22 minute read
Lamp, Eliise Arro, Eliina Orgla
The Lifestile and Health Parameters of Tartu Health Care College Firts Year Physiotherapy Students
Advertisement
Ivi Vaher, Eva Mengel. Laura Fjodorova, Anna Tšugunova, Gertrud Tomson, Lia Daria Savinova, Liis Hallapuu, Liisbet Lamp, Eliise Arro, Eliina Orgla
Abstract
The job specification of a physiotherapist requires good physical ability and promoting healthy lifestyles. Previously, the lifestyle of students studying physiotherapy has not been studied longitudinally in Estonia. The aim of the study was to describe the anthropometric parameters, body composition, physical activity and capacity, as well as eating and sleeping habits of the first-year students of three different physiotherapist study programs who started their studies at the Tartu Health College (THCC) in 2021–2022. All together 29 students agreed to participate, 11 full-time students and 11 part-time students from the 2021/2022, and 7 full-time students from the 2022/2023 academic year. The research has been approved by the Human Research Ethics Committee of the University of Tartu (Protocol 341/T-3). The subjects’ resting blood pressure and heart rate, anthropometric parameters and body composition were measured, physical capacity testing was performed, and physical activity monitors were set to be worn 7 consecutive days. All subjects completed out an electronic combined questionnaire, which explained the subjects’ background data and lifestyle and eating habits, as well as their sleep quality and physical activity level. The overall health parameters (anthropometric and body composition) of students studying physiotherapy at THCC with different study programs are good in the first year of studies, according to gender and age-based norms. The eating and sleeping habits of the students studying the first-year physiotherapist curriculum with different workloads are similarly rather good
at the beginning of their studies. Each study group includes students with low, moderate and high levels of physical activity, but their proportion in the study groups is different. The students’ subjectivly assessed daily physical activity level corresponds to the actual daily physical activity level, whereas the sleep quality of students who regularly go to training and are more physically active on a full-time basis is better.
Keywords: physical therapy student, lifestyle, physical ability, physical activity, diet, sleep habits
Sissejuhatus
Füsioterapeudi ametispetsiifika eeldab head kehalist võimekust (Black jt 2012) ning eeskujuks olemist tervislike eluviiside (Verhagen ja Engbers 2009) ja kehalise aktiivsuse propageerimisel (Dabrowska-Galas jt 2013). Sellised omadused peavad olemas olema või kujunema füsioteraapia eriala üliõpilastel, kuid on teada, et kõrgkoolis õppimise aeg on vaimselt pingeline, mis muudab tervislike eluviiside viljelemise keeruliseks (Rao jt 2012). Kõrgkooli õppima asumine viib sageli kehalise aktiivsuse vähenemiseni ja toitumisharjumuste muutusteni, mille tulemusena keha koostis muutub, kehamass suureneb ja kehaline võimekus halveneb (Beaudry jt 2019, López-Sánchez jt 2019). Stress, kiire eluviis ja elukoha muutus on peamised tegurid, mis soodustavad üliõpilaste ebatervislike toitumisharjumuste kujunemist (Uustal 2014, Swetaa jt 2018). Toitumine on aga otseselt seotud keha koostise ja kehamassiga (Correa-Rodriguez jt 2017). Võiks eeldada, et terviseteadusi õppivate füsioteraapia üliõpilaste puhul ei tule need muutused elustiilis esile, kuid kolmandik füsioteraapia üliõpilastest on ala- või ülekaalulised (sh rasvunud) (Multani jt 2013, Ojha jt 2018), kusjuures kuni 40%-l üliõpilastest väljendub normaalse kehamassi ja kehamassiindeksi juures liigne keha rasvaprotsent (Mihailova jt 2014, Zhang jt 2018).
Piisav kehaline aktiivsus õpingute ajal tagab hea kehalise võimekuse, mis omakorda on hea tervise ja vaimse võimekuse alus (Klimov ja Aizman
2016, Ojha jt 2018). Õpingute ajal kehalise aktiivsuse rutiin siiski halveneb. Dabrowska-Galas jt (2013) uurisid füsioteraapia üliõpilasi ja selgus, et kui enne ülikooli õppima asumist pidas 98% üliõpilastest end kehaliselt aktiivseks, langes see ülikoolis õppimise ajal 38%-le. Kehva kehalise aktiivsuse põhjustena toovad üliõpilased välja ajapuuduse, treeninguteks sobiva koha puudumise, prioriteetide muutumise ning vähese sõprade ja lähedaste toetuse (Awadalla jt 2014, Kokong jt 2020). Kuivõrd suurem osa füsioteraapiat õppivatest üliõpilastest ei tegele sportimisega regulaarselt (Multani jt 2013), on nende kehaline võimekus pigem tagasihoidlik (Black jt 2012, Multani jt 2013, Mihhailova jt 2014). Eesti füsioteraapia üliõpilaste kehalist aktiivsust ja võimekust on valdavalt uuritud üliõpilastöödes ristiläbilõikelise uuringumudeli alusel ja tulemused sarnanevad rahvusvaheliste uuringu tulemustega. Eesti füsioteraapia üliõpilased hindavad oma kehalist aktiivsust paremaks, kui see tegelikult on (Temmo 2019). Nende kardiorespiratoorne võimekus on väike (Arras 2008, Ääremaa 2009) ja kehalised võimed üldiselt keskmisest kehvemad (Juhkam 2019).
Kehalise aktiivsusega on seotud ka une kvaliteet (Mahfouz jt 2020). Täisväärtuslik uni toetab nii akadeemilist kui ka kehalist võimekust (Leduc jt 2020). Piisav kehaline aktiivsus vähendab uinumiseks kuluvat aega, öiseid ärkamisi, päevast unisust ning suurendab sügava une osakaalu (Yang 2019). On teada, et üliõpilaste seas on unehäired levinud (Cates jt 2015, Leduc jt 2020), kuid Eesti füsioteraapia üliõpilaste uneharjumisi pole teadaolevalt uuritud.
Kuna Eesti füsioteraapia üliõpilaste tervisenäitajaid ja elustiiliharjumusi (kehaline aktiivsus, toitumine, uneharjumused) pole süsteemselt uuritud, viiakse Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis aastatel 2021–2025 läbi rakendusuuring „Füsioteraapia eriala üliõpilaste elustiil ja tervisenäitajad“ (vastutav uurija Ivi Vaher), mille eesmärk on selgitada longitudinaalselt Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava üliõpilaste elustiili- ja tervisenäitajaid ning nende näitajate vahelisi muutusi ja seoseid kogu õppeperioodi jooksul.
Artiklis antakse ülevaade rakendusuuringu esimese uuringuaasta tulemustest.
Eesmärk on kirjeldada füsioterapeudi õppekava esimese kursuse üliõpilaste antropomeetrilisi näitajaid, kehalist aktiivsust ja võimekust ning nende toitumis- ja uneharjumusi.
Võtmesõnad: füsioteraapia üliõpilane, elustiil, kehaline võimekus, kehaline aktiivsus, toitumine, uneharjumused
Metoodika Uuringu ülesehitus ja valim
Rakendusuuringusse kutsuti osalema kaks Tartu Tervishoiu Kõrgkooli (TTHKK) füsioterapeudi õppekava täiskoormusega õppegruppi (alustanud õpinguid 2021/2022 ja 2022/2023 sügissemestril) ning üks osakoormusega õppegrupp (alustanud õpinguid 2020/2021 kevadsemestril). Uuringus osalemine on vabatahtlik. Kõik uuringus osalejad on allkirjastanud teadva nõusoleku vormi ning neil on õigus loobuda uuringus osalemisest igal ajal. Uuringust välistamise kriteeriumid olid/on rasedus, ägedas seisus haigused ja traumad. Uuringule on nõusoleku andnud Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komitee (protokolli number: 341/T-3 koosolek: 17.05.2021).
Uuringusse kaasamise esmane kutse saadeti kõikidele esimese kursuse üliõpilastele, kes sel hetkel olid registreeritud aktiivsete õppuritena ega viibinud akadeemilisel puhkusel (kokku erinevatest õpperühmadest 81 üliõpilast). Neist uuringus osalema nõustus 2021./2022. õppeaastal 11 täiskoormusel õppivat üliõpilast ning 11 osakoormusel õppivat üliõpilast ning 2022./2023. õppeaastal seitse täiskoormusel õppivat üliõpilast (kokku 29 üliõpilast).
Uuringupäeva hommikul mõõdeti uuritavate puhkeoleku vererõhk ja südamelöögisagedus, mõõdeti antropomeetrilised näitajad ning keha
koostis, kontrolliti kehalist võimekust ning seadistati kehalise aktiivsuse monitorid kandmiseks. Kõik uuritavad täitsid elektroonilise kombineeritud küsimustiku, millega selgitati uuritavate taustaandmed ning elustiili- ja toitumisharjumused ning subjektiivse hinnangu alusel nende unekvaliteet ja kehalise aktiivsuse tase.
Puhkeoleku vererõhk ja südamelöögisagedus
Vererõhku mõõdeti üks kord pärast 10-minutilist rahulikku istumist südamepoolselt õlavarrelt mehaanilise vererõhuaparaadiga (Riester Precica, Saksamaa) täpsusega 1 mm Hg. Ühe minuti südamelöögisageduse (SLS) määramiseks mõõdeti manuaalselt radiaalne pulss 30 sekundi jooksul ja saadud tulemus korrutati kahega. Mõõdeti kaks korda ja arvutati tulemuste aritmeetiline keskmine (Craven ja Hirnle 2000).
Antropomeetrilised mõõtmised
Kehapikkus mõõdeti jalanõudeta seistes portatiivse antropomeetriga (GPM anthropometrical instruments, Switzerland) täpsusega 0,1 mm. Kehamass mõõdeti digitaalse kaaluga (Shoenle, Germany) täpsusega 0,1 kg. Kehapikkuse ja -massi alusel arvutati kehamassiindeks (KMI): kehamass (kg) / kehapikkus (m2). Talje ja puusa ümbermõõt mõõdeti mõõdulindiga SECA-203 (Seca, Germany) 0,1 mm täpsusega vastavalt naba või puusade kõige laiema piirkonna tasandilt väljahingamise ajal. Talje ja puusa ümbermõõtude omavaheline suhe arvutati valemiga talje ümbermõõt jagatuna puusade ümbermõõduga. Kehapikkust, -massi, talje ning puusade ümbermõõtu mõõdeti üks kord.
Keha koostis
Kogu keha rasvamass (RM) (kg), RM-i protsent (%), lihasmass (LM) (kg), kogu keha rasvavaba mass (kg), vistseraalne rasvamass (kg) määrati seadmega Seca mBCA 525 (Seca, Germany). LM% arvutati varem mõõdetud kogu kehamassi (kg) väärtuse alusel valemiga: LM (kg) / kogu kehamass (kg) × 100.
Kehalise võimekuse hindamine
Kehalise võimekuse hindamiseks viidi pärast viieminutilist soojendust läbi kuus erinevat kehalise võimekuse testi. Testid tehti kindlas järjestuses, võttes arvesse lokaalse või üldise (lihas)väsimuse tekkimist. Tehti järgmised testid: a) dominantse ja mittedominantse ülajäseme kämbla ja küünarvarre maksimaalse isomeetrilise pigistusjõu mõõtmine mehaanilise hüdraulilise dünamomeetriga Jamar 5030J1 (JLW Instruments, USA) mõõtmistäpsusega 1 kg. Mõlema kehapoolega viidi läbi kolm katset ja tulemuseks arvutati katsete aritmeetiline keskmine; b) kõhu- ja kerelihaste vastupidavuse ja jõu hindamine selililamangust ülakeha tõstete testiga maksimaalse soorituseni kuni 75 kordust (Pescatello jt 2014); c) ülakeha jõu- ja vastupidavusvõimekuse hindamine kätekõverduste testiga eestoenglamangus maksimaalse soorituseni kordustes, kus naiste ja meeste testimisprotokoll erines (Pescatello jt 2014); d) reie ja sääre tagaküljel paiknevate ning alaseljalihaste elastsuse kombineeritud hindamine (painduvus) spetsiaalse hindamiskasti (12-1085 Standard Flexibility Tester, USA) abil täpsusega 1 mm. Kahest soorituskatsest arvestati parimat (Pescatello jt 2014); e) keha üldist tasakaaluvõimet hinnati „toonekure testiga“. Tulemus fikseeriti sekundites. Nii parema kui ka vasaku jalaga tehti kolm katset ja arvestati parimat sooritust (Mackenzie 2005); f) kardiorespiratoorset võimekust ning pingutusjärgset taastumisvõimet hinnati Harvardi steptestiga (Mackenzie 2005). Soorituse alusel arvutati üldskoor, kasutades valemit: testi sooritamise aeg (maksimaalselt 5 min ehk 300 s) x 100 / (taastumise 1. min SLS + 2. min SLS + 3. min SLS).
Kehalise aktiivsuse ja uneharjumuste objektiivne ja subjektiivne hindamine
Uuritavate tegelik (objektiivne) kehaline aktiivsus ning ööune kestuse ja tõhususe näitajad selgitati aktiivsusmonitori Polar A300 (Polar OY, Finland) abil. Aktiivsusmonitori kanti seitse järjestikust päeva. Aktiivsusmonitoriga registreeriti järgmised näitajad: päeva jooksul läbitud distants (km) ja sammude arv (n), päeva jooksul aktiivselt ja passiivselt veedetud
aeg (min), ööune kestus (min), rahuliku une protsent kogu une kestusest. Seitsme päeva andmete alusel arvutati ühe päeva keskmised näitajad.
Uuritavate subjektiivne kehaline aktiivsus selgitati rahvusvahelise kehalise aktiivsuse hindamise küsimustiku eestikeelse lühivormi abil (International Physical Activity Questionnaire – Short Form, IPAQ-SF), mille kogutulemus peegeldab uuritava kehalise aktiivsuse intensiivsuse taset skaalal madal, mõõdukas, kõrge (Craig jt 2003).
Uuritavate subjektiivne taju üldise unekvaliteedi ja selle komponentide osas selgitati ingliskeelse küsimustiku (Pittsburgh Sleep Quality Index, PSQI) tõlkeversiooni alusel (Buysse 1989).
Toitumisharjumused
Toitumisharjumuste tervislikkust hinnati Saava jt (2010) küsimustikuga, mille kogutulemus võimaldab teha järeldusi uuritava toitumisharjumuste kohta põhirõhuga toidurasvade tarbimisele.
Statistiline andmetöötlus
Andmete statistiline analüüs tehti andmetöötlusprogrammi IBM SPSS statistics 25 abil. Kõiki tunnuseid kontrolliti enne analüüsi normaaljaotuse suhtes Shapiro-Wilki testiga. Normaaljaotusele vastavad andmed on esitatud keskmise ja 95% usaldusintervallina ning mitte normaaljaotusele vastavad andmed mediaani ja kvartiilidena. Gruppidevahelisi erinevusi hinnati sõltuvalt normaaljaotuse olemasolust ühefaktorilise dispersioonanalüüsiga (ANOVA) või kasutati Kruskali-Wallise testi mitteparameetrilise alternatiivina. Statistiliselt olulise tulemuse puhul tehti post hoc paariviisiline võrdlus. Grupisisese võrdluse tegemiseks kasutati mitteparameetrilist Wilcoxoni astakmärktesti. Olulisuse nivooks loeti p < 0,05. Kvalitatiivselt analüüsiti toitumise küsimustiku kogutulemust, uneharjumusi ning kehalise võimekuse teste populatsiooni normatiivide suhtes.
Tulemused
Uuringus osales kokku 29 füsioterapeudi õppekava esimese aasta üliõpilast, kes jagunesid kolme gruppi. Õppegrupi 1 ja 2 moodustasid täiskoormusega õppe üliõpilased, kes asusid õppima vastavalt 2021./2022. ja 2022./2023. õppeaasta sügissemestril, ning õppegrupi 3 moodustasid osakoormusega õppegrupi üliõpilased, kes asusid õppima 2020./2021. aasta kevadsemestril. Uuringus osalenud üliõpilaste üldandmed, antropomeetrilised ning keha koostise näitajad ja toitumisharjumuste küsimustiku tulemused on esitatud tabelis 1.
Õppegrupp 3 on tunduvalt vanem mõlemast põhiõppe grupist (p < 0,05). Antropomeetrilised näitajad on kolmes õppegrupis sarnased, välja arvatud see, et õppegrupi 3 talje/puusa suhe on suurem võrreldes õppegrupiga 1 (p < 0,05) ning neil on vistseraalset rasva (l) rohkem võrreldes õppegrupiga 2 (p < 0,05). Puhkeoleku vererõhu ja südamelöögi sageduse keskmised näitajad on igas õppegrupis kliiniliselt normaalsetes piirväärtustes. Keha rasvaprotsendi võrdlus gruppides tehti meessoost uuritavaid analüüsist välja jättes, kuid tulemused jäid samaks (p > 0,05).
Kuigi toitumisharjumuste tervislikkuse küsimustiku alusel ei esinenud õppegruppide vahel kvantitatiivselt suuri erinevusi (p > 0,05), näitab küsimustiku kvalitatiivne analüüs, et toitumisharjumused õppegrupis 2 on grupi mediaanväärtuse alusel head (kvalitatiivne kriteerium 71–80 punkti) ning õppegrupis 1 ja 3 rahuldavad (kvalitatiivne kriteerium 61–70).
Tabel 1. Uuritavaid iseloomustavate üldandmete, antropomeetriliste näitajate ja keha koostise näitajate võrdlus. Arvandmed on esitatud mediaani ja kvartiilidena [väärtus (–)] või keskmiste ja 95% usaldusintervallina [väärtus (;)]
Tunnus Õppegrupp 1 (n = 11) Õppegrupp 2 (n = 7) Õppegrupp 3 (n = 11)
Meeste arv (n)
Vanus (a) 1 1 3
19 (19,0–22,0) 19 (19,0–19,5) 33 (23,5–46,0) ab
Tunnus Õppegrupp 1 (n = 11) Õppegrupp 2 (n = 7)
Õppegrupp 3 (n = 11)
Pikkus (m) 1,68 (1,64; 1,73) 1,71 (1,64; 1,77) 1,71 (1,66; 1,76)
Kehamass (kg) 62,9 (59,7; 66,1) 64,0 (55,8; 72,1) 66,6 (58,8; 74,3) KMI (kg/m2) 22,2 (21,1; 23,3) 21,9 (20,3; 23,5) 22,6 (20,7; 24,5) Talje/puusa suhe 0,74 (0,71; 0,77) 0,77 (0,73; 0,80) 0,80 (0,76; 0,84) a Keha rasva% 26,0 (15,9–29,2) 25,2 (15,2–25,9) 21,5 (16,9–27,6)
Lihasmassi% 33,9 (32,3–34,1) 36,7 (34,8–40,9) 35,9 (33,9–40,1)
Vistseraalne rasv (l) 0,32 (0,20; 0,44) 0,18 (0,06; 0,31) 0,61 (0,32; 0,89) b Puhkeoleku sRR (mm Hg) 100 (94; 107) 110 (99; 122) 117 (109; 125) a Puhkeoleku dRR (mm Hg) 71 (66; 75) 70 (61; 78) 76 (71; 81) Puhkeoleku SLS (lööki min) 73 (71–74) 64 (62–70) 72 (67–82) Toitumise küsimustiku tulemus (punktid) 61,0 (60,5–67,0) 71,0 (64,5–73,0) 68,0 (64,0–69,5)
KMI, kehamassiindeks; sRR, süstoolne vererõhk; dRR, diastoolne vererõhk; SLS, südamelöögi sagedus; a oluliselt erinev õppegrupist 1 (p < 0,05); b oluliselt erinev õppegrupist 2 (p < 0,05).
Subjektiivselt ja objektiivselt hinnatud kehalise aktiivsuse ja une näitajate andmed erinevates uuringugruppides on esitatud tabelis 2. IPAQ küsimustiku alusel hindab end kehaliselt väga aktiivseks õppegrupis 2 ja 3 üle poole üliõpilastest (vastavalt 57% ja 55%), kuid õppegrupis 1 on see näitaja vaid 18%. Kõige vähem aktiivseks hindavad oma kehalist aktiivsust õppegrupi 1 üliõpilased (36%). Seega on mõõdukalt kehaliselt aktiivseid õpilasi õppegruppides 1, 2 ja 3 vastavalt 46%, 29% ja 36%. Objektiivsete Polar 300 andmete alusel on õppegrupi 2 keskmine päevane aktiivsus sarnane õppegrupi 3 aktiivsusega(p > 0,05), kuid märksa suurem õppegrupi 1 päevasest keskmisest aktiivsusest (p < 0,05). Õppegrupi 2
päevas keskmiselt veedetud passiivne aeg on märksa väiksem võrreldes õppegruppidega 1 ja 3 (mõlemad p < 0,05).
Kvalitatiivne une kvaliteedi küsimustiku (PSQI) analüüs näitab, et mediaanväärtuste alusel on õppegrupis 1 ja 3 tendents unekvaliteedi halvenemisele (kriteerium ≥ 5) võrreldes õppegrupiga 2. Ööune keskmise kestuse mediaani alusel magavad ajaliselt kõige vähem ühes öös õppegrupi 2 üliõpilased, eristudes ööune keskmise kestuse mediaani alusel tuntavalt õppegrupist 3 (p < 0,05). Keskmine rahuliku une protsent on märksa kõrgem õppegrupis 2 võrreldes õppegrupiga 1 või õppegrupiga 3 (mõlemad p < 0,05). Õppegrupi 2 hinnanguline ööune efektiivsus sarnaneb kvalitatiivselt kõige enam keskmise rahuliku une protsendiga öö jooksul võrrelduna teiste õppegruppide samade näitajatega.
Tabel 2. Õppegruppide kehalise aktiivsuse ja une subjektiivsed ja objektiivsed näitajad
Tunnus Õppegrupp 1 (n = 11) Õppegrupp 2 (n = 7) Õppegrupp 3 (n = 11)
IPAQ kehalise aktiivsuse üldine tase: madal/ mõõdukas/kõrge (n) Päeva keskmine aktiivsus nädalas (min) Päeva keskmine passiivselt veedetud aeg nädalas (min) Päeva keskmine sammude arv nädalas (n) Päeva keskmine läbitud distants nädalas (km) Ööune keskmine kestus nädalas (min) 4/5/2 1/2/4 1/4/6
250,1 (188,8; 311,5)
1111,3 (1035,9; 1186,8)
8896 (7612–9903)
387, 8 (281,9; 493,6) a
618,1 (504,9; 731, 3) ac
12783 (9818–18429)
301,6 (241,3; 361,9)
1079, 5 (1016,9; 1142,1)
10089 (7247–12780)
5,1 (4,5–5,9) 7,2 (6,3–11,6) 6,1 (4,6–8,5)
483 (452–497) 448 (433–455) c 503 (473–510)
Tunnus Õppegrupp 1 (n = 11) Õppegrupp 2 (n = 7) Õppegrupp 3 (n = 11)
Rahuliku une% keskmiselt ühes ööunes PSQI üldine une kvaliteet (punktid) PSQI komponent 3: hinnanguline une kestus keskmiselt ühes öös (min) PSQI komponent 4: hinnanguline une efektiivsus ühes öös > 85% / 75–84% / 65–74% / < 65% (n) 74,3 (69,7; 78,8) 85,4 (81,0; 89,7) ac 76,5 (73,0; 80,0)
5,0 (4,0–7,0) 4,0 (3,5–5,5) 5,0 (3,0–5,5)
420 (390–480) # 480 (420–480) 420 (420–480) #
9/2/0/0 5/2/0/0 10/1/0/0
IPAQ, International Physical Activity Questionare; PSQI, Pittsburgh Sleep Quality Index, a oluliselt erinev õppegrupist 1 (p < 0,05); c oluliselt erinev õppegrupist 3 (p < 0,05), # Erinevus õppegrupi-siseselt subjektiivselt hinnatud (PSQI) ja tegelikult magatud une kestuse vahel.
Kehalise võimekuse testide analüüsi tulemusel selgus, et ülakeha jõu ja vastupidavuse võime test (kätekõverdused) oli ainuke, kus õppegruppide vahel tuli esile märgatav erinevus. Õppegrupi 2 keskmine sooritus kätekõverduse testis oli tunduvalt parem (45 kordust) võrreldes õppegrupiga 1 (p < 0,05) ja õppegrupiga 3 (p < 0,05), kes tegid vastavalt 14 ja 25 kordust. Kämbla ja küünarvarre isomeetrilise pigistusjõu (nii dominantsel kui ka mittedominantsel käel), tasakaalu (nii paremal kui ka vasakul jalal), kõhu- ja kehatüve lihaste vastupidavuse ning jõu, painduvuse ning kardiorespiratoorse võimekuse testide osas ei tulnud kolme õppegrupi võrdluses erinevusi esile (kõik p > 0,05; andmeid pole esitatud).
Arutelu
Käesoleva uuringu eesmärk oli kirjeldada aastatel 2021–2022 Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis (TTHKK) õpinguid alustanud kolme erineva füsioterapeudi õppekava esimese aasta üliõpilaste antropomeetrilisi
näitajaid, keha koostist, kehalist aktiivsust ja võimekust ning toitumis- ja uneharjumusi.
Uuringu tulemustest selgub, et peamine erinevus, mis TTHKK füsioterapeudi õppekavale õppima asunud esimese kursuse üliõpilasi eristab, on kuuluvus õppegruppi (täiskoormusega või osakoormusega õpe). Kuna osakoormusega õppesse asuvad sageli õppima isikud, kes on elukestva õppe tingimustes ümberõppel, omandades mitmendat kõrgharidust, on igati ootuspärane, et osakoormusel õppijate mediaanvanus on tunduvalt kõrgem võrreldes täiskoormusel õppivate üliõpilastega. Täiskoormusel õpivad valdavalt noored, kes on kõrgharidust omandama asunud vahetult pärast gümnaasiumi.
Üllatuslikult selgus, et ealiselt kõige vanemad osakoormusel õppivad üliõpilased sarnanevad täiskoormusel õppivate nooremate üliõpilastega suures osas nende antropomeetriliste näitajate ning keha koostise osas. Vistseraalse rasva hulk suureneb koos vanusega (Hunter jt 2010) ja seega oleks eeldanud, et ealiselt vanema õppegrupi üliõpilastel on vistseraalset rasvamassi rohkem. Tulemused seda täielikult ei kinnitatud. Kuigi võrreldes ühe täiskoormusel õppiva grupiga on osakoormusega õppijate talje/puusa suhe tõepoolest suurem ning võrreldes teisega on vistseraalne rasvamass suurem, jäävad kõikide õppegruppide vastavad näitajad siiski ealiste kliiniliste normatiivide piiridesse (National Institutes of Health 2000, NIH). Samuti ei leidnud kinnitust varasem leid, et kolmandik füsioteraapia üliõpilastest on ala- või ülekaalulised (sh rasvunud (Multani jt 2013, Ojha jt 2018). Meie uuringus oli kokku kolme üliõpilase KMI väljaspool normaalkaalu (normaalkaalu KMI 18,5–24,9 kg/m2), viidates ühe osakoormusel naissoost õppuri puhul alakaalule [KMI 18,2 kg/m2; alakaal < 18,6 kg/m2 (NIH) ning ühe osakoormusel meesoost õppuril ülekaalule [KMI 28,6 kg/m2; ülekaal > 25,0 kg/m2 (NIH), kuid viimasel juhul on üliõpilasel lihasmassi 43% ja rasvamassi 14,5%, seega ei ole tema puhul asjakohane pelgalt KMI alusel ülekaalu hinnata. Ühe naissoost
täiskoormusel õppuri KMI oli 25,5 kg/m2, viidates kergele ülekaalule, võttes arvesse ka tema muid keha koostise näitajaid.
Normaalne (tervist mitte kahjustav) keha rasvaprotsent täiskasvanud naistel jääb vahemikku 21–32% ning meestel 8–19% (Gallagher jt 2000), seega on kõikide õppegruppide keha rasvamassi protsent mediaanväärtuste alusel tervislikes piirides. Tulemust ei muutnud ka see, kui analüüsiti naissoost ja meessoost üliõpilasi eraldi. Meie uuringus osalenud naissoost üliõpilaste skeletilihasmassi protsent jäi vahemikku 33–37% ning meessoost üliõpilastel oli see 42%.
Keha koostis on otseselt seotud toitumisega (Correa-Rodriguez jt 2017). Kolm õppegruppi ei eristunud märgatavalt toidu tarbimisharjumuste osas küsimustiku kogutulemuse alusel, kuid kvalitatiivselt oli ühel põhiõppe grupil toitumine tarbitud toiduainete osas parem. Võiks spekuleerida, et hiljem füsioterapeudi õppekavale õppima asujad on juba eos terviseteadlikumad toitujad, sest kogu ühiskonna teadlikkus tasakaalustatud toitumisest üha paraneb. Kuigi taustaküsimustik toob välja, et kolmest grupist kokku kümnel üliõpilasel on kõrgkooli õppima asumisega toitumisharjumused muutunud, siis jääb hetkel küsitavaks nende muutuste tegelik olemus.
Eesti füsioteraapia üliõpilased hindavad oma kehalist aktiivsust paremaks, kui see tegelikult on (Temmo 2019). Käesoleva uuringu andmete esmase kvalitatiivse analüüsi alusel saab öelda, et üliõpilased on enda kehalist või passiivselt veedetud aeg on kooskõlas nende IPAQ tulemusega. Enda kehalist aktiivsust kõige enam paremaks hindavad üliõpilased kuuluvad sellesse täiskoormusel õppivate üliõpilaste rühma, kelle päevane aktiivselt veedetud aeg on pikim ja passiivselt veedetud aeg kõige lühem. Teine täiskoormusel õppijate rühm (uuringus osalejatest üle poole (kuus üliõpilast)) ei tegele taustaküsimustiku andmetel regulaarse kehalise treeninguga. Nad on kehaliselt kõige vähem aktiivsemad nii enda hinnangul kui ka peegeldub see aktiivsusmonitoriga mõõdetud näitajates. Mõneti on see
rühmade erinevus ootamatu, sest mõlemad õppegrupid on kõrgkooli õppima asumiseks läbinud kehalised katsed ja võiksid eelduste kohaselt väärtustada võrdselt igapäevast kehalist aktiivsust ja treeningharjumusi. Jääb vaid loota, et kõrgkoolis õppimine muudab kehalise aktiivsuse taset ja treeningharjumusi, sest esmane treeningharjumuste analüüs taustaküsimustiku alusel annab alust spekuleerida, et ajapuudusest tingitud ebaregulaarsuse kõrval soosivad õpingud füsioterapeudi õppekaval selgelt ka sihipärasemat ja teadlikumat kehalist aktiivsust tervise hüvanguks.
Üliõpilaste unekvaliteet on sageli halb (Leduc jt 2020, Mahfouz jt 2020, Toscano-Hermoso jt 2020), sõltudes teadaolevalt üsna palju kehalise aktiivsuse mahust ja tasemest (Feng 2014, Mahfouz jt 2020). Käesoleva uuringu raames ei analüüsitud kehalise aktiivsuse seost unekvaliteediga, kuid meie uuringu tulemused toetavad seda arusaama, et kehaliselt aktiivsematel üliõpilastel on parem unekvaliteet (Mahfouz jt 2020). Meie tulemused näitasid, et päeva jooksul enim aktiivsed ning võrreldes teistega märksa vähem passiivselt aega veetvate üliõpilaste unekvaliteet oli PSQI küsimustiku alusel parim, samuti oli nende rahuliku une protsent öö jooksul võrreldes teiste õppegruppidega tunduvalt kõrgem. Kuigi selle täiskoormusel õppegrupi ööune kestus oli võrreldes teistega lühem, magasid kõik kolm õppegruppi öösel täiskasvanule piisavas mahus und (7–8 h) (Hirshkowitz jt 2015). Taustaküsimustiku andmetel selgub, et kõrgkooli õppima asumine ei muuda uneharjumusi ainult halvemaks, vaid mitmel juhul ka pigem paremaks (regulaarsemaks, sobivamal ajal magamine jms). Seega jääb loota, et edasiste õpingute ajal paraneb ka nende õppegruppide unekvaliteet, kelle puhul PQSI koguskoor viitas pigem halvale unekvaliteedile.
Vaadeldes spetsiifiliselt kehalisi võimeid, siis õppegruppide kehaliste võimete tase on sarnane, eristudes selgelt ühe õppegrupi ülakeha vastupidavuse ja jõu võime osas. Siinkohal võib põhjus peituda selles, et sellesse õppegruppi kuulub enim üliõpilasi, kes regulaarsete harrastajatena teevad 3–4 korda jõutreeningut, samas kui teistes õppegruppides
on jõutreeningute sagedus pigem 1–2 korda nädalas. Kui varasemate üliõpilastööde alusel on teada, et TTHKK üliõpilaste erinevad kehalised võimed on keskmisest kehvemad (Arras 2008, Juhkam 2009, Ääremaa 2009), siis uuringu esimese etapi põhjal saab öelda, et praegu õppivate füsioteraapia üliõpilaste kehalised võimed on võrreldes varasemaga üldiselt paranenud. See võib olla tingitud teadlikumast suhtumisest regulaarse kehalise aktiivsuse vajalikusesse ning erinevate treeningvormide kaasamisest igapäevatreeningutesse. Ka kehaliste katsete rakendamine sisseastumisel alates 2021. aastast on kindlasti põhjus, miks õppima on asunud kehaliselt võimekamad üliõpilased.
Käesoleva uuringu puuduseks on uuringus osalejate väike arv, mis piirab üldistavate järelduste tegemist. Uuringu tugevus on, et meil on õnnestunud kaasata kolm erinevat õppegruppi, kelle osas uurida longitudinaalselt elustiili ja tervise näitajate muutusi. Õppegruppide sarnanemine õpingute alguses on heaks lähtepositsiooniks õpingute jooksul toimuvate muutuste tuvastamiseks ning kokkuvõttes jääb loota, et uuringus osalejate näitel on võimalik saada ülevaade, kas kolm aastat füsioteraapiaalaseid õpinguid (osakoormusega õppe puhul 4,5 aastat) pigem soosib tervist toetavate elustiiliharjumuste kujunemist, püsimist või süvenemist (piisav kehaline aktiivsus ja uni, tasakaalustatud toitumisharjumuste) või mitte.
Järeldus
Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis erineval õppekoormusel füsioteraapiat õppivate üliõpilaste tervisenäitajad (antropomeetrilised näitajad, keha koostis) on soo- ja vanusepõhistele normatiividele tuginedes õpingute esimesel aastal head. Esimese aasta füsioterapeudi õppekava eri koormusel õppivate üliõpilaste toitumisharjumused ja uneharjumused on õpingute alguses pigem head. Igasse õppegruppi kuulub vähe, mõõdukalt ja kehaliselt väga aktiivseid üliõpilasi, kuid nende proportsioon õppegruppides on erinev. Üliõpilaste tunnetuslikult hinnatud igapäevane kehaline aktiivsus vastab tegelikule igapäevasele kehalise aktiivsuse tasemele, kusjuures regulaarselt treeningutel käivate ja iga päev kehaliselt aktiivsemate täiskoormusel õppivate üliõpilaste unekvaliteet on parem.
Allikaloend
Arras, K. (2008). Füsioterapeudi õppekava üliõpilaste kehaline aktiivsus ja kehaline töövõime. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, füsioterapeudi õppekava. Diplomitöö. Awadalla, N.J., Aboelyazed, A.E., Hassanein, M.A., Khalil, S.N., Aftab, R., Gaballa, I.I.,
Mahfouz, A.A. (2014). Assessment of physical inactivity and perceived barriers to physical activity among health college students, south-western Saudi Arabia.
Eastern Mediterranean Health Journal, 20(10): 596–604. Beaudry, K.M., Ludwa, I.A., Thomas, A.M., Ward W.E., Falk B., Josse, A.R. (2019).
First-year university is associated with greater body weight, body composition and adverse dietary changes in males than females. PLoS ONE 14(7): e0218554. Black, B., Marcoux, B. C., Stiller, C., Qui, Z., Gellish, R. (2012). Personal Health Behaviors and Role-Modeling Attitudes of Physical Therapists and Physical Therapist
Students: A Cross-Sectional Study. Physical Therapy, 92(11): 1419–1436. Buysse, D.J., Reynolds C.F., Monk T.H., Berman S.R., Kupfer D.J. (1989). The Pittsburgh
Sleep Quality Index (PSQI): A new instrument for psychiatric research and practice.
Psychiatry Research, 28(2): 193–213. Campo, M., Darragh, A.R. (2010). Impact of work-related pain on physical therapists and occupational therapists. Physical Therapy, 90(6): 905–920. Cates, M. E., Clark, A., Woolley, T. W., Saunders, A. (2015). Sleep Quality Among
Pharmacy Students. American Journal of Pharmaceutical Education, 79(1): 09. Correa-Rodríguez, M., Rueda-Medina, B., Gonalez-Jimenez, E., Schmidt-RioValle, J. (2017). Associations between body composition, nutrition, and physical activity in young adults. American Journal of Human Biology, 29(1). Craig, C.L, Marshall, A.L, Sjöström, M., Bauman, A.E., Booth, M.L., Ainsworth, B.E.,
Pratt, M., Ekelund, U., Yngve, A., Sallis, J.F, Oja, P. (2003). International physical activity questionnaire: 12-country reliability and validity. Medicine & Science in
Sports and Exercise, 35(8): 1381–1395. Craven, R.F., Hirnle, C.J (Eds). (2000). Fundamentals of Nurcing: Human Health and
Function (3rd Ed). New York: Lippincott Williams & Wilkins. Dabrowska-Galas, M., Plinta, R., Dabrowska, J., Skrzypulec-Plinta, V. (2013). Physical activity in students of the Medical University of Silesia in Poland. Physical Therapy, 93(3): 384–392.
Feng, Q., Zhang, Q. L., Du, Y., Ye, Y. L., He, Q. Q. (2014). Associations of Physical
Activity, Screen Time with Depression, Anxiety and Sleep Quality among Chinese
College Freshmen. Plos One, 9(6): e100914. Gallagher D., Heymsfield S.B., Heo M., Jebb S.A., P R Murgatroyd P.R., Sakamoto Y. (2000) Healthy percentage body fat ranges: an approach for developing guidelines based on body mass index. American Journal of Clinical Nutrition, 72(3): 694–701. Hirshkowitz M., Whiton K., Albert S.M jt (2015) National Sleep Foundation’s sleep time duration recommendations: methodology and results summary. Journal of the National Sleep Foundation, 1(1): 40-43. Hunter G.R.. Gower B.A.. Brandon L. Kane B. L. 2010 Age Related Shift in Visceral
Fat. Int J Body Compos Res., 8(3): 103–108. Juhkam, E. (2019). Füsioterapeudi õppekava üliõpilaste kehaline võimekus. Tartu
Tervishoiu Kõrgkool, füsioterapeudi õppekava. Lõputöö. Klimov, V.M., Aizman, R.I. (2016). The level of physical fitness of students from the 1-st to the 4-Th year engaged in different sports specialization. Novosibirsk State
Pedagogical University Bulletin, 6(5): 157–168. Leduc, C., Tee, J., Weakley, J., Ramirez, C., Jones, B. (2020). The Quality, Quantity, and Intraindividual Variability of Sleep Among Students and Student-Athletes.
Sports Health, 12(1): 43–50. López-Sánchez, G.F., Radziminski, L., Skalska, M., Jastrzebska, J., Smith, L., Wakuluk,
D., Jastrzebski, Z. (2019). Body composition, physical fitness, physical activity and nutrition in polish and spanish male students of sports sciences: differences and correlation. International Journal of Environmental Research and Public Health, 16(7): 1148. Mackenzie, B. (2005). 101 Performance Evaluation Tests. London: Electric Word plc. Mahfouz, M.S., Ali, S.A., Bahari, A.Y., Ajeebi, R.E., Sabei, H.J., Somaily, S.Y., Madkhali,
Y.A., Hrooby, R.H., Shook, R.N. (2020). Association Between Sleep Quality and
Physical Activity in Saudi Arabian University Students. Nature and Science of Sleep, 12: 775–782. Mihailova, A., Kaminska, I., Bernane, A. (2014). Physical activity in physiotherapy and physical education high school students. SHS Web of Conferences, 10: 00025.
Multani, N.K., Singh, B., Singh, A. (2013). Level of Physical Fitness among Physiotherapy Students a Study of Punjab and Haryana. World Applied Sciences Journal, 21(8): 1136–1140. NHLBI Obesity Education Initiative (2000). The practical guide: Identification, evaluation and treatment of overweight and obesity in adults. National Institutes of Health (NIH
Publication Number 00‐ 4084). https://www.nhlbi.nih.gov/files/docs/guidelines/ prctgd_c.pdf. 17.10 2022 Ojha, P, Pandey, N., Singh, S. (2018). Physical fitness score and academic performance in medical students. National Journal of Physiology, Pharmacy and Pharmacology, 8: 1031–1034. Pescatello, L.S (Ed). (2014). ACSM’s guidelines for exercise testing and prescription (9th Ed). USA: Wolters Kluwer/Lippincott Williams & Wilkins Health. Popławska, H., Dmitruk, A., Holub, W. (2019). Body composition, physical fitness, nutritional habits and knowledge about food and nutrition in female students of physical education and medicine-related courses. Facta Universitatis, Series: Physical
Education and Sport, 17(2): 427–436. Popławska, H., Dmitruk, A., Hołub, W. (2020). Body composition, physical fitness and physical activity among students from universities in Biala Podlaska. Polish Journal of Sport and Tourism, 27(1): 21–27. Rao, C., Darshan, B.B., Das, N., Rajan, V., Bhogun, M., Gupta, A. (2012). Practice of
Physical Activity among Future Doctors: A Cross Sectional Analysis. International
Journal of Preventive Medicine, 3(5): 365–369. Rushton M., Smith J. (2015). How to measure blood pressure manually. Nursing Standard. 30(21): 36–39. Saava, M., Täht, E., Salupere, R., Mitt, K., Uibo, O., Lehtmets, A., Kiisk, L., Teesalu, S.,
Viigimaa, I., Järv, A. (2010). Haigused ja toitumine. Praktilisi soovitusi toitumiseks haiguse ajal. Tallinn: Lege Artis. Shirley, D., van der Ploeg H.P., Bauman A.E. (2010). Physical Activity Promotion in the
Physical Therapy Setting: Perspectives From Practitioners and Students. Physical
Therapy, 90(9): 1311–1322. Swetaa, A., Gayathri, R., Priya, V.V. (2018). Awareness on balanced diet and eating practices among college students - A survey. Drug Intervention Today, 10(8): 1408–1410.
Temmo, M. (2019). Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava esimese aasta üliõpilaste hinnang oma kehalisele aktiivsusele. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, füsioterapeudi õppekava. Lõputöö. Uustal, M. (2014). Üliõpilase toitumine ja seda kujundavad tegurid.
Tallinna Tervishoiu Kõrgkool. Lõputöö. Verhagen E, Engbers L. (2009). The physical therapist’s role in physical activity promotion. British Journal of Sports Medicine, 43(2): 99–101.
Ääremaa, K. (2009). Füsioterapeudi õppekava üliõpilaste kehaline aktiivsus ja kehaline töövõime. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, füsioterapeudi õppekava. Diplomitöö. Yang, Y. J. (2019) An Overview of Current Physical Activity Recommendations in
Primary Care. Korean Journal of Family Medicine, 40(3): 135–142.
