporootiliste murdude vastu, nagu on kirjeldatud ka varem (Dimitri jt 2012; Johansson jt 2014). FL grupi keskmine kehamassiindeks ja kehamass olid võrreldes KG grupiga suuremad, mille seost suurema luutihedusega on kinnitatud ka varasemates uuringutes (Morin jt 2009, Ma jt 2021). Suurem rasvamass seostus suurema luutihedusega vaid lumbaalpiirkonnas. Antud töö kinnitab Saarelaineni jt (2011) töö tulemusi, mis näitavad positiivset seost kehatüve suurema rasvamassiga. Ho-Phami jt (2014) järgi viitab positiivne seos rasvamassi ja luutiheduse vahel suguhormoonide ning õige toitumise tähtsusele.
Hoolimata uuritavate suhtelisest noorest east esines 22% kõikidest uuritavatest luuhõrenemine. Maksimaalse luutiheduse lumbaalpiirkonnas saavutavad naised vanuses 33–40 aastat (Berger jt 2010), seega on uuringutulemused murettekitavad – uuritavate keskmine vanus oli 36 aastat ning nendest 12 naisel (17,65%) esines nimetatud regioonis luuhõrenemine. Selle põhjuseks võib olla vähene kehaline aktiivsus (Knell jt 2019) ja tasakaalustamata toitumine lapseeas (Brettschneider 2021), mistõttu ei ole saavutatud tervislikku tippluumassi. Kahjuks ei küsitud selles töös uuritavate lapseea kehalise aktiivsuse ega toitumise kohta.
Töö positiivseks küljeks võib pidada seda, et varem pole pikaaegse ja regulaarse kommertsliku toitumiskava järgimise mõju Eestis (sh erinevate meetoditega) uuritud. Valim pole küll suur, kuid annab olukorrast siiski esmase ülevaate. Ankeedis esines mõningaid puudusi – nimelt ei küsitud toidulisandite kasutamisel eraldi vitamiini B12 kohta. Seega tugineb käesolev teave peamiselt toidulisandite ja multivitamiinide kohta käivatel andmetel, kus vitamiin B12 on vaid üks komponent. IPAQ küsimustiku põhjal pole MET määramine väga täpne ega läbinisti objektiivne kehalise aktiivsuse määramise meetod, sest põhineb vaid kolme päeva näitajatel ning kehalise tegevuse detailne sisu (sh intensiivsus) on teadmata. Vaatamata puudusele kasutatakse IPAQ küsimustikku teadustöödes laialdaselt
üle maailma (näiteks Pearce jt 2020, Murray jt 2020), sh Eestis (näiteks Tali jt 2016). Samuti pole teada uuritavate varasemate raseduste arv ega suitsetamisharjumused, mis on samuti luutiheduse kujunemise tähtsad mõjutegurid.
Järeldused
Uuringu tulemuste põhjal võib öelda, et uuringugruppi sattunud ja regulaarselt vähemalt viimased kolm aastat kommertsiaalset Fitlap toitumiskava järgivate naiste luutihedus on parem kui nendel, kes ei pea eridieeti ega järgi toitumiskavu. Siinkohal tuleb rõhutada, et uuringu tulemused ei ole luutiheduse osas ülekantavad teiste kommertsiaalsete toitumiskavade järgijatele. Luutihedust mõjutab positiivselt kehapikkus, kehakoostis ja kaltsiumi saadavus toiduga. Seega võib lugeda luuhõrenemise riskigruppi kuuluvaks lühemaid ja väiksema kehamassiga naisi. Luutihedust mõjutavad mikrotoitained tuleks aga omastada toidust (mitte toidulisanditest), sest toidust saadud kaltsium tugevdab luid, kuid kaltsiumi ja vitamiini D tarbimine toidulisandina viib luude hõrenemiseni.
Allikaloend
Alendronic acid/Colecalciferol Zentiva 70 mg/5600 RÜ tabletid. Patsiendi infoleht: teave kasutajale. https://bit.ly/3LuGHLw (21.09.2022) Allen, L., Benoist, B., Dary, O., Hurrell, R. (2006). Guidelines on Food Fortification with Micronutrients. WHO. https://bit.ly/35KbK5G (10.03.2022) Berger, C., Goltzman, D., Langsetmo, L., Joseph, L., Jackson, S., Kreiger, N., Tenenhouse, A., Davison, K. S., Josse, R. G., Prior, J. C., Hanley, D. A., & CaMos Research
Group. (2010). Peak bone mass from longitudinal data: implications for the prevalence, pathophysiology, and diagnosis of osteoporosis. Journal of Bone and Mineral
Research, 25(9): 1948–1957. Black, R. E., Victora, C. G., Walker, S. P., Bhutta, Z. A., Christian, P., de Onis, M., Ezzati,
M., Grantham-McGregor, S., Katz, J., Martorell, R., Uauy, R., & Maternal and Child
Nutrition Study Group (2013). Maternal and child undernutrition and overweight in low-income and middle-income countries. The Lancet, 382(9890): 427–451.
Bland, V. L., Heatherington-Rauth, M., Howe, C., Going, S. B., & Bea, J. W. (2020).
Association of objectively measured physical activity and bone health in children and adolescents: a systematic review and narrative synthesis. Osteoporosis International, 31(10): 1865–1894. Brettschneider, A.-K., Barbosa, C.L., Haftenberger, M., Lehmann, F., Mensink, G. B. M. (2021). Adherence to food-based dietary guidelines among adolescents in Germany according to socio-economic status and region: results from Eating Study as a KiGGS
Module (EsKiMo) II. Public Health Nutrition, 24(6): 1216–1228. Burt, L. A., Billington, E. O., Rose, M. S., Raymond, D. A., Hanley, D. A., & Boyd, S.
K. (2019). Effect of High-Dose Vitamin D Supplementation on Volumetric Bone
Density and Bone Strength. JAMA, 322(8): 736. Calton J. B. (2010). Prevalence of micronutrient deficiency in popular diet plans. Journal of the International Society of Sports Nutrition, 7: 24. Castiglioni, S., Cazzaniga, A., Albisetti, W., & Maier, J. A. (2013). Magnesium and osteoporosis: current state of knowledge and future research directions. Nutrients, 5(8): 3022–3033. Conigrave, A. D., Brown, E. M., & Rizzoli, R. (2008). Dietary Protein and Bone Health:
Roles of Amino Acid–Sensing Receptors in the Control of Calcium Metabolism and
Bone Homeostasis. Annual Review of Nutrition, 28(1): 131–155. Dieedid. Toitumine. https://bit.ly/3Kz9D3u (09.12.2021) Dimitri, P., Bishop, N., Walsh, J. S., & Eastell, R. (2012). Obesity is a risk factor for fracture in children but is protective against fracture in adults: a paradox. Bone, 50(2): 457–466. Eesti toitumis- ja liikumissoovitused. (2015). https://bit.ly/3BqtZJ2 (21.09.2022) Hart, N. H., Nimphius, S., Rantalainen, T., Ireland, A., Siafarikas, A., & Newton, R.
U. (2017). Mechanical basis of bone strength: influence of bone material, bone structure and muscle action. Journal of Musculoskeletal & Neuronal Interactions, 17(3): 114–139. Ho-Pham, L. T., Nguyen, U. D. T., Nguyen, T. V. (2014). Association Between Lean
Mass, Fat Mass, and Bone Mineral Density: A Meta-analysis. The Journal of Clinical
Endocrinology & Metabolism, 99: 30–38. IPAQ (International Physical Activity Questionnaire). http://www.ipaq.ki.se (29.01.2022).
Johansson, H., Kanis, J. A., Odén, A., McCloskey, E., Chapurlat, R. D., Christiansen, C.,
Cummings, S. R., Diez-Perez, A., Eisman, J. A., Fujiwara, S., Glüer, C. C., Goltzman,
D., Hans, D., Khaw, K. T., Krieg, M. A., Kröger, H., LaCroix, A. Z., Lau, E., Leslie, W.
D., Mellström, D., Melton III, L. J., O’Neill, T. W., Pasco, J. A., Prior, J. C., Reid, D. M.,
Rivadeneira, F., van Staa T., Yoshimura, N., Zillikens, M. C. (2014). A meta-analysis of the association of fracture risk and body mass index in women. Journal of Bone and Mineral Research, 29(1): 223–233. Kerstetter, J. E., O’Brien, K. O., & Insogna, K. L. (2003). Dietary protein, calcium metabolism, and skeletal homeostasis revisited. The American Journal of Clinical
Nutrition, 78(3): 584S–592S. Kim, J., Kwon, H., Heo, B.-K., Joh, H. K., Lee, C. M., Hwang, S. S., Park, D., & Park, J.
H. (2018). The Association between Fat Mass, Lean Mass and Bone Mineral Density in Premenopausal Women in Korea: A Cross-Sectional Study. Korean Journal of Family Medicine, 39(2): 74–84. Knell, G., Durand, C. P., Kohl, H. W., Wu, I. H. C., & Pettee Gabriel, K. (2019). Prevalence and Likelihood of Meeting Sleep, Physical Activity, and Screen-Time Guidelines
Among US Youth. JAMA Pediatrics, 173(4): 387–389. Kranioti, E. F., Bonicelli, A., Gracia-Donas, J. G. (2019). Bone-mineral density: clinical significance, methods of quantification and forensic applications. Research and
Reports in Forensic Medical Science Volume 9: 9–21. Kull, M., Kallikorm, R., Tamm, A., Lember, M. (2009). Seasonal variance of 25-(OH) vitamin D in the general population of Estonia, a Northern European country.
BioMed Central Public Health, 9: 22. Ma, M., Feng, Z., Liu, X., Jia, G., Geng, B., Xia, Y. (2021). The Saturation Effect of
Body Mass Index on Bone Mineral Density for People Over 50 Years Old: A Cross-
Sectional Study of the US Population. Frontiers in Nutrition, 8: 763677. Morin, S., Tsang, J. F., Leslie, W. D. (2009). Weight and body mass index predict bone mineral density and fractures in women aged 40 to 59 years. Osteoporosis International, 20: 363–370. Murray, J. M., Coleman, H. G., & Hunter, R. F. (2020). Physical activity and cancer risk: Findings from the UK Biobank, a large prospective cohort study. Cancer Epidemiology, 68: 101780.
Myhrstad, M., Tunsjø, H., Charnock, C., & Telle-Hansen, V. H. (2020). Dietary Fiber,
Gut Microbiota, and Metabolic Regulation-Current Status in Human Randomized
Trials. Nutrients, 12(3): 859. Nutridata (toitumise infosüsteem). https://www.nutridata.ee/et/ (12.10.2021). O’Leary, F., & Samman, S. (2010). Vitamin B12 in Health and Disease. Nutrients, 2(3): 299–316. Obesity: Preventing and managing the global epidemic. (2000). WHO technical report series, (894): 1–253. https://bit.ly/3Fo8TMY (06.05.2022) Park, S.B., Kim, J., Jeong, J.H., Lee, J.K., Chin, D.K., Chung, C.K., jt. (2016).Prevalence and incidence of osteoporosis and osteoporotic vertebral fracture in Korea: nationwide epidemiological study focusing on diferences in socioeconomic status.
Spine,41(4): 328–336. Parm, Ü., Tamm, A.-L., Aasmäe, T., Liiv, K., Orav, A., Jaansoo, E., Lohu, K., Tamme,
I. (2022). Regular and Long-Term Effects of a Commercial Diet on Bone Mineral
Density. Dietetics, 1: 78–87. Pascual, R. W., Phelan, S., La Frano, M. R., Pilolla, K. D., Griffiths, Z., & Foster, G. D. (2019). Diet Quality and Micronutrient Intake among Long-Term Weight Loss
Maintainers. Nutrients, 11(12): 3046. Pearce, M., Strain, T., Kim, Y., Sharp, S. J, Westgate, K., Wijndaele, K., Gonzales, T.,
Wareham, N. J. & Brage, S. (2020). Estimating physical activity from self-reported behaviours in large-scale population studies using network harmonisation: findings from UK Biobank and associations with disease outcomes. International Journal of
Behavioral Nutrition and Physical Activity, 17: 40. Puciato, D., Borysiuk, Z., & Rozpara, M. (2017). Quality of life and physical activity in an older working-age population. Clinical Interventions in Aging, 12: 1627–1634. Reid, I. R., Bristow, S. M., Bolland, M. J. (2015). Calcium supplements: benefits and risks. Journal of Internal Medicine, 278(4): 354–368. Remmel, L.; Jürimäe, J.; Tamm, A.-L.; Purge, P.; Tillmann, V. (2021). The associations of body image perception with serum resistin levels in highly trained adolescent
Estonian rhythmic gymnasts. Nutrients, 13: 3147. Rizzoli, R., Biver, E., Bonjour, J.-P., Coxam, V., Goltzman, D., Kanis, J. A. jt. (2018).
Benefits and safety of dietary proteiin for bone health – an expert consensus paper endorsed by the European Society for Clinical and Economical Aspects of
Osteoporosis, Osteoarthritis, and Muscoloskeletal Diseases and by the International Osteoporosis Foundation. Osteoporosis International, 29(9): 1933–1948. Saarelainen, J., Honkanen, R., Kröger, H., Tuppurainen, M., Jurvelin, J. S., & Niskanen, L. (2011). Body fat distribution is associated with lumbar spine bone density independently of body weight in postmenopausal women. Maturitas, 69(1): 86–90. Salari, N., Ghasemi, H., Mohammadi, L., Behzadi, M. H., Rabieenia, E., Shohaimi, S., & Mohammadi, M. (2021). The global prevalence of osteoporosis in the world: a comprehensive systematic review and meta-analysis. Journal of Orthopaedic Surgery and Research, 16(1): 609. Santos, L., Elliott-Sale, K. J., & Sale, C. (2017). Exercise and bone health across the lifespan. Biogerontology, 18(6): 931–946. Setuain, I., Martinikorena, J., Gonzalez-Izal, M., MartinezRamirez, A., Gómez, M.,
Alfaro-Adrián, J., & Izquierdo, M. (2015). Vertical jumping biomechanical evaluation through the use of an inertial sensor-based technology. Journal of Sports Sciences, 34(9): 843–851. Sioen, I., Lust, E., De Henauw, S., Moreno, L. A., & Jiménez-Pavón, D. (2016). Associations Between Body Composition and Bone Health in Children and Adolescents: A
Systematic Review. Calcified Tissue International, 99(6): 557–577. Synlab, https://bit.ly/3HTY9pz (10.032022). Zhang, J., Lu, Y., Wang, Y., Ren, X., Han, J. (2018). The impact of the intestinal microbiome on bone health. Intractable & Rare Diseases Research, 7(3): 148–155. Zhou, T., Wang, M., Ma, H., Li, X., Heianza, Y., Qi, L. (2020). Dietary fiber, genetic variations of gut microbiota-derived short-chain fatty acids, and bone health in UK
Biobank. The Journal of Clinical Endocrinology & Metabolism, 106: 201–210. Tali, M., Lusmägi, P., & Unt, E. (2016). Leisure time physical activity in Estonian population: adherence to physical activity recommendations and relationships with overweight. Archives of Public Health, 74(1): 36. Tervise Arengu Instituut (TAI) (2021). https://bit.ly/3Ct16fD (07.01.2022). World Health Organization. Assessment of Fracture Risk and Its Application to Screening for Postmenopausal Osteoporosis; WHO: Geneva, Switzerland, 1994. https:// bit.ly/3tPQLXj (5.012022). Workinger, J. L., Doyle, R. P., & Bortz, J. (2018). Challenges in the Diagnosis of Magnesium Status. Nutrients, 10(9): 1202.
