Kristi Vahur, Marit Salus, Mari Valgepea

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST FÜSIOTERAPEUTIDEL ESINEVAD LUU- JA LIHASKONNA VAEVUSED

Musculoskeletal Disorders in Physiotherapist

Kristi Vahur, Marit Salus, Mari Valgepea

Abstract

Musculoskeletal disorders (MD) are one of the most common health problems that can occur, among other things, from work or the immediate impact of the work environment. Physiotherapists’ work involves many risk factors that may cause MD. Based on literature, a large number of physiotherapists experience MD wordwidely, but among Estonian physiotherapists it has not been studied yet.

This study investigated the prevalence of MD among Estonian physiotherapists, the factors influencing its occurrence, and the impact of MD on work. Total of 33 physiotherapists participated in the study. Descriptive statistics were used to present the data, Chi-square test for non-numerical values was used.

The results showed that 82% of physiotherapists have experienced MD in their lifetime, 61% in the last 12 months and 30% in seven days. Gender, age, level of education, working experience, workload, work environment, BMI, and physical activity were not associated with the lifetime prevalence of MD. Most physiotherapists (85%) experienced MD for the first time in the first five working years, and most affected body areas during the last 12 months were wrists/hands (70%). Physiotherapists with a bachelor’s degree/applied higher education had more upper back MD compared to physiotherapists with a master’s degree (p < 0.05). All physiotherapists stated that their workschedule is overbooked, and more than half of the physiotherapists do not have enough restbreaks during the day. At least half of the physiotherapists lifts, carries and moves heavy work equipment, and three-quarters work in forced positions. More than half of physiotherapists choose techniques which do not aggravate

or cause discomfort. As a result of MD, almost a fifth of physiotherapists have had to reduce their working hours and thought about ending their career as a physiotherapist, almost a quarter have taken a sick leave, three physiotherapists have changed jobs and two have thought about early retiring.

The results show that a large proportion of physiotherapists have experienced MS, and the incidence of MD in physiotherapists was not independent of gender, age, working experience, work environment (clinical vs non-clinical), BMI, or physical activity. Due to MD, physiotherapists had to change their working techniques, reduce working hours or make another adjustment. Considering the unfavorable effects of MD on physiotherapists health and overall life quality, it is important to pay more attention to the possible prevention stragedies in the future.

Keywords: physiotherapist, musculoskeletal disorders, work environment

Sissejuhatus

Luu- ja lihaskonna vaevused (edaspidi LLV) on ühed levinumad terviseprobleemid, mida kogeb üle poole (58%) Euroopa Liidu (EL) töötajatest. Sealjuures 60% kõigist EL-i töötajatest, kellel esinevad terviseprobleemid, peavad LLV-sid kõige tõsisemaks tööga seotud probleemiks (de Kok jt 2019). Enamasti tekivad luu- ja lihaskonna vaevused pikema aja jooksul ning väikese või suure intensiivsusega koormuse korduvast talumisest, kuid põhjuseks võib olla ka õnnetuse tagajärjel tekkinud trauma, näiteks luumurd või lihase vigastus (Introduction to … i.a). Tööinspektsiooni andmetel põhjustasid füsioloogilised ohutegurid, näiteks suur kehaline koormus, sama tüüpi liigutuste kordumine, üleväsimust põhjustavad sundasendid ja -liigutused ning muud samalaadsed tegurid 2020. aastal 84% tööst põhjustatud haigestumistest ning 2021. aastal juba 94% (Töökeskkond … 2021, 2022).

Füsioterapeutidel on suurem risk luu- ja lihaskonna vaevuste tekkeks, sest nende erialane töö nõuab head kehalist võimekust (Haleem jt 2021),

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

nende töös tuleb ette nii patsiendi tõstmist ja siirdumisel abistamist ning korduvaid liigutusi, staatilisi kehaasendeid ja kätega seotud tehnikate rakendamist (Milhem jt 2016, Vieira jt 2016). Luu- ja lihaskonna vaevustel on negatiivne mõju füsioterapeudi tervisele, põhjustades osal juhtudel töölt eemalolekut haiguse/vaevuste tõttu, töökoha vahetust või võivad viia koguni töölt lahkumiseni (Cromie jt 2000, Glover jt 2005).

Uurimustöö eesmärk oli selgitada luu- ja lihaskonna vaevuste levimust füsioterapeutide seas, vaevuste esinemisega seotud tegurid ning luu- ja lihaskonna vaevuste mõju töötamisele.

Võtmesõnad: füsioterapist, luu- ja lihaskonna vaevused, töökeskkond

Metoodika

Valimi moodustasid Eesti Füsioterapeutide Liitu kuuluvad füsioterapeudid (22.12.2021 seisuga 360 liiget). Uuringus osalemise eeldus oli töötamine füsioterapeudina – tööstaaž antud valdkonnas vähemalt üks aasta töökoormusega ≥ 0,75. Küsimustikule vastamine oli vabatahtlik ja isikuandmeid küsimustikus ei küsitud. Uuringu läbiviimiseks saadi luba Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komiteelt (nr 341/T-6, 17.05.2021).

Andmete kogumiseks kasutati elektroonilist ankeetküsitlust connect. ee uuringukeskkonnas, uuring viidi läbi ajavahemikul 02.11.2021–10.03.2022. Küsitluse elektroonne link saadeti Eesti Füsioterapeutide Liidu juhatuse liikmele Siiri Heinarule, kes edastas lingi EFL-i liikmete ühisesse meililisti. Lisaks jagati kutset uuringus osalemiseks koos lingiga Tartu Tervishoiu Kõrgkooli Facebooki lehtedel. Küsimustiku koostamisel võeti aluseks varasemad sarnased uuringud (Cromie jt 2000, Prerana jt 2016) ning rahvusvaheliselt valideeritud standarditud küsimustik Nordic Questionnaires, mis on mõeldud ergonoomika ja töötervishoiu kontekstis esinevate luu- ja lihaskonna vaevuste sümptomite analüüsimiseks (Kuorinka jt 1987). Veel lisati ankeeti kehalist aktiivsust puudutavad küsimused. Saadud tulemuste töötluseks ja analüüsiks kasutati andmeanalüüsi

programmi IBM SPSS Statistics (Version 28.0.1.1). Mittearvuliste väärtuste korral kasutati gruppide võrdlusteks χ2 testi. Statistiliseks oluliseks erinevuseks loeti p ≤ 0,05.

Tulemused

Ankeetküsitluse vastas 33 uuritavat, kellest enamik olid naised (n = 28). Enamik uuritavatest olid eestlased, vaid üks uuritav oli rahvuselt venelane. Vastanute keskmine vanus oli 32,1 ±8,53 aastat, kõige noorem oli 21- ning vanim vastaja 56-aastane. Enamikul vastajatest oli füsioteraapia bakalaureusekraad (n = 23) või rakenduskõrgharidus, kuid samuti esines vastajate seas magistrikraadiga füsioterapeute (n = 10). Suurem osa uuritavatest oli töötanud füsioterapeudina rohkem kui viis aastat (n = 20). Üle poole uuritavatest töötas füsioterapeudina 1,0 koormusega (n = 23) ning 30–40 tundi nädalas, kusjuures viis täiskoormusega töötajat märkisid, et töötavad siiski üle 40 tunni nädalas. Üheksa vastajat töötasid lisaks füsioterapeudi ametile muu hulgas treeneri, kontoritöötaja või õpetajana. Vastanute keskmine KMI oli 23,3 ±3,582, kolmveerand olid normaalkaalus (79%) ja ülekaalus/rasvunuid oli (21%)

Uuritavatest on elu jooksul luu- ja lihaskonna vaevusi kogenud 82% (n = 33), viimasel 12 kuul (n = 20) on võrreldes viimase seitsme päevaga (n = 10) kogenud luu- ja lihaskonna vaevusi poole võrra rohkem vastajaid (61% vs. 30%). Peamised piirkonnad, kus vastanute hinnangul esines LLVsid viimase 12 kuu jooksul, olid randmed/käelabad (70%) ning viimasel seitsmel päeval alaselg (60%). Vastajatel esines LLV-sid hüppeliigeste/ jalalabade piirkonnas ainult viimase aasta jooksule (joonis 1).

Enamik (85%) vastanutest koges luu- ja lihaskonna vaevusi esimest korda esimese viie tööaasta jooksul pärast füsioterapeudiks õppimist. Vastanutest olid elu jooksul kogenud LLV-sid kõik mehed ja 79% naistest. Magistrikraadiga uuritavatest olid rohkemad kogenud elu jooksul LLV-sid võrreldes bakalaureusekraadi/rakenduskõrgharidusega uuritavatega (vastavalt 90% vs. 78%), samas viimase 12 kuu jooksul oli bakalaureusekraadi/

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

rakenduskõrgharidusega uuritavad kogenud rohkem LLV-sid kui magistrikraadiga vastajad (65% vs. 50%). Statistilise analüüsi käigus selgus, et sugu ega haridustase ei ole seostud LLV-dega. Samas bakalaureuse/ rakenduskõrgharidusega uuritavatel esines viimasel 12 kuul rohkem ülaselja LLV-sid võrreldes magistrikraadiga uuritavatega (48% vs. 10%, p = < 0,05).

Joonis 1. Viimasel 12 kuul ja seitsmel päeval LLV-dest haaratud piirkonnad

Ülekaalus/rasvunud (n = 7) uuritavatel esines võrreldes normaalkaalus (n = 26) uuritavatega sagedamini LLV-sid (100% vs. 77%). Treeninguga tegelejatest on elu jooksul LLV-sid kogenud (n = 30) 83% ja mittetegijatest (n = 3) 67%, kusjuures kõik, kes ei tegelenud treeninguga, olid normaalkaalus. Võrreldes kliinilises keskkonnas töötavate töötajatega olid mittekliinilises keskkonnas töötavatest füsioterapeutidest kogenud elu jooksul mõnevõrra sagedamini LLV-sid (21% vs. 16%), kuid statistilist erinevust ei esinenud. Enam kui kuueaastase tööstaažiga füsioterapeutide seas oli võrreldes 1–5-aastase tööstaažiga uuritavatega rohkem neid, kes olid elu jooksul kogenud LLV-sid (85% vs. 77%). Osalise koormusega töötavatest

uuritavatest olid veidi rohkemad kogenud elu jooksul LLV-sid võrreldes täiskoormusega töötavate uuritavatega (89% vs. 78%), kuid erinevus ei olnud statistiliselt oluline. Tabelis 1 on välja toodud tegevused, mida uuritavad on teinud LLV-de leevendamiseks.

Tabel 1. Luu- ja lihaskonna vaevuste pärast tehtud muudatused füsioterapeudi töös

Muudatus Vastajate %

Harjutuste tegemine luu- ja lihaskonna vaevuse leevendamiseks 84,8 Füsioteraapia tehnikate muutmine 48,5

Ravimite võtmine 42,4

Arsti konsultatsioon

Lahase/ortoosi kasutamine 30,3

27,3

Haiguslehel olemine

Füsioterapeudi konsultatsioon

Töötundide vähendamine 24,2

21,2

18,2

Mõtted füsioterapeudi karjääri lõpetamisest

Töökohustuste muutmine

Töökoha vahetamine 18,2

15,2

9,1

Mõtted varasest pensionile minekust 6,1

Arutelu

Käesolevast uurimistööst selgus, et elu jooksul on kogenud LLV-sid 82% füsioterapeutidest. See tulemus kinnitab füsioterapeutidel esinevat suurt LLV-de levimust ning on sarnane varasema uuringu tulemusega, kus LLV-sid koges 55–91% füsioterapeutidest (Milhem jt 2016). Viimasel 12 kuul kogetud LLV-d (61%) sarnanesid samuti varasemates uuringutes täheldatutega, kus LLV-sid koges 40–98% füsioterapeutidest (Milhem jt 2016, Haleem jt 2021). Järelikult ei erine Eesti füsioterapeutide LLV-de levimus teiste riikide füsioterapeutidel esinenud levimusest. Enamikul (85%) vastanutel ilmnesid LLV-d esimese viie tööaasta jooksul, mis on

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

sarnane tulemus eelnevate uuringute tulemustega (Dsouza jt 2016, Vieira jt 2016). Samas erines käesolevas töös saadud tulemus Anyfantise ja Biska (2018) töö tulemuse omast, kus esimese viie tööaasta jooksul koges LLV-sid vaid 32,2% füsioterapeutidest. Viimasena mainitud uuringus oli uuritavate tööstaaž samasugune nagu käesolevas uuringus ja seetõttu on keeruline öelda, miks see üksik uuring erineb teistest uuringutest.

Vastanute hinnangul esines füsioterapeutidel viimasel 12 kuul kõige rohkem LLV-sid eelkõige randme-/käelabapiirkonnas. See tulemus on erinev varasematest uuringutest, kus enim haaratud kehapiirkond oli alaselg, samas kaela ja ülaselja LLV-de levimus oli sarnane varasemates uuringutes leituga (Rahimi jt 2018, Abu-Taleb ja Youssef 2021). Antud tulemuste põhjuseks võis olla see, et käesolevas uurimustöös märkis üle poolte vastajatest, et nende tavaline tööpäev sisaldab manuaalteraapiat, mille tõttu on neil suurem koormus käe- ja randmepiirkonnale ning seega risk selle piirkonna vaevuste tekkeks. Teiseks võib saadud tulemus olla mõjutatud ka naisfüsioterapeutide suuremast osakaalust (28 vs. 5), kuivõrd Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Ameti andmete esineb naistel sagedamini LLV-sid kui meestel (Kok et al. 2019).

Kui varasematest uuringutes on leitud et naistel esineb sagedamini LLVsid (Vieira jt 2016, Abu-Taleb ja Rehan Youssef 2021, Chen jt 2022), siis antud uuringus see kinnitust ei leidnud. Meie uuringus osalenud meestest olid kõik oma elu jooksul kogenud LLV-sid, naistest oli neid kogenud 79%. Nende tulemuse põhjuseks võis olla naiste ja meeste ebavõrdne arv – küsimustikule vastas 28 naist ja vaid viis meest, nendest neli (80%) oli töötanud füsioterapeudina rohkem kui kuus aastat, samas kui ligi poolte (43%) vastanud naiste tööstaaž füsioterapeudina oli üks kuni viis aastat. Andmeanalüüsi käigus selgus, et enam kui kuueaastase tööstaažiga füsioterapeutide seas oli võrreldes ühe- kuni viieaastase tööstaažiga uuritavatega rohkem neid, kes olid elu jooksul kogenud LLV-sid (85% vs. 77%), seega võis see olla samuti üks põhjusi, miks meessoost vastajatel esines rohkem LLV-sid.

Võrreldes magistrikraadiga uuritavatega olid bakalaureusekraadiga ja/või rakenduskõrgharidusega uuritavatest vähesemad kogenud elu jooksul LLV-sid. Samas esines neil viimasel 12 kuul rohkem LLV-sid, kuid esinenud erinevus ei olnud statistiliselt oluline. Veel leiti, et bakalaureusekraadi ja/või rakenduskõrgharidusega uuritavatel võrreldes magistrikraadiga uuritavatega esines viimasel 12 kuul rohkem ülaselja LLV-sid. Sarnase tulemuseni jõudsid Abu-Taleb ja Rehan Youssef (2021) oma uuringus. Saadud tulemust kinnitavad De Kok jt (2019), et madalama haridustasemega töötajatel esineb rohkem LLV-sid selja, üla- ja alajäsemete piirkonnas.

Käesolevas uuringus ei leitud erinevust tööstaaži ja LLV-de vahel, nagu seda pole leidnud varem Abu-Taleb ja Rehan Youssef (2021). Kui Glover jt 2005 leidsid, et kliinilises keskkonnas töötavatel füsioterapeutidel on rohkem tõsiseid LLV-sid võrreldes mittekliinilise keskkonnaga (Glover jt 2005), siis meie uuringus see kinnitust ei leidnud. Samuti on tulemusi omavahel raske võrrelda, sest oma uuringus ei eristanud me tõsiseid ja vähem tõsisemaid LLV-sid.

Regulaarne kehaline liikumine ja normaalkaal võivad ennetada LLV-de teket (Viester jt 2013, Eesti toitumis- ja …2017). Varem on leitud, et KMI mõju LLV-dele võib olla erinev. Näiteks Ramanandi ja Desai (2021) leidsid, et KMI ei mõjuta LLV-de esinemist, kuid Viester jt (2013) leidsid, et ülekaal ja rasvumine on mõõdukas seoses suurenenud riskiga LLV-de tekkeks ning riski vähendab suurem kehaline aktiivsus (Viester jt 2013). Antud uuringus selgus, et ülekaalulistest ja rasvunud uuritavatest ning kolmveerandil normaalkaalus vastajatest olid kogenud elu jooksul LLVsid, samas ei olnud see statistiliselt oluline. Kuna käesolevas uuringus oli ülekaalus/rasvunuid uuritavaid kõigest seitse ja normaalkaalulisi mitu korda rohkem, siis ebavõrdne inimeste arv gruppides võib mõjutada tulemuste p-väärtust. Samuti tuleb arvestada, et käesolevas uuringus hinnati kehakaalu ainult KMI-i järgi, kuid ülekaalu ja rasvumise täpsemaks hindamiseks tuleb kasutada veel ka muid meetodeid, sest KMI ei peegelda keha rasvasisalduse ja lihasmassi suurust ning seetõttu võivad

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

suure lihasmassiga sportlased osutuda selle valemi järgi hoopis ülekaalulisteks (Eesti toitumis- ja…2017). Võrreldes treeninguga tegelejate ja mittetegelejate LLV-sid, tuli välja, et mittetreenijatest oli kogenud LLVsid 67% ja treenijatest 83% uuritavatest. Kuna treeninguga tegelejate ja mittetegelejate füsioterapeutide arv oli väga erinev, siis gruppide võrdlust LLV-de levimuse osas pole võimalik teha. Varem on samuti leitud treeningu positiivset mõju LLV-de esinemisel, näiteks jõutreening võib vähendada põlve piirkonna LLV-de esinemist (Meh jt 2020). Samas on leitud, et füsioterapeutide LLV-de esinemine ei sõltu kehalisest aktiivsusest (Meh jt 2020).

Et vähendada riski LLV-de tekkeks, valis 4/5 uuritavatest oma erialases töös tehnikaid, mis ei süvenda ega kutsu esile ebamugavust. Seetõttu muudavad peaaegu kõik vastanud oma töös enda ja/või patsiendi kehaasendit ja reguleerivad enne patsiendiga tegelemist teraapialaua/voodi kõrgust. Sama tulemuseni on jõutud ka varem (Cromie jt 2000, Prerana jt 2016). Kui käesolevas uuringus tuli välja, et uuritavad ei lõpeta füsioteraapia tunni läbiviimist ebamugavustunde tekkel või süvenemisel, siis on varem leitud, et vähemalt pooled seda siiski teevad (Cromie jt 2000, Prerana jt 2016). Käesoleva uurimistöö autorid arvavad põhjuseks olevat töökultuuri eripära erinevate rahvuste vahel.

Uuritavad puutusid oma töös iga päev kokku erinevate LLV-de riski suurendavate ohuteguritega. Näiteks vastasid kõik uuritavad, v.a üks, et nad osutavad oma töös paljudele patsientidele füsioteraapia teenust. Samas selgus Abu-Talebi ja Rehan Youssefi (2021) uuringust, et vaid neljandik füsioterapeutidest tõid selle välja, samas Prerana jt (2016) töös pidas 70% seda üheks levinumaks LLV-de põhjuseks. Kuna käesoleva uurimistöö küsimustikus ei olnud täpsustatud, mis tähendab „palju patsiente“, siis ei saa täpsemalt tulemusi võrrelda eespool mainitud uuringutega. Käesoleva uuringu tulemus võib viidata Eesti füsioterapeutide suurele töökoormusele. Oletus seisneb tööst saadud tulemusel, et kolmel viiendikul uuritaval ei ole tööpäeva jooksul piisavalt puhkepause, mis sarnaneb varasema

uuringu tulemustega (Abu-Taleb ja Rehan Youssef 2021). Kolmveerandil uuritavatest tuleb ette töötamist sundasendites ja sama tööülesande ja/ või liigutuse korduvat sooritamist. Varem on leitud tagasihoidlikumaid tulemusi – pooltel tuleb ette sundasendites olemist ja vaid veerandil sama tööülesande korduvat sooritamist (Abu-Taleb ja Rehan Youssef 2021). Tulemus viitab uuritavate ergonoomika vähesemale rakendamisele võrreldes Abu-Talebi ja Rehan Youssefi (2021) uuringuga. Samuti tuleb töös välja, et üle poolte füsioterapeutide tuleb töös ette enda kehajõu rakendamist liikumisvõimetu patsiendi tõstmisel. Viimast on kinnitanud eelmainitud uuring ja veel on välja tulnud, et üle poolte füsioterapeutide patsientidest on suure kehamassiga (Abu-Taleb ja Rehan Youssef 2021).

LLV-d mõjutavad ka füsioterapeudi tööd. Saadud tulemuste põhjal võttis LLV-de tõttu haiguslehe ligi neljandik uuritavatest, mis jääb samasse vahemikku (13–32%) varasemate uuringutega (Cromie jt 2000, Glover jt 2005, Atia jt 2015). Ehk teisisõnu, võrreldes muude riikidega on ka Eestis paljud füsioterapeudid pidanud LLV-de tõttu jääma haiguslehele, mis mõjutab kahjuks nende tervist ning majanduslikku olukorda. Esinenud LLV-de tõttu mõtles karjääri lõpetamisest 18% füsioterapeuti, kusjuures Abu-Talebi ja Rehan Youssefi (2021) uuringus jõuti väga sarnasele tulemusele (20%). LLV-de tõttu pidi 9% füsioterapeutidest vahetama töökohta. Ka varem on leitud, et füsioterapeutidel esinevad LLV-d võivad kuni 19%-l juhtudest lõppeda töökoha vahetusega või isegi töölt lahkumisega (Cromie jt 2000, Glover jt 2005, Campo jt 2008, Abu-Taleb ja Rehan Youssef 2021).

Käesoleva lõputöö puuduseks on vastanute vähesus, mistõttu ei ole võimalik teha üldistusi kogu Eesti füsioterapeutide kohta. Puuduseks on veel meeste ja naiste ebavõrdne osakaal, mis ei võimalda hinnata LLV-de esinemist sugude vahel. Kuna varem pole sarnast uuringut Eestis füsioterapeutide seas läbi viidud, siis see limiteerib tulemuste omavahelist võrdlusmomenti Eesti tasandil. Vaatamata puudustele on uuringu tulemused väärtuslikud, sest annavad ettekujutuse Eesti füsioterapeutide

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

seas LLV-de levimuse kohta. Kindlasti on tulevikus vajalik sarnaste uuringute korraldamine veelgi suurema kohordi seas ja uuringu tulemuste jagamine laiema üldsusega probleemi teadvustamiseks.

Järeldused

Luu- ja lihaskonna vaevused (LLV) esinevad enamikul uuritavatest, üle poolte on neid kogenud viimase 12 kuu ning 1/3 viimase seitsme päeva jooksul. Füsioterapeutidel esinenud LLV-d ei sõltu soost, vanusest, tööstaažist, KMI-st, kehalisest aktiivsusest ega töökeskkonnast, küll aga peab füsioterapeut esinenud LLV-de tõttu tegema mitu erialast ja isegi isiklikku muudatust.

Allikaloend

Abu-Taleb, W., Rehan Youssef, A. (2021).Work-related musculoskeletal disorders among Egyptian physical therapists. Bulletin of Faculty of Physical Therapy, 26: 7. https://doi.org/10.1186/s43161-021-00025-z

Anyfantis, J.D., Biska, A. (2018). Musculoskeletal Disorders Among Greek Physiotherapists: Traditional and Emerging Risk Factors. Safety and Health at Work, 9(3): 314–318. Atia, D. T., Abdelazeim, F. H., Radwan, H. (2015). Impact of Work-Related Musculoskeletal Disorders on Egyptian Pediatric Physical Therapists: One-Year Follow-Up

Study. Trends in Applied Sciences Research, 10(3): 175–182. Chen, C-Y., Lu, S-R., Yang, S-Y., Liang F-W., Wang, J-J., Ho, C-H., Hsiao, P-C. (2022).

Work-related musculoskeletal disorders among physical therapists in Taiwan. Medicine, 101 (7): 28885. Cromie, J, E., Robertson, V. J., Best, M.O. (2000). Work-Related Musculoskeletal Disorders in Physical Therapists: Prevalence, Severity, Risks, and Responses. Physical

Therapy, 80(4): 336–351. De Kok, J. D., Vroonhof, P., Snijders, J., Roullis, G., Clarke (Panteia), M., Peereboom, K.,

Dorst van, P., Isusi, I. (2019). Work-related musculoskeletal disorders: prevalence, costs and demographics in the EU. Luxembourg: Publications Office of the European

Union. 12. https://bit.ly/3fEU6EX

Dsouza, S., Mathew, A., Kumar K.U, D. (2016). Work Related Musculoskeletal Disorders in Physiotherapist; Prevalence and Associated Factors: A Review of Literature.

International Journal of Health Sciences & Research, 6(6): 344–351. Eesti toitumis- ja liikumissoovitused 2015. (2017).Tallinn: Tervise Arengu Instituut. 46–48, 74. https://bit.ly/3rX8StT

Glover, W., McGregor, A., Sullivan, C., Hague, J. (2005). Work-related musculoskeletal disorders affecting members of the Chartered Society of Physiotherapy. Physiotherapy, 91(3): 138–147. Haleem, M. H., Ali, I., Khan, S., Jehangir, A., Ullah, I. (2021). Work related musculoskeletal disorders in physical therapists; a systematic review. Rehman Journal of

Health Sciences, 2(2): 28–35. Introduction to work-related musculoskeletal disorders. (2007). European Agency for

Safety and Health at Work. https://bit.ly/3MjmvN5 Kuorinka, I., Jonsson, B ., Kilbom , A., Vinterberg, H., Biering-Sørensen, F., Andersson,

G., Jørgensen, K. (1987). Standardised Nordic questionnaires for the analysis of musculoskeletal symptoms. Applied Ergonomics, 18(3): 233–237. Meh, J., Bizovičar, N., Kos, N., Jakovljević, M. (2020). Work-related musculoskeletal disorders among Slovenian physiotherapists. Journal of Health Sciences, 10(2): 115–124. Milhem, M., Kalichman, L., Ezra, D., Alperovitch-Najenson, D. (2016). Work-related musculoskeletal disorders among physical therapists: a comprehensive narrative review. International Journal of Occupational Medicine and Environmental Health, 29(5): 735–747. Prerana, S., Saravanan, M., Krunal, L., Krishna, R., Ruchi, V. (2016). Prevalence, job risk factors and coping strategies of Work Related Musculoskeletal Disorders among

Physiotherapists. International Journal of Occupational Safety and Health, 6(2): 6–12. Rahimi, F., Kazemi, K., Zahednejad, S., López-López, D., Calvo-Lobo, C. (2018). Prevalence of Work-Related Musculoskeletal Disorders in Iranian Physical Therapists: A

Cross-sectional Study. Journal of Manipulative and Physiological Therapeutics, 41(6): 503–507. Ramanandi, V.H., Desai, A.R. (2021). Association of working hours, job position, and

BMI with work-related musculoskeletal disorders among the physiotherapists of

Gujarat—an observational study. Bulletin of Faculty of Physical Therapy, 26:3. https://doi.org/10.1186/s43161-021-00022-2 Töökeskkond 2020. (2021). Tööinspektsioon. https://bit.ly/3McpJ57 Töökeskkond 2021. (2022). Tööinspektsioon. https://bit.ly/3T7CSym Vieira, E.R., Schneider, P., Guidera, C., Gadotti, I.C., Brunt, D. (2016). Work-related musculoskeletal disorders among physical therapists: A systematic review. Journal of Back and Musculoskeletal Rehabilitation, 29(3): 417–428. Viester, L., Verhagen, E.A.L.M., Hengel, K.M.O., Koppes, L.L.J., van der Beek, A.J Bongers, P.M. (2013). The relation between body mass index and musculoskeletal symptoms in the working population. BMC Musculoskeletal Disorders, 14(1): 238–246.