48 minute read
ettekannete teesid
TEADUSKONVERENTSI TEESID TEADUSKONVERENTS
„TERVES KEHAS TERVE TEADMINE“
Advertisement
Science Conference “Healthy Body, Healthy Mind Full of Knowledge”
ETTEKANNETE TEESID
CONFERENCE ABSTRACTS
KONVERENTSI KORRALDUSKOMISJON ORGANISING COMMITTEE
Jaan Looga – korralduskomisjoni juht / Chair of Organising Committee Anna-Liisa Parm Jelena Sokk Margit Raig – konverentsi moderaator / Conference Moderator
KEHALISE AKTIIVSUSE, KEHAKOOSTISE, KEHALISE JA KOGNITIIVSE VÕIMEKUSE VAHELISED SEOSED ÜLEMINEKUPERIOODIL LASTEAIAST KOOLI
Kirkke Reisberg1,2, Eva-Maria Riso2, Jaak Jürimäe2
1 Füsioteraapia ja terviskaitse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool 2 Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut, Tartu Ülikool
Sissejuhatus: Kehaline aktiivsus (KA), võimekus (KV) ja kehakoostis on olulised tegurid füüsilise ja vaimse tervise kindlustamisel juba lapseeas. Vastupidiselt, istuva eluviisiga kaasnevad mitmed mittesoovitud mõjud lapse tervisele. Kognitiivne võimekus (KogV) on seotud maailma tunnetamise ja mõistmisega, olles ka akadeemilise edukuse alustala. Siiski napib informatsiooni KA, KV, KogV ja kehakoostise vaheliste longitudinaalsete seoste kohta lapseeas.
Eesmärk: Uurida seoseid KA, KV, kehakoostise ja KogV vahel üleminekul lasteaiast 1. klassi.
Meetoodika: Tartu linna ja lähivaldade lapsi (n = 147) uuriti lasteaia viimasel aastal (6.6 a) ja uuesti 1. klassis (7.6 a). Kehakoostist hinnati nahavoltide paksusele tuginedes. KA-d hinnati kiirendusanduriga. KehV [kardiorespiratoorne fitness (KRF), kiirus-väledus fitness (KVF), üla- (ÜJ) ja alajäsemete jõud (AJ), staatiline tasakaal (ST)] uuriti PREFIT testidega. KogV-d (verbaalne, pertseptiivne, kontseptuaalne võimekus) mõõdeti modifitseeritud Boehm-3 testiga. Seoseid selgitati lineaarse regressioonanalüüsiga.
Tulemused: Kerge (KKA) ja mõõdukas KA (MKA) eelkoolieas oli positiivses, istumisaeg (IA) ja tugev KA (TKA) negatiivses seoses rasvavaba massi indeksiga 1. klassis kovariaatidele (sugu, vanus, kiirendusanduri
TEADUSKONVERENTSI TEESID
kandmise aeg) kohandamisel, lisaks kohandati KKA, MKA ja IA-ga mudel TKA-le ja TKA-ga mudel IA-le. Vaid 5 min/p IA asendamine TKA-ga oli seotud suurema rasvavaba massi ja väiksema rasvamassi protsendiga 1. klassis. Suurem KRF, KVF, suhteline AJ ja ST eelkoolieas seostus madalama rasvamassi indeksi ja %-ga 1. klassis kovariaatidele kohandamisel. Leiti järgmised seosed eelkoolieas mõõdetud KA ja IA ning 1. klassis mõõdetud KV vahel - kõrgem TKA ennustas KRF-i, KVF-i, ÜJ ja AJ; MKA seostus madalama KRF-i ja ÜJ-ga, ent suurema AJ-ga; KKA seostus madalama KRF-iga, ent parema KVF-i ja jõunäitajatega kovariaatide kaasamisel. Vaid 5 min/p IA asendamine TKA-ga oli seotud parema KehV-ga 1. klassis. KA eelkoolieas oli positiivses, ja IA negatiivses seoses 1. klassis mõõdetud kontseptuaalsete oskustega pärast soole, vanusele, kiirendusanduri kandmise ajale ja ema haridusele kohandamist, sõltumatult organiseeritud spordis osalemisest. KV eelkoolieas ei ennustanud KogV-d aasta hiljem pärast kovariaatide lisamist.
Järeldused: Suurem KA ja parem KehV eelkoolieas on seotud tervislikuma kehakoostisega 1. klassis. Enamasti on suurem KA, sealjuures eriti TKA, eelkoolieas seotud parema KehV-ga 1. klassis. Suurem KA eelkoolieas on seotud parema kognitiivse arenguga 1. klassis.
Võtmesõnad: Lapsed; kehakoostis; kehaline aktiivsus; kehaline võimekus; kognitiivne võimekus
LONGITUDINAL ASSOCIATIONS BETWEEN PHYSICAL ACTIVITY, PHYSICAL FITNESS, BODY COMPOSITION AND COGNITIVE PERFORMANCE IN THE TRANSITION FROM KINDERGARTEN TO SCHOOL
Kirkke Reisberg1,2, Eva-Maria Riso2, Jaak Jürimäe2
1 Department of Physiotherapy and Environmental Health, Tartu
Health Care College 2 Institute of Sports Sciences and Physiotherapy, University of Tartu
Introduction: The wide range of physical and mental health benefits related to engagement in physical activity (PA), good physical fitness (PF) and having optimal body composition (BC) in childhood are well known, and early years are regarded as the most formative period of cognitive development. Yet, little is known about the longitudinal associations regarding PA, physical fitness (PF), BC and cognitive skills in childhood.
Aim: To explore the relationships between PA, PF, BC and cognitive performance in the transition from preschool to school.
Methods: Participants were Estonian children (n = 147) in final year of kindergarten (6.6 yrs) and in first grade (7.6 yrs). Following assessments were made - BC by skinfold thicknesses; PA by accelerometry; PF using PREFIT fitness tests; cognitive performance with modified Boehm-3 test.
Results: Light (LPA) and moderate PA (MPA) at 6.6 yrs were positively, ST and vigorous PA (VPA) negatively associated with fat-free mass index (FFMI) at 7.6 yrs by controlling for sex, age, accelerometer wear time (AWT), additionally models with LPA, MPA, ST were adjusted for VPA and model with VPA for ST. Greater CRF, speed-agility fitness, relative lower-limbs strength, static balance at 6.6 yrs were associated with lower
TEADUSKONVERENTSI TEESID
fat mass index and % at 7.6 yrs after adjusting for confounders. Greater PA at 6.6 yrs predicted mostly better, ST rather worse PF at 7.6 yrs after controlling for sex, age, AWT, plus models with ST, LPA or MPA were adjusted for VPA, models with VPA were adjusted for ST and height, body mass were added to strength measurements. PA at 6.6 yrs was positively and ST negatively associated with conceptual skills at 7.6 yrs after adjusting for sex, age, AWT, maternal education, independently of child’s participation in trainings.
Conclusions: Higher PA and better PF at preschool age is associated with healthier BC in first grade at school. Higher PA, especially VPA, at preschool age predicts mostly higher PF status in first grade at school. Higher PA at preschool age predicts superior cognitive development in first grade at school.
Keywords: children; body composition; physical activity; physical fitness, cognitive skills
LAPSEVANEMATE KAASAMINE IMIKU PROTSEDUURI VALU LEEVENDAMISSE MITTE-FARMAOLOOGILISTE VALUTUSTAMISE MEETODITEGA EESTI HAIGLATES
Airin Treiman-Kiveste1,2 , Mari-Katariina Kangasniemi3,4 , Ruth Kalda3, Tarja Pölkki5
1 Õenduse ja ämmaemanduse osakond,
Tartu Tartu Tervishoiu Kõrgkool 2 Meditsiiniteaduste valdkond, Arstiteaduskond, Tartu Ülikool 3 Peremeditsiini ja Rahvatervishoiu Instituut, Tartu Ülikool 4 Õendusteaduse osakond, Turu Ülikool 5 Sünnituskeskus, laste ja naiste osakond, Oulu Ülikoolihaigla
Sissejuhatus: Lapsevanemad on vastsündinute osakonnas olulised partnerid, kes teevad imikuga seotud otsuste tegemisel töötajatega koostööd. Nende aktiivset osalust imiku protseduuri valu leevendamisel saab parandada läbi omavahelise koostöö. Vanemate kohalolek tagab valuliku protseduuri ajal lapse mugavuse ja vajadusel saab lapsevanem pakkuda lohutamist ja puudutust. Varasemad uuringud näitavad, et vanemate kaasamine invasiivsete protseduuride ajal vähendab tõhusalt imiku valu. Lapsevanemad on väljendanud valmisolekut imikute protseduuri valu leevendamisel kaasa lüüa, kuid nad ei tea, kuidas oma last protseduuri ajal tõhusalt lohutada ning vajavad rohkem infot olemasolevate valu vaigistavate meetodite kohta. Samas näitavad varasemad uuringud, et vanemad ei ole piisavalt kaasatud ning nad vajavad tervishoiuteenuste osutajatelt rohkem tuge, julgustust ja juhendamist. Eelkõige saab vanemate osalust edendada nende vajadustest lähtuva piisava juhendamise, kaasamise ja erinevates vormides juhiste kaudu.
Eesmärk: Kirjeldada lapsevanemate kaasamist nende imikute protseduuri valu leevendamisse mittefarmakoloogiliste valutustamise meetoditega Eesti haiglate vastsündinute ja laste intensiivravi osakondades
TEADUSKONVERENTSI TEESID
Metoodika: Kirjeldav läbilõikeline uuring viidi läbi mai-juuni 2019 ja veebruar-aprill 2020 neljas Eesti haiglas vastsündinute ja imikute ning laste intensiivravi osakondade lapsevanemate seas. Andmed koguti valideeritud ankeetküsimustikuga, lõpliku valimi moodustas 189 lapsevanemat, vastamismäär oli 67,5%. Andmete analüüsimisel kasutati kirjeldavat ja analüüsivat statistikat.
Tulemused: Lapsevanemad ütlesid, et kasutavad mittefarmakoloogilise valutustamise meetodina kõige enam lapse õrnalt kinni hoidmist (61%) ja tema asetamist mugavasse asendisse (62%). Uuritavad tõdesid, et ei ole kasuta mittefarmakoloogilise valutustamise meetodina muusikat, nahk-naha-kontakti ja rinnaga toitmist. Peaaegu üks kolmandik (30%) vanematest raporteeris, et õed on neid juhendanud kasutama valutustamise meetodina lapsele mugava asendi andmist ja mittetoitelist imemist (25%). Suur osa vanematest ütles, et õed ei ole neid juhendanud kasutama mittefarmakoloogilise valutustamise meetodina nahk-naha-kontakti (86%) ja rinnaga toitmist (84%). Üle poole (58%) lapsevanematest soovb osaleda oma lapse protseduuri valu leevendamises ning ainult 5% seda ei soovi.
Järeldused: Lapsevanemad soovivad olla kaasatud oma lapse protseduuri valu leevendamisse, kuid erinevatel põhjustel soovitatakse neil olla mujal. Selgus et vanemad kasutavad rohkem mitteframakoloogilisi valutustamise meetodied, mida on lihtne kasutatda ja mis ei vaja põhjalikku juhendamist ning ettevalmistust. Seetõttu peaks rohkem pöörama tähelepanu vanemate kaasamisele ja juhendamisele. Tervishoiutöötajatena peame selle väljakutsega tegelema ja lapsevanemiad tuleb kaasata partneritena.
Võtmesõnad: Imik, perekeskne õendus, mittefarmakoloogiline valutustamine, vanemate kaasamine.
PARENTAL PARTICIPATION IN THEIR INFANTS’ PROCEDURAL PAIN ALLEVIATION WITH NON-PHARMACOLOGICAL METHODS IN ESTONIAN HOSPITALS
Airin Treiman-Kiveste1,2 Mari-Katariina Kangasniemi3,4 Ruth Kalda3, Tarja Pölkki5
1 Department of Nursing and Midwifery, Tartu Health Care College 2 Faculty of Medicine, University of Tartu 3 Institute of Family Medicine and Public Health, University of Tartu 4 Department of Nursing Science, University of Turku 5 Unit of Children and Women, Oulu University Hospital
Introduction: Parents are important partners in the neonatal units, collaborating with staff in caregiving and decision-making for their infant. Previous studies show that parental involvement during invasive procedures effectively reduces the infant’s pain. Parents have expressed willingness to their involvement, but previous studies indicate that parents are not sufficiently engaged as partners in the care and decision-making process. Parents need more support, encouragement, and guidance from the healthcare providers. Especially parental participation can be promoted by providing sufficient counselling based on their needs and providing guidance in various formats, not only verbal information.
Aim: To describe parent’s participation in their infants’ procedural pain alleviation using non-pharmacological methods in neonatal and children’s intensive care units in Estonian hospitals.
Method(s): A descriptive cross-sectional survey study was carried out during May-Jun 2019 and Feb-April 2020 in the four Estonian hospitals. Data was collected by using a validated questionnaire. Finally, 189 of
TEADUSKONVERENTSI TEESID
parents were included in the study. The data was analysed using descriptive and analytical statistics.
Results: Parents reported using holding (61%) and placing the infant in a more comfortable position (62%) as non-pharmacological pain alleviation method. Parents said that non-pharmacological pain alleviation methods rarely used were music, skin-to-skin contact and breastfeeding the infant. Most parents reported that nurses not guided them to use skin-to-skin contact (86%) or breastfeeding (84%) as a non-pharmacological pain alleviation method. Over half (58%) of the parents said that they want to be involved in the alleviation of their infant’s pain and only 5% of the parents did not want to be involved.
Conclusion: The parents wanted to be more involved in their infant’s pain alleviation, but they were advised not to take part in painful procedures and pain alleviation for various reasons. The parents reported using more non-pharmacological methods that are easy to implement and do not require thorough instructions in preparation. As healthcare providers, we must accept challenges and welcome families as team members in the neonatal and infant units.
Keywords: family-cantered nursing, parental participation, non-pharmacological pain alleviation
MEISTERLIKKUSE JA PSÜHHOSOTSIAALSETE TEGURITE DUO KÕRGVERERÕHUTÕVE NÄITEL: MILLIST VÄÄRTUST SEE LISAB PATSIENDI KÄSITLUSSE?
Sirje Sammul1
1 Õenduse ja ämmaemanduse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool
Sissejuhatus: Arteriaalne hüpertensioon (AH) kui krooniline haigus mõjutab füüsilist ja psühholoogilist toimetulekut. Aastal 2019 oli vanusstandarditud AH levimus 30–79-aastaste eestlaste hulgas 40,2%. AH poolt põhjustatud haiguskoormus tõstab olulisel määral ajuinsuldi ja müokardiinfarkti riski ning vaevuste tõttu kaotatud eluaastaid (tervisekaotust). Tuginedes teaduskirjandusele, psühhosotsiaalsetest teguritest negatiivsed stressitekivad elusündmused, depressiivne meeleolu ja tervisega seotud elukvaliteet kirjeldavad parimal viisil kroonilist psühhosotsiaalset stressi ja selle mõju tervisele. Meisterlikkust kui ühte isiksusele omast tunnust kirjeldatakse eneseusuna, mis peegeldab, mil määral indiviid tunneb kontrolli tema elu oluliselt mõjutavate ümbritsevast keskkonnast tulenevate jõudude üle.
Eesmärk: Analüüsida meisterlikkuse, psühhosotsiaalsete tegurite ja AH vahelist koosmõju kirjanduse ülevaatena.
Metoodika: Kirjanduse ülevaate koostamisel kasutati 47 eelretsenseeritud teadusartiklit, mis olid ilmunud aastatel 1981–2022 andmebaasides Web of Science ja PsycINFO. Teaduskirjanduse otsingut otsustati alustada aastaga 1978, et hõlmata üleilmselt tuntud meisterlikkuse skaalat (Pearlin Mastery Scale) ja sellega seotud uusimaid empiirilisi uuringuid.
Tulemused: Psühhosotsiaalsete tegurite (negatiivsed stressitekivad elusündmused, depressiivne meelolu, tervisega seotud elukvaliteet),
TEADUSKONVERENTSI TEESID
meisterlikkuse ja AH vastastikuses koosmõjus on olulised nii sotsiokultuurilised kui indiviidi elukaare vältel asetleidnud muud mõjurid, moodustades ühtse terviku. Sotsiokultuuriline mõju hõlmab sugu, haridust, sissetulekut, mõjutades eneseusku seoses iseenda, keskkonna ja nende kahe omavahelises suhtes. Elukaare mõjud hõlmavad elukogemusi, vanusega seotud ealisi muutusi ja ajaloolist perioodi, milles indiviid oma elu elab. Psühhosotsiaalsete tegurite vastastikune koostoime vahendab indiviidipõhist toimetulekut, näiteks kohanemine elus, tervisekäitumine, ravisoostumus, olles väljakutse meisterlikkusega seotud enesekontrollile.
Järeldused: Psühhosotsiaalsete tegurite, meisterlikkuse ja AH omavahelise koosmõju mõistmine aitab suunata patsienti kasutama tema enda isiklikke jõude positiivsema terviseseisundi saavutamiseks, et tagada parem toimetulek kroonilise haigusega. Patsiendi võimestamine tõstab indiviidi subjektiivset enesekontrolli, suurendades patsiendi autonoomiat ja vastutuse võtmist oma ravi juhtimisel. Patsiendikeskne käsitlus suurendab kroonilise haiguse kontrolli all püsimist, paremat terviseseisundit, kõrgemat tervisega seotud elukvaliteeti, mille tulemusena vähenevad vaevuste tõttu kaotatud eluaastad (tervisekaotus).
Võtmesõnad: Arteriaalne hüpertensioon, meisterlikkus, psühhosotsiaalsed tegurid, krooniline haigus, patsiendi käsitlus
A DUO OF MASTERY AND PSYCHOSOCIAL FACTORS BASED ON THE EXAMPLE OF ARTERIAL HYPERTENSION: WHAT VALUE DOES IT ADD TO PATIENT TREATMENT?
Sirje Sammul1
1 Nursing and Midwifery Department, Tartu Health Care College
Introduction: Arterial hypertension (AH) as a chronic disease affects physical and psychological coping. The age-standardised prevalence of AH among 30–79-year-old Estonians was 40.2% in 2019. The disease burden of AH significantly increases the risk for stroke and myocardial infarction and a loss of disability-adjusted life years (DALYs). According to the scientific research, negative stressful life events (SLEs), depressive mood and health-related quality of life are the best psychosocial indicators of chronic psychological stress and its effects on health. Mastery, one trait of personality, is conceptualised as a self-belief, referring to the extent to which people see themselves as being in control of the forces that significantly affect their lives.
Aim: To critically analyse the interactions between mastery, psychosocial factors and AH based on literature review.
Methodology: In the literature review, 47 peer-reviewed papers from the Web of Science and PsycINFO published between 1981–2022 were used. 1981 was chosen as the starting year in order to use the globally well-known scale of mastery (Pearlin Mastery Scale) and empirical studies related to it.
Results: The interactions between psychosocial factors (SLEs, depressive mood, quality of life), mastery and AH are affected by both sociocultural and life-course influences, forming a unitary whole. Sociocultural
TEADUSKONVERENTSI TEESID
influences include gender, education and income, as they influence selfbeliefs regarding the self, the environment and the relationship between the two. Life-source influences include life experiences, age-related normative changes and the historical period in which the individual lives. The interactions between psychosocial factors mediate individual coping, e.g. adapting in life, health behaviour and treatment adherence, as these are a challenge to mastery-related self-control.
Conclusions: Understanding the interactions between psychosocial factors, mastery and AH helps to direct the patient to use their own personal strengths to attain a more positive health status and to ensure better coping with chronic disease. Empowering patients gives them a subjective sense of control, increasing patient autonomy and giving them an enhanced sense of responsibility in their own treatment management. Patient-centred treatment increases the ability to keep chronic illness under control, ensures a better health status, higher health-related quality of life and results in less loss of DALYs.
Keywords: Arterial hypertension, mastery, psychosocial factors, chronic disease, patient´ treatment
OMASTEHOOLDUS JA DEMENTSUSEGA LÄHEDANE: TUGIGRUPID OMASTEHOOLDAJATEL
Merle Varik1
1 Õenduse ja ämmaemanduse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool
Sissejuhatus: Eestis on pikaajaline hooldus tugevasti seotud perekondliku vastutusega. Lähedased, kes on omastehooldaja rollis kogevad hooldusprotessis füüsilisi, vaimseid, sotsiaalseid ja materiaalseid raskusi, mis sageli mõjuvad negatiivselt peresuhetele, hooldaja heaolule ja tervisele. Omastehooldajad on rõhutanud, et nende jaoks on tähtis saada teavet, nõuandeid ja soovitusi dementsusega lähedase hooldamisel ja toetamisel ning vajatakse ka psühho-sotsiaalset tuge.
Eesmärk: Arendada välja dementsusega inimeste lähedaste vajadustest lähtuv sobiv tugigrupi formaat, käivitada Eestis tugigrupid ning selgitada kuidas toetavad tugigrupid võimestamist üksikisiku, kogukonna ja poliitilise tasandi seisukohast.
Metoodika: Uurimistöö viidi läbi osalustegevusuuringuna 2016. aasta oktoobrist kuni 2019. aasta maini, mille raames kutsuti kokku 17 tugigruppi üle Eesti. Uurimuses kasutati andmete-, meetodite- ja uurijatevahelist triangulatsiooni. Omastehooldajatega viidi läbi narratiivid (n = 16), poolstruktureeritud intervjuud (n = 3), tugigrupis osalejatega struktureeritud ankeetküsitlus (n = 62), poolstruktureeritud ankeedid tagasiside saamiseks (n = 102) ja (n = 32). Tugigrupi juhtidelt koguti kirjalikud refleksioonid tugigrupi toimumise järgselt (N = 77) ja tagasiside tugigruppide eestvedamise kohta (N = 14). Lisaks viidi läbi poolstruktureeritud intervjuud sotsiaaltöö valdkonna spetsilistidega (n = 4) ning 2020.aastal poliitikakujundajate (n = 5). Uuringus kasutati temaatilist analüüsi ning kirjeldavat statistikat.
TEADUSKONVERENTSI TEESID
Tulemused: Osalusuuringus kutsuti ellu 17 tugigruppi, toimus kokku 81 tugigrupi kohtumist ning osalejate koguarv oli 574. Omastehooldajate tugigrupid on avatud formaadiga, psühhoharidusliku ülesehitusega, kus keskenduti nii informatsiooni ja oskusteabe vahendamisele kui ka emotsionaalsele toetusele. Tugigrupid ja vabaühenduste rohujuuretasandi tegevused toovad esile omastehooldajate hääle, aitavad kaasa kodanikuaktiivsuse ja -julguse kasvule, on sotsiaalsete muutuste ellukutsujaks ning annavad sisendi teenuste arendamisse. Samuti toetavad dementsussõbralike kogukondade arengut.
Järeldused: Psühhoharidusliku ülesehitusega tugigrupid omastehooldajatele pakuvad nii emotsionaalset toetust, teavet kui ka oskusi hoolduse paremaks korraldamiseks. Võimestamine kogukonna ja poliitilisel tasandil hõlmab üksikisikute ja kogukondade vahelist koostoimet, mis mõjutab seeläbi sotsiaalseid muutusi. Liikumine üksikisikult kollektiivsele tegevusele toob huvirühmade hääle jõulisemalt esile ning mõjutab strateegiate kujundamist
Võtmesõnad: Dementsusega inimese omastehooldaja, tugigrupid, võimestamine
INFORMAL CARE AND LOVED ONES WITH DEMENTIA: SUPPORT GROUPS FOR INFORMAL CAREGIVERS
Merle Varik1
1 Nursing and Midwifery Department, Tartu Health Care College
Introduction: Long-term care in Estonia is inextricably linked to familial responsibility. Loved ones often take on the role of caregiver and in the care process they experience physical, mental, social, and material difficulties which frequently have a negative impact on family relationships and the caregiver’s well-being. They have pointed out that it is important to receive information, advice, and suggestions in regard to caring and supporting a loved one with dementia and psycho-social support.
Aim: To develop the appropriate format and content of the support groups, launch them in Estonia, and explore empowerment within support groups from the perspective of the individual, the community, and the political level.
Methodology: The participatory action research was carried out from October 2016 to May 2019, and 17 support groups were launched in different regions. The research used triangulation of data, methods, and researchers. Data were collected on informal caregivers by narratives (n=16), semi-structured interviews (n = 3), by structured questionnaire (n = 62), and feedback by open-ended questionnaire (n = 102, n = 32). From the facilitators’ gathered written reflections (N = 77) and their feedback (n = 14) through an open-ended questionnaire. Additionally, semi-structured interviews were carried out with social work specialists (n = 4), and in 2020 with politicians (n = 5). Data were analyzed by thematic analysis and by descriptive statistics.
TEADUSKONVERENTSI TEESID
Results: During the PAR, 17 support groups were launched. In total 81 meetings were organised, and the number of participations was 574. In this study, an open group and psychoeducational format were used to organise the support groups and provide information, skills, and emotional support. Therefore, support groups and NGO grassroots-level activities help to bring informal caregivers’ voices to the forefront and are promoters of social change; and contribute to the development of dementiafriendly communities
Conclusion: Support groups offer psycho-emotional support, help build a social network, and contain educational aspects that contribute to increased knowledge and skills. As empowerment is an interactive process, it entails the construction of communities to assist in developing effective strategies for collaborating with a group of people. The transformation from individuals to collective activities helps to bring informal caregivers’ voices to the forefront and promotes political and social change.
Keywords: Informal caregivers of people with dementia, support groups, empowerment
VÄGIVALLA PREVENTSIOON JA JUHTIMINE EESTI PSÜHHIAATRILISE ABI ÕENDUSPRAKTIKAS
Margit Lenk-Adusoo1,2, Liina Haring2
1 Õenduse ja ämmaemanduse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool 2 Kliinilise meditsiini instituut, Arstiteaduskond, Tartu Ülikool
Sissejuhatus: Patsiendivägivald on tõsine probleem statsionaarses psühhiaatrilises abis, see ohustab kõigi asjaosaliste tervist ja turvalisust ning halvendab oluliselt edasise abi kvaliteeti. Üheks üldtunnustatud strateegiaks vägivallaga toimetuleku edendamisel on vägivalla vallandumise ennetamine ning selles on määrava tähtsusega õenduspersonali järjepidev vägivallariski hindamine struktureeritud hindamisvahendite abil. Rahvusvahelised ravijuhendid soovitavad kasutada situatsioonilise agressiooni dünaamilist hindamist ehk The Dynamic Appraisal of Situational Aggression (DASA) instrumenti, mis loodi Austraalias eesmärgiga toetada riski kliinilist hindamist eelseisva agressiooni korral. DASA võimaldab statsionaarsel psühhiaatrilisel ravil viibiva patsiendi suhtes anda riskihinnangu järgnevaks 24 tunniks. Kuna Eesti psühhiaatriakliinikutes puudusid meetodid, mis võimaldaks vägivallariski struktureeritult hinnata valiti DASA instrument adapteerimiseks ja valideerimise siinsesse keele- ja kultuuriruumi.
Eesmärk: Hinnata DASA instrumendi eestikeelse versiooni ennustatavat valiidsust patsiendivägivalla suhtes statsionaarses psühhiaatrilises abis.
Metoodika: Uuringusse kaasati nelja Eesti suurima psühhiaatriakliiniku (Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Tartu Ülikooli Kliinikum, Pärnu Haigla ja Viljandi Haigla) sub- ja akuutpsühhiaatria profiiliga osakondade täisealiste patsientide kohta täidetud DASA raportid. Õed hindasid iga patsiendi vägivallariski üks kord päevas, kasutades DASA eestikeelset versiooni.
TEADUSKONVERENTSI TEESID
DASA koosneb seitsmest elemendist (ärrituvus; impulsiivsus; soovimatus korraldustele alluda; tundlikkus tajutava provokatsiooni osas; kergesti ärrituv, kui palvetele ei vastata; negatiivne suhtumine ja verbaalsed ähvardused) ning iga elemendi puhul hinnatakse selle olemasolu (1) või puudumist (0) viimase 24 tunni jooksul. Lisaks registreerisid õed vägivalla intsidendid, mis leidsid aset järgneva 24 tunni jooksul. Analüüsimiseks koguti kõik 2020. aasta oktoobrist novembrini ravilt lahkunud patsientide kohta täidetud DASA raportid. DASA ennustatavat valiidsuse hindamiseks genereeriti ROC-kõver ja arvutati ROC-kõvera alune pindala (AUC).
Tulemused: DASA raportid saadi 381 patsiendilt vanuses 18 – 93 aastat (mediaanvanus 43 aastat, SD = 17,4). Kokku teostati 6097 riskihindamist, neist 542 registreeriti järgneva 24 tunni jooksul vägivalda. DASA päevane koguskoor oli vahemikus 0 – 7, mediaanskoor oli 0. Iga lisandunud DASA skoori punkt tõstis šanssi vägivaldse käitumise avaldumiseks järgmise 24 tunni jooksul 2.01 korda. DASA koguskoori AUC väärtus koguvalimis oli 0,86 (95% CI = 0,84–0,88; p < .001). Meeste valimirühmas oli AUC 0.87 (95%CI=0.84–0.89, p <.001),janaiste valimirühmas oliAUC0.85 (95% CI = 0.82–0.87, p < .001).
Järeldused: DASA instrumendi eestikeelne versioon on valiidne vahend vägivallariski hindamiseks ja juhtimiseks Eesti sub- ja akuutpsühhiaatria profiiliga osakondades.
Võtmesõnad: vägivald, riskihindamisvahend, statsionaarne psühhiaatriline abi
VIOLENCE PREVENTION AND MANAGEMENT IN ESTONIAN PSYCHIATRIC NURSING PRACTICE
Margit Lenk-Adusoo1,2, Liina Haring2
1 Department of Nursing and Midwifery, Tartu Health Care College 2 Institute of Clinical Medicine, Faculty of Medicine,
University of Tartu
Introduction: The violence of patients is a serious concern in inpatient psychiatric care, as it endangers the health and safety of everybody involved and has a negative impact on the quality of care. One recognised strategy for improving violence management is the prevention of outbreaks of violence, and for that, consistent assessment of violence risk by nursing staff using structured assessment tools is critical. International treatment guidelines recommend the use of dynamic assessment of situational aggression, i.e. The Dynamic Appraisal of Situational Aggression (DASA) instrument, designed in Australia to support clinical assessments of risk for imminent aggression. The DASA enables the assessment of the likelihood of violence within the following 24 hours. As Estonian psychiatric clinics lacked an instrument for assessing violence risk, the DASA was selected for adaptation and validation in the Estonian language and cultural context.
Aim: To evaluate the predictive validity of the Estonian version of the DASA for patient violence in the following 24 hours in psychiatric inpatient settings.
Methods: The study included DASA instrument reports from adult inpatients from subacute and acute treatment wards at four of Estonia’s largest psychiatric clinics (the North Estonia Medical Centre, the Tartu University Hospital, the Pärnu Hospital, and the Viljandi Hospital). Using
TEADUSKONVERENTSI TEESID
the Estonian version of the DASA scale, nurses assessed each patient’s risk of violence once daily. The DASA is comprised of seven (irritability, impulsivity, refusal to follow directions, sensitivity to perceived provocation, easily angered when requests are denied, negative attitudes, and verbal threats), and each item is scored for its presence (1) or absence (0) based on information from the previous 24 hours. In addition, nurses documented violent acts that occurred within the following 24 hours. For analysis, all the DASA reports from patients discharged between October and November 2020 were collected. To determine the predictive accuracy of the DASA scores the ROC was generated and the area under the ROC (AUC) was calculated.
Results: The DASA assessments were obtained from 381 inpatients ranging in age from 18 to 93 years (median age of 43 years, SD = 17.4). A total of 6097 risk assessments were completed, of them, 542 had recorded patient violence within the following 24 hours. The total daily score for the DASA ranged from 0 to 7, with a median score of 0. For every one-point increase in the DASA total score, there were 2.01 times increased odds that the patient would behave violently within the following 24 hours. For the DASA total daily score, the value of the AUC for the following 24 hours was 0.86 (95% CI = 0.84–0.88, p < .001). Male subsamples had the AUC of 0.87 (95% CI = 0.84–0.89, p < .001), and females had the AUC of 0.85 (95% CI = 0.82–0.87, p < .001).
Conclusions: The Estonian version of the DASA is a valid tool for assessing and managing aggression risk in subacute and acute psychiatric settings in Estonia.
Keywords: violence, risk assessment, inpatient psychiatric care
E. COLI IMMUNOSENSORI RAKENDUSI
Eerik Jõgi1,2, Ingrid Väling2 , Toonika Rinken 2
1 Bioanalüütika- ja radiograafia osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool 2 Keemia Instituut, Tartu Ülikool
Sissejuhatus. Esherichia coli (E. coli) on gram-negatiivne bakter, mis esineb soojavereliste organismide seedekulglas, ning seetõttu on selle bakteri arvukus vees oluline indikaator vee (kaasaarvatud suplusvee) mikrobioloogilise kvaliteedi määramiseks. Kuigi enamus E. coli tüvedest pole inimesele ohtlikud, leidub nende seas ka üksikuid patogeenseid tüvesid – näiteks inimese urotrakti nakatavaid tüvesi.
Eesmärk. Välja töötada immunobiosensorsüsteem E. coli tuvastamiseks ning testida selle biosensori rakendamise võimalusi looduslike veeproovide ja kliiniliste uriiniproovide analüüsil
Metoodika. Biosensori bioloogiline äratundmiskomponendina kasutati fluorestsentsmärgisega konjugeeritud E. coli vastast ankeha. Analüüsi kõrge tundlikkus saavutati tänu proovis leiduva E. coli sidumisele ühekordse kasutusega mikrokolonnile ning seondunud bakterite spetsiifilisele detekteerimisele. Erinevatest allikatest pärinevates proovides saadud analüüsitulemusi võrreldi alternatiivsete E. coli määramismeetodite, mikrobioloogilise külvi ja kvantitatiivse PCR abil saadud tulemustega.
Tulemused. E. coli immunosensori tundlikkus oli 4.05 ± 0.11 AU/log (CFU/ml), ning immunosensori detekteerimispiir oli alla 10 raku/ml. Kultiveeritavate E. coli rakkude poolt tingitud signaali osakaal on immunosensori kogusignaalist 10%. Enamuse mõõdetud signaalist (60%) moodustasid erinevad kolivormsed bakterid (elusad, surnud, nende membraanifragmendid). 30% immunosensori signaalist moodustasid
TEADUSKONVERENTSI TEESID
mitte-kultiveeritavad ja surnud E. coli rakud. E. coli immunosensorit kasutati ka uropatogeense E. coli tuvastamiseks ja kvantiteerimiseks kliinilistes uriiniproovides, kus biosensoriga saadud analüüsitulemused langesid kokku mikrobioloogiliste ja molekulaarsete (qPCR) meetoditega saadud tulemustega.
Järeldused. Välja töötatud E. coli immunosensor on alternatiivne meetod mikrobioloogilistele ja molekulaarstele meetoditele, võimaldades E. coli arvukuse määramist automatiseerida ja läbi viia on-site.
Võtmesõnad. Esherichia coli, biosensor, immunosensor, uropatogeenne E. coli
APPLICATIONS OF E. COLI IMMUNOSENSOR
Eerik Jõgi1,2, Ingrid Väling2 , Toonika Rinken 2
1 Department of Bioanalytics and Radiography, Tartu Health Care
College 2 Institute of Chemistry, University of Tartu
Introduction: One of the main indicator species for water analysis is Escherichia coli – gram-negative, rod-shaped bacteria generally found in the guts of warm-blooded animals. As most E. coli strains are harmless for people, are also several pathogenic E. coli strains – for example, uropathogenic E. coli.
Aim: Designing and production of an E. coli-specific immunobiosensor, it’s testing for potential applications in environmental and clinical laboratory analysis, and the validation of the biosensor results using microbiological cultivation and qPCR methods.
Methods: The biosensor’s biological recognition component used polyclonal E. coli -specific antibody. The high sensitivity of analysis was achieved using single-use microcolumn and fluorescent detection of semi-specifically attached bacteria. Biosensor results from different samples were compared with alternative E. coli measurement methods – microbiological cultivation and quantitative PCR.
Results: The sensitivity of the E. coli biosensor was 4.05 ± 0.11 AU/log (CFU/ml). The limit of detection of the E. coli biosensor was below 10 cells/ ml. The proportion of cultivable E. coli cells in the immunosensor entire signal was only about 10%. The signal of non-cultivable E. coli cells (measured by qPCR) formed 30% of the immunosensor signal. The majority of the measured signal, 60%, was probable generated by different forms
TEADUSKONVERENTSI TEESID
of coliform bacteria and E. coli cell fragments. Biosensing of E. coli in urine analysis was not affected by other bacterial species present in urine.
Conclusion: Using renewable, single-use E. coli immunosensor is a good alternative to time-consuming microbiological and molecular methods for analyzing complex natural samples. This can significantly shorten the time required for the determination and quantitation of E. coli, and could be used for automated analyses, as quick identification of E. coli allows to take timely measures to minimize potential health risks.
Keywords: Esherichia coli, biosensor, immunosensor, uropathogenic E. coli
SUHTUMINE COVID-19 VASTASESSE VAKTSINEERIMISSE
Ülle Parm1, Anna-Liisa Tamm1, Eelika Kaptain1, Gerda Paltsar1, Kristel Värk1
1 Füsioteraapia ja tervisekaitse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool
Sissejuhatus: Vaktsineerimine COVID-19 vastu on oluline meede ära hoidmaks rasket haigestumist ja kaitsmaks nõrga tervisega isikuid ning võimaldab lastel käia koolis ja tegeleda muude huvialadega. Töö eesmärgiks oli selgitada täiskasvanud eestlaste ja hooldekodude töötajate enese ning lastevanemate valmisolekut laste vaktsineerimiseks COVID-19 vastu ja selgitada seda mõjutavaid tegureid.
Metoodika: Veebipõhine küsitlus kogu Eesti populatsioonis ja hoolekande asutustes viidi läbi 2021. aasta mais ja alla 18-aastasid lapsi omavate vanemate seas 2021. aasta sügisel. Töös kasutati kirjeldavat statistikat, t- või Mann-Whitney ja χ2- või Fisher Exact-testi. Vanemate arvamuste selgitamiseks kasutati viieastmelist Likert skaalat ja vaktsineerimise rühma (vaktsineerija, kõhkleja, vastane) kuulumise riskifaktorite selgitamiseks ühest logistilist regressioonanalüüsi.
Tulemused: Kokku kaasati uuringusse enese vaktsineerimise selgitamiseks 508 täiskasvanut (♂ = 88,4%; 33,5 ± 12,3a) ja 139 hooldekodude töötajat (♂ = 93,5%; 49,6 ± 11,3a), ning laste vaktsineerimise selgitamiseks 207 <18-aastase lapse vanemat (♂ = 95,2%; 36,37 ± 7,3a). Erinevates gruppides oli vaktsineerimise pooldajaid (vastavalt 78,7%, 87,8% ja 52%), kõhklejaid (12%, 3,6%, 8%) ja vastaseid (9,3%; 8,6%, 40%). Laste suhtes jaotus viimases grupis vaktsineerimisotsus vastavalt 33%, 13% ja 54%. Elamine linnas võrreldes maa piirkonnaga (ŠS = 2,0; 95% UV 1,3–3,0) või üliõpilase staatus (ŠS = 2,4; 95% UV 1,3–4,6) mõjutas kuulumist vaktsineerimise pooldajate hulka, kuid kooselu (abielu, vabaabielu) seda
TEADUSKONVERENTSI TEESID
ei soosinud (ŠS = 0,5; 95% UV 0,3–0,8). Viimati mainitud faktor töötas vastupidiselt hoolekodu töötajate seas, kus just kooselus olijad kuulusid enam vaktsineerimise pooldajate hulka (ŠS = 3,0; 95% UV 1,0–8,8), kuid töötamine hooldajana mõjutas kuulumist vastaste hulka (ŠS = 0,3; 95% UV 0,1–0,8). Vanemate eneste otsus kuuluda ühte või teise gruppi mõjutas ka enim seda, kuhu nad soovisid, et nende lapsed kuuluksid: vastavalt vaktsineerijad ŠS = 204,4; 95% UV 27,4–1526,7; kõhklejad ŠS = 4,2; 95% UV 1,4–12,4; ja vastased ŠS = 88,2; 95% UV 20,6–377,3. Vanemad ja tervishoiualase haridusega vanemad soosisid pigem lapse kuulumist vaktsineerijate hulka (vastavalt ŠS = 1,1; 95% UV 1,05–1,15 ja ŠS = 2,2; 95% UV 1,1–4,4).
Eesti täiskasvanud elanikud ja eraldi hooldekodude töötajad nõustusid (Likert skaala – nõustun täielikult), et vaktsineerimine on oluline, kuna hoiab ära raske haigestumise (vastavalt 68,8% ja 56,8%), ja vaktsineeritus aitab ära hoida teiste haigestumist, keda vaktsineerida ei saa (62,9%; 57,6%). Kõige enam ebakindlust tekitas väide, kas ikka vaktsiinid on ohutud ja efektiivsed. Vanemad muretsesid enim (Likert skaala täiesti nõus ja nõus) võimalike kõrvalnähtude pärast tulevikus (63,8%); et vaktsiine pole veel piisavalt uuritud (58,7%); ja arvasid, et laste vaktsineerimine pole vajalik kuna lastel esineb haigust vähe (57,3%).
Järeldused: Uuring näitas, et vähem kui kümnendik on vaktsineerimise vastased, kuid laste suhtes ollakse tunduvalt skeptilisemad. Esineb tugev seos vanema otsuse enda ja lapse vaktsineerimise suhtes.
Märksõnad: COVID-19, vaktsineerimine
ATTITUDES TOWARDS VACCINATION AGAINST COVID-19
Ülle Parm1, Anna-Liisa Tamm11, Eelika Kaptain1, Gerda Paltsar1, Kristel Värk1
1 Department of Physiotherapy and Environmental Health, Tartu
Health Care College
Introduction: Vaccinating against COVID-19 is an effective way to avoid serious disease, to protect population with delicate health, and to allow children attend in school and other activities. The aim was to assess Estonian population, nursing home personnel, and parents` attitudes towards COVID-19 immunization of their child and to determine factors associated with their intentions to vaccination.
Methods: Web-based electronic questionnaire was fulfilled online by adult population and nursing home personnel in May 2021, and parents whose child was younger than 18y in autumn 2021. Descriptive statistics, t- or Mann-Whitney, and χ2- or Fisher Exact tests were used. In order to measure participants’ attitudes Likert-scale (5 degrees), and to identify risk factors associated with decision to vaccinate the child univariate logistic regression analyses were used.
Results: Altogether 508 adults (♂ = 88.4%; 33.5 ± 12.3y), 139 nursing home personnel (♂ = 93.5%; 49.6 ± 11.3y), and 207 parents (♂ = 95.2%; 36.37 ± 7.3y) were enrolled to the study. Among them were pro-vaccinators (78.7%, 87.8% and 52%, respectively), uncertain (12%, 3.6%, 8%) and anti-vaxxers (9.3%; 8.6%, 40%). Regarding children, the decision to vaccinate in the last group was 33%, 13% and 54%, respectively. Living in urban vs rural area (OR = 2.0; 95% CI 1.3–3.0) or status of a student (OR = 2.4; 95% CI 1.3–4.6) was influenced to belong to pro-vaccinator adult group, but cohabit living (including marriage) was influenced to
TEADUSKONVERENTSI TEESID
antivaxxers (OR = 0.5; 95% CI 0.3–0.8). The latter mentioned factor influenced diametrically opposite the nursing home workers, were the cohabit living influenced to be vaccinated (OR = 3.0; 95%CI 1.0-8.8), but to be caretaker influenced to not be vaccinated (OR = 0.3; 95%CI 0.1–0.8). The parents` own vaccination status influenced the judgement to vaccinate the child: pro-vaccinators OR = 204.4; 95%CI 27.4–1526.7; uncertain OR = 4.2; 95%CI 1.4–12.4; and anti-vaxxers OR = 88.2; 95%CI 20.6–377.3. Parents with older age and healthcare education had bigger change to belong to pro-vaccine group (OR = 1.1; 95%CI 1.05–1.15 and OR = 2.2; CI 1.1–4.4).
Estonian adult population and nursing home workers mostly agreed (Likert scale – totally agree) that getting vaccinated is important because it prevents from getting severely ill (68.8% and 56.8%, respectively), and getting the vaccine is a good way to protect other people from getting infected (62.9%; 57.6%). The question that raised the most uncertainty was whether the vaccine is safe and efficient. Parents on the basis of the Likert scale (totally agree or rather agree) mostly worry about potential risk of side effects in future (63.8%); that vaccines have not been enough studied (58.7%); and that vaccination is not needed due to low incidence rate in children (57.3%).
Conclusions: The survey showed that less than tenth of the participants were anti-vaxxers, but parents were afraid to vaccinate their children. There was a strong association between parents’ intention to vaccinate themselves and willingness to vaccinate their child.
Keywords: COVID-19; vaccination
NAISTE LUUTIHEDUS
Anna-Liisa Tamm1, Ülle Parm1, Triin Aasmäe2, Kaido Liiv2 , Aivar Orav2, Ester Jaansoo1, Evelin Mäestu3
1 Füsioteraapia ja terviskaitse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool 2 Radiograafia ja bioanalüütika osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool 3 Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut, Tartu Ülikool
Sissejuhatus: Luutihedust iseloomustab eelkõige anorgaaniliste mineraalainete sisaldus luukoes, mis on ka kõige informatiivsem luu tervisenäitaja. Luutihedust mõjutab lisaks vanusele, soole, erinevatele kroonilistele haigustele, geneetikale ja elustiilile veel kehamass, soolestiku mikrobioota ja mitmed erinevad makro- ning mikrotoitained (nt kaltsium, magneesium, vitamiinid B12 ja D). Üks levinumaid luutihedusega seotud häireid on luude hõrenemine ehk osteoporoos, mis esineb sagedamini naistel ja mis avastatakse sageli alles pärast luumurde. Teadlaste hinnangul on vaatamata diagnoositud osteoporoosi rohkusele haigus aladiagnoositud.
Eesmärk: Selgitada erinevas vanuses täiskasvanud naiste (uurimisgrupid: regulaarselt suure koormusega treenijad – KA, Fitlap toitumiskava järgijad – FL, +65-aastased, kontrollgrupp – KG) luutihedus sõltuvalt kehalise aktiivsuse tasemest ja toitumisest.
Metoodika: Kehakoostis (sh kogu keha luutihedus) – DXA Lunar (Tartu Ülikooli Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut); toitumine – toitumispäevikute analüüs Nutridata abil; vereparameetrid – kaltsium, magneesium, vitamiinid D, B12 (Tartu Tervishoiu Kõrgkooli labor); kehaline aktiivsus – IPAQ küsimustik. Statistilisel töötlusel kasutati kirjeldavat statistikat, gruppide võrdlemiseks t-testi, Mann-Whitney ja χ2 testi ning luutiheduse mõjurite selgitamiseks ühest lineaarset regressioonanalüüsi.
TEADUSKONVERENTSI TEESID
Tulemused: Uuringus osales 198 naist vanusevahemikus 18–84 eluaastat: KA = 33 (treeniti > 300 min/näd; ≥ 3000 MET/näd); FL = 34; 65+ = 35; KG = 96. KA ja FL said menüüst KG ja 65+ gruppidega võrreldes oluliselt rohkem (kõikjal p < 0,05) valku, kaltsiumi ja magneesiumi; 65+ grupp KT grupiga võrreldes enam D-vitamiini (p < 0,001). FL ja KA grupil oli KG võrreldes kõrgem vereseerumi vitamiin B12 tase (mõlemad p < 0,05). FL grupil oli teiste gruppidega võrreldes parem luutihedus (kõikjal p < 0,05); KG ja 65+ võrreldes ka suurem rasvavaba mass (p < 0,05). Ühese lineaarse regressioonanalüüsi põhjal avaldas luule mõju: kaltsium toidus ja selle toidulisandina tarbimine (vastavalt koef. 0,00008, p = 0,003 ja koef. -0,14, p = 0,001); valk toidus (koef. 0,0007, p = 0,03) ning toiduga saadav kaloraaž (koef. 0,00004, p = 0,04); vanus, pikkus ja kehamass (vastavalt koef. -0,002, p < 0,001; koef. 0,007, p < 0,001; koef. 0,002, p < 0,001); kehakoostise näitajatest rasvavaba mass ja rasva mass (vastavalt koef. 0,000008; p < 0,001; koef. 0,00002, p = 0,003). Üllatuslikult vaatamata KA grupi oluliselt suuremale kehalisele koormusele teiste gruppidega võrreldes (p < 0,05) ei avaldanud kehaline aktiivsus lineaarse regressioonanalüüsi tulemusel luule mõju.
Järeldused: Täiskasvanud naiste luutihedus on seotud eelkõige vanuse, pikkuse ja kehakoostisega seotud parameetritega. Kaltsiumi on luu tervise seisukohast oluline tarbida toiduga, mitte aga toidulisandina.
Võtmesõnad: luutihedus, naised, kehaline aktiivsus, toitumine, kehakoostis
BONE MINERAL DENSITY IN WOMEN
Anna-Liisa Tamm1, Ülle Parm1, Triin Aasmäe2, Kaido Liiv2 , Aivar Orav2, Ester Jaansoo1, Evelin Mäestu3
1 Department of Physiotherapy and Environmental Health,
Tartu Health Care College 2 Department of Radiography and Biomedical Laboratory Science,
Tartu Health Care College 3 Institute of Sport Sciences and Physiotherapy, University of Tartu
Introduction: Bone mineral density (BMD) is primarily characterized by the content of inorganic mineral substances in bone tissue, which is also the most informative indicator of bone health. In addition to age, gender, various chronic diseases, genetics and lifestyle, BMD is also influenced by body mass, gut microbiota and several different macro and micronutrients (e.g. calcium, magnesium, vitamins B12 and D). One of the most common bone disorders is osteoporosis, which occurs more often in women and is often only discovered after a fracture. According to researchers, despite the large number of diagnosed osteoporosis, the disease is underdiagnosed.
Aim: To clarify the BMD of adult women of different ages (research groups: regular heavy exercisers – PA, followers of Fitlap diet-plan – FL, +65 years old, control group – CG) depending on the level of physical activity and diet.
Methods: Body composition (including whole body BMD) – DXA Lunar (Institute of Sports Sciences and Physiotherapy, University of Tartu); nutrition – analysis of food diaries using Nutridata; blood parameters – calcium, magnesium, vitamins D and B12 (laboratory of Tartu Health Care College); physical activity – IPAQ questionnaire. For statistical analysis
TEADUSKONVERENTSI TEESID
continuous data and proportions were compared by t-test and Chi-square, respectively. The influences were calculated by linear regression analyses.
Results: 198 women between the ages of 18 and 84 participated in the study: PA = 33 (trained >300 min/week; ≥ 3000 MET/week); FL = 34; 65+ = 35; CG = 96. PA and FL received significantly more protein, calcium and magnesium (all p < 0.05) from the menu compared to the CG and 65+ groups; 65+ group had more vitamin D compared to CG group (p < 0.001). FL and PA group had higher blood serum vitamin B12 levels compared to CG (both p < 0.05). The FL group had better BMD compared to the other groups (all p < 0.05); compared to CG and 65+ also higher fat-free mass (p < 0.05). Based on linear regression analysis, BMD was influenced by: consumption of calcium in food and as a dietary supplement (coef. 0.00008, p = 0.003 and coef. -0.14, p = 0.001, respectively); protein (coef. 0.0007, p = 0.03) and calories from food (coef. 0.00004, p = 0.04); age, height and body mass (coef. -0.002, p < 0.001; coef. 0.007, p < 0.001; coef. 0.002, p < 0.001, respectively); of body composition indicators, fat-free mass and fat mass (coef. 0.000008, p < 0.001 and coef. 0.00002, p = 0.003, respectively). Surprisingly, physical activity level had no effect on BMD, despite significantly higher physical activity in PA group compared to the other groups (p < 0.05).
Conclusion(s): BMD in adult women is primarily related to parameters related to age, height and body composition. It is important for bone health to consume calcium with food, not as a dietary supplement.
Keywords: bone mineral density, women, physical activity, nutrition, body composition
Ivi Vaher1, Eva Mengel1, Laura Fjodorova1, Anna Tsugunova1, Gertrud Tomson1 , Lia Daria Savinova1, Liis Hallapuu1, Liisbet Lamp1, Eliise Arro1, Eliina Orgla1
1 Füsioteraapia ja terviskaitse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool
Sissejuhatus: Füsioterapeudi tööspetsiifika eeldab head füüsilist võimekust ja tervislike eluviiside propageerimist. Tervislik elustiil peaksid kujunema füsioteraapia eriala üliõpilastel hiljemalt õpingute lõpuks, kuid on teada, et kõrgkoolis õppimise periood on vaimselt pingeline, mis muudab tervislike eluviiside viljelemise keeruliseks.
Eesmärk: Selgitada Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava esimese aasta üliõpilaste elustiili- ja tervisenäitajad.
Metoodika: Uuringus osales kokku 29 füsioterapeudi õppekava esimese aasta üliõpilast, kes jagunesid kolme gruppi. Õppegrupi 1 (n = 11) ja 2 (n = 7) moodustasid täiskoormusega õppe üliõpilased, kes asusid õppima vastavalt 2021/2022 ja 2022/2023 õppeaasta sügissemestril ning õppegrupi 3 (n = 11) moodustasid osakoormusega õppegrupi üliõpilased, kes asusid õppima 2020/2021 kevadsemestril. Uuring on kooskõlastatud Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komiteega (Protokoll 341/T-3). Uuringupäeva hommikul mõõdeti uuritavate puhkeoleku vererõhk ja südamelöögisagedus, antropomeetrilised näitajad ning keha koostis (Seca 525), teostati kehalise võimekuse testimine ning seadistati kehalise aktiivsuse monitorid (Polar) kandmiseks. Kõik uuritavad täitsid elektroonilise kombineeritud küsimustiku, millega selgitati uuritavate taustaandmed,
TEADUSKONVERENTSI TEESID
toitumisharjumused ning subjektiivne hinnang unekvaliteedile ja kehalise aktiivsuse tasemele. Andmete statistiline analüüs teostati andmetöötlusprogrammi IBM SPSS statistics 25 abil.
Tulemused: Õppegrupp 3 on oluliselt vanem mõlemast põhiõppe grupist (p < 0,05). Õppegrupi 3 talje/puusa suhe on suurem võrreldes õppegrupiga 1 (p < 0,05) ning neil on vistseraalset rasva (l) rohkem võrreldes õppegrupiga 2 (p < 0,05). Toitumisharjumused õppegrupis 2 on grupi mediaanväärtuse alusel head ning õppegrupis 1 ja 3 rahuldavad. Kõige malamaks hindavad enda kehalise aktiivsuse taset õppegrupp 1 üliõpilased (36 %). Aktiivsusmonitoride andmete alusel on õppegrupp 2 keskmine päevane aktiivsus sarane õppegrupiga 3 (p > 0,05), kuid oluliselt kõrgem õppegrupi 1 päevasest keskmisest aktiivsusest (p < 0,05). Ööune keskmise kestuse mediaani alusel magavad ajaliselt kõige vähem õppegrupp 2 üliõpilased, eristudes ööune keskmise kestuse mediaani alusel oluliselt õppegrupist 3 (p < 0,05). Õppegrupi 2 keskmine sooritus kätekõverduse testis oli oluliselt kõrgem (45 kordust) võrreldes õppegrupiga 1 (p < 0,05) ja õppegrupiga 3 (p < 0,05), kes tegid vastavalt 14 ja 25 kordust.
Järeldused: Uuringus osalenud üliõpilaste tervisenäitajad on soo- ja vanusepõhistele normatiividele tuginedes õpingute esimesel aastal head. Esimese aasta füsioterapeudi õppekava eri koormusel õppivate üliõpilaste toitumisharjumused ja uneharjumused on õpingute alguses sarnaselt pigem head. Üliõpilaste tunnetuslikult hinnatud igapäevane kehalise aktiivsuse tase vastab tegelikule igapäevasele kehalise aktiivsuse tasemele, kusjuures regulaarselt treeningutel käivate ja igapäevaselt kehaliselt aktiivsemate täiskoormusel õppivate üliõpilaste unekvaliteet on parem.
Võtmesõnad: Füsioteraapi üliõpilane, elustiil, kehaline aktiivsus, uneharjumus, toitumisharjumus
THE LIFESTILE AND HEALTH PARAMETERS OF TARTU HEALTH CARE COLLEGE FIRTS YEAR PHYSIOTHERAPY STUDENTS
Ivi Vaher1, Eva Mengel1, Laura Fjodorova1, Anna Tsugunova1, Gertrud Tomson1 , Lia Daria Savinova1, Liis Hallapuu1, Liisbet Lamp1, Eliise Arro1, Eliina Orgla1
1 Department of Physiotherapy and Environmental Health,
Tartu Health Care College
Introduction: The job specification of a physiotherapist requires good physical ability and promoting healthy lifestyles. Physiotherapy students should develop a healthy lifestyle by the end of their studies at the latest, but it is known that the period of studying at a university is mentally stressful, which makes it difficult to cultivate a healthy lifestyle.
Aim: To describe the anthropometric parameters, body composition, physical activity and capacity, as well as eating and sleeping habits of the first-year students of three different physiotherapist study programs who started their studies at the Tartu Health College (THCC) in 2021–2022.
Methods: All together 29 students agreed to participate, 11 full-time students and 11 part-time students from the 2021/2022, and 7 full-time students from the 2022/2023 academic year. The research has been approved by the Human Research Ethics Committee of the University of Tartu (Protocol 341/T-3). The subjects’ resting blood pressure and heart rate, anthropometric parameters and body composition (Seca 525) were measured, physical capacity testing was performed, and physical activity monitors (Polar) were set to be worn 7 consecutive days. All subjects completed out an electronic combined questionnaire, which explained
TEADUSKONVERENTSI TEESID
the subjects’ background data and lifestyle and eating habits, as well as their sleep quality and physical activity level.
Results: Study group 3 is significantly older than both main study groups (p < 0.05). Study group 3 has a higher waist/hip ratio compared to study group 1 (p < 0.05) and has more visceral fat (l) compared to study group 2 (p < 0.05). Dietary habits in study group 2 are good based on the median value of the group and satisfactory in study groups 1 and 3. Based on the activity monitor data, the average daily activity of study group 2 is similar to that of study group 3 (p > 0.05), but significantly higher than the daily average activity of study group 1 (p < 0.05). Based on the median duration of night sleep, the students of study group 2 sleep the least in time, differing significantly from study group 3 based on the median duration of night sleep (p < 0.05). The mean performance of study group 2 in the push-up test was significantly higher (45 repetitions) compared to study group 1 (p < 0.05) and study group 3 (p < 0.05), who performed 14 and 25 repetitions, respectively.
Conclusion: The overall health parameters (anthropometric and body composition), eating and sleeping habits of students studying physiotherapy at THCC with different study programs are good in the first year of studies, according to gender and age-based norms. The students’ subjectivly assessed daily physical activity level corresponds to the actual daily physical activity level, whereas the sleep quality of students who regularly go to training and are more physically active on a full-time basis is better.
Keywords: Physical therapy student, lifestyle, physical ability, physical activity, diet, sleep habits
MASSAAŽITOOLI JA KLASSIKALISE MASSAAžI TÕHUSUS KEHALISEST KOORMUSEST TAASTUMISEL
Ivi Vaher1, Anna-Liisa Tamm1, Marit Salus1, Kirkke Reisberg1, Aleksandra Vähi2, Helena Pallon1, Andra Paeste1, Bäthel-Betty Pirk2, Margus Merila2
1 Füsioteraapia ja terviskaitse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool 2 Kutseõppe osakond, massööri õppekava,
Tartu Tartu Tervishoiu Kõrgkool
Sissejuhatus: Lihase kiire taastumine koormusest on kvaliteetsete treeningute ja hea võistlustulemuse aluseks. Aegade jooksul on kasutatud lihase koormusjärgse taastamise kiirendamiseks massaaži, temperatuuri menetlusi ja kompressiooni sukki. Viimasel ajal on populaarsust kogunud massaažtoolid, mille mõju lihase taastumise seisukohast on vähe uuritud.
Eesmärk: Selgitada massaažitooli ja käsimassaaži mõju alajäsemete ja -selja lihaste biomehaanilistele parameetritele, survevalu lävele ning subjektiivselt tajutavale väsimuse astmele.
Meetod: Uuringu läbiviimiseks andis loa Tartu Ülikooli inimuuringute eetikakomitee (protokoll 347/T-10). Uuringus osales 32 naist vanuses 18-50 eluaastat, kelle kehaline aktiivsus erinevate sportlike tegevuste arvelt oli enam kui 300 min nädalas. Uuritavad jagati juhuslikkuse alusel käsimassaaži, massaažitooli või lamamise gruppi. Lihaste, m. rectus femoris, m. gastrocnemius ja m. iliocostalis lumborum, subjektiivne väsimuse aste (VAS), survevalu lävi (Wagner Instruments FPK 20) ja biomehaanilised parameetrid (Myoton Pro, Eesti) mõõdeti enne ja pärast väsitamise teste (10x10 kükist üleshüpet; tõus päkkadele ja selja sirutused suutlikkuseni, etteantud rütmis) ning pärast käsimassaaži, toolimassaaži või lamamist. Likerti 5 punkti skaalal anti hinnang kogetud protseduuri tõhususele ja
TEADUSKONVERENTSI TEESID
tõenäosusele vastavat protseduuri uuesti kogeda. Tulemuste analüüsil kasutati kirjeldavat statistikat, gruppidevahelisi erinevusi hinnati Kruskal-Wallis testiga, statistiliselt olulise tulemuse puhul teostati post hoc (Bonferroni) paariviisiline võrdlus. Grupisisese võrdluse teostamiseks kasutati mitteparameetrilist Wilcoxon signed-rank testi. Olulisuse nivooks loeti p < 0,05.
Tulemused: Kogetud protseduuri järgne subjektiivne hinnang väsimuse astmele ei erinenud uuringugruppide vahel. Efektiivseimaks taastumisvahendiks (küll statistiliselt mitteoluliselt) peeti käsimassaaži ning kõrgeim hinnang tõenäosusele kasutada saadud protseduuri uuest anti samuti käsimassaaž puhul. Käsimassaaži grupis oli m. gastrocnemiuse jäikuse langus oluliselt ulatuslikum (p = 0,002) kui massaažitooli grupis, mis võib viidata individuaalse lähenemise võimalusele käsimassaazi puhul. Oluliselt erinesid käsimassaaž ja massaažitooli grupi m. iliocostalis lumborumi roomavuse muutus (p = 0,03) olles oluliselt suurem massaažitooli uuringus.
Järeldused: Käsimassaaž on subjektiivselt kõrgelt hinnatud protseduur, mis langetab oluliselt m. gastrocnemiuse jäikust. Käsimassaazi ja massaažitooli eelised lihase taastamisel ei ilmne üheselt kasutatud uuringumetoodika puhul.
Võtmesõnad: Taastumine, käsimassaaž, massaažtool
EFFECTIVENESS OF MASSAGE CHAIR AND CLASSIC MASSAGE IN RECOVERY FROM EXERCISE
Ivi Vaher1, Anna-Liisa Tamm1, Marit Salus1, Kirkke Reisberg1, Aleksandra Vähi2, Helena Pallon1, Andra Paeste1, Bäthel-Betty Pirk2, Margus Merila2
1 Department of Physiotherapy and Environmental Health,
Tartu Health Care College 2 Department of Vocational Education, Masseur Curricula,
Tartu Health Care College
Introduction: The fast recovery of the muscle after exercise is the basis of high-quality training and a good competition result. Over times, massage, temperature procedures and compression stockings have been used to speed up muscle recovery after exercise. Recently, massage chairs have gained popularity, the effects of which have been little studied from the point of view of muscle recovery.
Aim: To clarify the effect of massage chair and hand massage on the biomechanical parameters of the muscles of the lower limbs and back, the pressure pain threshold and the subjectively perceived degree of fatigue.
Method: The permission for the study was given by the Human Research Ethics Committee of the University of Tartu (protocol 347/T-10). 32 women aged 18-50 participated in the study, whose physical activity was more than 300 min per week. Subjects were randomly assigned to a hand massage, massage chair, or lying down group. Muscles, m. rectus femoris, m. gastrocnemius and m. iliocostalis lumborum, subjective degree of fatigue (VAS), pressure pain threshold (Wagner Instruments FPK 20) and biomechanical parameters (Myoton Pro, Estonia) were measured before and after fatigue tests (10x10 squat jumps; squats and
TEADUSKONVERENTSI TEESID
back extensions to capacity) and after corresponding treatment. On a 5-point Likert scale, the effectiveness of the experienced procedure and the probability of experiencing the same procedure again were evaluated. Descriptive statistics were used for the analysis of the results, one-way ANOVA (Kruskal-Wallis) followed by post-hoc Bonferroni correction was used to determine differences between groups. The non-parametric Wilcoxon signed-rank test was used to perform intragroup comparisons. p < 0.05 was considered a statistically significant difference.
Results: Subjective assessment of the degree of fatigue experienced after the procedure did not differ between the study groups. Hand massage was considered to be the most effective means of recovery (however statistically insignificant), and hand massage was also given the highest rating for the probability of using the treatment again. In the hand massage group the decrease in m. gastrocnemius stiffness and m. iliocostalis lumborum creep (Deborah number) was significantly more extensive (p = 0.002; p = 0,03 respectively) than in the massage chair group, which may indicate the possibility of an individual approach to hand massage.
Conclusion: Hand massage is a subjectively highly rated procedure that significantly lowers m. gastrocnemius stiffness. The benefits of hand massage and massage chair in muscle recovery are not clearly evident in the research methodology used.
Keywords: Recovery, hand massage, massage chair
TÖÖGA SEOTUD NEGATIIVSE KÄITUMISE RISKID
Tiina Freimann1, Reet Urban1, Anna Helena Ursula Malkovskaja2
1 Õenduse ja ämmaemanduse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool 2 Tartu Ülikooli Kliinikum
Sissejuhatus: Korduvalt esinev negatiivne käitumine töötajatevahelises suhtlemises, mis väljendub ahistamises, solvamises, tõrjumises või muul moel töötaja või tema töö negatiivses mõjutamises, võib kvalifitseeruda töökiusamiseks. Töökiusamine halvendab oluliselt psühhosotsiaalset töökeskkonda ja töötajate tervist, mistõttu vajame tõenduspõhist teavet negatiivse käitumise tuvastamiseks ja töökiusamise ennetamiseks.
Eesmärk: Selgitada tööga seotud negatiivse käitumise esinemist ning seoseid psühhosotsiaalsete riskitegurite ja töötajate vaimse tervise probleemidega, et kavandada tõenduspõhiseid sekkumisi psühhosotsiaalse töökeskkonna parendamiseks ja tervisekahjude ennetamiseks.
Metoodika: Veebruaris 2022 viidi Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajate hulgas (N = 4957) läbi enesehindamisel põhinev veebiküsitlus. Küsimustik koostati kahe rahvusvaheliselt valideeritud küsimustiku põhjal: Negative Acts Questionnaire – Revised (NAQ-R) ja Copenhagen Psychosocial Questionnaire II (COPSOQ II). Analüüsimiseks võeti uuritavate poolt täidetud küsimustikud, milles oli vastatud kõikidele 117 küsimusele. Andmete analüüsiks kasutati kirjeldavat statistikat, Pearsoni r korrelatsiooni, Holmi Bonferroni korrektsiooni ja dispersioonanalüüsi (ANOVA).
Tulemused: Elektroonilise küsimustiku avas 474 ja kõikidele küsimustele vastas 257 töötajat (54%). Uuringule eelnenud 6 kuu jooksul koges erinevas vormis tööga seotud negatiivset käitumist sagedusega kord kuus või enam 7,4–28,8% uuringus osalenud töötajatest. Kõige rohkem tundsid
TEADUSKONVERENTSI TEESID
töötajad, et neile ei anta tööks vajalikku informatsiooni (28,8%). Kaitsetust liigse töökoormuse tõttu tundis 17,9%, arvamuste ja seisukohtade ignoreerimist 14,5% ning kohustust teha pädevusele mittevastavat tööd 14,0% vastanutest. Tööga seotud negatiivne käitumine oli positiivses seoses (p < 0,001) töökoormuse (r = 0,43), töötempo (r = 0,37) ja emotsionaalse koormusega (r = 0,36), mille esinemissageduse statistilised keskmised 100 punkti skaalal olid vastavalt 51, 46 ja 56. Kõige olulisemad negatiivsed seosed ilmnesid töökoha väärtuste (õiglus ja austus töökohal) (r = -0,51), juhtimise kvaliteedi (r = -0,50), rolli selguse (r = -0,46) ja vahetu juhi sotsiaalse toega (r = -0,43), mille statistilised keskmised olid 38, 49, 67 ja 43. Tööga seotud negatiivne käitumine oli positiivselt seotud töötajate vaimse tervise probleemidega (p < 0,001), sh stressi (r = 0,30), läbipõlemise (r = 0,35) ja depressiooniilmingutega (r = 0,33), mille keskmised näitajad olid 49, 52 ja 37. Erinevust vanuse- ega ametirühmade vahel tööga seotud negatiivse käitumise tajumisel ei esinenud.
Järeldused: Suur töökoormus, kiire töötempo ja emotsionaalne koormus olid tööga seotud negatiivse käitumise sageli esinevad riskitegurid, mis suurendasid stressi, läbipõlemise ja depressiooniilmingute tõenäosust töötajate hulgas. Negatiivse käitumise riski töökeskkonnas suurendasid vähene õiglus ja austus töökohal, madal juhtimise kvaliteet ning vahetu juhi vähene sotsiaalne toetus; riski vähendas rolli selgus.
Võtmesõnad: Psühhosotsiaalsed riskitegurid, negatiivne käitumine, töökiusamine, vaimse tervise probleemid.
Tiina Freimann1, Reet Urban1, Anna Helena Ursula Malkovskaja2
1 Department of Nursing and Midwifery, Tartu Health Care College 2 Tartu University Hospital
Introduction: Repeated negative behaviour in communication between employees in the form of harassment, insults, exclusion or other negative impact on the employee or her/his work can qualify as workplace bullying. Workplace bullying significantly worsens the psychosocial work environment and employee health, which is why we need evidence-based information to identify negative behaviour and prevent workplace bullying.
Aim: To explore the occurrence of work-related negative behaviour and the relationships with psychosocial risk factors and mental health problems of employees in order to design evidence-based interventions to improve the psychosocial work environment and prevent health damages.
Methods: In February 2022, an online survey based on self-assessment was conducted among employees of Tartu University Hospital (N = 4957). The questionnaire was prepared based on two internationally validated questionnaires: Negative Acts Questionnaire - Revised (NAQ-R) and Copenhagen Psychosocial Questionnaire II (COPSOQ II). Questionnaires, in which all 117 questions had been answered by the subjects, were used for the analysis. Descriptive statistics, Pearson’s r correlation, Holm’s Bonferroni correction, and One-Way ANOVA were used for data analysis.
Results: 474 opened the electronic questionnaire and 257 employees (54%) answered all the questions. In the 6 months prior to the survey, 7.4–28.8% of the participating employees experienced work-related
TEADUSKONVERENTSI TEESID
negative behaviour in various forms once a month or more often. Employees mostly felt that they were not given the information they needed for their work (28.8%). 17.9% of the respondents felt vulnerable due to excessive workload, 14.5% felt that their opinions and views were ignored, and 14.0% of the respondents felt the obligation to complete tasks that were not in their competence. Work-related negative behaviour was positively correlated (p < 0.001) with workload (r = 0.43), work pace (r = 0.37), and emotional demands (r = 0.36), with statistical means of the occurrence on a 100-point scale of 51, 46, and 56, respectively. The most significant negative correlations were found with workplace values (fairness and respect in the workplace) (r = -0.51), leadership quality (r = -0.50), role clarity (r = -0.46) and manager’s social support (r = -0.43), the statistical means of which were 38, 49, 67, and 43, respectively. Negative work-related behaviour was positively related to employees’ mental health problems (p < 0.001), including stress (r = 0.30), burnout (r = 0.35), and depression symptoms (r = 0.33), the statistical means of which were 49, 52, and 37, respectively. There was no difference between age or occupational groups in the perception of work-related negative behaviour.
Conclusion: High workload, work pace, and emotional demands were frequently occurring risk factors in work-related negative behaviour, which increased the likelihood of stress, burnout, and depression among employees. The risk of negative behaviour in the work environment was increased by low justice and respect in the workplace, low quality of management and insufficient social support from the manager; the risk was reduced by role clarity.
Keywords: Psychosocial risk factors, negative behaviour, workplace bullying, mental health problems.
TARTU TERVISHOIU KÕRGKOOLI ÕPPURITE TÖÖTAMINE JA SELLE MÕJU ÕPPIMISELE
Helen Udras1, Ester Jaansoo1, Grete Pärna1
1 Füsioteraapia ja terviskaitse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool
Sissejuhatus: Õppimise kõrvalt töötamine on viimasel ajal tavapärane, samas uuringuid töötamise mõju kohta õppimisele pole palju.
Eesmärk: Selgitada, kui paljud Tartu Tervishoiu Kõrgkooli (TTHKK) õppuritest paralleelselt töötavad ning kuidas töötamine õppimist mõjutab.
Meetod: Uuring viidi läbi ankeetküsitlusena connect.ee keskkonnas 15.12.2020 kuni 05.02.2021 ning uuringus osales 255 Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppurit.
Tulemused: Uuringust selgus, et enamik (80,8%) küsimustikule vastanud TTHKK-i õppuritest töötab. Tööl käivatest õppuritest umbes kolmandik omab samaaegselt rohkem kui ühte töökohta (2–3 töökohta). Levinumateks töötamise põhjusteks nimetati majanduslikku vajadust (86,4%) ja töökogemuse omandamise soovi (56,8%). Õppurite üldine motiveeritus eriala lõpetada oli kõrge. Umbes poolte vastanute meelest ei avaldanud töölkäimine õppimisele märgatavat mõju, umbes neljandik tunnistas töö negatiivset ja neljandik positiivset mõju õppimisele. Töötavate õppurite keskmine hinne ei erinenud oluliselt tööl mittekäivate õppurite keskmisest hindest. Töö tõttu koolist puudumist esines harva. Küll aga tunnistasid töötavad õppurid, et õppimiseks jääb töö kõrvalt vähem aega. Akadeemilist õppepuhkust olid võtnud 16,7% ning õpingute katkestamisele olid mõelnud 27,5% vastanutest. Töötavate õppurite seas ei olnud õpingute katkestamise soov sagedam kui mittetöötavate õppurite seas. Akadeemilise puhkuse võtnute seas oli õpingute katkestamise
TEADUSKONVERENTSI TEESID
soov sagedasem. Tudengid hindasid TTHKK õppetöö kõrvalt töötamise tingimusi keskmiseks: olulise probleemina toodi välja muutuv ja töötamiseks mittesoodne tunniplaan (näiteks mitmele päevale nädalas planeeritud vaid üks tund). Õppetöö kõrvalt töötamist soodustava tingimusena mainiti kõige enam tsükliõppe võimalust õe õppekava puhul ning hõredat tunniplaani.
Järeldused: Õppimise kõrvalt töötamine ei avaldanud olulist mõju ei õpitulemustele ega õpingute katkestamisele. Õppureid mõjutas töölkäimine kõige rohkem seeläbi, et õppetööle panustati vähem aega. Õppetöö kõrvalt töötamist toetaks enim tsükliõpe ning hästi koostatud tunniplaan.
Võtmesõnad: Õppimine, töötamine, õpingute katkestamine, akadeemiline õppepuhkus.
THE EMPLOYMENT OF TARTU HEALTH CARE COLLEGE STUDENTS AND ITS IMPACT ON STUDYING
Helen Udras1, Ester Jaansoo1, Grete Pärna1
1 Department of Physiotherapy and Environmental Health, Tartu
Health Care College
Introduction: In recent years the employment of students has become common. However not enough research has been done to find out how working influences studies.
Aim: To find how many of Tartu Health Care College (TTHKK) students work and to investigate the impact of work on studies.
Method: In total 255 Tartu Health Care College students participated in the survey that was carried out as an electronic questionnaire in the connect.ee environment from 15.12.2020 to 05.02.2021.
Results: The survey revealed that majority (80.8%) of respondents worked. About one third of the working students had more than one job at the same time (2–3 jobs). The most common reasons for working were economic need (86.4%) and the desire to gain work experience (56.8%). The overall motivation of students to graduate was high. About half of the respondents considered that working does not effect studies significantly, nearly one quarter acknowledged the negative effect of work and one quarter of the rspondents pointed out the positive effect on learning. The average grade of working students did not differ significantly from the average grade of non-working students. Absence from school due to work was a rare phenomenon. However, working students spent less time studying. 16.7% of the respondents had taken academic study leave and 27.5% had thought of interrupting their studies. Among working
TEADUSKONVERENTSI TEESID
students, the desire to discontinue studies was not more frequent than among non-working students, but the desire to discontinue the studies was more common among the respondents who had taken academic leave. The students rated the conditions for working in parallel to studing at TTHKK to be average: the timetable was named as an important problem due to frequent changes and being not suitable for working (for example only one hour per day on several weekdays). The conditions listed to promote parallel working were possibility of cycle learning in the case of the nurse’s curriculum and a sparsely filled timetable.
Conclusion: Working simultanously with studies did not influence significantly the study results nor discontinuation of the studies. The students were influenced by work mainly via spending less time on studies. The items to support working in parallel with studies were named to be cycle learning and well-planned timetable.
Keywords: Studying, working, dscontinuation of studies, academic leave.
