Marit Salus, Rain Tasane

KAUGFÜSIOTERAAPIA PRAKTISEERIMINE EESTIS

The Practice of Telephysiotherapy in Estonia

Marit Salus, Rain Tasane

Abstract

Telephysiotherapy (TP) service is a healthcare service between the patient and the therapist that is provided by using information and communication technology (ICT). TP does not require that the patient and the therapist are physically present in the same location. The importance of TP services for the continuation of routine treatment has in regard of COVID-19 exponentially increased. Although there are many studies about PT, there is only one available TP study in Estonia and it was conducted in 2020. Therefore, the aim of the current study is to reflect the use of TP among Estonian physiotherapists. The study is based on a survey conducted with an electronic questionnaire from 01.09.2021 to 28.02.2022.

A total of 58 physiotherapists from the Estonian Association of Physiotherapists and the practice bases of Tartu Health Care College participated in the study. Out of 58 respondents, 20 provided TP service. Results showed that video consultation platforms (40%) were used the most for TP, and mobile phones (33%) and computers (29%) were mainly used as hardware. In some cases, mobile applications such as Physiotool Trainer and Polar Flow were also used. Zoom (41%) was the main platform for video consultation, but Skype (24%) and Messenger (17%) were also used quite extensively. According to the responses, the biggest obstacle for providing TP was the patients’ low technical skills on online platforms. The greatest advantages of using TP were its convenience and flexibility. Also, suitability for improving the health of patients with a faster pace of life was mentioned as one of the advantages.

The study showed that physiotherapists use TP in Estonia and they are aware of the main dis- and advantages of it.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Keywords: distance physiotherapy, telephysiotherapy, distance service

Sissejuhatus

Seoses SARS-CoV-2 viiruse levikuga üle maailma kuulutati välja eriolukord, mis jõustus Eestis 2020. aasta 12. märtsil. Eriolukorra ajal suurenes koormus tervishoiuasutustele ja seetõttu jäi paljude patsientide plaaniline ravi teadmata ajaks ootele. Aasta hiljem, 2021. aasta kevadel jäi COVID-19 teise laine tulemusena plaanilise ravi ootele üle 20 000 patsiendi (Kiisler 2021). Plaanilise ravi jätkamiseks hakati üleilmselt üha enam korraldama virtuaalseid vastuvõtte, sh kaugfüsioteraapiat. Kaugfüsioteraapia on teenuse pakkumine distantsilt, kasutades selleks info- ja kommunikatsioonitehnoloogilisi (IKT) lahendusi. Sellist teenuse vormi võib nimetada kaugfüsioteraapiaks, telefüsioteraapiaks, telerehabilitatsiooniks või epraktikaks ning sellise teenuse tõhusust on kinnitanud juba väga mitu uuringut näiteks kroonilise põlvevalu (Bennell jt 2017), mittespetsiifilise alaseljavalu (Krein jt 2013), liigese artroplastika (Moffet jt 2015), südamehaiguste (Varnfield jt 2014), kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse (Tsai jt 2017), urotrakti inkontinentsiga patsientide (Sjostrom jt 2015) ja rinnavähiga patsientide seas (Galiano-Castillo jt 2016). Eestis on kaugteenuste uurimine olnud siiani väga tagasihoidlik ning teadaolevalt on 2022. aasta seisuga korraldatud vaid üks sellealane uuring (Tamm 2020).

Uurimistöö eesmärk oli selgitada välja kaugfüsioteraapiat kasutavate füsioterapeutide sotsiodemograafilised näitajad, füsioterapeutide arvamus teenuse tõhususe kohta, kaugfüsioteraapiat soodustavad ja takistavad tegurid ning võimalikud metoodilised võtted kaugfüsioteraapia rakendamiseks.

Võtmesõnad: kaugfüsioteraapia, telefüsioteraapia, kaugteenus

Metoodika

Andmete kogumiseks kasutati veebipõhist (Connect.ee keskkond) ankeetküsitlust (Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komitee luba 351/ M-1, 14.06.2021). Küsimustik edastati sihtrühmale Eesti Füsioterapeutide Liidu (EFL) kaudu kõikidele liidu liikmetele ja samuti jagati küsimustikku Tartu Tervishoiu Kõrgkooliga koostööd tegevatele füsioteraapia praktikabaasidele. Küsimustikku oli võimalik täita ajavahemikul 01.09.2021 kuni 28.02.2022. Valimi moodustasid praktiseerivad Eesti füsioterapeudid, kes on töötanud antud valdkonnas vähemalt ühe aasta poole või rohkema töökoormusega.

Andmetöötluseks kasutati programmi Microsoft Excel. Andmete esitlemiseks kasutati kirjeldavat statistikat (aritmeetiline keskmine ning standardhälve). Andmete graafiliseks kuvamiseks kasutati keskkondade Connect.ee ja meta-chart.com loodud graafikuid.

Tulemused ja arutelu

Uuringus osales kokku 58 füsioterapeuti, kellest 74% olid naised. Kakskümmend füsioterapeuti (34,5%) pakkusid oma töös kaug-füsioteraapia teenust. Kaugteenust osutanud meesfüsioterapeutide (n = 5) keskmine vanus oli 37,2 ±11,9 aastat ja nende keskmine tööstaaž 11,6 ±10,5 aastat. Kaugteenust osutanud naisfüsioterapeutide (n = 15) keskmine vanus oli 36,2 ±7,9 ja tööstaaž 10,8 ±6,8 aastat. Samas on näha, et kaugfüsioteraapiat praktiseerivad pikema tööstaažiga füsioterapeudid. Kaugteenust mittepaktiseerinud naisfüsioterapeutide (n = 43) keskmine vanus on 33,0 ±8,8 aastat ja meesfüsioterapeutidel (n = 15) 34,9 ±11,9 ning keskmine tööstaaž naistel 8,8 ±6,9 ja meestel 9,2 ±8,2 aastat. Kaugfüsioteraapiat praktiseeriti väga erinevates Eesti maakondades (joonis 1), kuid enim praktiseeriti seda Viljandimaal (66,6%) ja Pärnumaal (60%). Kõige suurem oli kaugfüsioteraapia praktiseerijate osakaal laste füsioteraapia (43,8%), neuroloogia (42,9%) ja geriaatria valdkonnas töötavate füsioterapeutide seas. Tamme jt (2020) eelanalüüsis oli küsitlusele vastanute arv küllaltki sarnane – uuringus osales kokku 65 füsioterapeuti,

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

kes töötasid peamiselt skeleti- ja lihassüsteemi, neuroloogilise ning laste füsioteraapia valdkonnas.

Joonis 1. Küsitluses vastanute hulgas kaugfüsioteraapia teenust pakkunute osakaal maakonniti

Võrreldes kaugfüsioteraapia teenuse tõhusust kontakt- ja põimteenuse kliinilise tõhususega, hindas antud töös 53,4% vastanutest kaugfüsioteraapia kliinilist tõhusust kontaktteenusest halvemaks, 17,2% sama tõhusaks, 10,3% palju halvemaks ja 19,2% ei osanud hinnangut anda. Vastanutest 32,8% hindas põimteenuse kliinilist tõhusust võrreldes kaugteenusega paremaks, 12,1% palju paremaks, 20,7% sama tõhusaks, 8,6% halvemaks ja 25,9% ei osanud hinnata. Valdavalt pakuti põimteenust juhtudel, kui patsiendi elukoht oli terapeudi töökohast märksa kaugemal, mistõttu oli lihtsam pärast esmast vastuvõttu jätkata kaugvastuvõttudega. Ka Dario jt (2017) on oma süstemaatilises ülevaates kaugfüsioteraapiat saavate kroonilise alaseljavaluga patsientide seas täheldanud põimteenuse paremat tõhusust võrreldes kontakt- või kaugfüsioteraapiaga. Kirjanduse põhjal võib siiski öelda, et suhtumine kaugfüsioteraapia tõhususse varieerub suuresti. Näiteks luu- ja lihaskonnasüsteemi häirete

ravis ilmneb terapeutide negatiivne suhtumine kaugteenuse tõhususse uuringus, milles vaid 1% füsioterapeutidest nõustus kasutama kaugfüsioteraapiat ning lausa 50% füsioterapeutidest arvas, et nad ei hakka mitte kunagi kaugteenust kasutama (Dierick jt 2021).

Varem näidati, et kaugfüsioteraapia kasulikkus seisneb selle kulutõhususes. Kaugfüsioteraapia on nimelt kasulik patsientidele, kes elavad linnast väljas või kellel kulub transpordi peale märkimisväärselt palju aega ja/või raha. Lühidalt – mida kaugemal patsient terapeudi töökohast elab, seda kasulikum on teraapia läbiviimiseks kaugteenuse vorm. Selgub, et kaugfüsioteraapiat koduteenusega võrreldes on kaugfüsioteraapia teenus vähemalt 18% soodsam ning tuntav rahaline kokkuhoid esineb vahemaa korral, mis on patsiendi ja terapeudi vahel üle 30 km (Tousignant 2015).

Kõik 38 füsioterapeuti, kes ei osutanud kaugfüsioteraapia teenust, põhjendasid seda sellega, et vastav füsioteraapia vorm ei ole nende arvates kliiniliselt piisavalt tõhus (36%). Pool (18%) neist oli seisukohal, et töö-andja ei taganud kaugfüsioteraapiaks vajalikke vahendeid ja samuti puudus tehnoloogia kasutamiseks hea väljaõpe (7%). Muudeks põhjusteks peeti patsiendi terviseseisundi liigset keerukust, patsiendi viibimist statsionaarsel ravil (26%) või patsiendi huvi puudumist sellise teenuse vastu, pealegi võtab see rohkem aega kui kontaktteraapia (13%) jne. Kaugfüsioteraapia teenuse osutamist takistavaks teguriks peeti enim patsientide väheseid oskusi veebiplatvormide kasutamisel (33%). Nagu käesoleva uuringu tulemustes, on ka varem leitud (Tamme jt 2020), et tehnoloogiaalane oskamatus ei ole kaugfüsioteraapia teenuse pakkumisel väga suur takistus. Teised takistavad tegurid on esitatud joonisel 2. Mainitud takistav tegur – füsioterapeutiline hindamine – on väga tähtis füsioteraapia protsessi osa. Kaugvastuvõtus tehtava hindamise valiidsust ja usaldusväärsust on uurinud Mani jt (2016) oma süstemaatilises ülevaates, kus selgus, et kaugvastuvõttude ajal on võimalik läbi viia füsioterapeutilisi hindamisi (sh valu, turse, liigese liikuvuse, lihasejõu, tasakaalu ning kõnnimustri hindamine). Samas selgus, et vähese usaldusväärsuse ja valiidsuse näitajatega

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

olid lülisamba nimmeosa posturaalne hindamine, ortopeediliste testide tegemine ning neurodüaamiliste testide ja haava hindamine. Siinkohal peab välja tooma, et vastupidi eelnevatele uuringutele leidsid Tamm jt (2020), et kaugfüsioteraapias on suund hindamiselt ja manuaalselt sekkumiselt liikunud pigem verbaalsele juhendamisele ning nõustamisele.

Joonis 2. Takistavad tegurid kaugfüsioteraapia teenuse pakkumisel

Olenemata sellest, et valdav enamik pidas ainult kaugteenust kliiniliselt ebatõhusamaks, pidas 17% vastanutest seda sama tõhusaks kui kontaktteenust, mis viitab sellele, et teatud juhtudel on kasulik rakendada täielikult ka kaugfüsioteraapiat. COVID-19 pandeemia vältel on kaugteenuste kasutamisel olnud tugevaks ajendiks kehtestatud liikumispiirangud või hirm nakatumise ees. Seega on kaugfüsioteraapia teenuse osutamist soodustavaks teguriks selle mugavus. Mugavuse all mõeldi kaugteenuse kättesaadavust, paindlikkust ja ajavõitu patsiendile. Samuti toodi välja, et patsient tunneb end kaugfüsioteraapia teenust saades kodukeskkonnas mugavamalt ja vabamalt, mis omakorda muudab patsiendi ning terapeudi vahelise suhtluse lihtsamaks ja vabamaks. Lisaks toodi välja kaugteenuse eelisena väike nakatumisoht ja võimalus saada vastuvõtust

osa ka viirushaigusesse nakatumisel. Leiti veel, et kaugteenus on parim viis eelkõige nõustamiseks.

Antud teenuse tõhususele aitab kaasa patsiendi enda suhtumine, mis eeldab kliendi positiivset kogemust. Toodi välja, et kaugteenus paneb patsiendile raviprotsessi vältel rohkem vastutust ja suurendab seeläbi tema osaluspanust. Veel mainiti vastusena, et kaugteenuste osutamise kvaliteeti aitaks parandada mugavalt käsitletav veebiplatvorm, mis teeks ligipääsu teenusele veelgi lihtsamaks. Sarnased arvamused kaugfüsioteraapia praktiseerimise kohta kerkivad esile ka Tamme jt (2020) uuringust, milles valdav osa vastanuist nõustus, et kaugteenus hoiab kokku tööaega, mis muidu kuluks koduteenuse osutamisel edasi-tagasi liikumiseks. Samuti leiti, et kaugfüsioteraapia sobib väga hästi korduvvastuvõttudeks või on see väga mugav patsientidele, kes elavad teenuse osutamise kohast kaugema ja/või kellel pole liikumispuude tõttu võimalik ambulatoorsele vastuvõtule tulla.

Küsimustiku põhjal selgus, milliseid vahendeid eelistavad füsioterapeudid kaugteenuse osutamisel kasutada, kaua kulub kaugteenuseks aega ja kui palju toimub kaugteenuse puhul füsioteraapia grupitunde. Peamiselt kasutati kaugfüsioteraapia läbiviimiseks süle- (33%) ja lauaarvutit (29%), kuid kasutati ka nutitelefone, lauatelefone ning tahvelarvuteid. Meediumite valikus eelistati videokonsultatsiooni platvorme (40%), millele järgnes võrdväärselt telefonikõnede (22%) ja e-kirjade kasutamine (22%). Videokonsultatsiooni platvormide seas olid enim kasutatavad Zoom (41%), Skype (24%) ja Messenger (17%). Vähesed uuringus osalenud füsioterapeudid kasutasid oma töös ka erinevaid mobiilirakendusi, näiteks rakendusi Physiotools Trainer (10%) ja Polar flow (5%). Vastavad tulemused on võrdlemisi sarnased Tamme jt (2020) eelanalüüsiga, kus peamiseks teenuse läbiviimise vahendiks olid video, telefon või e-kiri teenuse pakkuja ja teenuse saaja vahel ning peamiseks veebipõhiseks keskkonnaks oli enim Skype, millele järgnes Messenger või Zoom.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Käesolevas uuringus kasutasid füsioterapeudid kaugteenuse läbiviimisel patsiendi kodus käepäraseid tarbeid, mida illustreerib joonis 3. Peale selle selgus, et kõige lühem kaugfüsioteraapia teenus kestis alla 20 minuti ja kõige pikem üle 40 minutit. Enamikul vastanutest kulus kaugfüsioteraapia vastuvõtuks keskmiselt 33 minutit, aruandluseks 14 minutit ning tunni ettevalmistuseks 13 minutit. Kaugfüsioteraapia grupitunde viis läbi vaid üks füsioterapeut, tema grupitundides osales 4–8 patsienti ja tunnid toimusid 1–2 korda nädalas. Saadud tulemusi ei saa kahjuks kõrvutada Tamme jt (2020) uuringuga, sest viimases pole esitatud kaugfüsioteraapia tunni ajalist kestust minutites, vaid on lihtsalt võrreldud kahe teraapiatunni vormi (kaugfüsioteraapia ja kontaktfüsioteraapia) omavahelist kestust. Tamme jt (2020) uuringus leidis 50,8% vastanutest, et kaugfüsioteraapia kestus (aeg koos patsiendiga, teraapiatunni ettevalmistus ning dokumentatsioon) oli võrreldes kontakttunniga pikem, 35,4% leidsid tunni olevat samaväärse ning 13,8% lühema kestusega. Küll aga leidsid Bennell jt (2021), et 204 füsioterapeudist 17% on kaugfüsioteraapias kasutanud grupitunde, mis viidi läbi Zoomi platvormil (94%). Samas peab tõdema, et kirjanduses on väga vähe kaugfüsioteraapia grupitunni vormi uuritud.

Joonis 3. Kasutatavad teraapiavahendid kaugfüsioteraapia teenuse pakkumisel

Füsioteraapia teenuse tõhusaks toimimiseks on tähtis positiivne suhtumine sellesse teraapiavormi. Positiivset suhtumist saab mõjutada terapeut ise omandatud pädevusega, kuid samuti on tähtis, et patsiendil endal oleksid piisavad oskused ja motivatsioon, et kaugteenusest osa võtta. Seepärast leiabki uurimistöö autor, et esmalt peaks viima läbi IT-lahenduste kasutamise koolituse füsioterapeutidele, kes siis edaspidi ise oma esmastel füsioteraapia kontakttundidel õpetaks vajaduse korral patsientidele kaugfüsioteraapiaks vajalikke oskusi (kõrgtehnoloogiliste lahenduste käsitlemine, erinevad veebiplatvormid jne), et tagada edasiste edukate kaugfüsioteraapia seansside kulgemine. Uurimistöö tulemustest selgus, et kaugteenuse osutamisel on mitu tegurit, mida saavad mõjutada/ muuta nii terapeut kui ka patsient ise. Seepärast arvab autor, et kaugfüsioteraapia edasine kasvav praktiseerimine Eestis aitab parandada nii suhtumist sellesse teenusevormi kui ka vähendada praegu esinevaid takistavaid tegureid teenuse osutamisel.

Uurimistöö suurim puudus on kindlasti uuritavate väike arv, ehkki vastanute arv oli võrdlemisi ligilähedane Tamme jt (2020) valimi suurusele. Käesoleva uurimistöö planeerimisel oli eeldus saada suur osa vastustest EFL-i liikmetelt. Kahjuks laekus liidu kaudu vaid ligikaudu 14 vastust. Väikese valimi tõtu ei saa teha üldistavaid järeldusi kõikide Eesti füsioterapeutide ja nende praktiseeritava kaugfüsioteraapia kohta. Vaatamata sellele võivad tulemused osutuda kasulikuks edasiste uuringute planeerimisel. Ehkki kaugfüsioteraapia teenuse pakkumist ja kasutamist on ajendanud eelkõige 2020. aastal alanud üleilmne COVID-19 pandeemia, võib kaugfüsioteraapia olla tulevikus tähtis vahend Eesti meditsiinisüsteemi arengus.

Järeldused

Kaugfüsioteraapiat praktiseerivad füsioterapeudid on 30-aastased ja vanemad ning nende keskmine tööstaaž on üle kümne aasta. Enim kasutatakse kaugfüsioteraapiaks videokonsultatsiooni platvorme. Kaugfüsioteraapia tõhususe hindamisel esines vastanute seas väga erinevaid arvamusi,

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

samuti ollakse teadlikud teenuse soodustavatest ja takistavatest teguritest.

Allikaloend

Bennell, L.K., Nelligan, R., Dobson, F., Rini, C., Keefe, F., Kasza, J., French, S., Bryant,

C., Dalwood, A., Abbott, J.H., Hinman, R.S. (2017). Effectiveness of an Internetdelivered exercise and pain-coping skills training Intervention for persons with chronic knee pain. Annals of Internal Medicine, 453–462. Dario, A.B., Moreti Cabral, A., Almeida, L., Ferreira, M. L., Refshauge, K., Simic, M.,

Pappas, E., Ferreira, P.H. (2017). Effectiveness of telehealth-based interventions in the management of non- specific low back pain: a systematic review with metaanalysis. The spine journal: official journal of the North American Spine Society, 17(9): 1342–1351. Dierick, F., Pierre, A., Profeta, L., Telliez, F., Buisseret, F. (2021). Perceived usefulness of telerehabilitation of musculoskeletal disorders: A Belgium–France Pilot Study during second wave of COVID-19 pandemic. Healthcare, 9(11): 1605. Galiano-Castillo, N., Cantarero-Villanueva, I., Fernández-Lao, C., Ariza-García, A.,

Díaz-Rodríguez, L., Del-Moral-Ávila, R., Arroyo-Morales,M. (2016). Telehealth system: A randomized controlled trial evaluating the impact of an internet-based exercise intervention on quality of life, pain, muscle strength, and fatigue in breast cancer survivors. Cancer, 122(20): 3166–3174. Kiisler, I. (2021). “Eelmise koroonalaine tõttu on siiani plaanilise ravi ootel 21 600 inimest” https://www.err.ee/1608359619/eelmise-koroonalaine-tottu-on-siianiplaanilise-ravi-ootel-21- 600-inimest (11.02.2022). Krein, S.L., Kadri, R., Hughes, M., Kerr, E.A., Piette, J.D.R., Kim, H.M., Richardson,

C.R. (2013). Pedometer-based Internet-mediated intervention for adults with chronic low back pain: randomized controlled trial. Journal of Medicine Internet

Research, 15(8): e181. Mani, S., Sharma, S., Omar, B., Paungmali, A., First, J.L. (2016). Validity and reliability of Internet-based physiotherapy assessment for musculoskeletal disorders: a systematic review. Journal of Telemedicine and Telecare, 0(0): 1–13. Moffet, H., Tousignant, M., Nadeau, S., Mérette, C., Boissy, P., Corriveau, H.,

Marquis, F., Cabana, F., Ranger, P., Belzile, E.L., Dimentberg, R. (2015). In-home

telerehabilitation compared with faceto-face rehabilitation after total knee arthroplasty: A noninferiority randomized controlled trial. Journal of Bone and Joint

Surgery, 97(14): 1129–1141. Sjöström, M., Göran, U., Stenlund, H., Carlbring, P., Andersson, G., Samuelsson, E. (2015). Internet-based treatment of stress urinary incontinence: 1- and 2-year results of a randomized controlled trial with a focus on pelvic floor muscle training.

BJU International, 116(6): 955–964. Tamm, P. (2020). Kaugfüsioteraapia rakendamine Eestis ja näited rahvusvahelisest praktikast. Eesti Füsioterapeutide Liit. Tousignant, M., Moffet, H., Nadeau, S., Mérette, C., Boissy, P., Corriveau, H., Marquis,

F., Cabana, F., Ranger, P., Belzile, É.L., Dimentberg, R. (2015). Cost analysis of inhome telerehabilitation for post-knee arthroplasty. Journal of Medical Internet

Research, 17(3): 83. Tsai, L.L.Y., Renae, J., McNamara, C.M., Jennifer A., Alison, D.K., McKenzie, Z.J. Mc-

Keough. (2017). Home-based telerehabilitation via real-time videoconferencing improves endurance exercise capacity in patients with COPD: The randomized controlled TeleR Study. Respirology, 22(4): 699–707. Varnfield, M., Karunanithi, M., Lee, C., Honeyman, E., Arnold, D., Ding, H., Smith, C.,

Walters, D.L. (2014). Smartphone-based home care model improved use of cardiac rehabilitation in postmyocardial infarction patients: results from a randomised controlled trial. Heart, 100(22): 1770–1779.