Uurimistööde kogumik XVI

Page 199

UURIMISTÖÖDE KOGUMIK COLLECTION OF RESEARCH PAPERS XVI

Tartu 2022

Toimetaja / Editior Reet Urban

Toimetuskolleegium / Editorial board Anna-Liisa Tamm Ülle Parm Merle Varik

Keeletoimetaja / Language editor Urve Ansip

© Tartu Tervishoiu Kõrgkool 2022

ISSN 1736-7727

ISSN 2228-3455 (veebis)

Trükikoda / Printed in: Paar OÜ

Hea lugeja!

Muutuvas maailmas on kohanemisvõime ja kiire reageerimine otsustus protsessides ühed tähtsaimad võtmepädevused. Mida enam on sellises olukorras usaldusväärset teavet, seda julgem on teha otsuseid ja planee rida edasisi arenguid. Uurimistööde tulemused on tõenduspõhiste otsus te alus. Teadustöö on oma põhiolemuselt küll pikaajaline kaugematele eesmärkidele sihitud protsess, kuid samas tahavad uurijad kiiresti leida selgitusi ja vastuseid ka erakorraliselt päevakorda tulnud küsimustele.

Viimastel aastatel ühiskonda räsinud viiruskeskkond on veelgi teravamalt esile toonud vaktsineerimise, millega tegelemisel on tervishoiu kõrgkool üks võtmeasutusi. Käesolevast kogumikust leiate mitmeid artikleid, mille aluseks olnud uurimistöödes on teravik suunatud vaktsineerimisega seotud hoiakutele ja neid mõjutavatele teguritele. Aastaid on üheks väljakut seid pakkuvaks teemaks ühiskonnas vananeva elanikkonnaga kaasnevad terviseprobleemid ja sellest mõjutatud elukvaliteet. Teemavaldkond on aastatega järjest teravnenud ja see kajastub ka kõrgkooli uurimistööde teemade valikus. Uurijad jagavad oma tööde tulemusi, mille teadvusta mine ja millega otsustusprotsessis arvestamine toetaks nii vanemaealiste kui ka nende lähedaste elukvaliteeti. Tervishoiu kõrgkoolile omaselt on terviseprobleemide ennetamisega tegelemine võtmetähtsusega. Nii on inimeste tervist mõjutava elustiili ja ümbritseva keskkonna mõju uuri mine kujunenud juba süsteemseks uurimisvaldkonnaks.

Enamik kõrgkoolis tehtavatest uurimistöödest on ajendatud meie inimes te tervist ja heaolu mõjutavatest valupunktidest. Paljude uurimistööde tulemustes on mõtteainest edasiseks. Ühte osa uurimistööde tulemus test saate lugeda käesoleva kogumiku lehekülgedelt nii artiklitest kui ka kõrgkooli V teaduskonverentsi ettekannete kokkuvõtetest.

Head lugemist! Reet Urban

3

UURIMISTÖÖDE ARTIKLITE SISUKORD CONTENTS OF RESEARCH

ARTICLES

Artiklid rakendusuuringutest / Articles on Applied Research Studies

Eelika Kapitan, Ülle Parm, Anna-Liisa Tamm ................................ 8 Eesti lapsevanemate COVID-19 vastane vaktsineerimiskäitumine laste puhul seoses nende endi vaktsineerimiskäitumisega Factors Influencing Estonian Parents’ Decision to Vaccinate a Child Against COVID-19

Kaisa Lohu, Ülle Parm, Anna-Liisa Tamm, Triin Aasmäe, Kaido Liiv, Aivar Orav, Ester Jaansoo ............................................ 20 Kommertsiaalset Fitlap toitumiskava järgivate naiste luutihedus ja sellega seotud vereparameetrid Regular and Long-Term Effects of a Balanced Diet on Bone Mineral Density

Ivi Vaher, Eva Mengel. Laura Fjodorova, Anna Tšugunova, Gertrud Tomson, Lia Daria Savinova, Liis Hallapuu, Liisbet Lamp, Eliise Arro, Eliina Orgla ........................................................ 39 Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava esimese aasta üliõpilaste elustiili ja tervisenäitajad The Lifestile and Health Parameters of Tartu Health Care College Firts Year Physiotherapy Students

Artikkel magistritööst / Article on Master’s thesis

Jekaterina Kalamees, Karolin Köörna, Marge Mahla ................ 58 Imetamisprobleemide käsitlus ja algoritmi loomine tervishoiutöötajale Breastfeeding Problems Solutions and Developing an Algorithm for a Healthcare Professionals

4

Artiklid lõputöödest / Articles on Student Final Paper

Sirje Sammul, Julia Komleva, Loreida Liiv

................................... 69 Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rakenduskõrghariduse erialade üliõpilaste hinnangud ja vaktsineerimisotsus COVID-19 suhtes ning seda mõjutavad tegurid

The Evaluations and Vaccination Decision of the Students of Professional Higher Education Specialties of Tartu Health Care College Towards COVID-19 and the Factors Influencing It

Marie Mustmaa, Siret Läänelaid, Jaanika Niinepuu

.................. 81 2019. aastal Eesti meediakanalites avaldatud laste vaktsineerimist käsitlevate artiklite tonaalsus ja nende mõju laste vaktsineerimisele riiklikus immuniseerimiskavas ettenähtud vaktsiinidega

The Tonality of the Articles on Childhood Vaccination Published in Estonian Media Channels in 2019 and Their Impact with the Children Vaccines Prescribed in the National Immunization Plan

Ave Kutman, Gerda Frederike Enok

................................................ 94 Eesti elanike sotsiaalmeediasõltuvus 18.–22.-aastaste vanuserühmas Prevalence of Social Media Addiction in Estonian Population in the Age Group of 18–22

Helen Pugaitšuk, Merle Varik

........................................................ 104

Eakate vastu suunatud füüsiline ja emotsionaalne vägivald: riskitegurid, ilmingud ja tuvastamine Physical and Emotional Violence against the Elderly: Risk Factors, Symptoms and Identification

Ingrid Rikas, Merle Varik

................................................................ 112

Raske dementsusega patsiendi valu väljendusviisid ja valu hindamismõõdikud

The Behavior of Patient with Severe Dementia with Pain and Assessment Instruments of Pain

Margit Truus, Margit Lenk-Adusoo

............................................. 120

Eakate polüfarmakoteraapia riskitegurid ja negatiivsed tagajärjed ning soovitused ohutuks polüfarmakoteraapiaks

Risk Factors and Negative Outcomes of Polypharmacy in Elderly, and Recommendations for Safe Polypharmacy

5

Kristi Tiits, Kersti Viitkar .............................................................. 132

Eakate sagedamad jalatervise probleemid ning eakate jalatervise säilitamise ja parendamise võimalused Elderly People’s Common Feet-Related Health Problems and the Possibilities to Maintain and Improve Feet Health of Elderly People

Anna-Britt Kivimägi, Inga Ploomipuu, Ivi Vaher, Mai Treial

......................................................................... 142 Mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite kasutamine Eesti sportlaste seas Usage of Non-Steroidal Antiinflammatory Drugs among Estonian Athletes

Marit Salus, Rain Tasane

................................................................ 153 Kaugfüsioteraapia praktiseerimine Eestis The Practice of Telephysiotherapy in Estonia

Kristi Vahur, Merli Ilm .................................................................... 164 Laboritöötajate käelaba- ja randmepiirkonna vaevused Hand and Wrist Ailments in the Laboratory Workers

Kristi Vahur, Marit Salus, Mari Valgepea .................................... 176 Füsioterapeutidel esinevad luu- ja lihaskonna vaevused Musculoskeletal Disorders in Physiotherapist

Ave Kutman, Janeli Moora

.............................................................. 189 Eesti elanike kiirtoidukohtade külastusharjumused ja teadlikkus võimalikest kiirtoidu tarbimisest tingitud terviseriskidest Visiting Habits of Fast Food Places among Estonian Residents and Knowledge about Potential Health Risks due to the Consumption of Fast Food

Reelika Niit, Ulvi Hainla, Ireen Bruus

......................................... 198 Sissekasvanud varbaküüne etioloogia ja levimus, sissekasvanud varbaküünest tingitud terviseprobleemid ning mittekirurgilised sekkumisvõimalused terviseprobleemide ennetamiseks ja leevendamiseks Etiology of Ingrown Toenails, Prevalence of Ingrown Toenails, Health Problems Caused by Ingrown Toenails And Non-Surgical Interventions to Prevent And Alleviate These Health Problems

6

Anne Mirka, Helen Mänd, Eve-Merike Sooväli ........................... 210

Rinnavähi ravist tingitud käelümfödeem, riskitegurid ja patsiendi enesehoolduspõhimõtted

The Nature, Risk Factors and the Principles of Patient Self-Care to the Breast Cancer-Related Lymphoedema

Silver Tabo, Inga Ploomipuu, Ester Jaansoo .............................. 220

18–30-aastaste Eesti elanike teadlikkus ravimijäätmete käitlemisest Awareness of Estonian Residents Aged 18–30 in Waste Pharmaceuticals’ Management

Kristjan Talts, Kalle Kepler ............................................................ 231

Standardfantoomi hajukiirgusvälja ja seiredosimeetri ajalise lahutusvõime ning nurksõltuvuse uurimine

Investigation of Scatter Radiation Field of Standard Phantom, Temporal Resolution and Angular Dependence of Active Survey Dosimeeter

Artiklite autorite loend / List of Authors of Articles .................. 243

Teaduskonverentsi “Terves kehas terve teadmine” ettekannete teesid............................................................................ 246

Abstracts of the Science Conference “Healthy Body, Healthy Mind Full of Knowledge”

7

EESTI LAPSEVANEMATE COVID-19 VASTANE VAKTSINEERIMISKÄITUMINE LASTE PUHUL SEOSES NENDE ENDI VAKTSINEERIMISKÄITUMISEGA

Factors Influencing

Abstract

Decision to Vaccinate a Child Against COVID-19

Estonian Parents’

Vaccine hesitancy is one of the main public health issues and distrust towards vaccines in particular has come to the spotlight since the start of COVID-19 pandemic. Parents’ behaviour greatly affects the decision to vaccinate their child. Vaccinating children against COVID-19 is fruitful when mitigating disease burden, reducing the speed of new viral strain development, and allowing children back to school. The objectives of the current study were to evaluate Estonian parents’ attitudes regarding COVID-19 immunization, determine factors that are associated with parents’ intentions to vaccinate their child, and find out information sources that shape parents’ attitudes regarding im munization.

A web-based electronic questionnaire was fulfilled online by Estonian parents whose child was up to 18 years of age in autumn 2021. Descriptive statistics, t-, and chi-square tests were used. Likert scale was used in order to measure parents’ attitudes. The univariate logistic regression analysis was used to identify risk factors associated with the decision to vaccinate the child.

In total, 207 parents (♀ = 95.2%; 36.37±7.3y) were enrolled. Among the parents were pro-vaccinators calculate themselves and their child 52% and 33%, uncertain 8% and 13%, and anti-vaxxers 40% and 54%, respectively. Older parents, those with previous healthcare education, general higher education and those with more children had a bigger chance to belong to pro-vaccine group. Parents on the basis of the Likert scale mostly worry about the potential risk

8
RAKENDUSUURINGUTEST
ARTIKLID

of side effects in the future (63.8%); vaccines have been little studied (58.7%); believe that vaccination is unnecessary due to low presence in children (57.3%). Vaccine related information is mostly sought out from research articles and the advice of family and friends.

The study showed a strong association between parents’ intention to have themselves vaccinated and willingness to vaccinate their child. Factors as sociated with and influencing parents’ intentions to vaccinate their child are self-vaccination intention, age and education.

Keywords: COVID-19, vaccination, vaccination hesitancy, parents` attitudes, perceptions.

Sissejuhatus

SARS-CoV-2 viiruse põhjustatud COVID-19 pandeemia kuulutati välja märtsis 2020 (Maailma Terviseorganisatsioon, MTO 2020). Maailma Terviseorganisatsiooni (2021a) andmetel kaitsevad praegused COVID-19 vastased vaktsiinid hästi raske haigestumise, hospitaliseerimise ning sur ma vastu, peale selle kannab vaktsineeritud isik väiksema tõenäosusega viirust edasi. Seoses laste COVID-19 vastase vaktsineerimisega on siiski üles kerkinud vastandlikke arvamusi. Esialgu oletati, et võrreldes gripi viirusega levitavad lapsed COVID19-t vähem (Danis jt 2020) ja samuti põdesid lapsed seda pigem kergelt (Qiu jt 2020). Tegelikult oli SARSCoV-2 delta ja 2021. aasta teisest poolest ka omikroni tüve levik isegi kiirem kui gripiviiruse levik (MTO 2021b). Lähtudes sellest, et lapsed ja noorukid moodustavad maailma elanikkonnast umbes veerandi (The World … 2019), on ka nende seas kõrge vaktsineeritustaseme saavuta mine COVID-19 leviku peatamiseks äärmiselt tähtis. Siiski sõltub oma laste vaktsineerimise otsus peaasjalikult lapsevanematest (Pan jt 2021).

Uurimistöö eesmärk oli selgitada 0–18-aastaste laste vanemate suhtu mine laste COVID19 vastasesse vaktsineerimisse ja seda suhtumist mõ jutavad tegurid.

9 ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

ARTIKLID

Artikkel põhineb õe õppekava üliõpilase Eelika Kapitani lõputööl, mis on üks osa Tartu Tervishoiu Kõrgkooli (TTHKK) rakendusuuringust „CO VID-19“ (Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komitee protokolli number 347/M-12, 16.08.2021).

Võtmesõnad: COVID-19, vaktsineerimine, vaktsiinikõhklus, lapseva nemate arusaamad, hoiakud.

Metoodika

Andmete kogumiseks kasutati veebipõhist (connect.ee) ankeetküsitlust ajavahemikul 19.09.2021–25.10.2021. Küsimustiku koostamisel võeti eeskuju eelnevatest sarnasel teemal korraldatud uurimustest Eestis (Parm jt 2019, Turu-uuringute AS 2021) ja ka välismaal (Al-Mohaithef ja Pad hi 2020, Choi jt 2021). Põhiuuringule eelnes veebipõhine pilootuuring, kuhu kaasati viis lapsevanemat ning mille raames hinnati küsimusti kust arusaamist, selle täitmiseks kuluvat aega ja viidi sisse soovitatud muudatused sõnastuse osas. Uuringu sihtrühma kuulusid 0–18-aastaste laste vanemad. Linkküsimustik edastati koos uuringukutsega sihtgrupile TTHKK Facebooki kaudu.

Andmetöötluseks kasutati programme MS Excel 2019, Sigma Plot for Windowsi versiooni 11.0 (GmbH Formation, Germany) ja regressioonanalüüsiks programmi R versiooni 3.4.2 (R Core Team, 2015). Erinevate gruppide (vaktsineerijate, kõhklejate, antivakserite) sotsiaal-demograa filiste ning -majanduslike tunnuste kirjeldamiseks kasutati kirjeldavat statistikat (Preacher 2001). Andmed esitati peamiselt protsentidena, mediaani ja kvartiilidena, rühmade võrdlemiseks arvuliste väärtuste korral kasutati t-testi või Mann-Whitney testi, mittearvuliste väärtuste korral χ2 testi. Vaktsineerimiskäitumise mõjurite selgitamiseks laste pu hul kasutati ühest logistilist regressioonanalüüsi, kus mõjuritena arves tati vaktsineerimisotsust enda kohta, vastaja vanust, sugu, laste arvu, haridustaset (põhi-, kesk- ja kõrgharidus), eraldi tervishoiualast haridust, netosissetulekut (< 800, 801–2000 ja < 2001 euro), mittetöötamist ja

10
RAKENDUSUURINGUTEST

üliõpilasstaatust. Statistiliselt oluliseks loeti need erinevused, mille pväärtus oli < 0,05.

Tulemused

Kokku vastas küsimustikule 218 lapsevanemat, kes jaotati nende enda vaktsineerimisotsuse põhjal kolme rühma: vaktsineerijad (52%), kõhkle jad (8%), antivakserid ehk vaktsiinivastased (40%), kusjuures laste puhul oli samadesse gruppidesse jaotuvus vastavalt 33%, 13% ja 54%. Grupid ei kattunud täiesti vanemate ja laste vaktsineerimise osas. Enda vaktsi neerijate seas oli neid, kes ei soovinud oma last vaktsineerida, samas oli vastaste seas neid, kes olid nõus last vaktsineerima. Uuringus osalenute mediaanvanus oli 36 (kvartiilid 31–41) aastat ning see ja perekonnaseis erinevates vaktsineerimisotsuse gruppides ei erinenud. Kahesaja kahek sateistkümnest vastanust olid 95,4% emad.

Enda vaktsineerijate mediaanvanus oli kõrgem kui vaktsiinivastastel (38, 33–34 vs. 33, 30–38, p = 0,001), nende peres oli sagedamini vaid üks laps (42,1% vs. 25,3%, p = 0,022). Suuremal osal vastanutest oli kõrgharidus (45,9%). Vaktsineerijate seas oli enam lapsevanemaid tervishoiualase kutse- või kõrgharidusega võrreldes vaktsiinivastastega (30,7% vs. 13,3%, p = 0,007). Samas oli vaktsiinivastastel võrreldes vaktsineerijatega roh kem nooremasse vanusgruppi (0–4 a) kuuluvaid lapsi (53% vs. 36,8%, p = 0,035) ja neil oli sagedamini keskharidus (25,3% vs. 13,2%, p = 0,046). Uuringus osalejaid oli enim Tartu- ja Harjumaalt. Tartumaa lapsevanemad vaktsineerisid ennast ligi kolm korda suurem šanss (OR = 2,76, 95% CI 1,3–5,85) ennast vaktsineerida võrreldes Harjumaal elavate lapsevane matega.

Otsust laste vaktsineerimiseks või mittevaktsineerimiseks põhjendasid erinevad vaktsineerimisgrupid erinevalt. Nimelt nõustus vaktsineerijate grupp enim sellega, et lapsi tuleb vaktsineerida eelkõige nende kaitsmi seks viiruse eest. Samuti usaldasid nad endi hinnangul teadust ja soovisid haiguse levikut riigisiseselt piirata. Kõhklejate seas oli palju neid, kes olid

11 ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

ARTIKLID

lapse vaktsineerimise osas veel ebakindlad. Põhjuseks nimetati seda, et COVID-19 vaktsiine pole veel piisavalt uuritud ja sooviti seetõttu veel mõni aasta oodata, samuti kardeti hilisemaid kõrvaltoimeid. Vaktsiini vastased ei soovi oma lapsi vaktsineerida, sest vaktsiine pole piisavalt palju uuritud, vaktsineerimist ei peetud vajalikuks ning pea pool nendest arvas, et vaktsineerimine on koguni ohtlik. Oli aga ka selliseid vaktsiini vastaseid, kes siiski ei olnud lapse vaktsineerimise osas kindlad (20,7%).

Viieastmelise Likerti skaala tulemustest selgus, et vastajate seas oli peamine murekoht vaktsiinide uudsus. Üle poole (57,3%) vastanutest nõustus täielikult või osaliselt, et haigus kulgeb lastel kergelt ning nad ei näe nende vaktsineerimiseks mingit vajadust. Ametlikke soovitusi usalda ti pigem vähe – vaid umbes kolmandik lapsevanematest usaldas MTO ning Terviseameti soovitusi. Vaktsineerimise poolt oldi peamiselt seetõttu, et vaktsineerimata inimestel võib haigus kulgeda üliraskelt, vaktsineeri misele pole tõhusat alternatiivi, soovitakse reisida ning vaktsineerimine võimaldab kaitsta neid, kellel pole võimalik end vaktsineerida. Üldjuhul oldi nõus sellega, et nii ennast kui ka last tuleb vaktsineerida muudel põhjustel, mitte aga niivõrd eeskuju näitamiseks. Pisut üle 10% vastanutest arvas, et COVID-19-t pole olemas ja koguni pea 30% nõustus osaliselt või täielikult sellega, et COVID-i vastased vaktsiinid soodustavad viiruse levikut.

Oma lapse vaktsineerimise otsus oli eeskätt seotud lapsevanemate eneste vaktsineerimiskäitumisega (tabel 1). Positiivset suhtumist laste vaktsineerimisse mõjutas ka kõrgem vanus, suurem laste arv peres, tervishoiualase või kõrghariduse olemasolu võrreldes keskharidusega. Vaktsineerijatel ja vaktsiinivastastel on ühtmoodi tähtsaks teabeallikaks eelretsenseeritud ajakirjad. Vaktsineerijad kuulasid võrreldes vaktsiini vastastega pigem pere- ja erialaarsti soovitusi, samas kui antivakserid lähtusid sagedamini perekonna ja sõprade soovitustest. Kõhklejad kuu lasid võrreldes vaktsineerijatega eeskätt perekonda ja sõpru.

12
RAKENDUSUURINGUTEST

Tabel 1. Vaktsineerimisotsust mõjutavad tegurid laste puhul (ühene logistiline regres sioonanalüüs).

Laste vaktsineerija OR 95%CI p

Enda vaktsineerija 204,4 27,37–1526,65 < 0,001

Enda vaktsineerimise vastane 0,01 0,00–0,07 < 0,001

Suurem vs. väiksem laste arv 1,5 1,08–2,07 0,016 Kõrgem vanus 1,1 1,05–1,15 < 0,001

Tervishoiualane haridus 2,18 1,13–4,21 0,02 Kõrg- vs. keskharidus 2,12 1,1–4,46 0,047

Laste puhul kõhklemine

Enese puhul kõhklemine 4,17 1,4–12,38 0,01

Laste vaktsineerimise vastane

Enda vaktsineerija 0,02 0,01–0,05 < 0,001 Kõrgem vanus 0,91 0,87–0,95 < 0,001 Tervishoiualane haridus 0,34 0,18–0,68 0,002

Enda vaktsineerimise vastane 88,21 20,62–377,25 < 0,001

Arutelu

Tulemused näitasid küllaltki vähest vaktsiinisoostumust Eesti lapsevanemate seas, eriti aga laste osas. Vaid veidi üle poole laseks ennast COVID-19 vastu vaktsineerida, mis on mõnevõrra vähem sellest, mida näitab Eesti ametlik statistika (Statistika 2022). Põhjuseks võib olla as jaolu, et valim koosnes vaid lapsevanematest ja kuna laste vaktsineerimise teema on mõneti intrigeerivam, siis võisid üleskutsele reageerida enam vaktsiinivastased. Lapsevanemate vaktsiinisoostumus oma laste puhul oli veelgi kehvem – veidi üle poole vastanutest keeldus oma lapsi CO VID-19 vastu vaktsineerimast. Analoogselt teiste uuringutega (Hamel jt 2021b, Temsah jt 2021, Urrunaga-Pastor jt 2021) mõjutas lapsevanemate vaktsineerimiskäitumine suuresti laste vaktsineerimise otsust. Nagu

13 ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

ARTIKLID

nähtus ka teistest uuringutest, olid Eesti lapsevanematest vaktsineerijad eakamad (Al-Amer jt 2021, Temsah jt 2021) ja kõrgema haridustasemega (A jt 2021, Aldakhil jt 2021, Brandstetter jt 2021) võrreldes kõhklejate ning vaktsiinivastastega.

Turu-uuringute AS-i korraldatud uuring 2021. aasta augustikuus näitas, et kolmandik vanematest oleks nõus oma 12–17-aastaseid lapsi COVID-19 vastu vaktsineerima ning alla 12-aastaste laste vanemate seas oli nõustujaid 17%. On tõenäoline, et 2021. aasta sügiseks tõusis 0–18-aas tast last vaktsineerima nõustuvate lapsevanemate osakaal (33,5%) ja arvatavasti kajastas valim olukorda. Ilmselt hakati rohkem tähtsustama laste vaktsineerimist nii koolide lahtioleku kui ka reisimissoovi tõttu. Uuringu läbiviimise ajal oli Eestis juba lubatud vaktsineerida 12–17-aas taseid, kuid siiski võib öelda, et vaktsineerimissoostumus oli oodatust tagasihoidlikum. Tähtis on rõhutada, et osa vastanutest oli nii enda kui ka lapse COVID-19 vastu vaktsineerimisega seotud väidete osas pigem neutraalsel ehk nii ja naa arvamusel ning võib olla on need vastajad kaalut letud otsuse langetamise osas mingil määral mõjutatavad. Meie uuritavate seas oli üsna sageli levinud ka arvamus, et vaktsineerimine on ohtlik.

Analoogselt varasemate uuringutega (Al-Amer jt 2021, Temsah jt 2021) oli rohkem laste vaktsineerijaid eakamate lapsevanemate seas. See võib olla tingitud asjaolust, et noorematel lapsevanematel on suurema tõenäosusega väiksemad lapsed (Urrunaga-Pastor jt 2021) – väikelastel on eeldatavasti tagasihoidlikum kokkupuude teiste inimestega (Zhu jt 2021) ning nad põevad haigust üldjuhul kergemini (Ruf jt 2021). Seega võib vas tavat käitumist põhjendada selle haiguse eripäraga ja loomuliku hirmuga oma väikelapsel tekkida võivate tüsistuste ees. Vaktsineerimissoostumust mõjutab samuti sissetulek ja laste arv peres. Erinevalt varasematest tööd est (Freeman jt 2020, Alfieri jt 2021) ei erinenud meie uuritavates grup pides sissetulek, kuigi üldjuhul võib eakamate lapsevanemate teenistus olla suurem, sest nad on jõudnud karjääriredelil kõrgemale kui nooremad, kes saavad väiksemate laste tõttu ehk vaid osalise koormusega tööl käia.

14
RAKENDUSUURINGUTEST

Samuti võib suurema laste arvu juures olla vaktsineerimise ees väiksem hirm, sest positiivne vaktsineerimiskogemus võib olla teiste haiguste osas eeskujuks.

Mitmed uuringud on näidanud, et kõrgem haridustase võib nii soosida (A jt 2021, Aldakhil jt 2021, Brandstetter jt 2021) kui ka pärssida (Tem sah jt 2021, Urrunaga-Pastor jt 2021) vaktsineerimisotsust. Antud töö põhjal võib öelda, et meie lapsevanemate kõrgem haridustase soosib COVID-19 vaktsiinide suhtes positiivset hoiakut, kusjuures tähtis on siin just tervishoiualase kutse- või kõrghariduse olemasolu. Ilmselt on ter vishoiutöötajad need, kes näevad otseselt haiguse olemust ja on seetõttu pigem altid sellega võitlema kui ootama, et „äkki läheb see haigus minu lapsest mööda“. Tervishoiuvaldkonnaga tihedalt seotud inimesed on üks tähtsamaid teabeallikaid ja kui neilt saadav vaktsineerimisteave on negatiivne, võib vaktsineerimissoostumus väheneda ka ülejäänud rahva seas. Siinkohal ei ole võimalik lootma jääda vaid haiguse kergele läbipõdemisele. Vaktsineerijate, kõhklejate ja vaktsiinivastaste infoallikad on erine vad. Näiteks pidasid kõhklejad võrreldes teiste gruppidega tähtsamaks perekonna ja sõprade soovitusi ning otsisid tuge kõige lähedasematelt. Samas olid vaktsineerijad ja vaktsiinivastased oma otsuses kindlamad ning nii esines üsna sageli ka peresiseseid lahkhelisid. Erinevalt kirjan duse ülevaates väljatoodud andmetest (El-Elimat jt 2021) ning varase mast Eesti uuringust (Turu-uuringute AS 2021) uskus siiski päris suur hulk meie lapsevanematest oma pere ja sõprade soovitusi ega usaldanud mingil põhjusel hoopis tervishoiutöötajad. Võrreldes teistes uuringutes (El-Elimat jt 2021, Freitas jt 2021, Turu-uuringute AS 2021) osalenutega olid selles uuringus osalenud Eesti lapsevanemad usinamad tõendus põhisest kirjandusest asjakohase teabe otsimisel, kuigi ankeedi põhjal ei saa allikate teaduspõhisust kinnitada. Antud uuringus võisid osaleda kõik Eesti lapsevanemad, kelleni uuring sotsiaalmeedia vahendusel jõudis. Positiivsest aspektist oli osalejaid üle

15 ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

ARTIKLID

kogu Eesti ja valim oli küllaltki suur. Negatiivseks küljeks võib pidada küsimustiku seda plokki, kus selgus vanemate endi vaktsineerimisotsus. Sageli valiti nii, et mõnel juhul oli raske otsustada, millisesse gruppi vanem kuulus. Peale selle jättis 11 lapsevanemat lapse vaktsineerimisotsust puudutavale küsimusele üldse vastamata. Edaspidistes uuringutes tuleb keskenduda kõhklevatele vanematele, kuivõrd neid on omajagu ja nad moodustavad suurema tõenäosusega n-ö mõjutatava grupi. Eriti peab keskenduma just sellele, millistel tingimustel on kõhklevad vanemad valmis otsustama vaktsineerimise poolt või vastu. Sellest lähtuvalt on juba võimalik vanemaid individuaalselt nõustada.

Järeldused

Lapsevanemad on oma laste COVID-19 vastase vaktsineerimise puhul rohkem kõhklevamal seisukohal kui enda vaktsineerimisel. See aga võib tähendada COVID-19 vastase vaktsineerituse madalat taset ja vaktsi neerimisel loodetust väiksemat karjaimmuunsust. Lapsevanemate endi hoiakud vaktsineerimise suhtes mõjutavad suuresti otsust laste vakt sineerimise osas. Vaktsineerijad usaldavad rohkem pere- ja erialaarsti nõuandeid, kõhklejad aga perekonna ning sõprade nõuandeid ja soovitusi. COVID-19 olukorras soosis lapse vaktsineerimist ka lapsevanema kõrgem vanus, suurem laste arv, parem sissetulek ning eelnev tervishoiualane ja kõrgem haridus. Teavitustöö on lapsevanemate seas äärmiselt tähtis, sest nemad otsustavad peaasjalikult, kas lasta oma lapsi COVID-19 vastu vaktsineerida või mitte. Kuna vaktsineerimisvastaseid on raske mõjutada, siis tuleb propaganda suunata eelkõige kõhklejatele.

Allikaloend

A, K., Lu, X., Wang, J., Li, B., Lu, Y. (2021). Association between Adult Vaccine Hesitancy and Parental Acceptance of Childhood COVID-19 Vaccines: A Web-Based Survey in a Northwestern Region in China. Vaccines, 9(10): 1088–1099.

Al-Amer, R., Maneze, D., Everett, B., Montayre, J., Villarosa, A. R., Dwekat, E., Salamon son, Y. (2021). COVID‐19 vaccination intention in the first year of the pandemic: A systematic review. Journal of Clinical Nursing, 31(1–2): 62–86.

16
RAKENDUSUURINGUTEST

Al-Mohaithef, M., Padhi, B. K. (2020). Determinants of COVID-19 vaccine acceptance in Saudi Arabia: A web-based national survey. Journal of Multidisciplinary Healthcare, (13): 1657–1663.

Aldakhil, H., Albedah, N., Alturaiki, N., Alajlan, R., Abusalih, H. (2021). Vaccine he sitancy towards childhood immunizations as a predictor of mothers’ intention to vaccinate their children against COVID-19 in Saudi Arabia. Journal of Infection and Public Health, 14(10): 1497–1504.

Alfieri, N. L., Kusma, J. D., Heard-Garris, N., Davis, M. M., Golbeck, E., Barrera, L., Macy, M. L. (2021). Parental COVID-19 vaccine hesitancy for children: vulnerability in an urban hotspot. BMC Public Health, 21: 1662–1670.

Brandstetter, S., Böhmer, M. M., Pawellek, M., Seelbach-Göbel, B., Melter, M., Kabesch, M., Apfelbacher, C. (2021). Parents’ intention to get vaccinated and to have their child vaccinated against COVID-19: cross-sectional analyses using data from the KUNO-Kids health study. European Journal of Pediatrics, 180(11): 3405–3410.

Choi, S-H., Jo, Y. H., Jo, K. J., Park, S. E. (2021). Pediatric and Parents’ Attitudes Towards COVID-19 Vaccines and Intention to Vaccinate for Children. Journal of Korean Medical Science, 36(31): e227.

Danis, K., Epaulard, O., Benet, T., Gaymard, A., Campony, S., Botelho-Nevers, E., Bouscambert-Duchamp, M., Spaccaferri, G., Ader, F., Mailles, A., Boudalaa, Z., Tolsma, V., Berra, J., Vaux, S., Forestier, E., Landelle, C., Fougere, E., Thabuis, A., Berthelot, P., Veil, R., Levy-Bruhl, D., Chidiac, C., Lina, B., Coignard, B., Saura, C. (2020). Cluster of Coronavirus Disease 2019 (COVID-19) in the French Alps, Feb ruary 2020. Clinical Infectious Diseases, 71(15): 825–832. Kapitan, E. (2022). Eesti lapsevanemate COVID-19 vastane vaktsineerimiskäitumi ne laste suhtes seoses nende enda vaktsineerimiskäitumisega. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õe õppekava. Lõputöö. El-Elimat, T., Abu Al Samen, M. M., Almomani, B. A., Al-Sawalha, N. A., Alali, F. Q. (2021). Acceptance and attitudes toward COVID-19 vaccines: A cross-sectional study from Jordan. PLoS ONE, 16(4): e0250555.

Freeman, D., Loe, B. S., Chadwick, A., Vaccari, C., Waite, F., Rosebrock, L., Jenner, L., Petit, A., Lewandowsky, S., Vanderslott, S., Innocenti, S., Larkin, M., Giubilini, A., Yu, L. M., McShane, H., Pollard, A. J., Lambe, S. (2020). COVID-19 vaccine hesitancy

17 ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

ARTIKLID

in the UK: The Oxford coronavirus explanations, attitudes, and narratives survey (OCEANS) II. Psychological Medicine, 1–15. 10.1017/S0033291720005188.

Freitas, L., Basdeo, D., Wang, H-I. (2021). Public trust, information sources and vaccine willingness related to the COVID-19 pandemic in Trinidad and Tobago: an online cross-sectional survey. The Lancet Regional Health – Americas, 3, 100051.

Hamel, L., Lopes, L., Kearney, A., Stokes, M., Kirzinger, A., Sparks, G., Brodie, M. (2021b). KFF COVID-19 Vaccine Monitor: Winter 2021 Update On Parents’ Views Of Vaccines For Kids. https://bit.ly/36jgkbp (21.12.2021).

Maailma Terviseorganisatsioon. (2020). WHO Director-General’s opening remarks at the media briefing on COVID-19 – 11 March 2020. https://bit.ly/36FKXYt (12.03.2022).

Maailma Terviseorganisatsioon. (2021a). Coronavirus disease (COVID-19): Vaccines. https://bit.ly/3tu84Ov (10.12.2021).

Maailma Terviseorganisatsioon (2021b). Enhancing readiness for Omicron (B.1.1.529): Technical brief and priority actions for Member States. https://bit.ly/3NcROJo (04.01.2022).

Pan, F., Zhao, H., Nicholas, S., Maitland, E., Liu, R., Hou, Q. (2021). Parents’ Decisions to Vaccinate Children against COVID-19: A Scoping Review. Vaccines, 9, 1476–1500.

Parm, Ü., Kender, E., Põldver, N. (2019). Eesti lapsevanemate uskumused laste plaa nilise vaktsineerimise kohta ja vaktsineerimiskäitumist mõjutavad tegurid: inter netiküsitluse tulemused. Eesti Arst, 96(6): 323−333.

Preacher, K. J. (2001). Calculation for the chi-square test: An interactive calculation tool for chi-square tests of goodness of fit and independence [Computer software]. https://bit.ly/3svuTAl (23.12.2021).

Qiu, H., Wu, J., Hong, L., Luo, Y., Song, Q., Chen, D. (2020). Clinical and epidemiolo gical features of 36 children with coronavirus disease 2019 (COVID-19) in Zhejiang, China: an observational cohort study. Lancet Infectious Diseases, 20: 689–696. Ruf, S., Hommes, F., Loon, W., Seybold, J., Kurth, T., Mall, M. A., Mockenhaupt, F. P., Theuring, S. (2021). A Retrospective Outbreak Investigation of a COVID-19 Case Cluster in Berlin Kindergarten, November 2020. International Journal of Environ mental Research and Public Health, 19(1): 36–44. Statistika. (2022). https://vaktsineeri.ee/covid-19/statistika/ (15.02.2022).

18
RAKENDUSUURINGUTEST

Zhu, Y., Bloxham, C. J., Hulme, K. D., Sinclair, J. E., Tong, Z. W. M., Steele, L. E., Noye, E. C., Lu, J., Chew, K. Y., Pickering, J., Gilks, C., Bowen, A. C., Short, K. R. (2021). A Meta-analysis on the Role of Children in Severe Acute Respiratory Syndrome

Coronavirus 2 in Household Transmission Clusters. Clinical Infectious Diseases, 72(12): 1146–1153.

Temsah, M.-H., Alhuzaimi, A. N., Aljamaan, F., Bahkali, F., Al-Eyadhy, A., Alrabiaah, A., Alhaboob, A., Bashiri, F.A., Alshaer, A., Temsah, O., Bassrawi, R., Alshahrani, F., Chaiah, Y., Alaraj, A., Assiri, R. A., Jamal, A., Batais, M. A., Saddik, B., Halwani, R., Alzamil, F., Memish, Z. A., Barry, M., Al-Subaie, S., Al-Tawfiq, J. A., Alhasan, K. (2021). Parental Attitudes and Hesitancy About COVID-19 vs. Routine Childhood Vaccinations: A National Survey. Frontiers in Public Health, 9:752323.

The World Bank. (2019). Population Ages 0–14 (% of Total Population). https://bit. ly/3l4l9Ju (12.12.2021).

Turu-uuringute AS. (2021). COVID-19 teemaline küsitlus. 32. küsitluslaine. https:// bit.ly/39h9yEg (15.09.2021).

Urrunaga-Pastor, D., Herrera-Añazco, P., Uyen-Cateriano, A., Toro-Huamanchumo, C. J., Rodriguez-Morales, A. J., Hernandez, A. V., Benites-Zapata, V. A., BendezuQuispe, G. (2021). Prevalence and Factors Associated with Parents’ Non-Intention to Vaccinate Their Children and Adolescents against COVID-19 in Latin America and the Caribbean. Vaccines, 9(11): 1303–1318.

19 ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

KOMMERTSIAALSET

FITLAP TOITUMISKAVA JÄRGIVATE NAISTE LUUTIHEDUS JA SELLEGA SEOTUD VEREPARAMEETRID

Regular and Long-Term Effects of a Balanced Diet on Bone Mineral Density

Abstract

Internationally used diets (such as Atkins) and their effects on health have been repeatedly studied, but the effects of commercial diet-plans developed by nutrition counselors is an unexplored area. The aim of the study was to assess the bone mineral density (BMD) of women who regularly follow the Fitlap (FL) diet plan and the factors affecting it. A total of 68 women participated in age between 23–48 (followers of the FL diet plan for at least three years, n = 34; agematched controls – CG, n = 34); body composition, BMD including whole body (WB), femoral neck (FN) and lumbar spine (L1–L4) with DXA (Lunar), blood serum micronutrient levels were measured (calcium, magnesium, vitamin B12 and D and identified based on menu analysis (Nutridata). Descriptive statistics were used for statistical processing, t-test,Mann-Whitney test and χ2 test for comparison, and linear regression analysis to assess the effect to BMD. The results showed that FL diet contains significantly more calcium (p<0.001), magnesium (p = 0.007), fiber (p<0.001) and protein (p<0.001). FL group had higher serum levels of vitamin B12 compared to CG (p<0.001). Higher fat-free mass (p = 0.008), was one influencing factor to WB BMD, FN BMD, and L1–L4 BMD (p = 0.015; p = 0.01; p = 0.015, respectively). However, in addition to belonging to the FL group, bones were also positively affected by higher body weight, body mass index, fat mass, fat% and height but negatively affected by calcium and vitamin D used as supplementation. We can conclude, that regular commercial balanced diet is associated with higher BMD, but is also significantly affected by body composition. Calcium and vitamin D should

20
RAKENDUSUURINGUTEST
ARTIKLID

preferably be obtained from food, as usage of these food supplements was connected to lower bone mineral density.

Keywords: diet plan, bone mineral density, magneesium, calcium, vitamin B12, vitamin D, body composition

Sissejuhatus

Üleilmselt on kasutusel ohtralt erinevaid dieete (nt Atkinson, Dunkan; Dieedid i.a.) ja ka toitumisspetsialistide kommertsiaalseid väljatöötatud toitumiskavasid (Eestis nt Fitlap, Orgu jt). Siiani puudub täpsem ülevaade, kas nende järgimisel saadakse piisavalt mikro- ja makrotoitaineid. Piisava kalorsuse korral võib teatud toiduaineid piirates jääda siiski puudu erine vatest mikrotoitainetest (Black jt 2013), sh luutihedusega seotud mag neesiumist (Mg), kaltsiumist (Ca) ning vitamiinidest B12 ja D (Calton 2010, Pascual jt 2019). Maailmas kannatab luuhõrenemise ehk osteoporoosi all praegu ligi viiendik rahvastikust (Salari jt 2021) ja seda seostatakse eel kõige rahvastiku vananemisega (Park jt 2016). Rahvatervise seisukohast on laialdaselt kasutatavate (sh kommertsiaalsete) toitumiskavade seos luutihedusega ja toitainete vajaduse katmine äärmiselt tähtis. Luutihedust mõjutab ka mitu teist tegurit, näiteks kehaline aktiivsus (Bland jt 2020), kehakoostis (Kim jt 2018), geneetika, vanus ja sugu (Kranioti jt 2019). Uurimistöö eesmärk oli selgitada Eestis kasutusel olevat kommertsiaalset Fitlap toitumiskava järgivate naiste luutihedust ja seda mõjutavaid tegureid võrreldes kontrollgrupiga. Andmed tugine vad Tartu Tervishoiu Kõrgkooli (TTHKK) rakendusuuringu „Varjatud nälguse esinemine regulaarselt suure koormusega treenivate, erinevaid toitumiskavu järgivate ja > 65aastaste naiste seas“ (Tartu Ülikooli inimuu ringute eetika komitee protokollinr 340/T-2, 19.04.2021) tulemustele. Uurimistöö tulemuste põhjal on ilmunud ka artikkel „Regular and LongTerm Effects of a Commercial Diet on Bone Mineral Density“ ajakirjas „Dietetics“ (Parm jt 2022).

21 ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

Võtmesõnad: toitumiskava, luutihedus, magneesium, kaltsium, vitamiin D, vitamiin B12, kehakoostis.

Metoodika

Rakendusuuringus osales 257 naist. Käesolevas artiklis vaadeldakse 34 vähemalt viimasel kolmel aastal Fitlap (FL) toitumiskava järginud naise ja uuringugrupile juhuslikkuse alusel moodustatud vanuseliselt sobiva kontrollgrupi (KG) esindaja (n = 34) andmeid. Uurimistööriistadena kasutati küsimustikku (sh üldandmed, toitumine, kehaline aktiivsus), menüü analüüsimiseks Nutidata programmi (https://www.nutridata. ee/et/), vereanalüüsi (Mg, Ca, vitamiinid D ja B12) ja kehakoostise (sh luutihedus) määramist. Uuring viidi peamiselt läbi TTHKK (Nooruse 5) ruumides, kehakoostist määras litsentsitud spetsialist Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudis (Ujula 4).

Küsimustikuga koguti andmeid sotsiaal-demograafiliste andmete (vanus, haridus, perekonnaseis, sissetulek, põetavad kroonilised haigused, ravi mite ja toidulisandite kasutamine), toitumise (toitumispäevik; Remmel jt 2021) ja kehalise aktiivsuse (rahvusvahelise kehalise aktiivsuse kü simustiku IPAQ-SF eestikeelne versioon, http://www.ipaq.ki.se) kohta. Erinevate kehaliste tegevuste analüüsimiseks võrdsustati tulemused me taboolseteks ühikuteks (MET). Üks MET vastab organismi energiakulule puhkeolekus, kui organism kulutab 1 kcal tunnis 1 kg kehamassi kohta (Tervise Arengu … 2015). Saadud tulemuste arvutamisel loeti juhendi järgi isikud väärtusega < 600 MET väheaktiivseks, ≥ 600 MET keskmiselt ehk optimaalselt aktiivseks ja ≥ 3000 MET väga aktiivseks (Puciato jt 2017). Toitumispäeviku andmeid (makro- ja mikrotoitainete saadavus toiduga) analüüsiti Nutridata programmiga.

Verd võttis (2 × 3,5 mL lisanditeta + 2 mL glükolüüsi inhibiitoriga katsutis ja 4,5 mL EDTA verd) registreeritud õde. Seoses luutihedusega määra ti TTHKK laboris täisautomaatse kliinilise keemia analüsaatoril Cobas e411 (Roche Diagnostics International AG, Rotkreuz, Šveits) vereseerumi

22

kaltsiumi- ja magneesiumisisaldus ning analüsaatoril Cobas c111 (Roc he Diagnostics International AG, Rotkreuz, Šveits) vitamiinide D ja B12 sisaldus. Tegemist on tunnustatud firmade aparatuuriga ning täpsus on tagatud kalibreerimis- ja kvaliteedikontrolliga. Vereseerumi referents väärtuseks on Synlabi (i.a) andmetel Mg > 0,66 mmol/L; Ca > 2,1 mmol/L, vitamiin B12 156–672 pmol/L ning 25(OH)D puhul ˃ 75 nmol/L. Naiste minimaalne päevane soovitatav magneesiumi tarbimiskogus on 320 mg, kaltsiumi puhul vanuses 10–30 eluaastat 900 mg ning alates 31. eluaas tast 800 mg, vitamiini D puhul 7,5 μg ja vitamiini B12 puhul 3 μg (Tervise Arengu ... 2015).

Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudis (Ujula 4) mõõdeti antropomeetrilistest näitajatest Martini metallantropomeet riga uuritava pikkus millimeetrise täpsusega, digitaalse kaaluga mää rati kehamass täpsusega 0,1 kg (A&D Instruments Ltd., Abingdon, UK) ning kehakoostis (kogu keha rasvaprotsent, rasvavaba mass, rasvamass, kehamassiindeks (KMI), sh luutihedus (kogu kehas (whole body, WB); reieluu kaelal (femoral neck, FN); lülisambas (L2–L4) röntgenikiirtel töö tava luudensitomeetriga (Dual-energy X-ray absorptiometry, DXA, Lunar, Corporation, Madison, WI; USA), variatsioonikoefitsient < 2%. Luuden sitomeeter arvutas kohe ka KMI.

Andmetöötluseks kasutati programmi MS Excel 2019, Sigma Plot for Windows versioon 11.0 (GmbH Formation, Germany) ja regressioonana lüüsiks programmi R versiooni 3.4.2. Fitlapi ja kontrollgrupi sotsiaaldemograafiliste tunnuste kirjeldamiseks kasutati kirjeldavat statistikat ja gruppide võrdlemiseks arvuliste väärtuste korral kasutati t-testi või Mann-Whitney testi, mittearvuliste väärtuste korral χ 2 testi. Mõjude kindlakstegemiseks kasutati ühest lineaarset regressioonanalüüsi. (1) Esmalt vaadeldi Fitlapi mõju kehakoostisele (KMI, rasvamass, rasvavaba mass, rasvaprotsent), kalorsusele ning erinevate makro- (valgud, lipiidid, süsivesikud, kiudained) ja mikrotoitainete (Ca, Mg, vitamiinid B12 ja D) tarbimisele. (2) Seejärel jälgiti, kuidas mõjutab kaltsium, magneesium,

23 ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

ARTIKLID

vitamiinide D ja B12 leidumine toidus ning nende kasutamine toidule lisaks laboriväärtust veres. (3) Viimaks vaadeldi Fitlap toitumiskava ja kõigi võimalike tegurite – vanus, luu- ja lihaskonna kroonilised haigused, sissetulek (< 800, 801–2000 ja < 2001 euro), tööl käimine, erineval tase mel spordiga tegelemine, lisamikrotoitainete tarbimine ja kehakoostise parameetrid (pikkus, kaal, KMI, rasvamass, rasvaprotsent, rasvavaba mass) – mõju kogu keha, L1–L4 lülisamba ja reieluu kaela luutihedusele. Statistiliselt oluliseks erinevuseks loeti p-väärtust < 0,05.

Tulemused Uuritavad Uuritavate sotsiaal-demograafilised andmed, toidulisandite tarbimine ja kehaline aktiivsus (MET põhjal) on esitatud tabelis 1. Perekonnaseis, ha ridustase, palgavahe ja töö iseloom kahes grupis ei erinenud ning tabelis neid ei kajastata. Kroonilisi luu- ja lihaskonna haigusi esines FL grupis kahel (5,88%) ning KG grupis ühel (2,94%) uuritaval; traumasid esines FL grupis kahel (5,88%) ning KG grupis ühel (2,94%) uuritaval. Ainsa erinevusena kasutas FL grupp eelnenud kolme kuu jooksul sagedamini toidulisandina magneesiumi ja nende seas oli enam kehaliselt väga ak tiivseid naisi.

Tabel 1. Uuritavate sotsiaal-demograafilised andmed, toidulisandite tarbimine ja keha line aktiivsus

FL KG p =  n = 34 n = 34

Vanus (keskmine; SD) 36,3; 7,3 36,4; 7,3 MO

Toidulisandite kasutamine viimase aasta jooksul (%) ei 50,00 61,76 MO < 10 päeva 5,88 2,94 MO 10 59 päeva 14,71 14,71 MO 60 180 päeva 17,65 14,71 MO > 180 päeva 11,76 5,88 MO

24
RAKENDUSUURINGUTEST

FL KG

p =  n = 34 n = 34

Mg 20,59 8,82 MO Ca 0,00 2,94 MO Vitamiin D 52,94 58,82 MO Vitamiin B 8,82 8,82 MO Kehaline aktiivsus MET (%) Väheaktiivsed 0,00 5,88 MO

Luutihedusega seotud mi krotoitainete kasutamine toidulisandina (%)

Keskmiselt aktiivsed 41,18 61,76 MO Väga aktiivsed 61,76 32,35 0,029

FL – Fitlap uuringugrupp; KG – kontrollgrupp; MO – statistiliselt mitteoluline; MET –metaboolne ühik Uuringugruppide kehakoostist (sh luutihedust) kajastab tabel 2. FL grup pi kuulujate kehamass ja rasvavaba mass oli KG grupiga võrreldes suu rem, samuti mõjutas seda FL gruppi kuulumine (koef. 3674,8; p = 0,008). Keskmiselt tarbiti FL grupis 0,16 g/kg kohta valke (mõju: koef. 20,1; p < 0,001) ja 5,7 g kiudaineid (mõju: koef. 6,4; p = 0,001) päevas rohkem kui KG grupis. FL grupis oli toidust saadava magneesium (mõju: 1845,0; p < 0,001) ja kaltsiumi kogus oluliselt suurem.

Lähtuvalt Synlabi vereseerumi referentsväärtustest (Mg > 0,66 mmol/L, Ca > 2,1 mmol/L, seerum 25(OH)D ˃ 75 nmol/L, vitamiin B12 > 150 pmol/L) esines vereparameetritest lähtuvalt defitsiiti magneesiumi puhul 1–1 vastavalt FL–KG grupis; kaltsiumi puhul 2–0; vitamiini D puhul 17–18; vitamiini B12 puhul 0–2. FL grupis oli vereseerumis tunduvalt suurem vitamiini B12 sisaldus (p < 0,001) võrreldes KG grupiga. Erinevusi ve reparameetrite laboriväärtustes vitamiini D, kaltsiumi ja magneesiu mi osas kahe grupi vahel ei esinenud. Regressioonanalüüsi tulemused näitasid, et toiduga saadav kaltsium langetas seda vereseerumis (koef. -1,8; p = 0,02) ja toidulisandina tarbitud magneesium langetas samuti magneesiumisisaldust veres (koef -0,032; p = 0,05). Ülejäänud määratud

25 ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

ARTIKLID

mikroelementide sisaldus toidus või selle toidulisandina kasutamine ei mõjutanud vereparameetreid.

Tabel 2. Kehakoostise parameetrid, mikro ja makroelementide hulk toidus ning mikro elementide hulk veres.

Parameetrid Kõik (mediaan, kvartiilid) FL (mediaan, kvartiilid)

Kehakoostise parameetrid

KG (mediaan, kvartiilid) p =

Pikkus (cm) 169,3; 165 172 170; 165 172 169; 165 173 MO

Kehamass (kg) 70; 62,8 85,3 73,4; 68 84 66; 59 87 0,048

KMI (kg/m2) 25,2; 22,3 28,2 26,4; 23,7 28,3 23,2; 20,5 20,1 0,053

Rasvamass (kg) 24; 18,8 34,0 27,2; 20,0 31,5 22; 18,4 35,5 MO

Rasvaprotsent 35,3; 31 40,6 35,6; 30,6 40,5 35; 31,8 40,6 MO

Rasvavaba mass (kg) 43,5; 40,1 48 46; 43 48,2 41,3; 38,5 46,2 0,008

Mikroelementide hulk veres

Ca (mmol/L) 2,33; 2,28 2,38 2,33; 2,28 2,38 2,33; 2,27 2,38 MO

Mg (mmol/L) 0,82; 0,78 0,84 0,82; 0,79 0,84 0,82; 0,77 0,84 MO

Vitamiin D (mmol/L) 73,7; 58,5 94 75,2; 61,6 93,5 73,3; 55,4 98,5 MO

Vitamiin B12 (pg/mL) 446,1; 370,8 572,8 538,2; 428,7 683,3 396; 359,1 451,3 < 0,001

Mikroelementide hulk toidus

Mg (mg) 319,2;  269,5 380,8 335,5; 306 394,2 291,2; 227,2 375,6 0,007 Ca (mg) 799; 261,5 971,4 916,8; 674,4 1089,5 668,2; 518,6 820,7 < 0,001

Vitamiin D (μg) 3,27; 1,79 5,1 3,35; 1,88 5,4 2,94; 1,67 4,78 MO

Vitamiin B12 (μg) 4,50; 3,65 5,54 4,54; 3,87 5,44 4,56; 3,27 5,80 MO

26
RAKENDUSUURINGUTEST

Parameetrid Kõik (mediaan, kvartiilid) FL (mediaan, kvartiilid) KG (mediaan, kvartiilid) p =

Toidust saadav keskmine kaloraaž ja makrotoitained

Energia (kcal)

1821,4; 1579,4 1944,6 1840,5; 1627,6 2034 1741,0; 1507,5 1940,7 MO

Süsivesikud (g) 203; 170,7 242 215,1; 175,6 247,8 198,6; 158,1 216,5 MO

Kiudained (g) 20,1; 16,6 25,6 23,9; 18,5 28,9 18,2; 14,3 21,9 < 0,001

Rasvad (g) 74,6; 63,5 86,9 71,6; 63,5 83,1 77,6; 64,1 91,5 MO

Valgud (g) 78,7; 64,9 92,7 85; 78,6 96,8 65,9; 55,4 80,1 < 0,001 Alkohol (g) 0; 0 6 0; 0 9,5 0; 0 5 MO

FL – Fitlap uuringugrupp; KG – kontrollgrupp; BMD – luutihedus; WB – kogu keha; L1–L4 – lülisammas; FN – reieluu kael; KMI – kehamassiindeks; MO – statistiliselt mitteoluline

FL-i gruppi kuulumine mõjutas luutihedust võrreldes KG grupiga igas uuritud piirkonnas: kogu kehas (koef. 0,07), lumbaalpiirkonnas (koef. 0,09) ja reieluu kaelas (koef. 0,06). Vt joonis 1. Kõikidest uuritavatest esines Maailma Terviseorganisatsiooni (MTO; World Health… 1994) definitsiooni kohaselt osteopeenia (T-skoor –1 kuni –2,5 SD) lumbaal piirkonnas ja reieluu kaelas samaaegselt neljal uuritaval, seitsmel ainult lumbaalpiirkonnas ning kahel uuritaval reieluu kaela piirkonnas. Ühel uuritaval esines osteoporoos lumbaalpiirkonnas ja osteopeenia reieluu kaelas. Luuhõrenemisega neli naist (5,88%) kuulusid FL gruppi ning kümme naist (14,71%) KG gruppi. Eelmainitud uuritavad tarbisid toi dulisandina vitamiini D (n = 9), kaltsiumi (n = 1) ja magneesiumi (n = 1) preparaate. Ühel kontrollgrupi liikmel, kes muu hulgas tarbis lisaks vi tamiini D ja kaltsiumi preparaate, oli osteoporoos (T-skoor ≤ –2,5 SD). Sealjuures ei olnud keegi oma luude seisundist teadlik.

27 ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

ARTIKLID

Joonis 1. Kogu keha (WB), lülisamba (L1–L4) ja reieluu kaela (FN) luutihedus (BMD) Fitlap järgijatel võrreldes kontrollgrupi liikmetega.

Nagu näha tabelis 3, suurendab FL toitumiskava järgimine regressioonanalüüsi põhjal luutihedust igas uuritud piirkonnas. Suurem magneesiumisisaldus veres võib olla seotud väiksema luutihedusega kogu kehas ja lumbaalpiirkonnas. Kogu keha luutihedust mõjutab positiivselt kaltsium

28
RAKENDUSUURINGUTEST

toidus, kuid kaltsium ja vitamiin D toidulisandina on seotud väiksema luutihedusega. Suurem rasvavaba mass suurendas luutiheduse näitajaid kogu kehas ning reieluu kaelas, kuid kõrgem rasvamass seostus suure ma luutihedusega lumbaalpiirkonnas. Luu- ja lihaskonna kroonilised haigused, traumad, sissetulek, vanus, tööl käimine ja kehaline aktiivsus, kalorsus ning makrotoitained ei mõjuta luutihedust.

Tabel 3. Fitlapi ja muude uuritud parameetrite mõju erineva piirkonna luutihedusele. Esitatud on vaid ühese lineaarse regressioonanalüüsi andmed, kus mõju on statistiliselt oluline.

Mõjurid

Fitlap 0,07 0,005 0,09 0,007 0,06 0,038 Ca toidulisandina 0,07 0,026 0,32 0,033 0,25 0,044 Vitamiin D toidulisandina 0,07 0,051

Ca toidus 0,001 0,015 0,002 0,010 0,001 0,005

Pikkus (cm) 0,005 0,054 0,01 0,005 0,01 0,018 Kehamass (g) 0,003 < 0,001 0,006 < 0,001 0,01 < 0,001 KMI 0,01 0,001 0,02 < 0,001 0,01 < 0,001

Rasvamass (g) 0,00003 0,005 0,00007 < 0,001 0,00005 0,001

Rasvaprotsent 0,01 0,003 0,01 0,008

Rasvavaba mass (g) 0,0001 < 0,001 0,0002 < 0,001 0,0001 < 0,001 Mg laboriväärtus 0,38 0,055 0,51 0,056

BMD – luutihedus; WB – kogu keha; L1–L4 – lülisammas; FN – reieluu kael; KMI –kehamassiindeks

Arutelu

Teadaolevalt pole kommertsliku FL toitumiskava järgivate naiste luuti hedust ja seda mõjutavaid tegureid varem uuritud. Selgus, et üle kolme

29 ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST
WB BMD L1 L4 BMD FN BMD koef p =  koef p =  koef p =

ARTIKLID

aasta kestnud n-ö kontrollitud ja mitmekülgne toitumine, kus võrreldes kontrollgrupiga süüakse rohkem valku ja kiudaineid, mõjutas positiivselt luutihedust kõigis kolmes uuritud piirkonnas. Lisaks toitumisprogrammi järgimisele mõjuvad luutihedusele positiivselt ka kehapikkus ja kehakoostise parameetrid, mis seab ohtu luuhõrenemise seisukohalt väiksema kehamassiga ja lühemad naised. Antud töö tulemuste põhjal ei mõjutanud luutihedust kehaline aktiivsus (MET järgi), sissetulek, tööta mine, vanus ega perekonnaseis. Mikrotoitainetest parandas luutihedust kaltsiumi saamine toidust, kuid nii selle kui ka vitamiini D tarbimisel toidulisandina oli luutihedusele negatiivne mõju.

FL toitumiskavas on valkude osakaal soovitatavast energiahulgast suu rem ning süsivesikute osakaal selle võrra väiksem, kui oli toodud Eesti toitumis- ja liikumissoovituste (2015) kohaselt – vastavalt 10−20% valke ning 50−60% süsivesikuid. FL esindaja sõnul on selline erinevus tingitud sellest, et enamiku FL järgijate eesmärk on kaalulangus (isiklik kontakt 21.01.2022). Varasemate uuringute tulemused näitavad valkude mõju luudele erinevalt. Nimelt parandab nende tarbimine kaltsiumi imendu mist soolestikus ja vähendab kõrvalkilpnäärme hormoonide sisaldust (Kerstetter jt 2003). Sellel on omakorda positiivne mõju luutihedusele (Conigrave jt 2008), mis võib selgitada FL grupi suuremat luutihedust. Nad tarbisid keskmiselt 0,16 g/kg rohkem valke kui KG grupp. Samas on Rizzoli jt (2018) näidanud, et suure valgusisaldusega dieet ja rohke kalt siumi eritumine uriiniga on seotud osteoporoosi tekkega, kuigi ka nemad leidsid positiivse seose valgutarbimise ja luumurdude vähenemise vahel. Samuti tarbisid suurema luutihedusega uuritavad rohkem kiudaineid. Kiudained mõjutavad soolestiku mikrobiootat (Myhrstad jt 2020), mis omakorda mõjutab luukoega seotud rakke (Zhang jt 2018), avaldades sel viisil positiivset toimet luutihedusele (Zhou jt 2020). Selle töö raames mikrobioomi siiski ei uuritud.

Vereparameetritest oli uuritavate hulgas magneesiumi defitsiit kahel (2,94%), kaltsiumi defitsiit kahel (2,94%), vitamiini D defitsiit 35-l

30
RAKENDUSUURINGUTEST

(51,47%) ja vitamiini B12 defitsiit kahel (2,94%) uuritaval. Magneesiu mi ja kaltsiumi defitsiit vähendab luukoe jäikust ja vastupidavust ning luumassi (Castiglioni jt 2013). FL grupp tarbis toiduga rohkem magneesiumi ja kaltsiumi, kuigi erinevus toidus mõjutas vereparameetritest vaid suuremat vitamiini B12 sisaldust võrreldes KG grupiga. Siiski ei saa vere parameetri arvväärtuse järgi alati ja iga parameetri juures anda kindlaid hinnanguid. Kui organism töötab n-ö normaalselt (haiguste puudumine) ja mõne mikrotoitaine pikaajalist defitsiiti ei esine, siis korrigeerivad eri nevad bioloogilised mehhanismid verenäitajad indiviidile sobivaks küllalt kiiresti pärast söömist. Näiteks magneesiumisisaldus on reguleeritud dieedi, sooletrakti pH, soo, kaalu ja mitme siseelundi tööga (Workinger 2018). Samuti on veres kaltsiumisisaldus reguleeritud väga paljude meh hanismidega, mistõttu ei pruugi selle seerumi väärtus olla hindamiseks usaldusväärne näitaja. Siiski seostus luutihedus suurema kaltsiumisisaldusega dieedis, kinnitades MTO toitumissoovitusi (Allen jt 2006). Luukoe jaoks on tähtis vitamiin D, mille parim allikas on päikesevalgus, kuid vitamiini D puudus on üks enamlevinumaid mikrotoitainete defit siidi liike Eestis (Kull jt 2009). Kõik uuringus osalejad tarbisid toiduga päevasest soovitatavast kogusest vähem vitamiini D (norm 7,5 μg; Ter vise Arengu … 2015). Vitamiini D puuduse toidus võis kompenseerida päikesevalgus, sest uuring viidi läbi juunis, mis on Eestis üks päikesepais telisemaid kuid. Vereparameetrite tulemus oli siiski keskmiselt normväär tuse alampiiril. Vitamiini D tarbimine toidulisandina seostus väiksema luutihedusega lumbaalpiirkonnas (L1–L4). Kahjuks ei tea me uuritavate toidulisandina tarbitud vitamiini D päevaseid annuseid, kuid on leitud, et vitamiini D suur annus põhjustab tasakaalutust osteoblastide ja os teoklastide arvus (Burt jt 2019).

Kaltsium ja vitamiin D toidulisandina on seotud väiksema luutiheduse ga, mis võib olla tingitud nende homöostaatilise suhte tasakaaluhäirest. Ka Reid jt (2015) leidsid, et kaltsiumil toidulisandina ei ole kasutegu rit luumassi ega luukoe uuenemisel. Teadupärast ei teadnud väikese

31 ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

ARTIKLID

luutihedusega uuritavad varem oma luutervise kohta midagi ja see välis tab võimaluse, et nad võtsid teadlikult toidulisandeid eesmärgiga suuren dada luutihedust. Kui patsient oleks oma luuhõrenemisest teadnud, oleks kaltsiumi ja vitamiini D kasutamine toidulisandina ning selle negatiivne mõju luudele võinud tähendada vaid seda, et neid toidulisandeid kasu tatigi ravi eesmärgil. Samas võib kaltsiumi ja vitamiini D mõju luudele olla seotud mitte ainult nende tarbimisega nn puhtal kujul, vaid nende õige omastamine ja mõju organismis võivad olla seotud teatud ainetega toidus, mille toime avastatakse tulevikus. Ka postmenopausis naistele soovitatud ravim (Alendronic acid / Colecalciferol Zentiva) luuhõrene mise korral sisaldab vitamiini D3 mõju saavutamiseks ka aleondronaati (alendroonhapet; https://bit.ly/3LuGHLw).

Analoogselt varasemate uuringutega (Sioen jt 2016, Kim jt 2018) oli FL järgimise kõrval põhiline luutiheduse mõjur rasvavaba mass. Ho-Pham jt (2014) ning Hart jt (2017) kinnitavad lihaste (rasvavaba massi üks komponent) tähtsat osa üldpopulatsioonis luukoe mehaanilise kaitse tagamisel, tugevuse arendamisel, säilitamisel ja parandamisel. Eelmaini tud tegurist lähtuvalt võib luutiheduse puhul pidada tähtsaks mõjuriks kehalist aktiivsust, mida on kinnitanud ka varasemad uuringud (Setuain jt 2015, Santos jt 2017). Käesolevas uuringus ei avaldunud statistili selt oluline mõju. Lähtudes Blandi jt (2020) seisukohast võib oletada, et kehalise aktiivsuse mõju luutihedusele oli uuritavate seas suurim teismeeas, kujundades tippluumassi ning täiustades luustruktuuri. Uuritavate praeguse vanuse juures ei avaldunud kehalise aktiivsuse statistiliselt olu line mõju.

MTO definitsioonist (Obesity: Preventing ... 2000) lähtudes oli FL grupis ülekaalus kaks kolmandikku uuritavatest, kellest omakorda kolmandik oli rasvunud, KG grupis oli neid vastavalt kolmandik ja pool. Arvestades as jaolu, et 90% FL toitumiskava järgijatest soovivad kehamassi vähendada (isiklik kontakt 21.01.2022), võime arvata, et selle uuringugrupi liikmete hulgas oli ka neid, kes praegu on küll normaalkaalus, kuid on mingil ajal

32
RAKENDUSUURINGUTEST

olnud ülekaalus. Kui ülekaalulisus tekkis täiskasvanueas, siis võib see olla seotud suurema luutihedusega FL grupis ja kaitsta osteoporootiliste murdude vastu, nagu on kirjeldatud ka varem (Dimitri jt 2012; Johansson jt 2014). FL grupi keskmine kehamassiindeks ja kehamass olid võrreldes KG grupiga suuremad, mille seost suurema luutihedusega on kinnitatud ka varasemates uuringutes (Morin jt 2009, Ma jt 2021). Suurem rasva mass seostus suurema luutihedusega vaid lumbaalpiirkonnas. Antud töö kinnitab Saarelaineni jt (2011) töö tulemusi, mis näitavad positiivset seost kehatüve suurema rasvamassiga. Ho-Phami jt (2014) järgi viitab positiivne seos rasvamassi ja luutiheduse vahel suguhormoonide ning õige toitumise tähtsusele.

Hoolimata uuritavate suhtelisest noorest east esines 22% kõikidest uu ritavatest luuhõrenemine. Maksimaalse luutiheduse lumbaalpiirkonnas saavutavad naised vanuses 33–40 aastat (Berger jt 2010), seega on uurin gutulemused murettekitavad – uuritavate keskmine vanus oli 36 aastat ning nendest 12 naisel (17,65%) esines nimetatud regioonis luuhõrene mine. Selle põhjuseks võib olla vähene kehaline aktiivsus (Knell jt 2019) ja tasakaalustamata toitumine lapseeas (Brettschneider 2021), mistõttu ei ole saavutatud tervislikku tippluumassi. Kahjuks ei küsitud selles töös uuritavate lapseea kehalise aktiivsuse ega toitumise kohta.

Töö positiivseks küljeks võib pidada seda, et varem pole pikaaegse ja re gulaarse kommertsliku toitumiskava järgimise mõju Eestis (sh erinevate meetoditega) uuritud. Valim pole küll suur, kuid annab olukorrast siiski esmase ülevaate. Ankeedis esines mõningaid puudusi – nimelt ei küsi tud toidulisandite kasutamisel eraldi vitamiini B12 kohta. Seega tugineb käesolev teave peamiselt toidulisandite ja multivitamiinide kohta käivatel andmetel, kus vitamiin B12 on vaid üks komponent. IPAQ küsimustiku põhjal pole MET määramine väga täpne ega läbinisti objektiivne kehalise aktiivsuse määramise meetod, sest põhineb vaid kolme päeva näitajatel ning kehalise tegevuse detailne sisu (sh intensiivsus) on teadmata. Vaata mata puudusele kasutatakse IPAQ küsimustikku teadustöödes laialdaselt

33 ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

ARTIKLID

üle maailma (näiteks Pearce jt 2020, Murray jt 2020), sh Eestis (näiteks Tali jt 2016). Samuti pole teada uuritavate varasemate raseduste arv ega suitsetamisharjumused, mis on samuti luutiheduse kujunemise tähtsad mõjutegurid.

Järeldused

Uuringu tulemuste põhjal võib öelda, et uuringugruppi sattunud ja regu laarselt vähemalt viimased kolm aastat kommertsiaalset Fitlap toitumis kava järgivate naiste luutihedus on parem kui nendel, kes ei pea eridieeti ega järgi toitumiskavu. Siinkohal tuleb rõhutada, et uuringu tulemused ei ole luutiheduse osas ülekantavad teiste kommertsiaalsete toitumiskavade järgijatele. Luutihedust mõjutab positiivselt kehapikkus, kehakoostis ja kaltsiumi saadavus toiduga. Seega võib lugeda luuhõrenemise riskigruppi kuuluvaks lühemaid ja väiksema kehamassiga naisi. Luutihedust mõjutavad mikrotoitained tuleks aga omastada toidust (mitte toidulisanditest), sest toidust saadud kaltsium tugevdab luid, kuid kaltsiumi ja vitamiini D tarbimine toidulisandina viib luude hõrenemiseni.

Allikaloend

Alendronic acid/Colecalciferol Zentiva 70 mg/5600 RÜ tabletid. Patsiendi infoleht: teave kasutajale. https://bit.ly/3LuGHLw (21.09.2022)

Allen, L., Benoist, B., Dary, O., Hurrell, R. (2006). Guidelines on Food Fortification with Micronutrients. WHO. https://bit.ly/35KbK5G (10.03.2022)

Berger, C., Goltzman, D., Langsetmo, L., Joseph, L., Jackson, S., Kreiger, N., Tenen house, A., Davison, K. S., Josse, R. G., Prior, J. C., Hanley, D. A., & CaMos Research Group. (2010). Peak bone mass from longitudinal data: implications for the preva lence, pathophysiology, and diagnosis of osteoporosis. Journal of Bone and Mineral Research, 25(9): 1948–1957.

Black, R. E., Victora, C. G., Walker, S. P., Bhutta, Z. A., Christian, P., de Onis, M., Ezzati, M., Grantham-McGregor, S., Katz, J., Martorell, R., Uauy, R., & Maternal and Child Nutrition Study Group (2013). Maternal and child undernutrition and overweight in low-income and middle-income countries. The Lancet, 382(9890): 427–451.

34
RAKENDUSUURINGUTEST

Bland, V. L., Heatherington-Rauth, M., Howe, C., Going, S. B., & Bea, J. W. (2020). Association of objectively measured physical activity and bone health in children and adolescents: a systematic review and narrative synthesis. Osteoporosis Inter national, 31(10): 1865–1894.

Brettschneider, A.-K., Barbosa, C.L., Haftenberger, M., Lehmann, F., Mensink, G. B. M. (2021). Adherence to food-based dietary guidelines among adolescents in Germany according to socio-economic status and region: results from Eating Study as a KiGGS Module (EsKiMo) II. Public Health Nutrition, 24(6): 1216–1228.

Burt, L. A., Billington, E. O., Rose, M. S., Raymond, D. A., Hanley, D. A., & Boyd, S. K. (2019). Effect of High-Dose Vitamin D Supplementation on Volumetric Bone Density and Bone Strength. JAMA, 322(8): 736.

Calton J. B. (2010). Prevalence of micronutrient deficiency in popular diet plans. Jour nal of the International Society of Sports Nutrition, 7: 24.

Castiglioni, S., Cazzaniga, A., Albisetti, W., & Maier, J. A. (2013). Magnesium and osteoporosis: current state of knowledge and future research directions. Nutrients, 5(8): 3022–3033.

Conigrave, A. D., Brown, E. M., & Rizzoli, R. (2008). Dietary Protein and Bone Health: Roles of Amino Acid–Sensing Receptors in the Control of Calcium Metabolism and Bone Homeostasis. Annual Review of Nutrition, 28(1): 131–155.

Dieedid. Toitumine. https://bit.ly/3Kz9D3u (09.12.2021)

Dimitri, P., Bishop, N., Walsh, J. S., & Eastell, R. (2012). Obesity is a risk factor for frac ture in children but is protective against fracture in adults: a paradox. Bone, 50(2): 457–466.

Eesti toitumis- ja liikumissoovitused. (2015). https://bit.ly/3BqtZJ2 (21.09.2022)

Hart, N. H., Nimphius, S., Rantalainen, T., Ireland, A., Siafarikas, A., & Newton, R. U. (2017). Mechanical basis of bone strength: influence of bone material, bone structure and muscle action. Journal of Musculoskeletal & Neuronal Interactions , 17(3): 114–139.

Ho-Pham, L. T., Nguyen, U. D. T., Nguyen, T. V. (2014). Association Between Lean Mass, Fat Mass, and Bone Mineral Density: A Meta-analysis. The Journal of Clinical Endocrinology & Metabolism, 99: 30–38.

IPAQ (International Physical Activity Questionnaire). http://www.ipaq.ki.se (29.01.2022).

35 ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

ARTIKLID

Johansson, H., Kanis, J. A., Odén, A., McCloskey, E., Chapurlat, R. D., Christiansen, C., Cummings, S. R., Diez-Perez, A., Eisman, J. A., Fujiwara, S., Glüer, C. C., Goltzman, D., Hans, D., Khaw, K. T., Krieg, M. A., Kröger, H., LaCroix, A. Z., Lau, E., Leslie, W. D., Mellström, D., Melton III, L. J., O’Neill, T. W., Pasco, J. A., Prior, J. C., Reid, D. M., Rivadeneira, F., van Staa T., Yoshimura, N., Zillikens, M. C. (2014). A meta-analysis of the association of fracture risk and body mass index in women. Journal of Bone and Mineral Research, 29(1): 223–233.

Kerstetter, J. E., O’Brien, K. O., & Insogna, K. L. (2003). Dietary protein, calcium metabolism, and skeletal homeostasis revisited.  The American Journal of Clinical Nutrition, 78(3): 584S–592S.

Kim, J., Kwon, H., Heo, B.-K., Joh, H. K., Lee, C. M., Hwang, S. S., Park, D., & Park, J. H. (2018). The Association between Fat Mass, Lean Mass and Bone Mineral Den sity in Premenopausal Women in Korea: A Cross-Sectional Study. Korean Journal of Family Medicine, 39(2): 74–84.

Knell, G., Durand, C. P., Kohl, H. W., Wu, I. H. C., & Pettee Gabriel, K. (2019). Prevalence and Likelihood of Meeting Sleep, Physical Activity, and Screen-Time Guidelines Among US Youth. JAMA Pediatrics, 173(4): 387–389.

Kranioti, E. F., Bonicelli, A., Gracia-Donas, J. G. (2019). Bone-mineral density: clinical significance, methods of quantification and forensic applications. Research and Reports in Forensic Medical Science Volume 9: 9–21.

Kull, M., Kallikorm, R., Tamm, A., Lember, M. (2009). Seasonal variance of 25-(OH) vitamin D in the general population of Estonia, a Northern European country. BioMed Central Public Health, 9: 22.

Ma, M., Feng, Z., Liu, X., Jia, G., Geng, B., Xia, Y. (2021). The Saturation Effect of Body Mass Index on Bone Mineral Density for People Over 50 Years Old: A CrossSectional Study of the US Population. Frontiers in Nutrition, 8: 763677.

Morin, S., Tsang, J. F., Leslie, W. D. (2009). Weight and body mass index predict bone mineral density and fractures in women aged 40 to 59 years. Osteoporosis Interna tional, 20: 363–370.

Murray, J. M., Coleman, H. G., & Hunter, R. F. (2020). Physical activity and cancer risk: Findings from the UK Biobank, a large prospective cohort study. Cancer Epi demiology, 68: 101780.

36
RAKENDUSUURINGUTEST

Myhrstad, M., Tunsjø, H., Charnock, C., & Telle-Hansen, V. H. (2020). Dietary Fiber, Gut Microbiota, and Metabolic Regulation-Current Status in Human Randomized Trials. Nutrients, 12(3): 859.

Nutridata (toitumise infosüsteem). https://www.nutridata.ee/et/ (12.10.2021).

O’Leary, F., & Samman, S. (2010). Vitamin B12 in Health and Disease. Nutrients, 2(3): 299–316.

Obesity: Preventing and managing the global epidemic. (2000). WHO technical report series, (894): 1–253. https://bit.ly/3Fo8TMY (06.05.2022)

Park, S.B., Kim, J., Jeong, J.H., Lee, J.K., Chin, D.K., Chung, C.K., jt. (2016).Preva lence and incidence of osteoporosis and osteoporotic vertebral fracture in Korea: nationwide epidemiological study focusing on diferences in socioeconomic status. Spine,41(4): 328–336.

Parm, Ü., Tamm, A.-L., Aasmäe, T., Liiv, K., Orav, A., Jaansoo, E., Lohu, K., Tamme, I. (2022). Regular and Long-Term Effects of a Commercial Diet on Bone Mineral Density. Dietetics, 1: 78–87.

Pascual, R. W., Phelan, S., La Frano, M. R., Pilolla, K. D., Griffiths, Z., & Foster, G. D. (2019). Diet Quality and Micronutrient Intake among Long-Term Weight Loss Maintainers. Nutrients, 11(12): 3046.

Pearce, M., Strain, T., Kim, Y., Sharp, S. J, Westgate, K., Wijndaele, K., Gonzales, T., Wareham, N. J. & Brage, S. (2020). Estimating physical activity from self-reported behaviours in large-scale population studies using network harmonisation: findings from UK Biobank and associations with disease outcomes. International Journal of Behavioral Nutrition and Physical Activity, 17: 40.

Puciato, D., Borysiuk, Z., & Rozpara, M. (2017). Quality of life and physical activity in an older working-age population. Clinical Interventions in Aging, 12: 1627–1634.

Reid, I. R., Bristow, S. M., Bolland, M. J. (2015). Calcium supplements: benefits and risks. Journal of Internal Medicine, 278(4): 354–368.

Remmel, L.; Jürimäe, J.; Tamm, A.-L.; Purge, P.; Tillmann, V. (2021). The associations of body image perception with serum resistin levels in highly trained adolescent Estonian rhythmic gymnasts. Nutrients, 13: 3147.

Rizzoli, R., Biver, E., Bonjour, J.-P., Coxam, V., Goltzman, D., Kanis, J. A. jt. (2018). Benefits and safety of dietary proteiin for bone health – an expert consensus paper endorsed by the European Society for Clinical and Economical Aspects of

37 ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

ARTIKLID

Osteoporosis, Osteoarthritis, and Muscoloskeletal Diseases and by the Interna tional Osteoporosis Foundation. Osteoporosis International, 29(9): 1933–1948.

Saarelainen, J., Honkanen, R., Kröger, H., Tuppurainen, M., Jurvelin, J. S., & Niska nen, L. (2011). Body fat distribution is associated with lumbar spine bone density independently of body weight in postmenopausal women. Maturitas, 69(1): 86–90.

Salari, N., Ghasemi, H., Mohammadi, L., Behzadi, M. H., Rabieenia, E., Shohaimi, S., & Mohammadi, M. (2021). The global prevalence of osteoporosis in the world: a comprehensive systematic review and meta-analysis. Journal of Orthopaedic Surgery and Research, 16(1): 609.

Santos, L., Elliott-Sale, K. J., & Sale, C. (2017). Exercise and bone health across the lifespan. Biogerontology, 18(6): 931–946.

Setuain, I., Martinikorena, J., Gonzalez-Izal, M., MartinezRamirez, A., Gómez, M., Alfaro-Adrián, J., & Izquierdo, M. (2015). Vertical jumping biomechanical evaluation through the use of an inertial sensor-based technology. Journal of Sports Sciences, 34(9): 843–851.

Sioen, I., Lust, E., De Henauw, S., Moreno, L. A., & Jiménez-Pavón, D. (2016). Associa tions Between Body Composition and Bone Health in Children and Adolescents: A Systematic Review. Calcified Tissue International, 99(6): 557–577.

Synlab, https://bit.ly/3HTY9pz (10.032022).

Zhang, J., Lu, Y., Wang, Y., Ren, X., Han, J. (2018). The impact of the intestinal micro biome on bone health. Intractable & Rare Diseases Research, 7(3): 148–155.

Zhou, T., Wang, M., Ma, H., Li, X., Heianza, Y., Qi, L. (2020). Dietary fiber, genetic variations of gut microbiota-derived short-chain fatty acids, and bone health in UK Biobank. The Journal of Clinical Endocrinology & Metabolism, 106: 201–210.

Tali, M., Lusmägi, P., & Unt, E. (2016). Leisure time physical activity in Estonian po pulation: adherence to physical activity recommendations and relationships with overweight. Archives of Public Health, 74(1): 36.

Tervise Arengu Instituut (TAI) (2021). https://bit.ly/3Ct16fD (07.01.2022).

World Health Organization. Assessment of Fracture Risk and Its Application to Scree ning for Postmenopausal Osteoporosis; WHO: Geneva, Switzerland, 1994. https:// bit.ly/3tPQLXj (5.012022).

Workinger, J. L., Doyle, R. P., & Bortz, J. (2018). Challenges in the Diagnosis of Mag nesium Status. Nutrients, 10(9): 1202.

38
RAKENDUSUURINGUTEST

TARTU

TERVISHOIU KÕRGKOOLI FÜSIOTERAPEUDI ÕPPEKAVA ESIMESE AASTA ÜLIÕPILASTE ELUSTIILI JA TERVISENÄITAJAD

The Lifestile and Health Parameters of Tartu Health Care College Firts Year Physiotherapy Students

Ivi Vaher, Eva Mengel. Laura Fjodorova, Anna Tšugunova, Gertrud Tomson, Lia Daria Savinova, Liis Hallapuu, Liisbet Lamp, Eliise Arro, Eliina Orgla

Abstract

The job specification of a physiotherapist requires good physical ability and promoting healthy lifestyles. Previously, the lifestyle of students studying physiotherapy has not been studied longitudinally in Estonia. The aim of the study was to describe the anthropometric parameters, body composition, phy sical activity and capacity, as well as eating and sleeping habits of the first-year students of three different physiotherapist study programs who started their studies at the Tartu Health College (THCC) in 2021–2022. All together 29 students agreed to participate, 11 full-time students and 11 part-time students from the 2021/2022, and 7 full-time students from the 2022/2023 academic year. The research has been approved by the Human Research Ethics Commit tee of the University of Tartu (Protocol 341/T-3). The subjects’ resting blood pressure and heart rate, anthropometric parameters and body composition were measured, physical capacity testing was performed, and physical activity monitors were set to be worn 7 consecutive days. All subjects completed out an electronic combined questionnaire, which explained the subjects’ background data and lifestyle and eating habits, as well as their sleep quality and physical activity level. The overall health parameters (anthropometric and body com position) of students studying physiotherapy at THCC with different study programs are good in the first year of studies, according to gender and age-based norms. The eating and sleeping habits of the students studying the first-year physiotherapist curriculum with different workloads are similarly rather good

39 ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

ARTIKLID

at the beginning of their studies. Each study group includes students with low, moderate and high levels of physical activity, but their proportion in the study groups is different. The students’ subjectivly assessed daily physical activity level corresponds to the actual daily physical activity level, whereas the sleep quality of students who regularly go to training and are more physically active on a full-time basis is better.

Keywords: physical therapy student, lifestyle, physical ability, physical acti vity, diet, sleep habits

Sissejuhatus

Füsioterapeudi ametispetsiifika eeldab head kehalist võimekust (Black jt 2012) ning eeskujuks olemist tervislike eluviiside (Verhagen ja Engbers 2009) ja kehalise aktiivsuse propageerimisel (Dabrowska-Galas jt 2013). Sellised omadused peavad olemas olema või kujunema füsioteraapia eri ala üliõpilastel, kuid on teada, et kõrgkoolis õppimise aeg on vaimselt pingeline, mis muudab tervislike eluviiside viljelemise keeruliseks (Rao jt 2012). Kõrgkooli õppima asumine viib sageli kehalise aktiivsuse vähene miseni ja toitumisharjumuste muutusteni, mille tulemusena keha koostis muutub, kehamass suureneb ja kehaline võimekus halveneb (Beaudry jt 2019, López-Sánchez jt 2019). Stress, kiire eluviis ja elukoha muutus on peamised tegurid, mis soodustavad üliõpilaste ebatervislike toitumis harjumuste kujunemist (Uustal 2014, Swetaa jt 2018). Toitumine on aga otseselt seotud keha koostise ja kehamassiga (Correa-Rodriguez jt 2017). Võiks eeldada, et terviseteadusi õppivate füsioteraapia üliõpilaste puhul ei tule need muutused elustiilis esile, kuid kolmandik füsioteraapia üli õpilastest on ala- või ülekaalulised (sh rasvunud) (Multani jt 2013, Ojha jt 2018), kusjuures kuni 40%-l üliõpilastest väljendub normaalse kehamassi ja kehamassiindeksi juures liigne keha rasvaprotsent (Mihailova jt 2014, Zhang jt 2018).

Piisav kehaline aktiivsus õpingute ajal tagab hea kehalise võimekuse, mis omakorda on hea tervise ja vaimse võimekuse alus (Klimov ja Aizman

40
RAKENDUSUURINGUTEST

2016, Ojha jt 2018). Õpingute ajal kehalise aktiivsuse rutiin siiski halve neb. Dabrowska-Galas jt (2013) uurisid füsioteraapia üliõpilasi ja selgus, et kui enne ülikooli õppima asumist pidas 98% üliõpilastest end kehali selt aktiivseks, langes see ülikoolis õppimise ajal 38%-le. Kehva kehalise aktiivsuse põhjustena toovad üliõpilased välja ajapuuduse, treeninguteks sobiva koha puudumise, prioriteetide muutumise ning vähese sõprade ja lähedaste toetuse (Awadalla jt 2014, Kokong jt 2020). Kuivõrd suurem osa füsioteraapiat õppivatest üliõpilastest ei tegele sportimisega regulaarselt (Multani jt 2013), on nende kehaline võimekus pigem tagasihoidlik (Black jt 2012, Multani jt 2013, Mihhailova jt 2014). Eesti füsioteraapia üliõpi laste kehalist aktiivsust ja võimekust on valdavalt uuritud üliõpilastöödes ristiläbilõikelise uuringumudeli alusel ja tulemused sarnanevad rahvus vaheliste uuringu tulemustega. Eesti füsioteraapia üliõpilased hindavad oma kehalist aktiivsust paremaks, kui see tegelikult on (Temmo 2019). Nende kardiorespiratoorne võimekus on väike (Arras 2008, Ääremaa 2009) ja kehalised võimed üldiselt keskmisest kehvemad (Juhkam 2019).

Kehalise aktiivsusega on seotud ka une kvaliteet (Mahfouz jt 2020). Täis väärtuslik uni toetab nii akadeemilist kui ka kehalist võimekust (Leduc jt 2020). Piisav kehaline aktiivsus vähendab uinumiseks kuluvat aega, öiseid ärkamisi, päevast unisust ning suurendab sügava une osakaalu (Yang 2019). On teada, et üliõpilaste seas on unehäired levinud (Cates jt 2015, Leduc jt 2020), kuid Eesti füsioteraapia üliõpilaste uneharjumisi pole teadaolevalt uuritud.

Kuna Eesti füsioteraapia üliõpilaste tervisenäitajaid ja elustiiliharjumusi (kehaline aktiivsus, toitumine, uneharjumused) pole süsteemselt uu ritud, viiakse Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis aastatel 2021–2025 läbi ra kendusuuring „Füsioteraapia eriala üliõpilaste elustiil ja tervisenäitajad“ (vastutav uurija Ivi Vaher), mille eesmärk on selgitada longitudinaalselt Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava üliõpilaste elustiilija tervisenäitajaid ning nende näitajate vahelisi muutusi ja seoseid kogu õppeperioodi jooksul.

41 ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

ARTIKLID

Artiklis antakse ülevaade rakendusuuringu esimese uuringuaasta tule mustest.

Eesmärk on kirjeldada füsioterapeudi õppekava esimese kursuse üliõpilaste antropomeetrilisi näitajaid, kehalist aktiivsust ja võimekust ning nende toitumis- ja uneharjumusi.

Võtmesõnad: füsioteraapia üliõpilane, elustiil, kehaline võimekus, kehaline aktiivsus, toitumine, uneharjumused

Metoodika

Uuringu ülesehitus ja valim Rakendusuuringusse kutsuti osalema kaks Tartu Tervishoiu Kõrgkooli (TTHKK) füsioterapeudi õppekava täiskoormusega õppegruppi (alustanud õpinguid 2021/2022 ja 2022/2023 sügissemestril) ning üks osa koormusega õppegrupp (alustanud õpinguid 2020/2021 kevadsemestril). Uuringus osalemine on vabatahtlik. Kõik uuringus osalejad on allkir jastanud teadva nõusoleku vormi ning neil on õigus loobuda uuringus osalemisest igal ajal. Uuringust välistamise kriteeriumid olid/on rasedus, ägedas seisus haigused ja traumad. Uuringule on nõusoleku andnud Tar tu Ülikooli inimuuringute eetika komitee (protokolli number: 341/T-3 koosolek: 17.05.2021).

Uuringusse kaasamise esmane kutse saadeti kõikidele esimese kursuse üliõpilastele, kes sel hetkel olid registreeritud aktiivsete õppuritena ega viibinud akadeemilisel puhkusel (kokku erinevatest õpperühmadest 81 üliõpilast). Neist uuringus osalema nõustus 2021./2022. õppeaastal 11 täiskoormusel õppivat üliõpilast ning 11 osakoormusel õppivat üliõpi last ning 2022./2023. õppeaastal seitse täiskoormusel õppivat üliõpilast (kokku 29 üliõpilast).

Uuringupäeva hommikul mõõdeti uuritavate puhkeoleku vererõhk ja südamelöögisagedus, mõõdeti antropomeetrilised näitajad ning keha

42
RAKENDUSUURINGUTEST

koostis, kontrolliti kehalist võimekust ning seadistati kehalise aktiivsu se monitorid kandmiseks. Kõik uuritavad täitsid elektroonilise kombi neeritud küsimustiku, millega selgitati uuritavate taustaandmed ning elustiili- ja toitumisharjumused ning subjektiivse hinnangu alusel nende unekvaliteet ja kehalise aktiivsuse tase.

Puhkeoleku vererõhk ja südamelöögisagedus

Vererõhku mõõdeti üks kord pärast 10-minutilist rahulikku istumist sü damepoolselt õlavarrelt mehaanilise vererõhuaparaadiga (Riester Precica, Saksamaa) täpsusega 1 mm Hg. Ühe minuti südamelöögisageduse (SLS) määramiseks mõõdeti manuaalselt radiaalne pulss 30 sekundi jooksul ja saadud tulemus korrutati kahega. Mõõdeti kaks korda ja arvutati tule muste aritmeetiline keskmine (Craven ja Hirnle 2000).

Antropomeetrilised mõõtmised

Kehapikkus mõõdeti jalanõudeta seistes portatiivse antropomeetriga (GPM anthropometrical instruments, Switzerland) täpsusega 0,1 mm. Kehamass mõõdeti digitaalse kaaluga (Shoenle, Germany) täpsusega 0,1 kg. Kehapikkuse ja -massi alusel arvutati kehamassiindeks (KMI): kehamass (kg) / kehapikkus (m2). Talje ja puusa ümbermõõt mõõdeti mõõdulindiga SECA-203 (Seca, Germany) 0,1 mm täpsusega vastavalt naba või puusade kõige laiema piirkonna tasandilt väljahingamise ajal. Talje ja puusa ümbermõõtude omavaheline suhe arvutati valemiga talje ümbermõõt jagatuna puusade ümbermõõduga. Kehapikkust, -massi, talje ning puusade ümbermõõtu mõõdeti üks kord.

Keha koostis

Kogu keha rasvamass (RM) (kg), RM-i protsent (%), lihasmass (LM) (kg), kogu keha rasvavaba mass (kg), vistseraalne rasvamass (kg) määrati sead mega Seca mBCA 525 (Seca, Germany). LM% arvutati varem mõõdetud kogu kehamassi (kg) väärtuse alusel valemiga: LM (kg) / kogu kehamass (kg) × 100.

43 ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

ARTIKLID

Kehalise võimekuse hindamine

Kehalise võimekuse hindamiseks viidi pärast viieminutilist soojendust läbi kuus erinevat kehalise võimekuse testi. Testid tehti kindlas järjes tuses, võttes arvesse lokaalse või üldise (lihas)väsimuse tekkimist. Tehti järgmised testid: a) dominantse ja mittedominantse ülajäseme kämbla ja küünarvarre maksimaalse isomeetrilise pigistusjõu mõõtmine mehaa nilise hüdraulilise dünamomeetriga Jamar 5030J1 (JLW Instruments, USA) mõõtmistäpsusega 1 kg. Mõlema kehapoolega viidi läbi kolm katset ja tulemuseks arvutati katsete aritmeetiline keskmine; b) kõhu- ja kere lihaste vastupidavuse ja jõu hindamine selililamangust ülakeha tõstete testiga maksimaalse soorituseni kuni 75 kordust (Pescatello jt 2014); c) ülakeha jõu- ja vastupidavusvõimekuse hindamine kätekõverduste testiga eestoenglamangus maksimaalse soorituseni kordustes, kus naiste ja meeste testimisprotokoll erines (Pescatello jt 2014); d) reie ja sääre tagaküljel paiknevate ning alaseljalihaste elastsuse kombineeritud hin damine (painduvus) spetsiaalse hindamiskasti (12-1085 Standard Flexi bility Tester, USA) abil täpsusega 1 mm. Kahest soorituskatsest arvestati parimat (Pescatello jt 2014); e) keha üldist tasakaaluvõimet hinnati „too nekure testiga“. Tulemus fikseeriti sekundites. Nii parema kui ka vasaku jalaga tehti kolm katset ja arvestati parimat sooritust (Mackenzie 2005); f) kardiorespiratoorset võimekust ning pingutusjärgset taastumisvõimet hinnati Harvardi steptestiga (Mackenzie 2005). Soorituse alusel arvutati üldskoor, kasutades valemit: testi sooritamise aeg (maksimaalselt 5 min ehk 300 s) x 100 / (taastumise 1. min SLS + 2. min SLS + 3. min SLS).

Kehalise aktiivsuse ja uneharjumuste objektiivne ja subjektiivne hindamine

Uuritavate tegelik (objektiivne) kehaline aktiivsus ning ööune kestuse ja tõhususe näitajad selgitati aktiivsusmonitori Polar A300 (Polar OY, Finland) abil. Aktiivsusmonitori kanti seitse järjestikust päeva. Aktiivsus monitoriga registreeriti järgmised näitajad: päeva jooksul läbitud distants (km) ja sammude arv (n), päeva jooksul aktiivselt ja passiivselt veedetud

44
RAKENDUSUURINGUTEST

aeg (min), ööune kestus (min), rahuliku une protsent kogu une kestusest. Seitsme päeva andmete alusel arvutati ühe päeva keskmised näitajad.

Uuritavate subjektiivne kehaline aktiivsus selgitati rahvusvahelise keha lise aktiivsuse hindamise küsimustiku eestikeelse lühivormi abil (Inter national Physical Activity Questionnaire – Short Form, IPAQ-SF), mille kogutulemus peegeldab uuritava kehalise aktiivsuse intensiivsuse taset skaalal madal, mõõdukas, kõrge (Craig jt 2003).

Uuritavate subjektiivne taju üldise unekvaliteedi ja selle komponentide osas selgitati ingliskeelse küsimustiku (Pittsburgh Sleep Quality Index, PSQI) tõlkeversiooni alusel (Buysse 1989).

Toitumisharjumused

Toitumisharjumuste tervislikkust hinnati Saava jt (2010) küsimustikuga, mille kogutulemus võimaldab teha järeldusi uuritava toitumisharjumuste kohta põhirõhuga toidurasvade tarbimisele.

Statistiline andmetöötlus

Andmete statistiline analüüs tehti andmetöötlusprogrammi IBM SPSS statistics 25 abil. Kõiki tunnuseid kontrolliti enne analüüsi normaalja otuse suhtes Shapiro-Wilki testiga. Normaaljaotusele vastavad andmed on esitatud keskmise ja 95% usaldusintervallina ning mitte normaalja otusele vastavad andmed mediaani ja kvartiilidena. Gruppidevahelisi erinevusi hinnati sõltuvalt normaaljaotuse olemasolust ühefaktorilise dispersioonanalüüsiga (ANOVA) või kasutati Kruskali-Wallise testi mit teparameetrilise alternatiivina. Statistiliselt olulise tulemuse puhul tehti post hoc paariviisiline võrdlus. Grupisisese võrdluse tegemiseks kasutati mitteparameetrilist Wilcoxoni astakmärktesti. Olulisuse nivooks loeti p < 0,05. Kvalitatiivselt analüüsiti toitumise küsimustiku kogutulemust, uneharjumusi ning kehalise võimekuse teste populatsiooni normatiivide suhtes.

45 ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

ARTIKLID

Tulemused

Uuringus osales kokku 29 füsioterapeudi õppekava esimese aasta üliõpilast, kes jagunesid kolme gruppi. Õppegrupi 1 ja 2 moodus tasid täiskoormusega õppe üliõpilased, kes asusid õppima vastavalt 2021./2022. ja 2022./2023. õppeaasta sügissemestril, ning õppegrupi 3 moodustasid osakoormusega õppegrupi üliõpilased, kes asusid õppima 2020./2021. aasta kevadsemestril. Uuringus osalenud üliõpilaste üldand med, antropomeetrilised ning keha koostise näitajad ja toitumisharju muste küsimustiku tulemused on esitatud tabelis 1. Õppegrupp 3 on tunduvalt vanem mõlemast põhiõppe grupist (p < 0,05). Antropomeetrilised näitajad on kolmes õppegrupis sarnased, välja arvatud see, et õppegrupi 3 talje/puusa suhe on suurem võrreldes õppegrupiga 1 (p < 0,05) ning neil on vistseraalset rasva (l) rohkem võrreldes õppegrupiga 2 (p < 0,05). Puhkeoleku vererõhu ja südamelöögi sageduse keskmised näitajad on igas õppegrupis kliiniliselt normaalsetes piirväärtustes. Keha rasvaprotsendi võrdlus gruppides tehti meessoost uuritavaid analüüsist välja jättes, kuid tulemused jäid samaks (p > 0,05).

Kuigi toitumisharjumuste tervislikkuse küsimustiku alusel ei esinenud õppegruppide vahel kvantitatiivselt suuri erinevusi (p > 0,05), näitab kü simustiku kvalitatiivne analüüs, et toitumisharjumused õppegrupis 2 on grupi mediaanväärtuse alusel head (kvalitatiivne kriteerium 71–80 punk ti) ning õppegrupis 1 ja 3 rahuldavad (kvalitatiivne kriteerium 61–70).

Tabel 1. Uuritavaid iseloomustavate üldandmete, antropomeetriliste näitajate ja keha koostise näitajate võrdlus. Arvandmed on esitatud mediaani ja kvartiilidena [väärtus ( )] või keskmiste ja 95% usaldusintervallina [väärtus (;)] Tunnus

46
RAKENDUSUURINGUTEST
Õppegrupp 1 (n = 11) Õppegrupp 2 (n = 7) Õppegrupp 3 (n = 11) Meeste arv (n) 1 1 3 Vanus (a) 19 (19,0–22,0) 19 (19,0–19,5) 33 (23,5–46,0) ab

Tunnus Õppegrupp 1 (n = 11) Õppegrupp 2 (n = 7) Õppegrupp 3 (n = 11)

Pikkus (m) 1,68 (1,64; 1,73) 1,71 (1,64; 1,77) 1,71 (1,66; 1,76)

Kehamass (kg) 62,9 (59,7; 66,1) 64,0 (55,8; 72,1) 66,6 (58,8; 74,3)

KMI (kg/m2) 22,2 (21,1; 23,3) 21,9 (20,3; 23,5) 22,6 (20,7; 24,5)

Talje/puusa suhe 0,74 (0,71; 0,77) 0,77 (0,73; 0,80) 0,80 (0,76; 0,84) a

Keha rasva% 26,0 (15,9–29,2) 25,2 (15,2–25,9) 21,5 (16,9–27,6)

Lihasmassi% 33,9 (32,3–34,1) 36,7 (34,8–40,9) 35,9 (33,9–40,1) Vistseraalne rasv (l) 0,32 (0,20; 0,44) 0,18 (0,06; 0,31) 0,61 (0,32; 0,89) b

Puhkeoleku sRR (mm Hg) 100 (94; 107) 110 (99; 122) 117 (109; 125) a Puhkeoleku dRR (mm Hg) 71 (66; 75) 70 (61; 78) 76 (71; 81)

Puhkeoleku SLS (lööki min) 73 (71–74) 64 (62–70) 72 (67–82)

Toitumise küsimustiku tulemus (punktid) 61,0 (60,5–67,0) 71,0 (64,5–73,0) 68,0 (64,0–69,5)

KMI, kehamassiindeks; sRR, süstoolne vererõhk; dRR, diastoolne vererõhk; SLS, süda melöögi sagedus; a oluliselt erinev õppegrupist 1 (p < 0,05); b oluliselt erinev õppegrupist 2 (p < 0,05).

Subjektiivselt ja objektiivselt hinnatud kehalise aktiivsuse ja une näita jate andmed erinevates uuringugruppides on esitatud tabelis 2. IPAQ küsimustiku alusel hindab end kehaliselt väga aktiivseks õppegrupis 2 ja 3 üle poole üliõpilastest (vastavalt 57% ja 55%), kuid õppegrupis 1 on see näitaja vaid 18%. Kõige vähem aktiivseks hindavad oma kehalist aktiivsust õppegrupi 1 üliõpilased (36%). Seega on mõõdukalt kehaliselt aktiivseid õpilasi õppegruppides 1, 2 ja 3 vastavalt 46%, 29% ja 36%. Ob jektiivsete Polar 300 andmete alusel on õppegrupi 2 keskmine päevane aktiivsus sarnane õppegrupi 3 aktiivsusega(p > 0,05), kuid märksa suurem õppegrupi 1 päevasest keskmisest aktiivsusest (p < 0,05). Õppegrupi 2

47 ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

ARTIKLID

päevas keskmiselt veedetud passiivne aeg on märksa väiksem võrreldes õppegruppidega 1 ja 3 (mõlemad p < 0,05).

Kvalitatiivne une kvaliteedi küsimustiku (PSQI) analüüs näitab, et me diaanväärtuste alusel on õppegrupis 1 ja 3 tendents unekvaliteedi halve nemisele (kriteerium ≥ 5) võrreldes õppegrupiga 2. Ööune keskmise kes tuse mediaani alusel magavad ajaliselt kõige vähem ühes öös õppegrupi 2 üliõpilased, eristudes ööune keskmise kestuse mediaani alusel tuntavalt õppegrupist 3 (p < 0,05). Keskmine rahuliku une protsent on märksa kõrgem õppegrupis 2 võrreldes õppegrupiga 1 või õppegrupiga 3 (mõ lemad p < 0,05). Õppegrupi 2 hinnanguline ööune efektiivsus sarnaneb kvalitatiivselt kõige enam keskmise rahuliku une protsendiga öö jooksul võrrelduna teiste õppegruppide samade näitajatega.

Tabel 2. Õppegruppide kehalise aktiivsuse ja une subjektiivsed ja objektiivsed näitajad Tunnus Õppegrupp 1 (n = 11) Õppegrupp 2 (n = 7) Õppegrupp 3 (n = 11)

IPAQ kehalise aktiivsuse üldine tase: madal/ mõõdukas/kõrge (n) 4/5/2 1/2/4 1/4/6 Päeva keskmine aktiivsus nädalas (min) 250,1 (188,8; 311,5) 387, 8 (281,9; 493,6) a 301,6 (241,3; 361,9)

Päeva keskmine passiivselt veedetud aeg nädalas (min) 1111,3 (1035,9; 1186,8) 618,1 (504,9; 731, 3) ac 1079, 5 (1016,9; 1142,1)

Päeva keskmine sammude arv nädalas (n) 8896 (7612–9903) 12783 (9818–18429) 10089 (7247–12780)

Päeva keskmine läbitud distants nädalas (km) 5,1 (4,5–5,9) 7,2 (6,3–11,6) 6,1 (4,6–8,5)

Ööune keskmine kestus nädalas (min) 483 (452–497) 448 (433–455) c 503 (473–510)

48
RAKENDUSUURINGUTEST

Tunnus Õppegrupp 1 (n = 11) Õppegrupp 2 (n = 7) Õppegrupp 3 (n = 11)

Rahuliku une% keskmiselt ühes ööunes 74,3 (69,7; 78,8) 85,4 (81,0; 89,7) ac 76,5 (73,0; 80,0)

PSQI üldine une kvaliteet (punktid) 5,0 (4,0–7,0) 4,0 (3,5–5,5) 5,0 (3,0–5,5)

PSQI komponent 3: hinnanguline une kestus keskmiselt ühes öös (min) 420 (390–480) # 480 (420–480) 420 (420–480) #

PSQI komponent 4: hinnanguline une efektiivsus ühes öös > 85% / 75–84% / 65–74% / < 65% (n)

9/2/0/0 5/2/0/0 10/1/0/0

IPAQ, International Physical Activity Questionare; PSQI, Pittsburgh Sleep Quality Index, a oluliselt erinev õppegrupist 1 (p < 0,05); c oluliselt erinev õppegrupist 3 (p < 0,05), # Erinevus õppegrupi-siseselt subjektiivselt hinnatud (PSQI) ja tegelikult magatud une kestuse vahel.

Kehalise võimekuse testide analüüsi tulemusel selgus, et ülakeha jõu ja vastupidavuse võime test (kätekõverdused) oli ainuke, kus õppegruppide vahel tuli esile märgatav erinevus. Õppegrupi 2 keskmine sooritus käte kõverduse testis oli tunduvalt parem (45 kordust) võrreldes õppegrupiga 1 (p < 0,05) ja õppegrupiga 3 (p < 0,05), kes tegid vastavalt 14 ja 25 kor dust. Kämbla ja küünarvarre isomeetrilise pigistusjõu (nii dominantsel kui ka mittedominantsel käel), tasakaalu (nii paremal kui ka vasakul jalal), kõhu- ja kehatüve lihaste vastupidavuse ning jõu, painduvuse ning kardiorespiratoorse võimekuse testide osas ei tulnud kolme õppegrupi võrdluses erinevusi esile (kõik p > 0,05; andmeid pole esitatud).

Arutelu

Käesoleva uuringu eesmärk oli kirjeldada aastatel 2021–2022 Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis (TTHKK) õpinguid alustanud kolme erineva füsioterapeudi õppekava esimese aasta üliõpilaste antropomeetrilisi

49 ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

ARTIKLID

näitajaid, keha koostist, kehalist aktiivsust ja võimekust ning toitumisja uneharjumusi.

Uuringu tulemustest selgub, et peamine erinevus, mis TTHKK füsiotera peudi õppekavale õppima asunud esimese kursuse üliõpilasi eristab, on kuuluvus õppegruppi (täiskoormusega või osakoormusega õpe). Kuna osakoormusega õppesse asuvad sageli õppima isikud, kes on elukestva õppe tingimustes ümberõppel, omandades mitmendat kõrgharidust, on igati ootuspärane, et osakoormusel õppijate mediaanvanus on tunduvalt kõrgem võrreldes täiskoormusel õppivate üliõpilastega. Täiskoormusel õpivad valdavalt noored, kes on kõrgharidust omandama asunud vahetult pärast gümnaasiumi.

Üllatuslikult s elgus, et ealiselt kõige vanemad osakoormusel õppivad üliõpilased sarnanevad täiskoormusel õppivate nooremate üliõpilastega suures osas nende antropomeetriliste näitajate ning keha koostise osas. Vistseraalse rasva hulk suureneb koos vanusega (Hunter jt 2010) ja seega oleks eeld anud, et ealiselt vanema õppegrupi üliõpilastel on vistseraal set rasvamassi rohkem. Tulemused seda täielikult ei kinnitatud. Kuigi võrreldes ühe täiskoormusel õppiva grupiga on osakoormusega õppijate talje/puusa suhe tõepoolest suurem ning võrreldes teisega on vistseraalne rasvamass suurem, jäävad kõikide õppegruppide vastavad näitajad siiski ealiste kliiniliste normatiivide piiridesse (National Institutes of Health 2000, NIH). Samuti ei leidnud kinnitust varasem leid, et kolmandik fü sioteraapia üliõpilastest on ala- või ülekaalulised (sh rasvunud (Multani jt 2013, Ojha jt 2018). Meie uuringus oli kokku kolme üliõpilase KMI väljaspool normaalkaalu (normaalkaalu KMI 18,5–24,9 kg/m2), viidates ühe osakoormusel naissoost õppuri puhul alakaalule [KMI 18,2 kg/m2; alakaal < 18,6 kg/m2 (NIH) ning ühe osakoormusel meesoost õppuril ülekaalule [KMI 28,6 kg/m2; ülekaal > 25,0 kg/m2 (NIH), kuid viimasel juhul on üliõpilasel lihasmassi 43% ja rasvamassi 14,5%, seega ei ole tema puhul asjakohane pelgalt KMI alusel ülekaalu hinnata. Ühe naissoost

50
RAKENDUSUURINGUTEST

täiskoormusel õppuri KMI oli 25,5 kg/m2, viidates kergele ülekaalule, võttes arvesse ka tema muid keha koostise näitajaid.

Normaalne (tervist mitte kahjustav) keha rasvaprotsent täiskasvanud naistel jääb vahemikku 21–32% ning meestel 8–19% (Gallagher jt 2000), seega on kõikide õppegruppide keha rasvamassi protsent mediaanväär tuste alusel tervislikes piirides. Tulemust ei muutnud ka see, kui ana lüüsiti naissoost ja meessoost üliõpilasi eraldi. Meie uuringus osalenud naissoost üliõpilaste skeletilihasmassi protsent jäi vahemikku 33–37% ning meessoost üliõpilastel oli see 42%.

Keha koostis on otseselt seotud toitumisega (Correa-Rodriguez jt 2017). Kolm õppegruppi ei eristunud märgatavalt toidu tarbimisharjumuste osas küsimustiku kogutulemuse alusel, kuid kvalitatiivselt oli ühel põhiõppe grupil toitumine tarbitud toiduainete osas parem. Võiks spekuleerida, et hiljem füsioterapeudi õppekavale õppima asujad on juba eos tervise teadlikumad toitujad, sest kogu ühiskonna teadlikkus tasakaalustatud toitumisest üha paraneb. Kuigi taustaküsimustik toob välja, et kolmest grupist kokku kümnel üliõpilasel on kõrgkooli õppima asumisega toitu misharjumused muutunud, siis jääb hetkel küsitavaks nende muutuste tegelik olemus.

Eesti füsioteraapia üliõpilased hindavad oma kehalist aktiivsust paremaks, kui see tegelikult on (Temmo 2019). Käesoleva uuringu andmete esmase kvalitatiivse analüüsi alusel saab öelda, et üliõpilased on enda kehalist või passiivselt veedetud aeg on kooskõlas nende IPAQ tulemusega. Enda kehalist aktiivsust kõige enam paremaks hindavad üliõpilased kuuluvad sellesse täiskoormusel õppivate üliõpilaste rühma, kelle päevane aktiivselt veedetud aeg on pikim ja passiivselt veedetud aeg kõige lühem. Teine täis koormusel õppijate rühm (uuringus osalejatest üle poole (kuus üliõpilast)) ei tegele taustaküsimustiku andmetel regulaarse kehalise treeninguga. Nad on kehaliselt kõige vähem aktiivsemad nii enda hinnangul kui ka peegeldub see aktiivsusmonitoriga mõõdetud näitajates. Mõneti on see

51 ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

ARTIKLID

rühmade erinevus ootamatu, sest mõlemad õppegrupid on kõrgkooli õppima asumiseks läbinud kehalised katsed ja võiksid eelduste kohaselt väärtustada võrdselt igapäevast kehalist aktiivsust ja treeningharjumusi. Jääb vaid loota, et kõrgkoolis õppimine muudab kehalise aktiivsuse taset ja treeningharjumusi, sest esmane treeningharjumuste analüüs tausta küsimustiku alusel annab alust spekuleerida, et ajapuudusest tingitud ebaregulaarsuse kõrval soosivad õpingud füsioterapeudi õppekaval selgelt ka sihipärasemat ja teadlikumat kehalist aktiivsust tervise hüvanguks.

Üliõpilaste unekvaliteet on sageli halb (Leduc jt 2020, Mahfouz jt 2020, Toscano-Hermoso jt 2020), sõltudes teadaolevalt üsna palju kehalise aktiivsuse mahust ja tasemest (Feng 2014, Mahfouz jt 2020). Käesoleva uuringu raames ei analüüsitud kehalise aktiivsuse seost unekvaliteediga, kuid meie uuringu tulemused toetavad seda arusaama, et kehaliselt aktiivsematel üliõpilastel on parem unekvaliteet (Mahfouz jt 2020). Meie tulemused näitasid, et päeva jooksul enim aktiivsed ning võrreldes teis tega märksa vähem passiivselt aega veetvate üliõpilaste unekvaliteet oli PSQI küsimustiku alusel parim, samuti oli nende rahuliku une protsent öö jooksul võrreldes teiste õppegruppidega tunduvalt kõrgem. Kuigi sel le täiskoormusel õppegrupi ööune kestus oli võrreldes teistega lühem, magasid kõik kolm õppegruppi öösel täiskasvanule piisavas mahus und (7–8 h) (Hirshkowitz jt 2015). Taustaküsimustiku andmetel selgub, et kõrgkooli õppima asumine ei muuda uneharjumusi ainult halvemaks, vaid mitmel juhul ka pigem paremaks (regulaarsemaks, sobivamal ajal magamine jms). Seega jääb loota, et edasiste õpingute ajal paraneb ka nende õppegruppide unekvaliteet, kelle puhul PQSI koguskoor viitas pigem halvale unekvaliteedile.

Vaadeldes spetsiifiliselt kehalisi võimeid, siis õppegruppide kehaliste võimete tase on sarnane, eristudes selgelt ühe õppegrupi ülakeha vas tupidavuse ja jõu võime osas. Siinkohal võib põhjus peituda selles, et sellesse õppegruppi kuulub enim üliõpilasi, kes regulaarsete harrastaja tena teevad 3–4 korda jõutreeningut, samas kui teistes õppegruppides

52
RAKENDUSUURINGUTEST

on jõutreeningute sagedus pigem 1–2 korda nädalas. Kui varasemate üliõpilastööde alusel on teada, et TTHKK üliõpilaste erinevad kehalised võimed on keskmisest kehvemad (Arras 2008, Juhkam 2009, Ääremaa 2009), siis uuringu esimese etapi põhjal saab öelda, et praegu õppivate füsioteraapia üliõpilaste kehalised võimed on võrreldes varasemaga üldiselt paranenud. See võib olla tingitud teadlikumast suhtumisest re gulaarse kehalise aktiivsuse vajalikusesse ning erinevate treeningvormide kaasamisest igapäevatreeningutesse. Ka kehaliste katsete rakendamine sisseastumisel alates 2021. aastast on kindlasti põhjus, miks õppima on asunud kehaliselt võimekamad üliõpilased.

Käesoleva uuringu puuduseks on uuringus osalejate väike arv, mis piirab üldistavate järelduste tegemist. Uuringu tugevus on, et meil on õnnestu nud kaasata kolm erinevat õppegruppi, kelle osas uurida longitudinaalselt elustiili ja tervise näitajate muutusi. Õppegruppide sarnanemine õpingute alguses on heaks lähtepositsiooniks õpingute jooksul toimuvate muutuste tuvastamiseks ning kokkuvõttes jääb loota, et uuringus osaleja te näitel on võimalik saada ülevaade, kas kolm aastat füsioteraapiaalaseid õpinguid (osakoormusega õppe puhul 4,5 aastat) pigem soosib tervist toetavate elustiiliharjumuste kujunemist, püsimist või süvenemist (piisav kehaline aktiivsus ja uni, tasakaalustatud toitumisharjumuste) või mitte.

Järeldus

Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis erineval õppekoormusel füsioteraapiat õppivate üliõpilaste tervisenäitajad (antropomeetrilised näitajad, keha koostis) on soo- ja vanusepõhistele normatiividele tuginedes õpingute esi mesel aastal head. Esimese aasta füsioterapeudi õppekava eri koormusel õppivate üliõpilaste toitumisharjumused ja uneharjumused on õpingute alguses pigem head. Igasse õppegruppi kuulub vähe, mõõdukalt ja kehali selt väga aktiivseid üliõpilasi, kuid nende proportsioon õppegruppides on erinev. Üliõpilaste tunnetuslikult hinnatud igapäevane kehaline aktiivsus vastab tegelikule igapäevasele kehalise aktiivsuse tasemele, kusjuures regulaarselt treeningutel käivate ja iga päev kehaliselt aktiivsemate täis koormusel õppivate üliõpilaste unekvaliteet on parem.

53 ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

ARTIKLID

Allikaloend

Arras, K. (2008). Füsioterapeudi õppekava üliõpilaste kehaline aktiivsus ja kehaline töövõime. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, füsioterapeudi õppekava. Diplomitöö.

Awadalla, N.J., Aboelyazed, A.E., Hassanein, M.A., Khalil, S.N., Aftab, R., Gaballa, I.I., Mahfouz, A.A. (2014). Assessment of physical inactivity and perceived barriers to physical activity among health college students, south-western Saudi Arabia. Eastern Mediterranean Health Journal, 20(10): 596 604.

Beaudry, K.M., Ludwa, I.A., Thomas, A.M., Ward W.E., Falk B., Josse, A.R. (2019). First-year university is associated with greater body weight, body composition and adverse dietary changes in males than females. PLoS ONE 14(7): e0218554.

Black, B., Marcoux, B. C., Stiller, C., Qui, Z., Gellish, R. (2012). Personal Health Beha viors and Role-Modeling Attitudes of Physical Therapists and Physical Therapist Students: A Cross-Sectional Study. Physical Therapy, 92(11): 1419–1436.

Buysse, D.J., Reynolds C.F., Monk T.H., Berman S.R., Kupfer D.J. (1989). The Pittsburgh Sleep Quality Index (PSQI): A new instrument for psychiatric research and practice. Psychiatry Research, 28(2): 193–213.

Campo, M., Darragh, A.R. (2010). Impact of work-related pain on physical therapists and occupational therapists. Physical Therapy, 90(6): 905–920.

Cates, M. E., Clark, A., Woolley, T. W., Saunders, A. (2015). Sleep Quality Among Pharmacy Students. American Journal of Pharmaceutical Education, 79(1): 09.

Correa-Rodríguez, M., Rueda-Medina, B., Gonalez-Jimenez, E., Schmidt-RioValle, J. (2017). Associations between body composition, nutrition, and physical activity in young adults. American Journal of Human Biology, 29(1).

Craig, C.L, Marshall, A.L, Sjöström, M., Bauman, A.E., Booth, M.L., Ainsworth, B.E., Pratt, M., Ekelund, U., Yngve, A., Sallis, J.F, Oja, P. (2003). International physical activity questionnaire: 12-country reliability and validity. Medicine & Science in Sports and Exercise, 35(8): 1381–1395.

Craven, R.F., Hirnle, C.J (Eds). (2000). Fundamentals of Nurcing: Human Health and Function (3rd Ed). New York: Lippincott Williams & Wilkins.

Dabrowska-Galas, M., Plinta, R., Dabrowska, J., Skrzypulec-Plinta, V. (2013). Physical activity in students of the Medical University of Silesia in Poland. Physical Therapy, 93(3): 384–392.

54
RAKENDUSUURINGUTEST

Feng, Q., Zhang, Q. L., Du, Y., Ye, Y. L., He, Q. Q. (2014). Associations of Physical Activity, Screen Time with Depression, Anxiety and Sleep Quality among Chinese College Freshmen. Plos One, 9(6): e100914.

Gallagher D., Heymsfield S.B., Heo M., Jebb S.A., P R Murgatroyd P.R., Sakamoto Y. (2000) Healthy percentage body fat ranges: an approach for developing guidelines based on body mass index. American Journal of Clinical Nutrition, 72(3): 694–701.

Hirshkowitz M., Whiton K., Albert S.M jt (2015) National Sleep Foundation’s sleep time duration recommendations: methodology and results summary. Journal of the National Sleep Foundation, 1(1): 40-43.

Hunter G.R.. Gower B.A.. Brandon L. Kane B. L. 2010 Age Related Shift in Visceral Fat. Int J Body Compos Res., 8(3): 103–108.

Juhkam, E. (2019). Füsioterapeudi õppekava üliõpilaste kehaline võimekus. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, füsioterapeudi õppekava. Lõputöö.

Klimov, V.M., Aizman, R.I. (2016). The level of physical fitness of students from the 1-st to the 4-Th year engaged in different sports specialization. Novosibirsk State Pedagogical University Bulletin, 6(5): 157–168.

Leduc, C., Tee, J., Weakley, J., Ramirez, C., Jones, B. (2020). The Quality, Quantity, and Intraindividual Variability of Sleep Among Students and Student-Athletes. Sports Health, 12(1): 43 50.

López-Sánchez, G.F., Radziminski, L., Skalska, M., Jastrzebska, J., Smith, L., Wakuluk, D., Jastrzebski, Z. (2019). Body composition, physical fitness, physical activity and nutrition in polish and spanish male students of sports sciences: differences and correlation. International Journal of Environmental Research and Public Health, 16(7): 1148.

Mackenzie, B. (2005). 101 Performance Evaluation Tests. London: Electric Word plc. Mahfouz, M.S., Ali, S.A., Bahari, A.Y., Ajeebi, R.E., Sabei, H.J., Somaily, S.Y., Madkhali, Y.A., Hrooby, R.H., Shook, R.N. (2020). Association Between Sleep Quality and Physical Activity in Saudi Arabian University Students. Nature and Science of Sleep, 12: 775 782.

Mihailova, A., Kaminska, I., Bernane, A. (2014). Physical activity in physiotherapy and physical education high school students. SHS Web of Conferences, 10: 00025.

55 ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

ARTIKLID

Multani, N.K., Singh, B., Singh, A. (2013). Level of Physical Fitness among Physiot herapy Students a Study of Punjab and Haryana. World Applied Sciences Journal, 21(8): 1136–1140.

NHLBI Obesity Education Initiative (2000). The practical guide: Identification, evaluation and treatment of overweight and obesity in adults. National Institutes of Health (NIH Publication Number 00‐ 4084). https://www.nhlbi.nih.gov/files/docs/guidelines/ prctgd_c.pdf. 17.10 2022

Ojha, P, Pandey, N., Singh, S. (2018). Physical fitness score and academic performance in medical students. National Journal of Physiology, Pharmacy and Pharmacology, 8: 1031–1034.

Pescatello, L.S (Ed). (2014). ACSM’s guidelines for exercise testing and prescription (9th Ed). USA: Wolters Kluwer/Lippincott Williams & Wilkins Health.

Popławska, H., Dmitruk, A., Holub, W. (2019). Body composition, physical fitness, nutritional habits and knowledge about food and nutrition in female students of physical education and medicine-related courses. Facta Universitatis, Series: Physical Education and Sport, 17(2): 427–436.

Popławska, H., Dmitruk, A., Hołub, W. (2020). Body composition, physical fitness and physical activity among students from universities in Biala Podlaska. Polish Journal of Sport and Tourism, 27(1): 21–27.

Rao, C., Darshan, B.B., Das, N., Rajan, V., Bhogun, M., Gupta, A. (2012). Practice of Physical Activity among Future Doctors: A Cross Sectional Analysis. International Journal of Preventive Medicine, 3(5): 365–369.

Rushton M., Smith J. (2015). How to measure blood pressure manually. Nursing Stan dard. 30(21): 36–39.

Saava, M., Täht, E., Salupere, R., Mitt, K., Uibo, O., Lehtmets, A., Kiisk, L., Teesalu, S., Viigimaa, I., Järv, A. (2010). Haigused ja toitumine. Praktilisi soovitusi toitumiseks haiguse ajal. Tallinn: Lege Artis.

Shirley, D., van der Ploeg H.P., Bauman A.E. (2010). Physical Activity Promotion in the Physical Therapy Setting: Perspectives From Practitioners and Students. Physical Therapy, 90(9): 1311–1322.

Swetaa, A., Gayathri, R., Priya, V.V. (2018). Awareness on balanced diet and eating prac tices among college students - A survey. Drug Intervention Today, 10(8): 1408–1410.

56
RAKENDUSUURINGUTEST

Temmo, M. (2019). Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava esimese aasta üliõpilaste hinnang oma kehalisele aktiivsusele. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, füsioterapeudi õppekava. Lõputöö. Uustal, M. (2014). Üliõpilase toitumine ja seda kujundavad tegurid. Tallinna Tervishoiu Kõrgkool. Lõputöö. Verhagen E, Engbers L. (2009). The physical therapist’s role in physical activity promotion. British Journal of Sports Medicine, 43(2): 99–101. Ääremaa, K. (2009). Füsioterapeudi õppekava üliõpilaste kehaline aktiivsus ja kehaline töövõime. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, füsioterapeudi õppekava. Diplomitöö. Yang, Y. J. (2019) An Overview of Current Physical Activity Recommendations in Primary Care. Korean Journal of Family Medicine, 40(3): 135–142.

57
RAKENDUSUURINGUTEST
ARTIKLID

IMETAMISPROBLEEMIDE KÄSITLUS JA ALGORITMI LOOMINE TERVISHOIUTÖÖTAJALE

Breastfeeding Problems Solutions and Developing an Algorithm for a Healthcare Professionals

Abstract

The global problem is the decreasing rate of exclusively breastfed children, what is only 41% and in Estonia only 20% children up to six months of age. The WHO member states goal, which includes also Estonia, is to increase the exclusive breastfeeding rate of children up to the age of six months to 50% by 2025. Studies show that breastfeeding is often ended earlier than mothers would have wished, due to the mother’s inexperience, fatigue and difficulti es in breastfeeding, as well as due to health professionals lack of knowledge, skills and evidence-based written guidelines which may lead to unnoticed and unaddressed breastfeeding problems.

Failure or early ended breastfeeding significantly increases mother and child health risks and illnesses. Children who were not breastfed have higher risk of becoming overweight and developing diabetes. In non-breastfeeding mot hers, the risk of ovarian cancer, hypertension, cardiovascular disease, ischemic disease, endometriosis and diabetes increase. Illnesses require more specialist consultations, which also increases the burden of the healthcare system and the cost of treatment. Non-breastfeeding aggregating treatment costs, the total global economic losses are estimated to be US$341.3 billion, or 0.70% of global gross national income.

In many countries’ healthcare professionals are using successfully evidencebased algorithms, guidelines, protocols to address breastfeeding issues and support the sustainability of breastfeeding with short- and long-term benefits for maternal and child health.

58 ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

Breastfeeding problems addressing algorithm and guidelines for Estonian primary healthcare professionals is created by the year of 2024. An electronic version of the algorithm and instruction material has been created by 2024. By 2025, 75% of the healthcare professionals working with breastfeeding mothers and breastfed infants in Southern Estonia will have been introduced and trained to use the algorithm.

Keywords: breastfeeding problems, solutions, algorithm, healthcare profes sional.

Tausta kirjeldus

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO), UNICEF-i ja Eesti lastearstide toitmissoovituste kohaselt tuleb last kuni kuue kuu vanuseks saamiseni toita ainult rinnapiimaga ja seejärel jätkata rinnaga toitmist samal ajal lisatoidu pakkumisega kuni vähemalt lapse esimese eluaasta täitumise ni (Einberg jt 2020, Eesti lastearstide ..., World Health… 2022). WHO liikmesriikide eesmärk on 2025. aastaks kuni kuue kuu vanuste ainult rinnapiimatoidul olevate laste osakaalu praeguselt 41%-lt tõsta 50%-le (World Health … 2022). Eesti Tervise Arengu Instituudi (TAI) 2020. aasta statistika kohaselt oli ühenädalaselt üksnes rinnapiimatoidul 82%, ühe kuuselt 75%, kolmekuuselt 62% ja kuuekuuselt 20% ühe aasta vanustest lastest. Eestis on väike rinnapiimaga toitmise osakaal märkimisväärne probleem, kuivõrd see on järjepidevalt vähenenud. 2020. aastal vähenes osakaal 3% võrreldes 2019. aastaga (Rinnapiima saavate…2021, Rah vastikunäitajad ...).

Ebaõnnestunud või vara lõpetatud rinnaga toitmine suurendab nii ema kui ka lapse terviseriske ja haigestumust kogu edasise elu jooksul, mis omakorda suurendab tervikuna tervishoiusüsteemi koormust ning ra vikulusid (McFadden jt 2019). Victora jt (2016) avaldatud 113 uuringu süstemaatilises ülevaates järeldati, et lastel, keda ei ole rinnaga toidetud, on risk ülekaalulisuse tekkeks 26% ja diabeeti haigestumise risk kuni 47% suurem võrreldes rinnapiima saanud lastega. Sagedamini esineb

59 ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

seedetrakti ja ülemiste hingamisteede infektsioone ning sellest tulenevat hospitaliseerimise vajadust. Tulemused viitasid, et piimaseguga toide tud laste intelligentsus on kehvem ning kognitiivne, emotsionaalne ja sotsiaalne areng aeglasem. Bener jt (2007) on uurinud seost astmasse haigestumisel ja nad on järeldanud, et nende laste risk on 5–9% suurem, kes ei ole rinnapiima saanud. Samuti esineb lastel, kes ei ole rinnapiima saanud, rohkem ekseemi, toiduallergiaid ja kaariest (Güngör jt 2019). Pikemas vaates on täheldatud, et imikuna piimaseguga toidetud täis kasvanute haigestumise osakaal kardiovaskulaarsetesse haigustesse on suurem ja tervena elatud eluaastate arv väiksem (Schwarz ja Nothnagle 2014, Walker 2015).

Emadel, kes ei ole kunagi imetanud, suureneb tõenäosus haigestuda mu nasarjavähki 32%, suureneb diabeedi risk, hüpertensiooni risk (29%), kardiovaskulaarsetesse haigustesse haigestumise tõenäosus (28%), isheemia tõve risk (23%) ja endometrioosi risk (40%) (Victora jt 2016). Peale selle pikeneb rinnaga mittetoitvatel emadel sünnitusjärgse taastumise periood ja emaka involutsiooni aeg, suureneb risk sünnitusjärgseks verejooksuks, mis omakorda suurendab günekoloogiliste nakkuste riski. Vanemas eas on rinnaga mittetoitnud emadel suurem tõenäosus osteoporoosi, reuma toidartriidi, Alzheimeri tõve, sclerosis multiplex’i ja metaboolse sündroomi kujunemiseks (Figueiredo jt 2013, Schwarz ja Nothnagle 2014). Figueire do jt (2013) leidsid oma uuringus seose rinnaga toitmise ebaõnnestumise või mittetoitmise ja sünnitusjärgse depressiooni tekke vahel. Emad, kellel rinnaga toitmine ebaõnnestus, jätsid sagedamini imikud hooletusse, olid väiksema stressitaluvusega, nende une kvaliteet ja suhted partneriga olid halvemad. Sihveri (2018) Eestis tehtud uuringust selgus, et 44% emadest, kellel oli rinnaga toitmise lõpetamise põhjuseks lahendamata imetamis probleem, kogesid pettumust. Eesti TAI statistika järgi on sünnitusjärgse perioodiga seotud psüühikahäired kasvamas (Tervise Arengu…2022).

Imetamata jätmise kulude summeerimisel on kogu maailma majanduslik kahju hinnanguliselt 341,3 miljardit USA dollarit ehk 0,70% maailma

60 ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

rahvamajanduse kogutulust (Walters jt 2019). Emade ja laste parima tervise ning riigile tervishoiukulude kokkuhoiu tagamiseks on tähtis emade toetamine rinnaga toitmise soodustamiseks. Rinnaga toitmise edendamise Eesti komitee (RTEEK) on seisukohal, et edukaks rinnaga toitmise alustamiseks ja jätkamiseks vajavad emad aktiivset toetust igal ühiskonna tasandil, sealhulgas ka tervishoiutöötajatelt (EV Sotsiaalmi nisteeriumi Rinnaga toitmise...). Tervishoiutöötajate toetus ja professio naalsed nõuanded soodustavad imetamise alustamist ja jätkamist. Emad ootavad tervishoiutöötaja suuremat huvi ja abi imetamisega kaasnevate probleemide käsitlemiseks. Tervishoiutöötajate praktilisi nõuandeid ja emotsionaalset toetust hindavad emad imetamise õnnestumise tähtsate mõjutegurina. (Sihver 2018)

Erinevates riikides kasutatakse imetamisprobleemide käsitlemiseks tõenduspõhispõhistel alustel loodud algoritme, juhendeid ja protokolle. Üks enamlevinum juhiste kogum on UpToDate’i Wolters Kluwer Health, mida kasutatakse tavapärase kliinilise praktika osana nii veebipõhiselt kui ka mobiilse rakendusena enam kui 190 riigis. Juhiste kogumit saavad ühiselt kasutada nii tervishoiutöötajad, tervisevaldkonna üliõpilased, patsiendid kui ka nende hooldajad ja lähedased (Wolters Kluwer…2022). Eestis on loodud UpToDate’iga sarnane keskkond Synbase, milles ei käsitleta ime tamisprobleeme terviklikult. Programmis leiab mainimist mastiidi ravi ja soovitused, kuid viidatud allikad pärinevad 2004. aastast, mis ei vasta täies ulatuses praegustele seisukohtadele. Eesti Infektsioonhaiguste Seltsi ambulatoorsete infektsioonide ravijuhend (2018) käsitleb imetamisprob leemidest vaid mastiidi medikamentoosset ravi, kuid mittemedikamen toossed soovitused puuduvad (Ambulatoorsete infektsioonide…2018).

Eestis toimuvad ämmaemanda-imetamisnõustajate vastuvõtud vaid suu remate linnade sünnitusmajade juures, kõikides Eesti maakondades ei ole spetsialisti teenus kättesaadav. Peale professionaalsete nõustajate pakuvad nõustamist Sünni ja Imetamise Eesti Tugiühing ning teiste or ganisatsioonide vabatahtlikud kogemusnõustajad, kelle nõustamisoskus

61 ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

võib olla piiratud ning meditsiinilist sekkumist vajavate probleemide (rinnasoor, mastiit, vasospasm, anküloglossia, rinnanibude anatoomi lised iseärasused jne) äratundmiseks puudub ettevalmistus ja pädevus. Lapse tervise jälgimise juhendi järgi puutuvad lapse esimesel eluaastal imiku ja emaks saanud naisega kõige sagedamini kokku pereõed, kellel on tähtis osa imetamise jätkumise toetamisel (Lapse tervise…2019). Muri ja Talivätingu (2016) lõputööst selgub, et pereõdedel on seoses imeta misnõustamisega tagasihoidlikud teoreetilised teadmised ja praktilised oskused. Pereõed leidsid, et regulaarsed koolitused aitaksid parandada nende valmisolekut imetamise juhendamiseks.

Pereõe stažeerimine peaks sisaldama imetamist käsitlevat täiendkoolitust, mis ei ole hetkel koolitusturul kättesaadav, puudub ka tervishoiu töötajatele suunatud eestikeelne tõenduspõhine juhendmaterjal imetamisega seotud probleemide lahendamiseks. Hetkeolukorra täpsustamiseks viidi pereõdede seas läbi taustauuring.

Taustauurimuse eesmärk, metoodika ja tulemused Uurimuse eesmärk on kirjeldada pereõdede kogemust imetamise juhenda mise ja imetamisprobleemide käsitlemise ning abivahendite/instrumen tide kasutamise alal. Kvalitatiivsesse uurimusse kaasati eesmärgipärase valimina seitse imikute iseseisva vastuvõtu kogemusega pereõde, kes töötasid Tartus registreeritud kolmes tervisekeskuses. Andmeid koguti ajavahemikul 11.11–09.12.2021. aastal poolstruktureeritud intervjuu dega. Andmete analüüsiks kasutati induktiivset sisuanalüüsi.

Uuritavate pereõdede töötamise kogemus varieerus kahest kuni kahe kümne kuue aastani. Pikem tööstaaž ja õe isiklik imetamise kogemus klas sifitseerus uuritavate hinnangul kui nõustamisoskust ja enesekindlust toetavad tegurid. Olenemata tööstaaži kestusest juhendasid kuus pereõde imetavaid emasid lihtsamate probleemide käsitlemisel, nendest kolm eelistas keerukamate juhtumite puhul spetsialisti juurde edasi suunamist, üks pereõde suunas kohe spetsialisti vastuvõtule olenemata imetamise

62
MAGISTRITÖÖDEST
ARTIKLID

probleemi keerukusest. Imetamisnõustaja juurde edasi saatmise ajen diks oli ebakindlus ja kartus pakkuda probleemile lahendust. Ebakindlus otsuste tegemisel tulenes vähestest teoreetilistest teadmistest, puudu vatest nõustamise juhendmaterjalidest ja standarditud hindamismõõ dikutest probleemi tuvastamiseks. Nimetamata ei jäänud ka vastuvõtu ajaline piirang. Abivahendite, näiteks rinnapumba, rinnanibukaitsmete ja -salvide, imetamispadja ning kirjalike juhendmaterjalide kasutamist küll soovitatakse, kuid alati ei kaasne sellega protsessipärane nõustami ne. Nõustamisprotsessi edukus sõltub nii ema kui ka tervishoiutöötaja enda hoiakutest imetamise suhtes ja motivatsioonist. Tervishoiutöötaja poolne individuaalne lähenemine, ema soovidega arvestamine ja hea koostöösuhte loomine on tõhusa nõustamise alus.

Taustauurimuse tulemused kinnitasid probleemi olemasolu ja vajadust arendusprojekti „Imetamisprobleemide käsitlus ja algoritmi loomine tervishoiutöötajale“ läbiviimiseks. Eelpool käsitletut silmas pidades ja kvaliteetse ning inimkeskse tervishoiuteenuse osana on vajalik luua imetamisprobleemide lahendamise juhend ja algoritm, mis võimaldab saavutada lihtsaid, lühikese ajaga ning tõhusaid lahendusi imetamisprob leemidele. Loodav algoritm on imetamisnõustamist teostava spetsialisti töövahend, mille rakendamine võimaldab ühtlustada imetamisnõusta mise kvaliteeti.

Arendusprojekti eesmärk ja põhitegevused Arendusprojekti üldeesmärk on luua imetamisprobleemide käsitlemise algoritm ja juhendmaterjal ning lähtuvalt sellest koolitada 2025. aastaks 75% Lõuna-Eesti esmatasandi tervishoius imetavate emade ning rinna piima saavate imikutega tegelevatest tervishoiutöötajatest. Eesmärgi täitmiseks koostatakse 2023. aastaks imetamisprobleemide hindamise algoritm ja juhendmaterjal ning 2024. aastaks on loodud algoritmi ja juhendmaterjali elektrooniline versioon.

63 ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

Planeeritava algoritmi loomisel võetakse aluseks Austraalias kasutatav tõenduspõhine ja ajakohastatud imetamisega kaasnev rinna ning rin nanibuvalu käsitlev kliiniline protokoll (Berens jt 2016) ja/või „Breast feeding: A guide for the medical proffessional“ (Lawrence ja Lawrence 2016) ning Maailma Terviseorganisatsiooni välja antud väljaanded „In fant and young child feeding: model chapter for textbooks for medical students and allied health professionals“ (World Health…2009), kus on olemas loodud algoritmid ning põhjalikult kirjeldatud imetamisprobleeme. Imetamisprobleemide tõenduspõhiseks kliiniliseks käsitluseks ja problee mide visualiseerimiseks luuakse pildipank. Algoritm hõlmab võimalikke imetamisprobleemide patsiendipoolseid kaebusi/sümptomeid, kirjeldust koos illustratiivsete piltidega ning probleemi käsitlemise juhendit. Loo dud algoritmi ja imetamisprobleemide käsitluse tutvustamiseks koos tatakse koolitusmaterjal ning koolituskava, mis toetab juhendmaterjali kasutamist praktilises töös.

Projekti jätkusuutlikkus

Projekti jätkusuutlikkuse tagamiseks luuakse imetamisnõustamise algo ritmi elektrooniline versioon üleriigiliseks kasutamiseks. Sellele lisandu vad regulaarne teavitustöö ja koolitused. Algoritm ja imetamisprobleemi de käsitlemise juhend paigutatakse kõigile kättesaadavalt EÄÜ kodulehele ning vastav teade koos koolituskavaga saadetakse kõikidel erialaühingu tele. Aktiivselt levitatakse olemasolevaid trükiseid ja veebilinke.

Järjepidevalt regulaarsete koolituste võimaldamine kõikidele äsja sünni tanud emade ja imikutega töötavatele tervishoiutöötajatele on projekti jätkusuutlikkus. Koolituste võimaldamiseks tehakse koostööd Sotsiaal ministeeriumi, Tervise Arengu Instituudi ja Eesti Haigekassaga (Tervi sekassaga), võimaluse korral kaasatakse kohalikud omavalitsused ning Tartu ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkool. Kõrgkoolide panus on tulevaste tervishoiutöötajate koolitamine uuendatud õppekava alusel.

64
MAGISTRITÖÖDEST
ARTIKLID

Projekti oodatav mõju

Projekti esmane sihtrühm on imetavate emade ja rinnapiima saavate imikutega töötavad Lõuna-Eesti tervisekeskuste tervishoiutöötajad. Alg oritm ja juhendmaterjal aitavad tervishoiutöötajatel märgata ja käsitle da probleeme õigeaegselt ning tulemuslikult. Imetamise alustamisel ja jätkamisel on lühi- ja pikaajaline kasu nii ema kui ka lapse füüsilisele ja vaimsele tervisele, vähendades terviseriske ning haigestumisi. Väheneb erialaarstide lisakonsultatsioonide arv ning tervishoiusüsteemi koormus ja ravikulud.

Projekti lõppedes kasutavad tervishoiutöötajad aktiivselt algoritmi, mis käsitleb imetamisprobleeme samadel alustel hoolimata piirkonnast või tervishoiu kvaliteedist ja tagab naiste/laste vajadusi arvestava võrdse kohtlemise. Eduka projekti lõppedes on 2026. aastaks Lõuna-Eesti tervisekeskuste nimistutes eranditult rinnapiimaga toidetud 6 kuu vanuste imikute osakaalu vähenemine peatunud ja järgnevatel aastatel tõusnud kuni 3%.

Loodavaid algoritmi ja imetamisprobleemide lahendamise juhendma terjale käsitletakse Tartu ning Tallinna Tervishoiu kõrgkoolide õen duse ja ämmaemanduse põhiõppe õppekava osana, mis tagab ühtlus-tatud teadmiste ja oskuste baastaseme alustavatele praktikutele. Loodud algoritmi ja juhendmaterjali uuendatakse regulaarselt kahe kuni kolme aasta järel, sisu uuendamise aluseks on ajakohased tõenduspõhised al likad. Loodud algoritmi ja juhendmaterjali kasutamise jätkusuutlikkus ja mõju on tagatud, kui seda kasutavad tervishoiutöötajad ka teistes Eesti piirkondades. Algoritmi ja juhendmaterjali kasutavad tervishoiu töötajad toetavad imetamise alustamist ning jätkumist, täites rahvastiku tervise 2020.–2030. aasta arengukavast ja Eesti õenduse ja ämmaemanduse 2021.–2030. aasta arengustrateegiast tulenevaid eesmärke.

65 ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

Allikaloend

Ambulatoorsete infektsioonide ravi. Eesti Infektsioonhaiguste Selts 2018. http://www. esid.ee/cms/tl_files/failid/failid/Amb_inf_ravi_2018.pdf

Balogun, O., O’Sullivan, E.J., McFadden, A. (2016). Interventions for promoting the initiation of breastfeeding. Cochrane Database Systematic Review, 11(11): CD001688.

Bener, A., Ehlayel, M.S., Alsowaidi, S., Sabbah, A. (2007). Role of breast feeding in primary prevention of asthma and allergic diseases in a traditional society. European Annals of Allergy and Clinical Immunology, 39(10): 337–43

Berens, P., Eglash, A., Malloy, M., Steube, A. M. (2016). ABM Clinical Protocol #26: Persistent Pain with Breastfeeding. Breastfeeding Medicine, 11(2): 46–53

Eesti Lastearstide Selts. https://www.elselts.ee/els/index.php?option=com_content&view= article&id=67&Itemid=93 (01.05.21)

Eesti õenduse ja ämmaemanduse arengustrateegia 2021–2030. Ühised sammud ter viseni. Tallinn 2020. https://www.ena.ee/images/ELANIKONNALE/Eesti_oendu se_ammaemanduse_areng ustrateegia_2021_2030.pdf (17.05.2021)

Einberg, Ü., Köbas, K., Pohlak, T., Raukas, R., Uibo, O., Voor, T. (2020). Imiku ja väi kelapse toitmine. Nõuanded lapsevanematele.

EV Sotsiaalministeeriumi Rinnaga toitmise edendamise Eesti komitee (RTEEK) seisukoht. https://www.ammaemand.org.ee/wp-ontent/uploads/2013/09/ arvamusdokument_l%c3%b5plik.pdf (29.04.2021)

Figueiredo, B., Dias, C.C., Brandão, S., Canário, C., Nunes-Costa, R. (2013). Breast feeding and postpartum depression: state of the art review. Journal de Pediatria 89(4): 332–338.

Güngör, D., Nadaud, P., LaPergola, C.C. (2019). Infant milk-feeding practices and food allergies, allergic rhinitis, atopic dermatitis, and asthma throughout the life Span: a systematic review. American Journal of Clinical Nutrition, 109(7): 772S–799S. Lapse tervise jälgimise juhend. (2019). https://www.ravijuhend.ee/uploads/userifles/Lapse_tervise/Kontrollkaart_A4.pdf (17.03.21)

Lawrence, R.A., Lawrence, R.M. (2016). Breastfeeding: A guide for the medical prof fessional. Elsevier. 992

66
MAGISTRITÖÖDEST
ARTIKLID

Maailma Tervishoiuorganisatsioon. https://et.wikipedia.org/wiki/Maailma_Tervise organisatsioon (01.05.21)

McFadden, A., Siebelt, L., Marshall, J.L., Gavine, A., Girard, L-C., Symon, A., MacGilliv ray, S. (2019). Counselling interventions to enable women to initiate and continue breastfeeding: a systematic review and meta-analysis. International Breastfeeding Journal, 14(42).

Muri, L., Taliväting, B. (2016). Eesti pereõdede valmisolek imetamise juhendamise läbiviimiseks. Tartu Tervishoiu Kõrgkool. Lõputöö

Radzyminski, S., Callister, L.C. (2015). Health Professionals’ Attitudes and Beliefs About Breastfeeding. The Journal of Perinatal Education, 24(2): 102–109.

Rahvastikunäitajad. Sünnid ja imikute rinnapiimaga toitmine. Tervise Arengu Insti tuut. Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas, tabel SR91: Imikute rinna piimaga toitmine toitmise kestuse ja maakonna järgi.

https://statistika.tai.ee/pxweb/et/Andmebaas/Andmebaas__01Rahvastik__02Synn id/S R91.px/chart/chartViewLine/ (18.03.2021)

Renfrew, M.J., McCormick, F.M., Wade, A., Quinn, B., Dowswell, T. (2012). Support for healthy breastfeeding mothers with healthy term babies Cochrane Database Systematic Review, 5(5): CD001141

Rinnapiima saavate laste osatähtsus püsib samal tasemel. 2021. https://www.tai.ee/ et/uudised/rinnapiima-saavate-laste-osatahtsus-pusib-samal-tasemel (02.01.22)

Schwarz, E.B., Nothnagle, M. (2014). The Maternal Health Benefits of Breastfeeding. American Family Physician, 91(9): 602–604.

Sihver, E. (2018). Emade teadmised ja arusaamad imetamisest ning nende hinnan gud imetamisnõustamisele Eestis: veebipõhine küsitlusuurimus. Tartu Ülikool. Magistritöö

Sotsiaalministeerium. Rahvastiku tervise arengukava 2020–2030. https://www. sm.ee/sites/default/files/content-editors/Tervishoid/rahvatervis/rta_20202030. pdf (17.05.2021)

Sünni ja Imetamise Eesti Tugiühing. http://www.siet.ee/ (25.03.2021).

Tervise Arengu Instituut. Andmebaas. Haigestumus. Psüühika-ja käitumishäired. PKH1: Psühhiaatri poolt ambulatoorselt konsulteeritud isikud diagnoosi, soo ja vanuserühma järgi. https://statistika.tai.ee/pxweb/et/Andmebaas/Andmebaas__02Haigestumus__05Psyyhi kahaired/PKH1.px/ (28.05.2021)

67 ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

ARTIKLID

UNICEF. https://www.unicef.org/ (28.05.2021)

Victora, C.G., Bahl, R., Barros, A.J., Franca, G.V.A., Horton, S., Krasevec, J. jt (2016). Breastfeeding in the 21st century: epidemiology, mechanisms, and lifelong effect. The Lancet, 387: 475–90.

Walker, M. (2015). Formula Supplementation of Breastfed Infants: Helpful or Hazardous? Childhood Obesity and Nutrition, 7(4): 198–207.

Walters, D.D., Phan, L.T.H., Mathisen, R. (2019). The cost of not breastfeeding: global results from a new tool. Health Policy Plan, 34 (6): 407–417.

Wolters Kluwer. Home. Solutios. UpToDate. https://www.wolterskluwer.com/en/ solutions/uptodate (06.01.2022)

World Health Organization. Breasfeedig. https://www.who.int/health-topics/ breastfeeding#tab= (15.05.2021)

World Health Organization. (2009). Infant and young child feeding : model chapter for textbooks for medical students and allied health professionals. 112.

68
MAGISTRITÖÖDEST

TARTU

TERVISHOIU KÕRGKOOLI

RAKENDUSKÕRGHARIDUSE ERIALADE ÜLIÕPILASTE HINNANGUD JA VAKTSINEERIMISOTSUS COVID-19 SUHTES NING SEDA MÕJUTAVAD TEGURID

The Evaluations and Vaccination Decision of the Students of Professional Higher Education Specialties of Tartu Health Care College towards COVID-19 and the Factors Influencing It

Abstract

The first cases of COVID-19 were diagnosed in China on 31.12.2019. As of 12.03.2020, the World Health Organization declared COVID-19 a pandemic. Evidence suggests that vaccination is the most effective measure to stop the spread of the pandemic. The attitudes of students of health care specialties towards COVID-19 vaccination have been studied in other countries, but not yet in Estonia. Future healthcare professionals need to be role models for patients and motivate them to vaccinate, as vaccination is necessary for their own health and the functioning of society at the time of a pandemic.

The present research is a quantitative empirical study, aimed to investigate the evaluations and vaccination decision of the students of professional higher education specialties of Tartu Healthcare College towards COVID-19 and the factors influencing it. A questionnaire survey in the Connect.ee environment was used to collect data. The sample consisted of 468 healthcare specialty students studying in applied higher education specialties. SPSS 23.0 statistical software was used to analyse the data.

The results of the survey showed that more than two thirds (70.3%) of students were in favour of vaccination. By the time of the survey in September 2021, the vast majority (91.5%) of survey participants had been vaccinated against COVID-19. The decision to vaccinate was mainly influenced by the fear of

69 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

infecting close ones, the need to complete a professional traineeship, and the opportunity to return to normal activities without restrictions. Slightly less than one-third of those surveyed had a negative, including a doubtful opinion on COVID-19 vaccination, and their vaccination decision was influenced by the inadequate level of research on COVID-19 vaccines and their rapid deve lopment, as well as possible long-term genetic effects of the vaccine.

Keywords: COVID-19, vaccination, healthcare specialty students, evaluations, vaccination decision, influencing factors

Sissejuhatus

COVID-19 esimesed haigusjuhud, mille põhjustas uus koroonaviirus SARSCoV-2, registreeriti 31. detsembril 2019. aastal Hiinas. Maailma Tervi seorganisatsioon kuulutas COVID-19 pandeemia välja 12. märtsil 2020 (Listings of WHO’s…2021). Pandeemia kontrolli alla saamiseks on tähtis saavutada ulatuslik COVID-19 vaktsineerimisega hõlmatus nii tervishoiu töötajate kui ka tervishoiu erialasid omandavate üliõpilaste hulgas, et väl tida nakkuse ülekannet personalilt patsientidele ja tagada tervishoiusüs teemi toimivus (Lucia jt 2021, Parente jt 2021, Saied jt 2021). Eestis algas tervishoiu eesliinitöötajate COVID-19 vastu vaktsineerimine detsembri lõpus 2020. aastal. Vaatamata SARS-CoV-2 viiruse kiirele muteerumisele on teadusuuringutes leitud, et esialgu välja töötatud vaktsiinid tagavad hea kaitse raske kuluga COVID-19 ärahoidmisel (Andrews jt 2022).

Erinevad teadusuuringud on näidanud, et tervishoiu erialade üliõpilased pooldavad COVID-19 vastu vaktsineerimist enam kui teiste erialade üli õpilased (Jain jt 2021, Szmud jt 2021, Barello jt 2020, Gala jt 2022, Lucia jt 2020). Teisalt on leitud, et tervishoiu erialasid õppivate üliõpilaste seas on riigiti erinev hulk COVID-19 vastu vaktsineerimises kahtlejaid või eitaval seisukohal olijaid (Cushieri ja Grech 2021, Saied jt 2021, Tavo lacci jt 2021). Vaktsineerimisotsust kujundavad tegurid on erinevad, nt vähene teadlikkus COVID-19 vaktsiinide ohutusprofiilist ja kõrvaltoime test (Saied jt 2021, Lucia jt 2020). Tulevased tervishoiutöötajad on ühis-

70
LÕPUTÖÖDEST

konnas eeskujuks, et selgitada vaktsineerimist kui tõhusat meedet nak kushaiguste ennetamisel ja rahvatervise kaitsel (Suthar jt 2022, Cuschieri ja Grech 2021, Parento jt 2021).

Lähtuvalt COVID-19 pandeemia jätkumisest, üliõpilaste kokkupuutest õppepraktika ajal paljude, sealhulgas raskes terviseseisundis patsienti dega, ja teadmisest, et Eestis ei ole tervishoiu erialade üliõpilaste hulgas sellel teemal uurimistööd tehtud, otsustati läbi viia empiiriline uurimus.

Töö eesmärk oli uurida Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rakenduskõrghariduse erialade üliõpilaste hinnanguid COVID-19 vaktsineerimisele ning vaktsi neerimisotsust (pooldav, kahtlev, eitav) mõjutavaid tegureid. Eesmärgist tulenevalt püstitati järgmised uurimisülesanded:

1. uurida rakenduskõrghariduse erialade üliõpilaste hinnanguid COVID-19 vaktsineerimisele;

2. uurida, millised tegurid on mõjutanud rakenduskõrghariduse erialade üliõpilaste COVID19 vastu vaktsineerimise otsust. Võtmesõnad: COVID-19, vaktsineerimine, tervishoiu eriala üliõpilased, hinnangud, vaktsineerimisotsus, mõjutavad tegurid

Metoodika

Uurimistöö oli kvantitatiivne empiiriline uurimus. Uurimistöö valimi moodustasid Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rakenduskõrghariduse eriala üliõpilased, kes õppisid õe põhiõppe, ämmaemanda, füsioterapeudi, tervisekaitse spetsialisti, bioanalüütiku ja radioloogiatehniku õppeka val. Andmete kogumise meetodiks oli ankeetküsimustik, mille koosta misel toetuti maailmas samal teemal läbi viidud uuringute tulemustele. Enne uurimistöö läbiviimist kontrolliti prooviuuringuga küsimustiku arusaadavust fookusgrupis, kuhu kuulusid õe põhiõppe IV kursuse küm me üliõpilast. Lähtuvalt prooviküsitluse tagasisidest muudeti vähesel määral ankeedi sõnastust. Kooskõlastus uuringu korraldamiseks saadi

71 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komiteelt 2. septembril 2021 (otsuse number 347/T-2).

Anonüümne ankeetküsitlus viidi läbi Connect.ee veebikeskkonnas ajava hemikul 09.09.21−10.10.21. Küsitluskeskkond oli kaitstud paroolidega ja juurdepääs andmetele oli uurimistööga seotud kolmel isikul. Kutse kaaskirjaga uuringus osalemiseks saadeti uuritavale e-kirjana läbi kõrg kooli tsentraalselt turvatud infosüsteemi uuringuperioodi algul pärast eetikakomiteelt nõusoleku saamist. Uuringus osalemine oli vabatahtlik. Meeldetuletav e-kiri ankeetküsitlusele vastamiseks saadeti ühe nädala ja kolme nädala möödudes alates küsitluse algusest. Ankeetküsimustik hõlmas teavet uuritava taustaandmete (nt sugu, vanus, eriala, sotsiaalne staatus), vaktsineerimisotsuse (pooldav, eitav, kahtlev) ja seda mõjutavate tegurite kohta ning hinnanguid COVID-19 vaktsineerimise vajalikkusele. Valdavalt valikvastusest koosneva küsimustiku täitmiseks kulus kuni 20 minutit.

Connect.ee küsitluskeskkonnast saadi süsteemi koostatud andmefail, mis salvestati Exceli failina, kus kodeeriti sõnaliselt antud valikvastused numbriliseks. Täpsemate uuringutulemuste statistiliseks analüüsiks ka sutati statistikaprogrammi IBM SPSS 23.

Tulemused

Uurimistöös osales 468 üliõpilast, kellest 90,6% (n = 424) olid naised. Seisuga 31.12.2021 õppis Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis rakenduskõrghariduse erialadel kokku 1173 üliõpilast, neist õe põhiõppes 724 (Tartu Tervishoiu... 2022). Seega kujunes vastamismääraks 39,9% uuringusse kaasatud üliõpilastest. Uuringus osalejatest enim, 66,5% (n = 311), kuu lus vanusegruppi 18–24 eluaastat. Vastajatest 43,2% (n = 202) märkis kodukoha piirkonnaks Tartu maakonna, selle järgnesid kodukohana Harju maakond 17,7% (n = 83) ja Ida-Viru maakond 5,3% (n = 25). Uuringus osalejatest 58,1% (n = 272) õppis õe põhiõppes ning 12,8% (n = 60) järgis füsioterapeudi, 9% (n = 42) ämmaemanda, 8,5% (n = 40)

72
LÕPUTÖÖDEST

bioanalüütiku, 7,1% (n = 33) radioloogiatehniku ja 4,5% (n = 21) tervise kaitse spetsialisti õppekava. Uuritud üliõpilastest töötas õppimise kõrvalt 60% (n = 281).

Üliõpilaste hinnangud COVID-19 vastu vaktsineerimisele COVID-19 vastu vaktsineerimise hinnangutest parema ülevaate saami seks jagati uuringus osalejad kahte erialagruppi: I grupi moodustasid õe põhiõppe ja ämmaemanda õppekava järgivad üliõpilased ning II gruppi kuulusid füsioterapeudi, bioanalüütiku, radioloogiatehniku, ja tervi sekaitse spetsialisti õppekavadel õppivad üliõpilased. Lähtuvalt Eesti õigusruumist on õde ja ämmaemand tervishoiutöötajad (Tervishoiutee nuste korraldamise … 2021), mistõttu on uuritavate hinnangute võrdle misel nimetatud kahte eriala mõistlik vaadelda ühise grupina.

Uuringus osalejatest 70,3% (n = 329) pooldas COVID-19 vastast vaktsi neerimist. Võrreldes I erialagrupiga (õeks ja ämmaemandaks õppijad) oli vaktsineerimise pooldajaid protsentuaalselt rohkem II erialagruppi kuulu nud üliõpilaste hulgas – 77,3% (n = 119). I erialagrupis oli enam kahtleval ja eitaval seisukohal olijaid. Täpsem ülevaade on toodud tabelis 1.

Tabel 1. COVID-19 vastu vaktsineerimise seisukoht kahe erialagrupi järgi. Seisukoht COVID-19 vastu vaktsineerimise suhtes Erialagrupp Poolt

Eitav Kahtleval seisukohal

I grupp (õde, ämmaemand) (n = 314) 66,9% (n = 210) 5,4% (n = 17) 27,7% (n = 87) II grupp (teised erialad) (n = 154) 77,3% (n = 119) 1,9% (n = 3) 20,8% (n = 32)

Uuringus osalejatest 71,2% (n = 333) vastas, et „nii tervishoiutöötajal kui ka tervishoiu eriala õppival üliõpilasel peab olema kohustus end COVID-19 vastu vaktsineerida“. 28,8% (n = 135) uuritavatest oli vastupidisel seisukohal. Uuritavate antud avatud vastuseid analüüsides ilmnes,

73 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

et vaktsineerimise pooldajate seas domineeris neli põhjenduste gruppi, mida uurimistöö autorid pealkirjastasid „tervishoiutöötajaks olemine“ (nt kaitsta iseend ja teisi, ühiskonnas eeskujuks olemine, vaktsineerimi ne on tõenduspõhine meede), „patsient“ (nt patsiendiohutus, vastutus kaitsta patsiente, sh riskirühmadesse kuulujaid), „eriala“ (nt meditsiin on tõenduspõhine, tervishoiutöötaja seisukoht peab lähtuma tõendus põhisusest, valitud eriala kohustab käituma eetiliselt) ja „ühiskond“ (nt karjaimmuunsuse kujundamine).

Üliõpilaste vaktsineerimisotsus ja seda mõjutavad tegurid 2021. aasta septembris toimunud uuringu ajaks oli 91,5% (n = 428) uuringus osalejatest COVID-19 vastu vaktsineeritud. Vaktsineeritud üliõpilaste hulgas ilmnes pooldava vaktsineerimisotsuse kujundajana kolm enimvalitud tegurit. Need olid „võimalus ühiskonnal pöörduda tagasi piiranguteta tavategevuste juurde“ (13% vastajatest), „õppepraktika läbimiseks“ (13%) ja „kardan nakatada riskirühma kuuluvaid lähedasi, sh õpingukaaslasi“ (13% vastajatest). Täpsem ülevaade kõikidest vastustest on toodud joonisel 1.

Joonis 1. COVID-19 vastu pooldavat vaktsineerimisotsust kujundanud tegurid vaktsi neeritud üliõpilaste (n = 428) hulgas.

74
LÕPUTÖÖDEST

Uuringu toimumise ajaks ei olnud end COVID-19 vastu vaktsineerinud 8,5% (n = 40) uuringus osalenud üliõpilastest. Esmaste põhjustena toodi välja, et „COVID-19 vastaseid vaktsiine ei ole piisavalt uuritud“ (18%), „vaktsiinid on välja töötatud väga kiiresti“ (15%), „hirm pikaajalise võima liku geneetilise mõju ees organismile“ (13%), kuid ka „vähesed teadmised vaktsiini mõjust (12%)“ ja „COVID-19 vastased vaktsiinid ei ole efektiiv sed SARS-CoV-2 viirusmutatsioonide vastu“ (11% uuringus osalejatest). Teabeallikatena COVID-19 teemal märkisid uuringus osalejad enim „ter viseameti veebilehte“ (22%), „internetiuudiste portaale, nt postimees.ee, err.ee“ (16,3%) ja „eestikeelsete telekanalite uudiseid ja saateid“ (14,3%). Lisaks toodi tähtsamate teabeallikatena (avatud vastusena) välja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli korraldatud ülekõrgkoolilisi COVID-19-teemalisi infotunde, mida uuritavad kirjeldasid kui „väga informatiivne“ ja „lisa teadmisi andev“.

Arutelu

Uurimistöö tulemused näitasid, et COVID-19 vastu vaktsineerimise pool dajaid oli enam kui kaks kolmandikku uuringus osalenud üliõpilastest. Sarnased tulemused leiti nii India kui ka USA meditsiinikoolide üliõpi laste hulgas, mille järgi ligikaudu kaks kolmandikku uuritavatest olid COVID-19 vastu vaktsineerimist pooldaval seisukohal (Gala jt 2022, Jain jt 2021). Samas oli käesolevas uuringus COVID-19 vastu vaktsineerimise osas kahtleval ja eitaval seisukohal ligikaudu üks kolmandik uuringus osalenud üliõpilastest ning seda COVID-19 kolmanda laine ajal Eestis 2021. aasta sügisel. Kui USA tervishoiu erialade üliõpilaste seas toimu nud uuringus oli COVID-19 vastu vaktsineerimises kahtleval seisukohal peaaegu üks neljandik vastajatest (Lucia jt 2021), siis Egiptuses toimu nud uuringus peaaegu pool uuritud üliõpilastest (Saied jt 2021). Seega sobitub käesoleva uuringu tulemus üldjoontes eelkirjeldatud uuringute tulemustega, kuid on kehvem kui USA-s. Samas näitasid käesoleva uu ringu tulemused, et I erialagrupis (õeks, ämmaemandaks õppijad) oli kahtleval, sh eitaval seisukohal COVID-19 vastu vaktsineerimise osas rohkem uuringus osalejaid võrreldes II erialagrupiga (ülejäänud erialad).

75 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Sellise arvamuse puhul on tähtis teada põhjuseid, sest õe ja ämmaeman da õppekaval õppijad on nii kõrgkoolis õppimise ajal abiõdedena kui ka tulevikus tervishoiutöötajatena vaktsineerimise alal patsientide lähimad nõuandjad.

Käesolevas uuringus tõi rohkem kui üks kümnendik uuritutest peamise põhjusena olla COVID19 vastu vaktsineeritud esile „hirmu nakatada oma lähedasi, kes kuuluvad COVID19sse haigestumise riskirühma“. Nimetatud uuringu tulemus on kooskõlas uuringu tulemustega Poola tervishoiu eri ala üliõpilaste hulgas (Szmyd jt 2021). Samas Prantsusmaal läbiviidud uu ringus leiti, et koguni üheksa kümnendikku tervishoiu eriala üliõpilastest ei soovinud haigust teistele inimestele levitada ja on end vaktsineerinud (Tavolacci jt 2021), mis näitab vägagi hoolivat suhtumist kaaskodanikesse. Uuringus osalenud Tartu Tervishoiu Kõrgkooli üliõpilastest veidi enam kui üks kümnendik leidis, et teine tähtis põhjus olla vaktsineeritud on „õppepraktika läbimine“. USA-s läbiviidud uuringus leidis veidi enam kui üks kolmandik, et „vaktsineeriks ennast COVID-19 vastu, kui kõrgkool/ tervishoiusüsteem nõuaks seda kohustuslikus korras“ (Lucia jt 2021).

Uurimistöö tulemustest selgus, et pooldava vaktsineerimisotsuse kujun dajaks oli üle ühe kümnendiku uuritavate arvates peale hirmu nakatada lähikondseid ja vajaduse läbida õppepraktika ka fakt, et „vaktsineeritus annab ühiskonnale võimaluse pöörduda ilma piiranguteta tagasi tava tegevuste juurde“. Sama on leitud teistes riikides läbi viidud uuringutes, näiteks Indias ja Prantsusmaal (Jain jt 2021, Tavolacci jt 2021). Seega kinnitavad käesoleva uurimistöö tulemused, et nii Eestis kui ka mujal maailmas kujundavad tervishoiu erialade üliõpilaste pooldavat vaktsi neerimisotsust COVID-19 vastu üldiselt samad tegurid. Enamgi veel, käesoleva uuringu tulemused näitasid, et rohkem kui kaks kolmandikku üliõpilastest leidis, et „tervishoiusüsteemi töötajal, sealhulgas tervishoiu eriala üliõpilastel, on kohustus vaktsineerida end COVID-19 vastu“. Mujal maailmas korraldatud teadusuuringutes on leitud, et tervishoiu erialadel õppivatel üliõpilastel on võrreldes teistel erialadel õppivate üliõpilastega

76
LÕPUTÖÖDEST

suurem valmisolek end COVID-19 vastu vaktsineerida (Lucia jt 2020, Szmud jt 2021, Suthar jt 2022).

Käesoleva uurimistöö tulemused näitasid, et tervishoiu erialade üliõpi laste hulgas (sh kahtleval ja eitaval seisukohal olijad) toodi kolme silma paistvama murena esile, et „COVID-19 vastaseid vaktsiine ei ole piisavalt uuritud“, „vaktsiinid on välja töötatud väga kiiresti“, „hirm pikaajalise või maliku geneetilise mõju ees organismile“ ja „vähesed teadmised vaktsiini mõjust“. Kahe erialagrupi võrdlemisel selgus, et nii üle ühe kolmandiku I erialagruppi kuulujatest (õeks ja ämmaemandaks õppijad) kui ka veidi üle ühe kolmandiku II erialagruppi (teised erialad) kuulujatest arvasid, et COVID-19 vastaseid vaktsiine ei ole piisavalt uuritud. Muret COVID19 vastaste vaktsiinide ohutuse pärast on näidanud mitu maailmas kor raldatud uuringut (Gala jt 2022, Lucia jt 2021, Saied jt 2021, Tavolacci jt 2021). Näiteks Egiptuse tervishoiu eriala üliõpilastest arvas valdav enamus, et vaktsiini ei ole piisavalt uuritud (Saied jt 2021). USA medit siinikooli üliõpilastest veidi vähem kui kolmandik nõustus väitega, et vaktsiini väljatöötamisega on kiirustatud, mis mõjutas uuringus osalejate positiivse vaktsineerimisotsuse kujunemist järgmise kuue kuu jooksul (Gala jt 2022). Prantsusmaal läbi viidud uuringus kartis tervishoiu eriala üliõpilastest kaks kolmandikku COVID-19 vastaste vaktsiinidega seotud kõrvaltoimeid (Tavolacci jt 2021).

Kuigi vaktsineerimisotsus peab olema isiklikult läbimõeldud, tõendab teaduskirjandus selgelt, et COVID-19 vastu vaktsineerimine hoiab ära raske kuluga haigestumise, sealhulgas ka omikronitüvega haigestumise (Andrews jt 2022). See toob kasu vaktsineeritavale endale, rahvatervisele tervikuna ja tagab tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse (Lucia jt 2021, Parente jt 2021, Suthar jt 2022). Tervishoiu erialade üliõpilased puutuvad õppepraktika ajal kokku paljude patsientidega, mistõttu näitab nende enda vaktsineeritus COVID-19 vastu hoolivat suhtumist patsientides se. Ühtlasi on üliõpilased kui tulevased tervishoiutöötajad ühiskonnas

77 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

rollimudelid vaktsineerimise kui tõhusa ennetava meetme selgitamisel (Cuschieri ja Grech 2021, Parento jt 2021).

Antud uurimistöö tulemuste võrdlemisel maailmas ilmunud uuringute tulemustega (mida kasutati käesolevas uurimistöö kirjanduse ülevaate osas) on tähtis kriitiliselt hinnata uuringu läbiviimise aega nii Eestis (COVID-19 kolmas laine, deltatüve domineerivus) kui ka mujal maail mas (alfatüvi, deltatüvi või vähesel määral omikronitüve levimuse algus), millega seoses võisid uuritavate arvamuses esineda erinevused, eelkõige kahtleva vaktsineerimisotsuse kujundajana. Siiski võib kokkuvõttes öelda, et vaatamata erinevate SARS-CoV-2 viiruse mutatsioonide leviku ajal publitseeritud teadusuuringutele erinevates riikides näitasid nii käesoleva uuringu tulemused kui ka maailmas korraldatud uuringute tulemused, et üliõpilaste pooldavat vaktsineerimisotsust kujundasid üldjoontes sarnased tegurid. Lisanduv tõenduspõhine teave COVID-19 vaktsiinide kohta on ka tulevikus siiski määrava tähtsusega.

Järeldused Suurem osa (70,3%) Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rakenduskõrghariduse erialade uuringus osalenud üliõpilastest pooldas COVID-19 vastu vaktsi neerimist ja valdav osa (91,5%) neist oli end uuringu toimumise ajaks 2021. aasta septembris COVID-19 vastu vaktsineerinud. Vaktsineerimist pool daval seisukohal oli enam II erialagruppi kuuluvaid üliõpilasi võrreldes I erialagrupi üliõpilastega (õed ja ämmaemandad). Uuringus osalejatest 71,2% vastas, et nii tervishoiutöötajal kui ka tervishoiu eriala õppival üliõpilasel peab olema kohustus end COVID-19 vastu vaktsineerida. Seda põhjendati tervishoiutöötaja vastutusega (sh eetilise aspektiga) patsien tide ja lähikondsete ees ning ühiskonnas eeskujuks olemisega, samuti tõenduspõhise teabe olemasoluga, et vaktsineerimine on parim meede kogukonna (karja)immuunsuse tekitamiseks.

Pooldavat otsust COVID-19 vastu vaktsineerida mõjutasid uuringus osalenud üliõpilaste hulgas ennekõike kartus nakatada lähedasi inimesi,

78
LÕPUTÖÖDEST

kellega iga päev kokku puututakse, soov olla vaktsineeritud õppepraktika läbimiseks ja anda vaktsineerituna ühiskonnale võimalus pöörduda tagasi piiranguteta tavategevuste juurde. Eitaval, sealhulgas kahtleval seisukohal COVID-19 vastu vaktsineerimise suhtes olevad üliõpilased märkisid vakt sineerimisotsust mõjutavateks teguriteks enim, et COVID-19 vaktsiine ei ole piisavalt uuritud, et need töötati välja kiirustades ja nad kardavad, et vaktsiin võib põhjustada võimalikku pikaajalist geneetilist mõju organismile.

Allikaloend

Andrews, N., Stowe, J., Kirsebom, F., Toffa, S., Rickeard, T., Gallagher, E., Gower, C., Kall, M., Groves, N., O’Connell, A- M., Simons, D., Blomquist, P. B., Zaidi, A., Nash, S., Iwani Binti Abdul Aziz, N., Thelwall, S., Dabrera, G., Myers, R. (2022). COVID-19 vaccine effectiveness against the Omicron (B.1.1.529) variant. New English Medical Journal, 386: 16.

Barello, S., Nania, T., Dellafore, F., Grafgna, G., Caruso, R. (2020). “Vaccine hesitancy” among university students in Italy during the COVID-19 pandemic. European Journal of Epidemiology, 35(8): 781–783.

Cuschieri, S., Grech, V. (2021). A comparative assessment of attitudes and hesitancy for influenza vis-a-vis COVID-19 vaccination among healthcare students and pro fessionals in Malta. Z Gesundh Wiss, 25: 1–8.

Gala, D., Parrilla, A., Patela, K., Rafia, I., Nadera, G., Zhaoa, R, Shoaiba A, Swaminatha, G., Jahodaa, J., Hassana, R, Colelloa, R., Rinker, D. V. (2022). Factors impacting COVID-19 vaccination intention among medical students. Human vaccines & im munotherapeutics, 18(1): 1–6

Jain, J., Saurabh, S., Kumar, P., Verma, M. K., Goel, A. D., Gupta, M. K., Bhardwaj, P., Raghav, P. R. (2021). COVID-19 vaccine hesitancy among medical students in India. Epidemiology and Infection, 149(e132): 1–10.

Lucia V. C., Kelekar, A., Afonso, N. M. (2021). COVID-19 vaccine hesitancy among medical students. Journal of Public Health, 43(3): 445–449

Listings of WHO’s response to COVID-19. (2021).World Health Organization.

Parente, A., Tami, G., LeMaster J. F., Meyer, M., Wild, D. M., Parente, R. (2021). Accep tance of COVID-19 vaccination among health system personnel. The Journal of the American Board of Family Medicine, 34(3): 498–508.

79 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Saied, S. M., Saied, E. M., Kabbash, I. A., Abdo, S. A. E. (2021). Vaccine hesitancy: Be liefs and barriers associated with COVID-19 vaccination among Egyptian medical students. Journal of Medical Virology, 93(7): 4280–4291.

Szmyd, B., Bartoszek, A., Karuga, F. F., Staniecka, K., Błaszczyk, M., Radek, M. (2021). Medical Students and SARS-CoV-2 Vaccination: Attitude and Behaviors. Vaccines, 9(2): 128.

Suthar, A. B., Wang, J., Seffren, V., Wiegand, R. E., Griifing, S., Zell, E. (2022). Public health impact of covid-19 vaccines in the United States: observational study. BMJ, 27: 377.

Tartu Tervishoiu Kõrgkool. Aastaaruanne 2021.

Tavolacci, P. M., Dechelotte, P., Ladner, J. (2021). COVID-19 Vaccine Acceptance, He sitancy, and Resistancy among University Students in France. Vaccines, 9: 654.

Tervishoiuteenuste korraldamise seadus. (2021). RT I, 18.06.2021,10.

80
LÕPUTÖÖDEST

2019. AASTAL EESTI MEEDIAKANALITES AVALDATUD LASTE VAKTSINEERIMIST KÄSITLEVATE ARTIKLITE TONAALSUS JA NENDE MÕJU LASTE VAKTSINEERIMISELE RIIKLIKUS IMMUNISEERIMISKAVAS ETTENÄHTUD VAKTSIINIDEGA

The Tonality of the Articles on Childhood Vaccination

Published in Estonian Media Channels in 2019 and Their Impact with the Children Vaccines Prescribed in the National Immunization Plan

Abstract

In recent years Estonia has seen a decrease in vaccination coverage with the vaccines that are in the immunization plan. Also the number of those people, who refuse to be vaccinated have increased. Factors influencing the decision to vaccinate have been analyzed worldwide. One factor is that vaccination rates vary depending on the use of the mass media, especially online media.

The aim of the study was to describe the tonality of the articles on childhood vaccination published in the Estonian media channels in 2019 and their impact with the children vaccines prescribed in the national immunization plan. The study analyzed the articles of the digital publications like Postimees, Del fi, Estonian Public Broadcasting and the magazines Pere ja Kodu and Beebi published in 2019, which covered the vaccination of children with the vaccines included in the immunization plan. The selection is 196 articles published in the period of 01.01.2019–31.12.2019. Data was collected by using digital publication search engines and suitable articles were found manually in jour nals. Data was analyzed by using the estimated tonality method and MS Excel computer program.

81 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

The research showed that in 2019 were published 196 articles about child vaccination and these articles were mainly with a positive tonality (37%). Published articles with the negative tonality had the smallest proportion (9%). It was also revealed that the high positive media coverage and neutral infor mation on vaccination of children and the lack of negative media coverage in the second quarter of 2019 could’ve had an increasing effect on the number of vaccinations in the third quarter. In the other quarters, the effect of the tonality of articles published in the media on children’s vaccination was not observed.

Keywords: vaccination, children, media, tonality.

Sissejuhatus

Olenemata sellest, et immuniseerimine vähendab laste haigestumist ja suremist vaktsiinvälditavatesse nakkushaigustesse, ei lase mõned vanemad oma lapsi vaktsineerida (Smith jt 2017). Paljude riikide tervishoiu töötajad on väitnud seda, et vaktsiinide osas valitseb usaldamatus ja seega keeldutakse nende kasutamisest. Maailma Terviseorganisatsioon (World Health Organisation, WHO) on selle suundumuse lisanud 2019. aasta kümne kõige ohtlikuma teguri hulka, mis ohustavad inimkonna tervist (Melovic jt 2020). Ka Eestis on viimaste aastate jooksul tähelda tud immuniseerimiskavas olevate vaktsiinidega laste vaktsineerimisega hõlmatuse vähenemist ja vaktsineerimisest keeldujate arvu suurenemist. 2019. aastal oli Eestis kaheaastaste laste vaktsineerimisega hõlmatus dif teeria, teetanuse, leetrite, mumpsi, punetiste, poliomüeliidi, Hib-nakkuse ja rotaviiruse puhul alla WHO nõude (Statistika 2019).

Maailmas on palju uuritud võimalikke tegureid, mis mõjutavad vaktsi neerimisotsuse langetamist. Parmi jt (2019) avaldatud uuringust selgus, et mittevaktsineerijate peamine vaktsineerimiskäitumist mõjutav alli kas on internet. Mitu uuringut on keskendunud ka sotsiaalmeediaka nalitele ja nende mõjule vanemate vaktsineerimisotsuste langetamisel. Varem on Eestis avaldatud uurimistöö, mis keskendus Perekooli fooru mile ning selle analüüsimisele ja lapsevanemate suhtumisele sealsetesse

82
LÕPUTÖÖDEST

vaktsineerimisteemalistesse aruteludesse (Noorem 2015). Kättesaadava teabe põhjal leidsime, et Eestis puudusid varasemad uuringud uudiste portaalides ning trükimeedias avaldatud laste vaktsineerimist käsitlevate artiklite tonaalsuse ja selle võimaliku mõju kohta laste vaktsineerimisele immuniseerimiskavas olevate vaktsiinidega.

Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada 2019. aastal Eesti meediakanalites avaldatud laste vaktsineerimist käsitlevate artiklite tonaalsust ja nende mõju laste vaktsineerimisele riiklikus immuniseerimiskavas ettenähtud vaktsiinidega. Lähtuvalt uurimistöö eesmärgist püstitati järgmised uu rimisülesanded:

1. kirjeldada 2019. aastal Eesti meediakanalites avaldatud laste vakt sineerimist käsitlevate artiklite tonaalsust;

2. kirjeldada 2019. aastal Eesti meediakanalites avaldatud laste vaktsineerimist käsitlevate artiklite mõju laste vaktsineerimisele riiklikus immuniseerimiskavas olevate vaktsiinidega.

Võtmesõnad: vaktsineerimine, lapsed, meedia, tonaalsus.

Metoodika

Andmete kogumine toimus kahes osas. Esimeses etapis uuriti Eestis 2019. aastal avaldatud laste vaktsineerimist käsitlevaid artikleid, mis on avaldatud meediakanalites Postimees, Delfi, ERR-i digiväljaanded, ajakiri Pere ja Kodu ning ajakirja Pere ja Kodu lisaväljaanne Beebi. Andmed koguti nimetatud meediakanalitest kvartalite kaupa, kasutades selleks otsingumootoreid. Otsingumootoris piirati otsingut ettenähtud kvartali ajaperioodiga. Märksõnadena kasutati „immuniseerimine“, „vaktsineeri mine“, „vaktsiin“ ning eraldi märksõnadena ka kõik haigused (B-viirushe patiit, difteeria, Haemophilus influenzae tüüp b ehk Hib-nakkus, inimese papilloomiviirus ehk HPV, leetrid, läkaköha, mumps, poliomüeliit ehk lastehalvatustõbi, punetised, rotaviirusnakkus, teetanus, tuberkuloos), mille vastu vaktsineeritakse lapsi Eesti riikliku immuniseerimiskava järgi.

83 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Ajakirjadest Pere ja Kodu ning Beebi koguti andmeid käsitsi. Uuringusse kaasati artiklid, kus käsitleti laste vaktsineerimist riiklikus immunisee rimiskavas olevate vaktsiinidega. Analüüsist jäeti välja artiklid, mis ei olnud seotud laste vaktsineerimisega ega kajastanud riiklikus immuni seerimiskavas olevaid vaktsiine.

Otsingumootoreid ja märksõnu kasutades leiti töös vaadeldavatest meediakanalitest 1030 artiklit. Pärast duplikaatide ja nende artiklite eemaldamist, mis ei kajastanud laste vaktsineerimist immuniseerimis kavas olevate vaktsiinidega, kujunes töö uurimisülesannete lahendami seks ning edasiseks analüüsiks 196 (19% üldpopulatsioonist) artiklit, mis kajastasid laste vaktsineerimist Eesti riiklikus immuniseerimiskavas olevate vaktsiinidega.

Sobilike artiklite tonaalsuse hindamiseks kasutati hinnangulise tonaalsu se meetodit, mida on ka varem uurimustes ning uurimistöödes (Tamberg 2016, Murakas 2018, Catalan-Matamoros ja Peñafiel-Saiz 2020) kasu tatud. Hinnanguline tonaalsus on autori määratletud artikli tonaalsus, kus lähtutakse sellest, kuidas autor on kirjeldanud, milliste aspektide olemasolul otsustatakse tonaalsuse tüübi üle (Catalan-Matamoros ja Peñafiel-Saiz 2020). Käesolevas uuringus kasutati nelja kategooriaga skaalat: positiivne, negatiivne, neutraalne, positiivne/negatiivne. Posi tiivse tonaalsusega käsitleti artiklit siis, kui see keskendus vaktsiinide kasulikkusele, näiteks haiguste ennetamisele. Neutraalne tähendab seda, et artiklis ei antud hinnanguid laste vaktsineerimisele ning edastati ai nult teavet, näiteks andmeid vaktsineeritud inimeste arvu kohta aastas. Negatiivseks osutus artikkel siis, kui keskenduti vaktsiinidega kaasuva te riskide kirjeldamisele, näiteks kõrvaltoimetele ja vaktsineerimisest keeldumisele. Positiivne/negatiivne tähendab seda, et artikkel edastas hinnanguid ja välja toodi vaktsineerimise suhtes nii negatiivsed kui ka positiivsed aspektid.

84
LÕPUTÖÖDEST

Teises etapis otsiti Terviseameti statistika andmebaasist teavet 2019. aastal laste riiklikus vaktsineerimiskavas olevate vaktsiinidega vaktsi neerimise kohta ja saadud tulemusi võrreldi uurimistöö esimeses etapis analüüsitud artiklite tonaalsuse hindamise tulemustega.

Andmete analüüsimiseks kasutati tabelarvutusprogrammi MS Excel, kus esimeses etapis analüüsiti igas meediakanalis kvartalite lõikes avaldatud nii positiivsete, negatiivsete, neutraalsete kui ka positiivsete/negatiivsete artiklite osakaalu. Edasi võeti kõigi viie meediakanali tulemused kokku ja esitati nende tonaalsuse väärtused protsentides nii 2019. aasta kohta üldiselt kui ka iga kvartali kohta eraldi. Teises etapis analüüsiti joondia grammi põhjal meedias avaldatud artiklite tonaalsuse mõju laste vaktsi neerimisele kvartalite lõikes.

Tulemused Uurimistöös analüüsiti artikleid, mis ilmusid ajavahemikus 01.01.2019–31.12.2019 Eesti viies meediakanalis. Need meediakanalid olid Delfi, Postimees ning ERR-i digiväljaanded ja ajakirjad Pere ja Kodu ning selle lisaväljaanne Beebi. Digiväljaannete otsingumootoreid kasutades ning ajakirju lugedes leiti 1030 artiklit, mis kajastasid vaktsineerimist, immu niseerimist, vaktsiine ja/või immuniseerimiskavas olevaid vaktsiinväldi tavaid haigusi. Leitud artiklitest oli laste vaktsineerimist Eesti immuni seerimiskavas olevate vaktsiinidega kajastatud 196 artiklis.

Esiteks uuriti 2019. aastal Eesti meediakanalites avaldatud laste vakt sineerimist käsitlevate artiklite tonaalsust. Meediaväljaannete artikli te tonaalsuse hindamise tulemusel leiti, et 2019. aastal kokku avaldati digiväljaannetes kõige rohkem positiivse tonaalsusega artikleid (n = 72 (37%)) ja kõige vähem negatiivse tonaalsusega artikleid (n = 18 (9%)). Po sitiivse/negatiivse tonaalsusega artikleid avaldati 64 (33%) ja neutraalse tonaalsusega 42 (21%) (joonis 1).

85 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Joonis 1. 2019. aastal Eesti meediakanalites avaldatud artiklite osakaal tonaalsuse järgi Nelja kvartali jooksul ilmus kõige rohkem positiivse ja positiivse/nega tiivse tonaalsusega artikleid (vt joonis 2). Positiivse/negatiivse tonaalsu sega artiklite osakaal oli kõige suurem esimeses (n = 30 (42%)) kvartalis. Positiivse tonaalsusega artiklite osakaal oli suurim teises (n = 22 (43%)) kvartalis, kuid samas kvartalis vähenes positiivsete/negatiivsete artiklite osakaal märgatavalt (n = 7 (14%)). Neljandas kvartalis oli positiivse ja positiivse/negatiivse tonaalsusega artiklite osakaal võrdne (n = 15 (36%)).

Neutraalsete artiklite osakaal oli kõigis neljas kvartalis erinev. Kõige roh kem ilmus neutraalse tonaalsusega artikleid teises kvartalis (n = 19 (37%)) ja kõige väiksem oli neutraalsete artiklite osakaal esimeses kvartalis (n = 9 (13%)). Kolmandas ning neljandas kvartalis oli neutraalsete artiklite osakaal vastavalt 25% (n = 8) ja 14% (n = 6).

Negatiivse tonaalsusega artikleid ilmus läbi nelja kvartali kõige vähem. Kõige vähem avaldati negatiivse tonaalsusega artikleid teises (n = 3 (6%)) ja kolmandas kvartalis (n = 2 (6%)). Kõige suurem oli negatiivse tonaalsu sega artiklite osakaal neljandas kvartalis (n = 6 (14%)). Neljandas kvartalis oli negatiivse tonaalsusega artiklite osakaal võrdne neutraalse tonaalsu sega artiklite osakaaluga (14%).

86
LÕPUTÖÖDEST

Joonis 2. 2019. aastal meedias ilmunud laste immuniseerimisega seotud artiklite osa kaal Eesti immuniseerimiskavas olevate vaktsiinidega tonaalsuse järgi kvartalite lõikes Teiseks uuriti 2019. aastal Eesti meediakanalites avaldatud laste vakt sineerimist käsitlevate artiklite mõju laste vaktsineerimisele riiklikus immuniseerimiskavas olevate vaktsiinidega. Joondiagrammi analüüsides oli näha, et võimalik mõju meedias ilmunud artiklite ja laste vaktsinee rimise vahel ilmnes kolmandas kvartalis (vt joonis 3). Võrreldes laste vaktsineerimist 2019. aastal kvartalite lõikes selgus, et vaktsineerimiste arv oli kõige suurem kolmandas kvartalis. Teises kvartalis oli positiivsete artiklite osakaal kõige suurem ja negatiivsete artiklite osakaal väikseim. Samas kvartalis oli ka neutraalsete artiklite osakaal suurem positiivse test/negatiivsetest ja negatiivsetest artiklitest. Seetõttu leiti, et laste vaktsineerimisalase positiivse meediakajastuse ja neutraalse teabe suur osakaal teises kvartalis ning negatiivse meediakajastuse vähesus võis mõ jutada kolmandas kvartalis vaktsineerimiste arvu tõusvas joones. Teiste kvartalite puhul meedias avaldatud artiklite tonaalsuse mõju laste vakt sineerimisele ei täheldatud.

87 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Joonis 3. 2019. aastal meedias ilmunud artiklite osakaal tonaalsuse järgi ning 0 14-aas taste laste vaktsineerimine kvartalite lõikes

Arutelu 2019. aastal avaldati uuritud meediakanalites kokku 196 artiklit, mis kajastasid laste vaktsineerimist immuniseerimiskavas olevate vaktsii nidega. Seoses sellega on tähtis ära märkida, et antud uurimistöös on analüüsitud vaid teatud osa Eesti meediaruumist ja tulemusi ei saa kanda üle kogu populatsioonile.

On välja toodud, et meediakajastuse suurus vaktsiinide osas varieerub sõltuvalt sellest, kui päevakohane on teatud perioodil laste vaktsineeri mise kajastamine (Kuru jt 2021). Eelnevat arvesse võttes võiks arvata, et laste vaktsineerimist kajastavate artiklite arv oli varasemate aastatega võrreldes suurem ja teema käsitlus aktuaalsem, sest 2019. aastal toimus laialdane leetrite levik nii Eestis kui ka mujal maailmas. Artiklite ana lüüsimisel selgus ka, et kajastusi leetrite esinemise ning haiguse vastu vaktsineerimise kohta ilmus sellel aastal meediakanalites rohkem kui teiste vaktsiinvälditavate nakkushaiguste kohta.

88
LÕPUTÖÖDEST

Varem on leitud, et meediakanalites on positiivse tonaalsusega artiklite osakaal olnud suurim ja negatiivse tooniga artiklite osakaal väikseim (At tipoe-Dorcoo jt 2018, Catalan-Matamoros ja Peñafiel-Saiz 2020). Antud uurimistöös jõuti sarnasele tulemusele, mille kohaselt selgus, et analüü situd meediakanalites ilmus 2019. aastal kõige rohkem positiivse tonaal susega artikleid (37%) ja kõige vähem negatiivse tonaalsusega artikleid (9%). Võrreldes Eesti meediakanalite positiivsete artiklite osakaalu selgus, et see on varem maailmas läbi viidud uuringutega võrreldes väiksem. Kõige lähedasem tulemus ilmnes Casciotti jt (2014) ning Catalani-Ma tamorosi ja Peñafieli-Saizi (2020) uuringu tulemustega, kus positiivse meediakajastuse osakaal oli vastavalt 41% ja 44%, samas aga ei olnud Casciotti jt (2014) uuringus positiivsete artiklite osakaal suurim. Kõige rohkem erinesid antud uurimistöö positiivse tonaalsusega artiklite tu lemused Attipoe-Dorcoo jt (2018) uuringu tulemustega, kus positiivse tonaalsusega veebiuudiste osakaal oli 68%.

Võrreldes Eesti meediakanalites avaldatud negatiivse tonaalsusega artikli te osakaalu maailmas avaldatud uuringute tulemustega selgus, et tulemu sed erinevad. Näiteks oli negatiivsete artiklite osakaal Arifi jt (2018) ning Attipoe-Dorcoo jt (2018) uuringutes väiksem kui käesolevas uurimistöös. Arifi jt (2018) uuringus oli vastava tonaalsusega artiklite osakaal kesk miselt 5,2% otsingumootori tulemustest ning Attipoe-Dorcoo jt (2018) uuringus ei leitud ühtegi negatiivse tonaalsusega artiklit. Kui eelnevalt nimetatud uuringutes oli negatiivsete artiklite osakaal väiksem võrreldes käesoleva uurimistöö tulemusega, siis Catalani-Matamorosi ja PeñafieliSaizi (2020) uuringus oli sama tooniga artiklite osakaal suurem (14%). Eelnevat arvesse võttes võib tõdeda, et nii Eesti kui ka maailma meediaka nalid edastavad artikleid laste vaktsineerimise kohta peamiselt positiivse tonaalsusega ja negatiivse tonaalsusega artiklite osakaal on väike.

Teiseks leiti uurimistöös, et laste vaktsineerimisalase positiivse meediaka jastuse ning neutraalse teabe suur osakaal ja negatiivse meediakajastuse vähesus 2019. aasta teises kvartalis võis mõjutada kolmandas kvartalis

89 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

vaktsineerimiste arvu kasvu. Mõneti sarnane tulemus leiti ka uuringus, kus täheldati seda, et negatiivse tonaalsusega artiklite vähenemisega võis kaasneda positiivne mõju vaktsineerimise hõlmatusele (r = –0,771, p < 0,05). Samas uuringus ei täheldatud aga olulist seost positiivse või neutraalse tooniga artiklite ega vaktsineerimisega hõlmatuse vahel (Catalan-Matamoros ja Peñafiel-Saiz 2020). Positiivse ja neutraalse too niga meediakajastuse ning laste vaktsineerimise vaheline seos leiti aga Taanis läbi viidud uuringus, kus selgus, et ajavahemikul 1998–2004 oli esimese annuse MMR-i vaktsiiniga immuniseerimise ja vaktsiine pool dava meediakajastuse vahel statistiliselt oluline positiivne seos (r = 0,49, p = 0,004). Sel perioodil korreleerusid ka esimese annuse MMR-i vaktsii niga immuniseerimine ja neutraalne meedium (r = 0,45, p = 0,003). Kogu vaadeldava ajaperioodi jooksul, milleks olid aastad 1997–2014, ei leitud märkimisväärset seost vaktsineerimise aktiivsuse ja meediakajastuse vahel (Hansen jt 2019).

Eelnevale põhjendust otsides on leitud, et mida rohkem kajastatakse meedias vaktsineerimist, seda suurem mõju võib olla sellel laste vaktsi neerimisele. On teada, et üksikud meediakajastused (näiteks vaktsiinide kõrvaltoimete kohta) ei ole avaldanud suurt mõju vaktsineerimisotsuste langetamisel (Kuru jt 2021). Mõjutavaid tegureid võib olla palju. Antud uurimistöös vaadeldi artiklite tonaalsuse mõju laste vaktsineerimisele 2019. aastal. Seega, mõju hinnati ainult vaktsineerimiste arvu põhjal ja arvesse ei võetud võimalikke muid tegureid. Kindlasti mõjutaks tule musi laste sündide arv, mis olenevalt kvartalist võib suuresti varieeruda. Samuti oleks võinud uurimistöö tulemusi mõjutada see, et enamasti kolmandas kvartalis ehk enne kooli algust soovivad lapsevanemad revaktsineerida esimesse klassi minevaid lapsi difteeria, teetanuse, läkaköha ning poliomüeliidi vastu. Kuna revaktsineerimise andmed esitatakse üldvaktsineerimise andmetest eraldi ja antud uurimistöös vaadeldi ainult üldvaktsineerimiste andmeid, siis ei mõjutanud kirjeldatud aspekt antud uurimistöö tulemusi. Küll aga oleks tähtis seda jälgida, kui tahta teema uurimist laiendada.

90
LÕPUTÖÖDEST

Nagu ülalpool nimetatud, leiti antud töös, et laste vaktsineerimisalase positiivse meediakajastuse ja neutraalse teabe suur osakaal ning nega tiivse meediakajastuse vähesus 2019. aasta teises kvartalis võis mõjutada kolmandas kvartalis vaktsineerimiste arvu suurenemist. Artiklite analüü simise käigus selgus, et meditsiinivallas töötavate inimeste (arstid, õed, tervisekaitse spetsialistid) avaldatud artikleid vaktsineerimise teemal oli vähe. Kuna käesolevas töös leiti, et pärast artiklite avaldamist on või malik mõju laste vaktsineerimisele olemas, võiksid meditsiiniharidusega inimesed olla aktiivsemad, et avaldada uudisteportaalides sellel teemal artikleid. Meditsiiniharidusega inimeste kirjutatud artiklid võiksid olla pigem neutraalse tonaalsusega, see tähendab, et artikkel peaks andma ini mesele edasi teaduslikku teavet laste vaktsineerimise kohta. Neutraalsete artiklite avaldamine parandab eelkõige inimeste teadmisi ja suurendab usaldust vaktsineerimise suhtes, mis võiks pikemas perspektiivis mõjuda positiivselt ka laste vaktsineerimisega hõlmatusele.

Järeldused

Eesti viies meediakanalis, milleks olid Postimees, Delfi, ERR ning aja kirjad Pere ja Kodu ning Beebi, ilmus 2019. aastal kokku 196 artiklit. Kõige rohkem ilmus positiivse tonaalsusega artikleid (n = 72 (37%)) ja kõige vähem negatiivse tonaalsusega artikleid (n = 18 (9%)). Positiivsete/ negatiivsete artiklite osakaal oli 33% (n = 64) ja neutraalsete artiklite osakaal 21% (n = 42). Läbi nelja kvartali ilmus kõige rohkem positiivse ja positiivse/negatiivse tonaalsusega artikleid. Positiivse/negatiivse tonaal susega artiklite osakaal oli kõige suurem esimeses (n = 30 (42%)) kvartalis. Positiivse tonaalsusega artiklite osakaal oli suurim teises (n = 22 (43%)) kvartalis. Negatiivse tonaalsusega artikleid ilmus nelja kvartali jooksul kõige vähem. Kõige vähem avaldati negatiivse tonaalsusega artikleid teises (n = 3 (6%)) ja kolmandas kvartalis (n = 2 (6%)). Kõige suurem oli negatiivse tonaalsusega artiklite osakaal neljandas kvartalis (n = 6 (14%)).

Töö tulemuste põhjal jõuti ka järeldusele, et laste vaktsineerimisalase po sitiivse meediakajastuse ja neutraalse teabe suur osakaal ning negatiivse

91 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

meediakajastuse vähesus 2019. aasta teises kvartalis võis mõjutada kol mandas kvartalis vaktsineerimiste arvu tõusvas joones. Teiste kvartalite puhul ei täheldatud meedias avaldatud artiklite tonaalsuse mõju laste vaktsineerimisele.

Allikaloend

Arif, N., Al-Jefri, M., Bizzi, I. H., Perano, G. B., Goldman, M., Haq, I., Chua, K. L., Men gozzi, M., Neunez, M., Smith, H., Ghezzi, P. (2018). Fake News or Weak Science? Visibility and Characterization of Antivaccine Webpages Returned by Google in Different Languages and Countries. Frontiers in immunology, 9: 1215.

Attipoe-Dorcoo, S., Singh, V., Moodley, J. (2018). A content analysis of online news media reporting on the human papillomavirus vaccination programme in South Africa. Southern African Journal of Gynaecological Oncology, 10(2): 19–24.

Casciotti, D. M., Smith, K. C., Andon, L., Vernick, J., Tsui, A., Klassen, A. C. (2014). Print news coverage of school-based human papillomavirus vaccine mandates. The Journal of School Health, 84(2): 71–81.

Catalan-Matamoros, D., Peñafiel-Saiz, C. (2020). Exploring the relationship between newspaper coverage of vaccines and childhood vaccination rates in Spain. Human Vaccines & Immunotherapeutics, 16(5): 1055–1061.

Hansen, N. D., Mølbak, K., Cox, I. J., Lioma, C. (2019). Relationship Between Media Coverage and Measles-Mumps-Rubella (MMR) Vaccination Uptake in Denmark: Retrospective Study. JMIR Public Health and Surveillance, 5(1): e9544.

Kuru, O., Stecula, D., Lu, H., Ophir, Y., Chan, M. S., Winneg, K., Hall Jamieson, K., Albarracín, D. (2021). The effects of scientific messages and narratives about vacci nation. PloS one, 16(3): e0248328.

Melovic, B., Jaksic Stojanovic, A., Vulic, T. B., Dudic, B., Benova, E. (2020). The Im pact of Online Media on Parents’ Attitudes toward Vaccination of Children-Social Marketing and Public Health.  International Journal of Environmental Research and Public Health, 17(16).

Murakas, M. H. (2018). Eesti Meedia ja Ekspress Grupi vastastikune kajastamine. Tartu Ülikool, jakirjanduse ja kommunikatsiooni õppekava. Bakalaureusetöö. Noorem, M. (2015). Laste vaktsineerimisega seotud arutelud Perekooli foorumis. Tartu Ülikool, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni õppekava. Bakalaureusetöö.

92
LÕPUTÖÖDEST

Parm, Ü., Kender, E., Põldver, N. (2019). Eesti lapsevanemate uskumused laste plaa nilise vaktsineerimise kohta ja vaktsineerimiskäitumist mõjutavad tegurid: inter netiküsitluse tulemused. Eesti Arst, 98(6): 323–333.

Smith, L.E., Amlôt, R., Weinman, J., Yiend, J., Rubin, G.J. (2017). A systematic review of factors affecting vaccine uptake in young children. Elsevier, 35(45): 6059–6069. Statistika. (2019). Terviseamet. https://ta.vaktsineeri.ee/et/statistika. Tamberg, A. (2016). Eesti kuvand Venemaa online-meedias 2015. aastal julgeoleku seisukohalt. Sisekaitseakadeemia, sisejulgeoleku instituut. Magistritöö.

93 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

EESTI ELANIKE SOTSIAALMEEDIASÕLTUVUS 18.–22.-AASTASTE VANUSERÜHMAS

Prevalence of social media addiction in Estonian population in the age group of 18–22

Abstract

The use of the internet and social media has become increasingly more common all around the world. Access to the internet allows people to communicate re gardless of their location. The integration of social media into everyday lives has created a situation where people overuse social media and it has created a new phenomena, digital addiction.

The aim of the study was to find the prevalence of social media addiction in Estonian population in the age group of 18–22. The study was based on an online questionnaire which was distributed within various web-based environ ments. This research was conducted in 2021. The prevalence of social media addiction was found by using 29 statements from which the addiction score and addiction level were formed. Data analysis was performed using a t-test with two samples, assuming equal variances (t-Test: Two-Sample Assuming Equal Variances), as a data analysis tool in MS Excel. A statistically significant difference was considered to be p <0.05.

The study involved 412 people, most of whom were mildly or moderately addic ted to social media. Based on the addiction score, women were more addicted to social media than men (p<0,001). The results showed that the youngest participants, 18-year olds, were not more addicted than the older participants, 22-year olds (p = 0,196). 51% of the participants confirmed that they have started to use more social media since the start of the COVID-19 crisis.

94 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Based on the results, it can be concluded that most of the people participating in the study were not heavily addicted to social media. Additionally, it can be said based on this research that above half of the participants have felt an increase in usage of social media during the COVID-19 crisis.

Keywords: social media, social media addiction, digital addiction, social media platforms.

Sissejuhatus

Inimesed tarbivad internetiajastul üha enam sotsiaalmeediat. Ehkki di gimaailmal on palju positiivseid külgi, kaasneb sellega ka negatiivset. Näiteks levib peamiselt noorte seas ebatervislik nähtus, nn nutisõltuvus. Uuringud näitavad, et sõltuvus sotsiaalmeediast võib kaasa tuua erine vaid probleeme nii vaimses kui ka füüsilises tervises. On leitud, et see suurendab ärevuse riski, häireid sotsiaalses käitumises ja suhetes, stressi, depressiooni ning üksildust (Muflih jt 2018).

Eestis peab 61% noortest vanuses 18–24 nutisõltuvust kahjulikuks har jumuseks ja kuigi vanemaealiste seas on sõltlasi vähem, pole siiani teada, millised on alles kümmekond aastat tagasi levima hakanud nutisõltuvuse pikaajalised tagajärjed (Nutitelefon või… 2019). Üleilmselt on sotsiaal meedia kasutamine tõusuteel. Võrreldes 2020. aastaga oli 2021. aastaks sotsiaalmeedia kasutajate arv kasvanud rohkem kui 400 miljoni (+9,9%) võrra. 2021. aasta oktoobrikuu seisuga on sotsiaalmeedia kasutajate arv kogu maailmas 4,55 miljardit. Nagu sotsiaalmeedia puhul, on ka interneti kasutamine üle maailma jõudsalt suurenemas. 2022. aasta seisuga on maailmas interneti kasutajaid 4,88 miljardit, mis moodustab inimpopu latsioonist 62%. Viimased uuringud näitavad, et interneti kasutajate arv kasvas 2021. aastaks 220 miljoni (+4,8%) inimese võrra võrreldes 2020. aastaga (Digital… 2021).

95 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Uurimistöö eesmärk on selgitada sotsiaalmeedia s õltuvuse esinemist ja tarbimist vanusegrupis 18–22 eluaastat, sh selgitada sotsiaalmeedia sõltuvuse esinemise seost sotsiaaldemograafiliste näitajatega.

Võtmesõnad: sotsiaalmeedia, sotsiaalmeedia sõltuvus, nutisõltuvus, sotsiaalmeedia platvormid.

Metoodika

Valimi moodustasid 18–22-aastased Eesti elanikud. Kuigi uurimistöös ka sutatav metoodika töötab kõige tõhusamalt 12–22 aasta vanuste noorte seas ja käesoleva uuringu eesmärk ei olnud uurida alaealisi, siis kitsendati vanusevahemikku nii, et noorim vastaja oleks vähemalt täisealine ehk 18-aastane.

Tegemist oli empiirilise uuringuga, mis baseerus veebipõhisel ankeetkü simustikul, millega selgitati võimalikku sotsiaalmeediasõltuvust. Ankeet põhines suures osas Likerti tüüpi skaala metoodikal, mille töötas 2018. aastal välja Türgi Sakarya ülikooli professor Cengiz Şahin võimaliku sot siaalmeediasõltuvuse väljaselgitamiseks noorte hulgas. Peale selle uuriti vastaja üldandmeid, nagu sugu, vanus, elukoht, haridus, töötamine ning enim kasutatavad sotsiaalmeediakanalid. Samuti uuriti sotsiaalmeedia kasutamise võimalikku muutust, pidades silmas koroonakriisi tõttu tööja õppemahu suurenemist veebi vahendusel.

Metoodika kasutamiseks saadi kirjalik luba skaala autorilt professor Cen giz Şahinilt. Skaala on originaalis ingliskeelne, kuid on selle uuringu jaoks tõlgitud eesti keelde. Väikseim võimalik punktiskoor oli 29 ja suurim 145. Mida suurem on punktiskoor, seda rohkem on vastajal sõltuvusele omaseid tunnuseid. Saadud punktiskoori alusel jagatakse tulemused vastavateks sõltuvustasemeteks (Şahin 2018) (tabel 1).

96
LÕPUTÖÖDEST

Tabel 1. Sotsiaalmeediasõltuvuse tasemed punktiskoori kohaselt (SMAS-SF).

Ei ole sõltuvuses Nõrgalt sõltuvuses Keskmiselt sõltuvuses Tugev sõltuvuses Väga tugevalt sõltuvuses

Sõltuvuse punktiskoor 29–51 52–74 75–97 98–120 121–145

Tulemused

Ankeetküsitlusele vastas 412 inimest. Vastajate andmed ja keskmised sõltuvuse skoorid on toodud tabelis 2.

Tabel 2. Uuritavate üldandmed ja sõltuvuse skoorid.

Iseloomustavad tunnused n % Keskmine sõltuvuse skoor min = 29, max = 145 Sugu N 317 76,9 75,32 M 95 23,1 68,53 Vanus 18 64 15,5 74,59 19 78 18,9 76,58 20 83 20,1 74,93 21 102 24,8 71,91 22 85 20,6 71,58 Haridustase Vähem kui põhiharidus 1 0,2 65 Põhiharidus 37 9 74,56 Keskharidus (sh kutsekeskharidus) 104 25,2  76,30 Kõrgharidus 14 3,4 74,78 Kutseharidus omandamisel 13 3,2 68,76 Kõrgharidus omandamisel 243 59 72,78

97 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Iseloomustavad tunnused n % Keskmine sõltuvuse skoor min = 29, max = 145

Tegevusala Õpin 205 49,8 74,54

Töötan 27 6,6 74,74 Õpin ja töötan 173 42 72,44

Ei õpi ega tööta 7 1,7 79,42

Tulemustest selgus, et noorimad uuringus osalejad ehk 18-aastased ei olnud sotsiaalmeediast rohkem sõltuvuses kui vanimad ehk 22-aastased (p = 0,196). Kõrgharidust omandavad vastanud olid nõrgas sõltuvuses ning põhiharidusega vastanud olid keskmises sõltuvuses (p = 0,471). Keskharidusega (sh kutsekeskharidusega) inimesed on keskmises sõltuvuses (76,30) ning kutseharidust omandavad vastanud olid nõrgas sõltuvuses (p = 0,094). Sõltuvuse skooride alusel olid kõrgharidusega uuritavad nõrgas sõltuvuses (tabel 2). Tulemustest selgus, et inimestel, kes ei õpi ega tööta, on rohkem sõltuvuses (keskmine sõltuvus) kui teiste tegevusaladega inimestel, kellel kõigil on tulemuste põhjal nõrk sõltuvus.

Ankeedis uuriti ka erinevate sotsiaalmeediaplatvormide kasutamist. Kõikidest vastanutest kasutasid Messengeri 97,82%, Youtube’i 92,72%, Instagrami 91,02%, Facebooki 90,78% ja Snapchati 80,58%. Muude sot siaalmeediaplatvormidena kasutati Discorti, Telegrami ja Redditit 2,43% ning Vkontaktet (VK) kasutati 2,18%.

Naised kasutasid rohkem erinevaid sotsiaalmeediaplatvorme kui mehed. Messengeri kasutas 98,4% naistest ja 95,8% meestest, Instagrami ka sutas 94,6% naistest ja 78,9% meestest ning Facebooki 95% naistest ja 76,8% meestest. Facebooki kasutanud naiste keskmine sõltuvuse skoor oli 75,219 ja meestel 69,424 (p < 0,001). Facebooki kasutanud naised olid sotsiaalmeediast rohkem sõltuvuses kui mehed. Mehed (95,8%) kasutasid naistest (91,8%) Youtube’i platvormi rohkem.

98
LÕPUTÖÖDEST

Naiste keskmine sõltuvuse skoor oli 75,32 (max = 145) ja meestel 68,53. Sõltuvuse skoori alusel sõltusid naised sotsiaalmeediast rohkem kui me hed (p < 0,001). Sotsiaalmeediasõltuvuse skaala SMAS-SF-i järgi oli kõige rohkem vastajaid sotsiaalmeediast nõrgas sõltuvuses (joonis 1).

Joonis 1. Uuritavate sõltuvuse tase SMAS-SF-i punktiskoori järgi.

Vastanutest 51% kinnitasid, et on hakanud koroonakriisi ajal sotsiaal meedias rohkem aega veetma, vähem tegid seda 5,3% ja neid, kelle tar bimisharjumused eelnenud perioodiga võrreldes ei muutunud, oli 43,7%. Naistel ja meestel, kellel ei esinenud koroonakriisi ajal sotsiaalmeedia kasutamises muutusi, olid keskmised sõltuvuse skoorid vastavalt 66,63 ning 72,89.

Vastajatest tõdes 21,6%, et sotsiaalmeedia kasutamine on muutunud eel kõige kooli (distantsõppe) tõttu. Sotsiaalmeedia kasutamist oli uuritavatel suurendanud ka vähenenud suhtlus silmast silma (16,8%), igavus (16%) ja meelelahutuse nappus väljaspool kodu (kinod, teatrid suletud) (15,2%).

99 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Kolmsada üks (neist naisi 75,7%) uuritavat leidis, et töö tegemine või õppimine arvutis/telefonis on häiritud, sest tekib pidev vajadus sel ajal sotsiaalmeediat kasutada, ja 111 (neist naisi 24,3%) vastas, et see ei ole neid seganud. Naistel, kes tundsid, et töö tegemine või õppimine on häiritud, oli keskmine sõltuvuse skoor 77,108 (keskmiselt sõltuvuses) ja meestel 71,131 (nõrgalt sõltuvuses) (p < 0,05). Sotsiaalmeedia tarbimise muutused on toodud tabelis 3.

Tabel 3. Uuritavate hinnang sotsiaalmeedia tarbimisele koroonakriisi tõttu. Sotsiaalmeedia kasutamise muutused koroonakriisi ajal

Töö tegemine või õppimine on arvutis/ telefonis häiritud

Sugu Suurene nud (%)

Vähenenud (%) Ei ole muutunud (%)

Jah (%) Ei (%) N 53,9 5,7 40,4 75,7 24,3 M 41,1 4,2 54,7 64,2 35,8 Vanus, a 18 54,7 3,1 42,2 56,3 43,7 19 62,8 3,8 33,3 84,6 15,4 20 55,4 9,6 34,9 80,7 19,3 21 42,2 3,9 53,9 72,5 27,5 22 43,5 5,9 50,6 68,2 31,8

Arutelu Uuringud üle maailma näitavad, et sotsiaalmeedia tarbimine on viimaste aastatega suurenenud. Laialdane ja kiire tarbimise kasv on tekitanud pal judel inimestel sotsiaalmeediasõltuvuse (Edosomwan jt 2011, Prasad jt 2013). Käesoleva uuringu tulemustest selgus, et pea pooled uuritavad olid sotsiaalmeediast nõrgas või keskmises sõltuvuses. Väike osa vastanutest oli aga väga tugevas sõltuvuses ja väikesel osal vastanutest ei esinenud

100
LÕPUTÖÖDEST

sõltuvust. Seevastu 2020. aastal Iraanis tehtud uuringu tulemuste ko haselt ei esinenud sõltuvust pooltel vastanutest. Ülejäänud vastanutest esines sõltuvusele omaseid tunnuseid, kellest suuremal osal olid need kergekujulised ja väikesel osal raskekujulised (Rahiminia jt 2021).

Sotsiaalmeediasõltuvuse tekkimisel ei ole kindlaid kriteeriume. Sõltuvu se teket võivad mõjutada nii füüsilised, vaimsed kui ka emotsionaalsed ja sotsiaalsed tegurid (Aksoy 2018). Käesolevas uuringus selgitati, kas elukoht võib mõjutada sõltuvuse tekkimist. Tulemustest nähtus, et suure mate linnade (Tallinn ja Tartu) ning maakondade (Harju maakond ja Tartu maakond) elanike sõltuvuse tase oli võrreldes ülejäänud Eesti tasemega pigem samaväärne ja Eesti lõikes ei esinenud sõltuvuses suuri erinevusi. Uuritavad mainitud piirkondades olid nõrgas sõltuvuses, millest järel dub, et inimestel ei esinenud suurel määral sotsiaalmeediasõltuvusele iseloomulikke tunnuseid.

Käesolevas uuringus selgus ka, et naised on sotsiaalmeediast rohkem sõltuvuses kui mehed – naised said tulemustes rohkem punkte, mis tä hendab, et neil esines enam sotsiaalmeediasõltuvusele iseloomulikke tunnuseid. Samale tulemusele jõudsid 2020. aastal ka India teadlased, kelle uuringust selgus, et naised sõltuvad sotsiaalmeediast rohkem (Ali ja Choudhury 2020). Selle põhjuseks võib olla asjaolu, et naised jagavad oma igapäevaelu sotsiaalmeedias rohkem ja jälgivad aktiivsemalt, mida teised inimesed vaatavad ning postitavad.

Sotsiaalmeediaplatvorme on tänapäeval palju ja ajaga tekib neid üha juurde. Sellegipoolest on kindlad platvormid, mis on nii üleilmselt kui ka Eestis enim kasutust leidnud, nt Facebook, Messenger, Instagram, LinkedIn ja Twitter (Ülevaade … 2021). Käesolevas uuringus selgus, et Youtube’i ja Facebooki kasutajaskonda kuulub üle kolmveerandi kõikidest vastajatest. Sarnasele tulemusele jõuti ka 2020. ja 2021. aastal Ameerika Ühendriikides läbiviidud uuringutes (Auxier ja Anderson 2021; Hruska ja Maresova 2020). On leitud, et sotsiaalmeediasõltuvust võivad mõjutada

101 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

just platvormid, mida kasutatakse. Näiteks nii Pekingi ülikooli kui ka Itaalia teadlaste uuringutes leiti, et Facebooki kasutajatel on suuremad sõltuvusele omased tunnused kui neil, kes Facebooki ei kasuta (Zhao ja Zhou 2021; Marengo jt 2021). Ka antud uuringu tulemused näitasid, et Facebooki kasutavatel meestel ja naistel oli suurem sõltuvuse skoor kui neil, kes seda ei kasutanud. Põhjus võib olla selles, et Facebook on tuntud oma laialdaste kasutusviiside poolest – seda kasutatakse iga päev enamasti inimestega suhtlemiseks, päevakajaliste uudiste ning erinevate üritustega kursis olemiseks.

Järeldused

Sotsiaalmeediasõltuvus oli enamikul uuritavatel vähene või keskmine. Kõige vähem oli vastajaid, kellel oli väga tugev sotsiaalmeediasõltuvus, mis näitab, et käesoleva uuringu vanusevahemikus ei ole sotsiaalmeediasõltuvus väga problemaatiline. Sotsiaalmeediasõltuvust mõjutas eelkõige sugu. Naised olid sotsiaalmeediast rohkem sõltuvuses kui mehed. Sot siaalmeediasõltuvuse esinemist ei mõjutanud vanus, haridus ega elukoht. Enim kasutatavad sotsiaalmeediaplatvormid olid Messenger, Youtube, Instagram ja Facebook. Üle poole uuritavatest hakkas koroonakriisi ajal rohkem sotsiaalmeediat kasutama. Sotsiaalmeedia kasutamise kasv oli peamiselt seotud kooliga (distantsõpe). Samuti mõjutas sotsiaalmeedia kasutamist koroonakriisi ajal vähenenud otsesuhtlus teistega ja üle poole vastanutest tõdes, et töö tegemine või õppimine oli häiritud, sest tekib pidev vajadus sel ajal sotsiaalmeediat kasutada.

Allikaloend

Aksoy, M. E. (2018). A qualitative study on the reasons for social media addiction. European Journal of Educational Research, 7(4): 862–864.

Ali, A., Choudhury, M. (2020). Social media addiction among youth: a gender compa rison. The International Journal of Indian Psychology, 8(3): 743–744.

Auxier, B., Anderson, M. (2021). Social media use in 2021. Pew Research Center. https://www.pewresearch.org/internet/wp-content/uploads/sites/9/2021/04/ PI_2021.04.07_Social-Media-Use_FINAL.pdf

102
LÕPUTÖÖDEST

Digital 2021: October global statshot report. (2021). Dataportal. https://datareportal. com/reports/digital-2021-october-global-statshot (17.04.2022).

Edosomwan, S., Prakasan, S.K., Kouame, D., Watson, J., Seymour, T. (2011). The history of social media and its impact on business. The Journal of Applied Management and Entrepreneurship. 16(3): 82.

Hruska, J., Maresova, P. (2020). Use of social media platforms among adults in the United States – behavior on social media. MDPI Journals, 10(1): 4–5.

Marengo, D, Angelo, Fabris M, Longobardi, C, Settanni, M. (2021). Smartphone and social media use contributed to individual tendencies towards social media addic tion in Italian adolescents during the COVID-19 pandemic. ePubMed. Addictive Behaviors. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/34875508/

Muflih, M., Amestiasih, T. (2018). Effect Of Social Media Addiction On Anxiety And The Risk Of Social Health Disaster In Adolescents. Faculty of Health Sciences. University of Respati Yogyakarta, 3(1): 33.

Nutitelefon või alkohol – kumb on tervisele ohtlikum? (2019). Kantar Emor. https:// www.kantaremor.ee/blogi/nutitelefon-voi-alkohol-kumb-on-tervisele-ohtlikum/ Prasad, A., Sanjay, V., Kumar, S.S., Babu, R. (2013). Social Media Addiction. Engineering for Real World. https://www.researchgate.net/publication/259759181_Social_Me dia_Addiction

Rahiminia, H., Soori, H., Jafari, M., Khodakarim, S. (2021). The prevalence of addiction to social network among students in Iran and its factors related: A study conducted in 2020. Clinical Practice & Epidemiology in Mental Health. 17(1): 170–174. Şahin, C. (2018). Social media addiction scale – Student form: The reliability and validity study. The Turkish Online Journal of Educational Technology, 17(1): 170–180. Ülevaade eestimaalaste interneti ja sotsiaalmeedia kasutusest aastal 2021. (2021). Turundajate liit. https://turundajateliit.ee/ulevaade-eestimaalaste-interneti-jasotsiaalmeedia-kasutusest-aastal-2021/ (08.03.2022).

Zhao, N., Zhou, G. (2021). COVID-19 stress and addictive social media use (SMU): Mediating role of active use and social media flow. eCollection. Frontiers of Psychiatry. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/33633616/

103 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

EAKATE

VASTU SUUNATUD FÜÜSILINE JA EMOTSIONAALNE VÄGIVALD: RISKITEGURID, ILMINGUD JA TUVASTAMINE

Physical and Emotional Violence against the Elderly: Risk factors, Symptoms and Identification

Abstract

Violence against the older people is a global social problem, and awareness of the issue among health professionals is important for the prevention and detection of violence. This dissertation focused on the topic of physical and emotional violence.

The aim of the study was to describe the risk factors and manifestations of physical and emotional violence against the older people and the ways to iden tify them. Review of the scientific literature was used as a method. A total of 31 literature sources were used in the dissertation, of which 19 were research articles. The results of the dissertation revealed that the main risk factors for violence were functional dependence of the elderly, mental health disorders and also poor physical health. The perpetrator’s dependence on the elderly, but also mental health problems and stimulants abuse, caregiver overload and stress are also risk factors for violence.

The main manifestations of physical violence may be bruising, skin abrasions, burns, wounds in unusual places, spiral injuries to the tubules (other than a fracture of the wrist or hip and spine), malnutrition and dehydration, painful sores or bedsores, sexually transmitted pain, vaginal or rectal bleeding wit hout any other reasonable explanation. Injuries are more common in the head, abdomen, neck, lumbar region, buttocks, rectum and genital area. The main

104
LÕPUTÖÖDEST
ARTIKLID

manifestations of emotional violence are depression, fear, anxiety, avoidance of eye contact, passivity, withdrawal, loss of social contact, frequent requests for sedatives, frequent cancellations, loss of interest and enthusiasm.

The most important thing in identifying violence against the older people is to collect as accurate history as possible. Trusting relationship with the elderly and, if possible, the suspected perpetrator should be established in advance. It is important that the conversation takes place in private. Physical examination and laboratory tests are also possible to detect violence.

Keywords: older people, physical & emotional violence, risk factors, symptoms, identification.

Sissejuhatus

Eakate vastu suunatud vägivald on üks paljudest sotsiaalsetest problee midest kogu maailmas ja COVID-19 pandeemia ajal on täheldatud selle esinemissageduse kasvu (WHO 2021). Maailma Terviseorganisatsioon on rõhutanud, et 2020. aastal koges üks kuuest üle 60 aasta vanusest eakast vägivalda (WHO 2021) ja prognooside kohaselt on teadaolevate vägivallajuhtude arv murdosa tegelikkusest. Teatamata jääb umbes 80% juhtudest (Perttu jt 2020).

Eakate vastu suunatud vägivald on ühekordne või korduv tegu, mis põh justab inimesele kahju. Sagedamad liigid on nii füüsiline, emotsionaalne, seksuaalne ja majanduslik vägivald kui ka hooletussejätmine (Linno jt 2011, Sööl jt 2016, Hazrati jt 2020, Pensa 2020, WHO 2021). Mysyuk jt (2016) on lisanud veel sotsiaalse vägivalla kategooria, mille puhul ühis kond suhtub eakatesse kui mittetäisväärtuslikesse liikmetesse. Perttu jt (2020) on peale eelnevate toonud välja ka institutsionaalse vägivalla, mis on seotud kliendi väärkohtlemisega väljaspool tema kodu. Eakate vastu suunatud vägivalla riskitegurid on tunnused, mis suurendavad vägivalla ohvriks langemise ohtu, näiteks halb füüsiline ja/või vaimne tervis, kog nitiivsed häired, madal sissetulek (WHO 2021).

105 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Vägivalla ennetamiseks ja tuvastamiseks on tähtsal kohal tervishoiutöö tajate teadlikkus sellest teemast (Linno jt 2011, Dong jt 2012, Yaffe jt 2012, Wang jt 2015, Burnett jt 2014, Mysyk jt 2016, Phelan 2018, Pert tu jt 2020, Patel jt 2021). Tegemist on väga tundliku valdkonnaga ning seepärast võib tervishoiutöötajatel olla eakate väärkohtlemise ilminguid keeruline, kuid see eest väga tähtis tuvastada. Burnett jt (2014) ning Patel jt (2021) rõhutanud, et tervishoiutöötajad on eakate väärkohtlemise tuvastamiseks sageli alakoolitatud ja väheste teadmistega.

Artikkel tugineb lõputööle, mille eesmärk oli kirjeldada eakate vastu suu natud füüsilise ja emotsionaalse vägivalla riskitegureid ning ilminguid ja nende tuvastamise võimalusi.

Uurimistöö tegemiseks kasutati kirjanduse ülevaate meetodit. Töö koostamiseks valiti aastatel 2010–2021 ilmunud tõenduspõhised allikad. Töös kasutati kokku 31 allikat, sealhulgas oli 19 teadusartiklit, millest 13 olid ülevaateartiklid ning 6 empiirilised uurimuse põhjal kirjutatud artiklid.

Võtmesõnad: eakad, füüsiline ja emotsionaalne vägivald, riskitegurid, sümptomid, tuvastamine

Tulemused ja arutelu Mitu autorit on vägivalla riskitegurid jaganud nelja rühma: eakast endast, vägivallatsejast, suhetest ja keskkonnast tulenevad riskitegurid (Johan nesen jt 2013, Pillemer jt 2016, Phelan 2018, Pensa 2020). Peamiseks vägivalla riskiteguriks peeti eaka sõltuvust ja vajadust kõrvalabi järele (Mysyuk jt 2016, Pillemer jt 2016, Pensa 2020), lisaks ka vaimse ja/või füüsilise tervise halvenemist (Johannesen jt 2013). Artikli autoritena tõdeme, et riskitegurite rühmitamine eaka käitumise alusel on stigmati seeriv ja viitab, justkui põhjustaks eakas ise enese vägivalla ohvriks sattu mist. Soovime rõhutada, et vägivald on igal juhul tingitud vägivallatsejast.

106
LÕPUTÖÖDEST

Vägivalla esilekutsumise riskiteguritena on esile toodud vägivallatseja psüühikahäiret (Johannesen jt 2013, Pillemer jt 2016, Pensa 2020), ui mastite ja alkoholi kuritarvitamist (Pillemer jt 2016) ning varasemaid vägivallaepisoode (Johannesen jt 2013). Pensa (2020) lisab, et kui vägi vallatseja on kasvanud üles perekonnas, kus domineeris rusikavõim, siis võib ta ka ise sellist mustrit korrata. Samuti on riskiteguritena nimetatud vägivallatseja sõltuvust eakast ja ühises majapidamises elamist (Mysyk jt 2016, Pillemer jt 2016, Pensa 2020). Johannesen jt (2013) ning Botn gard jt (2020) lisavad, et (omaste)hooldaja stress ja läbipõlemine võivad suurendada eakate vastu suunatud vägivalla riski.

Füüsiline vägivald on tahtliku füüsilise jõu kasutamine vastu teise isiku tahtmist, põhjustades vigastusi, füüsilist valu või surma. Füüsilise vägivalla ilmingud võivad olla verevalumid, naha hõõrdumised, põletused, haavad ebatavalistes kohtades, spiraalsed toruluude vigastused (v.a rand me- või puusaluumurd ja lülisamba vigastus), alatoitumine ja dehüdrat sioon, survehaavandid ehk lamatised, sugulisel teel levivad infektsioonid või valu suu või suguelundite piirkonnas, tupe või pärasoole veritsus muu mõistliku selgituseta (Hoover 2014, Wang jt 2015, Patel jt 2021,). Patel jt (2021) on lisanud eelnevate füüsilise vägivalla tunnuste kõrvale hammus tusjäljed ja halva hügieeni. Hoover (2014) rõhutas, et sellised jäljed kõhul, kaelal, jalgade tagaküljel ja käte siseküljel ei tulene tavaliselt tahtmatust traumast, näiteks kukkumisest, vaid võivad viidata vägivallale. Yunus jt (2017) tõid ainsana välja vägivalla ilmingute soolise erinevuse. Nad tõdesid, et naistel esineb füüsilise vägivalla korral rohkem ärevust, kuid meestel võib ilmneda nii uriinipidamatust kui ka unehäireid. Seoseid leiti ka füüsilise vägivalla ning luu- ja lihasevalu, diabeedi, kaaluprobleemide, peavalu ning enesetapumõtete vahel.

Rosen jt (2018) tõid välja, et eakate vastu suunatud vägivalla ja hooletussejätmise tuvastamise muudab keerulisemaks tahtlike ning tahtma tute vigastuste eristamine, seda sellepärast, et eakatel võivad vigastused tekkida ka füsioloogiliste muutuste tõttu, näiteks osteopeenia korral.

107 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Verevalumite tekkimist võib mõjutada teatud ravimite kasutamine, nagu verevedeldajad. Patel jt (2021) on tõdenud, et füüsilise vägivalla sümptomid on tihtipeale sarnased teiste haigusseisunditega kaasnevate sümptomitega. Näitena toodi välja põletus, mida aetakse segamini kon taktdermatiidiga, ja luumurd, mida peetakse osteoporoosi sümptomiks. Artikli autoritena tõdeme, et füüsilise vägivalla tuvastamine võib siiski olla keeruline. Tähtis on, et eakas soovib teha koostööd või on selleks võimeline. Samas tuleb arvestada, et eakatel võivad vigastused tekkida küllaltki kergesti, mis võib muuta juhusliku vigastuse ning sihipäraselt tekitatud vigastuse eristamise keeruliseks.

Emotsionaalne ehk vaimne ehk psühholoogiline vägivald võib olla nii verbaalne kui ka mitteverbaalne rünnak, mis on emotsionaalselt kahjustav ja alandab eneseväärikust (Linno jt 2011, Yaffe jt 2012, Hoover jt 2014, Wang jt 2015, Pillemer jt 2016, Rosen jt 2018, Hazrati jt 2020, Pensa 2020, Perttu jt 2020). Emotsionaalse vägivalla ilmingud võivad olla depressioon, hirm, ärevus (Perttu jt 2020, Dong jt 2012, Yaffe jt 2012, Burnett jt 2014, Lachs jt 2015, Patel jt 2021), peale selle füüsilise ja silmkontakti vältimine, seletamatu vaikus, passiivsus, endassetõmbu mine, sotsiaalsete kontaktide vähenemine, sagedad taotlused rahustavate ravimite järele ning sageli tühistatud visiidid (Yaffe jt 2012). Kui eakas ei vasta esitatud küsimusele ise, vaid laseb hooldajal vastata, siis võib see olla üks emotsionaalse vägivalla ilminguid (Lachs jt 2015). Kõige soodsam võimalus avastada eakate vastu suunatud vägivalda on pereõdedel ja pe rearstidel, sest nemad suhtlevad oma patsientidega tihedalt ning oskavad märgata, kui eaka olekus on toimunud mingi muutus.

Vägivalla tuvastamisel on üks tähtsamaid tegevusi põhjaliku anamneesi kogumine eakalt (Rosen jt 2018, Patel jt 2021, Lachs jt 2015, Wang jt 2015). Lisatõendite leidmiseks peab tervishoiutöötaja läbi viima põhjaliku füüsilise läbivaatuse (Patel jt 2021). Vältida tuleb kriitilist või süü distavat suhtumist (Rosen jt 2018). Tervishoiutöötaja peab märkama vägivallale viitavaid mustreid, nagu vastuvõtule tulemata jätmine,

108
LÕPUTÖÖDEST

vigastuste sage kordumine. Patsiendi küsitlemine peab toimuma privaat ses keskkonnas ilma sugulaste või (omaste)hooldaja juuresolekuta. Samas tõdesid Patel jt (2021), et tervishoiutöötajad on vägivalla tuvastamisel alakoolitatud ja väheste teadmistega.

Soovitatakse kasutada vägivalla hindamisinstrumente, nagu EASI (Elder Abuse Suspicion Index), EAI (Elder Assessment Instrument) või OAPA (Older Adult Psychological Abuse Measure). Eakate vastu suunatud vägivalla tuvas tamise parandamiseks võiks ka Eesti jaoks kohandada ja võtta kasutusele hindamisinstrumente. See oleks vahend esmaseks eaka vastu suunatud vägivalla tuvastamiseks nii pereõdedele, perearstidele kui ka teistele tervishoiutöötajatele, kes puutuvad oma töös eakatega kokku. Samuti on anamnees vägivalla tuvastamise alus, peale selle on tähtis ka oskus saada patsiendilt delikaatseid andmeid.

Kokkuvõttena tõdeme, et õdedel on tähtis osa vägivalla ennetamises, märkamises, nõustamises ja abi osutamises. Samas ei ole piisavalt eesti keelset materjali eakate füüsilise ja emotsionaalse vägivalla riskitegurite ega selle kohta, kuidas tervishoiutöötajad saavad välja selgitada eakate vastu suunatud füüsilise ning emotsionaalse vägivalla signaale. Käesole va artikli aluseks oleva lõputöö tulemusi saab kasutada nii esmatasandi õdede kui ka haiglates töötavate õdede koolitamisel, see on abiks nii üliõpilastele õppetöös kui ka sotsiaalvaldkonna töötajatele, kes tegelevad eakatega või puutuvad kokku vanemaealistega.

Järeldused

Eakate vastu suunatud vägivalla peamised riskitegurid on eaka funktsio naalne sõltuvus, vaimse tervise häired ja/või halb füüsiline tervis ning kognitiivsed häired. Riskitegurid on ka vägivallatseja võimalik psüühikahäire ning uimastite ja alkoholi kuritarvitamine. Samuti on rõhutatud ka vägivallatseja sõltuvust eakast. Lisaks suurendab vägivalla ohtu hooldaja liigne koormus ja stress.

109 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Peamised füüsilise vägivalla tagajärjed võivad olla verevalumid, naha hõõrdumised, põletused, haavad ebatavalistes kohtades, spiraalsed toruluude vigastused (v.a randme- või puusaluumurd ja lülisamba vigastus), alatoitumus ja dehüdratsioon, survehaavandid ehk lamatised, sugulisel teel levivad infektsioonid või valu suu või suguelundite piirkonnas, tupe- või pärasooleveritsus ilma muu mõistliku selgituseta. Vigastused on sagedamini peapiirkonnas, kõhul, kaelal, nimmepiirkonnas, tuharatel, pärasoole ja suguelundite piirkonnas.

Emotsionaalse vägivalla peamised ilmingud on depressioon, hirm, äre vus, silmkontakti vältimine, passiivsus, endassetõmbumine, seletamatu vaikus, sotsiaalsete kontaktide vähenemine, sagedad taotlused rahus tavate ravimite järele, sageli tühistatud kohtumised, huvi ja entusiasmi kadumine.

Eakate vastu suunatud vägivalla tuvastamisel on kõige tähtsam võimalikult täpse anamneesi kogumine ning selleks tuleb eelnevalt luua eaka ga usalduslik suhe. Tähtis on, et vestlus toimuks privaatselt. Vägivalla tuvastamise üks võimalusi on ka füüsiline läbivaatus ja laboratoorsete uuringute tulemused.

Allikaloend

Botngård, A., Eide, H. A., Mosqueda, L., Malmedal, W. (2020). Elder abuse in Norwe gian nursing homes: a cross-sectional exploratory study. BMC Health Services Re search, 20: 9.

Burnett, J., Achenbaum, W. A., Murphy, K. P. (2014). Prevention and Early Identifica tion of Elder Abuse. Clinics in Geriatric Medicine, 30(4): 743–749.

Dong, X., Chen, R., Chang, E. S., Simon, M. (2012). Elder Abuse and Psychological Well-Being: A Systematic Review and Implications for Research and Policy – A Mini Review. Gerontology, 59: 132–142.

Hazrati, M., Mashayekh, M., Sharifi, N., Motalebi, A. (2020). Screening for domestic abuse and its relationship with demographic variables among elderly individuals referred to primary health care centers of Shiraz in 2018. BMC Geriatrics, 20(1): 291.

110
LÕPUTÖÖDEST

Hoover, R. M., Polson, M. (2014). Detecting Elder Abuse and Neglect: Assessment and Intervention. American Family Physician, 89(6): 453–460.

Johannesen, M., LoGiudice, D. (2013). Elder abuse: a systematic review of risk factors in community-dwelling elders. Age and Ageing, 42: 292–298.

Lachs, M. S., Pillemer, K. (2015). Elder Abuse. The New England Journal of Medicine, 373: 1947–1956.

Linno, M., Soo, K., Strömpl, J. (2011). Juhendmaterjal perevägivalla vähendamiseks ja ennetamiseks. Tallinn.

Mysyuk, Y., Westendorp, R. G., Lindenberg, J. (2016). How older persons explain why they became victims of abuse. Age and Ageing, 45(5): 696–702.

Patel, K., Bunachita, S., Chiu, H., Suresh, P., Patel, U. K. (2021). Elder Abuse: A Comp rehensive Overview and Physician-Associated Challenges. Cureus, 13(4): e14375.

Pensa, T. (2020). Eakate vastu suunatud vägivald: ohvritega töötavate spetsialistide käsitlused. Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond. Ühiskonnateaduste instituut. Sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika õppekava. Magistritöö.

Perttu, S., Laurola, H. (2020). Eakate vägivalla ohvrite tuvastamine ja toetamine. Kooli tuskäsiraamat spetsialistidele, vabatahtlikele ja eakatele inimestele. TISOVA. Tartu.

Phelan, A. (2018). The role of the nurse in detecting elder abuse and neglect: current perspectives. Nursing: Research and Reviews, 8: 15–22.

Pillemer, K., Burnes, D., Riffin, C., Lachs, S. M. (2016). Elder Abuse: Global Situation, Risk Factors, and Prevention Strategies. The Gerontologist, 56(2): 194–205.

Rosen, T., Stern, M. E., Elman, A., Mulcare, M. R. (2018). Identifying and Initiating Intervention for Elder Abuse and Neglect in the Emergency Department. Clinics in Geriatric Medicine, 34(3): 435–451.

Sööl, G. (2016). Eakate vastu suunatud vägivald politseinike tõlgendustes Lõuna pre fektuuri näitel. Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond Ühiskonnateaduste instituut. Sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika õppekava. Magistritöö.

Wang, M. X., Brisbin, S., Loo, T., Straus, S. (2015). Elder abuse: an approach to identi fication, assessment and intervention. Canadian Medical Association Journal, 187(8): 575–581.

Yaffe, M. J., Tazkarji, B. (2012). Understanding elder abuse in family practice. Canadian Family Physician, 58(12): 1336–1340.

Yunus, R., Hairi, N. N. (2017). Consequences of Elder Abuse and Neglect: A Systema tic Review of Observational Studies. Trauma Violence & Abuse, 20(2):1 552–8324.

111 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

RASKE

DEMENTSUSEGA PATSIENDI VALU VÄLJENDUSVIISID JA VALU HINDAMISMÕÕDIKUD

The behavior of patient with severe dementia with pain and assessment instruments of pain

Abstract

The behavior of a patient with severe dementia with pain causes uncertainty and misunderstanding on the part of healthcare professionals, and as a result pain can often go unnoticed, leading to a reduction in the patient’s quality of life and discomfort. Pain may also be associated with behavioral disorders, the most common symptoms of which may be various facial expressions, agitation, aggression, depression, delirium and posture, as well as breathing and heart rate.

The prevalence of pain in patients with severe dementia in hospitals and nur sing homes is high, and nurses would therefore contribute to increasing their knowledge of recognizing and assessing pain-related behavioral disorders in patients with severe dementia. It is necessary to increase knowledge in training by gaining more information about pain behavior.

A number of assessment measures based on the observation or behavior of pain are used to identify pain in a person with severe dementia. These are MOBID2, NOPPAIN, DOLOPLUS2, ABBEY pain scale, PAINAD and PASLAC, which are used both in the hospital environment and in care homes, requiring prior inspection and training of the meter. PAINAD and PASLAC are the most commonly described evaluation measures for severe dementia, which are simple in nature but require prior preparation for use. Healthcare professionals face difficulties in using pain meters, including difficulties of interpretation, and are not available. Therefore, there is a need for further research and improvement of existing measures so that pain assessment can be performed in the shortest

112
LÕPUTÖÖDEST
ARTIKLID

possible time and continuous testing of pain measures ensures reliability for use in the clinical setting.

Keywords: severe (advanced) dementia, pain, pain assessment

Sissejuhatus

Raske dementsus on orgaaniline psüühikahäire, mistõttu inimene vajab ööpäevaringset kõrvalabi elamistoimingutes, nagu hügieenitoimingud, riietumine, liikumine, söömine (Zwakhalen jt 2006, Malara jt 2016). Mitu uurijat on rõhutanud, et valu kogeb iga päev ligikaudu 50% raske dement susega inimestest, kusjuures 80%-l esineb valu sageli (Malara jt 2016, The jt 2016, Giménez-Llort jt 2020). Valu võib põhjustada dementsusega inimesel käitumishäireid, näiteks agitatsiooni, ärritatavust, depressiooni ja deliiriumi (Zwakhalen jt 2006, Carezzato jt 2014, Hodgson jt 2015, Malara jt 2016, Midtbust jt 2018). Samas on valu tuvastamine keeruli ne, sest raske dementsusega inimene ei oska anda vihjeid valu kestuse, tugevuse ega paiknevuse kohta (Achterberg jt 2013, Carezzato jt 2014, Hodgson jt 2015, Malara jt 2016, Tobis jt 2020).

Raske dementsusega patsientidega tegelemisel on väga tähtis, et tervishoiutöötajad oskaksid märgata valu väljendusviise ning kasutaksid valu hindamisel asjakohaseid hindamismõõdikuid (Achterberg jt 2013, Paul son jt 2014, Malara jt 2016, Tobis jt 2020). Tervishoiutöötajad ise on dementsusega patsientide valu hindamisel probleemidena välja toonud nii ebakindluse valu tuvastamisel, sobilike valumõõdikute kättesaadavuse kui ka piiratud ajaressursi (Ahn ja Horgas 2013, Hodgson jt 2015, Malara jt 2016, Midtbust jt 2018, Lundin ja Godskesen 2021). Artikli autoritele teadaolevalt ei kasutata Eestis raske dementsusega inimeste valu tuvas tamiseks ega valu juhtimisel hindamismõõdikuid.

Artikkel tugineb lõputööle, mille eesmärk oli kirjeldada raske dementsusega inimeste valu väljendusviise ja valu hindamismõõdikuid.

113 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Kirjanduse ülevaate meetodil uurimistöö koostamiseks valiti aastatel 2011–2021 avaldatud tõenduspõhised allikad. Töös kasutati kokku 25 allikat, sealhulgas oli 18 teadusartiklit, millest 13 olid empiirilised uu rimused ning 5 kirjanduse ülevaateartiklid. Kaks allikat pärinesid vara sematest aastatest, kuivõrd sisaldasid tähtsaid andmeid valumõõdikute valideerimise kohta.

Võtmesõnad: raske dementsus, valu, valu hindamine

Tulemused ja arutelu Raske dementsusega patsiendid kogevad valu, kuid nad ei oska seda sõnadega väljendada. Valu põhjused võivad olla väga erinevad, näiteks võivad valu tekitada seedetrakti- või südamehaigused, urogenitaalsed infektsioonid, survest tingitud haavandid, hambavalu (Achterberg jt 2013, Herr jt 2019). Burfield jt (2012) rõhutasid, et sagedamini kogetakse valu seljapiirkonnas ja/või jalgades. Valule viitavad muutused näoilmes, jäik kehahoiak, oigamine, nutmine, segasus, masendus või rahutus (Zwak halen jt 2006, Burfield jt 2012, Achterberg jt 2013, Ahn ja Horgas 2013, Hodgson jt 2015, Malara jt 2016, Felton jt 2021, Herr jt 2019, GimenezLlort jt 2020, Tobis jt 2020), kiirenenud pulss või hingamissagedus ja tõusnud vererõhk (Zwakhalen jt 2006). Ahn ja Horgas (2013) toovad välja, et tugeva valu puhul esineb agressiivset ja ärritunud käitumist. Hodgso ni jt (2015) uuringust selgus, et tugevama valu puhul esines patsiendil rohkem ärevust, rahutust, meelepetteid ja agiteeritust. Samuti täheldati muutusi igapäevarutiinis, nagu söömisharjumuste muutus, aktiivsuse vähenemine, sihitu liikumine.

Mitu autorit tõdevad, et õdede teadlikkus valu väljendusviisidest, oskus tuvastada valu asukohta ja hinnata selle tugevust ning andmete süs teemne dokumenteerimine on raske dementsusega inimese heaolu taga misel tähtis (Burfield jt 2012, Malara jt 2016, Midtbust jt 2018, Tobis jt 2020), kuid selleks peavad personalil olema teadmised ja oskused (Bur field jt 2012, Achterberg jt 2013, Ahn ja Horgas 2013, Carezzato jt 2014,

114
LÕPUTÖÖDEST

Hodgson jt 2015, Herr jt 2019, Tobis jt 2020, Felton jt 2021). Samas rõ hutati, et eelkõige peavad geriaatria- ja valuõdedel olema oskused ka raske dementsusega inimesel valu hindamiseks (Burfield jt 2012, Midbust jt 2018, Felton jt 2021, Lundin ja Godskesen 2021). Hooldekodudes korral datud uuringutest selgus, et õed ja hooldajad tunnevad ebakindlust raske dementsusega patsiendi valu tuvastamisel (Carezzato jt 2014, Felton jt 2021), sest patsient ütleb ainult seosetuid sõnu või häälitseb (Hodgson jt 2015, Midbust jt 2018, Godskesen ja Lundin 2021) ning seetõttu võib valu jääda märkamata (Carezzato jt 2014, The jt 2016, Felton jt 2021). Midbust jt (2018) tõdesid, et kui patsient on hooldusel viibinud pikema aja vältel, siis oskavad tervishoiutöötajad paremini käitumises muutusi märgata ning seostada seda valuga. Samuti aitab valu tuvastamisele kaasa, kui lähedased on jaganud personaliga oma kogemusi ja tähelepanekuid seoses patsiendi valuväljendusega (Malara jt 2016), Midbust jt 2018, Gimenez- Llort jt 2020, Lundin ja Godskesen 2021).

Lundin ja Godskesen (2021) lisavad, et üldiselt on personal teadlik, et ka raske dementsusega patsiendi valu saab hinnata valumõõdikuga, kuid olukorra teeb keeruliseks see, et kaheldakse nende mõõdikute sobivuses või puudub väljaõpe nende kasutamiseks. Seetõttu saab oletada, et kui eelnev koolitus puudub, siis võibki hindamismõõdik kutsuda esile eelar vamusi ja hoiakuid selle mõttekuse kohta. Feltoni jt (2021) arvates on seetõttu tähtis, et personali koolitataks enne hindamismõõdiku(te) kasu tuselevõtmist. Burfield jt (2012), Carezzato jt (2014) ning Felton jt (2021) tõid välja valu subjektiivsuse ning rõhutasid, et igal patsiendil väljendub valu erinevalt ning erinev on ka valupuhune käitumine. Patsiendile tuleb läheneda individuaalselt ja kasutada selleks sobivat hindamismõõdikut. Samuti peab valu hindama korduvalt, et saada selgust valuravi tulemus likkusest ning teha vajadusel korrektiive.

Teadusallikates on välja toodud mitu valumõõdikut, kuid enim soovita takse kasutada raske dementsuse korral patsientide valu hindamiseks alljärgnevat kuut valiidset ning erinevatesse keeltesse tõlgitud mõõdikut:

115 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

PAINAD (Pain Assessment in Advanced Dementia), PACSLAC (Pain Assess ment Checklist for Seniors with Limited Ability to Communicate), MOBID2 (Mobilization Observation Behavior Intensity Dementia-2), NOPPAIN (Non communicative Patient’s Pain Assesment Instrument) ja ABBEY valuskaala (Abbey Pain Scale). The jt (2016) ning Natavio jt (2020) rõhutavad see juures, et mõõdikuid PAINAD ja PACSLAC kasutatakse praktikas kõige sagedamini. Alljärgevalt anname ülevaate enamlevinud valumõõdikutest.

PAINAD on vaatlusmõõdik keskmise ja raske dementsusega patsientide valu hindamiseks, millega vaadeldakse patsiendi kehahoiakut, näoilmet, hingamist ning häälitsusi ja seda, kas patsient lohutamisel rahuneb või ei. Vaatluse tulemusena antakse hinnang valu esinemisele eelpool nimetatud seisunditele nullist kaheni. Punktide kokkulugemisel annab suurem punk tisumma (maksimaalselt 10 punkti) teavet tugevamast valust (Warden jt 2003, Carezzato jt 2014, Paulson jt 2014, Natavio jt 2020).

Valumõõdik PACSLAC on liigendatud neljaks kategooriaks, millega hin natakse näoilmeid, kehalist aktiivsust, meeleolu, söögiisu, unehäireid ja häälitsusi. Võimalik on saada 0–60 punkti ning mida suurem on punkti summa, seda intensiivsem ja tugevam on valu. Valu hindamiseks kulub ligikaudu viis minutit (Carezzato jt 2014, Paulson jt 2014, The jt 2016, Natavio jt 2020).

Mõõdikuga MOBID-2 hinnatakse valu esmalt patsiendi rahulolekus 2–3 minuti jooksul ja seejärel asendi vahetusel. Valu hinnatakse mõõdikul vahemikus 0 (valu puudub) kuni 10 (tugev valu). Patsiendil palutakse sooritada ka alljärgnevaid tegevusi: mõlema käe sõrmede sirutamine, mõ lema käe tõstmine üles, põlvede ja puusade sirutamine ning painutamine, külgedele keeramine ja voodi servale istumine. Seejuures vaadeldakse valuilmingute olemasolu. Lisaks hinnatakse võimalikku valu veel pea, suu, kaela, rinnaku, kõhu, vaagnaluu ja genitaalide piirkonnas (Carezzato jt 2014, Herr jt 2019).

116
LÕPUTÖÖDEST

Mõõdiku NOPPAIN abil hinnatakse valu igapäevaste hooldustegevuste sooritamisel, mille kestuseks on vähemalt 5 minutit, ning vaadeldakse, kas esineb valuilminguid. Lisaks kuulub hindamismõõdiku juurde ka hindaja hinnang valule nn valutermomeetril, kus 5 tähendab, et tegemist on ülitugeva valuga, ning 0 märgitakse, kui valuilminguid ei täheldatud (Zwakhalen jt 2006, Carezzato jt 2014).

ABBEY valuskaalaga saab mõõta ägedat, kroonilist ja kombineeritud valu ning seda kasutatakse valu hindamiseks dementsuse lõppstaadiumis olevatel patsientidel. Hindamine viiakse läbi patsiendi hooldustoimingu te ajal, nagu pesemine. Valuskaala visuaalne disain toetab süsteemsete sissekannete tegemist, sest päeva ja kellaaja lõikes on olemas ruudustik sissekannete tegemiseks. Vaatlusel pööratakse tähelepanu patsiendi hää litsemisele (nt nutmine), näomiimikale, muutustele kehakeeles (nt keha kiigutamine) ja käitumises (nt söömisest keeldumine), füsioloogilistele (nt õhetus, kiirenenud pluss) ja füüsilistele muutustele (nt naha vigas tused). Eelpool nimetatud iga aspekti hinnatakse eraldi 0–3-punktilisel skaalal vahemikus valu puudumine (0), keskmine (1) ja tugev valu (2). Juhul kui hindamisel tuvastati valu ja sekkuti, siis tuleb tunni aja pärast teha uus hindamine. Abbey skaalat soovitatakse kasutada ka kodus, kus lähedased saavad ise dementsusega inimesel valu tuvastada (Zwakhalen jt 2006, Carezzato jt 2014).

Valumõõdikuid, mis on mõeldud spetsiaalselt raske dementsusega patsientidele, Eestis ei kasutata, kuigi vajadus nende järele on olemas. Valuravijuhendis on PAINAD välja toodud kui soovitatav mõõdik raske dementsusega patsiendi valu hindamiseks, kuid see mõõdik on Eestis valideerimata ja tõlkimata. Saab vaid tõdeda, et vajadus on raske dementsusega patsientide eestikeelse(te) valu hindamise mõõdikute järele, mida saaks kasutada nii haiglas kui ka hooldekodudes. Valiidse mõõdiku kohandamine on töömahukas, seega võiks võtta sellised mõõ dikud magistritöö teemaks või moodustada Õdede Liidu juurde vastava probleemiga tegeleva töörühma.

117 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Järeldused

Raske dementsusega patsiendid kogevad valu, kuid nad ei oska seda sõ nadega väljendada. Valule viitavad muutused näoilmes, jäik kehahoiak, oigamine, nutmine, segasus, masendus või rahutus, kiirenenud pulss või hingamissagedus ja tõusnud vererõhk. Samuti esineb muutusi igapäevaru tiinis, nagu isutus, aktiivsuse vähenemine, sihitu ringiliikumine. Tugeva valu puhul võib kaasneda ärevus, rahutus, agiteeritus, meelepetted.

Raske dementsusega inimese valu väljaselgitamiseks kasutatakse mitut valumõõdikut, mis põhinevad patsiendi vaatlemisel. Sagedamini on va lumõõdikutest kasutusel PAINAD ja PACSLAC ning MOBID2, NOPPAIN, ABBEY.

Allikaloend

Ahn, H., Horgas, A. (2013). The relationship between pain and disruptive behaviors in nursing home resident with dementia USA. BMC Geriatrcs, 11: 13–14

Achterberg, W.P., Pieper, M.J.C., van Dalen-Kok, A.H., de Waal, M.W.M., Husebo, B.S., Lautenbacher, S., Kunz, M., Scherder E.J.A., Corbett A. (2013). Pain management in patients with dementia. Cinical Interventions in Aging, 8: 1471–1482

Burfield, A. B., Wan, T.T.H., Sole, M.L., Cooper, J.W. (2012). Behavioral cues to expand a pain model of the cognitively impaired elderly in long-term care. Clinical Inter ventions in Aging, 7: 207–23

Carezzato, N.L., Valera, G.G., Vale, F.A.C., Hortense, P. (2014). Instruments for asses sing pain in persons with severe dementia. Dementia Neuropsychologia, 8(2): 99–106

Felton, N., Lewis, J.S., Cockburn, S.J., Hodgson, M., Dawson, S. (2021). Pain Assess ment for Individuals with Advanced Dementia in Care Homes: A Systematic Review Geriatrics. Geriatrics,6 (4): 101.

Herr, K., Sefcik, J.S., Neradilek, M.B., Hilgeman, M.M., Nash, P., Ersek, M. (2019). Psychometric Evaluation of the MOBID Dementia Pain Scale in U.S. Nursing Homes. Pain management nursing, 20(3): 253–260.

Hodgson, N., Gitlin, L.N., Winter, L., Hauck, W.W. (2014). Caregiver’s Perceptions of the Relationship of Pain to Behavioral and Psychiatric Symptoms in Older Com munity Residing Adults with Dementia. The Clinical Journal of Pain, 30(5): 421–427.

118
LÕPUTÖÖDEST

Giménez-Llort, L., Bernal, M.L., Docking, R., Muntsant-Soria, A., Torres-Lista, V., Bulbena, A., Schofield, P.A. (2020). Pain in Older Adults with Dementia: A Survey in Spain. Frontiers in Neurology, 11: 592366

Lundin, E., Godskesen, T.E. (2021). End-of-life care for people with advanced demen tia and pain: a qualitative study in Swedish nursing homes. BMC Nursing, 20: 48.

Malara, A., De Biase, G.A., Bettarini, F., Ceravolo, F., Di Cello, S., Garo, M., Praino, F., Settembrini, V., Sgrò, G., Spadea, F., Rispoli, V. (2016). Pain Assessment in Elderly with Behavioral and Psychological Symptoms of Dementia. Journal of Alzheimer`s Disease: JAD, 50(4): 1217–1225.

Midtbust, M.H., Alnes, R.E., Gjengedal, E., Lykkeslet, E. (2018). A painful experience of limited understanding: healthcare professionals’ experiences with palliative care of people with severe dementia in Norwegian nursing homes. BMC Palliative Care, 17: 25

Natavio, T., McQuillen, E., Dietrich, M.S., Wells, N., Rhoten, B.A., Vallerand, A.H., Monroe, T.B. (2020). A Comparison of the Pain Assessment Checklist for Seniors with Limited Ability to Communicate (PACSLAC) and Pain Assessment in Advanced Dementia Scale (PAINAD). Pain Management Nursing, 21(6): 502–509.

Paulson, C.M., Monroe, T., Mion, L.C.J. (2014). Pain assessment in hospitalized older adults with dementia and delirium. Journal of Gerontological Nursing, 40(6): 10–15.

Zwakhalen, S., Abu-Saad, J., Berger, H.M. (2006). Pain in elderly people with severe dementia: A systematic review of behavioural pain assessment tools. BMC Geria trics, 6: 3.

Thé, K.B., Gazoni, F.M., Cherpak, G.L., Lorenzet, I.C., Dos Santos, L.A., Nardes, M., Dos Santos, F.C. (2016). Pain assessment in elderly with dementia: Brazilian validation of the PACSLAC scale. Einstein (Sao Paulo), 14(2): 152–157.

Tobis, S., Neumann-Podczaska, A., Yermukhanova, L., Sultanova, G., Kurmanalina, G., Kimatova, K., Dworacka, M., Wieczorowska-Tobis, K. (2020). Pain in People with Advanced Dementia: The Opinions of Kazakh Medical Students. Journal of Pain Research, 13: 3307–3314.

Warden, V., Hurley, A.C., Volicer, L. (2003). Development and psychometric evalua tion of the pain assessment in advanced dementia (PAINAD) Scale. Journal of The American Medical Directors Association, 4(1): 9–15.

119 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

EAKATE POLÜFARMAKOTERAAPIA RISKITEGURID

JA NEGATIIVSED TAGAJÄRJED NING SOOVITUSED OHUTUKS POLÜFARMAKOTERAAPIAKS

Risk factors and negative outcomes of polypharmacy in elderly, and recommendations for safe polypharmacy

Abstract

Due to the increasing number of co-morbidities, the elderly (age ≥ 65 years) often take ≥ 5 different medications on a regular basis. This phenomenon is known as polypharmacy. Due to the ageing population, the incidence of polyp harmacy is increasing. This in turn has a number of negative consequences. Given the effects of the physiological and functional changes associated with ageing, the elderly are more vulnerable to the negative consequences of me dication use. In order to use polypharmacy in the elderly safely, it is important to know the risk factors and negative outcomes of polypharmacy.

The present thesis is a review of literature which aims to describe, on the basis of available literature, the risk factors and negative outcomes of polypharmacy in the elderly, as well as recommendations for safe polypharmacy. The thesis has been compiled using free full articles in English and Estonian found in a targeted search and relevant internationally recognised evidence-based infor mation sources, which have been published between 2011 and 2022.

Based on the literature, the author has concluded that the socio-demographic risk factors of polypharmacy in the elderly are older age (> 80 years), fema le gender and higher educational level. Health-related risk factors include co-morbid and chronic diseases (including chronic pain) as well as disability, depression and frailty. The negative outcomes of polypharmacy in the elderly can be direct and indirect. Direct outcomes include adverse drug reactions and drug-drug interactions, which can be both mild and severe. Indirect outcomes

120 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

impair the patient’s quality of life and are burdensome for the healthcare system. The implementation of safe polypharmacy begins with prevention and involves as well as educational intervention and patient-centred approach.

Keywords: elderly, polypharmacy, risk factors, negative outcomes, recom mendations

Sissejuhatus Seoses rahvastiku vananemise ja ravimite kättesaadavuse hõlpsamaks muutumisega ravimiturul on tekkinud oht, et liigne ravimitarbimine saab üleilmseks rahvatervise probleemiks. Ravimitest tulenevate kõrvaltoimete vältimiseks on tähtis optimeerida ravimite kasutamist (Walckiers jt 2015). Sagedamini esineb ka kaasuvaid haigusi, mistõttu rakendatakse üha enam polüfarmakoteraapiat, see omakorda toob tervisele kaasa mitmeid negatiivseid tagajärgi (Maher jt 2014, Parameswaran Nair jt 2016, Nagaraja ja Sharma 2019, Pazan ja Wehling 2021). Arvestades vanane misega seotud farmakodünaamikat ja -kineetikat, on ravimitest tuleneva kahju osas haavatavamad just eakad (vanus ≥ 65 eluaastat) (Dziechciaz ja Filip 2014, Hubbard jt 2013).

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) definitsiooni järgi on polüfarma koteraapia mitme ravimi samaaegne kasutamine, st ≥ 5 ravimi tarvita mine enamasti regulaarselt, sh käsimüügi-, retsepti- ja homoöpaatilised ravimid (Medication Safety... 2019). Polüfarmakoteraapia omakorda võib viia negatiivsete tagajärgedeni tervisele ja ravimi kõrvaltoimete tekkeni (Maher jt 2014, Parameswaran Nair jt 2016, Nagaraja ja Sharma 2019, Pazan ja Wehling 2021). Ka Eesti eakate probleem on ravimite kõrvaltoi med. Ravimiameti statistikast selgub, et 2019. aastal esitati Eestis ravimi kõrvaltoimete teatisi kokku 458 (sh vaktsiinide kohta), neist 25% teatasid kõrvaltoimetest üle 65 aasta vanustel (Sammul jt 2020).

Eakate eest hoolitsemine veeretab õdede ette üsnagi mitu proovikivi. Üks neist on eakate ohutuse tagamine, arvestades vananemisega seotud

121 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

normaalseid füsioloogilisi ja funktsionaalseid muutusi (Hubbard jt 2013, Lai ja Fok 2017) ning kaasuvaid haigusi (Salive 2013, Polypharmacy Gui dance...2018). Esmatasandi tervishoiu spetsialistidel on tähtis tagada, et eakate patsientide raviskeemid oleksid üheselt arusaadavad. Selleks on tarvis erialadeülest koostööd (Golchin jt 2015, Walckiers jt 2015), samuti on vajalik koostöö patsiendi pereliikmetega (Guiding Principles ... 2012, Ersoy ja Engin 2018). Õed saavad eakaid patsiente juhendada, et nad võtaksid oma ravimeid õigesti raviskeemi kohaselt, mis vähendab negatiivseid tagajärgi ja tagab seeläbi ohutu polüfarmakoteraapia. Selleks on õdedel vaja teada, millised on eakate polüfarmakoteraapia riskitegurid ja negatiivsed tagajärjed.

Uurimistöö eesmärk oli tõenduspõhistele allikatele tuginedes kirjeldada eakate polüfarmakoteraapia riskitegureid ja negatiivseid tagajärgi ning soovitusi ohutuks polüfarmakoteraapiaks.

Eesmärgist tulenesid järgmised uurimisülesanded:

1. kirjeldada eakate polüfarmakoteraapia riskitegureid; 2. kirjeldada eakate polüfarmakoteraapia negatiivseid tagajärgi; 3. kirjeldada soovitusi ohutuks polüfarmakoteraapiaks.

Uurimistöö eesmärgi saavutamiseks koostati kirjanduse ülevaade, mille raames analüüsiti ajavahemikul 2011–2022 avaldatud 39 allikat, millest 20 olid teadusartiklid (sh 15 empiirilist uurimistööd ja 5 kirjanduse üle vaadet).

Võtmesõnad: eakad, polüfarmakoteraapia, riskitegurid, negatiivsed tagajärjed, soovitused

122
LÕPUTÖÖDEST

Tulemused ja arutelu

Eakate polüfarmakoteraapia riskitegurid Polüfarmakoteraapia riskitegureid võib jagada sotsiaal-demograafilisteks ja terviseseisundist tulenevateks teguriteks. On leitud, et kõrgem iga on eakatel polüfarmakoteraapia kasutamise riskitegur. Mitmes uurimuses suurenes vanuse kasvades polüfarmakonide saajate arv (Walckiers jt 2015, Ersoy ja Engin 2018 ja Neumann-Podczaska jt 2022). Ka retsepti- ja kä simüügiravimite koostarvitamine oli sagedam just eakate vanuserühmas (Gavronski ja Volmer 2014). Peale selle on leitud samasugusel meetodil erinevates populatsioonides ja uurimustes vanuse osas ühine tulemus, et iga > 80 eluaasta on ülemäärase polüfarmakoteraapia kasutamise ris kitegur (raviskeemis üle üheksa ravimi) (Walckiers jt 2015, NeumannPodczaska jt 2022). Naissugu kui eakate polüfarmakoteraapia riskitegur on uurimustes and nud vastakaid tulemusi. Golchini jt (2015), Walckiersi jt (2015), Ersoy ja Engini (2018) korraldatud uurimusest ei ilmnenud, et naised tarvitaksid iga päev rohkem ravimeid. Seevastu Neumann-Podczaska jt (2022) laia ulatuslikust longituuduuringust ilmnes, et Poola ≥ 65-aastaste eakate seas (n = 4793) manustasid naised korraga mitut ravimi meestest sage damini. Põhjenduseks toodi naiste pikemaealisus ja seetõttu ka arvukam kaasuvate haiguste esinemine, mistõttu pidavat naised ka enam ravimeid tarvitama. Samuti pööravat naised uurimuse autorite hinnangul oma tervisele suuremat tähelepanu.

Ka haridustase kui riskitegur on andnud vastakaid tulemusi. Walckiers jt (2015) leidsid, et madal haridustase on polüfarmakoteraapia riskitegur, Golchin jt (2015) ei leidnud haridustaseme ja polüfarmakonide omavahe list seost. Neumann-Podczaska jt (2022) Poolas korraldatud uurimuses ilmnes aga, et põhiharidusest kõrgem haridustase oli üks polüfarmako nide kasutamise riskitegur. Uurimuse autorite arvates võib põhjus olla selles, et kõrgema haridustasemega inimesed kalduvad end enam ise ravima (self-treatment).

123 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Võib öelda, et mitu kroonilist ja kaasuvat haigust on üks suuremaid po lüfarmakoteraapia riskitegureid (Gavronski ja Volmer 2014, Walckiers jt 2015, Ersoy ja Engin 2018, Rieckert jt 2018, Neumann-Podczaska jt 2022).

On leitud, et polüfarmakonide tarvitamise riskitegurid olid pikaajalise või kroonilise haiguse põdemine ja hiljutine visiit perearsti juurde (Walckiers jt 2015, Neumann-Podczaska jt 2022), aga ka puue ning diagnoosimata depressioon (Walckiers jt 2015).

Geriaatrilise depressiooni skaala (geriatric depression scale) suurenenud skoor avaldus Ersoy ja Engini (2018) uurimuses ning oli päevas tarvi tatava ravimihulga suurenemise üks riskitegur. Eraldi riskiteguriteks olid veel ainevahetussündroom, krooniline valu, inkontinents, seerumi suurenenud kreatiniinisisaldus, seedetrakti häired ja muutused põletiku markerites. Ka retsepti- ja käsimüügiravimeid tarvitasid koos sagedamini need, kellel esines rohkem kroonilisi haigusi (Gavronski ja Volmer 2014).

Eakate hapruse ja polüfarmakonide vahelist seost on kirjeldatud mitmes teadusallikas ning haprusel ja polüfarmakoteraapial võib olla vastastikune mõju (Gutierrez-Valencia jt 2018, Pazan ja Wehling 2021). Haprad eakad on polüfarmakonide suhtes riskialtimad ja polüfarmakonide tarvitamine omakorda võib tekitada haprust. On leitud, et haprad eakad tarvitavad keskmiselt rohkem ravimeid, polüfarmakonide saajate seas esineb roh kem haprust ning seega võib järeldada, et polüfarmakoteraapia võib olla ka hapruse vallandajaks (Gutierrez-Valencia jt 2018).

Haprus on üks ebasoodsate tulemuste ennustajaid, mistõttu tuleb ter vishoius ravimiotsuste tegijatel võtta haprust kui ravimitest tulenevate negatiivsete tagajärgede üht riskitegurit, sest haprad eakad jäetakse ra vimiuuringutest kõrvale. Hapruse esinemist on tunduvalt keerulisem tuvastada võrreldes haiguste diagnoosimisega, kuivõrd haprus on seotud rohkem muutustega farmakokineetikas kui inimese vanusega, haarates nii kaasuvaid haigusi, füsioloogilisi parameetreid, kognitiivseid võimeid ja tervishoiuspetsialisti subjektiivset arvamust (Hubbard jt 2013)

124
LÕPUTÖÖDEST

Eakate polüfarmakotreaapia negatiivsed tagajärjed Eakate polüfarmakoteraapia negatiivseid tagajärjed võib jagada kaheks: otsesed – ravimitest tingitud kõrval- ja koostoimed (Ilic jt 2015, Pedros jt 2016, Teka jt 2016, Nagaraja ja Sharma 2019, Sheikh-Taha ja Asmar 2021), ning kaudsed – kõnnihäired, kognitiivsete võimete halvenemine ja hospitaliseerimised (Raudsepp jt 2011, Langeard jt 2016, Nair jt 2016, Pedros jt 2016, Bor jt 2017, Pazan ja Wehling 2021).

Pidades silmas eakate polüfarmakoteraapiat, on keeruline eristada, kas kõrvaltoime on põhjustatud ühest konkreetsest ravimist või on tegemist mitme ravimi koostoimega. Mitmes ristlõikeuuringus ilmnes, et ravimite koostoimed on levinud just polüfarmakonide saajate seas (Golchin jt 2015, Teka jt 2016, Sheikh-Taha ja Asmar 2021). Samas võivad polüfarmako nidest tingitud kõrvaltoimed olla ka alahinnatud. Kui Pedros jt (2016) tuvastasid hospitaliseerimist vajavate patsientide seas ravimite tõsiste kõrval- ja koostoimetena ägeda neerupuudulikkuse ning seedetrakti- ja ajusisese verejooksu, siis Nagaraja ja Sharma (2019) tehtud intervjuudest avaldusid randomiseerimise teel välja valitud uuritavatel enim subjektiiv sed kaebused, nagu düspepsia, unisus, väsimus ja isutus. Taolised sümp tomid on eakate puhul tavalised, et osata kahtlustada ravimite toimet. Enim kõrval- ja koostoimeid põhjustasid kardiovaskulaarsüsteemi ravimid, nende kõrval mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite kombinatsioo nid erinevate ravimitega, mis on käsimüügist kergesti kättesaadavad (Raudsepp jt 2011, Pedros jt 2016).

Kaudsetest tagajärgedest on rohkem uuritud polüfarmakoteraapia mõju eakate kõnnihäiretele ja kognitiivsete võimete halvenemisele (Maher jt 2014, Langeard jt 2016, Bor jt 2017, Pazan ja Wehling 2021), mis kumbki suurendab kukkumisriski. Kukkumisriski suurenemist ja kognitiivsete võimete halvenemist täheldati enamasti alates ≥ 5 ravimist raviskeemis (Maher jt 2014, Langeard jt 2016, Pazan ja Wehling 2021). Bori jt (2017) uurimuses suurenes kukkumisrisk siiski alates ≥ 4 ravimi tarvitamisest, kuid uurimusest ei avaldu, kas käsimüügiravimid kuulusid sinna hulka

125 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

ja kas uuritavate keskmine vanus oli võrreldes teiste uurimustega tun duvalt kõrgem. Eelnevalt kirjeldatu koormab tervishoiusüsteemi välditavate hospitali seerimistega. Sarnasel metoodikal tehtud uurimustes nii Eestis kui ka Hispaanias avaldus, et ravimitega seotud kõrval- ja koostoimete tõttu vajas hospitaliseerimist märkimisväärne arv eakaid patsiente – vastavalt 9% ja 3,3% (Raudsepp jt 2011, Pedros jt 2016). Tulemus võis erineda, sest Hispaania uuring korraldati tunduvalt suurema hulga inimeste seas. Uu rimuse autorid on seisukohal, et arvestades uurimustulemusi on vajadus nii haiglasisesteks kui ka haiglavälisteks ennetavateks sekkumisteks, et vältida ravimite kõrval- ja koostoimeid.

Soovitusi ohutuks polüfarmakoteraapiaks Mittetulundusühing Ameerika Geriaatria Selts ja Maailma Terviseorga nisatsioon on välja andnud juhised polüfarmakoteraapia edukaks juhti miseks. Kui varasemad juhendid, nagu Beersi, STARTi (Screening Tool to Alert doctors to the Right Treatment) ja STOPP-i (Screening Tool of Older People’s potentially inappropriate Prescriptions) kriteeriumid aitavad tuvastada raviskeemis sobimatuid ravimeid ning keskenduvad rohkem ravimiohutusele, siis ajakohasemad juhendid käsitlevad patsienti kui ter vikut, kaasates patsienti ennast otsustama, kas vastav ravim õigustab end, arvestades patsiendi kaasuvaid haigusi, ravimite kõrvaltoimeid, patsiendi eelistusi ja väärtusi (Frank ja Weir 2014, Lai ja Fok 2017, KurczewskaMichalak jt 2021).

WHO rõhutab oma hiljutises aruandes, et polüfarmakonid tuleb iga kord üle vaadata, kui määratakse uus ravi või kui patsient pöördub teise ter vishoiuspetsialisti poole (Medication Safety... 2019). Õdedel puuduvad õigused patsiendi raviskeemis muudatusi teha, küll aga võivad õed olla üheks tähtsaks lüliks, et ennetada või juhtida polüfarmakoteraapiat. Enne igasuguse ravi alustamist tuleb seada üle- või alaravimise vältimiseks ees märgid. Patsiendi ravimiohutuse tagamiseks peab õde teadma ja tundma

126
LÕPUTÖÖDEST

patsiendi ravimeid, nende toimemehhanisme ning kõrval- ja koostoimeid. Samuti tuleb juhendada patsienti või tema lähedast ravimite manusta mise osas, et patsient oleks vastutustundlik ravimikasutaja (Pretorius jt 2013, Frank ja Weir 2014). Ravimite võtmise õpetamine patsiendile arusaadavalt ja lihtsas keeles tagab eduka ravisoostumuse (Frank ja Weir 2014). Selle eelduseks on lihtsad ja üheselt mõistetavad raviskeemid. Kõrvaltoimete ennetamiseks ja ravimite optimeerimiseks tuleb patsien dil vastuvõtule või haiglasse tulles kaasa võtta oma isiklikud ravimid või nimekiri ravimitest, mida ta manustab, sealhulgas ka käsimüügiravimid, et vältida ravimite dubleerimist. Kuna ravimid võivad põhjustada haigus likke seisundeid, tuleb õel jälgida patsienti kõrvaltoimete osas ning õpe tada ka patsienti ära tundma võimalikke ravimite kõrvaltoimeid (Frank ja Weir 2014, Lai ja Fok 2017).

Kuigi Beersi, START-i ja STOPP-i kriteeriumid on saanud nende mahu kuse ja mitte nii patsiendikeskse lähenemise tõttu kriitikat, on nende kasutamine koolitustel olnud edukas. Kuid koolitustel ei piirdutud ainult personali õpetamisega, vaid kaasati ka patsiendid ja tulemused olid märkimisväärsed (Ilic jt 2015). Siiski leiab mitu autorit, et juhendid ja soovitused polüfarmakoteraapiat edukaks juhtimiseks on küll välja töötatud, kuid endiselt ei ole saavutatud üksmeelt polüfarmakoteraapia kasutamise osas (Frank ja Weir 2014, Muth jt 2018). Ei võeta arvesse ravisoostumust, eeldatavat eluiga ega elukvaliteeti.

Järeldused

Eakate polüfarmakoteraapia sotsiaaldemograafilised riskitegurid on va nus > 80 eluaastat, naissugu ja kõrgem haridustase ning terviseseisundist tulenevad riskitegurid on kaasuvad ja kroonilised haigused (sh valu), diagnoosimata depressioon, aga ka puue ning haprus.

Eakate polüfarmakoteraapia negatiivsed tagajärjed võib jagada otsesteks ja kaudseteks. Otsesed tagajärjed tulenevad ravimitest tingitud kõrvalja koostoimetest ning väljenduvad düspepsia, unisuse ja isutusena.

127 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Raskemad kõrval- ja koostoimed on äge neerupuudulikkus ning seedetrakti- ja ajusisesed verejooksud. Kaudsed tagajärjed on kõnnihäired, kognitiivsete võimete halvenemine, kukkumisriski suurenemine, haprus ja hospitaliseerimised. Polüfarmakoteraapia negatiivsed tagajärjed oma korda halvendavad eakate elukvaliteeti ja koormavad tervishoiusüsteemi.

Eakate ohutu polüfarmakoteraapia algab selle ennetamisega koolituste abil ning ravieesmärkide seadmisega koostöös patsiendi ja lähedastega, arvestades patsiendi kaasuvaid haigusi, ravisoostumust, ravimi kõrvalja koostoimeid ning patsiendi isiklikke eelistusi ja väärtusi. Ohutu ravi tagamiseks tuleb kaasata peale tervishoiutöötajate ka patsiendid ja nende lähedased.

Allikaloend

Bor, A., Matuz, M., Csatordai, M., Szalai, G., Balint, A., Benkö, R., Soos, G., Doro, P. (2017). Medication use and risk of falls among nursing home residents a retrospec tive cohort study. International Journal of Clinical Pharmacy, 39: 408–415.

Dziechciaz, M., Filip, R. (2014). Biological and social determinants of old age: Biopsycho-social aspects of human aging, Annals on Agricultural and environmental Medicine, 21(4): 835–838.

Ersoy, S., Engin, V.S. (2018). Risk factors for polypharmacy in older adults in a primary care settings: a cross-sectional study. Clinical Interventions in Ageing, 13: 2003–2011.

Frank, C., Weir, E. (2014). Depriscribing for older patients. CMAJ, 186(18): 1369–1376. Gavronski, M., Volmer, D. (2014). Safety concerns in simultaneous use of prescription and over the counter medicines- results of patient survey in Estonia. Springer Open Journal,(3): 143.

Golchin, N., Frank, S.H., Vince, A., Isham, L., Meropol, S.B. (2015). Polypharmacy in the elderly. Journal of Research in Pharmacy Practice, 4(2): 85–88.

Guiding principles for the care of older adults with multymorbidity: an approach for clinicians. (2012). American Geriatrics Society Expert Panel on the Care of Ol der Adults with Multimorbidity. Journal of the American Geriatrics Society, 60(10): E1–E25.

128
LÕPUTÖÖDEST

Gutierrez- Valencia, M., Izquierdo, M., Cesari, M., Casas-Herrero, A., Inzitari, M., Martinez- Velilla, N. (2018). The relationship between frailty and polypharmacy in older people: a systematic review. British Journal of Clinical Pharmacology, 84(7): 1432–1444.

Hubbard, R.E., O´Mahony, S., Woodhouse, K.W. (2013). Medication prescribing in frail older people. European Journal of Clinical Pharmacology, 69(3): 319–326.

Ilic, D., Bukumiric, Z., Jankovic, S. (2015). Impact of educational intervention on prescribing inappropriate medication to elderly nursing homes residents. Srpski Arhiv Za Celokupno Lekarstvo, 143(3-4): 174–179.

Kurczewska-Michalak, M., Lewek, P., Jankowska-Polanska, B., Giardini, A., Granata, N., Maffoni, M., Costa, E., Midao, L., Kardas, P. (2021). Polypharmacy manage ment in the older adults: a scoping review of available interventions. Frontiers in Pharmacology,12: 734045.

Lai, L., Fok, M. (2017). Drug-related problems and deprescribing in older adults. British Columbia medical Journal, 59(3): 178–184.

Langeard, A., Pothier, K., Morello, R., Lelong-Boulouard, V., Lescure, P., Bocca, M-L., Christian, M., Descatoire, P., Chavoix, C. (2016). Polypharmacy cut-off for gait and cognitive impairments. Frontiers in Pharmacology, 7: 296

Maher. R.L., Hanlon. J.T., Hajjar. E.R. (2014). Clinical consequences of polypharmacy in elderly. Expert Opinion on Drug safety, 13(1): 57–65.

Medication safety in polypharmacy. (2019). Technical report. World Health Orga nization. https://www.who.int/publications/i/item/medication-safety-in-polyp harmacy-technical-report (25.01.2022)

Muth, C., Blom, J.W., Smith, S.M., Johnell, K., Gonzalez-Gonzalez, A.I., Nguyen, T.S., Brueckle, M.-S., Cesari, M., Tinetti, M.E., Valderas, J.M. (2018). Evidence suppor ting the best clinical management of patients with multimorbidity and polyphar macy: a systematic guideline review and expert consensus. Journal on Internal Medicine, 285(3): 272–288.

Nagaraja, B.S., Sharma, K. (2019). Study of adverse drug reactions and clinical profile of elderly in relation to polypharmacy. Asian Journal of Medical Sciences, 10(6): 80–84.

Neumann-Podczaska, A., Tobis, S., Antimisiaris, D., Mossakowska, M., PuzianowskaKuznicka, M., Chudek, J., Wierucki, L., Merks, P., Wizner, Barbara., Sobieszczanska, M., Niemir, Z.I, Kaczmarek, B., Wieczorowska-Tobis, K. (2022). Polypharmacy in

129 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Polish older adults population- a cross-sectional study: results of the PolSenior project. Inetrnational Journal of Environmental Research and Public Health, 19(3).

Parameswaran Nair, N., Chalmers, L., Peterson, G.M., Bereznicki, B.J., Castelino, R.L., Bereznicki, L.R. (2016). Hospitalization in older patients due to adverse drug reac tions- the need for a prediction tool. Clinical Interventions in Ageing, 11: 497–505.

Pazan, F., Wehling, M. (2021). Polypharmacy in older adults: a narrative review of definitions, epidemiology and consequences. European Geriatric Medicine, 12(3): 443–452.

Pedros, C., Formiga, F., Corbella, X., Arnau, J.M. (2016). Adverse drug reactions leading to urgent hospital admission in an elderly population: prevalence and main features. European Journal of Clinical Pharmacology, 72(2): 216–226.

Polypharmacy Guidance, realistic prescribing. (2018). Scottish Government polyp harmacy model of care group. 3rd Edition. https://www.therapeutics.scot.nhs.uk/ wp-content/uploads/2018/04/Polypharmacy-Guidance-2018.pdf (07.04.2022)

Pretorius, W.R., Gataric, G., Swedlund, S.K., Miller, J.R. (2013). Reducing the risk of adverse drug events in older adults. American Family Physician, 87(5): 331–336.

Raudsepp, D., Lass, J., Saar, M., Kuld, L., Irs, A. (2011). Ravimite kõrval-või koos toimed erakorralise meditsiini osakonda pöördumise põhjusena- prospektiivne vaatlusuuring. Eesti Arst, 90(3): 122–128.

Rieckert, A., Trampisch, U.S., Klaassen-Mielke, R., Drewelow, E., Esmail, A., Johans son, T., Keller, S., Kunnamo, I., Löffler, C., Mäkinen, J., Piccoliori, G., Vögele, A., Sönnichsen, A. (2018). Polypharmacy in older patients with chronic diseases: a cross-sectional analysis of factors associated with excessive polypharmacy. BMC Family Practice, 19(1): 113.

Salive, M.E. (2013). Multymorbidity in older adults. Epidemiologic Reviews, 35: 75–83.

Sammul, M., Linask, E., Uusküla, M., Laius, O. (toim.). (2020). Ravimiameti statistika aastaraamat. Tartu: Ravimiamet. https://ravimiamet.ee/statistika-ja-kokkuvotted/ statistika/ravimiameti-statistika-aastaraamatud (21.05.2021)

Sheikh-Taha, M., Asmar, Myriam. (2021). Polypharmacy and severe potential drugdrug interactions among older adults with cardiovascular disease in the United States. BMC Geriatrics, 21: 233.

130
LÕPUTÖÖDEST

Teka, F., Teklay, G., Ayalew, E., Teshome, T. (2016). Pontential dru-drug interactions among elderly patients admitted to medical ward of Ayder Referral Hospital, Nort hern Ethiopia: a cross sectional study. BMC Research Notes, 9(1): 431.

Walckiers, D., Van der Heyden, J., Tafforeau, J. (2015). Factors associated with excessive polypharmacy in older people. Archives of Public Health, 73: 50.

131 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

EAKATE

SAGEDAMAD JALATERVISE PROBLEEMID NING EAKATE JALATERVISE SÄILITAMISE JA PARENDAMISE VÕIMALUSED

Elderly People’s Common Feet-related Health Problems and the Possibilities to Maintain and Improve Feet Health of Elderly People

Abstract

This thesis is theoretical and descriptive research with the aim of describing the most common feet related health problems of elderly people (more than 65 years of age) and the possibilities to maintain and improve the health of their feet.

When growing old, the occurrences of foot pain and pathologies increase sig nificantly. Foot problems in the elderly are common and related to lower phy sical function, weakness, falls, and decreased life quality. Nurses and other healthcare workers have an essential role in preventing foot problems among the elderly and providing counselling. Therefore, healthcare workers and the elderly must know the most common elderly nail and skin problems.

The most common elderly foot health problems are changes in the structure of skin and nails, foot deformities, pain in the foot, infections, and problems caused by chronic illnesses. It is indispensable that the elderly’s regular physical examinations and assessments should include assessment and documentation of the elderly’s foot health. Regular assessment of the feet enables the discovery of common foot problems and functional decline. Mitigating elderly’s feet rela ted health problems through regular foot care improves their physical function and helps to decrease the risk of falls. The elderly need advice on cutting nails, washing and drying feet, using moisturizing remedies, finding fitting footwear,

132
LÕPUTÖÖDEST
ARTIKLID

and using other feet health products and services. Professional foot care helps to maintain elderly people’s mobility and ensures their independence.

Keywords: elderly foot health, elderly foot health assessment, prevention of foot health problems in elderly

Sissejuhatus

Eesti on üks Euroopa kiiremini vananeva rahvastikuga riike, kus rahvas tiku vananemine on 1990. aastate algusest järsult kasvanud sündimuse vähenemise, keskmise eluea pikenemise ja negatiivse rände tõttu. (Sak keus 2012). Eakate osakaal moodustas 2015. aastal 1. jaanuari seisuga Eesti rahvastikus 18,8% ja prognooside kohaselt on see 2040. aastal 28% (Saks jt 2015). Rahvastiku vananedes sagenevad diabeet ning luu- ja lihaskonna deformatsioonid. Kaasuvate krooniliste haigustega eakatel on jalgade tervise probleemid sagedad ja piiravad märkimisväärselt iga päevatoimingute tegemist (Paisty jt 2017, Stolt jt 2021).

Podiaatrilise abi järele on suur nõudlus. Näiteks Ühendkuningriigis esineb probleeme jalgade tervisega 52–90%-l eakatest (Veron jt 2005). Ka Eesti eakate hulgas esineb probleemsetest terviseseisunditest enim probleeme jalgadega (87%) ja jalaprobleemid segasid kõndimist 34%-l uuritavatest (Tarasova 2015).

Isiklik hoolitsus jalgade eest või regulaarne käik jalaravispetsialisti juurde võib jalaprobleeme ennetada (Miikkola jt 2019). On teada, et eaka heaolu ja toimetulekuvõime nõrgeneb sageli just liikumisvõime vähenemise tõttu. Jalgade tervise säilitamine parandab üldiselt eaka tervist ja elukvaliteeti ning vähendab krooniliste haiguste tüsistusi (James jt 2021, Stolt jt 2021).

Eaka tavapärase füüsilise läbivaatuse ja hindamise osana on hädavajalik eaka jalgade tervise hindamine (Wylie jt 2019). Regulaarse jalgade hindamise tulemusena on võimalik avastada eakatel sageli esinevaid jalaprob leeme ning eakate jalatervise hindamist on soovitatud ühe meetmena

133 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

kukkumiste ennetamisel (James jt 2021). Eestis on alates 2002. aastast võimalik kasutada interRAI instrumenti (Resident Assessment Instru ment) eakate seisundi jälgimiseks, hindamiseks ja hooldusvajaduse do kumenteerimiseks, sest varem Eestis kasutatud hindamismetoodikad ei andnud piisavalt teavet eakate õendus- ja hooldusvajaduste kohta (Saks jt 2015).

Uurimistöö oli teoreetiline kirjeldav kirjandusülevaade, mille eesmärk on kirjeldada eakate (üle 65-aastaste) sagedamaid jalatervise probleeme ning eakate jalatervise säilitamise ning parendamise võimalusi. Uurimistöö eesmärgist lähtuvalt püstitati järgmised uurimisülesanded:

1. kirjeldada sagedamaid jalatervise probleeme eakatel; 2. kirjeldada eakate jalatervise säilitamise ja parendamise võimalusi.

Uurimistöö koostamisel kasutati valdavalt inglis- ja eestikeelseid teadus artikleid ning ülevaateartikleid. Kokku kasutati 23 erinevat allikat, mille ilmumisaasta oli valdavalt vahemikus 2012–2021. Allikatena kasutati 20 teadusartiklit, ühte statistika teabevihikut, ühte lõppraportit ning ühte magistritööd.

Võtmesõnad: eakate jalatervis, eakate jalatervise hindamine, eakate jalatervise probleemide ennetamine

Tulemused ja arutelu Sagedamad jalatervise probleemid eakatel Jalgadega seotud probleemid mõjutavad inimest kogu elu vältel ja vanu sega jalgade tervise probleemide esinemissagedus suureneb. Peamised füüsilised tegurid, mis põhjustavad jalgade hooldamisel eakatele raskusi, on muutused naha ja küünte struktuuris (Fujii 2019, Miikkola jt 2019). Puudulikult hooldatud jalgade nahk ja küüned põhjustavad eakale valu ning piiravad funktsionaalset võimekust, mõjutades eaka elukvaliteeti, väärikust ja võimet jääda iseseisvaks (Yamashita jt 2019).

134
LÕPUTÖÖDEST

Vananedes muutub nahk kuivaks ja kaotab elastsuse (Stolt jt 2021). See võib omakorda põhjustada valulikke nahalõhesid, mis suurendavad in fektsioonide tekkeriski (Farndon 2021). Samuti õheneb vananedes naha all olev rasvkude, millel on tähtis osa luude ja pehmete kudede kaitsmisel. Rasvkoe õhenemine jalalabadel soodustab valulike hüperkeratootiliste kahjustuste teket (Soliman ja Brogan 2014). Sagedamad hüperkeratootili sed nahakahjustused on kallused (callus) ja konnasilmad (Farndon 2021). Kallused on üks levinumaid eakate jalanaha kaebusi (Menz 2015) ja seda peetakse jalavalu sagedaks põhjuseks (Menz 2016). Hüperkeratootilistest kahjustustest tingitud valu põhjustab jalgade funktsionaalse seisundi halvenemise (Yamashita jt 2019). Diabeediga eakatel võivad kallused suurendada jalahaavandite tekkeriski ja varem esinenud jalahaavanditega diabeedihaigetel eakatel on suur jalahaavandi kordumise oht (Paisty jt 2017, Farndon 2021).

Eakate sagedamad varbaküünte probleemid on küünte paksenemine ja kõverdunud küüned (pincer toenails), mis võivad vähendada eaka funkt sionaalset võimekust ning mõjutada tasakaalu, suurendades seeläbi ea kate kukkumisriski (Yamashita jt 2019). Paksenenud, kõvad ja rabedaks muutunud varbaküüned võivad tekitada eakal raskusi nende lõikamisel (Soliman ja Brogan 2014, Stolt jt 2021). Pikad ja paksenenud küüned võivad kahjustada külgnevate varvaste nahka (Soliman ja Brogan 2014) ning puudulik küünte hügieen võib kaasa tuua teisi küünehäireid, nagu küünte seeninfektsioon ( onychomycosis ) ja sissekasvanud varbaküüs (oncycryptosis) (Menz 2016, Farndon 2021).

Sagedamad jalgade deformatsioonid eakatel on hallux valgus, haamer- ja küünisvarbad, hüppeliigese liikumisulatuse vähenemine ning varba-ja latalla painutajalihase jõudluse vähenemine (Fujii 2019, Wylie jt 2019, Stolt jt 2021). Hallux valgus’e deformatsiooniga kaasuvad enamasti ka 2.–5. varba deformatsioonid, sest suurvarba hallux valgus võib mõjutada väiksemate varvaste joondumist ja funktsiooni. Väiksemate varvaste deformatsioonid, nagu haamervarvas, võivad tekkida ka sõltumatult ja

135 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

deformatsiooni põhjuseks võib olla liiga pikk varvas või varasem varba vigastus (Menz 2015).

Jalatervise säilitamise ja parendamise võimalused eakatel Mitmekülgne podiaatriline sekkumine vähendab märgatavalt eakate ini meste kukkumiste hulka, seetõttu peaks kukkumiste riski hindamise ja ennetamise tavapärane osa hõlmama eakate puhul ka jalgade probleemi de dokumenteerimist ning jalahooldusspetsialistide juurde suunamist (Wylie jt 2019). Eaka tavapärase füüsilise läbivaatuse ja hindamise osana on hädavajalik eaka jalgade tervise hindamine ning dokumenteerimine (Wylie jt 2019). Regulaarse jalgade hindamise tulemusena on võimalik avastada eakatel sageli esinevaid jalaprobleeme, jalgade funktsiooni hal venemist, samuti soovitatakse jalgade korrapärast hindamist kukkumiste ennetamiseks (James jt 2021, Stolt jt 2021). Jalgade hindamine on eriti tähtis nende eakate puhul, kes ei tule jalgade hooldusega enam iseseisvalt toime, sest jalgade hindamine annab ka teavet, millist kõrvalabi eakas selle igapäevase enesehooldustegevuse juures vajab (Soliman ja Brogan 2014). Jalgade tervise hindamiseks on kasutusel vastavad küsimustikud, mille üheks näiteks on podiaatrilise tervise küsimustik (Podiatric Health Questionnaire). Podiaatrilise tervise küsimustik hõlmab kuut peamist jalgade tervise valdkonda: kõndimine, hügieen ja küünehooldus, jalavalu, jalaprobleemid, elukvaliteet ning jalgade tunnetus, mõõdetuna visuaalse analoogskaalaga. Nimetatud küsimustikku saab eakas ise täita, valides igale küsimusele vastuse kolme etteantud valiku hulgast (Navarro-Flores jt 2018).

Eriti tähtis on kaasuvaid kroonilisi haigusi (diabeet ja reumatoidartriit) põdevate eakate jalatervise regulaarne hindamine, et avastada võimalikud naha-, küüne-, jalastruktuuriga seotud probleemid ning pakkuda õigel ajal vajalikku hooldust. Seepärast on tähtis, et õendustöötajad ja teised tervishoiutöötajad mõistaksid jalgade tervise ja üldise tervise vahelist seost (Stolt jt 2021) ning viiksid läbi kroonilise haigusega eaka jalgade hindamisi vähemalt üks kord aastas ja suure riskiga eakatel sagedamini

136
LÕPUTÖÖDEST

(Farndon 2021). Vastasel juhul võivad jalaprobleemid jääda pikka aega tähelepanuta ja suureneda võib krooniliste haiguste tüsistuste risk (James jt 2021).

Kuigi eakad peavad jalgade tervist tähtsaks ja leiavad, et jalgade tervisel on nende igapäevatoimingutele suur mõju (Stolt jt 2021), kannatavad nad tõenäolisemalt puuduliku enesehoolduse all ning vananedes väheneb võime oma jalgade eest hoolt kanda (Fujii 2019). Vanuse kasv, selja jäikus, kaalutõus, nägemisteravuse halvenemine ja peenmotoorika häired või vad eakal takistada jalgade enesehooldust (James jt 2021). Samuti võib jalgade eest hoolitsemist halvendada motivatsiooni puudumine. Kuna jalad on tagasihoidlikult eksponeeritud kehaosa, pööratakse neile vähem tähelepanu ja seetõttu hoolitsetakse jalgade eest harvem. Jalgade ene sehooldus hõlmab igapäevast küünte ja naha hooldust, jalgade pesemist, kuivatamist, jalaharjutuste tegemist ning sobivate sokkide ja jalatsite kandmist. Miikkola jt (2019) läbi viidud eakate jalahoolduskogemuste uuringus ilmnes, et paksenenud küünte lõikamine on eakate hulgas üks keerulisemaid enesehooldustoiminguid ja küünte lõikamine oli peamine põhjus kõrvalabi otsimiseks. Sarnasele järeldusele jõuti ka Ühendkuning riigis, kus leiti, et 89% 64–97-aastatest eakatest ei olnud võimelised ise varbaküüsi lõikama, sest see tegevus eeldab painduvust, piisavat nägemis teravust ja peenmotoorikat (James jt 2021). Eakad püüavad oma jalgade eest hoolitseda iseseisvalt nii kaua kui võimalik ning ravi ja professionaal set abi otsitakse alles siis, kui tekib valu, ilmnevad tuntavad piirangud igapäevaelus või hindavad eakad ise jalaprobleemi liiga tõsiseks (Miikola jt 2019). Samas uuringus ilmnes ka üks vastuoluline järeldus: eakad olid valmis otsima professionaalset abi, kuid ei soovi jalgade hooldamisel küsida abi perekonnalt, sest pidasid seda ebasobivaks ja arvasid, et nad ei saaks pereliikmetelt abi ka siis, kui nad seda paluksid. Ebapiisavad tead mised, jalgade enesehoolduse vähene tähtsustamine ja füüsilised raskused takistavad kaasuva kroonilise haigusega eakatel jalgade eest hoolitsemist (Miikkola jt 2019). Seetõttu on diabeediga eakatel jalahaavandite tekke ennetamiseks äärmiselt tähtis jalgade regulaarne hooldus.

137 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Eakate jalatervise probleemide ennetamiseks on tähtis jalgade regulaarne hooldus. Professionaalne jalahooldus aitab kaasa eakate liikuvuse säilita misele, parandab elukvaliteeti ja tagab seeläbi eaka sõltumatuse (Wylie jt 2019, Yamashita jt 2019, James jt 2021). Nõustamine, rutiinne jala hooldus, sobivad jalanõud ja jalaortoosid aitavad eakal säilitada liikuvust ning iseseisvust (Menz 2016, Wylie jt 2019). Eakad vajavad nõustamist küünte lõikamisel, jalgade pesemisel ja kuivatamisel, nahka niisutavate vahendite, sobivate jalatsite ning teiste jalatervisetoodete ja -teenuste kasutamisel (Farndon jt 2009, Miikkola jt 2019, Stolt jt 2021).

Paljud eakad ei ole teadlikud jalgade enesehoolduse tähtsusest ja sellega seonduvatest tavadest, kuid seda on võimalik nõustamise abil parandada (Miikkola jt 2019). Hooldamata jalgade puhul võivad väikesed jalaproblee mid kergesti muutuda suurteks probleemideks ja vajada juba podiaatrilist sekkumist, seetõttu on selge vajadus enesehooldusprogrammide järele (Saks jt 2015, Miikkola jt 2019). On tähtis, et tervishoiu- ja sotsiaaltööta jad suudaksid eakatele pakkuda elementaarset jalahooldust ning teaksid, millal pöörduda spetsialisti poole (Soliman ja Brogan 2014). Arvestades seost ebasobivate jalatsite ja jalavalu vahel, võib sobivate jalatsite soovi tamine ning kasutamine olla lihtne ja tõhus sekkumine eaka jalavalude vähendamiseks (Menz 2015). Eakad vajavad tervishoiutöötajatelt teavet ja nõustamist professionaalse jalahoolduse võimaluste osas, sest profes sionaalne jalaraviteenus vähendab ka eakate kukkumisi ning parandab kõrvalekaldeid eakate jalgades ja varbaküüntes (Yamashita jt 2019, Wylie jt 2019).

Järeldused Sagedamad jalgade tervise probleemid eakatel on hallux valgus, varvaste deformatsioonid, kuiv nahk, kallused ja paksenenud küüned. Nimetatud jalaprobleemid põhjustavad eakatele sageli jalavalu ning on seotud liiku mispuude ja kukkumistega. Paksenenud küünte lõikamine on eakate hul gas raskemaid enesehooldustoiminguid. Kõige sagedamini põhjustavad eakatel jalgades valu hüperkeratootilised kahjustused, millele järgnevad

138
LÕPUTÖÖDEST

küünehäired, jalalabade struktuursed deformatsioonid ja väiksemad varbadeformatsioonid. Valu jalgades on eakate seas laialt levinud, see halvendab märkimisväärselt eaka elukvaliteeti ja liikuvust ning suurendab kukkumiste riski. Eakate hulgas on sage probleem ka sobimatud jalatsid, mis on otseselt seotud jalgade deformatsioonide ja jalavaluga. Kaasuvad kroonilised haigused, näiteks diabeet ja reumatoidartriit, põhjustavad muutusi eakate jalatervises ja piiravad eaka võimet sooritada igapäeva toiminguid.

Eakate jalatervist on võimalik säilitada ja parandada, lisades eaka tavapä rasele füüsilisele läbivaatusele ning hindamisele jalgade tervise hindamise ja dokumenteerimise, et avastada eakatel sageli esinevaid jalaprobleeme, jalgade funktsiooni halvenemist ning saada teavet, millist kõrvalabi eakas enesehooldustegevuse juures vajab. Eaka jalgade ja varbaküünte probleemide leevendamine pideva jalahooldusega parandab eaka füüsilist funktsiooni, vähendab valu ning aitab kaasa kukkumiste riski vähene misele. Eakad vajavad nõustamist küünte lõikamisel, jalgade pesemisel ja kuivatamisel, nahka niisutavate vahendite, sobivate jalatsite ning teiste jalatervisetoodete ja -teenuste kohta. Professionaalne, õigeaegne ja sihi pärane jalahooldus aitab kaasa eakate liikuvuse säilitamisele ning tagab eakate sõltumatuse.

Allikaloend

Farndon, L. (2021). Role of the podiatrist and common foot problems. British Journal of Community Nursing, 26(3): 30–34.

Farndon, L., Barnes, A., Littlewood, K., Harle, J., Beecroft, C., Burnside, J., Wheeler, T., Morris, S., Walters, S. J. (2009). Clinical audit of core podiatry treatment in the NHS. Foot and Ankle Research, 2(7): 1–6.

Fujii, K. (2019). Effect of foot care interventions for older adults using day care services. Nursing Open, 6(4): 1372–1380.

James, K., Orkaby, A. R., Wershof Schwartz, A. (2021). Foot Examination for Older Adults. The American Journal of Medicine, 134: 30–35.

139 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Menz, H. B. (2015). Biomechanics of the Ageing Foot and Ankle: A Mini-Review. Gerantology, 61: 381−388.

Menz, H. B. (2016). Chronic foot pain in older people. Maturitas, 91: 110−114.

Miikkola, M., Lantta, T., Suhonen R., Stolt, M. (2019). Challenges of foot self-care in older people: a qualitative focus-group study. Journal of Foot and Ankle, 12(5).

Navarro-Flores, E., Losa-Iglesias, M. E., Becerro-de-Bengoa-Vallejo, R., López-López, Rodríguez-Sanz, D., Palomo-López, P., Calvo-Lobo, C. (2018). Translation and Test–Retest of the Spanish Podiatry Health Questionnaire (PHQ-S). International Journal of Environmental Research and Public Health, 15(10).

Paisey, R. B., Abbott, A., Levenson, R., Harrington, A., Browne, D., Moore, J., Bamford, M., Roe, M. (2017). Research: Care Delivery Diabetes-related major lower limb amputation incidence is strongly related to diabetic foot service provision and improves with enhancement of services: peer review of the South-West of England. Diabetic Medicine, 35(3): 53–62.

Sakkeus, L. (2012). Rahvastikuvananemine - väljakutse ühiskonnale. Eesti Statisti kaseltsi teabevihik, 22: 73−85.

Saks, K., Kalda, R., Kolk, H., Kree, K. (2015) Eaka elanikkonna tervisevajaduste piir kondlik hindamine (EAKAS). Tulemused. Eesti Teadusagentuur.

Stolt, M., Kilkki M., Katajisto, J., Suhonen, R. (2021). Self-assessed foot health in older people with rheumatoid arthritis— A cross- sectional study. International Journal of Older People Nursing, 16(4).

Soliman, A. ja Brogan, M. (2014). Foot assessment and care for older people. Nursing Times, 110(50): 12–15.

Tarasova, K. (2015). Koduõendusteenust saavate Tartumaa eakate seisundi kirjeldus interRAI metoodika alusel. Tartu Ülikool, arstiteaduskond, õendusteaduse osakond. Magistritöö.

Vernon, W., Borthwick, A., Farndon, L., Nancarrow, S., Walker, J. (2005). Issues of podiatry status in the UK. Southern Cross University. Brithish Jurnal of Podiatry, 8(1): 6–10.

Wylie, G., Torrens, C., Campbell, P., Frost, H., Lee Gordon, A., Menz, H. B., Skelton, D. A., Sullivan, F., Witham, M. D., Morris, J. (2019). Podiatry interventions to prevent falls in older people: a systematic review and meta-analysis. Age and Ageing, 48(3): 327–336.

140
LÕPUTÖÖDEST

Yamashita, T., Yamashita, K., Rinoie, C., Takase, Y., Sato, M., Yamada, K., Sawa, Y. (2019). Improvements in lower-limb muscle strength and foot pressure distribu tion with foot care in frail elderly adults: a randomized controlled trial from Japan. BMC Geriatrics, 83(3).

141 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

MITTESTEROIDSETE PÕLETIKUVASTASTE RAVIMITE KASUTAMINE EESTI SPORTLASTE SEAS

Usage of Non-Steroidal Antiinflammatory Drugs among

Estonian Athletes

Abstract

Athletes and nonathletes may experience pain in specific body areas. There are different methods to reduce pain and one of them might be using nonsteroidal antiinflammatory drugs (NSAID). One method might be using NSAIDs for pain that is caused by an injury. NSAID should not be the main way of treating the pain. The first actions should be finding and treating the injury`s cause. The injury should be treated completely, because it prevents the risk of getting new injuries and helps to reduce the development of old ones. The purpose of this research is to clarify the usage and knowledge about adverse effects resulted by NSAID usage among Estonian adult athletes.

The used method was a questionnaire that was sent to the athletes through sport federations` emails which were found in Estonian Olympic Committee`s website. The email consisted of the study`s invitation and a website’s link which gave an access for participating in the study. The study consisted of a survey which was conducted by this research`s author. 91 Estonian and international level competitors who defined themselves as athletes participated. A statistical significance among Estonian and international title competition athletes were found with Fisher’s exact test (p < 0.05).

The frequency of NSAID usage was not high among the participants of the study. The frequency of the usage was about once or less in a month. Regularity of NSAID usage was influenced by the existences’ of the injuries. The athletes were aware of the adverse effects that NSAID can cause. Most common reason for usage was to treat headaches. It was also found that international level

142
LÕPUTÖÖDEST
ARTIKLID

competitors used NSAID more frequently for delayed onset muscle pain than Estonian title athletes (p < 0.001). International title athletes were getting more recommendations about NSAID from their trainer than Estonian title competitors (p = 0.015).

Keywords: nonsteroidal antiinflammatory drugs; NSAID; usage; athletes; adverse effects.

Sissejuhatus

Tippsportlastel on suur oht vigastuste tekkeks, mille tagajärjel võivad sportlased treeningutest ja võistlustest pikemaks ajaks eemale jääda. Vigastuste tekkimise üks suuremaid riskitegureid on ülekoormus, mille on põhjustanud puhkuse ja treeningute vahekorra ebavõrdne vahekord. Ülekoormus ei pruugi kohe alati nähtavat vigastust tekitada, esialgu võivad esineda ainult valuaistinguid. Valu ja vigastuse olemasolul on sportlasel võimalus kasutada valu leevendavaid ravimeid. Mittesteroid seid põletikuvastaseid ravimeid kasutades leevendatakse sümptomeid, kuid ei tegelda algpõhjuse raviga. Selle tulemusel võib vigastus treeningu või võistluste käigus veelgi süveneda. Sportlase taastusravi protsess võib pikeneda või tuua endaga halvimal juhul kaasa ainsa valikuvariandina spordialaga lõpetamise. Treeningutel või võistlustel tekkinud vigastuste ravimid võivad olla mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (non-ste roidal anti-inflammatory drugs, NSAID-id) (Bindu jt 2020), mis on kätte saadavad nii käsimüügiravimina kui ka retseptiga. Sportlase NSAID-ide kasutamist reguleerib sportlane ise või teevad seda tema meeskonda kuuluvad treenerid ja meditsiinitöötajad. NSAID-ide ohutust kasutami sest peavad olema teadlikud kõik, kes on seotud atleedi füüsilise tervise ja vaimse heaoluga ning nende eest seismisega. NSAID-ide kasutamine on nii tavaisikute kui ka sportlaste seas laialt levinud. Aastal 2021 tehtud inimravimite kasutamise kokkuvõttest selgus, et paratsetamooli kasu tati 12,39 DPD/1000/ööpäevas ja ibuprofeeni 24,98 DPD/1000/ööpäe vas (Eesti ravimistatistika 2021, 9). Varem läbi viidud uuringute käigus on selgunud, et vaatamata valu esinemisele tunnevad sportlased survet

143 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

treenida või võistelda. Samuti on sportlased valmis oma adrenaliinirohket tegevust pärast vigastuse tekkimist jätkama (Stache 2014, Tricker 2000).

Uurimistöö eesmärk oli selgitada Eesti täisealiste sportlaste mitteste roidsete põletikuvastaste ravimite kasutamise harjumusi ja teadlikkust NSAID-ide tarvitamise võimalikest kõrvaltoimetest.

Võtmesõnad: mittesteroidsed põletikuvastased ravimid, NSAID-id, kasutamine, sportlased, kõrvaltoimed.

Metoodika

Uurimistöö oli suunatud täisealistele ehk vähemalt 18-aastastele Eesti ning rahvusvaheliste tiitlivõistluste tasemel treenivatele ja võistlevatele sportlastele. Uuritavateni jõudis küsimustik spordialaliitude kaudu ja sellele vastates identifitseerisid nad ennast sportlasena. Uuringus osales 112 sportlast, kellest 21 olid alaealised. Uuringukutses oli mainutud, et uu ringusse on oodatud ainult täisealised sportlased. Uurimistöös ei loetud ega kajastatud alaealiste vastajate vastuseid. Vastanute seast oli sportlasi järgmistelt spordialadelt: kergejõustik, jalg-, korv-, võrkpall, seinaten nis, hoki, saalihoki, jääkeegel jalgrattasõit, aerutamine, tõstesport, judo, maadlus, tantsimine, ergutustants, autosport, ujumine, vibulaskmine.

Uurimistöö tulemused on koostatud uuringu „Analgeetikumide kasuta mine Eesti sportlaste seas“ alusel. Uuring kooskõlastati Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komiteega 01.02.2022. Protokolli number on 352/ T-3. Andmete kogumismeetod oli küsimustik, mis viidi läbi veebikesk konnas connect.ee. Küsimustikule vastamine oli sportlasele vabatahtlik, anonüümne ja ühekordne. Uurimistöö jaoks koostatud küsimustikule vastamine võttis sportlasel aega 10–15 minutit. Sportlaste vastuseid nägid ainult uurimistööga seotud isikud.

Vastanud on jaotatud treeningutaseme järgi kahte rühma: Eesti ja rah vusvaheliste tiitlivõistluste tasemel treenivad sportlased. Veebileheküljelt

144
LÕPUTÖÖDEST

connect.ee saadud vastused kodeeriti tabelivormina Microsoft Windowsi programmi Excel. Uuringu tulemuste analüüsimiseks kasutati arvuti programmi Statistical Package for the Social Sciences (SPSS). Andmeid analüüsiti Fisheri täpse testi vahendusel ja tulemused loeti statistiliselt oluliseks kui p < 0,05.

Tulemused

Uuringus osales 91 täisealist Eesti sportlast. Noorim vastanu oli 18-aas tane ja vanim 58-aastane. Noorema vanuserühma (vanusevahemikus 18–30) esindajaid oli vastanute seast 69,3% ja vanemaid 29,7% (vanuse vahemikus 31–58). Kõige suurema osa vastanutest moodustasid palli- ja sportmängude esindajaid (46,2%). Vastanutest 61,5% treenis või võistles Eesti tiitlivõistluste tasemel ja ülejäänud rahvusvaheliste tiitlivõistluste tasemel.

Uuringul osalenud sportlastest 64,8% kasutab NSAID-e harvemini kui kord kuus. Uuritavatest 91,2% tõdes, et tarvitavad valuvaigistavaid pre paraate vaid siis, kui tunnevad valuaistingut. Peamiselt manustatakse mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid tableti kujul. Süstevormi kasutust ei märkinud ükski sportlane. Eelistatumateks toimeaineteks märgiti ibuprofeen, paratsetamool ja diklofenak. Uuritavatest 34,1% täheldas, et on kasutanud kahte erinevat NSAIDi ravimvormi korraga. Kombineeritud ravimvormidena on kasutatud peamiselt geeli ja tabletti. Eri vormide kasutamise põhjustena toodi välja paremat valuvaigistavat mõju ja võimet leevendada valu kahes erinevas kehapiirkonnas.

Enamasti kasutati mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid peavalu ja traumajärgsete vigastuse põhjustatud valu leevendamiseks. Peava lu leevendamisel oli NSAID-ide kasutamise osakaal suurem naissoost sportlaste seas võrreldes meestega (p < 0,022). Sportlastest 61,5% tõdes, et on tarvitanud enne treeninguid mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid. Peamise põhjusena märgiti võimalikku valutundmist treeningul. Leidus ka vastajaid, kes manustasid NSAID-e valu ennetamiseks (n = 15),

145 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

valuläve tõstmiseks (n = 16) või kroonilise valu kontrolli all hoidmiseks (n = 15). Enne võistlusi kasutas NSAID-e 59,3% vastanutest. Põhjuseks toodi vigastusest tuleneva valu leevendamist, valu ennetamist, valuläve kõrgendamist ning kroonilise valu kontrolli all hoidmist. Uuritavatest 47,3% nentis, et peamised NSAID-ide kasutamissoovitused on nad saa nud füsioterapeutidelt. See osutus ka enimvalitud vastusevariandiks. Uuritavatest 91,2% (n = 83) oli teadlik, et NSAID-ide kasutamisega või vad kaasuda kõrvaltoimed. Uuritavatest 16,5% oli märganud NSAID-ide manustamisel kõrvaltoimete tekkimist.

Kõikide sportlaste seas kasutab 14,3% lihasevalude leevendamiseks mit testeroidseid põletikuvastaseid ravimeid. Rahvusvahelistel tiitlivõistlustel osalejate seas kasutatakse võrreldes Eesti tasemel võistlevate sportlas tega lihasevalude leevendamiseks NSAID-e rohkem, mis on statistiliselt oluline (p < 0,001) (tabel 1).

Tabel 1. NSAID-ide kasutamise põhjused sportlaste seas

NSAID-ide tarvitamise põhjus

Eesti tiitlivõistluste tasemel treenivad sportlased, %, n = 56

Rahvusvaheliste tiitlivõistluste tasemel treenivad sportlased, %, n = 35

Peavalu 67,9 60 Seljavalu 14,3 20 Lihasevalu* 3,6* 31,4* Liigesevalu 14,3 22,9 Krooniline valu 7,1 8,6 Traumajärgne vigastus 41,1 54,3 Valu ennetamine 12,5 17,1

Menstruatsiooni või närvivalud 17,9 11,4

* Statistiline olulisus Eesti ja rahvusvaheliste tiitlivõistluste tasemel võistlevate sportlaste seas – p < 0,001

146
LÕPUTÖÖDEST

Rahvusvahelistel tiitlivõistlustel osalevad sportlased on saanud oluliselt (p = 0,015) enam NSAIDide soovitusi treenerilt võrreldes Eesti tasemel võistlevate sportlastega (tabel 2). Rahvusvahelistel tiitlivõistlustel osa levad sportlased kasutavad märksa rohkem (p = 0,04) valuvaigistava toimega preparaate plaastri vormis võrreldes Eesti tasemel treenivate sportlastega.

Tabel 2. Sportlastele NSAID-ide soovitajad

NSAID-ide soovitajad Eesti tiitlivõistluste tasemel treenivad sportlased, %, n = 56

Rahvusvaheliste tiitlivõistluste tasemel treenivad sportlased, %, n = 35

Lähedased 44,6 42,9 Füsioterapeut 42,9 54,3 Treener* 17,9* 42,9* Eriarst 30,4 40 Perearst 28,6 20 Apteeker 17,9 17,1 Trennikaaslased 23,2 11,4

* Statistiline olulisus Eesti ja rahvusvaheliste tiitlivõistluste tasemel võistlevate sportlaste seas – p = 0,015

Arutelu

Uuringu tulemustest selgub, et uuritavad manustavad NSAID-e korra kuus või harvem ehk analgeetilise toimega ravimite regulaarne kasuta mine ei ole laialdaselt levinud. Varasemad uuringud ei ole aga hinnanud üldist NSAID-ide kasutamise sagedust sportlaste seas, sest manustamine sõltub spordialast ja vajaduspõhisusest (Harle 2018). Üksikud sportlased uuritavatest tõdesid, et kasutavad ning tunnevad vajadust manustada mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid valuaistingut tundmata. Va jadus on tingitud valu algpõhjusest ja tugevusest. Uuritavate seas väideti, et vigastuse olemasolul on NSAID-ide manustamise sagedus tihedam.

147 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Tulemus näitab, et sportlased ei tunne valu tihti või on teadlikud ja hoi duvad analgeetilise toimega ravimite kasutamisest. Üle poole vastanutest tõdes, et on tarvitanud enne treeningut NSAID-e. Peamiseks põhjuseks märgiti vajadust leevendada traumajärgse vigastuse valuaistingut. Samal põhjusel on pooled küsimustikule vastanud sportlastest manustanud NSAID-e enne võistlust. Spordiga kaasuvate vigastuste hulk on suur ja see vajab sportlase- või spetsialistipoolset kohest sekkumist. Sportlaste seast märkis üks seitsmendik, et on enne võistlust kasutanud valu enne tamiseks mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid.

Selle uuringu tähtis leid on laiaulatuslik NSAID-ide kasutus rahvusvahe liste võistluste tasemel treenivate sportlaste seas lihasevalude leevenda miseks. Arendt-Nielsen jt (2007) on oma uuringus leidnud, et valuvaigis tava toimega ravimid ei toimi pärast treeningut tekkinud lihasevaludele. Lihasevalude leevendamiseks on leitud tõhusamaid ravimeetodeid. Need on näiteks kontrasttehnikad, krüoteraapia ja massaaž (Nahon jt 2021). Selliseid meetodeid tuleb sportlasele rohkem tutvustada. Peamine NSAIDide kasutamise põhjus oli peavalude leevendamine, mida tõid rohkem esile naissoost sportlased kui mehed. Varasemate uuringute käigus on samuti leitud, et peamiselt manustatakse analgeetilise toimega ravimeid peavalude leevendamiseks (Overbye 2020). Avatud vastusega küsimu sele vastas kaks sportlast, et neile on tehtud valuvaigistav süst. Varem läbi viidud uuringutes on laiaulatuslikku kasutust leidnud analgeetilise toimega ravimi süstevorm (Toksih jt 2002). Taoline tulemus näitab, et uuringule vastanud sportlased ei tunne valuvaigistava süstevormi järele vajadust või eelistavad ravimeetodina kättesaadavamaid ravimvorme.

Vastanute seas oli kasutatava NSAID-i enimmärgitud toimeaine ibu profeen, mis leiti olevat ohutumaid toimeaineid (Zoubek jt 2020). Ena mik küsitletutest mainis, et on kasutanud valuaistingu leevendamiseks ravimit Paracetamol®. See preparaat sisaldab paratsetamooli ja see oli sportlaste valitud teine kasutatavam toimeaine. Paratsetamoolil puudub põletikku leevendav toimemehhanism ehk toimeaine kasutamise põhjus

148
LÕPUTÖÖDEST

peaks olema läbimõeldud. 2021. aastal oli Eesti ravimistatistika alusel ibuprofeeni tarvitamine laialdasem kui paratsetamooli tarvitamine (Eesti ravimistatistika 2021, 9).

Uuringus osalenud rahvusvahelistel tiitlivõistlustel osalejad on saanud võrreldes Eesti tiitlivõistluste tasemel treenivate sportlastega NSAID-i soovitusi treeneri käest. Seda tulemust võib mõjutada mitu tegurit, näi teks sportlase ja treeneri omavaheline suhtlus või treeneri juuresolek treeningutel. Treeneri NSAID-i soovitused võivad tugineda isiklikule kogemusele, kuid samas ei saa välistada treeneri teadlikkust ravimite osas. Enimmärgitud NSAID-ide soovitaja sportlaste seas oli füsioterapeut. Eesti ja rahvusvahelistel tiitlivõistlustel osalejate vahel ei tekkinud statis tiliselt olulist erinevust. Sportlastele on füsioterapeudi olemasolu tähtis, sest spetsialisti ülesanne on aidata sportlastel tulla toime vigastusega ja soovitada eneseravi meetodeid. NSAIDide soovituse osas on tähtis, et füsioterapeut oleks teadlik ravimite manustamisest ja ohutusest.

Enamik vastanutest on teadlikud, et NSAID-e tarvitades võib esineda kõrvaltoimeid. See näitab, et sportlased on teadlikud ravimite kasuta misest tulenevate kõrvaltoimete võimalikust ilmnemisest. Üle poole vas tanutest märkis, et NSAID-ide üleannustamisel on suur risk sõltuvuse tekkeks. Analgeetiliste ravimite rühmast tekitavad sõltuvust opioidid ehk narkootilised analgeetikumid (Schnoll ja Weaver 2003). Üle kahe kolmandiku uuringus osalenud sportlastest oli teadlik, et kõrvaltoimena võib esineda seedetrakti häireid. See on ka üks peamisi mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite kasutamisest tulenevaid kõrvaltoimeid (Ha rirforoosh 2014). Sportlaste seast teadis ainult üks kolmandik märkida, et kõrvaltoimetena võivad ilmneda kardiovaskulaarsed häired. Taolisi probleeme võivad tekitada nii selektiivsed kui ka mitteselektiivsed ra vimid (Fosbol jt 2010). Sportlased teavad vähe NSAID-ide kasutamisest tingitud võimalike südame- ja veresoonkonnaprobleemide kohta.

149 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Sportlaste seast on üks kuuendik oma NSAID-de kasutamise harjumuse tõttu märganud kõrvaltoimete ilmnemisi. Peamiste nähtudena kirjelda ti uimasust, pearinglust, seedetrakti ja kardiovaskulaarseid probleeme. Enimmärgitud kõrvaltoimed olid NSAID-ide kasutamise tõttu Küsteri jt (2013) uuringus seedetrakti probleemid. Suurem hulk vastanutest ei ole NSAID-ide manustamisel kõrvaltoimete avaldumist märganud, millest saab järeldada, et sportlased kasutavad valuvaigistava toimega ravimeid ettevaatlikult.

Järeldused

Uuringule vastanud sportlaste seas ei ole mittesteroidsete põletikuvas taste ravimite kasutamise sagedus märkimisväärne. Suurem enamik vastanutest tarvitab NSAID-e üks kord kuus või sootuks harvem. Sport laste seas ei ole valuvaigistavate ravimite kasutus laiaulatuslik. Peamised mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite kasutamise põhjused on peavalude ning traumajärgsete vigastuste valuaistingute leevendamine. Mõningad sportlased olid arvamusel, et NSAID-ide manustamisel on võimalik leevendada ka lihasevalu. Valuvaigistavate preparaatide manus tamise põhjused ei ole kõikidele sportlastele teada ja neid pruugitakse valedel põhjustel. Valdav osa küsimustikule vastanud sportlastest teavad, et NSAID-ide tarvitamisel võivad tekkida kõrvaltoimed ja tunnevad ära ka kõrvaltoimete võimalikud sümptomid. Osa sportlasi on NSAIDide harjumuspõhisel kasutamisel kõrvaltoimeid märganud. Peamiselt on ilmnenud seedetrakti probleeme ja uimasust.

Allikaloend

Arendt-Nielsen, L., Weidner, M., Bartholin, D., Rosetzsky, A. (2007). A double-blind randomized placebo controlled parallel group study evaluating the effects of ibu profen and glucosamine sulfate on exercise induced muscle soreness. Journal of Musculoskeletal Pain, 15: 21–28.

150
LÕPUTÖÖDEST

Bindu, S., Mazumder, S., Bandyopadhyay, U. (2020). Non-steroidal anti-inflammatory drugs (NSAIDs) and organ damage: A current perspective. Biochemical Pharmaco logy, 180.

Eesti ravimistatistika. (2021). Ravimiamet.

Fosbol, E.L., Folke, F., Jacobsen, S., Rasmussen, J.N., Sorensen, R., Schramm, T.K., Andersen, S.S., Rasmussen, S., Poulsen, H.E., Kober, L., Torp-Pedersen, C., Gislason, G.H. (2010). Cause-Specific Cardiovascular Risk Associated With Nonsteroidal Antiinflammatory Drugs Among Healthy Individuals. Circulation: Cardiovascular Quality and Outcomes, 3(4): 395–405.

Harirforoosh, S., Asghar, W., Jamali, F. (2014). Adverse Effects of Nonsteroidal An tiinflammatory Drugs: An Update of Gastrointestinal, Cardiovascular and Renal Complications. Journal of Pharmacy and Pharmaceutical Sciences, 16(5): 821–847.

Harle, C. A., Danielson, E. C., Derman, W., Stuart, M., Dvorak, J., Smith, L., Hainline, B. (2018). Analgesic Management of Pain in Elite Athletes: A Systematic Review. Clinical Journal of Sport Medicine, 28(5): 417–426.

Küster, M., Renner, B., Oppel, P., Niederweis, U., Brune, K. (2013). Consumption of analgesics before a marathon and the incidence of cardiovascular, gastrointestinal and renal problems: a cohort study. BMJ Open, 3(4).

Nahon, R.L., Lopes, J.S.S., Monteiro de Magalhães Neto, A. (2021). Physical therapy interventions for the treatment of delayed onset muscle soreness (DOMS): Syste matic review and meta-analysis. Physical Therapy in Sport, 54: 1–12.

Overbye, M. (2020). Walking the line? An investigation into elite athletes’ sport-related use of painkillers and their willingness to use analgesics to train or compete when injured. International Review for the Sociology of Sport, 56(1).

Schnoll, S.H., Weaver, M.F. (2003). Addiction and pain. The American Journal of Ad dictions, 12(2): 27–35.

Stache, S., Close, J.D., Mehallo, C., Fayock, K. (2014). Nonprescription pain medication use in collegiate athletes: a comparison of samples. The Physician and Sportsmedicine, 42(2): 19–26.

Tokish, J.M., Powell, E.T., Schlegel, T.F., Hawkins, R.J. (2002). Ketorolac use in the national football league: prevalence, efficacy, and adverse events. The Physician and Sportsmedicine, 30(9): 19–24.

151 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Tricker, R. (2000). Painkilling drugs in collegiate athletics: knowledge, attitudes and use of student athletes. Journal of Drug Education, 30: 313–324.

Zoubek, M.E., Lucena, M.I., Andrade, R.J., Stephens, C. (2020). Systematic review: ibuprofen-induced liver injury. Alimentary Pharmacology and Therapeutics, 51(6): 603–611.

152
LÕPUTÖÖDEST

KAUGFÜSIOTERAAPIA PRAKTISEERIMINE EESTIS

The Practice of Telephysiotherapy in Estonia

Abstract

Telephysiotherapy (TP) service is a healthcare service between the patient and the therapist that is provided by using information and communication technology (ICT). TP does not require that the patient and the therapist are physically present in the same location. The importance of TP services for the continuation of routine treatment has in regard of COVID-19 exponentially increased. Although there are many studies about PT, there is only one available TP study in Estonia and it was conducted in 2020. Therefore, the aim of the current study is to reflect the use of TP among Estonian physiotherapists. The study is based on a survey conducted with an electronic questionnaire from 01.09.2021 to 28.02.2022.

A total of 58 physiotherapists from the Estonian Association of Physiothera pists and the practice bases of Tartu Health Care College participated in the study. Out of 58 respondents, 20 provided TP service. Results showed that video consultation platforms (40%) were used the most for TP, and mobile phones (33%) and computers (29%) were mainly used as hardware. In some cases, mobile applications such as Physiotool Trainer and Polar Flow were also used. Zoom (41%) was the main platform for video consultation, but Skype (24%) and Messenger (17%) were also used quite extensively. According to the responses, the biggest obstacle for providing TP was the patients’ low technical skills on online platforms. The greatest advantages of using TP were its con venience and flexibility. Also, suitability for improving the health of patients with a faster pace of life was mentioned as one of the advantages.

The study showed that physiotherapists use TP in Estonia and they are aware of the main dis- and advantages of it.

153 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Keywords: distance physiotherapy, telephysiotherapy, distance service

Sissejuhatus

Seoses SARS-CoV-2 viiruse levikuga üle maailma kuulutati välja eriolukord, mis jõustus Eestis 2020. aasta 12. märtsil. Eriolukorra ajal suurenes koormus tervishoiuasutustele ja seetõttu jäi paljude patsientide plaaniline ravi teadmata ajaks ootele. Aasta hiljem, 2021. aasta kevadel jäi COVID-19 teise laine tulemusena plaanilise ravi ootele üle 20 000 patsiendi (Kiisler 2021). Plaanilise ravi jätkamiseks hakati üleilmselt üha enam korraldama virtuaalseid vastuvõtte, sh kaugfüsioteraapiat. Kaugfüsioteraapia on teenuse pakkumine distantsilt, kasutades selleks info- ja kommunikatsioonitehnoloogilisi (IKT) lahendusi. Sellist teenuse vormi võib nimetada kaugfüsioteraapiaks, telefüsioteraapiaks, telere habilitatsiooniks või epraktikaks ning sellise teenuse tõhusust on kinnitanud juba väga mitu uuringut näiteks kroonilise põlvevalu (Bennell jt 2017), mittespetsiifilise alaseljavalu (Krein jt 2013), liigese artroplastika (Moffet jt 2015), südamehaiguste (Varnfield jt 2014), kroonilise obstruk tiivse kopsuhaiguse (Tsai jt 2017), urotrakti inkontinentsiga patsientide (Sjostrom jt 2015) ja rinnavähiga patsientide seas (Galiano-Castillo jt 2016). Eestis on kaugteenuste uurimine olnud siiani väga tagasihoidlik ning teadaolevalt on 2022. aasta seisuga korraldatud vaid üks sellealane uuring (Tamm 2020).

Uurimistöö eesmärk oli selgitada välja kaugfüsioteraapiat kasutavate füsioterapeutide sotsiodemograafilised näitajad, füsioterapeutide arvamus teenuse tõhususe kohta, kaugfüsioteraapiat soodustavad ja takistavad tegurid ning võimalikud metoodilised võtted kaugfüsioteraapia rakend amiseks.

Võtmesõnad: kaugfüsioteraapia, telefüsioteraapia, kaugteenus

154
LÕPUTÖÖDEST

Metoodika

Andmete kogumiseks kasutati veebipõhist (Connect.ee keskkond) ankeetküsitlust (Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komitee luba 351/ M-1, 14.06.2021). Küsimustik edastati sihtrühmale Eesti Füsioterapeutide Liidu (EFL) kaudu kõikidele liidu liikmetele ja samuti jagati küsimustikku Tartu Tervishoiu Kõrgkooliga koostööd tegevatele füsioteraapia praktikabaasidele. Küsimustikku oli võimalik täita ajavahemikul 01.09.2021 kuni 28.02.2022. Valimi moodustasid praktiseerivad Eesti füsioterapeudid, kes on töötanud antud valdkonnas vähemalt ühe aasta poole või rohkema töökoormusega.

Andmetöötluseks kasutati programmi Microsoft Excel. Andmete esit lemiseks kasutati kirjeldavat statistikat (aritmeetiline keskmine ning standardhälve). Andmete graafiliseks kuvamiseks kasutati keskkondade Connect.ee ja meta-chart.com loodud graafikuid.

Tulemused ja arutelu

Uuringus osales kokku 58 füsioterapeuti, kellest 74% olid naised. Kakskümmend füsioterapeuti (34,5%) pakkusid oma töös kaug-füsioteraapia teenust. Kaugteenust osutanud meesfüsioterapeutide (n = 5) keskmine vanus oli 37,2 ±11,9 aastat ja nende keskmine tööstaaž 11,6 ±10,5 aastat. Kaugteenust osutanud naisfüsioterapeutide (n = 15) keskmine vanus oli 36,2 ±7,9 ja tööstaaž 10,8 ±6,8 aastat. Samas on näha, et kaugfüsio teraapiat praktiseerivad pikema tööstaažiga füsioterapeudid. Kaugtee nust mittepaktiseerinud naisfüsioterapeutide (n = 43) keskmine vanus on 33,0 ±8,8 aastat ja meesfüsioterapeutidel (n = 15) 34,9 ±11,9 ning keskmine tööstaaž naistel 8,8 ±6,9 ja meestel 9,2 ±8,2 aastat. Kaugfü sioteraapiat praktiseeriti väga erinevates Eesti maakondades (joonis 1), kuid enim praktiseeriti seda Viljandimaal (66,6%) ja Pärnumaal (60%). Kõige suurem oli kaugfüsioteraapia praktiseerijate osakaal laste füsiote raapia (43,8%), neuroloogia (42,9%) ja geriaatria valdkonnas töötavate füsioterapeutide seas. Tamme jt (2020) eelanalüüsis oli küsitlusele vas tanute arv küllaltki sarnane – uuringus osales kokku 65 füsioterapeuti,

155 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

kes töötasid peamiselt skeleti- ja lihassüsteemi, neuroloogilise ning laste füsioteraapia valdkonnas.

ARTIKLID

Joonis 1. Küsitluses vastanute hulgas kaugfüsioteraapia teenust pakkunute osakaal maakonniti

Võrreldes kaugfüsioteraapia teenuse tõhusust kontakt- ja põimteenuse kliinilise tõhususega, hindas antud töös 53,4% vastanutest kaugfüsioteraapia kliinilist tõhusust kontaktteenusest halvemaks, 17,2% sama tõhusaks, 10,3% palju halvemaks ja 19,2% ei osanud hinnangut anda. Vastanutest 32,8% hindas põimteenuse kliinilist tõhusust võrreldes kaug teenusega paremaks, 12,1% palju paremaks, 20,7% sama tõhusaks, 8,6% halvemaks ja 25,9% ei osanud hinnata. Valdavalt pakuti põimteenust juhtudel, kui patsiendi elukoht oli terapeudi töökohast märksa kaugemal, mistõttu oli lihtsam pärast esmast vastuvõttu jätkata kaugvastuvõttu dega. Ka Dario jt (2017) on oma süstemaatilises ülevaates kaugfüsioteraapiat saavate kroonilise alaseljavaluga patsientide seas täheldanud põimteenuse paremat tõhusust võrreldes kontakt- või kaugfüsioteraa piaga. Kirjanduse põhjal võib siiski öelda, et suhtumine kaugfüsioteraapia tõhususse varieerub suuresti. Näiteks luu- ja lihaskonnasüsteemi häirete

156
LÕPUTÖÖDEST

ravis ilmneb terapeutide negatiivne suhtumine kaugteenuse tõhususse uuringus, milles vaid 1% füsioterapeutidest nõustus kasutama kaug füsioteraapiat ning lausa 50% füsioterapeutidest arvas, et nad ei hakka mitte kunagi kaugteenust kasutama (Dierick jt 2021).

Varem näidati, et kaugfüsioteraapia kasulikkus seisneb selle kulutõhu suses. Kaugfüsioteraapia on nimelt kasulik patsientidele, kes elavad lin nast väljas või kellel kulub transpordi peale märkimisväärselt palju aega ja/või raha. Lühidalt – mida kaugemal patsient terapeudi töökohast elab, seda kasulikum on teraapia läbiviimiseks kaugteenuse vorm. Selgub, et kaugfüsioteraapiat koduteenusega võrreldes on kaugfüsioteraapia teenus vähemalt 18% soodsam ning tuntav rahaline kokkuhoid esineb vahemaa korral, mis on patsiendi ja terapeudi vahel üle 30 km (Tousignant 2015).

Kõik 38 füsioterapeuti, kes ei osutanud kaugfüsioteraapia teenust, põhjendasid seda sellega, et vastav füsioteraapia vorm ei ole nende arvates kliini liselt piisavalt tõhus (36%). Pool (18%) neist oli seisukohal, et töö-andja ei taganud kaugfüsioteraapiaks vajalikke vahendeid ja samuti puudus tehnoloogia kasutamiseks hea väljaõpe (7%). Muudeks põhjusteks peeti patsiendi terviseseisundi liigset keerukust, patsiendi viibimist statsionaar sel ravil (26%) või patsiendi huvi puudumist sellise teenuse vastu, pealegi võtab see rohkem aega kui kontaktteraapia (13%) jne. Kaugfüsioteraapia teenuse osutamist takistavaks teguriks peeti enim patsientide väheseid oskusi veebiplatvormide kasutamisel (33%). Nagu käesoleva uuringu tulemustes, on ka varem leitud (Tamme jt 2020), et tehnoloogiaalane os kamatus ei ole kaugfüsioteraapia teenuse pakkumisel väga suur takistus. Teised takistavad tegurid on esitatud joonisel 2. Mainitud takistav tegur – füsioterapeutiline hindamine – on väga tähtis füsioteraapia protsessi osa. Kaugvastuvõ tus tehtava hindamise valiidsust ja usaldusväärsust on uurinud Mani jt (2016) oma süstemaatilises ülevaates, kus selgus, et kaugvastuvõttude ajal on võimalik läbi viia füsioterapeutilisi hindamisi (sh valu, turse, liigese liikuvuse, lihasejõu, tasakaalu ning kõnnimustri hin damine). Samas selgus, et vähese usaldusväärsuse ja valiidsuse näitajatega

157 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

olid lülisamba nimmeosa posturaalne hindamine, ortopeediliste testide tegemine ning neurodüaamiliste testide ja haava hindamine. Siinkohal peab välja tooma, et vastupidi eelnevatele uuringutele leidsid Tamm jt (2020), et kaugfüsioteraapias on suund hindamiselt ja manuaalselt sek kumiselt liikunud pigem verbaalsele juhendamisele ning nõustamisele.

2. Takistavad tegurid kaugfüsioteraapia teenuse pakkumisel

Olenemata sellest, et valdav enamik pidas ainult kaugteenust kliiniliselt ebatõhusamaks, pidas 17% vastanutest seda sama tõhusaks kui kontakt teenust, mis viitab sellele, et teatud juhtudel on kasulik rakendada täieli kult ka kaugfüsioteraapiat. COVID-19 pandeemia vältel on kaugteenuste kasutamisel olnud tugevaks ajendiks kehtestatud liikumispiirangud või hirm nakatumise ees. Seega on kaugfüsioteraapia teenuse osutamist soodustavaks teguriks selle mugavus. Mugavuse all mõeldi kaugteenuse kättesaadavust, paindlikkust ja ajavõitu patsiendile. Samuti toodi väl ja, et patsient tunneb end kaugfüsioteraapia teenust saades kodukesk konnas mugavamalt ja vabamalt, mis omakorda muudab patsiendi ning terapeudi vahelise suhtluse lihtsamaks ja vabamaks. Lisaks toodi välja kaugteenuse eelisena väike nakatumisoht ja võimalus saada vastuvõtust

158
LÕPUTÖÖDEST
Joonis

osa ka viirushaigusesse nakatumisel. Leiti veel, et kaugteenus on parim viis eelkõige nõustamiseks.

Antud teenuse tõhususele aitab kaasa patsiendi enda suhtumine, mis eeldab kliendi positiivset kogemust. Toodi välja, et kaugteenus paneb patsiendile raviprotsessi vältel rohkem vastutust ja suurendab seeläbi tema osaluspanust. Veel mainiti vastusena, et kaugteenuste osutamise kvaliteeti aitaks parandada mugavalt käsitletav veebiplatvorm, mis teeks ligipääsu teenusele veelgi lihtsamaks. Sarnased arvamused kaugfüsiote raapia praktiseerimise kohta kerkivad esile ka Tamme jt (2020) uuringust, milles valdav osa vastanuist nõustus, et kaugteenus hoiab kokku tööaega, mis muidu kuluks koduteenuse osutamisel edasi-tagasi liikumiseks. Sa muti leiti, et kaugfüsioteraapia sobib väga hästi korduvvastuvõttudeks või on see väga mugav patsientidele, kes elavad teenuse osutamise kohast kaugema ja/või kellel pole liikumispuude tõttu võimalik ambulatoorsele vastuvõtule tulla.

Küsimustiku põhjal selgus, milliseid vahendeid eelistavad füsioterapeudid kaugteenuse osutamisel kasutada, kaua kulub kaugteenuseks aega ja kui palju toimub kaugteenuse puhul füsioteraapia grupitunde. Peamiselt kasutati kaugf ü sioteraapia läbiviimiseks süle- (33%) ja lauaarvutit (29%), kuid kasutati ka nutitelefone, lauatelefone ning tahvelarvuteid. Meediumite valikus eelistati videokonsultatsiooni platvorme (40%), mil lele järgnes võrdväärselt telefonikõnede (22%) ja e-kirjade kasutamine (22%). Videokonsultatsiooni platvormide seas olid enim kasutatavad Zoom (41%), Skype (24%) ja Messenger (17%). Vähesed uuringus osale nud füsioterapeudid kasutasid oma töös ka erinevaid mobiilirakendusi, näiteks rakendusi Physiotools Trainer (10%) ja Polar flow (5%). Vastavad tulemused on võrdlemisi sarnased Tamme jt (2020) eelanalüüsiga, kus peamiseks teenuse läbiviimise vahendiks olid video, telefon või e-kiri teenuse pakkuja ja teenuse saaja vahel ning peamiseks veebipõhiseks keskkonnaks oli enim Skype, millele järgnes Messenger või Zoom.

159 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Käesolevas uuringus kasutasid füsioterapeudid kaugteenuse läbiviimisel patsiendi kodus käepäraseid tarbeid, mida illustreerib joonis 3. Peale selle selgus, et kõige lühem kaugfüsioteraapia teenus kestis alla 20 minuti ja kõige pikem üle 40 minutit. Enamikul vastanutest kulus kaugfüsioteraapia vastuvõtuks keskmiselt 33 minutit, aruandluseks 14 minutit ning tunni ettevalmistuseks 13 minutit. Kaugfüsioteraapia grupitunde viis läbi vaid üks füsioterapeut, tema grupitundides osales 4–8 patsienti ja tunnid toimusid 1–2 korda nädalas. Saadud tulemusi ei saa kahjuks kõrvutada Tamme jt (2020) uuringuga, sest viimases pole esitatud kaugfüsioter aapia tunni ajalist kestust minutites, vaid on lihtsalt võrreldud kahe teraapiatunni vormi (kaugfüsioteraapia ja kontaktfüsioteraapia) oma vahelist kestust. Tamme jt (2020) uuringus leidis 50,8% vastanutest, et kaugfüsioteraapia kestus (aeg koos patsiendiga, teraapiatunni ettevalmistus ning dokumentatsioon) oli võrreldes kontakttunniga pikem, 35,4% leidsid tunni olevat samaväärse ning 13,8% lühema kestusega. Küll aga leidsid Bennell jt (2021), et 204 füsioterapeudist 17% on kaug füsioteraapias kasutanud grupitunde, mis viidi läbi Zoomi platvormil (94%). Samas peab tõdema, et kirjanduses on väga vähe kaugfüsioteraapia grupitunni vormi uuritud.

Joonis 3. Kasutatavad teraapiavahendid kaugfüsioteraapia teenuse pakkumisel

160
LÕPUTÖÖDEST

Füsioteraapia teenuse tõhusaks toimimiseks on tähtis positiivne suhtu mine sellesse teraapiavormi. Positiivset suhtumist saab mõjutada tera peut ise omandatud pädevusega, kuid samuti on tähtis, et patsiendil endal oleksid piisavad oskused ja motivatsioon, et kaugteenusest osa võtta. Seepärast leiabki uurimistöö autor, et esmalt peaks viima läbi IT-lahenduste kasutamise koolituse füsioterapeutidele, kes siis edaspidi ise oma esmastel füsioteraapia kontakttundidel õpetaks vajaduse korral patsientidele kaugfüsioteraapiaks vajalikke oskusi (kõrgtehnoloogiliste lahenduste käsitlemine, erinevad veebiplatvormid jne), et tagada edasiste edukate kaugfüsioteraapia seansside kulgemine. Uurimistöö tulemustest selgus, et kaugteenuse osutamisel on mitu tegurit, mida saavad mõjutada/ muuta nii terapeut kui ka patsient ise. Seepärast arvab autor, et kaug füsioteraapia edasine kasvav praktiseerimine Eestis aitab parandada nii suhtumist sellesse teenusevormi kui ka vähendada praegu esinevaid takistavaid tegureid teenuse osutamisel.

Uurimistöö suurim puudus on kindlasti uuritavate väike arv, ehkki vastanute arv oli võrdlemisi ligilähedane Tamme jt (2020) valimi suu rusele. Käesoleva uurimistöö planeerimisel oli eeldus saada suur osa vastustest EFL-i liikmetelt. Kahjuks laekus liidu kaudu vaid ligikaudu 14 vastust. Väikese valimi tõtu ei saa teha üldistavaid järeldusi kõikide Eesti füsioterapeutide ja nende praktiseeritava kaugfüsioteraapia kohta. Vaatamata sellele võivad tulemused osutuda kasulikuks edasiste uuringute planeerimisel. Ehkki kaugfüsioteraapia teenuse pakkumist ja kasu tamist on ajendanud eelkõige 2020. aastal alanud üleilmne COVID-19 pandeemia, võib kaugfüsioteraapia olla tulevikus tähtis vahend Eesti meditsiinisüsteemi arengus.

Järeldused

Kaugfüsioteraapiat praktiseerivad füsioterapeudid on 30-aastased ja vane mad ning nende keskmine tööstaaž on üle kümne aasta. Enim kasutatakse kaugfüsioteraapiaks videokonsultatsiooni platvorme. Kaugfüsioteraapia tõhususe hindamisel esines vastanute seas väga erinevaid arvamusi,

161 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

samuti ollakse teadlikud teenuse soodustavatest ja takistavatest tegu ritest.

Allikaloend

Bennell, L.K., Nelligan, R., Dobson, F., Rini, C., Keefe, F., Kasza, J., French, S., Bryant, C., Dalwood, A., Abbott, J.H., Hinman, R.S. (2017). Effectiveness of an Internetdelivered exercise and pain-coping skills training Intervention for persons with chronic knee pain. Annals of Internal Medicine, 453–462.

Dario, A.B., Moreti Cabral, A., Almeida, L., Ferreira, M. L., Refshauge, K., Simic, M., Pappas, E., Ferreira, P.H. (2017). Effectiveness of telehealth-based interventions in the management of non- specific low back pain: a systematic review with metaanalysis. The spine journal: official journal of the North American Spine Society, 17(9): 1342–1351.

Dierick, F., Pierre, A., Profeta, L., Telliez, F., Buisseret, F. (2021). Perceived usefulness of telerehabilitation of musculoskeletal disorders: A Belgium–France Pilot Study during second wave of COVID-19 pandemic. Healthcare, 9(11): 1605.

Galiano-Castillo, N., Cantarero-Villanueva, I., Fernández-Lao, C., Ariza-Garcí a, A., Dí az-Rodr íguez, L., Del-Moral-Ávila, R., Arroyo-Morales,M. (2016). Telehealth system: A randomized controlled trial evaluating the impact of an internet-based exercise intervention on quality of life, pain, muscle strength, and fatigue in breast cancer survivors. Cancer, 122(20): 3166–3174.

Kiisler, I. (2021). “Eelmise koroonalaine tõttu on siiani plaanilise ravi ootel 21 600 inimest” https://www.err.ee/1608359619/eelmise-koroonalaine-tottu-on-siianiplaanilise-ravi-ootel-21- 600-inimest (11.02.2022).

Krein, S.L., Kadri, R., Hughes, M., Kerr, E.A., Piette, J.D.R., Kim, H.M., Richardson, C.R. (2013). Pedometer-based Internet-mediated intervention for adults with chronic low back pain: randomized controlled trial. Journal of Medicine Internet Research, 15(8): e181.

Mani, S., Sharma, S., Omar, B., Paungmali, A., First, J.L. (2016). Validity and reliabi lity of Internet-based physiotherapy assessment for musculoskeletal disorders: a systematic review. Journal of Telemedicine and Telecare, 0(0): 1–13.

Moffet, H., Tousignant, M., Nadeau, S., M é rette, C., Boissy, P., Corriveau, H., Marquis, F., Cabana, F., Ranger, P., Belzile, E.L., Dimentberg, R. (2015). In-home

162
LÕPUTÖÖDEST

telerehabilitation compared with faceto-face rehabilitation after total knee arth roplasty: A noninferiority randomized controlled trial. Journal of Bone and Joint Surgery, 97(14): 1129–1141.

Sjöström, M., Göran, U., Stenlund, H., Carlbring, P., Andersson, G., Samuelsson, E. (2015). Internet-based treatment of stress urinary incontinence: 1- and 2-year results of a randomized controlled trial with a focus on pelvic floor muscle training. BJU International, 116(6): 955–964.

Tamm, P. (2020). Kaugfüsioteraapia rakendamine Eestis ja näited rahvusvahelisest praktikast. Eesti Füsioterapeutide Liit.

Tousignant, M., Moffet, H., Nadeau, S., Mérette, C., Boissy, P., Corriveau, H., Marquis, F., Cabana, F., Ranger, P., Belzile, É.L., Dimentberg, R. (2015). Cost analysis of inhome telerehabilitation for post-knee arthroplasty. Journal of Medical Internet Research, 17(3): 83.

Tsai, L.L.Y., Renae, J., McNamara, C.M., Jennifer A., Alison, D.K., McKenzie, Z.J. Mc Keough. (2017). Home-based telerehabilitation via real-time videoconferencing improves endurance exercise capacity in patients with COPD: The randomized controlled TeleR Study. Respirology, 22(4): 699–707.

Varnfield, M., Karunanithi, M., Lee, C., Honeyman, E., Arnold, D., Ding, H., Smith, C., Walters, D.L. (2014). Smartphone-based home care model improved use of cardiac rehabilitation in postmyocardial infarction patients: results from a randomised controlled trial. Heart, 100(22): 1770–1779.

163 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

LABORITÖÖTAJATE

KÄELABA- JA RANDMEPIIRKONNA VAEVUSED

Hand and Wrist Ailments in the Laboratory Workers

Abstract

Musculoskeletal disorders are a major work-related health problem in Europe. The symptoms vary in severity, from a mild pain to severe illness. Musculoske letal disorders are most common in the following areas: back, neck, shoulders, upper limbs and lower limbs. However, there is not enough data on laboratory workers, who are most affected by these areas of the body during their work, to assess the actual impact of work.

The aim of this study was to clarify the hand and wrist ailments and their causes of laboratory workers. Altogether, 126 laboratory workers participated in the study. Web-based questionnaire was conducted mid-2021 in connect.ee. A chi-square test and descriptive statistics were used to present the data. A statistically significant difference was considered to be p < 0.05.

From all participants, 92.06% were women and 76.7% worked 40–42 hours a week. Over three-quarters (76.19%) were Estonians. The average working experience was around 12.25 years. Over a half of the participants’ (56.4%) work requires precise working and skilfulness. According to the results, 31.0% of laboratory workers have experienced hand/wrist ailments. The ailment is most common in the dominant hand, which is affected >4 hours daily by the work activities such as using the computer touchscreen and repetitive work tasks with wrist/fingers, both p < 0.05. Gender, age, workload, or work cha racteristics had no effect on the presence of hand/wrist disorders. It was also found the level of education and seniority had an influence on the occurrence of musculoskeletal disorders in the last 12 months (p < 0.05).

164
LÕPUTÖÖDEST
ARTIKLID

The study showed that laboratory workers have a risk for hand/wrist ailments due to the nature of the work. Also, certain work tasks can have a negative effect on the wrist/hand area. It is important to focus more on the prevention of musculoskeletal disorders.

Keywords: laboratory workers, musculoskeletal disorders, hand/wrist ail ments, physiological risk factors

Sissejuhatus

Luu- ja lihaskonna vaevused on kõige levinum tööga seotud terviseprob leem Euroopa Liidus (EL), puudutades suuremal või vähemal määral kõikide tegevusalade töötajaid, sealhulgas tervishoiutöötajaid (De Kok jt 2019). Euroopa Liidus hõlmab tervishoiusektor ligikaudu 10% kogu tööhõivest (Musculoskeletal Disorders in… 2020). Eestis on laboritöötajatel esinevaid tööga seotud luu- ja lihaskonna vaevusi väga vähe uuritud. Samas näitavad uuringud nii Eestis (Orro 2013) kui ka mujal maailmas (Musculoskeletal Disorders in… 2020, Maulik jt 2014), et laboritöötajatel on risk tööga seotud luu- ja lihaskonna vaevuste tekkeks.

Uurimistöö eesmärk oli selgitada laboritöötajatel esinevaid käelaba- ja randmepiirkonna vaevusi ning nende tekkimise põhjusi.

Võtmesõnad: luu- ja lihaskonna vaevused, laboritöötajad, füsioloogilised ohutegurid

Metoodika

Antud uurimistöö oli osa juhendaja Kristi Vahuri doktoritööst (Eesti Maaülikool) „Skeleti-lihaskonna vaevuste levimus ning töövõime enne ja pärast sekkumistegevusi meditsiinilabori töötajate hulgas“. Lõputöö metoodika osas esineb kattuvusi mainitud doktoritööga, kuid iga projekti raames valmiv uurimistöö käsitleb uuringu mingit kindlat aspekti, seega sisulisi kattuvusi ei ole. Uuritavateks olid Eesti piirkondlike ja keskhaig late meditsiinilaborite töötajad. Piirkondlikud haiglad, kes nõustusid

165 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

uuringus osalema, olid SA Tartu Ülikooli Kliinikum ja SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, ning keskhaiglad olid AS Lääne-Tallinna Keskhaigla, SA Pärnu Haigla ja SA Ida-Viru Keskhaigla. Tuginedes laboritest saadud and metele töötas neis meditsiinilaborites ligikaudu 446 töötajat. Uuringusse haarati töötajad, kes olid meditsiinilaboris töötanud vähemalt ühe aasta. Andmete kogumiseks kasutati küsimustikku, mille koostas uurimistöö juhendaja oma doktoritöö projekti raames. Antud töös kasutati küsimusi, mis puudutasid laboritöötajate üldandmeid ning käte- ja randmepiir konna vaevusi. Andmete esmaseks analüüsimiseks kasutati Microsoft Excel 2007 tabelarvutusprogrammi. Mittearvuliste väärtuste korral kasutati χ 2-testi (veebikalkulaator https://www.socscistatistics.com/ tests/chisquare2/default2.aspx). Statistiliselt oluliseks erinevuseks loeti p < 0,05. Uuritavad jagati vanuse järgi kahte gruppi: kuni 46-aastased (k.a) ja üle 46-aastased. Samuti jagati uuritavad kahte gruppi töökogemuse järgi: ≤ 12 aastat ja ˃ 12 aastat. Kuigi küsimustikku oodati täitma vaid töötajaid, kelle töökoormus on ≥ 0,5, võeti arvesse ka nende isikute vas tused, kelle töökoormus oli alla 0,5, sest ka neil esines luu- ja lihaskonna vaevusi käelaba- ja randmepiirkonnas. Gruppidesse jagamisel vanuse järgi lähtuti varasemast sarnasest uuringust (López-González jt 2019). Tööstaaži puhul lähtuti uuritavate keskmisest tööstaažist, mis oli 12,25 ja see arv ümardati 12-ni.

Uuringus osalemine oli vabatahtlik. Tulemuste osas ei toodud välja haigla te ja laborite nimesid. Veel tagab uuritava anonüümsuse asjaolu, et arvuti või muu seadme IP-aadressi, mida uuringus osaleja oli küsimustikule vas tamiseks kasutanud, ei tuvastatud ega kasutatud andmete töötlemiseks. Uurimistöö läbiviimiseks saadi luba Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komiteelt (protokoll number 333/T-24, 01.02.2021). Andmeid hoitakse kõrgkooli turvatud võrgus vaid uurijatele teadaolevas koodiga kaustas kõrgkooli sise-eeskirjade kohaselt kümme aastat (kuni juuni 2031).

166
LÕPUTÖÖDEST

Tulemused

Ankeedile vastas 126 laboritöötajat, nendest 92,06% olid naised ja rahvu selt eestlased (76,19%). Noorim vastaja oli 23-aastane ja vanim 72-aasta ne. Vastanutest 50,79% olid ≥ 46 aastased. Keskmine tööstaaž oli 12,25 aastat. Viimase 12 kuu jooksul on randme- ja käelabapiirkonnas esinenud vaevusi 30,16%-l vastanutest. Kõrgharidusega vastanutel esines võrreldes kesk- ja keskeriharidusega vastanutega sagedamini käe- ja randmepiirkonna vaevusi. Eestlastel esi nes võrreldes venelastega sagedamini käe- ja randmepiirkonna vaevusi ning vaevuste esinemine sõltus ka tööstaažist (tabel 1). Ülejäänud tun nuste osas, mis on välja toodud tabelis 1, ei esinenud statistilisi erinevusi.

Tabel 1. Sotsiodemograafilised tunnused ja randme-käelabapiirkonna vaevused viimase 12 kuu jooksul

Tunnus On vaevused (%)

Ei ole vaevusi (%) Sugu Naine 31,03 68,97 Mees 20,00 80,00 Rahvus * Eestlane 34,95 65,05 Venelane 9,09 90,91 Muu 100,00 0,00 Tööstaaž* (aastad) ≤ 12 22,86 77,14 ˃ 12 41,07 58,93 Töökoormus ≥ 1,0 29,63 70,37 0,75 < 1,0 42,86 57,37 0,4 < 0,75 25,00 75,00

167 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Tunnus On vaevused (%)

Haridustase*

Ei ole vaevusi (%)

Keskharidus 60,00 40,00 Keskeriharidus 54,17 45,83 Kõrgharidus 23,71 76,29

Vanus (aastad) ≤ 46 27,41 72,59 ˃ 46 34,38 65,62

Käelisus

Parem 31,90 68,10 Vasak 14,29 85,71 Mõlemat võrdselt 33,33 66,67

Perekonnaseis

Abielus 32,76 67,24 Vabaabielus/kooselus 37,93 62,07 Lesk 16,67 83,33 Vallaline 24,24 75,76

* p < 0,05

Laboritöötajate töö eeldab liigutuste täpsust ja osavust. Vastanutest vei di üle pooltel oli alati ja ühel kolmandikul mõnikord vaja olla tööl oma liigutustes täpne/osav. Teadlikult tegi töö ajal regulaarseid puhkepause 47,6% vastanutest. Uuritavatest veidi üle kolmveerandi töötas nädalas 40–42 tundi (tabel 2). Statistilise analüüsi käigus ei leitud statistilist erinevust käe- ja randmepiirkonna vaevuste esinemise ega töökorralduse ning töökoormuse osas.

168
LÕPUTÖÖDEST

Tabel 2. Töökorraldus ja töökoormus ning käelaba- ja randmepiirkonna vaevused Töökorraldus ja koormus (%) Kokku On vaevused Pole vaevusi n = 126 n = 39 n = 87

Vahetustega töö

Ei 71,4 69,2 72,4 Alati 15,1 20,5 12,6 Mõnikord 13,5 10,3 14,9

Ei 12,7 7,7 14,9 Alati 56,4 64,1 52,9 Mõnikord 31,0 28,2 32,2 Teadlikud regulaarsed puhkepausid Jah 47,6 51,3 47,1 Ei 52,4 48,7 52,9

Liigutuste täpsuse/osavuse vajadus tööl

Töötunnid nädalas*

Töötunnid kuus*

n = 120 n = 37 n = 83

< 40 10,8 10,8 10,8 40–42 76,7 75,7 77,1 44–45 5,8 8,4 46–50 4,2 8,1 2,4 > 50 2,5 5,4 1,2

n = 112 n = 32 n = 80

< 100 2,7 3,8 100–128 6,3 3,1 7,5 129–160 38,4 43,8 36,3 161–170 36,6 43,8 33,8 171–180 10,7 3,1 13,8 > 180 5,4 6,3 5

* – Kõikide vastuseid ei saanud nende ebatäpsuse tõttu arvesse võtta ja töötunnid on arvutatud korrektselt vastanute järgi.

169 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Hinnati ka spetsiifilisteks tööülesanneteks kuluvat aega ning nende seost käelaba- ja randmepiirkonna vaevustega. Kuigi ligikaudu kolmveerand vastanutest kasutas arvuti klaviatuuri enam kui neli tundi tööpäevas, ei mõjutanud see vaevuste esinemist. Käe- ja randmepiirkonna vaevusi esines sagedamini neil töötajatel, kes kasutasid arvuti puutetundlikku ekraani enam kui neli tundi tööpäevas või kelle tööülesanded nõuavad randme või sõrmede kordusliigutusi üle nelja tunni tööpäevas (tabel 3).

Tabel 3. Spetsiifilised tööülesanded ning käelaba- ja randmepiirkonna vaevuste esinemine viimase 12 kuu jooksul

Tööülesanded

Kõik On vaevusi Pole vaevusi p = n = 126 n = 39 n = 87

Arvuti klaviatuuri kasutamine > 4 h (%) 74,6 71,8 75,9 MO Arvuti puuteekraani kasutamine > 4 h (%) 15,9 25,6 11,5 < 0,05 Mikroskoobi kasutamine > 4 h (%) 18,3 15,4 19,5 MO Automaatpipeti kasutamine > 4 h (%) 14,3 15,4 13,8 MO Külviaasa, -nõela kasutamine > 4 h (%) 6,4 2,6 8,1 MO Petri tassi käes hoidmine > 4 h (%) 7,1 5,1 8,1 MO

Äigepreparaadi valmistamine > 4 h (%) 3,2 10,3 Katsutitelt ja/või pudelitelt korkide keeramine (%) 47,6 51,3 46,0 MO

Masinatesse proovide asetamine ja/või väljavõtmine > 4 h (%) 29,4 38,5 25,3 MO Vorteksi kasutamine > 4 h (%) 8,7 12,8 6,9 MO Muud ülesanded, mis hõlmavad korduvaid randme/sõrmede liigutusi > 4 h (%) 50,8 66,7 43,7 < 0,05 MO – ei erine statistiliselt

170
LÕPUTÖÖDEST

Arutelu

Luu- ja lihaskonna vaevused on üks peamisi tööst tingitud tervisproblee me Euroopas (De Kok jt 2019). Andmeanalüüsi käigus selgus, et käela ba- ja randmepiirkonna vaevustest teatas peaaegu kolmandik kõikidest laboritöötajatest. Kuna suurem osa uuritavatest, kes on tundnud käelabaja randmepiirkonnas vaevusi viimase 12 kuu jooksul, töötas 40–42 tundi ja alla 40 tunni nädalas, võib see olla tingitud töötundide arvust. Sarnase seose on leidnud ka Maulik ja Iqbal (2014), kelle uuringutest selgus, et üle poole alla 49 tunni töötavatest laboritehnikutest on teatanud luu- ja lihaskonna vaevuste esinemisest. Samas on tähtis märkida, et üle poole nädalas rohkem kui 49 tundi töötavatest laboritehnikutest on samuti luu- ja lihaskonna vaevustest märku andnud.

Paremakäelised laboritöötajad eelistavad juhtkäega teha erinevaid tööülesandeid (Yung ja Wells 2016). Viimase 12 kuu jooksul on käesolevas uuringus osalenute seas juhtkäes valu tundnud alla viiendiku ja viimase kuu jooksul üle kümnendiku vastanutest. Tulemustest nähtus, et kuigi peaaegu kõik küsitluses osalenud olid paremakäelised ja nendest oma korda kolmandik tundis viimase 12 kuu jooksul käelaba- või randmepiir konnas valu, esines mõlemakäelistel valu veidi rohkem. Ka Alwahaibi jt (2021) leidsid, et veerandik paremakäelistest on viimase 12 kuu jooksul tundnud luu- ja lihaskonna vaevusi. Et paremakäeliste tulemus on sar nane mõlemakäeliste randme- ja käelabapiirkonna vaevuste esinemise tulemustega, võib olla tingitud sellest, et paljud tegemised elus on ette nähtud harjumuspäraseks ühele kindlale käele, näiteks autoga sõites, arvutihiirega tegutsedes või kääridega lõigates. Siiski jääb mõistmatuks, mis võib mõlemakäelisele tekkida valu korraga mõlemasse randme- ja käelabapiirkonda.

Enim osales küsitluses naissoost laboritöötajaid. Kuigi vastanute seas oli ka mehi, oli see arv võrreldes naistega niivõrd väike, et soolist võrdle mist ei saanud teha. Sama probleemiga olid silmitsi ka López-González jt (2019) oma uuringus. Antud tulemuse põhjuseks võib olla horisontaalne

171 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

segregatsioon tööturul, mis võib tuleneda arvamusest, et tervishoiusek toris töötavad peamiselt naised.

Lópezi-Gonzálezi jt 2019. aastal korraldatud uuringus leiti, et üle 46-aas tastel esineb rohkem luu- ja lihaskonna vaevusi kui alla 46-aastastel. Käes olevas töös see kinnitust ei leidnud. Vastuste erinevus võis olla seotud elukohaga, sest hooajaline kliimamuutus Eestis võrreldes Hispaaniaga, kus López-González jt (2019) uuringu korraldasid, võib mõjutada liigeste tööd.

Laboritöötajad on keskeri-, kutse- või kõrgharidusega tervishoiutöötajad (Haile jt 2012). Käesolevas uuringus selgus, et omandatud haridusel on mõju luu- ja lihaskonna vaevuste esinemisele käelaba- ja randmepiirkon nas, kuigi varasemates uuringutes (Maulik jt 2014, Haile jt 2012) pole seda leitud. See tulemus võib olla tingitud asjaolust, et kõrgharidusega vastanuid oli küsitluses üle kolmveerandi, mis tähendab, et erialaselt kauem õppinud laboritöötajad võisid juba esimesi luu- ja lihaskonna vaevusi kogeda õpingute käigus. Selle tõid välja ka Penkala jt (2018) oma tudengite seas läbi viidud uuringus, milles selgus, et tudengid, kes tegut sesid õppetöö raames laboris, kogesid juba õppimise ajal luu- ja lihaskonna vaevusi. Samas leidsid López-González jt (2019), et haridustase mõjutab parema randme luu- ja lihaskonna vaevuste esinemist.

Käesolevas töös puudus statistiline erinevus tööstaaži ning esinevate luu- ja lihaskonna vaevuste osas randme- ning käelabapiirkonnas. Samuti ei leidnud Maulik jt (2014) oma uuringus statistilist erinevust tööstaaži ega luu- ja lihaskonna vaevuste vahel. Samas Lópezi-Gonzálezi jt 2019. aasta uuringust selgus, et esines statistiline erinevus 6–10 aastat ning enam kui 10 aastat töötatud laboritöötajate parema randmepiirkonna valude vahel (López-González jt 2019).

Ligi kolmveerand vastanutest, kes on kogenud käelaba- ja randmevaevusi viimase 12 kuu jooksul, töötavad nädalas 40–42 tundi, peaaegu pooled

172
LÕPUTÖÖDEST

töötavad ühes kuus nii 129–160 tundi kui ka 161–170 tundi. Kuigi käes olevas töös ei leitud, et töökoormus mõjutaks luu- ja lihaskonnavaevuste esinemist käelaba- ja randmepiirkonnas, on seda leidnud Rahimi jt (2010). Nemad leidsid, et 30–50 tundi nädalas töötavatel patoloogidel mõjub töönädala maht luu- ja lihaskonnavaevuste esinemisele viimase kuue kuu jooksul.

Antud uurimistöös leiti, et vahetustega töö, täpsete liigutuste ja/või osa vuse vajadus tööl ja ka teadlikud regulaarsed puhkepausid ei mõjutanud luu- ja lihaskonna vaevuste esinemist käelaba- ja randmepiirkonnas. Üle poolte vastanutest, kes teevad regulaarselt puhkepause, ja peaaegu seits mendik, kes ei tee oma tööd vahetustega, on siiski kogenud valu randmeja/või käelabapiirkonnas. Mauliki ja Iqbari (2014) uuringust selgunud tõsiasi, et vahetustes töötamine mõjutab luu- ja lihaskonna vaevuste esinemist, siinses uuringus puudub.

Lõputöö puuduseks oli vastanute vähesus, mille tõttu ei saa teha ül distusi kõikide Eesti laboritöötajate kohta. Veel on tähtis märkida, et esines sooliselt ebavõrdne tasakaal, mistõttu ei saanud mehi ja naisi omavahel võrrelda. Ka on tähtis märkida, et mitmed vastajad ei täitnud küsimustikku põhjalikult ja/või vastati avatud vastusega küsimustele valesti. Ebakorrektne vastamine võis olla tingitud valesti lugemisest või ei süvenetud piisavalt küsimustesse.

Uurimistöö käigus saadud andmed on tähtsad, sest varasemaid sarnaseid uuringuid pole Eestis varem tehtud. Peale selle on need andmed vaid üks osa suurest uuringust, mille lõpptulemus on Eesti haiglate ning laboritöö tajate tuleviku jaoks oluline. Kindlasti tuleb tulevikus veel sarnaseid ning ulatuslikumaidki uuringuid läbi viia, sest luu- ja lihaskonna vaevused on suurenev probleem Euroopa erivaldkonna töötajate seas.

173 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Järeldused

Viimase 12 kuu jooksul on käelaba- ja randmepiirkonna vaevusi koge nud ligi kolmandik uuritavatest. Luu- ja lihaskonna vaevuste esinemine käelaba- ja/või randmepiirkonnas ei sõltu soost ega vanusest, küll aga haridustasemest, rahvusest ja tööstaažist.

Käe- ja randmepiirkonna vaevusi esines sagedamini neil töötajatel, kes kasutasid arvuti puutetundlikku ekraani üle nelja tunni tööpäevas või kelle tööülesanded nõuavad randme või sõrmede korduvliigutusi enam kui neli tundi tööpäevas

Allikaloend

Alwahaibi, N., Al Sadairi, M., Al Abri, I., Al Rawahi, S. (2021). Prevalence of laboratoryrelated musculoskeletal disorders among biomedical scientists. MedRxiv. https:// bit.ly/3eeDPGE.

De Kok, J., Vroonhof, P., Snijders, J., Roullis, G., Clarke, M., Peereboom, K., van Dorst, P., Isusi, I. (2019). Work-related musculoskeletal disorders: prevalence, costs and demographics in the EU. European Risk Observatory. Report. European Agency for Safety and Health at Work. https://bit.ly/3SZ7aDr

Haile, E. L., Taye, B., Hussen, F. (2012). Ergonomic workstations and work-related musculoskeletal disorders in the clinical laboratory. Lab Medicine, 43(2): e11-e19.

López-González, M., González, S., González-Menéndez, E. (2019). Prevalence of musculoskeletal problems in laboratory technicians. International Journal of Occu pational Safety and Ergonomics (JOSE), 27(3): 840–851.

Maulik, S., Iqbal, R. (2014). Occupational health and musculoskeletal symptoms among Indian Medical Laboratory technicians. JOHE, Summer 2013, 2(3): 87.

Musculoskeletal Disorders in The Healthcare Sector. (2020). European Agency for Safe ty and Health at Work. European Agency for Safety and Health at Work, Discussion paper. https://bit.ly/3rBPbYk

Orro, M., Viljasoo, V. (2013). Meditsiinilaborantide füüsiline töökoormatus. Kogumi kus: Jõgi, E. (toim.). VII magistrantide teaduskonverents inimene ja tehnoloogiad. Eesti Maaülikool. Tehnikainstituut. 39–44.

174
LÕPUTÖÖDEST

Penkala, S. El-Debal, H., Coxon, K. (2018). Work-related musculoskeletal problems related to laboratory training in university medical science students: a cross sec tional survey. BMC Public Health, 18(1208): 1–9.

Rahimi, A., Vahdatpour, B., Khosrawi, S., Mogtaderi, A., Sattari, S., Oskouie, F. D., Mashrabi, O. (2010). Work-Related Musculoskeletal Disorders among Pathologists in Isfahan: A Cross-Sectional Study. Research Journal of Biological Sciences, 5(12): 793–797.

Yung, M., Wells, R. P. (2016). Responsive Upper Limb and Cognitive Fatigue Measures During Light Precision Work: An 8-Hour Simulated Micro-Pipetting Study. Ergo nomics, 60(7): 940-956.

175 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Abstract

FÜSIOTERAPEUTIDEL

ESINEVAD LUU- JA LIHASKONNA VAEVUSED

Musculoskeletal Disorders in Physiotherapist

Musculoskeletal disorders (MD) are one of the most common health prob lems that can occur, among other things, from work or the immediate impact of the work environment. Physiotherapists’ work involves many risk factors that may cause MD. Based on literature, a large number of physiotherapists experience MD wordwidely, but among Estonian physiotherapists it has not been studied yet.

This study investigated the prevalence of MD among Estonian physiotherapists, the factors influencing its occurrence, and the impact of MD on work. Total of 33 physiotherapists participated in the study. Descriptive statistics were used to present the data, Chi-square test for non-numerical values was used.

The results showed that 82% of physiotherapists have experienced MD in their lifetime, 61% in the last 12 months and 30% in seven days. Gender, age, level of education, working experience, workload, work environment, BMI, and physical activity were not associated with the lifetime prevalence of MD. Most physiotherapists (85%) experienced MD for the first time in the first five working years, and most affected body areas during the last 12 months were wrists/hands (70%). Physiotherapists with a bachelor’s degree/applied higher education had more upper back MD compared to physiotherapists with a master’s degree (p < 0.05). All physiotherapists stated that their workschedule is overbooked, and more than half of the physiotherapists do not have enough restbreaks during the day. At least half of the physiotherapists lifts, carries and moves heavy work equipment, and three-quarters work in forced positions. More than half of physiotherapists choose techniques which do not aggravate

176
LÕPUTÖÖDEST
ARTIKLID

or cause discomfort. As a result of MD, almost a fifth of physiotherapists have had to reduce their working hours and thought about ending their career as a physiotherapist, almost a quarter have taken a sick leave, three physiothera pists have changed jobs and two have thought about early retiring.

The results show that a large proportion of physiotherapists have experienced MS, and the incidence of MD in physiotherapists was not independent of gender, age, working experience, work environment (clinical vs non-clinical), BMI, or physical activity. Due to MD, physiotherapists had to change their working techniques, reduce working hours or make another adjustment. Con sidering the unfavorable effects of MD on physiotherapists health and overall life quality, it is important to pay more attention to the possible prevention stragedies in the future.

Keywords: physiotherapist, musculoskeletal disorders, work environment

Sissejuhatus

Luu- ja lihaskonna vaevused (edaspidi LLV) on ühed levinumad tervise probleemid, mida kogeb üle poole (58%) Euroopa Liidu (EL) töötajatest. Sealjuures 60% kõigist EL-i töötajatest, kellel esinevad terviseprobleemid, peavad LLV-sid kõige tõsisemaks tööga seotud probleemiks (de Kok jt 2019). Enamasti tekivad luu- ja lihaskonna vaevused pikema aja jooksul ning väikese või suure intensiivsusega koormuse korduvast talumisest, kuid põhjuseks võib olla ka õnnetuse tagajärjel tekkinud trauma, näiteks luumurd või lihase vigastus (Introduction to … i.a). Tööinspektsiooni andmetel põhjustasid füsioloogilised ohutegurid, näiteks suur kehaline koormus, sama tüüpi liigutuste kordumine, üleväsimust põhjustavad sundasendid ja -liigutused ning muud samalaadsed tegurid 2020. aastal 84% tööst põhjustatud haigestumistest ning 2021. aastal juba 94% (Töö keskkond … 2021, 2022).

Füsioterapeutidel on suurem risk luu- ja lihaskonna vaevuste tekkeks, sest nende erialane töö nõuab head kehalist võimekust (Haleem jt 2021),

177 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

nende töös tuleb ette nii patsiendi tõstmist ja siirdumisel abistamist ning korduvaid liigutusi, staatilisi kehaasendeid ja kätega seotud tehnikate ra kendamist (Milhem jt 2016, Vieira jt 2016). Luu- ja lihaskonna vaevustel on negatiivne mõju füsioterapeudi tervisele, põhjustades osal juhtudel töölt eemalolekut haiguse/vaevuste tõttu, töökoha vahetust või võivad viia koguni töölt lahkumiseni (Cromie jt 2000, Glover jt 2005).

Uurimustöö eesmärk oli selgitada luu- ja lihaskonna vaevuste levimust füsioterapeutide seas, vaevuste esinemisega seotud tegurid ning luu- ja lihaskonna vaevuste mõju töötamisele.

Võtmesõnad: füsioterapist, luu- ja lihaskonna vaevused, töökeskkond

Metoodika

Valimi moodustasid Eesti Füsioterapeutide Liitu kuuluvad füsiotera peudid (22.12.2021 seisuga 360 liiget). Uuringus osalemise eeldus oli töötamine füsioterapeudina – tööstaaž antud valdkonnas vähemalt üks aasta töökoormusega ≥ 0,75. Küsimustikule vastamine oli vabatahtlik ja isikuandmeid küsimustikus ei küsitud. Uuringu läbiviimiseks saadi luba Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komiteelt (nr 341/T-6, 17.05.2021).

Andmete kogumiseks kasutati elektroonilist ankeetküsitlust connect. ee uuringukeskkonnas, uuring viidi läbi ajavahemikul 02.11.2021–10.03.2022. Küsitluse elektroonne link saadeti Eesti Füsioterapeutide Liidu juhatuse liikmele Siiri Heinarule, kes edastas lingi EFL-i liikmete ühisesse meililisti. Lisaks jagati kutset uuringus osalemiseks koos lingiga Tartu Tervishoiu Kõrgkooli Facebooki lehtedel. Küsimustiku koostamisel võeti aluseks varasemad sarnased uuringud (Cromie jt 2000, Prerana jt 2016) ning rahvusvaheliselt valideeritud standarditud küsimustik Nordic Questionnaires, mis on mõeldud ergonoomika ja töötervishoiu kontekstis esinevate luu- ja lihaskonna vaevuste sümptomite analüüsimiseks (Kuo rinka jt 1987). Veel lisati ankeeti kehalist aktiivsust puudutavad küsimu sed. Saadud tulemuste töötluseks ja analüüsiks kasutati andmeanalüüsi

178
LÕPUTÖÖDEST

programmi IBM SPSS Statistics (Version 28.0.1.1). Mittearvuliste väär tuste korral kasutati gruppide võrdlusteks χ2 testi. Statistiliseks oluliseks erinevuseks loeti p ≤ 0,05.

Tulemused

Ankeetküsitluse vastas 33 uuritavat, kellest enamik olid naised (n = 28). Enamik uuritavatest olid eestlased, vaid üks uuritav oli rahvuselt vene lane. Vastanute keskmine vanus oli 32,1 ±8,53 aastat, kõige noorem oli 21- ning vanim vastaja 56-aastane. Enamikul vastajatest oli füsioteraapia bakalaureusekraad (n = 23) või rakenduskõrgharidus, kuid samuti esines vastajate seas magistrikraadiga füsioterapeute (n = 10). Suurem osa uu ritavatest oli töötanud füsioterapeudina rohkem kui viis aastat (n = 20). Üle poole uuritavatest töötas füsioterapeudina 1,0 koormusega (n = 23) ning 30–40 tundi nädalas, kusjuures viis täiskoormusega töötajat märkisid, et töötavad siiski üle 40 tunni nädalas. Üheksa vastajat töötasid lisaks füsioterapeudi ametile muu hulgas treeneri, kontoritöötaja või õpetajana. Vastanute keskmine KMI oli 23,3 ±3,582, kolmveerand olid normaalkaalus (79%) ja ülekaalus/rasvunuid oli (21%)

Uuritavatest on elu jooksul luu- ja lihaskonna vaevusi kogenud 82% (n = 33), viimasel 12 kuul (n = 20) on võrreldes viimase seitsme päevaga (n = 10) kogenud luu- ja lihaskonna vaevusi poole võrra rohkem vastajaid (61% vs. 30%). Peamised piirkonnad, kus vastanute hinnangul esines LLVsid viimase 12 kuu jooksul, olid randmed/käelabad (70%) ning viimasel seitsmel päeval alaselg (60%). Vastajatel esines LLV-sid hüppeliigeste/ jalalabade piirkonnas ainult viimase aasta jooksule (joonis 1).

Enamik (85%) vastanutest koges luu- ja lihaskonna vaevusi esimest korda esimese viie tööaasta jooksul pärast füsioterapeudiks õppimist. Vastanu test olid elu jooksul kogenud LLV-sid kõik mehed ja 79% naistest. Ma gistrikraadiga uuritavatest olid rohkemad kogenud elu jooksul LLV sid võrreldes bakalaureusekraadi/rakenduskõrgharidusega uuritavatega (vas tavalt 90% vs. 78%), samas viimase 12 kuu jooksul oli bakalaureusekraadi/

179 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

rakenduskõrgharidusega uuritavad kogenud rohkem LLV-sid kui ma gistrikraadiga vastajad (65% vs. 50%). Statistilise analüüsi käigus selgus, et sugu ega haridustase ei ole seostud LLV-dega. Samas bakalaureuse/ rakenduskõrgharidusega uuritavatel esines viimasel 12 kuul rohkem ülaselja LLV-sid võrreldes magistrikraadiga uuritavatega (48% vs. 10%, p = < 0,05).

Joonis 1. Viimasel 12 kuul ja seitsmel päeval LLV-dest haaratud piirkonnad Ülekaalus/rasvunud (n = 7) uuritavatel esines võrreldes normaalkaalus (n = 26) uuritavatega sagedamini LLV-sid (100% vs. 77%). Treeninguga tegelejatest on elu jooksul LLV-sid kogenud (n = 30) 83% ja mittetegijatest (n = 3) 67%, kusjuures kõik, kes ei tegelenud treeninguga, olid normaal kaalus. Võrreldes kliinilises keskkonnas töötavate töötajatega olid mitte kliinilises keskkonnas töötavatest füsioterapeutidest kogenud elu jooksul mõnevõrra sagedamini LLV sid (21% vs. 16%), kuid statistilist erinevust ei esinenud. Enam kui kuueaastase tööstaažiga füsioterapeutide seas oli võrreldes 1–5-aastase tööstaažiga uuritavatega rohkem neid, kes olid elu jooksul kogenud LLV-sid (85% vs. 77%). Osalise koormusega töötavatest

180
LÕPUTÖÖDEST

uuritavatest olid veidi rohkemad kogenud elu jooksul LLV-sid võrreldes täiskoormusega töötavate uuritavatega (89% vs. 78%), kuid erinevus ei olnud statistiliselt oluline. Tabelis 1 on välja toodud tegevused, mida uuritavad on teinud LLV-de leevendamiseks.

Tabel 1. Luu- ja lihaskonna vaevuste pärast tehtud muudatused füsioterapeudi töös

Muudatus

Vastajate %

Harjutuste tegemine luu- ja lihaskonna vaevuse leevendamiseks 84,8 Füsioteraapia tehnikate muutmine 48,5 Ravimite võtmine 42,4 Arsti konsultatsioon 30,3

Lahase/ortoosi kasutamine 27,3 Haiguslehel olemine 24,2 Füsioterapeudi konsultatsioon 21,2

Töötundide vähendamine 18,2 Mõtted füsioterapeudi karjääri lõpetamisest 18,2

Töökohustuste muutmine 15,2 Töökoha vahetamine 9,1 Mõtted varasest pensionile minekust 6,1

Arutelu

Käesolevast uurimistööst selgus, et elu jooksul on kogenud LLV-sid 82% füsioterapeutidest. See tulemus kinnitab füsioterapeutidel esinevat suurt LLV-de levimust ning on sarnane varasema uuringu tulemusega, kus LLV-sid koges 55–91% füsioterapeutidest (Milhem jt 2016). Viimasel 12 kuul kogetud LLV-d (61%) sarnanesid samuti varasemates uuringutes täheldatutega, kus LLV-sid koges 40–98% füsioterapeutidest (Milhem jt 2016, Haleem jt 2021). Järelikult ei erine Eesti füsioterapeutide LLV-de levimus teiste riikide füsioterapeutidel esinenud levimusest. Enamikul (85%) vastanutel ilmnesid LLV-d esimese viie tööaasta jooksul, mis on

181 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

sarnane tulemus eelnevate uuringute tulemustega (Dsouza jt 2016, Vi eira jt 2016). Samas erines käesolevas töös saadud tulemus Anyfantise ja Biska (2018) töö tulemuse omast, kus esimese viie tööaasta jooksul koges LLV-sid vaid 32,2% füsioterapeutidest. Viimasena mainitud uuringus oli uuritavate tööstaaž samasugune nagu käesolevas uuringus ja seetõttu on keeruline öelda, miks see üksik uuring erineb teistest uuringutest.

Vastanute hinnangul esines füsioterapeutidel viimasel 12 kuul kõige rohkem LLV-sid eelkõige randme-/käelabapiirkonnas. See tulemus on erinev varasematest uuringutest, kus enim haaratud kehapiirkond oli alaselg, samas kaela ja ülaselja LLV-de levimus oli sarnane varasemates uuringutes leituga (Rahimi jt 2018, Abu-Taleb ja Youssef 2021). Antud tulemuste põhjuseks võis olla see, et käesolevas uurimustöös märkis üle poolte vastajatest, et nende tavaline tööpäev sisaldab manuaalteraapiat, mille tõttu on neil suurem koormus käe- ja randmepiirkonnale ning seega risk selle piirkonna vaevuste tekkeks. Teiseks võib saadud tulemus olla mõjutatud ka naisfüsioterapeutide suuremast osakaalust (28 vs. 5), kui võrd Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Ameti andmete esineb naistel sagedamini LLV-sid kui meestel (Kok et al. 2019).

Kui varasematest uuringutes on leitud et naistel esineb sagedamini LLVsid (Vieira jt 2016, Abu-Taleb ja Rehan Youssef 2021, Chen jt 2022), siis antud uuringus see kinnitust ei leidnud. Meie uuringus osalenud meestest olid kõik oma elu jooksul kogenud LLV-sid, naistest oli neid kogenud 79%. Nende tulemuse põhjuseks võis olla naiste ja meeste ebavõrdne arv – küsimustikule vastas 28 naist ja vaid viis meest, nendest neli (80%) oli töötanud füsioterapeudina rohkem kui kuus aastat, samas kui ligi poolte (43%) vastanud naiste tööstaaž füsioterapeudina oli üks kuni viis aastat. Andmeanalüüsi käigus selgus, et enam kui kuueaastase tööstaa žiga füsioterapeutide seas oli võrreldes ühe- kuni viieaastase tööstaažiga uuritavatega rohkem neid, kes olid elu jooksul kogenud LLV-sid (85% vs. 77%), seega võis see olla samuti üks põhjusi, miks meessoost vastajatel esines rohkem LLV-sid.

182
LÕPUTÖÖDEST

Võrreldes magistrikraadiga uuritavatega olid bakalaureusekraadiga ja/või rakenduskõrgharidusega uuritavatest vähesemad kogenud elu jooksul LLV-sid. Samas esines neil viimasel 12 kuul rohkem LLV-sid, kuid esine nud erinevus ei olnud statistiliselt oluline. Veel leiti, et bakalaureusekraadi ja/või rakenduskõrgharidusega uuritavatel võrreldes magistrikraadiga uuritavatega esines viimasel 12 kuul rohkem ülaselja LLV-sid. Sarnase tulemuseni jõudsid Abu-Taleb ja Rehan Youssef (2021) oma uuringus. Saa dud tulemust kinnitavad De Kok jt (2019), et madalama haridustasemega töötajatel esineb rohkem LLV-sid selja, üla- ja alajäsemete piirkonnas.

Käesolevas uuringus ei leitud erinevust tööstaaži ja LLV-de vahel, nagu seda pole leidnud varem Abu-Taleb ja Rehan Youssef (2021). Kui Glover jt 2005 leidsid, et kliinilises keskkonnas töötavatel füsioterapeutidel on rohkem tõsiseid LLV-sid võrreldes mittekliinilise keskkonnaga (Glover jt 2005), siis meie uuringus see kinnitust ei leidnud. Samuti on tulemusi omavahel raske võrrelda, sest oma uuringus ei eristanud me tõsiseid ja vähem tõsisemaid LLV sid.

Regulaarne kehaline liikumine ja normaalkaal võivad ennetada LLV-de teket (Viester jt 2013, Eesti toitumis- ja …2017). Varem on leitud, et KMI mõju LLV-dele võib olla erinev. Näiteks Ramanandi ja Desai (2021) leidsid, et KMI ei mõjuta LLV-de esinemist, kuid Viester jt (2013) leidsid, et ülekaal ja rasvumine on mõõdukas seoses suurenenud riskiga LLV-de tekkeks ning riski vähendab suurem kehaline aktiivsus (Viester jt 2013). Antud uuringus selgus, et ülekaalulistest ja rasvunud uuritavatest ning kolmveerandil normaalkaalus vastajatest olid kogenud elu jooksul LLVsid, samas ei olnud see statistiliselt oluline. Kuna käesolevas uuringus oli ülekaalus/rasvunuid uuritavaid kõigest seitse ja normaalkaalulisi mitu korda rohkem, siis ebavõrdne inimeste arv gruppides võib mõjutada tulemuste p-väärtust. Samuti tuleb arvestada, et käesolevas uuringus hinnati kehakaalu ainult KMI-i järgi, kuid ülekaalu ja rasvumise täpse maks hindamiseks tuleb kasutada veel ka muid meetodeid, sest KMI ei peegelda keha rasvasisalduse ja lihasmassi suurust ning seetõttu võivad

183 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

suure lihasmassiga sportlased osutuda selle valemi järgi hoopis ülekaa lulisteks (Eesti toitumis- ja…2017). Võrreldes treeninguga tegelejate ja mittetegelejate LLV-sid, tuli välja, et mittetreenijatest oli kogenud LLVsid 67% ja treenijatest 83% uuritavatest. Kuna treeninguga tegelejate ja mittetegelejate füsioterapeutide arv oli väga erinev, siis gruppide võrd lust LLV-de levimuse osas pole võimalik teha. Varem on samuti leitud treeningu positiivset mõju LLV-de esinemisel, näiteks jõutreening võib vähendada põlve piirkonna LLV-de esinemist (Meh jt 2020). Samas on leitud, et füsioterapeutide LLV-de esinemine ei sõltu kehalisest aktiiv susest (Meh jt 2020).

Et vähendada riski LLV-de tekkeks, valis 4/5 uuritavatest oma erialases töös tehnikaid, mis ei süvenda ega kutsu esile ebamugavust. Seetõttu muudavad peaaegu kõik vastanud oma töös enda ja/või patsiendi kehaasendit ja reguleerivad enne patsiendiga tegelemist teraapialaua/voodi kõrgust. Sama tulemuseni on jõutud ka varem (Cromie jt 2000, Prerana jt 2016). Kui käesolevas uuringus tuli välja, et uuritavad ei lõpeta füsio teraapia tunni läbiviimist ebamugavustunde tekkel või süvenemisel, siis on varem leitud, et vähemalt pooled seda siiski teevad (Cromie jt 2000, Prerana jt 2016). Käesoleva uurimistöö autorid arvavad põhjuseks olevat töökultuuri eripära erinevate rahvuste vahel. Uuritavad puutusid oma töös iga päev kokku erinevate LLV-de riski suu rendavate ohuteguritega. Näiteks vastasid kõik uuritavad, v.a üks, et nad osutavad oma töös paljudele patsientidele füsioteraapia teenust. Samas selgus Abu-Talebi ja Rehan Youssefi (2021) uuringust, et vaid neljandik füsioterapeutidest tõid selle välja, samas Prerana jt (2016) töös pidas 70% seda üheks levinumaks LLV-de põhjuseks. Kuna käesoleva uurimistöö küsimustikus ei olnud täpsustatud, mis tähendab „palju patsiente“, siis ei saa täpsemalt tulemusi võrrelda eespool mainitud uuringutega. Käesoleva uuringu tulemus võib viidata Eesti füsioterapeutide suurele töökoormu sele. Oletus seisneb tööst saadud tulemusel, et kolmel viiendikul uuritaval ei ole tööpäeva jooksul piisavalt puhkepause, mis sarnaneb varasema

184
LÕPUTÖÖDEST

uuringu tulemustega (Abu-Taleb ja Rehan Youssef 2021). Kolmveerandil uuritavatest tuleb ette töötamist sundasendites ja sama tööülesande ja/ või liigutuse korduvat sooritamist. Varem on leitud tagasihoidlikumaid tulemusi – pooltel tuleb ette sundasendites olemist ja vaid veerandil sama tööülesande korduvat sooritamist (Abu-Taleb ja Rehan Youssef 2021). Tu lemus viitab uuritavate ergonoomika vähesemale rakendamisele võrreldes Abu-Talebi ja Rehan Youssefi (2021) uuringuga. Samuti tuleb töös välja, et üle poolte füsioterapeutide tuleb töös ette enda kehajõu rakendamist liikumisvõimetu patsiendi tõstmisel. Viimast on kinnitanud eelmainitud uuring ja veel on välja tulnud, et üle poolte füsioterapeutide patsientidest on suure kehamassiga (Abu-Taleb ja Rehan Youssef 2021).

LLV-d mõjutavad ka füsioterapeudi tööd. Saadud tulemuste põhjal võttis LLV-de tõttu haiguslehe ligi neljandik uuritavatest, mis jääb samasse vahemikku (13–32%) varasemate uuringutega (Cromie jt 2000, Glover jt 2005, Atia jt 2015). Ehk teisisõnu, võrreldes muude riikidega on ka Eestis paljud füsioterapeudid pidanud LLV-de tõttu jääma haiguslehele, mis mõjutab kahjuks nende tervist ning majanduslikku olukorda. Esinenud LLV-de tõttu mõtles karjääri lõpetamisest 18% füsioterapeuti, kusjuu res Abu-Talebi ja Rehan Youssefi (2021) uuringus jõuti väga sarnasele tulemusele (20%). LLV-de tõttu pidi 9% füsioterapeutidest vahetama töökohta. Ka varem on leitud, et füsioterapeutidel esinevad LLV d või vad kuni 19% l juhtudest lõppeda töökoha vahetusega või isegi töölt lahkumisega (Cromie jt 2000, Glover jt 2005, Campo jt 2008, Abu-Taleb ja Rehan Youssef 2021).

Käesoleva lõputöö puuduseks on vastanute vähesus, mistõttu ei ole või malik teha üldistusi kogu Eesti füsioterapeutide kohta. Puuduseks on veel meeste ja naiste ebavõrdne osakaal, mis ei võimalda hinnata LLV-de esinemist sugude vahel. Kuna varem pole sarnast uuringut Eestis füsio terapeutide seas läbi viidud, siis see limiteerib tulemuste omavahelist võrdlusmomenti Eesti tasandil. Vaatamata puudustele on uuringu tule mused väärtuslikud, sest annavad ettekujutuse Eesti füsioterapeutide

185 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

seas LLV-de levimuse kohta. Kindlasti on tulevikus vajalik sarnaste uu ringute korraldamine veelgi suurema kohordi seas ja uuringu tulemuste jagamine laiema üldsusega probleemi teadvustamiseks.

Järeldused

Luu- ja lihaskonna vaevused (LLV) esinevad enamikul uuritavatest, üle poolte on neid kogenud viimase 12 kuu ning 1/3 viimase seitsme päeva jooksul. Füsioterapeutidel esinenud LLV-d ei sõltu soost, vanusest, töö staažist, KMI-st, kehalisest aktiivsusest ega töökeskkonnast, küll aga peab füsioterapeut esinenud LLV-de tõttu tegema mitu erialast ja isegi isiklikku muudatust.

Allikaloend

Abu-Taleb, W., Rehan Youssef, A. (2021).Work-related musculoskeletal disorders among Egyptian physical therapists. Bulletin of Faculty of Physical Therapy, 26: 7. https://doi.org/10.1186/s43161-021-00025-z

Anyfantis, J.D., Biska, A. (2018). Musculoskeletal Disorders Among Greek Physiot herapists: Traditional and Emerging Risk Factors. Safety and Health at Work, 9(3): 314–318.

Atia, D. T., Abdelazeim, F. H., Radwan, H. (2015). Impact of Work-Related Musculos keletal Disorders on Egyptian Pediatric Physical Therapists: One-Year Follow-Up Study. Trends in Applied Sciences Research, 10(3): 175–182.

Chen, C-Y., Lu, S-R., Yang, S-Y., Liang F-W., Wang, J-J., Ho, C-H., Hsiao, P-C. (2022). Work-related musculoskeletal disorders among physical therapists in Taiwan. Me dicine, 101 (7): 28885.

Cromie, J, E., Robertson, V. J., Best, M.O. (2000). Work-Related Musculoskeletal Dis orders in Physical Therapists: Prevalence, Severity, Risks, and Responses. Physical Therapy, 80(4): 336–351.

De Kok, J. D., Vroonhof, P., Snijders, J., Roullis, G., Clarke (Panteia), M., Peereboom, K., Dorst van, P., Isusi, I. (2019). Work-related musculoskeletal disorders: prevalence, costs and demographics in the EU. Luxembourg: Publications Office of the European Union. 12. https://bit.ly/3fEU6EX

186
LÕPUTÖÖDEST

Dsouza, S., Mathew, A., Kumar K.U, D. (2016). Work Related Musculoskeletal Disor ders in Physiotherapist; Prevalence and Associated Factors: A Review of Literature. International Journal of Health Sciences & Research, 6(6): 344–351.

Eesti toitumis- ja liikumissoovitused 2015. (2017).Tallinn: Tervise Arengu Instituut. 46–48, 74. https://bit.ly/3rX8StT

Glover, W., McGregor, A., Sullivan, C., Hague, J. (2005). Work-related musculoskeletal disorders affecting members of the Chartered Society of Physiotherapy. Physiot herapy, 91(3): 138–147.

Haleem, M. H., Ali, I., Khan, S., Jehangir, A., Ullah, I. (2021). Work related musculos keletal disorders in physical therapists; a systematic review. Rehman Journal of Health Sciences, 2(2): 28–35.

Introduction to work-related musculoskeletal disorders. (2007). European Agency for Safety and Health at Work. https://bit.ly/3MjmvN5

Kuorinka, I., Jonsson, B ., Kilbom , A., Vinterberg, H., Biering-Sørensen, F., Andersson, G., Jørgensen, K. (1987). Standardised Nordic questionnaires for the analysis of musculoskeletal symptoms. Applied Ergonomics, 18(3): 233–237.

Meh, J., Bizovičar, N., Kos, N., Jakovljević, M. (2020). Work-related musculoskeletal disorders among Slovenian physiotherapists. Journal of Health Sciences, 10(2): 115–124.

Milhem, M., Kalichman, L., Ezra, D., Alperovitch-Najenson, D. (2016). Work-related musculoskeletal disorders among physical therapists: a comprehensive narrative review. International Journal of Occupational Medicine and Environmental Health, 29(5): 735–747.

Prerana, S., Saravanan, M., Krunal, L., Krishna, R., Ruchi, V. (2016). Prevalence, job risk factors and coping strategies of Work Related Musculoskeletal Disorders among Physiotherapists. International Journal of Occupational Safety and Health, 6(2): 6–12.

Rahimi, F., Kazemi, K., Zahednejad, S., López-López, D., Calvo-Lobo, C. (2018). Preva lence of Work-Related Musculoskeletal Disorders in Iranian Physical Therapists: A Cross-sectional Study. Journal of Manipulative and Physiological Therapeutics, 41(6): 503–507.

Ramanandi, V.H., Desai, A.R. (2021). Association of working hours, job position, and BMI with work-related musculoskeletal disorders among the physiotherapists of

187 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Gujarat—an observational study. Bulletin of Faculty of Physical Therapy, 26:3. https://doi.org/10.1186/s43161-021-00022-2

Töökeskkond 2020. (2021). Tööinspektsioon. https://bit.ly/3McpJ57

Töökeskkond 2021. (2022). Tööinspektsioon. https://bit.ly/3T7CSym

Vieira, E.R., Schneider, P., Guidera, C., Gadotti, I.C., Brunt, D. (2016). Work-related musculoskeletal disorders among physical therapists: A systematic review. Journal of Back and Musculoskeletal Rehabilitation, 29(3): 417–428.

Viester, L., Verhagen, E.A.L.M., Hengel, K.M.O., Koppes, L.L.J., van der Beek, A.J Bon gers, P.M. (2013). The relation between body mass index and musculoskeletal symp toms in the working population. BMC Musculoskeletal Disorders, 14(1): 238–246.

188
LÕPUTÖÖDEST

EESTI ELANIKE KIIRTOIDUKOHTADE KÜLASTUSHARJUMUSED JA TEADLIKKUS VÕIMALIKEST KIIRTOIDU TARBIMISEST TINGITUD TERVISERISKIDEST

Visiting habits of fast food places among Estonian residents and knowledge about potential health risks due to the consumption of fast food

Abstract

Consumption of fast food has become more popular both abroad and in Estonia. Unhealthy eating habits have led to a deterioration in people’s health, as they are often unaware of the potential health effects of fast food.

The aim of the research was to find out the frequency of visits to fast food restaurants by Estonian adults and their knowledge about possible health risks that may be associated with the consumption of fast food. The study was conducted among the adult population of Estonia in 2021 (n = 532). Awareness of fast food was explained in the questionnaire by 16 statements. Cramer´s V was used to analyze the data and the median test for independent samples was used to analyze knowledge. A statistically significant difference was con sidered to be p < 0.05.

The body mass index of both men and women indicated obesity and older people were more overweight than younger people. 32,9% of the respondents visited fast food places once a month and 32,7% a few times a year. 51,7% of men visited fast food places once a week and 20,8% of women. People aged 18–29 visit fast food places the most and people aged 56–79 the least (p < 0,001).

Older people consciously made more healthier choices when buying fast food than younger people (p < 0,001). 18–29 year olds and people with secondary or higher education had the best knowledge about the potential health risks associated with fast food consumption. Good taste and convenience were noted

189 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

as the main reasons for consumption. For the youngest respondents, the main reason for consuming fast food was its affordability.

The study concludes that younger people consumed fast food the most and were the most aware of the potential health risks of consuming fast food. People with basic education had the lowest knowledge about fast food potential health risks. The knowledge in men and women was equal.

Keywords: fast food, fast food place, frequency of visits, fast food restaurant, fast food knowledge, fast food consumption, adults, young adults, reason for fast food consumption.

Sissejuhatus

Kiirtoidurestoranid kujutavad endast toiduainetööstuse üht suuremat sektorit. Ainuüksi USAs ulatub restoranide arv 200 000-ni ja nende käi ve kuni 120 miljardi dollarini aastas (Hossain ja Islam 2020). Suurest populaarsusest annab aimu ka Eestis tuntud kiirtoidukettide käibe kasv (Kuidas läheb…2019). Ameerika päritolu rahvusvaheliseks kasvanud ketid, näiteks McDonald’s ja KFC, on laienenud üle maailma. Ainuüksi McDonald’s teenib 65% oma tulust välismaal, mis näitab, et kiirtoidu järele on kogu maailmas suur nõudlus (Hossain ja Islam 2020).

Ebatervislikud toitumisharjumused on tekitanud olukorra, kus rasvunud inimeste osakaal on pidevas tõusujoones (Joseph jt 2015). Kõige täht samateks teguriteks kiirtoidu söömisel peetakse head maitset, lihtsat kättesaadavust, mugavust ja taskukohasust (Hossain ja Islam 2020). Ka eestlaste jaoks on kiirtoidu juures olulised selle odavus ja kiire kättesaa davus (Tervisliku toitumise…2008).

Uuringud on näidanud ka, et inimeste teadlikkus kiirtoidu tarbimisega kaasneda võivatest probleemidest, nagu kehakaalu tõus, südame- ja vere soonkonnahaigused ning diabeet, on puudulikud (Hossain ja Islam 2020).

190
LÕPUTÖÖDEST

Uurimistöö eesmärk oli selgitada Eesti täisealiste elanike kiirtoidukohta de külastamise sagedust ja teadlikkust võimalikest terviseriskidest, mis võivad kaasneda kiirtoidu tarbimisega.

Võtmesõnad: kiirtoit, kiirtoidukoht, kiirtoidurestoran, kiirtoidu tarbi mine, täisealine, teadlikkus

Metoodika

Uuringu valimi moodustasid Eestis elavad täiskasvanud, kellelt uuriti kiirtoidukohtade (kiirtoidurestoranid, -kioskid ja tanklad) külastushar jumusi ning teadlikkust võimalikest kiirtoidu tarbimisega kaasnevatest terviseriskidest. Kiirtoidukohtadena peeti silmas rahvusvahelisi toidu kette, nagu McDonalds’s, KFC, Hesburger jt, aga ka kodumaiseid kiirtoi dukohti- ja kioskeid, nagu Sirius, Fasters jt. Veel uuriti tanklakettides (Circle K, Olerex jt) pakutava kiirtoidu ostmise sagedust.

Ankeetküsimustik koosneb kolmest teemaplokist: vastaja üldandmed (sotsiaal-demograafilised), tarbimisharjumused ja teadlikkus. Viimane plokk, millega selgitati teadlikkust võimalikest kiirtoidu tarbimisega seotud terviseriskidest, oli esitatud väidetena. Väiteid oli kokku 16 ja neile sai vastata variantidega „õige“ või „väär“, nende alusel arvutati teadlikkuse skoor. Skoor kujunes õigesti vastatud väidete hulgast, kus minimaalne skoor oli 0 ning maksimaalne 16.

Uuringukeskkonnast Connect.ee saadud andmed eksporditi tabelarvu tusprogrammi MS Excel (Microsoft Office Excel 2019), kus tehti esma ne andmeanalüüs. Seoste uurimiseks kasutati andmetöötlussüsteemi SPSS 23.0 (Statistical Package for School Science). Taustatunnused jaotati järgmiselt – sugu, vanus, haridustase, elukoht, põhitegevus. Andmeana lüüsi jaoks jaotati vastajad vanuse järgi: 18–29-aastased, 30–39-aastased, 40–55-aastased ja 56–79aastased. Hariduse järgi liigitati vastajad kõrg-, kesk- ja põhiharidust omandanud inimeste alusel. Vastajate elukoht toodi välja maakondade lõikes ning elukoha järgi – kas inimene elab

191 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

maapiirkonnas, linnapiirkonnas või linnalähedases piirkonnas. Uuriti ka, kas inimene õpib, töötab, õpib ja töötab või ei tee kumbagi. Saadud tulemusi kasutati kiirtoidukohtade külastamise ja teadlikkuse vaheliste seoste leidmiseks. Taustatunnuste ja kiirtoidu tarbimise vahelise seoste leidmiseks kasutati CramériVkordaja ning p-väärtust. Kehamassiindeksi analüüsimiseks vanuserühmiti kasutati risttabeleid. Statistiliselt oluli seks seoseks peeti p < 0,05.

Tulemused Uuringus osales kokku 532 vastajat. Vastajate andmed on toodud tabelis 1.

Tabel 1. Vastajate üldandmed. n % Sugu N 472 88,7 M 60 11,3 Vanus 18–29 223 41,92 30–39 103 19,36 40–55 145 27,26 56–79 61 11,47 Haridustase Põhiharidus 15 2,8 Keskharidus, sh kutseharidus 236 44,4 Kõrgharidus 281 52,8

Õpin 73 13,7 Töötan 282 53 Õpin ja töötan 128 24,1 Mitte kumbagi 49 9,2 Elukoht Maapiirkonnas 94 17,7 Linnapiirkonnas 356 66,9 Linnalähedane piirkond 82 15,4

Põhitegevus

192
LÕPUTÖÖDEST

Mehed külastasid kiirtoidurestorane sagedamini kui naised (p < 0,001). Keskharidusega, sh kutsehariduse ja põhiharidusega inimesed käisid kiir toidukohtades sagedamini kui kõrgharidusega inimesed (p < 0,05) (tabel 2). Elukoht linna- või maapiirkonnas ei mõjutanud inimeste kiirtoitu pakkuvate kohtade külastatavust (p = 0,150), küll aga mõjutas seal käimist vanus (p < 0,001). 18–29-aastased vastajad einestasid kiirtoidukohtades enamasti kord nädalas või kord kuus. Kõige enam osteti kiirtoidukoh tadest või tanklatest hamburgerit (22,9%), friikartuleid (18,4%), vrappi (18,4%) ja pitsat (12,6%), salatit (8,4%) ning hot dog’i (7,6%).

Nii meeste kui ka naiste keskmine KMI jäi vahemikku 25,1–30, mis viitab ülekaalulisusele. 56–79-aastaste seas oli rohkem ülekaalulisi kui 18–29-aastaste seas (p < 0,001).

Tabel 2. Uuringus osalenute kiirtoidurestoranide külastamissagedus taustatunnuste lõikes.

193 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Enamik vastajaid pidas kiirtoidu tarbimise põhjuseks mugavust ja meel divat maitset. Nooremad vastajad pidasid tähtsaks ka soodsat hinda (33,2%). Taskukohasus mängis oma osa keskharidusega inimeste seas, mitte nii palju aga põhi- ja kõrgharidusega inimeste seas (p < 0,001). Va nuserühmas 56–79 oli enim neid, kes ei tarbinud kiirtoitu üldse (36,1%).

Kõige teadlikumad olid 18–29-aasased noored, kelle puhul ulatus me diaanskoor 13 punktini, minimaalne skoor oli 6 ja maksimaalne 16. Va nuserühmas 56–79 aastat oli mediaanskoor 12. Vanimast vanuserühmast ei saanud keegi maksimaalset punktiskoori. Põhiharidusega inimeste teadlikkus (mediaanskoor 11) oli võrreldes teiste haridustasemetega vastajatest kõige kehvem (p < 0,05). Kesk- ja kõrgharidusega inimeste vastuste mediaanskoor oli 13 (maksimaalne 16). Põhiharidusega ini meste seas ei olnud vastajaid, kes oleksid saanud suurima punktiskoori (maksimaalne skoor 14). Meeste ja naiste teadlikkus oli samal tasemel (p = 0,535), mõlema soo puhul oli mediaanskoor 13. Naiste maksimaalne skoor oli 16 ja meestel 15.

Arutelu

Antud uuringust selgus, et Eestis tarbitakse kiirtoitu regulaarselt, kuigi ol lakse kaasnevatest terviseriskidest teadlikud. See on suure tõenäosusega tingitud asjaolust, et kiirtoit on hõlpsasti kättesaadav, maitsev ja hinnalt pigem soodne. Uuringust selgus ka, et nii meeste kui ka naiste keskmine kehamassiindeks viitab ülekaalulisusele. Ka Tervise Arengu Instituudi andmetel on Eestis peaaegu pooled meestest ülekaalulised ja naistest üks kolmandik (Eesti täiskasvanud…2019). Ülekaaluliste meeste suurem arv võib olla tingitud sellest, et mehed ei pööra oma tervisele ja toitumisele nii palju tähelepanu kui naised. Kõige suurem KMI oli 56–79-aastaste uuringus osalejate seas. See võib olla tingitud sellest, et enamasti ei ole vanemad inimesed füüsiliselt nii aktiivsed kui noored ning vananedes aeglustub ka ainevahetus. Samuti võib vanemaealistel esineda ka tervi seprobleeme, mis takistavad füüsilist aktiivsust (nt liigeste kulumine).

194
LÕPUTÖÖDEST

Uuringust selgus, et Eestis elavad mehed käivad kiirtoidurestoranides rohkem kui naised. Üle poole meestest külastas kiirtoidukohti kord näda las, kuid naistest vaid veidi üle veerandi. Küll aga oli käesolevas uuringus suurem osa vastajatest naissoost ja üks kümnendik vastajatest meessoost, mistõttu ei saa teha lausalisi järeldusi. Selgus, et vanusega väheneb kiirtoidu tarbimine. Sama tulemus selgus ka USA uuringust, mille kohaselt tarbisid noorukid vanematest inimestest enam kiirtoitu (Fryar jt 2018). Põhjus, miks nooremad inimesed tarbivad rohkem kiirtoitu kui vanemad, võib sõltuda mitmest tegurist – noore matel inimestel puudub ehk piisav oskus süüa teha, nad ei mõtle pikas perspektiivis oma tervisele ja tunnevad rohkem sotsiaalselt survet oma sõpradelt. Lisaks leiavad noored tõenäoliselt, et kooli, töö, hobide ja muu sotsiaalelu kõrval hoiab kiirtoidu söömine aega kokku. Selgus, et põhi- ja keskharidusega inimesed tarbivad kiirtoitu rohkem kui kõrgharidusega vastajad. Sama leiti ka Tartu Ülikooli magistritöös, kus ülekaaluliste osakaal oli tunduvalt suurem keskharidusega inimeste seas (Veerla 2014).

Käesolevas uuringus toodi peamiste kiirtoidu tarbimise põhjustena välja meeldiv maitse, mugavus ja hind. Taskukohasus oli noorema vanuserüh ma ja keskharidusega inimeste jaoks kõige tähtsam tegur. Kiirtoidu suu renenud tarbimine (Ashakiran ja Deepthi 2012) võib seotud olla sellega, et inimeste elutempo on muutunud üha hoogsamaks ning see on kõige mugavam ja odavam lahendus kiire kõhutäie saamiseks.

Põhiharidusega vastajate teadlikkus kiirtoidust oli kõige kasinam. Vas tavale tulemusele jõuti ka USA-s läbiviidud uuringus (Blanck jt 2007). Samas oli käesolevas uuringus põhiharidusega vastajaid kõige vähem, mistõttu ei saa kindlalt väita, et teadmised erinevad põhi- ja kõrg-/keskha ridusega inimeste vahel just haridustaseme tõttu. Uuring näitab teadlik kuse erinevusi ka vanuse lõikes. Noorem vanuserühm oli kõige teadlikum. Tänapäeval on tervislik toitumine aktuaalsem kui paarkümmend aastat tagasi. Sellekohaseid esmaseid teadmisi antakse edasi juba lasteaias, peale

195 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

selle on toiduvalik kauplustes tunduvalt rikkalikum kui enne vabariigi taasiseseisvumist.

Järeldused

Igapäevaseid kiirtoidukohtade külastajaid on Eesti elanike seas vähe. Mehed käivad kiirtoidukohtades sagedamini kui naised ja üle poole mees test teeb seda iga nädal. Kahe noorema vanuserühma lõikes külastati kõige enam kiirtoidukohti kord kuus ja kaks vanemat vanuserühma te gid seda kõige enam paar korda aastas. Mida noorem oli vastaja, seda sagedamini ta kiirtoidukohas käis. Eesti täiskasvanud elanike teadmised kiirtoidust ja sellega kaasneda võivatest terviseriskidest olid pigem head. Kõige paremad olid teadmised 18–29-aastaste noorte seas. Elukoht kiir toidukohtade läheduses ei mõjutanud külastamise sagedust. Põhiharidu sega inimeste teadlikkus oli kõige väiksem. Meeste ja naiste teadlikkus oli samal tasemel.

Allikaloend

Ashakiran, S., Deepthi R.(2012). Fast foods and their impact on health. Journal of Krishna Institute of Medical Sciences University, 1(2): 7–8.

Blanck, H.M., Atienza, A., Yi, S.H., Masse, L., Yaroch, A., Zhang, J. (2007). Factors influencing lunchtime food choices among working americans. Health Education & Behavior, 36(2): 9–10.

Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuring 2018. Tervise Arengu Instituut. (2019).

https://intra.tai.ee/images/prints/documents/155471416749_TKU2018_ kogumik_28mar2019_1.pdf (16.05.2022)

Fryar, C.D., Hughes, J.P., Herrick, K.A., Ahluwalia, N. (2018). Fast Food Consump tion Among Adults in the United States, 2013–2016. National Center for Health Statistics, 1–2.

Hossain, M.M., Islam, M.Z. (2020). Fast food consumption and its impact on health. Eastern Medical College Journal, 5(1): 28–29.

Joseph, N., Nelliyanil, M., Rai, S., R.B.,Y.P., Kotian, S.M., Ghosh, T., Singh, M. (2015). Fast food consumption pattern and its association with overweight among high

196
LÕPUTÖÖDEST

school boys in Mangalore city of Southern India. Journal of Clinical and Diagnostic Research, 9(5): 13.

Kuidas läheb Eestis tegutsevatel kiirtoidukettidel. (2019). Delfi.

https://arileht.delfi.ee/artikkel/87568961/kuidas-laheb-eestis-tegutsevatel-kiirtoi dukettidel. (03.03.2022).

Veerla, L. (2014). Ülekaalulisus ja selle seosed toitumisharjumuste ja kehalise aktiiv susega 25-aastaste Eesti täiskasvanute seas. Tartu Ülikool, Tervishoiu instituut. Magistritöö rahvatervishoius.

Tervisliku toitumise tähendus ja sisu Eesti tarbijaskonna seas. (2008). Toiduliit. Fak tum & Ariko.

197 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

SISSEKASVANUD VARBAKÜÜNE ETIOLOOGIA JA LEVIMUS, SISSEKASVANUD VARBAKÜÜNEST TINGITUD TERVISEPROBLEEMID NING MITTEKIRURGILISED SEKKUMISVÕIMALUSED TERVISEPROBLEEMIDE ENNETAMISEKS JA LEEVENDAMISEKS

Etiology of Ingrown Toenails, Prevalence of Ingrown Toenails, Health Problems Caused by Ingrown Toenails And Non-surgical Interventions to Prevent And Alleviate These Health Problems

Abstract

Nails have both a functional and aesthetic role. An ingrown toenail, also known as onychocryptosis, or unguis incarnatus occurs when the nail plate grows into the adjacent periungual skin, causing pain, redness, swelling, and inflamma tion. Without intervention, pain and other health problems caused by ingrown nails can cause difficulties with day-to-day functioning by inhibiting normal activities and negatively affecting the quality of life in general.

The aim of this study was to describe the etiology of ingrown toenails, preva lence of ingrown toenails, health problems caused by ingrown toenails and non-surgical interventions to prevent and alleviate respective health problems. The study was based on a science literature review.

Ingrown toenails are a common health problem that various health professio nals face in their practice. In the course of their work, nurses have an oppor tunity to notice potential or existing problems of patients and, depending on the situation, also to intervene: to prevent, advise, find methods for relief and treatment.

198
LÕPUTÖÖDEST
ARTIKLID

The results of this study revealed that no consensus has been reached for the etiology of ingrown toenails. Both exogenous and endogenous causes are identi fied in the etiology of ingrown toenails. This is a widespread problem in clinical practice and, according to several authors, mainly affects adolescents and young adults, as well as the elderly. There is no clear evidence whether the problem affects more men than women or vice versa. The main health problems caused by an ingrown toenail are pain, infections, complications, and the chronicity of the disease, which, without intervention, will have a negative impact on a person’s daily life. Non-surgical intervention for ingrown toenails provides rapid pain relief and does not interfere with a person’s daily life. Non-surgical relief measures include proper foot and nail care and suitable footwear. The most common non-surgical interventions for ingrown toenails are cotton wick insertion, taping, application of a gutter splint or cotton nail cast, orthonyxia, angle correction technique, artificial nail.

Keywords: ingrown toenail, etiology, health problems, non-surgical inter vention, prevention, alleviate, prevalence

Sissejuhatus

Küüntel on nii funktsionaalne kui ka esteetiline roll. Sissekasvanud var baküüs ehk onühhokrüptoos ehk unguis incarnatus on kahjustus, mille korral küüneserv või -nurk kasvab ümbritseva naha sisse, põhjustades valu, punetust, turset ja põletikku. Enim on ohustatud esimene varvas, kuid see võib tekkida ka kõikidel teistel varvastel. Sissekasvanud var baküüs on üks levinumaid probleeme nahahaiguste valdkonnas ning sellest põhjustatud valu ja kaasnevad terviseprobleemid võivad sekku miseta mõjutada inimese igapäevaelu, pärssides tavapäraseid tegevusi ning mõjudes negatiivselt üldisele elukvaliteedile (Khunger ja Kandhari 2012, Mainusch ja Löser 2018, Gera 2019). Sissekasvanud varbaküüs on probleem, millega puutuvad kokku erinevad tervishoiuvaldkonna spet sialistid (Moellhoff jt 2021). Õdedel on hea võimalus töö käigus märgata patsientide sissekasvanud varbaküünest tingitud potentsiaalseid või juba tekkinud terviseprobleeme ning sekkuda nende ennetamiseks ja leevendamiseks mittekirugiliselt.

199 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Uurimistöö eesmärk oli tõenduspõhistele allikatele tuginedes kirjeldada sissekasvanud varbaküüne etioloogiat, levimust ja sellisest varbaküünest tingitud terviseprobleeme ning mittekirurgilisi sekkumisvõimalusi nende ennetamiseks ja leevendamiseks.

Ülevaateartikli aluseks on kirjanduse ülevaate meetodil koostatud uuri mistöö, milles on kasutatud 27 teemakohast erialast teadusartiklit.

Võtmesõnad: sissekasvanud varbaküüs, etioloogia, levimus, terviseprob leemid, mittekirurgiline sekkumine, ennetamine, leevendamine

Tulemused ja arutelu

Sissekasvanud varbaküüne etioloogiast ei ole selles artiklis refereeritud teiste artiklite autorite hinnangul ühest arusaama. Hogani jt (2009) hinnangul on sissekasvanud varbaküünt põhjustavate tegurite kohta palju teooriaid, kuid järeldused on pigem arvamus- ja kogemuspõhised kui teadusuuringutele tuginevad. Kuru ja Olçar (2020) leiavad, et uurimusi sissekasvanud varbaküüne etioloogia kohta napib ning teema on teadus kirjanduses pälvinud vähest tähelepanu seetõttu, et seda terviseproblee mi ei peeta tähtsaks. Pigem keskendutakse uurimistöödes ravimeetoditele. Ühtlasi on haiguse tekkepõhjuste (näiteks küünelõikamise tehnika mõju) uurimine kõrgetasemelise juhuvalimiga uuringu abil keeruline (Hogan jt 2009). Siinjuures aga tuuakse sissekasvanud varbaküüne etioloogias siiski välja nii endogeenseid kui ka eksogeenseid tegureid (Mainusch ja Löser 2018).

Endogeensetest teguritest on sissekasvanud varbaküüne tekkes leitud seoseid küüneplaadi ja/või selle kasvu eripära ja kaasasündinud onühhok rüptoosiga (Heidelbaugh ja Lee 2009, Khunger ja Kandhari 2012, Mai nusch ja Löser 2018, Vural jt 2018, Gera jt 2019, Kesavan jt 2020, Kuru ja Olçar 2020). Samuti on varbaküüne sissekasvamisega seostatud varvaste pikkust, kuid need väited on selle artikli autorite arvates vastukäivad. Martínez-Nova jt (2007) sõnul suureneb varbaküüne sissekasvamise

200
LÕPUTÖÖDEST

risk sellisel juhul, kui inimesel on esimene varvas teistest varvastest pikem. Samas on leitud suurem soodumus nendel, kellel on esimene ja teine varvas võrdse pikkusega, kuid esimene metatarsaalluu on teisest lühem, samuti neil, kellel on esimene varvas teisest lühem (Eekhof jt 2012). Labajala anatoomilised eripärad, näiteks lampjalgsus ja normist kõrvalekalduv jalapöid, võivad olla varbaküüne sissekasvamisel endo geenseteks teguriteks (Cho jt 2018, Kuru ja Olçar 2020, Dincer Rota jt 2021, Kim jt 2022).

Varbaküüne sissekasvamiseks tuuakse välja arvukalt eksogeenseid põhju si: näiteks ebapiisav jalahooldus, korduvad traumad, eelkõige kitsaste jala nõude tõttu varbale avalduv surve, rasvumine, pidev jalgade ülekoormus, teatud haigused ja ravimid. Kuigi lõplikult paikapidavaid uuringuid pole korraldatud, peetakse kogemuspõhiselt peamiseks varbaküüne sissekasvamise põhjuseks küünte lõikamise hooletut ja valet tehnikat, sealhulgas ka ebakvaliteetsete maniküürivahendite kasutamist (Martínez-Nova jt 2007, Heidelbaugh ja Lee 2009, Hogan jt 2009, Khunger ja Kandhari 2012, Cho jt 2018, Mainusch ja Löser 2018, Vural jt 2018, Mayeaux jt 2019, Thakur jt 2020).

Sissekasvanud küüs on nahahaiguste valdkonnas üks levinumaid problee me, näiteks Ameerika Ühendriikides on hinnatud, et sissekasvanud var baküüne probleemi esineb üldpopulatsioonist 2,5–5%-l ning sissekasva nud varbaküüned moodustavad ligikaudu 20% kõigist jalaprobleemidest (Heidelbaugh ja Lee 2009, Cho jt 2018, Mainusch ja Löser 2018, Mayeaux jt 2019). Sissekasvanud varbaküüne esinemissageduse kohta Eestis ei ole uurimistöö autoritele teadaolevalt kättesaadavaid andmeid. Kasutatud teaduskirjanduse põhjal saab nentida, et kuigi haigestumist esineb kõi kides vanuserühmades, on esinemissageduse tippudena enim mainitud teisme- ja varast täiskasvanuiga (Martínez-Nova jt 2007, Bryant ja Knox 2015, Ezekian jt 2017, Geizhals ja Lipner 2019, Stacey, 2019, Stewart jt 2020) ning eakaid (Geizhals ja Lipner 2019). Cho jt (2018) seostavad sissekasvanud varbaküüne levikut teisme- ja noorukieas suure kehalise

201 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

aktiivsusega. Noorukid ka higistavad rohkem, mis muudab küüned ja naha pehmemaks, mistõttu küüned lõhenevad kergemini ning pehme naha tõttu on küünel suurem võimalus seda läbistada. Samuti tõuseb kaal selles eas kiiresti, sest kehas tekivad hormonaalsed muutused (Eekhof jt 2012, Jakubowska ja Wcisło‐Dziadecka 2021). Thakuri jt (2020) uurimu ses nimetatakse varbaküüne sissekasvamise mõjuritena noorukieas liiga kitsaid jalanõusid, hüperhidroosi, sportlikku aktiivsust, traumasid, valet küünelõikamise tehnikat, rasvumist. Eakate puhul tuuakse varbaküüne sissekasvamise riskiteguritena välja küüne ja küünevalli paksenemist ning küüneplaadi kumerdumist, mis on suures osas põhjustatud loomulikust vananemisprotsessist, samuti kaasuvaid haigusi ja ebapiisavat küüne hooldust (Heidelbaugh ja Lee 2009, Thakur jt 2020).

Artikli autorid ei leidnud teaduskirjanduse põhjal valitsevat seisukohta, kas sissekasvanud varbaküüne probleemist on mõjutatud rohkem mehed või naised. Hulk autoreid on leidnud, et probleem esineb umbes kaks korda sagedamini meeste seas (Martínez-Nova jt 2007, Khunger ja Kandhari 2012, Bryant ja Knox 2015, Ezekian jt 2017, Cho jt 2018, Stacey, 2019, Moellhoff jt 2021). Noorte meeste puhul nähakse probleemi tekkes suurt mõju küünte hooldamise harjumustel ja kitsastel jalatsitel (Eekhof jt 2012, Mayeaux jt 2019). Samas Cho jt (2018) uuring näitas, et suurem levimus on naiste hulgas ja põhjuseks kitsaste kingade kandmise harjumus nooremas eas. Sellele statistikale võib Cho jt (2018) hinnangul kaasa aidata aga naiste suurem valmisolek pöörduda jalaravispetsialistide ja arstide poole.

Enamik artiklis refereeritud autoreid leiab, et sissekasvanud varbaküüs ei ole pelgalt esteetiline probleem, vaid haigus, mis võib hakata negatiivselt mõjutama nii inimese füüsilist kui ka vaimset tervist. Sissekasvanud var baküünest põhjustatud valu, põletik ning sellega kaasnevad probleemid, sh kõndimisraskused, võivad sekkumiseta mõjutada inimese igapäevaelu, pärssides tavapäraseid tegevusi, näiteks sportimist ja koolis või tööl käi mist. Laiemalt vaadates koormab haigus ühiskonda ja tervishoiusüsteemi

202
LÕPUTÖÖDEST

(Khunger ja Kandhari 2012, Borges jt 2017, Gera 2019, Stewart jt 2020). Peale valu ja funktsionaalsete häirete võib sissekasvanud varbaküüs kaasa tuua emotsionaalseid probleeme, mõjutada negatiivselt isiklikke suhteid ja seksuaalelu (Borges jt 2017, Stewart jt 2020). Samas ei ole sissekasva nud varbaküüne haiguse üsna suurele esinemissagedusele ning otsestele ja kaudsetele mõjudele vaatamata selle tagajärgi elukvaliteedile uurimis töödes süstemaatiliselt hinnatud. Artikli autoritel õnnestus leida üks uuring, mille tulemustest ilmnes, et haigus mõjutab produktiivses eas täiskasvanute (n = 90) elukvaliteeti „mõõdukalt“ või „tõsiselt“ negatiivselt, sest valu häirib eelkõige sotsiaalset elu ja vabaajategevusi (Borges jt 2017). Sissekasvanud varbaküüne haigusprotsess jagatakse enamasti kolmeks staadiumiks: kerge, mõõdukas, raske (Heidelbaugh ja Lee 2009, Haneke 2012, Geizhals ja Lipner 2019, Gera jt 2019). Mittekirurgilisi ehk küüsi säilitavaid ehk konservatiivseid sekkumismeetodeid kasutatakse üld juhul kergelt kuni mõõdukalt sissekasvanud küünte puhul (Eekhof jt 2012, Gera jt 2019, Mayeaux jt 2019, Moellhoff jt 2021). Sekkumisviisi otsuse kaalumisel tuleb haiguse staadiumi kõrval lähtuda ka konkreetse patsiendi sissekasvanud varbaküüne etioloogiast, kliinilisest leiust ja sümptomitest, igapäevaelu harjumustest ning ravisoostumusest (Geiz hals ja Lipner 2019, Thakur jt 2020). Mittekirurgiline sekkumine aitab leevendada sümptomeid, ennetada probleemi süvenemist ja kordumist. Lisaks ei ole vähetähtis, et selline raviviis on kulutõhus. Seejuures tuleb aga arvestada pikema raviajaga, sh regulaarse järelkontrolliga. Ühtlasi peab patsient olema valmis protsessis ise aktiivselt osalema (Eekhof jt 2012, Geizhals ja Lipner 2019, Gera jt 2019, Mayeaux jt 2019, Stewart 2020, Jakubowska ja Wcisło‐Dziadecka 2021).

Sissekasvanud varbaküüne mittekirurgilisi leevendus- ja raviviise on arvukalt, alustades hügieenist, tampoonimisest ja plaasterdamisest kuni rennlahase ja ortoneksiani. Sissekasvanud varbaküüne ühe tähtsama en netus- ja leevendusvõttena soovitatakse patsiendile õpetada õiget küüne lõikamise tehnikat – küüne distaalsed nurgad peavad jääma nähtavaks ja

203 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

selgelt eristatavaks, et küüneplaadi külgmised servad saaksid küünevallist mööda kasvada ega tungiks küünevalli (Khunger ja Kandhari 2012, Gera 2019, Mayeaux jt 2019, Stacey 2019). Samuti tuleb juhtida tähelepanu igapäevase hügieeni tähtsusele, et hoida varbaküüned puhtad ja vähen dada infektsiooniohtu (Mainusch ja Löser 2018).

Sissekasvanud varbaküüne puhul peab lihtsa konservatiivse leevendus võttena esmalt kõrvaldama võimaliku surve varvastele. Tuleb kriitiliselt hinnata jalanõusid ja vahetada need vajaduse korral välja piisava laiusega, eelistatult lahtise varbaosaga jalatsite vastu, mis ühtlasi aitavad vähen dada liigset higistamist (Ezekian jt 2017, Mayeaux jt 2019, Moellhof jt 2021). Küünevallile avalduvat survet saab vähendada vastavate ortooside ja varbavahedega ning neid soovitatakse ka labajala deformatsioonide korral surve nõrgendamiseks esimesele varbale (Geizhals ja Lipner 2019, Kim jt 2022).

Üks lihtsamaid sissekasvanud varbaküüne mittekirurgilisi sekkumisi on tampoonimine (ingl k cotton wick insertion, cotton-wool insertion under the corner of the nail, cotton packing, placing wisps of cotton or dental floss under the ingrown lateral nail edge). Sissekasvanud varbaküüne distaalse nurga alla asetatakse väike vati- või marlitampoon või -taht, mis tõstab küünenurka ning vähendab survet küünevallile (Haneke 2012, Tsunoda ja Tsunoda 2014, Watabe jt 2015, Geizhals ja Lipner 2019, Mayeaux jt 2019, Thakur jt 2020, Moellhof jt 2021).

Plaasterdamise (ingl k band-aid, tape, taping) meetodeid on mitu ning seda peetakse kõige mugavamaks ja valutumaks sissekasvanud varbaküüne mittekirurgiliseks raviviisiks. Eesmärk on eraldada küüneserv küüne vallist, et kaoks surve küünevallile, tõmmates küünevalli plaastriga küü neplaadist eemale. Seejuures on tähtis mitte plaasterdada nii tugevasti, et see ahendaks vereringet (Eekhof jt 2012, Watabe jt 2015, Geizhals ja Lipner 2019, Moellhof jt 2021).

204
LÕPUTÖÖDEST

Levinud mittekirurgiline ravimeetod on väikese rennlahase (ingl k gutter splint) kasutamine. Lahas soovitatakse lõigata näiteks steriilse veenisisese infusioonisüsteemi liinist või libliknõela küljest. Seejuures lõigatakse pealmine osa lahti ja üks ots diagonaalis, et seda oleks lihtne sisestada. Probleemse küüne nurk tõstetakse veidi üles (vajaduse korral kasutatakse lokaalanesteesiat), et vabastada külgmine küüneserv. Toruke paigaldatak se küüneserva ja küünevalli vahele küünesüvendisse ning kinnitatakse näiteks plaastriga (Heidelbaugh ja Lee 2009, Haneke 2012, Khunger ja Kandhari 2012, Ezekian jt 2017, Geizhals ja Lipner 2019, Mayeaux jt 2019, Thakur jt 2020)

Kui sissekasvanud varbaküüne põhjuseks on küüneplaadi kõverus, siis on tõhus meetod ortoneksia ehk küünte klambritega fikseerimise teh nika, kasutades erinevaid klambreid ning plaate küünte normaalse kuju taastamiseks ja kasvumustri parandamiseks (Haneke 2012, Tsunoda ja Tsunoda 2014, Watabe jt 2015, Ezekian jt 2017, Geizhals ja Lipner 2019, Mayeaux jt 2019, Thakur jt 2020).

Mittekirurgiliseks meetodiks on ka vatikips (ingl k cotton nail cast), mille puhul paigaldatakse esmalt U-kujuline puuvillane vatitükike tangide abil küünevalli ja küüneserva vahele ning küüneplaadi alla. Siis kinnitatakse see tsüanoakrülaadiga, et tekiks n-ö kips. Tänu sellele saab lühike või halvasti lõigatud küüs kasvada õigesti ja ei kasva küünevalli sisse (Gutiérrez-Mendoza jt 2015, Mayeaux jt 2019).

Nurga korrigeerimise meetodit kasutatakse sissekasvanud varbaküünel, kui küüs on paks ning suure kumerusega, vähendades viilides selle pak sust 50–75%. Protseduuri korratakse iga kahe kuu tagant, et küüs muu tuks õhemaks, pehmemaks ja lamedamaks (Khunger ja Kandhari 2012).

Distaalselt sissekasvanud küüne puhul kasutatakse akrüülist kunstküünt ehk proteesi. Kunstküüs kleebitakse füsioloogilise kuju taastamiseks

205 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

distaalsesse otsa (Haneke 2012, Khunger ja Kandhari 2012, Tsunoda ja Tsunoda 2014, Watabe jt 2015, Geizhals ja Lipner 2019, Thakur jt 2020). Mittekirurgiline sekkumine toob kiiret leevendust ega sega inimese ta vapärast elu. Samuti on sellised meetodid kulutõhusad, aidates vältida kirurgilist ravi, millega üldjuhul kaasneb suurem valu ja töövõimetus teatud ajaks (Heidelbaugh ja Lee 2009, Khunger ja Kandhari 2012, Geiz hals ja Lipner 2019). Selle artikli aluseks oleva uurimistöö jaoks läbi töötatud teaduskirjandus osutab, et tõenäoliselt on tulemuslik alustada sissekasvanud varbaküüne ravi just mittekirurgilise meetodiga, sest kuigi näiteks Eekhofi jt (2012) uurimuse järgi on kirurgilised meetodid tõhu samad probleemi kordumise ärahoidmisel, kaasnevad nendega suurem infektsioonirisk, valu ning pikk paranemisperiood.

Järeldused

Ühesele seisukohale sissekasvanud varbaküüne ehk onühhokrüptoosi etioloogias ei ole selle artikli autorite hinnangul uurimistöödes jõutud. Põhjustavate tegurite kohta on palju teooriaid, kuid järeldused on pigem arvamus- ja kogemuspõhised, sest paikapidavaid kliinilisi uuringuid ei ole teadaolevalt korraldatud. Sissekasvanud varbaküüne etioloogias tuuakse välja nii endogeenseid kui ka eksogeenseid põhjusi.

Sissekasvanud varbaküüs on kliinilises praktikas levinud terviseprobleem, mis on kasvutendentsis ning puudutab enamiku autorite hinnangul ees kätt nooruki- ja noores täiskasvanueas inimesi ning eakaid. Ei ole ühest vastust, kas probleem mõjutab rohkem mehi või naisi. Sissekasvanud var baküünest põhjustatud peamised terviseprobleemid on valu, infektsioo nid, tüsistused ning haiguse krooniliseks muutumine, mis sekkumiseta mõjutavad inimese igapäevaelu, pärssides tavapäraseid tegevusi, näiteks sportimist, koolis või tööl käimist.

Mittekirurgilist sekkumist soovitab enamik autoreid inimestele, kel lel on kerge kuni mõõduka raskusastmega sissekasvanud varbaküüs.

206
LÕPUTÖÖDEST

Mittekirurgiline sekkumine leevendab kiiresti valu ega häiri inimese tavapärast elu. Lisaks on mittekirurgilised meetodid kulutõhusad, ai dates ära hoida kirurgilist sekkumist, millega tavaliselt kaasneb suurem valu ja töövõimetus teatud ajaks. Mittekirurgilised leevendusmeetmed algavad õigest jala- ja küünehooldusest ning sobivate jalanõude valikust. Sissekasvanud varbaküüne levinumad mittekirurgilised sekkumised on tampoonimine, plaasterdamine, rennlahase või vatikipsi paigaldamine, ortoneksia, küünenurkade korrektsioon ja kunstküüs.

Allikaloend

Borges, A. de P. P., Pelafsky, V. P. C., Miot, L. D. B., Miot, H. A. (2017). Quality of Life With Ingrown Toenails. Dermatologic Surgery, 43(5): 751–753.

Bryant, A., Knox, A. (2015). Ingrown toenails: the role of the GP. March 2015 Australian Family Physician, 44(3): 102–105.

Cho, S. Y., Kim, Y., C., Choi, J. W. (2018). Epidemiology and bone-related comorbidities of ingrown nail: A nationwide population-based study. The Journal of Dermatology, 45(12): 1418–1424

Dincer Rota, D., Bozduman, Ö., Tanacan, F. E., Uğurlar, M., Aksoy Sarac, G., Yapıcı Uğurlar, Ö., Erdoğan, F. G. (2021). Abnormal foot angles has an association with ingrown toenail. International Journal of Clinical Practice, 75(10).

Eekhof, J. A., Van Wijk, B., Knuistingh Neven, A., & van der Wouden, J. C. (2012). Interventions for ingrowing toenails. April 2012 Cochrane Database of Systematic Reviews, 4(4): CD001541.

Ezekian, B., Englum, B. R., Gilmore, B. F., Jina K., Leraas, H. J., Rice, H. E. (2017). Onychocryptosis in the Pediatric Patient: Review and Management Techniques. Clinical Pediatrics, 56(2): 109–114.

Geizhals, S., Lipner, S. R. (2019). Review of Onychocryptosis: Epidemiology, Pathoge nesis, Risk Factors, Diagnosis and Treatment. Dermatology Online Journal, 25(9): 13030.

Gera, S. K., Zaini, H., Wang , S., Rahaman, S., Chia, R. F., Lim, K. B. L. (2019). Ingrowing toenails in children and adolescents: is nail avulsion superior to nonoperative treatment? Singapore Medical Journal, 60(2): 94–96.

207 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Gutiérrez-Mendoza, D., De Anda Juárez, M., Ávalos, V. F., Martínez, G. R., DomínguezCherit, J. (2015). “Cotton Nail Cast”: A Simple Solution for Mild and Painful Lateral and Distal Nail Embedding. Dermatologic Surgery, 41(3), 411–414.

Haneke, E. (2012). Controversies in the Treatment of Ingrown Nails. Dermatology Research and Practice. Epub 2012 May 20

Heidelbaugh, J. J., Lee, H. (2009). Management of the Ingrown Toenail. American Family Physician,79(4): 303–8.

Hogan, A. M., Broe, D., Stunnell, H., Bobart, A., Ridgway, P. F. (2009). A Case-Control Study of Visual Acuity in Onychocryptosis. International Journal of Dermatology, 48(11): 1183–1186.

Jakubowska, M., Wcisło‐Dziadecka, D. (2021). Conservative management of a severe case of onychocryptosis at a podiatric clinic – A case report. Journal of Cosmetic Dermatology

Kesavan, R., Sasikumar, C. S., Gandeban, A. (2020). Onychocryptosis complicated with osteomyelitis – A case report from tertiary wound care center in South India. Indian J Case Reports, 6(9): 523–525.

Khunger, N., Kandhari, R. (2012). Ingrown Toenail. Indian Journal of Dermatology, Venereology, and Leprology, 78(3): 279–89.

Kim, J., Kim, K., Kwon, M., Cho, J., Seilern und Aspang, J. (2022). The association between foot alignment and the development of ingrown toenails: A case-control study in a young adult military population. Foot and Ankle Surgery, 28(1): 119–125.

Kuru, T., Olçar, H. A. (2020). Evaluation of The Relationship Between Ingrown Toenail and Hallux Interphalangeal Angle. East J Med, 25(3): 356–361.

Mainusch, O. M., Löser, C. R. (2018). Eingewachsene Zehennägel – Optionen für die tägliche Praxis. Der Hautarzt.

Martínez-Nova, A., Sánchez-Rodríguez, R., Alonso-Peña, D. (2007). A New Onyc hocryptosis Classification and Treatment Plan. Journal of the American Podiatric Medical Association, 97(5): 389–393.

Mayeaux, E. J., Carter, C., Murphy, T. E. (2019). Ingrown Toenail Management. Am Fam Physician, 100(3): 158–164.

Moellhoff, N., Polzer, H., Baumbach, S. F., Kanz, K. G., Böcker, W., Bogner-Flatz, V. (2021). Unguis incarnatus – konservative oder operative Therapie? Ein praktischer

208
LÕPUTÖÖDEST

Behandlungsalgorithmus. Unfallchirurg. 124(4): 311–318. Published online 2020 Oct 27. German.

Stacey, S. K. (2019). A practical guide to the care of ingrown toenails. The Journal of Family Practice, 68(4): 199–203.

Stewart, C. R., Algu, L., Kamran, R., Leveille, C. F., Abid, K., Rae, C., Lipner, S. R. (2020). Patient Satisfaction with Treatment for Onychocryptosis: A Systematic Review. Skin Appendage Disorders, 6(5): 272–279.

Thakur, V., Vinay, K., Haneke, E. (2020). Onychocryptosis – decrypting the controver sies. International Journal of Dermatology, 59(6): 656–669.

Tsunoda, M., Tsunoda, K. (2014). Patient-Controlled Taping for the Treatment of Ingrown Toenails. The Annals of Family Medicine, 12(6): 553–555.

Vural, S., Bostanci, S., Pelin Kocyigit, P., Caliskan, D., Baskal, N., Aydin, N. (2018). Risk Factors and Frequency of Ingrown Nails in Adult Diabetic Patients. The Journal of Foot & Ankle Surgery, 57: 289–295.

Watabe, A., Yamasaki, K., Hashimoto, A., Aiba, S. (2015). Retrospective Evaluation of Conservative Treatment for 140 Ingrown Toenails with a Novel Taping Procedure. Acta Dermato-Venereologica, 95: 822–825.

209 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

RINNAVÄHI RAVIST TINGITUD KÄELÜMFÖDEEM, RISKITEGURID JA PATSIENDI ENESEHOOLDUSPÕHIMÕTTED

The Nature, Risk Factors and the Principles of Patient Self-Care to the Breast Cancer-Related Lymphoedema.

Abstract

Arm lymphedema is the most common lifelong complication of breast cancer. Lymphedema is an excessive accumulation of protein-rich lymph fluid in the intercellular space due to a damaged lymphatic system. Based on evidencebased sources, the dissertation describes the nature of arm lymphedema, the risk factors, and patient self-care policies. The study found that risk factors for lymphedema following breast cancer treatment include removal of regional lymph nodes, radiation therapy, weight fluctuations or becoming overweight, wound infections, a history of lymphangitis, lack of physical activity with impaired arm motility, poor skin care, and limited knowledge of lymphedema.

There are scientifically proven effective principles of self-care, simple and prac tical activities taking care of the arm and the whole body for patients with breast cancer-related arm lymphedema. Raising patients’ awareness of the post-treatment complications of breast cancer by healthcare professionals and the systematic and conscious application of self-care will enable patients to cope better with this debilitating problem. It is important for patients treated for breast cancer to maintain a normal weight, eat healthily, train in accordance with the instructions, wear compression sleeves and prevent skin injuries. Any nurse with greater awareness in this area can contribute to counseling patients affected by lymphedema.

The dissertation is a theoretical literature review, where the object of research is literary sources. The 34 sources has been used in compiling the research.

210
LÕPUTÖÖDEST
ARTIKLID

Keywords: breast cancer, breast cancer-related lymphedema, risk factors, self-care.

Sissejuhatus

Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel oli 2020. aasta lõpu seisuga üle maailma elus 7,8 miljonit naist, kellel diagnoositi viimase viie aasta jooksul rinnavähk, mis teeb sellest maailma kõige levinuma vähivormi. Ka Eestis on rinnavähk naistel kõige sagedam pahaloomuline kasva ja. Eesti Tervise Arengu Instituudi tervisestatistika ja terviseuuringute andmetel diagnoositi naistel 2019. aastal kõigi kasvajate hulgas 843 rinnavähi esmajuhtu. Padrik ja Tõnisson (2020) toovad välja, et rinna vähi risk suureneb vanusega, enamik juhte diagnoositakse pärast 50. eluaastat. Võrreldes meestega esineb naistel rinnavähki ligikaudu sada korda sagedamini. Peamised riskitegurid on pärilik eelsoodumus, vähieelsed seisundid, hormonaalsed, sh reproduktiivsed tegurid ja menopausi hormoonasendusravi, rinnanäärmete tihedus ja tervisekäitumuslikud tegurid. Rinnavähi varaseks avastamiseks kutsutakse Eestis rinnavähi sõeluuringule naisi vanuses 50–68 eluaastat (Rinnavähi… i.a.). Seetõttu on rinnavähi avastamine ja diagnoosimine selles vanuserühmas võrreldes teistega suurem.

Rinnavähi staadiumi arvestades valitakse ravimeetodid. Nendest sõltub, kui suurel määral saab füüsilise kahjustuse vastava piirkonna lümfisüs teem. Rinnavähiga seotud lümfödeemi (breast cancer-related lymphedema, BCRL) esinemissageduse süstemaatilises ülevaates ja metaanalüüsis tõid DiSipio jt (2013) välja, et patsientidel, kellele tehti aksillaarsete lümfisõl mede dissektsioon, tõusis lümfödeemi esinemissagedus 19,9%-ni, kuid nendel, kellele tehti valvurlümfisõlmede biopsia, langes see 3–8%-ni. Fu (2014) on märkinud BCRL-i esinemissageduseks 40%, kuid Thomas (2021) toob oma ülevaateartiklis välja, et pärast rinnavähi ravi tekib lümfödeem ühel juhul viiest. Tõdeti, et lümfödeemi mõõtmismeetodite erinevus muudab uurimistulemuste analüüsimise keeruliseks ja seletab BCRL-i esinemissageduse märkimisväärset erinevust. Mitme uurimistöö

211 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

tulemustes järeldati, et rinnavähiga seotud lümfödeem on eluaegne kroo niline haigus. Selle kõige tähtsamad raviga seotud tekkepõhjused on aksillaarsete lümfisõlmede dissektsioon (axillary lymph node dissection, ALND) ja lümfisüsteemi obstruktsioon. Lümfödeemi teket soodustab operatsioonijärgne kiiritusravi, patsiendi rasvumine, suur kehamassiin deks või kehakaalu kõikumine, haavainfektsioon, lümfangiit anamnee sis, traumad, vähene füüsiline aktiivsus käemotoorika halvenemisega, vähesed teadmised lümfödeemi riskidest ja selle ennetamisest (DiSipio jt 2013, Ugur jt 2013, Fu 2014, Ochalek jt 2017, Sayegh jt 2017). Mõned uurimused lisavad lümfödeemi tekkeriskide hulka ka subkliinilise turse (Sayegh jt 2017) ja tselluliidi (Ferguson jt 2016, Sayegh jt 2017).

Patsientidel peab kujunema arusaam, et tervishoiutöötajad ei saa üksi patsiendi tervise eest vastutada, kuid nad saavad patsienti õpetada ja juhendada, kuidas kasutada individuaalseid enesehooldustoiminguid tervise säilitamise heaks. Patsiendid peavad võtma eluaegse vastutuse enda hoolitsemise eest. Optimaalne enesehooldus hõlmab tavaliselt ris kikäitumise vähendamist, nahahooldust, treenimist, kompressioonivar ruka kandmist, kehakaalu jälgimist, enesejälgimist ning infektsioonide ennetamist ja ohjamist (Fu 2014, Deveci jt 2021), tervislikke eluviise, abi otsimist lümfödeemiga seotud probleemide korral (Fu 2014) ning manuaalset lümfidrenaaži (Deveci jt 2021).

Rinnavähi ravi järgne lümfödeem on eluaegne terviseprobleem (Fu 2014, Sayegh jt 2017) ning kuigi lümfödeemile pole lõplikku ravi, võib varane sekkumine piirata turse progresseerumist ja leevendada märgatavalt sümptomeid (Sayegh jt 2017). Rinnavähi raviprotsessis osalevad naised tunnistavad sageli oma teadmatust, et lümfödeem on vähiravi võimalik tüsistus ning tervishoiutöötajad ei ole hästi informeeritud ja/või ei ju henda neid, kuidas vähendada lümfödeemi riski ja kuidas selle kurnava seisundiga toime tulla (Fu 2014). Tänapäevases patsiendile suunatud tervishoiukeskkonnas tuleb esikohale seada patsiendi elukvaliteet pärast vähiravi ning tegelda patsiendi füüsilise ja psühholoogilise heaoluga, sest need mõlemad mõjutavad BCRL-i (Sayegh jt 2017).

212
LÕPUTÖÖDEST

Uurimistöö eesmärk oli analüüsida teaduskirjandust ning kirjeldada rin navähi ravi järgse käelümfödeemi olemust, lümfödeemi riskitegureid ning patsiendi enesehoolduspõhimõtteid. Püstitati järgmised ülesanded:

1. kirjeldada käe lümfödeemi olemust pärast rinnavähi ravi;

2. kirjeldada käe lümfödeemi riskitegureid pärast rinnavähi ravi;

3. kirjeldada lümfödeemiga patsiendi enesehoolduspõhimõtteid.

Uurimistöö eesmärgi saavutamiseks koostati kirjandusülevaade, mis tu gineb 25 teadusartiklile ja üheksale usaldusväärsele allikale, mis ilmusid aastatel 2010–2022.

Võtmesõnad: rinnavähk, rinnavähiga seotud lümfödeem, riskitegurid, enesehooldus.

Tulemused ja arutelu

Fu (2014) kirjeldab rinnavähiga seotud lümfödeemi kui kroonilist ebanor maalse turse ja mitme sümptomiga sündroomi, mis tuleneb valgurikka lümfivedeliku liigsest kogunemisest interstitsiaalsesse ruumi lümfive deliku tootmise ja transpordi vahelise tasakaalustamatuse tõttu. BCRL võib põhjustada käte, sõrmede, käsivarre, õla ja rindkereseina või rindade turset (Thomas 2021, Zhao jt 2021). Ülajäseme lümfödeem on kõige sage dam rinnavähi ravi järgne tüsistus (Fu 2014, Deveci jt 2021, Pappalardo jt 2021), mille esinemissagedus suureneb igal ravijärgsel aastal ja mis ohustab rinnavähist tervenenud naisi kogu nende edasise elu jooksul. Lümfiturse tekib 12 kuud pärast rinnavähi operatsiooni 3%-l naistest, kellel on võetud valvurlümfisõlmede biopsia, ja 20%-l naistest, kellel on tehtud aksillaarne dissektsioon (Fu 2014).

Erinevate autorite uurimistöödest järeldub, et rinnavähiga seotud lüm födeemi sümptomid on opereeritud kehapoole ülajäseme pinge- ja ras kustunne, turse, valu ning hilisemates staadiumites jäsemete funktsiooni halvenemine (Paskett jt 2012, DiSipio jt 2013, Fu 2014, Sayegh jt 2017,

213 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Zhao jt 2021), samuti võib lümfödeem põhjustada märkimisväärseid raskusi tavapäraste tegevustega toimetulekul, halvendada füüsilist ja vaimset tervist ning elukvaliteeti ja lühendada elumust, põhjustades rinnavähist ellujäänutele tohutut stressi (Lovelace jt 2019).

Enne rinnavähi ravi alustamist on tähtis fikseerida funktsionaalne sei sund, jäsemete kliinilised mõõdud ja kõik patsiendi kirjeldatud jäseme probleemid. Ideaalis päädib see operatsioonieelse visiidiga arsti ja/või õe juurde, et vähendada patsiendi koormust mitme testi ja kohtumisega. Sel line koostöö võimaldab patsienti harida, selgitada lümfödeemi olemust ja edasise jälgimise vajadust (McLaughlin jt 2020).

Erinevate autorite (Swenson jt 2009, Ochalek jt 2017, Sayegh jt 2017, Pappalardo jt 2021) uurimustes on kirjeldatud rinnavähi raviga seotud patsiendist sõltumatuid riskitegureid, nagu aksillaarsete lümfisõlmede dissektsioon, valvurlümfisõlmede biopsia ja piirkondlike lümfisõlmede kiiritus. Raviga mitteseotud, kuid patsiendi mõjutatavad BCRL-i riskite gurid on suur KMI rinnavähi diagnoosimise ajal, kehakaalu kõikumine pärast operatsiooni, subkliiniline turse kolme kuu jooksul pärast operat siooni, tselluliidi esinemine riskipiirkonnas (Sayegh jt 2017), kahjusta tud jäseme vigastus, trauma või jäseme ülekoormus, ebapiisav füüsiline aktiivsus ning nahahooldus (Fu 2014). Ugur jt (2013) on kirjeldanud riskiteguritena ka haavainfektsiooni ja lümfangiiti.

Esmane tõenduspõhine BCRL-i ravi on täielik dekongestiivne ravi, mis hõlmab manuaalset lümfiteraapiat, mitmekihilist kompressioonsidumist, kompressioonivarruka kandmist, terapeutilisi harjutusi, nahahooldust ja enesehooldust. Ravifaasi järgne lümfödeemi enesehooldus sisaldab ma nuaalset lümfidrenaaži (Deveci jt 2021, Pappalardo jt 2021), nahahooldust (Fu 2014, Deveci jt 2021, Pappalardo jt 2021), individuaalseid harjutusi (Pappalardo jt 2021), treenimist (Fu 2014, Sayegh jt 2017, Lovelace jt 2019, Deveci jt 2021), kompressioonivarruka kandmist (Fu 2014, Sayegh jt 2017, Deveci jt 2021, Pappalardo jt 2021), kehakaalu jälgimist (Fu 2014,

214
LÕPUTÖÖDEST

Deveci jt 2021), enesejälgimist (Deveci jt 2021) ning infektsioonide en netamist ja ohjamist/ravi (Fu 2014, Deveci jt 2021), eneseharimist (Fu 2014, Pappalardo jt 2021), tervislike eluviiside järgimist ja abi otsimist lümfödeemiga seotud probleemide korral (Fu 2014).

BCRL-iga patsientidel puuduvad teadmised lümfödeemist kui rinnavä hi elukestvast tüsistusest. Patsiendid vajavad tõenduspõhiseid, lihtsalt rakendatavaid enesehoolduse viise. Teadusuuringutes tõdeti, et BCRL-i tekke ja progresseerumise vähendamiseks on tähtis alustada patsientide koolitamisega kohe – alates rinnavähi diagnoosist ja raviplaani koos tamisest. Siis on patsientidel võimalik olla opereeritud kehapoole käe muutuste suhtes tähelepanelik (Fu 2014, Sayegh jt 2017, Thomas 2021), planeerida edasist enesehooldust (Deveci jt 2021), kaasata pere (Radina jt 2014, Zhao jt 2021).

Patsientidele on tähtis rõhutada enesehoolduse protsessis tema enda vastutust. Enesehooldus vajab patsiendilt hoolikat ajaplaneerimist, et teha regulaarselt konkreetseid toiminguid, käituda riske vältivalt (Radina jt 2014) ning siduda see oma igapäevarutiiniga, et kontrollida BCRL-i sümptomeid ja aeglustada nende progresseerumist (Zhao jt 2021). Deveci jt (2021) uuringust selgus, et enesehoolduse alast nõustamist saanud patsientidel tugevnes veendumus enesehoolduse kasulikkuse kohta, nad hooldasid end regulaarselt ja ohjeldasid sellega lümfödeemi nõustamata patsientidest edukamalt. Paljud riski vähendamise soovitused lähtu vad tervest mõistusest ning põhinevad keha anatoomial ja füsioloogial. Patsiendi jaoks peab koostama individuaalse lümfödeemi tekkeriskide vähendamise tegevuskava, mis hõlmab mõistlikke meetmeid ja ettevaa tusabinõusid (Lymphedema Risk… 2012).

Patsiente tuleb julgustada, et nad harrastaksid tervislikku eluviisi, mis hõlmab kehakaalu jälgimist, enesehooldust ja ennetusstrateegiaid. Toi tumisalane hindamine on ülitähtis tagamaks tervislikku toitumisvalikut, nagu köögiviljade, puuviljade ja täisteratoodete osakaalu suurendamine

215 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

toidus, et vähendada vähi kordumise riski, minimeerida kehakaalu tõu su ja soodustada patsiendi üldise tervise paranemist (Lovelace jt 2019). Kehakaalu säilitamiseks või langetamiseks on tõhusam kombineeritud tegevus – tervislik toitumine koos füüsilise treeninguga. See on enese hoolduspõhimõte, millesse on mõistlik kaasata kogu pere. Võttes ees märgiks muuta toitumist, on vajalik kindel arusaam sellest tuleneva kasu kohta. Tõenduspõhine ja iga päev rakendatav järjekindel enesehooldus on tõhus, stabiilne ja mõtestatud tegevus nendel patsientidel, keda on selleks koolitatud, motiveeritud, kellel on pere toetus ning järjepidev kontakt tugispetsialistidega. Toitumine, treening, kompressioonivarruka kandmine ja hoolikas nahahooldus on omavahel tihedalt seotud enese hooldustegevused. Nahahoolduse eesmärk on säilitada naha elastsus ja vähendada sellega infektsiooniohtu. Terve niisutatud nahk on vastupida vam lihtsatele vigastustele ja see takistab tõvestavate bakterite sissetungi organismi. Igapäevane nahahooldus koosneb naha puhtana hoidmisest, selle niisutamisest, traumade ja vigastuste ärahoidmiseks kaitsekinnaste ning -riietuse kandmisest, pigistavate ehete ja riiete vältimisest.

Pärast rinnavähi ravi on patsientidel füüsiline aktiivsus tihti vähenenud. See omakorda võib soodustada kehakaalu tõusu ja mõjutada seeläbi lüm födeemi. Vähenenud füüsiline aktiivsus on võrdne lümfivedeliku liigu tamisel lihaspumba potentsiaali kasutamata jätmisega. Lümfi äravoolu soodustamiseks on soovitatav spetsiaalse harjutuskava järgi regulaarselt treenida, omandades harjutuste sooritamise õige tehnika ja järjekorra vastava väljaõppe saanud spetsialisti juhendamisel. Selgitades patsienti dele treeningu ja kompressioonivarruka koosmõju lümfitursele, paraneb nende motivatsioon füüsilisi harjutusi tehes varrukat kanda. Ochaleci jt 2017. ja 2019. aasta uuringud on tõendanud järjepideva kompressioo nivarruka kandmise ning treenimise tõhusat toimet käe lümfödeemi vähendamisele. Treenimise mõju käe lümfödeemile uurinud teadlased on teinud kindlaks veetreeningu tugevama efekti võrreldes tavakeskkonnas toimuva treeninguga (Enblom jt 2017). Vesi avaldab kogu kehale ker get survet, vees väheneb valutunne ja kätt on kergem liigutada. Kandes

216
LÕPUTÖÖDEST

treeningutel kompressioonivarrukat, mõjuvad lümfödeemile ühelt poolt lihase regulaarsed liigutused, teiselt poolt kompressioonivarruka suuna tud surve ning vee surve.

Iga tegevus koos teisega annab tõhusama tulemuse lümfödeemiga toi metulekuks. Patsiendilt nõuab lümfödeemi enesehooldus tahtejõudu, püsivust, ajaplaneerimise oskust, oma mina ja vajaduste prioriteediks seadmist. Järjepidevus on enesehoolduse lahutamatu osa.

Järeldused

Käe lümfödeem on kõige sagedamini esinev rinnavähi ravi järgne elu kestev tüsistus, mida iseloomustab valgurikka lümfivedeliku liigne ko gunemine rakkudevahelisse ruumi kahjustatud lümfisüsteemi tõttu. See põhjustab patsientidele käte, sõrmede, käsivarre, õla ja rindkereseina või rindade turset, opereeritud kehapoole ülajäseme pinge- ja raskustunnet, valu ning hiljem jäsemete funktsiooni halvenemist. Lümfödeem võib takistada igapäevategevustega toimetulekut, kahjustada vaimset tervist, halvendada elukvaliteeti ja lühendada elumust ning muuta rinnavähist tervistunute elu stressirohkeks.

Peamised rinnavähi raviga seotud patsiendist sõltumatud lümfödeemi riskitegurid on piirkondlike lümfisõlmede eemaldamine ja kiiritusravi, ravist sõltumatu haavainfektsioon, lümfangiit anamneesis ning patsiendi mõjutatavad ülekaal või kehakaalu kõikumine, vähene füüsiline aktiivsus käe motoorika vähenemisega, puudulik nahahooldus, vähesed teadmised lümfödeemi riskidest ja selle ennetamisest.

Lümfödeemiga patsiendi enim tõestamist leidnud enesehoolduspõhi mõtted on tervisliku eakohase kehakaalu saavutamine ja säilitamine, treenimine, kompressioonivarruka kandmine, nahahooldus ning infekt sioonide ennetamine. Tervishoiutöötajad saavad parandada patsientide teadlikkust lümfödeemist, motiveerida tervislike eluviiside järgimist ja julgustada abi otsima lümfödeemiga seotud probleemide korral.

217 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Allikaloend

Deveci, Z., Karayurt, Ö., Eyigör, S. (2021). Self-care practices, patient education in women with breast cancer-related lymphedema. Turkish Journal of Physical Medicine and Rehabilitation, 67(2): 187–195.

DiSipio, T., Rye, S., Newman, B., Hayes, S. (2013). Incidence of unilateral arm lymp hoedema after breast cancer: a systematic review and meta-analysis. The Lancet Oncology. 14(6): 500–15.

Eesti Tervise Arengu Instituudi tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas. htt ps://statistika.tai.ee/pxweb/et/Andmebaas/Andmebaas__02Haigestumus__04Pa haloomulisedKasvajad/PK10.px/

Enblom, A., Lindquist, H., Bergmark, K. (2017). Participation in water-exercising longterm after breast cancer surgery: Experiences of significant factors for continuing exercising as a part of cancer rehabilitation. European Journal of Cancer Care. European Journal of Cancer Care, e12736.

Ferguson, C. M., Swaroop, M. N., Horick, N., Skolny, M. N., Miller, C. L., Jammallo, L. S., Brunelle, C., O´Toole, J. A., Salama, L., Specht, M. C., Taghian, A. G. (2016). Impact of Ipsilateral Blood Draws, Injections, Blood Pressure Measurements, and Air Travel on the Risk of Lymphedema for Patients Treated for Breast Cancer Journal of Clinical Oncology, 1, 34(7): 691–698.

Fu, M. R. (2014). Breast cancer-related lymphedema: Symptoms, diagnosis, risk re duction, and management. World Journal of Clinical Oncology, 10, 5(3): 241–247.

Lovelace, D. L., McDaniel, L. R., Golden, D. (2019). Long-Term Effects of Breast Cancer Sur gery, Treatment, and Survivor Care. Journal Of Midwifery & Women’s Health, 00: 1–12.

Lymphedema Risk Reduction Practices. (2012). NLN Medical Advisory Committee

McLaughlin, S. A., Stout, N. L., Schaverien, M. V. (2020). Avoiding the Swell: Advances in Lymphedema Prevention, Detection, and Management. American Society of Clinical Oncology Educational Book (April 21, 2020), e17-e26.

Ochalek, K., Gradalski, T., Partsch, H. (2017). Preventing Early Postoperative Arm Swelling and Lymphedema Manifestation by Compression Sleeves After Axillary Lymph Node Interventions in Breast Cancer Patients: A Randomized Controlled Trial. Journal Of Pain and Symptom Management, 54: 346e354.

Ochalek, K., Partsch, H., Gradalski, T, Szygula, Z. (2019). Do Compression Sleeves Reduce the Incidence of Arm Lymphedema and Improve Quality of Life? Two-Year

218
LÕPUTÖÖDEST

Results from a Prospective Randomized Trial in Breast Cancer Survivors. Lymphatic Research And Biology, 17(1): 70–77.

Padrik, P., Tõnisson, N. (2020). Rinnavähi personaalse preventsiooni vajadus ja või malused. Eesti Arst, 99(3): 147–156.

Pappalardo, M., Starnoni, M., Franceschini, G., Baccarani, A., De Santis, G. (2021). Breast Cancer-Related Lymphedema: Recent Updates on Diagnosis, Severity and Available Treatments. Journal Of Personalized Medicine, 11(5): 402.

Paskett, E. D., Dean, J. A., Oliveri, J. M and Harrop, J. P. (2012). Cancer-Related Lymp hedema Risk Factors, Diagnosis, Treatment, and Impact: A Review. Journal of Clinical Oncology, 30: 3726–3733.

Radina, M. E., Armer, J. M., Stewart, B. R. (2014). Making Self-Care a Priority for Women At Risk of Breast Cancer–Related Lymphedema. Journal of Family Nursing, 20(2): 226–249.

Rinnavähi sõeluuring. Tervisekassa https://soeluuring.ee/rinnavahk/ Sayegh, H. E., Asdourian, M. S., Swaroop, M. N., Brunelle, C. L., Skolny, M. N., Sala ma, L., Taghian, A. G. (2017). Diagnostic Methods, Risk Factors, Prevention, and Management of Breast Cancer-Related Lymphedema: Past, Present, and Future Directions. Current Breast Cancer Reports, 9(2): 111–121.

Swenson, K. K., Nissen, M. J., Leach, J. W., Post-White, J. (2009). Case-Control Study to Evaluate Predictors of Lymphedema After Breast Cancer Surgery. Oncology Nursing Forum, 36(2): 185–93.

Zhao, H., Wu, Y., Zhou, C., Li, W., Li, X., Chen, L. (2021). Breast cancer-related lymp hedema patient and healthcare professional experiences in lymphedema self-ma nagement: a qualitative study. Support Care Cancer 29: 8027–8044.

Thomas, M. (2021). Breast cancer-related upper limb lymphoedema: an overview. British Journal of Community Nursing, 26(4).

Ugur, S., Arıcı, C., Yaprak, M., Mescı, A., Arıcı, G. A., Dolay, K., Ozmen, V. (2013). Risk Factors of Breast Cancer-Related Lymphedema. Lymphatic Research and Biology, 11(2): 72–75.

World Health Organization. Breast cancer. https://www.who.int/news-room/factsheets/detail/breast-cancer

219 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

18–30-AASTASTE EESTI ELANIKE TEADLIKKUS RAVIMIJÄÄTMETE KÄITLEMISEST

Awareness of Estonian Residents Aged 18–30 in Waste Pharmaceuticals’ Management

Abstract

The release of pharmaceutical waste into the environment as the growth of the world’s population remains on a constant upward trend. The unpredictable changes, which these bioactive chemical compounds are causing in ecosys tems, have led researchers to look for solutions to reduce the pressure on the environment from drug residues. The problem is also relevant in the Baltic Sea countries, where has recently ended the four-year international project „Clear Waters from Pharmaceuticals“. Everyone, who has sufficient awareness, can contribute to the main recommendation of the project – returning the phar maceutical waste to the collection point.

The aim of this research was to clarify the awareness of Estonian residents aged 18–30 about the management of pharmaceutical waste. The research tasks were: to clarify people’s knowledge of pharmaceutical waste manage ment and to clarify people’s behaviour in handling pharmaceutical waste. The survey was conducted in September 2021 as an internet questionnaire in the connect.ee website towards Estonian-speaking young adults. 94% of the 334 respondents’ were women.

The survey revealed that the most common unused medicines are painkillers and antibiotics. Medicines are retained mainly due to expiration date or having them in excessive quantities. While 67,7% of the respondents had read or heard about the correct handling of drug residues, then even 99,4% of the respon dents considered additional explanatory work important. Although 40,6% of the respondents estimate that the lack of awareness prevents people from

220
LÕPUTÖÖDEST
ARTIKLID

disposing pharmaceutical waste in the right way, the knowledge of the partici pants’ is excellent. However, the actual behaviour differs from the knowledge, as only half of the respondents admitted that they lead unsuitable medicines to a pharmacy or a waste station/hazardous waste collection point.

Keywords: pharmaceutical waste, pharmaceutical residues, medicines, aware ness, handling, environment

Sissejuhatus

Ravimiteks nimetatakse aineid või nende kombinatsioone, mis aitavad elusorganismidel ennetada, leevendada ja ravida haigusi (Mis on … 2022). Kõik ravimid ei lagune aga inimese või looma organismis täielikult, need võivad jõuda keskkonda ja sealt toitumisahela kaudu isegi meie söögi lauale (Lillenberg 2011, Zandaryaa 2017, Rogowska jt 2019, Henning jt 2020). Sellist nn nõiaringi põhjustavad peamiselt kaks asjaolu: esiteks puuduvad reoveepuhastites – vähemalt esialgu – ravimijääkide eemal damiseks ettenähtud seadmed ja teise probleemi tekitavad inimesed, kes viskavad ravimid olmeprügisse või suunavad need kanalisatsiooni (Henning jt 2020).

Aja jooksul üleilmseks keskkonnaprobleemiks kujunenud ravimijäätme test on maailmas räägitud juba üle 30 aasta, kuid Eestis kerkis see teema rohkem esile umbes kümnend tagasi, kui kokku tuli ülikoolidevaheline uurimisrühm (Ruut 2017). Maailmas puuduvad veel selged teadmised, millised tagajärjed võivad olla ravimijääkide pikaajalisel kokkupuutel elustikuga (sh missugused on toimed inimese tervisele). Uuringuid lu gedes nähtub, et inimeste teadlikkuse parandamist ravimite negatiivsest mõjust keskkonnale peetakse võtmetähtsusega tegevuseks (Tong jt 2011, Kusturica jt 2017, Zandaryaa 2017, Alnahas jt 2020, Henning jt 2020).

Hiljuti Eestis korraldatud ravimijäätmetest vabanemise teadlikkuse uu ringus (Uuring: pooled … 2021) moodustasid valimi 18–75-aastased Eesti elanikud. Sotsiaaldemograafiliselt proportsionaalsel mudelil põhinenud

221 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

uuringu järgi on nooremad inimesed võrreldes teiste rühmadega väikse ma teadlikkusega ravimijäätmetest vabanemise kohta, kuid kahjuks pole kõnealuse uuringu tulemused täies mahus kättesaadavad.

Uurimistöö eesmärk oli uurida, kuidas käituvad Eesti noored täiskasva nud ehk 18–30-aastased elanikud ravimijäätmete käitlemisel.

Tähtis oli selgitada, missugused ravimid jäävad just keskkonna ja tervise seisukohalt kasutamata ning mida nendega ette võetakse. Artiklis kasuta takse teadlikkuse mõistet kui inimeste teadmiste ja käitumise sümbioosi.

Võtmesõnad: ravimijäätmed, ravimijäägid, ravimid, teadlikkus, käitle mine, keskkond Metoodika Uurimistöö eesmärgi täitmiseks oodati vastama kuni 30-aastaseid vaba tahtlikke täisealisi (vähemalt 18-aastaseid) eesti keelt kõnelevaid inime si, kellelt uuriti internetiküsimustiku abil nende teadlikkust (teadmisi ja käitumist) ravimijäätmete käitlemise kohta. Anketeerimine toimus connect.ee keskkonnas 2021. aasta 1. septembrist kuni 30. septembrini. Küsimustiku linki jagati enam kui 10 000 inimest koondavas Facebooki grupis „Tervis“, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli Facebooki lehel, ligi 4000 liiget koondavas Facebooki grupis „Keskkonnasäästjad“, üle 10 000 inimese koondavas Facebooki grupis „Tarbime targalt“, Perekooli foorumis ja uurimistöö autori Facebooki sõprade seas. Samuti saadeti teade uurin gusse kaasamiseks koos uuringu kutse tekstiga eesti.ee leheküljel olevate kõrgkoolide ja kutseõppeasutuste meiliaadressidele/kommunikatsioo nijuhtidele. Uuritavad leiti lumepallivalimi teel ja küsimustiku eeldatav valim oli 500–1000 inimest.

Saadud tulemusi analüüsiti kõnealuse uurimistöö tarbeks, et selgitada ra vimijäätmete käitluse olukorda täiskasvanud noorte seas. Esialgu koguti küsimustiku andmed connect.ee keskkonnas. Seejärel kasutati andmete

222
LÕPUTÖÖDEST

esmaseks analüüsiks ja kodeerimiseks tabeltöötlusprogrammi MS Excel 2013 ning statistiliseks analüüsiks programmi SPSS-i versiooni 23. Sel leks rakendati χ2-testi. Tulemused loeti statistiliselt oluliseks, kui p < 0,05.

Tulemused

Uuringus osalesid 18–30-aastased eesti keelt kõnelevad isikud. Kokku vastas küsimustikule 334 inimest, kellest 94% olid naised ja uuritavatest 73,1% elasid linnas. Kõige enam (48,2%) küsimustikule vastajaid oli Tartu maakonnast. Uuritavatest jagunesid kõrghariduseta ja kõrgharidusega inimesed peaaegu pooleks. Tervishoiu-/keskkonnaalase haridusega või selle omandamisega tegelevaid vastajaid oli veidi alla poole. 10,5%-l uuritavate peredest ei jää ostetud ravimid mitte kunagi alles. Mõnikord või harva tuleb seda ette ligi kolmveerandil vastanutest ja 14,7%-l uuringus osalenute peredest jäävad ostetud ravimid täielikult kasutamata alati või tihti. Selle peamine põhjus on aegumiskuupäeva saa bumine, mida tõid välja 49,5% vastanutest. Uuringus osalejatest 30,6% hinnangul tekitab selle probleemi liiga suur kogus ravimeid ning 16,2% uuritavate jaoks jäävad ravimid täielikult kasutamata nende sobimatuse tõttu. Joonisel 1 on välja toodud kasutamata jäävad ravimid liikide kaupa.

Joonis 1. Uuritavate ostetud, kuid kasutamata jäävad ravimid liikide kaupa.

223 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Kasutamata jäänud ravimid viskab olmeprügisse ligi kolmandik (27,4%) vastajatest. Näiteks ühel juhul visati ravimijäätmed olmeprügisse põh jusel, et apteegis ei tahetud neid vastu võtta. Teisel valesti käitujal olevat samuti olemas teadmine, kuidas tuleb ravimijääke käidelda, kuid need jõuavad sellegipoolest olmeprügisse. Seevastu mõni uuritav kogub ravi mijääke teadmatuse tõttu suurde kasti, sest ei tea, mil viisil oleks neid kõige õigem hävitada. Apteeki viib kasutamata jäänud ravimid aga 35,9% ja jäätmejaama või ohtlike jäätmete vastuvõtupunkti 10% uuritavatest.

Aegunud ravimid viskab olmejäätmetesse samuti ligi kolmandik (33,7%) küsimustikule vastanutest. Apteeki ning jäätmejaama või ohtlike jäätmete vastuvõtupunkti viivad aegunud ravimid vastavalt 43,5% ja 12,7% vastajatest. 18–24-aastased uuritavad kõrvaldavad aegunud ravi meid valel viisil sagedamini kui 25–30-aastased vastajad (59% vs 41%; p = 0,033). Samuti kõrvaldab vanem vanuserühm aegunud ravimeid sagedamini õigesti kui 18–24-aastased uuringus osalejad (53% vs 47%; p = 0,006). Kõrghariduseta uuritavad vabanevad ravimijäätmetest valel viisil sagedamini kui kõrgharidusega vastajad (59% vs 41%; p = 0,002). Seda kinnitab ka võrdlus, mille järgi kõrgharidusega uuringus osalejad kõrvaldavad aegunud ravimeid õigesti sagedamini kui kõrghariduseta uu ritavad (58% vs 42%; p < 0,001). Õigesti käitlejaid on statistiliselt oluliselt rohkem tervishoiu- või keskkonnaalase haridusega või seda omandavate vastajate seas võrreldes nendega, kellel vastav haridus puudub (51% vs 49%; p = 0,010).

Uuringus osalejate teadmisi hinnanud nelja küsimuse tulemused on esi tatud tabelis 1 ja õiged vastused on märgistatud paksus kirjas. Vastajate teadmisi ja kogemusi hinnanud nelja küsimuse põhjal moodustati n-ö teadmiste skoor, kus õige vastus andis ühe ja vale vastus null punkti. Seega oli igal vastajal võimalik koguda maksimaalselt neli punkti. Teise le küsimusele vastasid 18–24-aastased uuringus osalejad õigemini kui 25–30-aastased uuritavad (p = 0,026). Tartumaa vastanute keskmine teadmiste skoor oli märksa suurem kui Harjumaa vastanute keskmine

224
LÕPUTÖÖDEST

teadmiste skoor (vastavalt 3,84 vs 3,68; p = 0,018). Samuti vastasid Tar tumaa elanikud neljandale küsimusele õigemini kui Harjumaa või kõikide ülejäänud maakondade uuritavad (p = 0,039).

Tabel 1. Uuritavate teadlikkust hinnanud küsimuste tulemused.

Jah (%) Ei (%)

1. Kas aegunud/kasutamata ravimite ebakorrektne käitlemine võib kahjustada keskkonda ja tervist? 98,5 1,5

2. Kas reovee puhastamise käigus eemalduvad kõik ravimijäägid enne, kui heitvesi loodusesse edasi juhitakse? 9,6 90,4

3. Kas antibiootikumide keskkonda sattumise tulemusena võivad areneda ravimiresistentsed bakteritüved? 93,1 6,9

4. Kas apteekidel on kohustus ravimijäägid elanikelt/eraisikutelt tasuta vastu võtta? 92,5 7,5

Ravimijääkide korrektsest käitlemisest olid lugenud või kuulnud 67,7% vastajatest ning 99,4% uuritavatest olid arvamusel, et õigest ravimi jäätmete käitlemisest peab inimesi rohkem teavitama. Inimeste ravimi jäätmete apteeki või jäätmejaama viimist takistab uuringus osalenute hinnangul kõige enam inimeste vähene teadlikkus (n=40,6%). Uuritavad peavad ravimijäätmete mittekorrektse käitlemise põhjuseks asjaolu, et see võtab liiga kaua aega (20%) või tekib inimestel lihtsalt liiga vähe ravimijääke (17,2%).

Uuritavatest 11,7% hinnangul takistab ravimijäätmeid õigesti käitlemast nende üleandmisel saadud halb kogemus. Selle põhjuseks oli peamiselt apteekri soovimatus ravimeid vastu võtta põhjusel, et puudub ravimi ori ginaalpakend, kaasneb suur lisatöö ja rahakulu või asjaolu, et apteekidel pole kohustust vastu võtta toidulisandeid/tinktuure jms ehk tooteid, mis ei kvalifitseeru ravimina. Kõik uuritavate arvates ravimijäätmete apteeki või jäätmejaama viimist takistavad põhjused on esitatud joonisel 2.

225 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Joonis 2. Uuritavate hinnang küsimusele, mis takistab ravimijäätmete viimist apteeki või jäätmejaama.

Arutelu

Uuringu valimi moodustasid 18–30-aastased eesti keelt kõnelevad inime sed, keda pole varem teadaolevalt ravimijäätmete käitlemise ja selle teema teadlikkuse osas Eestis põhjalikumalt vaadeldud. Selgus, et noored täis kasvanud on teadlikud ravimijäätmete negatiivsetest mõjudest keskkon nale ja elustikule (sh inimese tervisele), kuid neist vaid ligi pooled viivad kõlbmatud ravimid selleks ettenähtud kohta ehk apteeki või jäätmejaama/ ohtlike jäätmete vastuvõtupunkti. Võib eeldada, et märgatav erinevus teadmiste ja tegeliku käitumise vahel on põhjustatud laiskusest/muga vusest, sest inimesele on loomuomane mõelda, et tema kui üksikisiku käitumine ei muuda midagi. Kui nõnda mõtlevad ja käituvad ka teised, siis võib sellest kujuneda üleilmne probleem.

Ka kogu Eestit hõlmanud uuringu (Uuring: pooled … 2021) tulemuste järgi on pooled vastanutest kõrvaldanud ravimijäätmeid mittekorrektsel viisil. Võrdlus Rogowska jt (2019), Bashatahi ja Wajidi (2020), Gidey jt (2020) ning Insani jt (2020) uuringu tulemustega annab alust järeldada,

226
LÕPUTÖÖDEST
ARTIKLID

et 18–30-aastased Eesti elanikud käitlevad ravimeid märgatavalt kesk konnahoidlikumalt. Nende uuringute omavaheline võrdlus on asjakohane tänu uuringus osalejate ühesugusele vanusevahemikule – ainult Rogows ka jt (2019) uuringus vastajad olid vanemad. Sellest hoolimata käituvad Eesti noored täiskasvanud märkimisväärselt õigemini, mis võib viidata käesoleva uuringu vastajate paremale teadlikkusele või apteekide kaudu ravimite kogumise süsteemi toimimisele.

Maakondade lõikes kerkivad võrreldes teistega esile parema teadlikkusega ravimijäätmete käitlemisest Tartumaa uuritavad, keda oli pea pool kogu uuringu vastajatest. Võib eeldada, et arvestatav panus nii Tartumaa vas tajate suure osavõtu kui ka parema teadlikkuse osas on seotud asjaoluga, et internetiküsimustikku jagati Tartu Tervishoiu Kõrgkooli Facebooki lehel. Sama põhjendus seletab ka suurt naiste osakaalu uuringus ning kõrgharidusega vastajate suuremat hulka võrreldes kõrghariduseta uu ringus osalejatega, sest tervishoiu kõrgkoolis toimuvate õpingute jook sul puutuvad inimesed ühel või teisel moel (ravimi)jäätmete käitlemise teemadega kokku.

Valuvaigistid ja antibiootikumid kui enim kodumajapidamistes kasuta mata jäävad ja keskkonnale ohtlikud ravimigrupid ühtivad Läänemerest leitud ravimite toimeainetega, millest suurima esindatusega on diklofe nak (Henning jt 2020). See ei ole üllatav, sest kõnealune valuvaigistava toimega käsimüügiravim kuulub ilmselt suure osa Eesti perede ravimi kappi. Antibiootikumide jääkide märgatav hulk keskkonnas ja inimeste kodudes on murettekitav, kui arvestada fakti, et mikroobide resistentsuse tekkimiseni viib juba väike kontsentratsioon. See negatiivne tagajärg mõjutab otseselt inimkonda, mistõttu tuleb tarbijateni kiiremas korras viia teadmine antibiootikumide õige käitlemise tähtsusest. Samuti võib vajada parendamist arstide ja patsientide koostöö. See tähendab, et ter vishoiutöötajad ei tohiks väljastada antibiootikume vajalikust kogusest rohkem ja patsiendid ei tohiks ravikuuri pooleli jätta, sest mõlemal juhul tekivad soovimatud ravimijäätmed.

227 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Uuringus osalejate teadmised ravimijäätmete käitlemisest kujunesid nelja punkti skoori põhjal heaks. Seda fakti toetab Tartu Tervishoiu Kõrgkooli Facebooki lehe liikmete kui eeldatavalt keskmisest teadlikumate vasta jate uuringus osalemine. Samas võib hinnang headest teadmistest olla ka ekslik, sest kolmandik uuritavatest tunnistas, et pole ravimijääkide õigest käitlemisest lugenud ega kuulnud. Lisaks olid küsimused loogiliselt vastatavad. Seega ei pruugi vastajate teadlikkus olla tegelikkuses nii heal tasemel. Samuti võis teadmiste skoori mõjutada nende küsimuste asukoht ankeedis. Pigem lõpupoole asunud küsimused oleksid võinud paikneda hoopis kohe pärast taustaandmete osa, sest nii poleks uuringus osalejad saanud teadmiste küsimustele eelnenud küsimustest infot, mis aitas neil võib-olla teadmiste küsimustele vastata. Viimaks ei saa ka välistada, et kuivõrd küsimustik täideti internetis, siis võisid uuritavad küsimustele vastamiseks kasutada kellegi või millegi (interneti) abi hoolimata märkusest, et küsimustele paluti vastata „oma teadmistele toetudes“.

Küsimustikule sai vastata samas arvutis mitu korda, mis võis kallutada uuringu tulemusi, kui näiteks sama inimene või ühe perekonna erinevad liikmed vastasid ankeedile mitu korda. Samas pean selliseid asjaolusid üsna ebatõenäoliseks või kui selliseid juhuseid käesoleva uuringu raames ette tuligi, siis kindlasti mitte sellisel hulgal, mis kallutaksid suurel määral uuringu usaldusväärsust. Seega saab käesoleva uuringu küsimustikku kasutada või kohandada ka teiste sarnaste uurimistööde tarbeks.

Järeldused Kolmandik 18–30-aastastest Eesti elanikest pole lugenud või kuulnud ravimijäätmete õigest käitlemisest, kuid teadmised on sellest hoolimata suurepärased. Kui kasutamata jäänud ravimid viib apteeki, jäätmejaama või ohtlike jäätmete vastuvõtupunkti veidi alla poole 18–30-aastastest Eesti elanikest, siis aegunud ravimeid kõrvaldab õigel viisil natuke üle poole uuritavatest.

228
LÕPUTÖÖDEST

Allikaloend

Alnahas, F., Yeboah, P., Fliedel, L., Abdin, A.Y., Alhareth, K. (2020). Expired Medication: Societal, Regulatory and Ethical Aspects of a Wasted Opportunity. International Journal of Environmental Research and Public Health, 17(3): 787.

Bashatah, A., Wajid, S. (2020). Knowledge and Disposal Practice of Leftover and Expired Medicine: A Cross-Sectional Study from Nursing and Pharmacy Students’ Perspectives. International Journal of Environmental Research and Public Health, 17(6): 2068.

Gidey, M.T., Birhanu, A.H., Tsadik, A.G., Welie, A.G., Assefa, B.T. (2020). Knowledge, Attitude, and Practice of Unused and Expired Medication Disposal among Patients Visiting Ayder Comprehensive Specialized Hospital. BioMed Research International, 2020: 1–7.

Henning, H.E., Putna-Nīmane, I., Kalinowski, R., Perkola, N., Bogusz, A., Kublina, A., Haiba, E., Bārda, I., Karkovska, I., Schütz, J., Mehtonen, J., Siimes, K., Nyhlén, K., Dzintare, L., Äystö, L., Siņics, L., Laht, M., Lehtonen, M., Stapf, M., Stridh, P., Poikāne, R., Hoppe, S., Lehtinen, T., Kõrgma, V., Junttila, V., Leisk, Ü. (2020). Phar maceuticals in the Baltic Sea Region – emissions, consumption and environmental risks. Report no. 2020:28, Länsstyrelsen Östergötland, Linköping. https://bit. ly/3Cqoafw (15.02.2021).

Insani, W.N., Qonita, N.A., Jannah, S.S., Nuraliyah, N.M., Supadmi, W., Gatera, V.A., Alfian, S.D., Abdulah, R. (2020). Improper disposal practice of unused and expired pharmaceutical products in Indonesian households. Heliyon, 6(7): e04551.

Kusturica, M.P., Tomas, A., Sabo, A. (2017). Disposal of Unused Drugs: Knowledge and Behavior Among People Around the World. Reviews of Environmental Contamination and Toxicology, 240: 71–104.

Lillenberg, M. (2011). Mõnede ravimijääkide sisaldus Eesti reoveesettes, nende sta biilsus keskkonnas ja akumuleerumine kompostväetisest toidutaimedesse. Eesti Maaülikool, keskkonnakaitse eriala. Doktoritöö. Mis on ravim? (2022). Ravimiamet. https://bit.ly/3Mj62IF (27.04.2022).

Rogowska, J., Zimmermann, A., Muszyńska, A., Ratajczyk, W., Wolska, L. (2019). Pharmaceutical Household Waste Practices: Preliminary Findings from a Case Study in Poland. Environmental Management, 64: 97–106.

Ruut, J. (2017). Tervishoid ja keskkond: ravimijäägid. Eesti Arst, 6(10): 620–624.

229 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Zandaryaa, S. (toim.). (2017). Pharmaceuticals in the aquatic environment of the Baltic Sea region – A status report – No. 1, Paris: UNESCO Publishing. https:// bit.ly/3Vg7AaL (15.02.2021).

Tong, A.Y.C., Peake, B.M., Braund, R. (2011). Disposal practices for unused medications around the world. Environment International, 37(1): 292–298.

Uuring: pooled Eesti elanikest ei tea, mida peale hakata vanade ravimitega. (2021). Roche. https://bit.ly/3fRI4Z0 (23.04.2021).

230
LÕPUTÖÖDEST

STANDARDFANTOOMI

HAJUKIIRGUSVÄLJA JA SEIREDOSIMEETRI AJALISE LAHUTUSVÕIME NING NURKSÕLTUVUSE UURIMINE

Investigation of scatter radiation field of standard phantom, temporal resolution and angular dependence of active survey dosimeter

Abstract

Holders of radiation practice licenses have responsibility to conduct radiation monitoring of area to assess and reduce radiation risks to radiation workers and members of the public. Area monitoring is performed with active survey dosimeters which should have appropriate accuracy to measure radiation fields generated by medical radiological equipment. In general, active survey dosime ters measure ambient dose equivalent and it can be converted to effective dose using certain coefficients. Radiation risks can be assessed by comparing the effective dose with regulatory norms. The aim of this study was to investigate the distance dependence of scatter radiation field of standard phantom and to investigate temporal resolution and angular dependence of active survey dosimeter.

Temporal dependence was measured at exposure times in between 5-200 ms. The limit of temporal dependence was 32 ms. The best repeatability of the experiment was at exposure times 100-200 ms and it is recommended to conduct area survey with such exposure times. The angular dependence of Atomtex dosimeter was measured in extent of 90°. The difference of scatter radiation dose rate compared for 0° and 90° direction of the dosimeter was 9%. This difference stays in the limits of the allowable accuracy of 15%, but it is still recommended to conduct area survey using as close to 0° angle as possible. The scatter radiation intensity decreases approximately three times between the distances 50 cm and 100 cm. Measurements performed in the distance

231 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

under 50 cm show that the scatter radiation intensity decreases slower, at distances longer than 100 cm the decrease is by inverse square law. This must be taken into account to decrease radiation risks and to select appropriate ra diation protection means in workplace if personnel must be present in scatter radiation field.

Keywords: radiation monitoring, (active) survey dosimeter, ambient dose equivalent, temporal resolution, angular dependence.

Sissejuhatus

Radiodiagnostilistes asutustes on ruumiseire tähtis kvaliteedikontrolli ja ohutuskultuuri osa, et hoida asutuste töötajate ning elanike kollektiiv doos vastuvõetaval tasemel, mis ei ületaks seadusega kehtestatud norme. Keskkonnaministri määruse nr 52 kohaselt tuleb moodustada kiirgusallikaga piirnev kontrolliala, juhul kui aastane efektiivdoos kiirgusallika mõjupiirkonnas võib ületada 6 millisiivertit (mSv), ja jälgimisala, juhul kui aastane efektiivdoos võib ületada 1 mSv (Kiirgusallika asukohaks... 2016). Kiirgusseaduse § 53 lõike 3 kohaselt tuleb jälgimisalal tagada kaitse ioniseeriva kiirguse eest asjakohase seirega. Seire tagamise kohustus on kiirgustegevusloa omajal. Kiirgusallikat ümbritseval kontrolli- ja jälgi misalal peab doosikiirusseiret teostama sõltuvalt elektrikiirgusseadme omapärast (Kiirgusseadus 2020).

Tähtis on tagada seiredosimeetrite õige kalibreerimine radiodiagnosti listes asutustes saadavate dooside võimalikult täpseks hindamiseks ning vajaduse korral doosi optimeerimise programmide rakendamiseks, mis vähendaks kiirgusdoose töötajatele ja elanikele (Sutton jt 2012, Ley ton jt 2016). Ruumiseire jaoks tuleb kasutada aktiivseid dosimeetreid. Seiredosimeetriga tehtud mõõtmised ei tohi lubatud mõõtemääramatuse piires erineda tegelikust doosist ja kordusmõõtmiste tulemused ei tohi üksteisest erineda üle 20% (Ankerhold jt 2009, Leyton jt 2016, Friedrich ja Hupe 2018, Makarevich jt 2020).

232
LÕPUTÖÖDEST

Leyton jt (2016) uurisid dosimeetrite vastavust spetsifikatsioonile ning tõid välja, et vähe on uuritud erinevate dosimeetrite võimet registreerida lühiajalisi kiirgusimpulsse, nagu kasutatakse tavaradiograafias. Kuna kiirgusimpulsid võivad olla väga lühiajalised, suurusjärgus mõned milli sekundid (ms), siis on doosikiiruse seireks kontrolli- ja jälgimisalal täh tis hinnata seiredosimeetrite täpsust ning sobivust. Mõõtmisvõimekus ja -täpsus erinevad eriti lühiajaliste kiirgusimpulsside korral ning need võivad erineda ka dosimeetri tootja esitatud mõõtmistäpsusest, seega on tähtis peale selle uurida ka dosimeetrite sobivust ruumiseire jaoks reaalsetes tingimustes (Ankerhold jt 2009, Leyton jt 2016).

Kuigi dosimeetri tootja võib toote spetsifikatsioonis kirjeldada ajalise la hutusvõime ja nurksõltuvuse karakteristikuid laboritingimustes ideaalse punktallika korral, tuleb neid dosimeetrilisi omadusi täpsustada meditsiinikiiritusel kasutatavate säriaegade ja kiirgust hajutavate katseobjektide puhul. Autorile teadaolevalt ei ole Eestis sarnase sisuga uurimusi läbi viidud.

Uurimuse eesmärk on selgitada standardfantoomi hajukiirgusvälja kau gussõltuvust ning seiredosimeetri Atomtex AT1121 ajalist lahutusvõi met ja nurksõltuvust. Eesmärgist tulenevalt on püstitatud järgmised uurimisülesanded:

1. selgitada seiredosimeetri Atomtex AT1121 ajalist lahutusvõimet Siemens Ysio täisdigitaalse radiograafi abil;

2. selgitada seiredosimeetri Atomtex AT1121 nurksõltuvust Sie mens Ysio täisdigitaalse radiograafi abil;

3. selgitada standardfantoomi hajukiirgusvälja kaugussõltuvust seiredosimeetri Atomtex AT1121 ja Siemens Ysio täisdigitaalse radiograafi abil.

Võtmesõnad: kiirgusseire, seiredosimeeter, hajukiirgusväli, ajaline lahutusvõime, nurksõltuvus

233 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Metoodika

Uurimuse raames viidi katse läbi Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis 2021. aasta märtsis. Katse tegemiseks kasutati kõrgkooli radiograafia õppeklassis Sie mens Ysio täisdigitaalset radiograafi, RTI Group AB toodetud dosimeetrit Piranha 657 koos lisadetektoriga ja seiredosimeetrit Atomtex AT1121. Looduslik taustkiirgus ruumis oli mõõtmiste ajal keskmiselt 82 nSv/h.

Katse käigus kasutati mõõtmisteks vertikaalstatiivil radiograafi kiirgus välja kollimatsioonialaga 30 × 30 cm koos hajukiirgusvõrega (Pb r15 N80 fo180), kasutades rindkere PA protokolli ja fookuskaugust 180 cm. Mõõtmistel automaatset ekspositsioonikontrolli (AEC) kasutades tehti aktiivseks keskmine AEC-kamber. Hajukiirguse tekitamiseks kasutati 20 cm paksust polümetüülmetakrülaat- (PMMA) ehk pleksiklaasfantoomi ristlõikepindalaga 25 × 25 cm, kokku kaheksat 2,5 cm paksust fantoomi üksteise peal. Katse käigus mõõdeti dosimeetri ajalist lahutusvõimet, nurksõltuvust ja fantoomi tekitatava hajukiirguse kaugussõltuvust.

Ajalise lahutusvõime ja nurksõltuvuse uurimiseks asetati dosimeeter fantoomi keskpunktist fantoomile pealelangeva röntgenkiirguse suhtes 90-kraadises sihis 100 cm kaugusele. Dosimeetri ja fantoomi keskpunktid asusid samal horisontaaltasapinnal, maast mõõdetuna 92 cm kõrgusel. Dosimeeter asetati pliipõllele ning ruumi ehitust arvestades seintest ja ruumis olevatest objektidest võimalikult kaugele, et vähendada ümbrit sevast keskkonnast tulenevat hajukiirgust. Hajukiirguse kaugussõltuvuse mõõtmiseks liigutati dosimeetrit samas sihis fantoomi suhtes 30–250 cm vahemikus. Nurksõltuvuse uurimiseks pöörati dosimeetrit tema detek torelemendi keskpunkti suhtes 15° kaupa veerand ringi ulatuses.

Ajalise lahutusvõime mõõtmiseks tehti ülesvõtted röntgentoru nimi pingel 121 kV, lähtudes tüüpilisest rindkere ülesvõttel kasutatavast pin gest. Mõõdeti käsitsi valitavatel fikseeritud säriaegadel 200 ms, 100 ms, 56 ms, 32 ms ja 20 ms, mida võimaldas radiograafi tarkvara. Lisaks kasutati mõõtmisel keskmise doosikambriga (retseptoridoos 1,25  μGy)

234
LÕPUTÖÖDEST

automaatset ekspositsioonikontrolli, kasutades säriaega ~5 ms. Vastav säriaeg mõõdeti Piranha dosimeetri lisadetektori abil ja säriaja lühen damiseks vähendati proportsionaalselt röntgentoru laengut. Kõikide säriaegade juures tehti vähemalt kolm kordusmõõtmist.

Nurksõltuvust mõõdeti veerandringi (90°) ulatuses 15° võrra dosimeet rit tema detektorelemendi keskpunkti ümber pöörates. Igas dosimeetri asendis tehti kolm kordusmõõtmist. Tulemused kohandati poolringile (180°) eeldusel, et dosimeetri detektorelement on ehituslikult sümmeet riline. Ülesvõtted tehti säriajaga 100 ms, röntgentoru nimipingel 121 kV ja laengu 5,6 mAs juures.

Lisaks mõõdeti hajukiirguse kaugussõltuvust ning võrreldi seda pöörd sõltuvuse ja tüüpilise otsekiirgusintensiivsuse vähenemise seadusega, mis on olemuselt pöördruutsõltuvus. Ülesvõtete tegemisel kasutati sä riaega 100 ms röntgentoru nimipingega 121 kV ja laenguga 5,6 mAs. Dosimeetriga tehti mõõtmised kaugustel 250 cm, 150 cm, 100 cm, 50 cm ja 30 cm ning igal kaugusel tehti kolm kordusmõõtmist. Dosimeeter oli röntgentorust tuleva kiirguse suhtes 90-kraadise nurga all. Andmete analüüsimiseks kasutati Microsoft Exceli tarkvara.

Tulemused Ajalise lahutusvõime mõõtmised tehti röntgentoru pinge 121 kV juures ja mõõdeti säriaegade 200 ms, 100 ms, 56 ms, 32 ms, 20 ms ja 5 ms (±0,6 ms) juures. Dosimeeter oli primaarse röntgenkiirguse suhtes 90-kraadise nurga all ning ühe meetri kaugusel testfantoomist. Automaatset ekspo sitsioonikontrolli kasutati 5 ms ekspositsiooni korral, mistõttu on see esitatud koos mõõtemääramatusega. Röntgentoru laeng oli 20–200 ms säriaegade korral 5,6 mAs ja 5 ms säriaja korral 3,0 mAs. Keskmistatud tulemused on esitatud tabelis 1.

235 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Tabel 1. Ajalise lahutusvõime määramise tingimused ja mõõtmistulemuste statistikud. Säriaeg (ms) Doosikiiruse keskväärtus (mSv/h)

Doosikiiruse standardhälve (mSv/h)

Suhteline standardhälve 200 16,9 0,28 1,7% 100 32,3 1,9 5,8% 56 57,2 5,7 10% 32 88,2 6,2 7,1% 20 148,8 22 15% ~5 89,7 25 28%

Joonisel 1 on esitatud dosimeetri ajalise lahutusvõime uurimistulemused. Alates 32 ms säriajast on lisaks joonistatud lähendusfunktsioon, missu gune võiks olla mõõtmistulemuste trend arvutuslikult.

Joonis 1. Seiredosimeetriga Atomtex AT1121 mõõdetud ajaline lahutusvõime. Nurksõltuvust mõõdeti konstantse röntgentoru pinge (121 kV), säriaja (100 ms) ning elektrilaengu (5,6 mAs) juures 100 cm kaugusel test fantoomist. Dosimeetri ja selle detektori algasend oli testfantoomi te kitatud hajukiirguse suuna suhtes 0-kraadise nurga all ning seda hakati

236
LÕPUTÖÖDEST

suurendama 15 kraadi võrra vastupäeva kuni 90 kraadini. Keskmistatud tulemused on esitatud tabelis 2.

Tabel 2. Nurksõltuvuse määramise tingimused ja mõõtmistulemuste statistikud.

Nurk Doosikiiruse keskväärtus (mSv/h)

Doosikiiruse standardhälve (mSv/h)

Suhteline standardhälve

Suhtarv 0° mõõtmistulemuse suhtes

0° 32,3 1,9 5,8% 1,0 15° 31,9 1,6 5,0% 0,99 30° 32,7 0,94 2,9% 1,0 45° 30,6 1,7 5,6% 0,95 60° 29,9 1,5 5,1% 0,92 75° 30,0 2,1 7,1% 0,93 90° 29,4 1,9 6,4% 0,91

Joonise 2 kaare peal on märgitud nurgad kraadides ning mõõtetulemuse väärtused on välja toodud suhtarvuna (0–1) 0-kraadise nurga all toimu nud mõõtmise suhtes. Diagrammil on mõõdetud väärtused ühendatud pideva joonega ja eeldades dosimeetri detektorelemendi sümmeetrilisust, on teises suunas mõõteväärtused vastavalt ühendatud punktiirjoonega.

Joonis 2. Seiredosimeetriga Atomtex AT1121 mõõdetud nurksõltuvus.

237 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

Hajukiirgusvälja kaugussõltuvust mõõdeti hajukiirguse suhtes 0-kraa dise nurga all konstantse röntgentoru pinge (121 kV), säriaja (100 ms) ja elektrilaengu (5,6 mAs) juures. Doosikiirust mõõdeti 250 cm, 150 cm, 100 cm, 50 cm ja 30 cm kaugusel fantoomi keskpunktist. Keskmistatud tulemused on esitatud tabelis 3.

Tabel 3. Hajukiirguse kaugussõltuvuse määramise tingimused ja mõõtmistulemuste statistikud.

Kaugus (cm) Doosikiiruse keskväärtus (mSv/h)

Doosikiiruse standard hälve (mSv/h)

Suhteline standard hälve

Hinnanguline doosikiiruse vähenemise suhtarv 250 5,0 0,29 5,9% 150 14,3 0,90 6,3% 100 32,3 1,9 5,8% 4,0 (100 : 200) 50 145,0 10 7,2% 2,99 (50 : 100) 30 190,0 9,3 4,9% 1,79 (30 : 60)

Kaugussõltuvuse andmed on esitatud joonisel 3, kus siniste punktide na on märgitud mõõtmistulemused, sinise joonega mõõtmistulemuste hinnanguline kõver, rohelise joonega kiirguse intensiivsuse vähenemise kõver pöördruutsõltuvusena ja oranži joonega kõver pöördsõltuvusena. Arvutatud kõverad on esitatud arvutatuna hinnangulise lähendusfunkt siooni abil ja kokku on viidud alguspunktid 30 cm kaugusel.

238
LÕPUTÖÖDEST

Arutelu

Ajalise lahutusvõimena lubavad uuritud dosimeetri tootjad, et dosimeeter on suuteline registreerima õigesti kiirgusimpulsside doosikiirusi vähemalt 30 ms pikkade säriaegade korral. Mõõteviga võib tootjate andmetel olla kuni 15% (AT1121, AT1123... i.a.). Mõõtmistulemuste varieeruvus oli pikemate säriaegade korral väiksem kui lühemate säriaegade korral. Alla 32 ms säriaegadel hakkasid mõõtmistulemused oodatult rohkem varieeruma. Ajalist lahutusvõimet on varem uurinud ka Ankerhold jt (2009) ning Leyton jt (2016). Ankerhold jt (2009) leidsid, et mitte ükski uuritud aktiivne dosimeeter ei suutnud õigesti mõõta 40 ms säriajaga kiirgusimpulsi doosi. Leyton jt (2016) uurisid ajalist lahutusvõimet küll 1–5-sekundiliste säriaegade korral, kuid ka selliste, võrdlemisi pikkade säriaegade puhul esines mõõtmistel puudusi.

Nurksõltuvus väheneb olenevalt röntgentoru energia suurenemisest. Käesolevas töös kasutatud röntgentoru pinge (121 kV) korral on kesk mine energia ligikaudu 60 keV (Campillo-Rivera jt 2021). Selle energia puhul on tootjapoolses dosimeetri spetsifikatsioonis nurksõltuvuse kõige suurem erinevus poolringi sees 90° juures, kus mõõtetulemuse väärtus on ligikaudu 85% võrreldes otse mõõtmisega. Kõikide nurksõltuvuse katse mõõtmistulemuste suhe otse mõõdetud hajukiirguse suhtes oli alla 10%

239 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST
Joonis 3. Mõõdetud hajukiirguse kaugussõltuvus.

ARTIKLID

(0–9%). Kuna kõik mõõtmistulemused jäid lubatud täpsuse piiresse, ei saa väita, et uuritaval dosimeetril esines katse käigus nurksõltuvus. Küll esines mõningane mõõdetud doosikiiruse vähenemine nurga suurenedes, mis võib ühe põhjusena olla tingitud väikesest nurksõltuvuse esinemisest. Varasematest uurimustest ilmneb samuti, et uuritud dosimeetrid regist reerivad tavaradiograafias kasutatavate energiate juures kõige paremini otsekiirgust ning kõige kehvemini kiirgust täisnurga all tehtavate mõõt miste juures (Hayashi jt 2015, Kawaguchi jt 2017). Sellise tulemuse üks võimalik põhjus võib olla tingitud dosimeetrite ehitusest. Mõõdetud hajukiirguse kaugussõltuvuse kohta on tehtud kõige läheda sem hinnang eksponentsiaalse kahanemise funktsiooni abil. Mõõdetud doosikiiruste intensiivsus väheneb kauguse suurenedes aeglasemalt ha jukiirgust tekitava fantoomi läheduses ning kahanemine suureneb järjest enam fantoomist kaugenedes. Vahetult fantoomi läheduses kahaneb doosikiirus kauguse suurenedes nagu pöördsõltuvus. Chiang jt (2015) uurimuses oli primaarse kiirgusega ristisuunas ühe ja kahe meetri juures mõõdetud õhukermade nõrgenemise suhe 3,03. Läbiviidud uurimuse mõõtmistulemuste põhjal koostatud hinnangulise nõrgenemiskõvera järgi oli sarnane suhe vastavalt 50 cm ja 100 cm kauguste vahel (2,99). Vastavalt 30 cm ja 60 cm kaugusel vähenes kiirguse intensiivsus vähem – 1,79 korda.

Järeldused Ajalise lahutusvõime mõõtmistulemused säriaegadel 5–200 ms kinni tasid, et 32 ms ja pikemate säriaegade korral suutis dosimeeter lubatud täpsuse piires ühtlaselt hajukiirgust registreerida. Lühemate kui 32 ms säriaegade puhul see aga ei kehtinud, mõõtmistulemused olid ebatäpsed ja varieerusid lubatust rohkem. Varieeruvuse kasv on nähtav standard hälbe suurenemisega.

Nurksõltuvuse kohta oli teada, et madalama energia korral see suureneb. Tootja spetsifikatsioonis esines 90° juures võrreldes otsemõõtmisega

240
LÕPUTÖÖDEST

~15%-line mõõtmistulemuste vähenemine, katsetulemustes on näha vastavat vähenemist ~9%. Mõõdetud doosikiirused vähenesid nurga suurenedes, kuid kõik mõõtmistulemused jäid 10%-lise täpsuse piiresse. Töö tulemuste põhjal ei saa järeldada, et esineb nurksõltuvus ja kiirgust tuleks mõõta dosimeetrit otse hajukiirguse poole suunates, kuid see on soovitatav.

Standardfantoomi hajukiirgusvälja kaugussõltuvuse uurimiseks mõõdeti tekkinud hajukiirgust 30–250 cm kaugusel fantoomi keskpunktist. Fan toomi vahetus läheduses väheneb doosikiirus hinnanguliselt ligikaudu pöördsõltuvusena kaugustel 30–60 cm (nõrgenemise suhtarv 1,79) ja kaugemal on hinnanguline nõrgenemise suhtarv ~3.

Allikaloend

Ankerhold, U., Hupe, O., Ambrosi, P. (2009). Deficiencies of active electronic radiation protection dosemeters in pulsed fields. Radiation Protection Dosimetry, 135(3): 149–153.

AT1121, AT1123 X-ray and gamma radiation dosimeters. Atomtex. Campillo-Rivera, G. E., Torres-Cortes, C. O., Vazquez-Bañuelos, J., Garcia-Reyna, M. G., Marquez-Mata, C. A., Vasquez-Arteaga, M., Vega-Carrillo, H. R. (2021). X-ray spectra and gamma factors from 70 to 120 kV X-ray tube voltages. Radiation Physics and Chemistry, 184: 109437.

Chiang, H.-W., Liu, Y.-L., Chen, T.-R., Chen, C.-L., Chiang H.-J., Chao, S.Y. (2015). Scattered radiation doses absorbed by technicians at different distances from Xray exposure: Experiments on prosthesis. Bio-Medical Materials and Engineering, 26: S1641–S1650.

Friedrich, S., Hupe, O. (2018). Testing Different Area Dosemeters Concerning Their Be haviour in Pulsed Radiation Fields. Radiation Protection Dosimetry, 182(4): 480–487.

Hayashi, H., Takegami, K., Okino, H., Nakagawa, K., Okazaki, T., Kobayashi, I. (2015). Procedure to measure angular dependences of personal dosimeters by means of diagnostic X-ray equipment. Medical Imaging and Information Sciences, 32(1): 8–14.

Kawaguchi, A., Matsunaga, Y., Suzuki, S., Chida, K. (2017). Energy dependence and angular dependence of an optically stimulated luminescence dosimeter in the

241 ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID

mammography energy range. Journal of Applied Clinical Medical Physics, 18(2): 191–196.

Kiirgusallika asukohaks olevate ruumide nõuded, ruumide ja kiirgusallika märgis tamise nõuded, radioaktiivsete kiirgusallikate kategooriad ning radionukliidide aktiivsustasemed. (2016). RT I, 18.11.2016, 8.

Kiirgusseadus. (2020). RT I, 10.07.2020, 52.

Leyton, F., Macedo, E. M., Ferreira, M. J., Navarro, V. C. C., Garcia, I. F. M., Pereira, L. C. S., Navarro, M. V. T. (2016). Temporal Dependence of the Radiation Monitoring Instruments for Area Monitoring Used at Radiodiagnostic and Intervention Faci lities. Radiation Protection Dosimetry, 171(4): 509–519.

Makarevich, K., Beyer, R., Henniger, J., Ma, Y., Polter, S., Sommer, M., Teichmann, T., Weinberger, D., Kormoll, T. (2020). Dosimetry With the Ability to Distinguish Pulsed and Non-Pulsed Dose Contributions. Radiation Protection Dosimetry, 190(4): 437–445.

Sutton, D. G., Martin, C. J., Williams, J. R., Peet, D. J. (2012). Radiation Shielding for Diagnostic Radiology, 2nd Edition. Wakefield: Charlesworth Press.

242
LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLITE AUTORITE

LOEND

Aasmäe, Triin, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Arro, Eliise, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava üliõpilane Bruus, Ireen, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Enok, Gerda Frederike, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tervisekaitse spetsialisti õppekava vilistlane Fjodorova, Laura, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava vilistlane Hainla, Ulvi, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Hallapuu, Liis, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava üliõpilane Ilm, Merli, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tervisekaitse spetsialisti õppekava vilistlane

Jaansoo, Ester, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Kalamees, Jekaterina, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli terviseteaduse magistriõppekava vilistlane Kapitan, Eelika, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Kepler, Kalle, PhD, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Kivimägi, Anna-Britt, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava üliõpilane Komleva, Julia, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Kutman, Ave, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Köörna, Karolin, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli terviseteaduse magistriõppekava vilistlane Lamp, Liisbet, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava üliõpilane Lenk-Adusoo, Margit, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Liiv, Kaido, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli vanemlaborant Liiv, Loreida, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Lohu, Kaisa, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava vilistlane

243

Läänelaid, Siret, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Mahla, Marge, MSc, SA Tartu Ülikooli Kliinikum, ämmaemanduse valdkonna koolitus- ja arendusprojektide projektijuht Mengel, Eva, PhD, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Mirka, Anne, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Moora, Janeli, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tervisekaitse spetsialisti õppekava vilistlane Mustmaa, Marie, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Mänd, Helen, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Niinepuu, Jaanika, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli kommunikatsioonijuht Niit, Reelika, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Orav, Aivar, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Orgla, Eliina, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava üliõpilane Parm, Ülle, PhD, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Ploomipuu, Inga, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Pugaitšuk, Helen, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Rikas, Ingrid, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Salus, Marit, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Sammul, Sirje, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Savinova, Lia Daria, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava vilistlane Sooväli, Eve-Merike, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Tabo, Silver, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tervisekaitse spetsialisti õppekava vilistlane Talts, Kristjan, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli radioloogiatehniku õppekava vilistlane Tamm, Anna-Liisa, PhD, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Tasane, Rain, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava vilistlane Tiits, Kristi, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane

244

Tomson, Gertrud, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava vilistlane

Treial, Mai, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud

Truus, Margit, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane

Tšugunova, Anna, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava vilistlane

Vaher, Ivi, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud

Vahur, Kristi, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud

Valgepea, Mari, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava vilistlane

Varik, Merle, PhD, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud

Viitkar, Kersti, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud

245
246 TEADUSKONVERENTSI TEESID
ETTEKANNETE
CONFERENCE
KONVERENTSI
TEADUSKONVERENTS „TERVES KEHAS TERVE TEADMINE“ Science Conference “Healthy Body, Healthy Mind Full of Knowledge”
TEESID
ABSTRACTS
KORRALDUSKOMISJON ORGANISING COMMITTEE Jaan Looga – korralduskomisjoni juht / Chair of Organising Committee Anna-Liisa Parm Jelena Sokk Margit Raig – konverentsi moderaator / Conference Moderator

KEHALISE AKTIIVSUSE, KEHAKOOSTISE, KEHALISE JA KOGNITIIVSE VÕIMEKUSE VAHELISED SEOSED ÜLEMINEKUPERIOODIL LASTEAIAST KOOLI

Kirkke Reisberg1,2, Eva-Maria Riso2, Jaak Jürimäe2

1 Füsioteraapia ja terviskaitse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool

2 Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut, Tartu Ülikool

Sissejuhatus: Kehaline aktiivsus (KA), võimekus (KV) ja kehakoos tis on olulised tegurid füüsilise ja vaimse tervise kindlustamisel juba lapseeas. Vastupidiselt, istuva eluviisiga kaasnevad mitmed mittesoovitud mõjud lapse tervisele. Kognitiivne võimekus (KogV) on seotud maailma tunnetamise ja mõistmisega, olles ka akadeemilise edukuse alustala. Siiski napib informatsiooni KA, KV, KogV ja kehakoostise vahe liste longitudinaalsete seoste kohta lapseeas.

Eesmärk: Uurida seoseid KA, KV, kehakoostise ja KogV vahel üleminekul lasteaiast 1. klassi.

Meetoodika: Tartu linna ja lähivaldade lapsi (n = 147) uuriti lasteaia viimasel aastal (6.6 a) ja uuesti 1. klassis (7.6 a). Kehakoostist hinnati nahavoltide paksusele tuginedes. KA-d hinnati kiirendusanduriga. KehV [kardiorespiratoorne fitness (KRF), kiirus-väledus fitness (KVF), üla- (ÜJ) ja alajäsemete jõud (AJ), staatiline tasakaal (ST)] uuriti PREFIT testidega. KogV-d (verbaalne, pertseptiivne, kontseptuaalne võimekus) mõõdeti modifitseeritud Boehm-3 testiga. Seoseid selgitati lineaarse regressioo nanalüüsiga.

Tulemused: Kerge (KKA) ja mõõdukas KA (MKA) eelkoolieas oli posi tiivses, istumisaeg (IA) ja tugev KA (TKA) negatiivses seoses rasvavaba massi indeksiga 1. klassis kovariaatidele (sugu, vanus, kiirendusanduri

247 TEADUSKONVERENTSI TEESID

kandmise aeg) kohandamisel, lisaks kohandati KKA, MKA ja IA-ga mudel TKA-le ja TKA-ga mudel IA-le. Vaid 5 min/p IA asendamine TKA-ga oli seo tud suurema rasvavaba massi ja väiksema rasvamassi protsendiga 1. klas sis. Suurem KRF, KVF, suhteline AJ ja ST eelkoolieas seostus madalama rasvamassi indeksi ja %-ga 1. klassis kovariaatidele kohandamisel. Leiti järgmised seosed eelkoolieas mõõdetud KA ja IA ning 1. klassis mõõdetud KV vahel - kõrgem TKA ennustas KRF-i, KVF-i, ÜJ ja AJ; MKA seostus madalama KRF-i ja ÜJ-ga, ent suurema AJ-ga; KKA seostus madalama KRF-iga, ent parema KVF-i ja jõunäitajatega kovariaatide kaasamisel. Vaid 5 min/p IA asendamine TKA-ga oli seotud parema KehV-ga 1. klassis. KA eelkoolieas oli positiivses, ja IA negatiivses seoses 1. klassis mõõdetud kontseptuaalsete oskustega pärast soole, vanusele, kiirendusanduri kand mise ajale ja ema haridusele kohandamist, sõltumatult organiseeritud spordis osalemisest. KV eelkoolieas ei ennustanud KogV-d aasta hiljem pärast kovariaatide lisamist.

Järeldused: Suurem KA ja parem KehV eelkoolieas on seotud tervisli kuma kehakoostisega 1. klassis. Enamasti on suurem KA, sealjuures eriti TKA, eelkoolieas seotud parema KehV-ga 1. klassis. Suurem KA eelkooli eas on seotud parema kognitiivse arenguga 1. klassis.

Võtmesõnad: Lapsed; kehakoostis; kehaline aktiivsus; kehaline võime kus; kognitiivne võimekus

248 TEADUSKONVERENTSI TEESID

LONGITUDINAL ASSOCIATIONS BETWEEN PHYSICAL ACTIVITY, PHYSICAL FITNESS, BODY COMPOSITION AND COGNITIVE PERFORMANCE IN THE TRANSITION FROM KINDERGARTEN TO SCHOOL

1 Department of Physiotherapy and Environmental Health, Tartu Health Care College

2 Institute of Sports Sciences and Physiotherapy, University of Tartu

Introduction: The wide range of physical and mental health benefits related to engagement in physical activity (PA), good physical fitness (PF) and having optimal body composition (BC) in childhood are well known, and early years are regarded as the most formative period of cognitive development. Yet, little is known about the longitudinal associations regarding PA, physical fitness (PF), BC and cognitive skills in childhood.

Aim: To explore the relationships between PA, PF, BC and cognitive per formance in the transition from preschool to school.

Methods: Participants were Estonian children (n = 147) in final year of kindergarten (6.6 yrs) and in first grade (7.6 yrs). Following assessments were made - BC by skinfold thicknesses; PA by accelerometry; PF using PREFIT fitness tests; cognitive performance with modified Boehm-3 test.

Results: Light (LPA) and moderate PA (MPA) at 6.6 yrs were positively, ST and vigorous PA (VPA) negatively associated with fat-free mass index (FFMI) at 7.6 yrs by controlling for sex, age, accelerometer wear time (AWT), additionally models with LPA, MPA, ST were adjusted for VPA and model with VPA for ST. Greater CRF, speed-agility fitness, relative lower-limbs strength, static balance at 6.6 yrs were associated with lower

249 TEADUSKONVERENTSI TEESID

fat mass index and % at 7.6 yrs after adjusting for confounders. Greater PA at 6.6 yrs predicted mostly better, ST rather worse PF at 7.6 yrs after controlling for sex, age, AWT, plus models with ST, LPA or MPA were ad justed for VPA, models with VPA were adjusted for ST and height, body mass were added to strength measurements. PA at 6.6 yrs was positively and ST negatively associated with conceptual skills at 7.6 yrs after ad justing for sex, age, AWT, maternal education, independently of child’s participation in trainings.

Conclusions: Higher PA and better PF at preschool age is associated with healthier BC in first grade at school. Higher PA, especially VPA, at preschool age predicts mostly higher PF status in first grade at school. Higher PA at preschool age predicts superior cognitive development in first grade at school.

Keywords: children; body composition; physical activity; physical fitness, cognitive skills

250 TEADUSKONVERENTSI TEESID

LAPSEVANEMATE KAASAMINE IMIKU PROTSEDUURI

VALU

LEEVENDAMISSE MITTE-FARMAOLOOGILISTE VALUTUSTAMISE MEETODITEGA EESTI HAIGLATES

Airin Treiman-Kiveste1,2, Mari-Katariina Kangasniemi3,4, Ruth Kalda3, Tarja Pölkki5

1 Õenduse ja ämmaemanduse osakond, Tartu Tartu Tervishoiu Kõrgkool

2 Meditsiiniteaduste valdkond, Arstiteaduskond, Tartu Ülikool

3 Peremeditsiini ja Rahvatervishoiu Instituut, Tartu Ülikool

4 Õendusteaduse osakond, Turu Ülikool

5 Sünnituskeskus, laste ja naiste osakond, Oulu Ülikoolihaigla

Sissejuhatus: Lapsevanemad on vastsündinute osakonnas olulised part nerid, kes teevad imikuga seotud otsuste tegemisel töötajatega koostööd. Nende aktiivset osalust imiku protseduuri valu leevendamisel saab pa randada läbi omavahelise koostöö. Vanemate kohalolek tagab valuliku protseduuri ajal lapse mugavuse ja vajadusel saab lapsevanem pakkuda lohutamist ja puudutust. Varasemad uuringud näitavad, et vanemate kaasamine invasiivsete protseduuride ajal vähendab tõhusalt imiku valu. Lapsevanemad on väljendanud valmisolekut imikute protseduuri valu leevendamisel kaasa lüüa, kuid nad ei tea, kuidas oma last protseduuri ajal tõhusalt lohutada ning vajavad rohkem infot olemasolevate valu vaigistavate meetodite kohta. Samas näitavad varasemad uuringud, et vanemad ei ole piisavalt kaasatud ning nad vajavad tervishoiuteenuste osutajatelt rohkem tuge, julgustust ja juhendamist. Eelkõige saab vane mate osalust edendada nende vajadustest lähtuva piisava juhendamise, kaasamise ja erinevates vormides juhiste kaudu.

Eesmärk: Kirjeldada lapsevanemate kaasamist nende imikute protseduu ri valu leevendamisse mittefarmakoloogiliste valutustamise meetoditega Eesti haiglate vastsündinute ja laste intensiivravi osakondades

251 TEADUSKONVERENTSI TEESID

Metoodika: Kirjeldav läbilõikeline uuring viidi läbi mai-juuni 2019 ja veebruar-aprill 2020 neljas Eesti haiglas vastsündinute ja imikute ning laste intensiivravi osakondade lapsevanemate seas. Andmed koguti vali deeritud ankeetküsimustikuga, lõpliku valimi moodustas 189 lapsevanemat, vastamismäär oli 67,5%. Andmete analüüsimisel kasutati kirjeldavat ja analüüsivat statistikat.

Tulemused: Lapsevanemad ütlesid, et kasutavad mittefarmakoloogilise valutustamise meetodina kõige enam lapse õrnalt kinni hoidmist (61%) ja tema asetamist mugavasse asendisse (62%). Uuritavad tõdesid, et ei ole kasuta mittefarmakoloogilise valutustamise meetodina muusikat, nahk-naha-kontakti ja rinnaga toitmist . Peaaegu üks kolmandik (30%) vanematest raporteeris, et õed on neid juhendanud kasutama valutusta mise meetodina lapsele mugava asendi andmist ja mittetoitelist imemist (25%). Suur osa vanematest ütles, et õed ei ole neid juhendanud kasutama mittefarmakoloogilise valutustamise meetodina nahk-naha-kontakti (86%) ja rinnaga toitmist (84%). Üle poole (58%) lapsevanematest soovb osaleda oma lapse protseduuri valu leevendamises ning ainult 5% seda ei soovi.

Järeldused: Lapsevanemad soovivad olla kaasatud oma lapse protse duuri valu leevendamisse, kuid erinevatel põhjustel soovitatakse neil olla mujal. Selgus et vanemad kasutavad rohkem mitteframakoloogilisi valutustamise meetodied, mida on lihtne kasutatda ja mis ei vaja põhja likku juhendamist ning ettevalmistust. Seetõttu peaks rohkem pöörama tähelepanu vanemate kaasamisele ja juhendamisele. Tervishoiutöötaja tena peame selle väljakutsega tegelema ja lapsevanemiad tuleb kaasata partneritena.

Võtmesõnad: Imik, perekeskne õendus, mittefarmakoloogiline valutustamine, vanemate kaasamine.

252 TEADUSKONVERENTSI TEESID

PARENTAL PARTICIPATION

IN

THEIR INFANTS’ PROCEDURAL PAIN ALLEVIATION WITH NON-PHARMACOLOGICAL METHODS IN ESTONIAN HOSPITALS

Airin Treiman-Kiveste1,2 Mari-Katariina Kangasniemi3,4 Ruth Kalda3, Tarja Pölkki5

1 Department of Nursing and Midwifery, Tartu Health Care College

2 Faculty of Medicine, University of Tartu

3 Institute of Family Medicine and Public Health, University of Tartu

4 Department of Nursing Science, University of Turku

5 Unit of Children and Women, Oulu University Hospital

Introduction: Parents are important partners in the neonatal units, collaborating with staff in caregiving and decision-making for their in fant. Previous studies show that parental involvement during invasive procedures effectively reduces the infant’s pain. Parents have expressed willingness to their involvement, but previous studies indicate that pa rents are not sufficiently engaged as partners in the care and decision-ma king process. Parents need more support, encouragement, and guidance from the healthcare providers. Especially parental participation can be promoted by providing sufficient counselling based on their needs and providing guidance in various formats, not only verbal information.

Aim: To describe parent’s participation in their infants’ procedural pain alleviation using non-pharmacological methods in neonatal and children’s intensive care units in Estonian hospitals.

Method(s): A descriptive cross-sectional survey study was carried out during May-Jun 2019 and Feb-April 2020 in the four Estonian hospitals. Data was collected by using a validated questionnaire. Finally, 189 of

253 TEADUSKONVERENTSI TEESID

parents were included in the study. The data was analysed using descrip tive and analytical statistics.

Results: Parents reported using holding (61%) and placing the infant in a more comfortable position (62%) as non-pharmacological pain alleviation method. Parents said that non-pharmacological pain alleviation methods rarely used were music, skin-to-skin contact and breastfeeding the infant. Most parents reported that nurses not guided them to use skin-to-skin contact (86%) or breastfeeding (84%) as a non-pharmacological pain alleviation method. Over half (58%) of the parents said that they want to be involved in the alleviation of their infant’s pain and only 5% of the parents did not want to be involved.

Conclusion: The parents wanted to be more involved in their infant’s pain alleviation, but they were advised not to take part in painful procedures and pain alleviation for various reasons. The parents reported using more non-pharmacological methods that are easy to implement and do not require thorough instructions in preparation. As healthcare providers, we must accept challenges and welcome families as team members in the neonatal and infant units.

Keywords: family-cantered nursing, parental participation, non-phar macological pain alleviation

254 TEADUSKONVERENTSI TEESID

MEISTERLIKKUSE JA PSÜHHOSOTSIAALSETE TEGURITE

DUO KÕRGVERERÕHUTÕVE NÄITEL: MILLIST VÄÄRTUST SEE LISAB PATSIENDI KÄSITLUSSE?

Sirje Sammul1

1 Õenduse ja ämmaemanduse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool

Sissejuhatus: Arteriaalne hüpertensioon (AH) kui krooniline haigus mõjutab füüsilist ja psühholoogilist toimetulekut. Aastal 2019 oli vanusstandarditud AH levimus 30–79-aastaste eestlaste hulgas 40,2%. AH poolt põhjustatud haiguskoormus tõstab olulisel määral ajuinsuldi ja müokar diinfarkti riski ning vaevuste tõttu kaotatud eluaastaid (tervisekaotust). Tuginedes teaduskirjandusele, psühhosotsiaalsetest teguritest negatiiv sed stressitekivad elusündmused, depressiivne meeleolu ja tervisega seo tud elukvaliteet kirjeldavad parimal viisil kroonilist psühhosotsiaalset stressi ja selle mõju tervisele. Meisterlikkust kui ühte isiksusele omast tunnust kirjeldatakse eneseusuna, mis peegeldab, mil määral indiviid tunneb kontrolli tema elu oluliselt mõjutavate ümbritsevast keskkonnast tulenevate jõudude üle.

Eesmärk: Analüüsida meisterlikkuse, psühhosotsiaalsete tegurite ja AH vahelist koosmõju kirjanduse ülevaatena.

Metoodika: Kirjanduse ülevaate koostamisel kasutati 47 eelretsenseeri tud teadusartiklit, mis olid ilmunud aastatel 1981–2022 andmebaasides Web of Science ja PsycINFO. Teaduskirjanduse otsingut otsustati alustada aastaga 1978, et hõlmata üleilmselt tuntud meisterlikkuse skaalat (Pearlin Mastery Scale) ja sellega seotud uusimaid empiirilisi uuringuid.

Tulemused: Psühhosotsiaalsete tegurite (negatiivsed stressitekivad elusündmused, depressiivne meelolu, tervisega seotud elukvaliteet),

255 TEADUSKONVERENTSI TEESID

meisterlikkuse ja AH vastastikuses koosmõjus on olulised nii sotsiokul tuurilised kui indiviidi elukaare vältel asetleidnud muud mõjurid, moo dustades ühtse terviku. Sotsiokultuuriline mõju hõlmab sugu, haridust, sissetulekut, mõjutades eneseusku seoses iseenda, keskkonna ja nende kahe omavahelises suhtes. Elukaare mõjud hõlmavad elukogemusi, va nusega seotud ealisi muutusi ja ajaloolist perioodi, milles indiviid oma elu elab. Psühhosotsiaalsete tegurite vastastikune koostoime vahendab indiviidipõhist toimetulekut, näiteks kohanemine elus, tervisekäitumine, ravisoostumus, olles väljakutse meisterlikkusega seotud enesekontrollile.

Järeldused: Psühhosotsiaalsete tegurite, meisterlikkuse ja AH omava helise koosmõju mõistmine aitab suunata patsienti kasutama tema enda isiklikke jõude positiivsema terviseseisundi saavutamiseks, et tagada parem toimetulek kroonilise haigusega. Patsiendi võimestamine tõstab indiviidi subjektiivset enesekontrolli, suurendades patsiendi autonoomiat ja vastutuse võtmist oma ravi juhtimisel. Patsiendikeskne käsitlus suu rendab kroonilise haiguse kontrolli all püsimist, paremat terviseseisundit, kõrgemat tervisega seotud elukvaliteeti, mille tulemusena vähenevad vaevuste tõttu kaotatud eluaastad (tervisekaotus).

Võtmesõnad: Arteriaalne hüpertensioon, meisterlikkus, psühhosotsiaal sed tegurid, krooniline haigus, patsiendi käsitlus

256 TEADUSKONVERENTSI TEESID

A DUO

OF MASTERY

AND PSYCHOSOCIAL

FACTORS

BASED ON THE EXAMPLE OF ARTERIAL HYPERTENSION: WHAT VALUE DOES IT ADD TO PATIENT TREATMENT?

1 Nursing and Midwifery Department, Tartu Health Care College

Introduction: Arterial hypertension (AH) as a chronic disease affects physical and psychological coping. The age-standardised prevalence of AH among 30–79-year-old Estonians was 40.2% in 2019. The disease burden of AH significantly increases the risk for stroke and myocardial infarction and a loss of disability-adjusted life years (DALYs). According to the scientific research, negative stressful life events (SLEs), depressive mood and health-related quality of life are the best psychosocial indica tors of chronic psychological stress and its effects on health. Mastery, one trait of personality, is conceptualised as a self-belief, referring to the extent to which people see themselves as being in control of the forces that significantly affect their lives.

Aim: To critically analyse the interactions between mastery, psychosocial factors and AH based on literature review.

Methodology: In the literature review, 47 peer-reviewed papers from the Web of Science and PsycINFO published between 1981–2022 were used. 1981 was chosen as the starting year in order to use the globally well-known scale of mastery (Pearlin Mastery Scale) and empirical studies related to it.

Results: The interactions between psychosocial factors (SLEs, depressive mood, quality of life), mastery and AH are affected by both sociocultu ral and life-course influences, forming a unitary whole. Sociocultural

257 TEADUSKONVERENTSI TEESID

influences include gender, education and income, as they influence selfbeliefs regarding the self, the environment and the relationship between the two. Life-source influences include life experiences, age-related nor mative changes and the historical period in which the individual lives. The interactions between psychosocial factors mediate individual coping, e.g. adapting in life, health behaviour and treatment adherence, as these are a challenge to mastery-related self-control.

Conclusions: Understanding the interactions between psychosocial factors, mastery and AH helps to direct the patient to use their own personal strengths to attain a more positive health status and to ensure better coping with chronic disease. Empowering patients gives them a subjective sense of control, increasing patient autonomy and giving them an enhanced sense of responsibility in their own treatment management. Patient-centred treatment increases the ability to keep chronic illness under control, ensures a better health status, higher health-related quality of life and results in less loss of DALYs.

Keywords: Arterial hypertension, mastery, psychosocial factors, chronic disease, patient´ treatment

258 TEADUSKONVERENTSI TEESID

OMASTEHOOLDUS JA DEMENTSUSEGA LÄHEDANE: TUGIGRUPID OMASTEHOOLDAJATEL

Merle Varik1

1 Õenduse ja ämmaemanduse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool

Sissejuhatus: Eestis on pikaajaline hooldus tugevasti seotud perekond liku vastutusega. Lähedased, kes on omastehooldaja rollis kogevad hool dusprotessis füüsilisi, vaimseid, sotsiaalseid ja materiaalseid raskusi, mis sageli mõjuvad negatiivselt peresuhetele, hooldaja heaolule ja tervisele. Omastehooldajad on rõhutanud, et nende jaoks on tähtis saada teavet, nõuandeid ja soovitusi dementsusega lähedase hooldamisel ja toetamisel ning vajatakse ka psühho-sotsiaalset tuge.

Eesmärk: Arendada välja dementsusega inimeste lähedaste vajadustest lähtuv sobiv tugigrupi formaat, käivitada Eestis tugigrupid ning selgita da kuidas toetavad tugigrupid võimestamist üksikisiku, kogukonna ja poliitilise tasandi seisukohast.

Metoodika: Uurimistöö viidi läbi osalustegevusuuringuna 2016. aas ta oktoobrist kuni 2019. aasta maini, mille raames kutsuti kokku 17 tugigruppi üle Eesti. Uurimuses kasutati andmete-, meetodite- ja uuri jatevahelist triangulatsiooni. Omastehooldajatega viidi läbi narratiivid (n = 16), poolstruktureeritud intervjuud (n = 3), tugigrupis osalejatega struktureeritud ankeetküsitlus (n = 62), poolstruktureeritud ankeedid tagasiside saamiseks (n = 102) ja (n = 32). Tugigrupi juhtidelt koguti kir jalikud refleksioonid tugigrupi toimumise järgselt (N = 77) ja tagasiside tugigruppide eestvedamise kohta (N = 14). Lisaks viidi läbi poolstruk tureeritud intervjuud sotsiaaltöö valdkonna spetsilistidega (n = 4) ning 2020.aastal poliitikakujundajate (n = 5). Uuringus kasutati temaatilist analüüsi ning kirjeldavat statistikat.

259 TEADUSKONVERENTSI TEESID

Tulemused: Osalusuuringus kutsuti ellu 17 tugigruppi, toimus kokku 81 tugigrupi kohtumist ning osalejate koguarv oli 574. Omastehooldajate tugigrupid on avatud formaadiga, psühhoharidusliku ülesehitusega, kus keskenduti nii informatsiooni ja oskusteabe vahendamisele kui ka emot sionaalsele toetusele. Tugigrupid ja vabaühenduste rohujuuretasandi tegevused toovad esile omastehooldajate hääle, aitavad kaasa kodani kuaktiivsuse ja -julguse kasvule, on sotsiaalsete muutuste ellukutsujaks ning annavad sisendi teenuste arendamisse. Samuti toetavad dement sussõbralike kogukondade arengut.

Järeldused: Psühhoharidusliku ülesehitusega tugigrupid omastehool dajatele pakuvad nii emotsionaalset toetust, teavet kui ka oskusi hool duse paremaks korraldamiseks. Võimestamine kogukonna ja poliitilisel tasandil hõlmab üksikisikute ja kogukondade vahelist koostoimet, mis mõjutab seeläbi sotsiaalseid muutusi. Liikumine üksikisikult kollektiiv sele tegevusele toob huvirühmade hääle jõulisemalt esile ning mõjutab strateegiate kujundamist

Võtmesõnad: Dementsusega inimese omastehooldaja, tugigrupid, või mestamine

260 TEADUSKONVERENTSI TEESID

INFORMAL CARE AND LOVED ONES WITH DEMENTIA: SUPPORT GROUPS FOR INFORMAL CAREGIVERS

1 Nursing and Midwifery Department, Tartu Health Care College

Introduction: Long-term care in Estonia is inextricably linked to familial responsibility. Loved ones often take on the role of caregiver and in the care process they experience physical, mental, social, and material dif ficulties which frequently have a negative impact on family relationships and the caregiver’s well-being. They have pointed out that it is important to receive information, advice, and suggestions in regard to caring and supporting a loved one with dementia and psycho-social support.

Aim: To develop the appropriate format and content of the support groups, launch them in Estonia, and explore empowerment within support groups from the perspective of the individual, the community, and the political level.

Methodology: The participatory action research was carried out from October 2016 to May 2019, and 17 support groups were launched in different regions. The research used triangulation of data, methods, and researchers. Data were collected on informal caregivers by narratives (n=16), semi-structured interviews (n = 3), by structured questionnaire (n = 62), and feedback by open-ended questionnaire (n = 102, n = 32). From the facilitators’ gathered written reflections (N = 77) and their feedback (n = 14) through an open-ended questionnaire. Additionally, semi-struc tured interviews were carried out with social work specialists (n = 4), and in 2020 with politicians (n = 5). Data were analyzed by thematic analysis and by descriptive statistics.

261 TEADUSKONVERENTSI TEESID

Results: During the PAR, 17 support groups were launched. In total 81 meetings were organised, and the number of participations was 574. In this study, an open group and psychoeducational format were used to or ganise the support groups and provide information, skills, and emotional support. Therefore, support groups and NGO grassroots-level activities help to bring informal caregivers’ voices to the forefront and are promo ters of social change; and contribute to the development of dementiafriendly communities

Conclusion: Support groups offer psycho-emotional support, help build a social network, and contain educational aspects that contribute to inc reased knowledge and skills. As empowerment is an interactive process, it entails the construction of communities to assist in developing effective strategies for collaborating with a group of people. The transformation from individuals to collective activities helps to bring informal caregivers’ voices to the forefront and promotes political and social change.

Keywords: Informal caregivers of people with dementia, support groups, empowerment

262 TEADUSKONVERENTSI TEESID

VÄGIVALLA

JA JUHTIMINE EESTI PSÜHHIAATRILISE ABI ÕENDUSPRAKTIKAS

PREVENTSIOON

Margit Lenk-Adusoo1,2, Liina Haring2

1 Õenduse ja ämmaemanduse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool

2 Kliinilise meditsiini instituut, Arstiteaduskond, Tartu Ülikool

Sissejuhatus: Patsiendivägivald on tõsine probleem statsionaarses psühhiaatrilises abis, see ohustab kõigi asjaosaliste tervist ja turvalisust ning halvendab oluliselt edasise abi kvaliteeti. Üheks üldtunnustatud strateegiaks vägivallaga toimetuleku edendamisel on vägivalla vallan dumise ennetamine ning selles on määrava tähtsusega õenduspersonali järjepidev vägivallariski hindamine struktureeritud hindamisvahendite abil. Rahvusvahelised ravijuhendid soovitavad kasutada situatsioonilise agressiooni dünaamilist hindamist ehk The Dynamic Appraisal of Situa tional Aggression (DASA) instrumenti, mis loodi Austraalias eesmärgiga toetada riski kliinilist hindamist eelseisva agressiooni korral. DASA või maldab statsionaarsel psühhiaatrilisel ravil viibiva patsiendi suhtes anda riskihinnangu järgnevaks 24 tunniks. Kuna Eesti psühhiaatriakliinikutes puudusid meetodid, mis võimaldaks vägivallariski struktureeritult hin nata valiti DASA instrument adapteerimiseks ja valideerimise siinsesse keele- ja kultuuriruumi.

Eesmärk: Hinnata DASA instrumendi eestikeelse versiooni ennustatavat valiidsust patsiendivägivalla suhtes statsionaarses psühhiaatrilises abis.

Metoodika: Uuringusse kaasati nelja Eesti suurima psühhiaatriakliiniku (Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Tartu Ülikooli Kliinikum, Pärnu Haigla ja Viljandi Haigla) sub- ja akuutpsühhiaatria profiiliga osakondade täisealis te patsientide kohta täidetud DASA raportid. Õed hindasid iga patsiendi vägivallariski üks kord päevas, kasutades DASA eestikeelset versiooni.

263 TEADUSKONVERENTSI TEESID

DASA koosneb seitsmest elemendist (ärrituvus; impulsiivsus; soovimatus korraldustele alluda ; tundlikkus tajutava provokatsiooni osas; kergesti ärrituv, kui palvetele ei vastata ; negatiivne suhtumine ja verbaalsed äh vardused) ning iga elemendi puhul hinnatakse selle olemasolu (1) või puudumist (0) viimase 24 tunni jooksul. Lisaks registreerisid õed vägivalla intsidendid, mis leidsid aset järgneva 24 tunni jooksul. Analüüsimiseks koguti kõik 2020. aasta oktoobrist novembrini ravilt lahkunud patsienti de kohta täidetud DASA raportid. DASA ennustatavat valiidsuse hindami seks genereeriti ROC-kõver ja arvutati ROC-kõvera alune pindala (AUC).

Tulemused: DASA raportid saadi 381 patsiendilt vanuses 18 – 93 aastat (mediaanvanus 43 aastat, SD = 17,4). Kokku teostati 6097 riskihindamist, neist 542 registreeriti järgneva 24 tunni jooksul vägivalda. DASA päevane koguskoor oli vahemikus 0 – 7, mediaanskoor oli 0. Iga lisandunud DASA skoori punkt tõstis šanssi vägivaldse käitumise avaldumiseks järgmise 24 tunni jooksul 2.01 korda. DASA koguskoori AUC väärtus koguvalimis oli 0,86 (95% CI = 0,84–0,88; p < .001). Meeste valimirühmas oli AUC 0.87 (95% CI = 0.84–0.89, p < .001), ja naiste valimirühmas oli AUC 0.85 (95% CI = 0.82–0.87, p < .001).

Järeldused: DASA instrumendi eestikeelne versioon on valiidne vahend vägivallariski hindamiseks ja juhtimiseks Eesti sub- ja akuutpsühhiaatria profiiliga osakondades.

Võtmesõnad: vägivald, riskihindamisvahend, statsionaarne psühhiaat riline abi

264 TEADUSKONVERENTSI TEESID

VIOLENCE PREVENTION AND MANAGEMENT IN ESTONIAN PSYCHIATRIC NURSING PRACTICE

1 Department of Nursing and Midwifery, Tartu Health Care College

2 Institute of Clinical Medicine, Faculty of Medicine, University of Tartu

Introduction: The violence of patients is a serious concern in inpatient psychiatric care, as it endangers the health and safety of everybody in volved and has a negative impact on the quality of care. One recognised strategy for improving violence management is the prevention of outb reaks of violence, and for that, consistent assessment of violence risk by nursing staff using structured assessment tools is critical. International treatment guidelines recommend the use of dynamic assessment of situ ational aggression, i.e. The Dynamic Appraisal of Situational Aggression (DASA) instrument, designed in Australia to support clinical assessments of risk for imminent aggression. The DASA enables the assessment of the likelihood of violence within the following 24 hours. As Estonian psychiatric clinics lacked an instrument for assessing violence risk, the DASA was selected for adaptation and validation in the Estonian language and cultural context.

Aim: To evaluate the predictive validity of the Estonian version of the DASA for patient violence in the following 24 hours in psychiatric inpa tient settings.

Methods: The study included DASA instrument reports from adult in patients from subacute and acute treatment wards at four of Estonia’s largest psychiatric clinics (the North Estonia Medical Centre, the Tartu University Hospital, the Pärnu Hospital, and the Viljandi Hospital). Using

265 TEADUSKONVERENTSI TEESID

the Estonian version of the DASA scale, nurses assessed each patient’s risk of violence once daily. The DASA is comprised of seven (irritability, impulsivity, refusal to follow directions, sensitivity to perceived provoca tion, easily angered when requests are denied, negative attitudes, and verbal threats), and each item is scored for its presence (1) or absence (0) based on information from the previous 24 hours. In addition, nurses documented violent acts that occurred within the following 24 hours. For analysis, all the DASA reports from patients discharged between October and November 2020 were collected. To determine the predictive accuracy of the DASA scores the ROC was generated and the area under the ROC (AUC) was calculated.

Results: The DASA assessments were obtained from 381 inpatients ran ging in age from 18 to 93 years (median age of 43 years, SD = 17.4). A total of 6097 risk assessments were completed, of them, 542 had recorded patient violence within the following 24 hours. The total daily score for the DASA ranged from 0 to 7, with a median score of 0. For every one-point increase in the DASA total score, there were 2.01 times increased odds that the patient would behave violently within the following 24 hours. For the DASA total daily score, the value of the AUC for the following 24 hours was 0.86 (95% CI = 0.84–0.88, p < .001). Male subsamples had the AUC of 0.87 (95% CI = 0.84–0.89, p < .001), and females had the AUC of 0.85 (95% CI = 0.82–0.87, p < .001).

Conclusions: The Estonian version of the DASA is a valid tool for as sessing and managing aggression risk in subacute and acute psychiatric settings in Estonia.

Keywords: violence, risk assessment, inpatient psychiatric care

266 TEADUSKONVERENTSI TEESID

E. COLI IMMUNOSENSORI RAKENDUSI

Eerik Jõgi1,2, Ingrid Väling2, Toonika Rinken 2

1 Bioanalüütika- ja radiograafia osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool

2 Keemia Instituut, Tartu Ülikool

Sissejuhatus. Esherichia coli ( E. coli) on gram-negatiivne bakter, mis esineb soojavereliste organismide seedekulglas, ning seetõttu on selle bakteri arvukus vees oluline indikaator vee (kaasaarvatud suplusvee) mikrobioloogilise kvaliteedi määramiseks. Kuigi enamus E. coli tüvedest pole inimesele ohtlikud, leidub nende seas ka üksikuid patogeenseid tüvesid – näiteks inimese urotrakti nakatavaid tüvesi.

Eesmärk. Välja töötada immunobiosensorsüsteem E. coli tuvastamiseks ning testida selle biosensori rakendamise võimalusi looduslike veeproo vide ja kliiniliste uriiniproovide analüüsil

Metoodika. Biosensori bioloogiline äratundmiskomponendina kasutati fluorestsentsmärgisega konjugeeritud E. coli vastast ankeha. Analüüsi kõrge tundlikkus saavutati tänu proovis leiduva E. coli sidumisele ühe kordse kasutusega mikrokolonnile ning seondunud bakterite spetsiifili sele detekteerimisele. Erinevatest allikatest pärinevates proovides saa dud analüüsitulemusi võrreldi alternatiivsete E. coli määramismeetodite, mikrobioloogilise külvi ja kvantitatiivse PCR abil saadud tulemustega.

Tulemused. E. coli immunosensori tundlikkus oli 4.05 ± 0.11 AU/log (CFU/ml), ning immunosensori detekteerimispiir oli alla 10 raku/ml. Kultiveeritavate E. coli rakkude poolt tingitud signaali osakaal on im munosensori kogusignaalist 10%. Enamuse mõõdetud signaalist (60%) moodustasid erinevad kolivormsed bakterid (elusad, surnud, nende membraanifragmendid). 30% immunosensori signaalist moodustasid

267 TEADUSKONVERENTSI TEESID

mitte-kultiveeritavad ja surnud E. coli rakud. E. coli immunosensorit kasutati ka uropatogeense E. coli tuvastamiseks ja kvantiteerimiseks kliinilistes uriiniproovides, kus biosensoriga saadud analüüsitulemused langesid kokku mikrobioloogiliste ja molekulaarsete (qPCR) meetoditega saadud tulemustega.

Järeldused. Välja töötatud E. coli immunosensor on alternatiivne meetod mikrobioloogilistele ja molekulaarstele meetoditele, võimaldades E. coli arvukuse määramist automatiseerida ja läbi viia on-site.

Võtmesõnad. Esherichia coli, biosensor, immunosensor, uropatogeenne E. coli

268 TEADUSKONVERENTSI TEESID

APPLICATIONS OF E. COLI IMMUNOSENSOR

Eerik

1 Department of Bioanalytics and Radiography, Tartu Health Care College

2 Institute of Chemistry, University of Tartu

Introduction: One of the main indicator species for water analysis is  Escherichia coli – gram-negative, rod-shaped bacteria generally found in the guts of warm-blooded animals. As most E. coli strains are harm less for people, are also several pathogenic E. coli strains – for example, uropathogenic E. coli.

Aim: Designing and production of an E. coli-specific immunobiosensor, it’s testing for potential applications in environmental and clinical laboratory analysis, and the validation of the biosensor results using microbiological cultivation and qPCR methods.

Methods: The biosensor’s biological recognition component used polyclo nal E. coli -specific antibody. The high sensitivity of analysis was achieved using single-use microcolumn and fluorescent detection of semi-speci fically attached bacteria. Biosensor results from different samples were compared with alternative E. coli measurement methods – microbiolo gical cultivation and quantitative PCR.

Results: The sensitivity of the  E. coli biosensor was 4.05 ± 0.11 AU/log (CFU/ml). The limit of detection of the E. coli biosensor was below 10 cells/ ml. The proportion of cultivable E. coli cells in the immunosensor entire signal was only about 10%. The signal of non-cultivable  E. coli cells (me asured by qPCR) formed 30% of the immunosensor signal. The majority of the measured signal, 60%, was probable generated by different forms

269 TEADUSKONVERENTSI TEESID

of coliform bacteria and  E. coli cell fragments. Biosensing of  E. coli in urine analysis was not affected by other bacterial species present in urine.

Conclusion: Using renewable, single-use E. coli immunosensor is a good alternative to time-consuming microbiological and molecular methods for analyzing complex natural samples. This can significantly shorten the time required for the determination and quantitation of E. coli, and could be used for automated analyses, as quick identification of E. coli allows to take timely measures to minimize potential health risks.

Keywords: Esherichia coli , biosensor, immunosensor, uropathogenic E. coli

270 TEADUSKONVERENTSI TEESID

SUHTUMINE COVID-19 VASTASESSE VAKTSINEERIMISSE

Ülle Parm1, Anna-Liisa Tamm1, Eelika Kaptain1, Gerda Paltsar1, Kristel Värk1

1 Füsioteraapia ja tervisekaitse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool

Sissejuhatus: Vaktsineerimine COVID-19 vastu on oluline meede ära hoidmaks rasket haigestumist ja kaitsmaks nõrga tervisega isikuid ning võimaldab lastel käia koolis ja tegeleda muude huvialadega. Töö eesmär giks oli selgitada täiskasvanud eestlaste ja hooldekodude töötajate enese ning lastevanemate valmisolekut laste vaktsineerimiseks COVID-19 vastu ja selgitada seda mõjutavaid tegureid.

Metoodika: Veebipõhine küsitlus kogu Eesti populatsioonis ja hoolekan de asutustes viidi läbi 2021. aasta mais ja alla 18-aastasid lapsi omavate vanemate seas 2021. aasta sügisel. Töös kasutati kirjeldavat statistikat , t- või Mann-Whitney ja χ2- või Fisher Exact-testi. Vanemate arvamuste selgitamiseks kasutati viieastmelist Likert skaalat ja vaktsineerimise rühma (vaktsineerija, kõhkleja, vastane) kuulumise riskifaktorite selgi tamiseks ühest logistilist regressioonanalüüsi.

Tulemused: Kokku kaasati uuringusse enese vaktsineerimise selgitami seks 508 täiskasvanut (♂ = 88,4%; 33,5 ± 12,3a) ja 139 hooldekodude töötajat (♂ = 93,5%; 49,6 ± 11,3a), ning laste vaktsineerimise selgitami seks 207 <18-aastase lapse vanemat (♂ = 95,2%; 36,37 ± 7,3a). Erinevates gruppides oli vaktsineerimise pooldajaid (vastavalt 78,7%, 87,8% ja 52%), kõhklejaid (12%, 3,6%, 8%) ja vastaseid (9,3%; 8,6%, 40%). Laste suhtes jaotus viimases grupis vaktsineerimisotsus vastavalt 33%, 13% ja 54%. Elamine linnas võrreldes maa piirkonnaga (ŠS = 2,0; 95% UV 1,3–3,0) või üliõpilase staatus (ŠS = 2,4; 95% UV 1,3–4,6) mõjutas kuulumist vaktsineerimise pooldajate hulka, kuid kooselu (abielu, vabaabielu) seda

271 TEADUSKONVERENTSI TEESID

ei soosinud (ŠS = 0,5; 95% UV 0,3–0,8). Viimati mainitud faktor töötas vastupidiselt hoolekodu töötajate seas, kus just kooselus olijad kuulu sid enam vaktsineerimise pooldajate hulka (ŠS = 3,0; 95% UV 1,0–8,8), kuid töötamine hooldajana mõjutas kuulumist vastaste hulka (ŠS = 0,3; 95% UV 0,1–0,8). Vanemate eneste otsus kuuluda ühte või teise gruppi mõjutas ka enim seda, kuhu nad soovisid, et nende lapsed kuuluksid: vastavalt vaktsineerijad ŠS = 204,4; 95% UV 27,4–1526,7; kõhklejad ŠS = 4,2; 95% UV 1,4–12,4; ja vastased ŠS = 88,2; 95% UV 20,6–377,3. Vanemad ja tervishoiualase haridusega vanemad soosisid pigem lapse kuulumist vaktsineerijate hulka (vastavalt ŠS = 1,1; 95% UV 1,05 1,15 ja ŠS = 2,2; 95% UV 1,1 4,4).

Eesti täiskasvanud elanikud ja eraldi hooldekodude töötajad nõustusid (Likert skaala – nõustun täielikult), et vaktsineerimine on oluline, kuna hoiab ära raske haigestumise (vastavalt 68,8% ja 56,8%), ja vaktsineeritus aitab ära hoida teiste haigestumist, keda vaktsineerida ei saa (62,9%; 57,6%). Kõige enam ebakindlust tekitas väide, kas ikka vaktsiinid on ohu tud ja efektiivsed. Vanemad muretsesid enim (Likert skaala täiesti nõus ja nõus) võimalike kõrvalnähtude pärast tulevikus (63,8%); et vaktsiine pole veel piisavalt uuritud (58,7%); ja arvasid, et laste vaktsineerimine pole vajalik kuna lastel esineb haigust vähe (57,3%).

Järeldused: Uuring näitas, et vähem kui kümnendik on vaktsineerimise vastased, kuid laste suhtes ollakse tunduvalt skeptilisemad. Esineb tugev seos vanema otsuse enda ja lapse vaktsineerimise suhtes.

Märksõnad: COVID-19, vaktsineerimine

272 TEADUSKONVERENTSI TEESID

ATTITUDES TOWARDS VACCINATION AGAINST COVID-19

1 Department of Physiotherapy and Environmental Health, Tartu Health Care College

Introduction: Vaccinating against COVID-19 is an effective way to avoid serious disease, to protect population with delicate health, and to allow children attend in school and other activities. The aim was to assess Estonian population, nursing home personnel, and parents` attitudes towards COVID-19 immunization of their child and to determine factors associated with their intentions to vaccination.

Methods: Web-based electronic questionnaire was fulfilled online by adult population and nursing home personnel in May 2021, and parents whose child was younger than 18y in autumn 2021. Descriptive statistics, t- or Mann-Whitney, and χ2- or Fisher Exact tests were used. In order to measure participants’ attitudes Likert-scale (5 degrees), and to identify risk factors associated with decision to vaccinate the child univariate logistic regression analyses were used.

Results: Altogether 508 adults (♂ = 88.4%; 33.5 ± 12.3y), 139 nursing home personnel (♂ = 93.5%; 49.6 ± 11.3y), and 207 parents (♂ = 95.2%; 36.37 ± 7.3y) were enrolled to the study. Among them were pro-vaccina tors (78.7%, 87.8% and 52%, respectively), uncertain (12%, 3.6%, 8%) and anti-vaxxers (9.3%; 8.6%, 40%). Regarding children, the decision to vaccinate in the last group was 33%, 13% and 54%, respectively. Living in urban vs rural area (OR = 2.0; 95% CI 1.3–3.0) or status of a student (OR = 2.4; 95% CI 1.3–4.6) was influenced to belong to pro-vaccinator adult group, but cohabit living (including marriage) was influenced to

273 TEADUSKONVERENTSI TEESID

antivaxxers (OR = 0.5; 95% CI 0.3–0.8). The latter mentioned factor influenced diametrically opposite the nursing home workers, were the cohabit living influenced to be vaccinated (OR = 3.0; 95%CI 1.0-8.8), but to be caretaker influenced to not be vaccinated (OR = 0.3; 95%CI 0.1–0.8). The parents` own vaccination status influenced the judgement to vaccinate the child: pro-vaccinators OR = 204.4; 95%CI 27.4–1526.7; uncertain OR = 4.2; 95%CI 1.4–12.4; and anti-vaxxers OR = 88.2; 95%CI 20.6–377.3. Parents with older age and healthcare education had bigger change to belong to pro-vaccine group (OR = 1.1; 95%CI 1.05 1.15 and OR = 2.2; CI 1.1 4.4).

Estonian adult population and nursing home workers mostly agreed (Li kert scale – totally agree) that getting vaccinated is important because it prevents from getting severely ill (68.8% and 56.8%, respectively), and getting the vaccine is a good way to protect other people from getting infected (62.9%; 57.6%). The question that raised the most uncertainty was whether the vaccine is safe and efficient. Parents on the basis of the Likert scale (totally agree or rather agree) mostly worry about potential risk of side effects in future (63.8%); that vaccines have not been enough studied (58.7%); and that vaccination is not needed due to low incidence rate in children (57.3%).

Conclusions: The survey showed that less than tenth of the participants were anti-vaxxers, but parents were afraid to vaccinate their children. There was a strong association between parents’ intention to vaccinate themselves and willingness to vaccinate their child.

Keywords: COVID-19; vaccination

274 TEADUSKONVERENTSI TEESID

NAISTE LUUTIHEDUS

Anna-Liisa Tamm1, Ülle Parm1, Triin Aasmäe2, Kaido Liiv2, Aivar Orav2, Ester Jaansoo1, Evelin Mäestu3

1 Füsioteraapia ja terviskaitse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool

2 Radiograafia ja bioanalüütika osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool

3 Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut, Tartu Ülikool

Sissejuhatus: Luutihedust iseloomustab eelkõige anorgaaniliste mine raalainete sisaldus luukoes, mis on ka kõige informatiivsem luu tervisenäi taja. Luutihedust mõjutab lisaks vanusele, soole, erinevatele kroonilistele haigustele, geneetikale ja elustiilile veel kehamass, soolestiku mikrobioota ja mitmed erinevad makro- ning mikrotoitained (nt kaltsium, magneesi um, vitamiinid B12 ja D). Üks levinumaid luutihedusega seotud häireid on luude hõrenemine ehk osteoporoos, mis esineb sagedamini naistel ja mis avastatakse sageli alles pärast luumurde. Teadlaste hinnangul on vaatamata diagnoositud osteoporoosi rohkusele haigus aladiagnoositud.

Eesmärk: Selgitada erinevas vanuses täiskasvanud naiste (uurimisgru pid: regulaarselt suure koormusega treenijad – KA, Fitlap toitumiskava järgijad – FL, +65-aastased, kontrollgrupp – KG) luutihedus sõltuvalt kehalise aktiivsuse tasemest ja toitumisest.

Metoodika: Kehakoostis (sh kogu keha luutihedus) – DXA Lunar (Tartu Ülikooli Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut); toitumine – toitu mispäevikute analüüs Nutridata abil; vereparameetrid – kaltsium, mag neesium, vitamiinid D, B12 (Tartu Tervishoiu Kõrgkooli labor); kehaline aktiivsus – IPAQ küsimustik. Statistilisel töötlusel kasutati kirjeldavat statistikat, gruppide võrdlemiseks t-testi, Mann-Whitney ja χ2 testi ning luutiheduse mõjurite selgitamiseks ühest lineaarset regressioonanalüüsi.

275 TEADUSKONVERENTSI TEESID

Tulemused: Uuringus osales 198 naist vanusevahemikus 18–84 eluaas tat: KA = 33 (treeniti > 300 min/näd; ≥ 3000 MET/näd); FL = 34; 65+ = 35; KG = 96. KA ja FL said menüüst KG ja 65+ gruppidega võrreldes oluliselt rohkem (kõikjal p < 0,05) valku, kaltsiumi ja magneesiumi; 65+ grupp KT grupiga võrreldes enam D-vitamiini (p < 0,001). FL ja KA grupil oli KG võrreldes kõrgem vereseerumi vitamiin B12 tase (mõlemad p < 0,05). FL grupil oli teiste gruppidega võrreldes parem luutihedus (kõikjal p < 0,05); KG ja 65+ võrreldes ka suurem rasvavaba mass (p < 0,05). Ühese lineaarse regressioonanalüüsi põhjal avaldas luule mõju: kaltsium toidus ja selle toidulisandina tarbimine (vastavalt koef. 0,00008, p = 0,003 ja koef. -0,14, p = 0,001); valk toidus (koef. 0,0007, p = 0,03) ning toiduga saadav kaloraaž (koef. 0,00004, p = 0,04); vanus, pikkus ja kehamass (vastavalt koef. -0,002, p < 0,001; koef. 0,007, p < 0,001; koef. 0,002, p < 0,001); kehakoostise näitajatest rasvavaba mass ja rasva mass (vastavalt koef. 0,000008; p < 0,001; koef. 0,00002, p = 0,003). Üllatuslikult vaatamata KA grupi oluliselt suuremale kehalisele koormusele teiste gruppidega võrreldes (p < 0,05) ei avaldanud kehaline aktiivsus lineaarse regressioonanalüüsi tulemusel luule mõju.

Järeldused: Täiskasvanud naiste luutihedus on seotud eelkõige vanuse, pikkuse ja kehakoostisega seotud parameetritega. Kaltsiumi on luu ter vise seisukohast oluline tarbida toiduga, mitte aga toidulisandina.

Võtmesõnad: luutihedus, naised, kehaline aktiivsus, toitumine, keha koostis

276 TEADUSKONVERENTSI TEESID

BONE MINERAL DENSITY IN WOMEN

Anna-Liisa Tamm1, Ülle Parm1, Triin Aasmäe2, Kaido Liiv2, Aivar Orav2, Ester Jaansoo1, Evelin Mäestu3

1 Department of Physiotherapy and Environmental Health, Tartu Health Care College

2 Department of Radiography and Biomedical Laboratory Science, Tartu Health Care College

3 Institute of Sport Sciences and Physiotherapy, University of Tartu

Introduction: Bone mineral density (BMD) is primarily characterized by the content of inorganic mineral substances in bone tissue, which is also the most informative indicator of bone health. In addition to age, gender, various chronic diseases, genetics and lifestyle, BMD is also inf luenced by body mass, gut microbiota and several different macro and micronutrients (e.g. calcium, magnesium, vitamins B12 and D). One of the most common bone disorders is osteoporosis, which occurs more often in women and is often only discovered after a fracture. According to researchers, despite the large number of diagnosed osteoporosis, the disease is underdiagnosed.

Aim: To clarify the BMD of adult women of different ages (research groups: regular heavy exercisers – PA, followers of Fitlap diet-plan – FL, +65 years old, control group – CG) depending on the level of physical activity and diet.

Methods: Body composition (including whole body BMD) – DXA Lunar (Institute of Sports Sciences and Physiotherapy, University of Tartu); nutrition – analysis of food diaries using Nutridata; blood parameters –calcium, magnesium, vitamins D and B12 (laboratory of Tartu Health Care College); physical activity – IPAQ questionnaire. For statistical analysis

277 TEADUSKONVERENTSI TEESID

continuous data and proportions were compared by t-test and Chi-square, respectively. The influences were calculated by linear regression analyses.

Results: 198 women between the ages of 18 and 84 participated in the study: PA = 33 (trained >300 min/week; ≥ 3000 MET/week); FL = 34; 65+ = 35; CG = 96. PA and FL received significantly more protein, calcium and magnesium (all p < 0.05) from the menu compared to the CG and 65+ groups; 65+ group had more vitamin D compared to CG group (p < 0.001). FL and PA group had higher blood serum vitamin B12 levels compared to CG (both p < 0.05). The FL group had better BMD compared to the other groups (all p < 0.05); compared to CG and 65+ also higher fat-free mass (p < 0.05). Based on linear regression analysis, BMD was influenced by: consumption of calcium in food and as a dietary supplement (coef. 0.00008, p = 0.003 and coef. -0.14, p = 0.001, respectively); protein (coef. 0.0007, p = 0.03) and calories from food (coef. 0.00004, p = 0.04); age, height and body mass (coef. -0.002, p < 0.001; coef. 0.007, p < 0.001; coef. 0.002, p < 0.001, respectively); of body composition indicators, fat-free mass and fat mass (coef. 0.000008, p < 0.001 and coef. 0.00002, p = 0.003, respectively). Surprisingly, physical activity level had no effect on BMD, despite significantly higher physical activity in PA group compared to the other groups (p < 0.05).

Conclusion(s): BMD in adult women is primarily related to parameters related to age, height and body composition. It is important for bone health to consume calcium with food, not as a dietary supplement.

Keywords: bone mineral density, women, physical activity, nutrition, body composition

278 TEADUSKONVERENTSI TEESID

TARTU TERVISHOIU KÕRGKOOLI FÜSIOTERAPEUDI ÕPPEKAVA ESIMESE AASTA ÜLIÕPILASTE ELUSTIILI JA TERVISENÄITAJAD

Ivi Vaher1, Eva Mengel1, Laura Fjodorova1, Anna Tsugunova1, Gertrud Tomson1, Lia Daria Savinova1, Liis Hallapuu1, Liisbet Lamp1, Eliise Arro1, Eliina Orgla1

1 Füsioteraapia ja terviskaitse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool

Sissejuhatus: Füsioterapeudi tööspetsiifika eeldab head füüsilist või mekust ja tervislike eluviiside propageerimist. Tervislik elustiil peaksid kujunema füsioteraapia eriala üliõpilastel hiljemalt õpingute lõpuks, kuid on teada, et kõrgkoolis õppimise periood on vaimselt pingeline, mis muu dab tervislike eluviiside viljelemise keeruliseks.

Eesmärk: Selgitada Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava esimese aasta üliõpilaste elustiili- ja tervisenäitajad.

Metoodika: Uuringus osales kokku 29 füsioterapeudi õppekava esimese aasta üliõpilast, kes jagunesid kolme gruppi. Õppegrupi 1 (n = 11) ja 2 (n = 7) moodustasid täiskoormusega õppe üliõpilased, kes asusid õppima vastavalt 2021/2022 ja 2022/2023 õppeaasta sügissemestril ning õp pegrupi 3 (n = 11) moodustasid osakoormusega õppegrupi üliõpilased, kes asusid õppima 2020/2021 kevadsemestril. Uuring on kooskõlasta tud Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komiteega (Protokoll 341/T-3). Uuringupäeva hommikul mõõdeti uuritavate puhkeoleku vererõhk ja südamelöögisagedus, antropomeetrilised näitajad ning keha koostis (Seca 525), teostati kehalise võimekuse testimine ning seadistati kehalise aktiiv suse monitorid (Polar) kandmiseks. Kõik uuritavad täitsid elektroonilise kombineeritud küsimustiku, millega selgitati uuritavate taustaandmed,

279 TEADUSKONVERENTSI TEESID

toitumisharjumused ning subjektiivne hinnang unekvaliteedile ja kehalise aktiivsuse tasemele. Andmete statistiline analüüs teostati andmetöötlus programmi IBM SPSS statistics 25 abil.

Tulemused: Õppegrupp 3 on oluliselt vanem mõlemast põhiõppe grupist (p < 0,05). Õppegrupi 3 talje/puusa suhe on suurem võrreldes õppegru piga 1 (p < 0,05) ning neil on vistseraalset rasva (l) rohkem võrreldes õppegrupiga 2 (p < 0,05). Toitumisharjumused õppegrupis 2 on grupi me diaanväärtuse alusel head ning õppegrupis 1 ja 3 rahuldavad. Kõige ma lamaks hindavad enda kehalise aktiivsuse taset õppegrupp 1 üliõpilased (36 %). Aktiivsusmonitoride andmete alusel on õppegrupp 2 keskmine päevane aktiivsus sarane õppegrupiga 3 (p > 0,05), kuid oluliselt kõrgem õppegrupi 1 päevasest keskmisest aktiivsusest (p < 0,05). Ööune kesk mise kestuse mediaani alusel magavad ajaliselt kõige vähem õppegrupp 2 üliõpilased, eristudes ööune keskmise kestuse mediaani alusel oluliselt õppegrupist 3 (p < 0,05). Õppegrupi 2 keskmine sooritus kätekõverduse testis oli oluliselt kõrgem (45 kordust) võrreldes õppegrupiga 1 (p < 0,05) ja õppegrupiga 3 (p < 0,05), kes tegid vastavalt 14 ja 25 kordust.

Järeldused: Uuringus osalenud üliõpilaste tervisenäitajad on soo- ja vanusepõhistele normatiividele tuginedes õpingute esimesel aastal head. Esimese aasta füsioterapeudi õppekava eri koormusel õppivate üliõpilaste toitumisharjumused ja uneharjumused on õpingute alguses sarnaselt pigem head. Üliõpilaste tunnetuslikult hinnatud igapäevane kehalise aktiivsuse tase vastab tegelikule igapäevasele kehalise aktiivsuse taseme le, kusjuures regulaarselt treeningutel käivate ja igapäevaselt kehaliselt aktiivsemate täiskoormusel õppivate üliõpilaste unekvaliteet on parem.

Võtmesõnad: Füsioteraapi üliõpilane, elustiil, kehaline aktiivsus, une harjumus, toitumisharjumus

280 TEADUSKONVERENTSI TEESID

THE LIFESTILE AND HEALTH PARAMETERS OF TARTU HEALTH CARE COLLEGE FIRTS YEAR PHYSIOTHERAPY STUDENTS

Ivi Vaher1, Eva Mengel1, Laura Fjodorova1, Anna Tsugunova1, Gertrud Tomson1, Lia Daria Savinova1, Liis Hallapuu1, Liisbet Lamp1, Eliise Arro1, Eliina Orgla1

1 Department of Physiotherapy and Environmental Health, Tartu Health Care College

Introduction: The job specification of a physiotherapist requires good physical ability and promoting healthy lifestyles. Physiotherapy students should develop a healthy lifestyle by the end of their studies at the latest, but it is known that the period of studying at a university is mentally stressful, which makes it difficult to cultivate a healthy lifestyle.

Aim: To describe the anthropometric parameters, body composition, physical activity and capacity, as well as eating and sleeping habits of the first-year students of three different physiotherapist study programs who started their studies at the Tartu Health College (THCC) in 2021–2022.

Methods: All together 29 students agreed to participate, 11 full-time students and 11 part-time students from the 2021/2022, and 7 full-ti me students from the 2022/2023 academic year. The research has been approved by the Human Research Ethics Committee of the University of Tartu (Protocol 341/T-3). The subjects’ resting blood pressure and heart rate, anthropometric parameters and body composition (Seca 525) were measured, physical capacity testing was performed, and physical activity monitors (Polar) were set to be worn 7 consecutive days. All subjects completed out an electronic combined questionnaire, which explained

281 TEADUSKONVERENTSI TEESID

the subjects’ background data and lifestyle and eating habits, as well as their sleep quality and physical activity level.

Results: Study group 3 is significantly older than both main study groups (p < 0.05). Study group 3 has a higher waist/hip ratio compared to study group 1 (p < 0.05) and has more visceral fat (l) compared to study group 2 (p < 0.05). Dietary habits in study group 2 are good based on the median value of the group and satisfactory in study groups 1 and 3. Based on the activity monitor data, the average daily activity of study group 2 is similar to that of study group 3 (p > 0.05), but significantly higher than the daily average activity of study group 1 (p < 0.05). Based on the median dura tion of night sleep, the students of study group 2 sleep the least in time, differing significantly from study group 3 based on the median duration of night sleep (p < 0.05). The mean performance of study group 2 in the push-up test was significantly higher (45 repetitions) compared to study group 1 (p < 0.05) and study group 3 (p < 0.05), who performed 14 and 25 repetitions, respectively.

Conclusion: The overall health parameters (anthropometric and body composition), eating and sleeping habits of students studying physiothe rapy at THCC with different study programs are good in the first year of studies, according to gender and age-based norms. The students’ subjec tivly assessed daily physical activity level corresponds to the actual daily physical activity level, whereas the sleep quality of students who regularly go to training and are more physically active on a full-time basis is better.

Keywords: Physical therapy student, lifestyle, physical ability, physical activity, diet, sleep habits

282 TEADUSKONVERENTSI TEESID

MASSAAŽITOOLI JA KLASSIKALISE MASSAAžI TÕHUSUS KEHALISEST KOORMUSEST TAASTUMISEL

Ivi Vaher1, Anna-Liisa Tamm1, Marit Salus1, Kirkke Reisberg1, Aleksandra Vähi2, Helena Pallon1, Andra Paeste1, Bäthel-Betty Pirk2, Margus Merila2

1 Füsioteraapia ja terviskaitse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool

2 Kutseõppe osakond, massööri õppekava, Tartu Tartu Tervishoiu Kõrgkool

Sissejuhatus: Lihase kiire taastumine koormusest on kvaliteetsete tree ningute ja hea võistlustulemuse aluseks. Aegade jooksul on kasutatud lihase koormusjärgse taastamise kiirendamiseks massaaži, temperatuuri menetlusi ja kompressiooni sukki. Viimasel ajal on populaarsust kogunud massaažtoolid, mille mõju lihase taastumise seisukohast on vähe uuritud.

Eesmärk: Selgitada massaažitooli ja käsimassaaži mõju alajäsemete ja -selja lihaste biomehaanilistele parameetritele, survevalu lävele ning subjektiivselt tajutavale väsimuse astmele.

Meetod: Uuringu läbiviimiseks andis loa Tartu Ülikooli inimuuringute eetikakomitee (protokoll 347/T-10). Uuringus osales 32 naist vanuses 18-50 eluaastat, kelle kehaline aktiivsus erinevate sportlike tegevuste arvelt oli enam kui 300 min nädalas. Uuritavad jagati juhuslikkuse alusel käsimassaaži, massaažitooli või lamamise gruppi. Lihaste, m. rectus femo ris, m. gastrocnemius ja m. iliocostalis lumborum, subjektiivne väsimuse aste (VAS), survevalu lävi (Wagner Instruments FPK 20) ja biomehaanilised parameetrid (Myoton Pro, Eesti) mõõdeti enne ja pärast väsitamise teste (10x10 kükist üleshüpet; tõus päkkadele ja selja sirutused suutlikkuseni, etteantud rütmis) ning pärast käsimassaaži, toolimassaaži või lamamist. Likerti 5 punkti skaalal anti hinnang kogetud protseduuri tõhususele ja

283 TEADUSKONVERENTSI TEESID

tõenäosusele vastavat protseduuri uuesti kogeda. Tulemuste analüüsil kasutati kirjeldavat statistikat, gruppidevahelisi erinevusi hinnati Krus kal-Wallis testiga, statistiliselt olulise tulemuse puhul teostati post hoc (Bonferroni) paariviisiline võrdlus. Grupisisese võrdluse teostamiseks kasutati mitteparameetrilist Wilcoxon signed-rank testi. Olulisuse nivooks loeti p < 0,05.

Tulemused: Kogetud protseduuri järgne subjektiivne hinnang väsimuse astmele ei erinenud uuringugruppide vahel. Efektiivseimaks taastumisva hendiks (küll statistiliselt mitteoluliselt) peeti käsimassaaži ning kõrgeim hinnang tõenäosusele kasutada saadud protseduuri uuest anti samuti käsimassaaž puhul. Käsimassaaži grupis oli m. gastrocnemiuse jäikuse langus oluliselt ulatuslikum (p = 0,002) kui massaažitooli grupis, mis võib viidata individuaalse lähenemise võimalusele käsimassaazi puhul. Oluliselt erinesid käsimassaaž ja massaažitooli grupi m. iliocostalis lum borumi roomavuse muutus (p = 0,03) olles oluliselt suurem massaažitooli uuringus.

Järeldused: Käsimassaaž on subjektiivselt kõrgelt hinnatud protseduur, mis langetab oluliselt m. gastrocnemiuse jäikust. Käsimassaazi ja massaa žitooli eelised lihase taastamisel ei ilmne üheselt kasutatud uuringume toodika puhul.

Võtmesõnad: Taastumine, käsimassaaž, massaažtool

284 TEADUSKONVERENTSI TEESID

EFFECTIVENESS OF MASSAGE CHAIR AND CLASSIC MASSAGE IN RECOVERY FROM EXERCISE

Ivi Vaher1, Anna-Liisa Tamm1, Marit Salus1, Kirkke Reisberg1, Aleksandra Vähi2, Helena Pallon1, Andra Paeste1, Bäthel-Betty Pirk2, Margus Merila2

1 Department of Physiotherapy and Environmental Health, Tartu Health Care College

2 Department of Vocational Education, Masseur Curricula, Tartu Health Care College

Introduction: The fast recovery of the muscle after exercise is the basis of high-quality training and a good competition result. Over times, massage, temperature procedures and compression stockings have been used to speed up muscle recovery after exercise. Recently, massage chairs have gained popularity, the effects of which have been little studied from the point of view of muscle recovery.

Aim: To clarify the effect of massage chair and hand massage on the bio mechanical parameters of the muscles of the lower limbs and back, the pressure pain threshold and the subjectively perceived degree of fatigue.

Method: The permission for the study was given by the Human Research Ethics Committee of the University of Tartu (protocol 347/T-10). 32 women aged 18-50 participated in the study, whose physical activity was more than 300 min per week. Subjects were randomly assigned to a hand massage, massage chair, or lying down group. Muscles, m. rec tus femoris, m. gastrocnemius and m. iliocostalis lumborum, subjective degree of fatigue (VAS), pressure pain threshold (Wagner Instruments FPK 20) and biomechanical parameters (Myoton Pro, Estonia) were me asured before and after fatigue tests (10x10 squat jumps; squats and

285 TEADUSKONVERENTSI TEESID

back extensions to capacity) and after corresponding treatment. On a 5-point Likert scale, the effectiveness of the experienced procedure and the probability of experiencing the same procedure again were evaluated. Descriptive statistics were used for the analysis of the results, one-way ANOVA (Kruskal-Wallis) followed by post-hoc Bonferroni correction was used to determine differences between groups. The non-parametric Wilcoxon signed-rank test was used to perform intragroup comparisons. p < 0.05 was considered a statistically significant difference.

Results: Subjective assessment of the degree of fatigue experienced after the procedure did not differ between the study groups. Hand massage was considered to be the most effective means of recovery (however statistically insignificant), and hand massage was also given the highest rating for the probability of using the treatment again. In the hand massage group the decrease in m. gastrocnemius stiffness and m. iliocostalis lumborum creep (Deborah number) was significantly more extensive (p = 0.002; p = 0,03 respectively) than in the massage chair group, which may indicate the possibility of an individual approach to hand massage.

Conclusion: Hand massage is a subjectively highly rated procedure that significantly lowers m. gastrocnemius stiffness. The benefits of hand massage and massage chair in muscle recovery are not clearly evident in the research methodology used.

Keywords: Recovery, hand massage, massage chair

286 TEADUSKONVERENTSI TEESID

TÖÖGA SEOTUD NEGATIIVSE KÄITUMISE RISKID

Tiina Freimann1, Reet Urban1, Anna Helena Ursula Malkovskaja2

1 Õenduse ja ämmaemanduse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool

2 Tartu Ülikooli Kliinikum

Sissejuhatus: Korduvalt esinev negatiivne käitumine töötajatevahelises suhtlemises, mis väljendub ahistamises, solvamises, tõrjumises või muul moel töötaja või tema töö negatiivses mõjutamises, võib kvalifitseeruda töökiusamiseks. Töökiusamine halvendab oluliselt psühhosotsiaalset töökeskkonda ja töötajate tervist, mistõttu vajame tõenduspõhist teavet negatiivse käitumise tuvastamiseks ja töökiusamise ennetamiseks.

Eesmärk: Selgitada tööga seotud negatiivse käitumise esinemist ning seoseid psühhosotsiaalsete riskitegurite ja töötajate vaimse tervise prob leemidega, et kavandada tõenduspõhiseid sekkumisi psühhosotsiaalse töökeskkonna parendamiseks ja tervisekahjude ennetamiseks.

Metoodika: Veebruaris 2022 viidi Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajate hulgas (N = 4957) läbi enesehindamisel põhinev veebiküsitlus. Küsimus tik koostati kahe rahvusvaheliselt valideeritud küsimustiku põhjal: Nega tive Acts Questionnaire – Revised (NAQ-R) ja Copenhagen Psychosocial Questionnaire II (COPSOQ II). Analüüsimiseks võeti uuritavate poolt täidetud küsimustikud, milles oli vastatud kõikidele 117 küsimusele. Andmete analüüsiks kasutati kirjeldavat statistikat, Pearsoni r korrelat siooni, Holmi Bonferroni korrektsiooni ja dispersioonanalüüsi (ANOVA).

Tulemused: Elektroonilise küsimustiku avas 474 ja kõikidele küsimustele vastas 257 töötajat (54%). Uuringule eelnenud 6 kuu jooksul koges erine vas vormis tööga seotud negatiivset käitumist sagedusega kord kuus või enam 7,4–28,8% uuringus osalenud töötajatest. Kõige rohkem tundsid

287 TEADUSKONVERENTSI TEESID

töötajad, et neile ei anta tööks vajalikku informatsiooni (28,8%). Kaitse tust liigse töökoormuse tõttu tundis 17,9%, arvamuste ja seisukohtade ignoreerimist 14,5% ning kohustust teha pädevusele mittevastavat tööd 14,0% vastanutest. Tööga seotud negatiivne käitumine oli positiivses seoses (p < 0,001) töökoormuse (r = 0,43), töötempo (r = 0,37) ja emot sionaalse koormusega (r = 0,36), mille esinemissageduse statistilised keskmised 100 punkti skaalal olid vastavalt 51, 46 ja 56. Kõige olulisemad negatiivsed seosed ilmnesid töökoha väärtuste (õiglus ja austus töökohal) (r = -0,51), juhtimise kvaliteedi (r = -0,50), rolli selguse (r = -0,46) ja va hetu juhi sotsiaalse toega (r = -0,43), mille statistilised keskmised olid 38, 49, 67 ja 43. Tööga seotud negatiivne käitumine oli positiivselt seotud töötajate vaimse tervise probleemidega (p < 0,001), sh stressi (r = 0,30), läbipõlemise (r = 0,35) ja depressiooniilmingutega (r = 0,33), mille kesk mised näitajad olid 49, 52 ja 37. Erinevust vanuse- ega ametirühmade vahel tööga seotud negatiivse käitumise tajumisel ei esinenud.

Järeldused: Suur töökoormus, kiire töötempo ja emotsionaalne koormus olid tööga seotud negatiivse käitumise sageli esinevad riskitegurid, mis suurendasid stressi, läbipõlemise ja depressiooniilmingute tõenäosust töötajate hulgas. Negatiivse käitumise riski töökeskkonnas suurendasid vähene õiglus ja austus töökohal, madal juhtimise kvaliteet ning vahetu juhi vähene sotsiaalne toetus; riski vähendas rolli selgus.

Võtmesõnad: Psühhosotsiaalsed riskitegurid, negatiivne käitumine, töökiusamine, vaimse tervise probleemid.

288 TEADUSKONVERENTSI TEESID

WORK-RELATED NEGATIVE BEHAVIOUR: RISKS AND CONSEQUENCES

1 Department of Nursing and Midwifery, Tartu Health Care College

2 Tartu University Hospital

Introduction: Repeated negative behaviour in communication between employees in the form of harassment, insults, exclusion or other negative impact on the employee or her/his work can qualify as workplace bullying. Workplace bullying significantly worsens the psychosocial work environ ment and employee health, which is why we need evidence-based infor mation to identify negative behaviour and prevent workplace bullying.

Aim: To explore the occurrence of work-related negative behaviour and the relationships with psychosocial risk factors and mental health prob lems of employees in order to design evidence-based interventions to improve the psychosocial work environment and prevent health damages.

Methods: In February 2022, an online survey based on self-assessment was conducted among employees of Tartu University Hospital (N = 4957). The questionnaire was prepared based on two internationally validated questionnaires: Negative Acts Questionnaire - Revised (NAQ-R) and Co penhagen Psychosocial Questionnaire II (COPSOQ II). Questionnaires, in which all 117 questions had been answered by the subjects, were used for the analysis. Descriptive statistics, Pearson’s r correlation, Holm’s Bonferroni correction, and One-Way ANOVA were used for data analysis.

Results: 474 opened the electronic questionnaire and 257 employees (54%) answered all the questions. In the 6 months prior to the survey, 7.4–28.8% of the participating employees experienced work-related

289 TEADUSKONVERENTSI TEESID

negative behaviour in various forms once a month or more often. Emp loyees mostly felt that they were not given the information they needed for their work (28.8%). 17.9% of the respondents felt vulnerable due to excessive workload, 14.5% felt that their opinions and views were ignored, and 14.0% of the respondents felt the obligation to complete tasks that were not in their competence. Work-related negative behaviour was positively correlated (p < 0.001) with workload (r = 0.43), work pace (r = 0.37), and emotional demands (r = 0.36), with statistical means of the occurrence on a 100-point scale of 51, 46, and 56, respectively. The most significant negative correlations were found with workplace values (fairness and respect in the workplace) (r = -0.51), leadership quality (r = -0.50), role clarity (r = -0.46) and manager’s social support (r = -0.43), the statistical means of which were 38, 49, 67, and 43, respectively. Negative work-related behaviour was positively related to employees’ mental health problems (p < 0.001), including stress (r = 0.30), burnout (r = 0.35), and depression symptoms (r = 0.33), the statistical means of which were 49, 52, and 37, respectively. There was no difference between age or occupa tional groups in the perception of work-related negative behaviour.

Conclusion: High workload, work pace, and emotional demands were frequently occurring risk factors in work-related negative behaviour, which increased the likelihood of stress, burnout, and depression among employees. The risk of negative behaviour in the work environment was increased by low justice and respect in the workplace, low quality of management and insufficient social support from the manager; the risk was reduced by role clarity.

Keywords: Psychosocial risk factors, negative behaviour, workplace bul lying, mental health problems.

290 TEADUSKONVERENTSI TEESID

TARTU TERVISHOIU KÕRGKOOLI ÕPPURITE TÖÖTAMINE JA SELLE MÕJU ÕPPIMISELE

Helen Udras1, Ester Jaansoo1, Grete Pärna1

1 Füsioteraapia ja terviskaitse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool

Sissejuhatus: Õppimise kõrvalt töötamine on viimasel ajal tavapärane, samas uuringuid töötamise mõju kohta õppimisele pole palju.

Eesmärk: Selgitada, kui paljud Tartu Tervishoiu Kõrgkooli (TTHKK) õp puritest paralleelselt töötavad ning kuidas töötamine õppimist mõjutab.

Meetod: Uuring viidi läbi ankeetküsitlusena connect.ee keskkonnas 15.12.2020 kuni 05.02.2021 ning uuringus osales 255 Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppurit.

Tulemused: Uuringust selgus, et enamik (80,8%) küsimustikule vasta nud TTHKK-i õppuritest töötab. Tööl käivatest õppuritest umbes kol mandik omab samaaegselt rohkem kui ühte töökohta (2–3 töökohta). Levinumateks töötamise põhjusteks nimetati majanduslikku vajadust (86,4%) ja töökogemuse omandamise soovi (56,8%). Õppurite üldine motiveeritus eriala lõpetada oli kõrge. Umbes poolte vastanute meelest ei avaldanud töölkäimine õppimisele märgatavat mõju, umbes neljandik tunnistas töö negatiivset ja neljandik positiivset mõju õppimisele. Töö tavate õppurite keskmine hinne ei erinenud oluliselt tööl mittekäivate õppurite keskmisest hindest. Töö tõttu koolist puudumist esines harva. Küll aga tunnistasid töötavad õppurid, et õppimiseks jääb töö kõrvalt vähem aega. Akadeemilist õppepuhkust olid võtnud 16,7% ning õpingute katkestamisele olid mõelnud 27,5% vastanutest. Töötavate õppurite seas ei olnud õpingute katkestamise soov sagedam kui mittetöötavate õppu rite seas. Akadeemilise puhkuse võtnute seas oli õpingute katkestamise

291 TEADUSKONVERENTSI TEESID

soov sagedasem. Tudengid hindasid TTHKK õppetöö kõrvalt töötamise tingimusi keskmiseks: olulise probleemina toodi välja muutuv ja töötami seks mittesoodne tunniplaan (näiteks mitmele päevale nädalas planeeri tud vaid üks tund). Õppetöö kõrvalt töötamist soodustava tingimusena mainiti kõige enam tsükliõppe võimalust õe õppekava puhul ning hõredat tunniplaani.

Järeldused: Õppimise kõrvalt töötamine ei avaldanud olulist mõju ei õpitulemustele ega õpingute katkestamisele. Õppureid mõjutas töölkäimine kõige rohkem seeläbi, et õppetööle panustati vähem aega. Õppetöö kõrvalt töötamist toetaks enim tsükliõpe ning hästi koostatud tunniplaan.

Võtmesõnad: Õppimine, töötamine, õpingute katkestamine, akadeemiline õppepuhkus.

292 TEADUSKONVERENTSI TEESID

THE EMPLOYMENT OF TARTU HEALTH CARE COLLEGE STUDENTS AND ITS IMPACT ON STUDYING

1 Department of Physiotherapy and Environmental Health, Tartu Health Care College

Introduction: In recent years the employment of students has become common. However not enough research has been done to find out how working influences studies.

Aim: To find how many of Tartu Health Care College (TTHKK) students work and to investigate the impact of work on studies.

Method: In total 255 Tartu Health Care College students participated in the survey that was carried out as an electronic questionnaire in the connect.ee environment from 15.12.2020 to 05.02.2021.

Results: The survey revealed that majority (80.8%) of respondents wor ked. About one third of the working students had more than one job at the same time (2–3 jobs). The most common reasons for working were economic need (86.4%) and the desire to gain work experience (56.8%).

The overall motivation of students to graduate was high. About half of the respondents considered that working does not effect studies signi ficantly, nearly one quarter acknowledged the negative effect of work and one quarter of the rspondents pointed out the positive effect on learning. The average grade of working students did not differ significantly from the average grade of non-working students. Absence from school due to work was a rare phenomenon. However, working students spent less time studying. 16.7% of the respondents had taken academic study leave and 27.5% had thought of interrupting their studies. Among working

293 TEADUSKONVERENTSI TEESID

students, the desire to discontinue studies was not more frequent than among non-working students, but the desire to discontinue the studies was more common among the respondents who had taken academic lea ve. The students rated the conditions for working in parallel to studing at TTHKK to be average: the timetable was named as an important problem due to frequent changes and being not suitable for working (for example only one hour per day on several weekdays). The conditions listed to promote parallel working were possibility of cycle learning in the case of the nurse’s curriculum and a sparsely filled timetable.

Conclusion: Working simultanously with studies did not influence signi ficantly the study results nor discontinuation of the studies. The students were influenced by work mainly via spending less time on studies. The items to support working in parallel with studies were named to be cycle learning and well-planned timetable.

Keywords: Studying, working, dscontinuation of studies, academic leave.

294 TEADUSKONVERENTSI TEESID

Turn static files into dynamic content formats.

Create a flipbook
Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.