Helen Pugaitšuk, Merle Varik

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

EAKATE VASTU SUUNATUD FÜÜSILINE JA EMOTSIONAALNE VÄGIVALD: RISKITEGURID, ILMINGUD JA TUVASTAMINE

Physical and Emotional Violence against the Elderly: Risk factors, Symptoms and Identification

Helen Pugaitšuk, Merle Varik

Abstract

Violence against the older people is a global social problem, and awareness of the issue among health professionals is important for the prevention and detection of violence. This dissertation focused on the topic of physical and emotional violence.

The aim of the study was to describe the risk factors and manifestations of physical and emotional violence against the older people and the ways to identify them. Review of the scientific literature was used as a method. A total of 31 literature sources were used in the dissertation, of which 19 were research articles.

The results of the dissertation revealed that the main risk factors for violence were functional dependence of the elderly, mental health disorders and also poor physical health. The perpetrator’s dependence on the elderly, but also mental health problems and stimulants abuse, caregiver overload and stress are also risk factors for violence.

The main manifestations of physical violence may be bruising, skin abrasions, burns, wounds in unusual places, spiral injuries to the tubules (other than a fracture of the wrist or hip and spine), malnutrition and dehydration, painful sores or bedsores, sexually transmitted pain, vaginal or rectal bleeding without any other reasonable explanation. Injuries are more common in the head, abdomen, neck, lumbar region, buttocks, rectum and genital area. The main

manifestations of emotional violence are depression, fear, anxiety, avoidance of eye contact, passivity, withdrawal, loss of social contact, frequent requests for sedatives, frequent cancellations, loss of interest and enthusiasm.

The most important thing in identifying violence against the older people is to collect as accurate history as possible. Trusting relationship with the elderly and, if possible, the suspected perpetrator should be established in advance. It is important that the conversation takes place in private. Physical examination and laboratory tests are also possible to detect violence.

Keywords: older people, physical & emotional violence, risk factors, symptoms, identification.

Sissejuhatus

Eakate vastu suunatud vägivald on üks paljudest sotsiaalsetest probleemidest kogu maailmas ja COVID-19 pandeemia ajal on täheldatud selle esinemissageduse kasvu (WHO 2021). Maailma Terviseorganisatsioon on rõhutanud, et 2020. aastal koges üks kuuest üle 60 aasta vanusest eakast vägivalda (WHO 2021) ja prognooside kohaselt on teadaolevate vägivallajuhtude arv murdosa tegelikkusest. Teatamata jääb umbes 80% juhtudest (Perttu jt 2020).

Eakate vastu suunatud vägivald on ühekordne või korduv tegu, mis põhjustab inimesele kahju. Sagedamad liigid on nii füüsiline, emotsionaalne, seksuaalne ja majanduslik vägivald kui ka hooletussejätmine (Linno jt 2011, Sööl jt 2016, Hazrati jt 2020, Pensa 2020, WHO 2021). Mysyuk jt (2016) on lisanud veel sotsiaalse vägivalla kategooria, mille puhul ühiskond suhtub eakatesse kui mittetäisväärtuslikesse liikmetesse. Perttu jt (2020) on peale eelnevate toonud välja ka institutsionaalse vägivalla, mis on seotud kliendi väärkohtlemisega väljaspool tema kodu. Eakate vastu suunatud vägivalla riskitegurid on tunnused, mis suurendavad vägivalla ohvriks langemise ohtu, näiteks halb füüsiline ja/või vaimne tervis, kognitiivsed häired, madal sissetulek (WHO 2021).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Vägivalla ennetamiseks ja tuvastamiseks on tähtsal kohal tervishoiutöötajate teadlikkus sellest teemast (Linno jt 2011, Dong jt 2012, Yaffe jt 2012, Wang jt 2015, Burnett jt 2014, Mysyk jt 2016, Phelan 2018, Perttu jt 2020, Patel jt 2021). Tegemist on väga tundliku valdkonnaga ning seepärast võib tervishoiutöötajatel olla eakate väärkohtlemise ilminguid keeruline, kuid see eest väga tähtis tuvastada. Burnett jt (2014) ning Patel jt (2021) rõhutanud, et tervishoiutöötajad on eakate väärkohtlemise tuvastamiseks sageli alakoolitatud ja väheste teadmistega.

Artikkel tugineb lõputööle, mille eesmärk oli kirjeldada eakate vastu suunatud füüsilise ja emotsionaalse vägivalla riskitegureid ning ilminguid ja nende tuvastamise võimalusi.

Uurimistöö tegemiseks kasutati kirjanduse ülevaate meetodit. Töö koostamiseks valiti aastatel 2010–2021 ilmunud tõenduspõhised allikad. Töös kasutati kokku 31 allikat, sealhulgas oli 19 teadusartiklit, millest 13 olid ülevaateartiklid ning 6 empiirilised uurimuse põhjal kirjutatud artiklid.

Võtmesõnad: eakad, füüsiline ja emotsionaalne vägivald, riskitegurid, sümptomid, tuvastamine

Tulemused ja arutelu

Mitu autorit on vägivalla riskitegurid jaganud nelja rühma: eakast endast, vägivallatsejast, suhetest ja keskkonnast tulenevad riskitegurid (Johannesen jt 2013, Pillemer jt 2016, Phelan 2018, Pensa 2020). Peamiseks vägivalla riskiteguriks peeti eaka sõltuvust ja vajadust kõrvalabi järele (Mysyuk jt 2016, Pillemer jt 2016, Pensa 2020), lisaks ka vaimse ja/või füüsilise tervise halvenemist (Johannesen jt 2013). Artikli autoritena tõdeme, et riskitegurite rühmitamine eaka käitumise alusel on stigmatiseeriv ja viitab, justkui põhjustaks eakas ise enese vägivalla ohvriks sattumist. Soovime rõhutada, et vägivald on igal juhul tingitud vägivallatsejast.

Vägivalla esilekutsumise riskiteguritena on esile toodud vägivallatseja psüühikahäiret (Johannesen jt 2013, Pillemer jt 2016, Pensa 2020), uimastite ja alkoholi kuritarvitamist (Pillemer jt 2016) ning varasemaid vägivallaepisoode (Johannesen jt 2013). Pensa (2020) lisab, et kui vägivallatseja on kasvanud üles perekonnas, kus domineeris rusikavõim, siis võib ta ka ise sellist mustrit korrata. Samuti on riskiteguritena nimetatud vägivallatseja sõltuvust eakast ja ühises majapidamises elamist (Mysyk jt 2016, Pillemer jt 2016, Pensa 2020). Johannesen jt (2013) ning Botngard jt (2020) lisavad, et (omaste)hooldaja stress ja läbipõlemine võivad suurendada eakate vastu suunatud vägivalla riski.

Füüsiline vägivald on tahtliku füüsilise jõu kasutamine vastu teise isiku tahtmist, põhjustades vigastusi, füüsilist valu või surma. Füüsilise vägivalla ilmingud võivad olla verevalumid, naha hõõrdumised, põletused, haavad ebatavalistes kohtades, spiraalsed toruluude vigastused (v.a randme- või puusaluumurd ja lülisamba vigastus), alatoitumine ja dehüdratsioon, survehaavandid ehk lamatised, sugulisel teel levivad infektsioonid või valu suu või suguelundite piirkonnas, tupe või pärasoole veritsus muu mõistliku selgituseta (Hoover 2014, Wang jt 2015, Patel jt 2021,). Patel jt (2021) on lisanud eelnevate füüsilise vägivalla tunnuste kõrvale hammustusjäljed ja halva hügieeni. Hoover (2014) rõhutas, et sellised jäljed kõhul, kaelal, jalgade tagaküljel ja käte siseküljel ei tulene tavaliselt tahtmatust traumast, näiteks kukkumisest, vaid võivad viidata vägivallale. Yunus jt (2017) tõid ainsana välja vägivalla ilmingute soolise erinevuse. Nad tõdesid, et naistel esineb füüsilise vägivalla korral rohkem ärevust, kuid meestel võib ilmneda nii uriinipidamatust kui ka unehäireid. Seoseid leiti ka füüsilise vägivalla ning luu- ja lihasevalu, diabeedi, kaaluprobleemide, peavalu ning enesetapumõtete vahel.

Rosen jt (2018) tõid välja, et eakate vastu suunatud vägivalla ja hooletussejätmise tuvastamise muudab keerulisemaks tahtlike ning tahtmatute vigastuste eristamine, seda sellepärast, et eakatel võivad vigastused tekkida ka füsioloogiliste muutuste tõttu, näiteks osteopeenia korral.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Verevalumite tekkimist võib mõjutada teatud ravimite kasutamine, nagu verevedeldajad. Patel jt (2021) on tõdenud, et füüsilise vägivalla sümptomid on tihtipeale sarnased teiste haigusseisunditega kaasnevate sümptomitega. Näitena toodi välja põletus, mida aetakse segamini kontaktdermatiidiga, ja luumurd, mida peetakse osteoporoosi sümptomiks. Artikli autoritena tõdeme, et füüsilise vägivalla tuvastamine võib siiski olla keeruline. Tähtis on, et eakas soovib teha koostööd või on selleks võimeline. Samas tuleb arvestada, et eakatel võivad vigastused tekkida küllaltki kergesti, mis võib muuta juhusliku vigastuse ning sihipäraselt tekitatud vigastuse eristamise keeruliseks.

Emotsionaalne ehk vaimne ehk psühholoogiline vägivald võib olla nii verbaalne kui ka mitteverbaalne rünnak, mis on emotsionaalselt kahjustav ja alandab eneseväärikust (Linno jt 2011, Yaffe jt 2012, Hoover jt 2014, Wang jt 2015, Pillemer jt 2016, Rosen jt 2018, Hazrati jt 2020, Pensa 2020, Perttu jt 2020). Emotsionaalse vägivalla ilmingud võivad olla depressioon, hirm, ärevus (Perttu jt 2020, Dong jt 2012, Yaffe jt 2012, Burnett jt 2014, Lachs jt 2015, Patel jt 2021), peale selle füüsilise ja silmkontakti vältimine, seletamatu vaikus, passiivsus, endassetõmbumine, sotsiaalsete kontaktide vähenemine, sagedad taotlused rahustavate ravimite järele ning sageli tühistatud visiidid (Yaffe jt 2012). Kui eakas ei vasta esitatud küsimusele ise, vaid laseb hooldajal vastata, siis võib see olla üks emotsionaalse vägivalla ilminguid (Lachs jt 2015). Kõige soodsam võimalus avastada eakate vastu suunatud vägivalda on pereõdedel ja perearstidel, sest nemad suhtlevad oma patsientidega tihedalt ning oskavad märgata, kui eaka olekus on toimunud mingi muutus.

Vägivalla tuvastamisel on üks tähtsamaid tegevusi põhjaliku anamneesi kogumine eakalt (Rosen jt 2018, Patel jt 2021, Lachs jt 2015, Wang jt 2015). Lisatõendite leidmiseks peab tervishoiutöötaja läbi viima põhjaliku füüsilise läbivaatuse (Patel jt 2021). Vältida tuleb kriitilist või süüdistavat suhtumist (Rosen jt 2018). Tervishoiutöötaja peab märkama vägivallale viitavaid mustreid, nagu vastuvõtule tulemata jätmine,

vigastuste sage kordumine. Patsiendi küsitlemine peab toimuma privaatses keskkonnas ilma sugulaste või (omaste)hooldaja juuresolekuta. Samas tõdesid Patel jt (2021), et tervishoiutöötajad on vägivalla tuvastamisel alakoolitatud ja väheste teadmistega.

Soovitatakse kasutada vägivalla hindamisinstrumente, nagu EASI (Elder Abuse Suspicion Index), EAI (Elder Assessment Instrument) või OAPA (Older Adult Psychological Abuse Measure). Eakate vastu suunatud vägivalla tuvastamise parandamiseks võiks ka Eesti jaoks kohandada ja võtta kasutusele hindamisinstrumente. See oleks vahend esmaseks eaka vastu suunatud vägivalla tuvastamiseks nii pereõdedele, perearstidele kui ka teistele tervishoiutöötajatele, kes puutuvad oma töös eakatega kokku. Samuti on anamnees vägivalla tuvastamise alus, peale selle on tähtis ka oskus saada patsiendilt delikaatseid andmeid.

Kokkuvõttena tõdeme, et õdedel on tähtis osa vägivalla ennetamises, märkamises, nõustamises ja abi osutamises. Samas ei ole piisavalt eestikeelset materjali eakate füüsilise ja emotsionaalse vägivalla riskitegurite ega selle kohta, kuidas tervishoiutöötajad saavad välja selgitada eakate vastu suunatud füüsilise ning emotsionaalse vägivalla signaale. Käesoleva artikli aluseks oleva lõputöö tulemusi saab kasutada nii esmatasandi õdede kui ka haiglates töötavate õdede koolitamisel, see on abiks nii üliõpilastele õppetöös kui ka sotsiaalvaldkonna töötajatele, kes tegelevad eakatega või puutuvad kokku vanemaealistega.

Järeldused

Eakate vastu suunatud vägivalla peamised riskitegurid on eaka funktsionaalne sõltuvus, vaimse tervise häired ja/või halb füüsiline tervis ning kognitiivsed häired. Riskitegurid on ka vägivallatseja võimalik psüühikahäire ning uimastite ja alkoholi kuritarvitamine. Samuti on rõhutatud ka vägivallatseja sõltuvust eakast. Lisaks suurendab vägivalla ohtu hooldaja liigne koormus ja stress.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Peamised füüsilise vägivalla tagajärjed võivad olla verevalumid, naha hõõrdumised, põletused, haavad ebatavalistes kohtades, spiraalsed toruluude vigastused (v.a randme- või puusaluumurd ja lülisamba vigastus), alatoitumus ja dehüdratsioon, survehaavandid ehk lamatised, sugulisel teel levivad infektsioonid või valu suu või suguelundite piirkonnas, tupe- või pärasooleveritsus ilma muu mõistliku selgituseta. Vigastused on sagedamini peapiirkonnas, kõhul, kaelal, nimmepiirkonnas, tuharatel, pärasoole ja suguelundite piirkonnas.

Emotsionaalse vägivalla peamised ilmingud on depressioon, hirm, ärevus, silmkontakti vältimine, passiivsus, endassetõmbumine, seletamatu vaikus, sotsiaalsete kontaktide vähenemine, sagedad taotlused rahustavate ravimite järele, sageli tühistatud kohtumised, huvi ja entusiasmi kadumine.

Eakate vastu suunatud vägivalla tuvastamisel on kõige tähtsam võimalikult täpse anamneesi kogumine ning selleks tuleb eelnevalt luua eakaga usalduslik suhe. Tähtis on, et vestlus toimuks privaatselt. Vägivalla tuvastamise üks võimalusi on ka füüsiline läbivaatus ja laboratoorsete uuringute tulemused.

Allikaloend

Botngård, A., Eide, H. A., Mosqueda, L., Malmedal, W. (2020). Elder abuse in Norwegian nursing homes: a cross-sectional exploratory study. BMC Health Services Research, 20: 9. Burnett, J., Achenbaum, W. A., Murphy, K. P. (2014). Prevention and Early Identification of Elder Abuse. Clinics in Geriatric Medicine, 30(4): 743–749. Dong, X., Chen, R., Chang, E. S., Simon, M. (2012). Elder Abuse and Psychological

Well-Being: A Systematic Review and Implications for Research and Policy – A Mini

Review. Gerontology, 59: 132–142. Hazrati, M., Mashayekh, M., Sharifi, N., Motalebi, A. (2020). Screening for domestic abuse and its relationship with demographic variables among elderly individuals referred to primary health care centers of Shiraz in 2018. BMC Geriatrics, 20(1): 291.

Hoover, R. M., Polson, M. (2014). Detecting Elder Abuse and Neglect: Assessment and

Intervention. American Family Physician, 89(6): 453–460. Johannesen, M., LoGiudice, D. (2013). Elder abuse: a systematic review of risk factors in community-dwelling elders. Age and Ageing, 42: 292–298. Lachs, M. S., Pillemer, K. (2015). Elder Abuse. The New England Journal of Medicine, 373: 1947–1956. Linno, M., Soo, K., Strömpl, J. (2011). Juhendmaterjal perevägivalla vähendamiseks ja ennetamiseks. Tallinn. Mysyuk, Y., Westendorp, R. G., Lindenberg, J. (2016). How older persons explain why they became victims of abuse. Age and Ageing, 45(5): 696–702. Patel, K., Bunachita, S., Chiu, H., Suresh, P., Patel, U. K. (2021). Elder Abuse: A Comprehensive Overview and Physician-Associated Challenges. Cureus, 13(4): e14375. Pensa, T. (2020). Eakate vastu suunatud vägivald: ohvritega töötavate spetsialistide käsitlused. Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond. Ühiskonnateaduste instituut.

Sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika õppekava. Magistritöö. Perttu, S., Laurola, H. (2020). Eakate vägivalla ohvrite tuvastamine ja toetamine. Koolituskäsiraamat spetsialistidele, vabatahtlikele ja eakatele inimestele. TISOVA. Tartu. Phelan, A. (2018). The role of the nurse in detecting elder abuse and neglect: current perspectives. Nursing: Research and Reviews, 8: 15–22. Pillemer, K., Burnes, D., Riffin, C., Lachs, S. M. (2016). Elder Abuse: Global Situation,

Risk Factors, and Prevention Strategies. The Gerontologist, 56(2): 194–205. Rosen, T., Stern, M. E., Elman, A., Mulcare, M. R. (2018). Identifying and Initiating

Intervention for Elder Abuse and Neglect in the Emergency Department. Clinics in Geriatric Medicine, 34(3): 435–451. Sööl, G. (2016). Eakate vastu suunatud vägivald politseinike tõlgendustes Lõuna prefektuuri näitel. Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond Ühiskonnateaduste instituut. Sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika õppekava. Magistritöö. Wang, M. X., Brisbin, S., Loo, T., Straus, S. (2015). Elder abuse: an approach to identification, assessment and intervention. Canadian Medical Association Journal, 187(8): 575–581. Yaffe, M. J., Tazkarji, B. (2012). Understanding elder abuse in family practice. Canadian

Family Physician, 58(12): 1336–1340. Yunus, R., Hairi, N. N. (2017). Consequences of Elder Abuse and Neglect: A Systematic Review of Observational Studies. Trauma Violence & Abuse, 20(2):1 552–8324.