14 minute read
Reelika Niit, Ulvi Hainla, Ireen Bruus
ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST
SISSEKASVANUD VARBAKÜÜNE ETIOLOOGIA JA LEVIMUS, SISSEKASVANUD VARBAKÜÜNEST TINGITUD TERVISEPROBLEEMID NING MITTEKIRURGILISED SEKKUMISVÕIMALUSED TERVISEPROBLEEMIDE ENNETAMISEKS JA LEEVENDAMISEKS
Advertisement
Reelika Niit, Ulvi Hainla, Ireen Bruus
Abstract
Nails have both a functional and aesthetic role. An ingrown toenail, also known as onychocryptosis, or unguis incarnatus occurs when the nail plate grows into the adjacent periungual skin, causing pain, redness, swelling, and inflammation. Without intervention, pain and other health problems caused by ingrown nails can cause difficulties with day-to-day functioning by inhibiting normal activities and negatively affecting the quality of life in general.
The aim of this study was to describe the etiology of ingrown toenails, prevalence of ingrown toenails, health problems caused by ingrown toenails and non-surgical interventions to prevent and alleviate respective health problems. The study was based on a science literature review.
Ingrown toenails are a common health problem that various health professionals face in their practice. In the course of their work, nurses have an opportunity to notice potential or existing problems of patients and, depending on the situation, also to intervene: to prevent, advise, find methods for relief and treatment.
The results of this study revealed that no consensus has been reached for the etiology of ingrown toenails. Both exogenous and endogenous causes are identified in the etiology of ingrown toenails. This is a widespread problem in clinical practice and, according to several authors, mainly affects adolescents and young adults, as well as the elderly. There is no clear evidence whether the problem affects more men than women or vice versa. The main health problems caused by an ingrown toenail are pain, infections, complications, and the chronicity of the disease, which, without intervention, will have a negative impact on a person’s daily life. Non-surgical intervention for ingrown toenails provides rapid pain relief and does not interfere with a person’s daily life. Non-surgical relief measures include proper foot and nail care and suitable footwear. The most common non-surgical interventions for ingrown toenails are cotton-wick insertion, taping, application of a gutter splint or cotton nail cast, orthonyxia, angle correction technique, artificial nail.
Keywords: ingrown toenail, etiology, health problems, non-surgical intervention, prevention, alleviate, prevalence
Sissejuhatus
Küüntel on nii funktsionaalne kui ka esteetiline roll. Sissekasvanud varbaküüs ehk onühhokrüptoos ehk unguis incarnatus on kahjustus, mille korral küüneserv või -nurk kasvab ümbritseva naha sisse, põhjustades valu, punetust, turset ja põletikku. Enim on ohustatud esimene varvas, kuid see võib tekkida ka kõikidel teistel varvastel. Sissekasvanud varbaküüs on üks levinumaid probleeme nahahaiguste valdkonnas ning sellest põhjustatud valu ja kaasnevad terviseprobleemid võivad sekkumiseta mõjutada inimese igapäevaelu, pärssides tavapäraseid tegevusi ning mõjudes negatiivselt üldisele elukvaliteedile (Khunger ja Kandhari 2012, Mainusch ja Löser 2018, Gera 2019). Sissekasvanud varbaküüs on probleem, millega puutuvad kokku erinevad tervishoiuvaldkonna spetsialistid (Moellhoff jt 2021). Õdedel on hea võimalus töö käigus märgata patsientide sissekasvanud varbaküünest tingitud potentsiaalseid või juba tekkinud terviseprobleeme ning sekkuda nende ennetamiseks ja leevendamiseks mittekirugiliselt.
ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST
Uurimistöö eesmärk oli tõenduspõhistele allikatele tuginedes kirjeldada sissekasvanud varbaküüne etioloogiat, levimust ja sellisest varbaküünest tingitud terviseprobleeme ning mittekirurgilisi sekkumisvõimalusi nende ennetamiseks ja leevendamiseks.
Ülevaateartikli aluseks on kirjanduse ülevaate meetodil koostatud uurimistöö, milles on kasutatud 27 teemakohast erialast teadusartiklit.
Võtmesõnad: sissekasvanud varbaküüs, etioloogia, levimus, terviseprobleemid, mittekirurgiline sekkumine, ennetamine, leevendamine
Tulemused ja arutelu
Sissekasvanud varbaküüne etioloogiast ei ole selles artiklis refereeritud teiste artiklite autorite hinnangul ühest arusaama. Hogani jt (2009) hinnangul on sissekasvanud varbaküünt põhjustavate tegurite kohta palju teooriaid, kuid järeldused on pigem arvamus- ja kogemuspõhised kui teadusuuringutele tuginevad. Kuru ja Olçar (2020) leiavad, et uurimusi sissekasvanud varbaküüne etioloogia kohta napib ning teema on teaduskirjanduses pälvinud vähest tähelepanu seetõttu, et seda terviseprobleemi ei peeta tähtsaks. Pigem keskendutakse uurimistöödes ravimeetoditele. Ühtlasi on haiguse tekkepõhjuste (näiteks küünelõikamise tehnika mõju) uurimine kõrgetasemelise juhuvalimiga uuringu abil keeruline (Hogan jt 2009). Siinjuures aga tuuakse sissekasvanud varbaküüne etioloogias siiski välja nii endogeenseid kui ka eksogeenseid tegureid (Mainusch ja Löser 2018).
Endogeensetest teguritest on sissekasvanud varbaküüne tekkes leitud seoseid küüneplaadi ja/või selle kasvu eripära ja kaasasündinud onühhokrüptoosiga (Heidelbaugh ja Lee 2009, Khunger ja Kandhari 2012, Mainusch ja Löser 2018, Vural jt 2018, Gera jt 2019, Kesavan jt 2020, Kuru ja Olçar 2020). Samuti on varbaküüne sissekasvamisega seostatud varvaste pikkust, kuid need väited on selle artikli autorite arvates vastukäivad. Martínez-Nova jt (2007) sõnul suureneb varbaküüne sissekasvamise
risk sellisel juhul, kui inimesel on esimene varvas teistest varvastest pikem. Samas on leitud suurem soodumus nendel, kellel on esimene ja teine varvas võrdse pikkusega, kuid esimene metatarsaalluu on teisest lühem, samuti neil, kellel on esimene varvas teisest lühem (Eekhof jt 2012). Labajala anatoomilised eripärad, näiteks lampjalgsus ja normist kõrvalekalduv jalapöid, võivad olla varbaküüne sissekasvamisel endogeenseteks teguriteks (Cho jt 2018, Kuru ja Olçar 2020, Dincer Rota jt 2021, Kim jt 2022).
Varbaküüne sissekasvamiseks tuuakse välja arvukalt eksogeenseid põhjusi: näiteks ebapiisav jalahooldus, korduvad traumad, eelkõige kitsaste jalanõude tõttu varbale avalduv surve, rasvumine, pidev jalgade ülekoormus, teatud haigused ja ravimid. Kuigi lõplikult paikapidavaid uuringuid pole korraldatud, peetakse kogemuspõhiselt peamiseks varbaküüne sissekasvamise põhjuseks küünte lõikamise hooletut ja valet tehnikat, sealhulgas ka ebakvaliteetsete maniküürivahendite kasutamist (Martínez-Nova jt 2007, Heidelbaugh ja Lee 2009, Hogan jt 2009, Khunger ja Kandhari 2012, Cho jt 2018, Mainusch ja Löser 2018, Vural jt 2018, Mayeaux jt 2019, Thakur jt 2020).
Sissekasvanud küüs on nahahaiguste valdkonnas üks levinumaid probleeme, näiteks Ameerika Ühendriikides on hinnatud, et sissekasvanud varbaküüne probleemi esineb üldpopulatsioonist 2,5–5%-l ning sissekasvanud varbaküüned moodustavad ligikaudu 20% kõigist jalaprobleemidest (Heidelbaugh ja Lee 2009, Cho jt 2018, Mainusch ja Löser 2018, Mayeaux jt 2019). Sissekasvanud varbaküüne esinemissageduse kohta Eestis ei ole uurimistöö autoritele teadaolevalt kättesaadavaid andmeid. Kasutatud teaduskirjanduse põhjal saab nentida, et kuigi haigestumist esineb kõikides vanuserühmades, on esinemissageduse tippudena enim mainitud teisme- ja varast täiskasvanuiga (Martínez-Nova jt 2007, Bryant ja Knox 2015, Ezekian jt 2017, Geizhals ja Lipner 2019, Stacey, 2019, Stewart jt 2020) ning eakaid (Geizhals ja Lipner 2019). Cho jt (2018) seostavad sissekasvanud varbaküüne levikut teisme- ja noorukieas suure kehalise
ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST
aktiivsusega. Noorukid ka higistavad rohkem, mis muudab küüned ja naha pehmemaks, mistõttu küüned lõhenevad kergemini ning pehme naha tõttu on küünel suurem võimalus seda läbistada. Samuti tõuseb kaal selles eas kiiresti, sest kehas tekivad hormonaalsed muutused (Eekhof jt 2012, Jakubowska ja Wcisło‐Dziadecka 2021). Thakuri jt (2020) uurimuses nimetatakse varbaküüne sissekasvamise mõjuritena noorukieas liiga kitsaid jalanõusid, hüperhidroosi, sportlikku aktiivsust, traumasid, valet küünelõikamise tehnikat, rasvumist. Eakate puhul tuuakse varbaküüne sissekasvamise riskiteguritena välja küüne ja küünevalli paksenemist ning küüneplaadi kumerdumist, mis on suures osas põhjustatud loomulikust vananemisprotsessist, samuti kaasuvaid haigusi ja ebapiisavat küünehooldust (Heidelbaugh ja Lee 2009, Thakur jt 2020).
Artikli autorid ei leidnud teaduskirjanduse põhjal valitsevat seisukohta, kas sissekasvanud varbaküüne probleemist on mõjutatud rohkem mehed või naised. Hulk autoreid on leidnud, et probleem esineb umbes kaks korda sagedamini meeste seas (Martínez-Nova jt 2007, Khunger ja Kandhari 2012, Bryant ja Knox 2015, Ezekian jt 2017, Cho jt 2018, Stacey, 2019, Moellhoff jt 2021). Noorte meeste puhul nähakse probleemi tekkes suurt mõju küünte hooldamise harjumustel ja kitsastel jalatsitel (Eekhof jt 2012, Mayeaux jt 2019). Samas Cho jt (2018) uuring näitas, et suurem levimus on naiste hulgas ja põhjuseks kitsaste kingade kandmise harjumus nooremas eas. Sellele statistikale võib Cho jt (2018) hinnangul kaasa aidata aga naiste suurem valmisolek pöörduda jalaravispetsialistide ja arstide poole.
Enamik artiklis refereeritud autoreid leiab, et sissekasvanud varbaküüs ei ole pelgalt esteetiline probleem, vaid haigus, mis võib hakata negatiivselt mõjutama nii inimese füüsilist kui ka vaimset tervist. Sissekasvanud varbaküünest põhjustatud valu, põletik ning sellega kaasnevad probleemid, sh kõndimisraskused, võivad sekkumiseta mõjutada inimese igapäevaelu, pärssides tavapäraseid tegevusi, näiteks sportimist ja koolis või tööl käimist. Laiemalt vaadates koormab haigus ühiskonda ja tervishoiusüsteemi
(Khunger ja Kandhari 2012, Borges jt 2017, Gera 2019, Stewart jt 2020). Peale valu ja funktsionaalsete häirete võib sissekasvanud varbaküüs kaasa tuua emotsionaalseid probleeme, mõjutada negatiivselt isiklikke suhteid ja seksuaalelu (Borges jt 2017, Stewart jt 2020). Samas ei ole sissekasvanud varbaküüne haiguse üsna suurele esinemissagedusele ning otsestele ja kaudsetele mõjudele vaatamata selle tagajärgi elukvaliteedile uurimistöödes süstemaatiliselt hinnatud. Artikli autoritel õnnestus leida üks uuring, mille tulemustest ilmnes, et haigus mõjutab produktiivses eas täiskasvanute (n = 90) elukvaliteeti „mõõdukalt“ või „tõsiselt“ negatiivselt, sest valu häirib eelkõige sotsiaalset elu ja vabaajategevusi (Borges jt 2017).
Sissekasvanud varbaküüne haigusprotsess jagatakse enamasti kolmeks staadiumiks: kerge, mõõdukas, raske (Heidelbaugh ja Lee 2009, Haneke 2012, Geizhals ja Lipner 2019, Gera jt 2019). Mittekirurgilisi ehk küüsi säilitavaid ehk konservatiivseid sekkumismeetodeid kasutatakse üldjuhul kergelt kuni mõõdukalt sissekasvanud küünte puhul (Eekhof jt 2012, Gera jt 2019, Mayeaux jt 2019, Moellhoff jt 2021). Sekkumisviisi otsuse kaalumisel tuleb haiguse staadiumi kõrval lähtuda ka konkreetse patsiendi sissekasvanud varbaküüne etioloogiast, kliinilisest leiust ja sümptomitest, igapäevaelu harjumustest ning ravisoostumusest (Geizhals ja Lipner 2019, Thakur jt 2020). Mittekirurgiline sekkumine aitab leevendada sümptomeid, ennetada probleemi süvenemist ja kordumist. Lisaks ei ole vähetähtis, et selline raviviis on kulutõhus. Seejuures tuleb aga arvestada pikema raviajaga, sh regulaarse järelkontrolliga. Ühtlasi peab patsient olema valmis protsessis ise aktiivselt osalema (Eekhof jt 2012, Geizhals ja Lipner 2019, Gera jt 2019, Mayeaux jt 2019, Stewart 2020, Jakubowska ja Wcisło‐Dziadecka 2021).
Sissekasvanud varbaküüne mittekirurgilisi leevendus- ja raviviise on arvukalt, alustades hügieenist, tampoonimisest ja plaasterdamisest kuni rennlahase ja ortoneksiani. Sissekasvanud varbaküüne ühe tähtsama ennetus- ja leevendusvõttena soovitatakse patsiendile õpetada õiget küünelõikamise tehnikat – küüne distaalsed nurgad peavad jääma nähtavaks ja
ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST
selgelt eristatavaks, et küüneplaadi külgmised servad saaksid küünevallist mööda kasvada ega tungiks küünevalli (Khunger ja Kandhari 2012, Gera 2019, Mayeaux jt 2019, Stacey 2019). Samuti tuleb juhtida tähelepanu igapäevase hügieeni tähtsusele, et hoida varbaküüned puhtad ja vähendada infektsiooniohtu (Mainusch ja Löser 2018).
Sissekasvanud varbaküüne puhul peab lihtsa konservatiivse leevendusvõttena esmalt kõrvaldama võimaliku surve varvastele. Tuleb kriitiliselt hinnata jalanõusid ja vahetada need vajaduse korral välja piisava laiusega, eelistatult lahtise varbaosaga jalatsite vastu, mis ühtlasi aitavad vähendada liigset higistamist (Ezekian jt 2017, Mayeaux jt 2019, Moellhof jt 2021). Küünevallile avalduvat survet saab vähendada vastavate ortooside ja varbavahedega ning neid soovitatakse ka labajala deformatsioonide korral surve nõrgendamiseks esimesele varbale (Geizhals ja Lipner 2019, Kim jt 2022).
Üks lihtsamaid sissekasvanud varbaküüne mittekirurgilisi sekkumisi on tampoonimine (ingl k cotton-wick insertion, cotton-wool insertion under the corner of the nail, cotton packing, placing wisps of cotton or dental floss under the ingrown lateral nail edge). Sissekasvanud varbaküüne distaalse nurga alla asetatakse väike vati- või marlitampoon või -taht, mis tõstab küünenurka ning vähendab survet küünevallile (Haneke 2012, Tsunoda ja Tsunoda 2014, Watabe jt 2015, Geizhals ja Lipner 2019, Mayeaux jt 2019, Thakur jt 2020, Moellhof jt 2021).
Plaasterdamise (ingl k band-aid, tape, taping) meetodeid on mitu ning seda peetakse kõige mugavamaks ja valutumaks sissekasvanud varbaküüne mittekirurgiliseks raviviisiks. Eesmärk on eraldada küüneserv küünevallist, et kaoks surve küünevallile, tõmmates küünevalli plaastriga küüneplaadist eemale. Seejuures on tähtis mitte plaasterdada nii tugevasti, et see ahendaks vereringet (Eekhof jt 2012, Watabe jt 2015, Geizhals ja Lipner 2019, Moellhof jt 2021).
Levinud mittekirurgiline ravimeetod on väikese rennlahase (ingl k gutter splint) kasutamine. Lahas soovitatakse lõigata näiteks steriilse veenisisese infusioonisüsteemi liinist või libliknõela küljest. Seejuures lõigatakse pealmine osa lahti ja üks ots diagonaalis, et seda oleks lihtne sisestada. Probleemse küüne nurk tõstetakse veidi üles (vajaduse korral kasutatakse lokaalanesteesiat), et vabastada külgmine küüneserv. Toruke paigaldatakse küüneserva ja küünevalli vahele küünesüvendisse ning kinnitatakse näiteks plaastriga (Heidelbaugh ja Lee 2009, Haneke 2012, Khunger ja Kandhari 2012, Ezekian jt 2017, Geizhals ja Lipner 2019, Mayeaux jt 2019, Thakur jt 2020)
Kui sissekasvanud varbaküüne põhjuseks on küüneplaadi kõverus, siis on tõhus meetod ortoneksia ehk küünte klambritega fikseerimise tehnika, kasutades erinevaid klambreid ning plaate küünte normaalse kuju taastamiseks ja kasvumustri parandamiseks (Haneke 2012, Tsunoda ja Tsunoda 2014, Watabe jt 2015, Ezekian jt 2017, Geizhals ja Lipner 2019, Mayeaux jt 2019, Thakur jt 2020).
Mittekirurgiliseks meetodiks on ka vatikips (ingl k cotton nail cast), mille puhul paigaldatakse esmalt U-kujuline puuvillane vatitükike tangide abil küünevalli ja küüneserva vahele ning küüneplaadi alla. Siis kinnitatakse see tsüanoakrülaadiga, et tekiks n-ö kips. Tänu sellele saab lühike või halvasti lõigatud küüs kasvada õigesti ja ei kasva küünevalli sisse (Gutiérrez-Mendoza jt 2015, Mayeaux jt 2019).
Nurga korrigeerimise meetodit kasutatakse sissekasvanud varbaküünel, kui küüs on paks ning suure kumerusega, vähendades viilides selle paksust 50–75%. Protseduuri korratakse iga kahe kuu tagant, et küüs muutuks õhemaks, pehmemaks ja lamedamaks (Khunger ja Kandhari 2012).
Distaalselt sissekasvanud küüne puhul kasutatakse akrüülist kunstküünt ehk proteesi. Kunstküüs kleebitakse füsioloogilise kuju taastamiseks
ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST
distaalsesse otsa (Haneke 2012, Khunger ja Kandhari 2012, Tsunoda ja Tsunoda 2014, Watabe jt 2015, Geizhals ja Lipner 2019, Thakur jt 2020).
Mittekirurgiline sekkumine toob kiiret leevendust ega sega inimese tavapärast elu. Samuti on sellised meetodid kulutõhusad, aidates vältida kirurgilist ravi, millega üldjuhul kaasneb suurem valu ja töövõimetus teatud ajaks (Heidelbaugh ja Lee 2009, Khunger ja Kandhari 2012, Geizhals ja Lipner 2019). Selle artikli aluseks oleva uurimistöö jaoks läbi töötatud teaduskirjandus osutab, et tõenäoliselt on tulemuslik alustada sissekasvanud varbaküüne ravi just mittekirurgilise meetodiga, sest kuigi näiteks Eekhofi jt (2012) uurimuse järgi on kirurgilised meetodid tõhusamad probleemi kordumise ärahoidmisel, kaasnevad nendega suurem infektsioonirisk, valu ning pikk paranemisperiood.
Järeldused
Ühesele seisukohale sissekasvanud varbaküüne ehk onühhokrüptoosi etioloogias ei ole selle artikli autorite hinnangul uurimistöödes jõutud. Põhjustavate tegurite kohta on palju teooriaid, kuid järeldused on pigem arvamus- ja kogemuspõhised, sest paikapidavaid kliinilisi uuringuid ei ole teadaolevalt korraldatud. Sissekasvanud varbaküüne etioloogias tuuakse välja nii endogeenseid kui ka eksogeenseid põhjusi.
Sissekasvanud varbaküüs on kliinilises praktikas levinud terviseprobleem, mis on kasvutendentsis ning puudutab enamiku autorite hinnangul eeskätt nooruki- ja noores täiskasvanueas inimesi ning eakaid. Ei ole ühest vastust, kas probleem mõjutab rohkem mehi või naisi. Sissekasvanud varbaküünest põhjustatud peamised terviseprobleemid on valu, infektsioonid, tüsistused ning haiguse krooniliseks muutumine, mis sekkumiseta mõjutavad inimese igapäevaelu, pärssides tavapäraseid tegevusi, näiteks sportimist, koolis või tööl käimist.
Mittekirurgilist sekkumist soovitab enamik autoreid inimestele, kellel on kerge kuni mõõduka raskusastmega sissekasvanud varbaküüs.
Mittekirurgiline sekkumine leevendab kiiresti valu ega häiri inimese tavapärast elu. Lisaks on mittekirurgilised meetodid kulutõhusad, aidates ära hoida kirurgilist sekkumist, millega tavaliselt kaasneb suurem valu ja töövõimetus teatud ajaks. Mittekirurgilised leevendusmeetmed algavad õigest jala- ja küünehooldusest ning sobivate jalanõude valikust. Sissekasvanud varbaküüne levinumad mittekirurgilised sekkumised on tampoonimine, plaasterdamine, rennlahase või vatikipsi paigaldamine, ortoneksia, küünenurkade korrektsioon ja kunstküüs.
Allikaloend
Borges, A. de P. P., Pelafsky, V. P. C., Miot, L. D. B., Miot, H. A. (2017). Quality of Life
With Ingrown Toenails. Dermatologic Surgery, 43(5): 751–753. Bryant, A., Knox, A. (2015). Ingrown toenails: the role of the GP. March 2015 Australian
Family Physician, 44(3): 102–105. Cho, S. Y., Kim, Y., C., Choi, J. W. (2018). Epidemiology and bone-related comorbidities of ingrown nail: A nationwide population-based study. The Journal of Dermatology, 45(12): 1418–1424. Dincer Rota, D., Bozduman, Ö., Tanacan, F. E., Uğurlar, M., Aksoy Sarac, G., Yapıcı
Uğurlar, Ö., Erdoğan, F. G. (2021). Abnormal foot angles has an association with ingrown toenail. International Journal of Clinical Practice, 75(10). Eekhof, J. A., Van Wijk, B., Knuistingh Neven, A., & van der Wouden, J. C. (2012).
Interventions for ingrowing toenails. April 2012 Cochrane Database of Systematic
Reviews, 4(4): CD001541. Ezekian, B., Englum, B. R., Gilmore, B. F., Jina K., Leraas, H. J., Rice, H. E. (2017).
Onychocryptosis in the Pediatric Patient: Review and Management Techniques.
Clinical Pediatrics, 56(2): 109–114. Geizhals, S., Lipner, S. R. (2019). Review of Onychocryptosis: Epidemiology, Pathogenesis, Risk Factors, Diagnosis and Treatment. Dermatology Online Journal, 25(9): 13030. Gera, S. K., Zaini, H., Wang, S., Rahaman, S., Chia, R. F., Lim, K. B. L. (2019). Ingrowing toenails in children and adolescents: is nail avulsion superior to nonoperative treatment? Singapore Medical Journal, 60(2): 94–96.
Gutiérrez-Mendoza, D., De Anda Juárez, M., Ávalos, V. F., Martínez, G. R., Domínguez-
Cherit, J. (2015). “Cotton Nail Cast”: A Simple Solution for Mild and Painful Lateral and Distal Nail Embedding. Dermatologic Surgery, 41(3), 411–414. Haneke, E. (2012). Controversies in the Treatment of Ingrown Nails. Dermatology
Research and Practice. Epub 2012 May 20 Heidelbaugh, J. J., Lee, H. (2009). Management of the Ingrown Toenail. American
Family Physician,79(4): 303–8. Hogan, A. M., Broe, D., Stunnell, H., Bobart, A., Ridgway, P. F. (2009). A Case-Control
Study of Visual Acuity in Onychocryptosis. International Journal of Dermatology, 48(11): 1183–1186. Jakubowska, M., Wcisło‐Dziadecka, D. (2021). Conservative management of a severe case of onychocryptosis at a podiatric clinic – A case report. Journal of Cosmetic
Dermatology. Kesavan, R., Sasikumar, C. S., Gandeban, A. (2020). Onychocryptosis complicated with osteomyelitis – A case report from tertiary wound care center in South India.
Indian J Case Reports, 6(9): 523–525. Khunger, N., Kandhari, R. (2012). Ingrown Toenail. Indian Journal of Dermatology,
Venereology, and Leprology, 78(3): 279–89. Kim, J., Kim, K., Kwon, M., Cho, J., Seilern und Aspang, J. (2022). The association between foot alignment and the development of ingrown toenails: A case-control study in a young adult military population. Foot and Ankle Surgery, 28(1): 119–125. Kuru, T., Olçar, H. A. (2020). Evaluation of The Relationship Between Ingrown Toenail and Hallux Interphalangeal Angle. East J Med, 25(3): 356–361. Mainusch, O. M., Löser, C. R. (2018). Eingewachsene Zehennägel – Optionen für die tägliche Praxis. Der Hautarzt. Martínez-Nova, A., Sánchez-Rodríguez, R., Alonso-Peña, D. (2007). A New Onychocryptosis Classification and Treatment Plan. Journal of the American Podiatric
Medical Association, 97(5): 389–393. Mayeaux, E. J., Carter, C., Murphy, T. E. (2019). Ingrown Toenail Management. Am
Fam Physician, 100(3): 158–164. Moellhoff, N., Polzer, H., Baumbach, S. F., Kanz, K. G., Böcker, W., Bogner-Flatz, V. (2021). Unguis incarnatus – konservative oder operative Therapie? Ein praktischer
Behandlungsalgorithmus. Unfallchirurg. 124(4): 311–318. Published online 2020
Oct 27. German. Stacey, S. K. (2019). A practical guide to the care of ingrown toenails. The Journal of
Family Practice, 68(4): 199–203. Stewart, C. R., Algu, L., Kamran, R., Leveille, C. F., Abid, K., Rae, C., Lipner, S. R. (2020).
Patient Satisfaction with Treatment for Onychocryptosis: A Systematic Review.
Skin Appendage Disorders, 6(5): 272–279. Thakur, V., Vinay, K., Haneke, E. (2020). Onychocryptosis – decrypting the controversies. International Journal of Dermatology, 59(6): 656–669. Tsunoda, M., Tsunoda, K. (2014). Patient-Controlled Taping for the Treatment of
Ingrown Toenails. The Annals of Family Medicine, 12(6): 553–555. Vural, S., Bostanci, S., Pelin Kocyigit, P., Caliskan, D., Baskal, N., Aydin, N. (2018). Risk
Factors and Frequency of Ingrown Nails in Adult Diabetic Patients. The Journal of
Foot & Ankle Surgery, 57: 289–295. Watabe, A., Yamasaki, K., Hashimoto, A., Aiba, S. (2015). Retrospective Evaluation of
Conservative Treatment for 140 Ingrown Toenails with a Novel Taping Procedure.
Acta Dermato-Venereologica, 95: 822–825.
