Üksinda ja õnnelik – võimatu või siiski võimalik missioon?

ÜKSINDA JA ÕNNELIK –

võimatu või siiski võimalik missioon?

Inimene pole loodud üksi elama ja olema ning soov oma kõrvale kaaslast leida on loomulik. Üksikuks jääda pole sugugi raske, üksi olla küll. Mida aga ette võtta, kui nii on juhtunud – kuidas seda aega nautida ja mitte nukralt istudes mööda saata? Lõppude lõpuks on need ju sinu enda väärtuslikud tunnid ja minutid.

TEKST: TRIIN TISLER / FOTOD: SHUTTERSTOCK

„Üksinduse tunne on inimlik – me kõik võime seda oma elus ühel või teisel põhjusel tunda. Selles ei ole midagi imelikku või väära. Kui sa lubad endal seda sügavuti kogeda ja vastu võtta, siis see vabastab su selle tunde ahelaist ning õpetab nii mõndagi inimeseks olemise kohta,“ tõdeb olevikuterapeut ja meelerahupsühholoog Helena Väljaste.

Miks on nii, et me ei oska üksi olemist nautida? Miks me vajame pidevalt oma ellu kedagi ja midagi, mis meid rõõmustaks ja õnnelikuks teeks, ning üksi või vallaline olemine tundub justkui karistus?

Tõsi, me inimestena ihkame sügavat ühendust ja lähedust. See on ilus ja loomulik. Küll aga ei ole see sageli kaaslase otsimise tegelik põhjus – meid võib selleks ajendada hoopis mõni muu varjatud põhjus.

Põhjus võib olla hoopiski selles, et me ei oska ise või mõnel muul moel oma vajadusi rahuldada. Paljudel inimestel on nii, et nad küll tunnevad erinevaid ebamugavaid emotsioone, aga nad ei oska näha rahuldamata vajadusi nende emotsioonide all. Veel vähem osatakse või julgetakse teadlikult tegutseda nende vajaduste rahuldamise nimel. Sellisel juhul otsitaksegi oma naudingute allikat, aga ka probleemide leevendajat väljastpoolt. Teisiti lihtsalt ei osata.

Paljud meist ei ole õppinud olema iseendaga õnnelikud, kuna me pole päris üksinda eriti olnudki, oleme harjunud läbi elu olema erinevates lähedastes suhetes. Ja kui seda lähedast suhet parasjagu ei ole, siis see olukord on võõras. Meie psüühikat tõmbab aga tuttavliku poole, uus (kuigi see ei pruugi olla üldse mitte halvem) tekitab meis ärevust – see aga röövib õnne ja rahu tänasest päevast. Kui julgeda tunda üksinduse tunnet sügavuti, võtta

see tõeliselt vastu, siis see võib omal moel olla väga ilus kogemus ja vabastada meid selle tunde ahelaist.

Samuti, kuna paljude inimeste põhifookus on väljaspool (töö, õpingud, meedia, suhted jms), pole nad pööranud pilku kuigi tihti sissepoole, veel vähem investeerinud suhtesse iseendaga. Kui suhe endaga on aga kehvavõitu, siis on üksi olemine tõeline piin. See on umbes sama piinarikas, kui oleksid suhtes oma suurima kriitikuga.

Millest alustada, kui üksindus on hakanud n-ö elu segama?

Öeldakse, et see, kuhu sa suunad oma tähelepanu, muutub sinu jaoks reaalseks. Oluline oleks tegeleda teadlikult meeletreeninguga ning suunata pilk rohkem selle poole, mis on juba hästi. Mis on need väikesed ja suured kingitused sinu elus, mis on juba hästi? Keskendu neile, väesta neid. Samuti too fookus olevikku ja proovi elada rohkem tänases päevas. Mõtle, kuidas saaksid luua sellest päevast enda jaoks ühe ilusa päeva. Mis sind kosutaks ja rõõmustaks? Ehk tassike teed koos hea raamatuga või hoopis jalutuskäik uutel radadel?

Ning viimaks – ava oma silmad ja süda sellele tundele. Üksinduse tunne on inimlik – me kõik võime seda oma elus ühel või teisel põhjusel tunda. Selles ei ole midagi imelikku või väära. Kui sa lubad endal seda sügavuti kogeda ja vastu võtta, siis see vabastab su selle tunde ahelaist ning õpetab nii mõndagi inimeseks olemise kohta.

Paljud inimesed pelgavad ka üksi kinos, teatris, restoranis käimist ning pigem konutavad selle asemel kodus, kuigi sooviksid seda teha. Kuidas sellest piiravast „foobiast“ üle saada?

Endalt saab küsida: „Miks ma tahan sinna üldse minna?“ Ja kui see miks on ikkagi oluline ja sinu väärtustega kooskõlas, saad sa otsustada olla vapper (sest sättides end ebamugavasse olukorda, oled sa alati vapper!) ja minnagi üksi. Ja vaatamata sellele, et see ei ole ehk alguses kuigi mugav (NB! turvatsoonist

väljasolek ei tundugi alguses mugav!), proovi teha see aeg enda jaoks võimalikult kvaliteetseks. Näiteks häälestudes eelnevalt nii, et see pole üksinda teatrisse minek, vaid väga eriline VIP-aeg, kus ma lähen kohtingule iseendaga.

Üks asi, mida veel kardetakse, on teiste hinnangud: „Mida teised minust küll arvavad, kui

Paljud meist ei ole õppinud olema iseendaga õnnelikud, kuna me pole päris üksinda eriti olnudki.

NOGELORGANICS.COM E-POOD ON ALATI AVATUD

nad mind siin üksi näevad?“ Siis tasuks endalt uurida: kumb on mulle tähtsam, kas teiste arvamus minust või minu enda arvamus iseendast? Kuidas ma saaksin elada nii, et ma meeldiksin iseendale?

See pole üksinda teatrisse minek, vaid väga eriline VIP-aeg, kus ma lähen kohtingule iseendaga.

Kui igatsus kaaslast leida on suur, siis millest alustada, et oma elu sel perioodil siiski maksimaalselt nautida ja mitte meeleheitesse kinni jääda?

Olles meeleheitel või kurbuses ja leinas, on väga oluline need sügavad tunded läbi töötada. Peatuda ning need tõesti vastu võtta. Kui seda on üksi raske teha, siis tasuks küsida nõustajalt abi.

Ning kuna häälestus kujundab loo, siis mina soovitaksin puuduste nägemise asemel häälestuda selle olukorra võimalustele ja arengupotentsiaalile. See on imeline aeg iseenda tundma õppimiseks ja iseendaga võimalikult sõbraliku, toetava ja kaastundliku suhte loomiseks. Olles loonud tõeliselt hea suhte iseendaga, saab see jätkuda ka tulevases suhtes (paljude probleem on ju see, et nad kaotavad ennast suhtes ära!) ning võimaldab luua palju sügavamaid ja hoolivamaid suhteid teistega.

Karistusest sai suurim õnn

„Olin 34-aastane ehk oma parimates aastates, kui olin ühtäkki taas vaba ja vallaline,“ jagab oma lugu tartlanna Reelika (38), kelle seitse aastat kestnud suhe lõppes ajal, mil kõik sõbrad tema ümber abiellusid, olid beebiootel või kasvatasid juba rõõmsalt pisipõnne.

„Tuleb tunnistada, et olin kohutavas valus, millest kasvas välja depressioon. Eelkõige just seetõttu, et kartsin, et minu jaoks ongi rong juba läinud. Tundus, et olen kõigeks liiga vana. Korter, kus olin elukaaslasega koos elanud, oli temale jäänud, mina pidin alustama elu otsast – üürikorterist. Tekkis tunne, et olen tagasi ülikooliajas, ainult vanem ja õnnetum,“ meenutab naine ning lisab, et piinlik oli.

Reelikat ei kõnetanud enam miski ja samuti eemaldus ta sõpradest, kelle elu näis ideaalne. Samuti tundus kodulinn toona ahistav. Õnneks oli naisel töö, mida sai teha ükskõik kustkohast. „Siis otsustasin elus esimest korda ära sõita – üksi. Sõitsin maailma teise otsa ning olin kaks kuud kõigest tuttavast ja turvalisest eemal,“ meenutab Reelika ja tunnistab, et ka ookeani taga ei olnud kergem. „Ka seal oli raske, kuid mäletan selgelt hetke, mil ühel õhtul rannas istusin, loksuvat ookeani vaatasin ja sain ühtäkki aru, et miks ma niimoodi kassin – mul on ju kõik olemas! Sama palju, kui on inimesi, kes saavad lapsi ja abielluvad, sama palju on ka neid, kes lähevad lahku. Ju siis pidi nii minema! Sellest õhtust alates mu elu, õigemini sellesse suhtumine muutus.“

Reelika läks koju, vaatas peeglisse ja otsustas, et nii see enam jätkuda ei saa. „Uuel päeval läksin kaubanduskeskusesse, ostsin kosmeetikakotile uue sisu, lisaks täiendasin garderoobi. Hakkasin taas elama ja endaga tegelema. Märkasin säravaid nägusid ja võtsin vastu komplimente. Eestisse tagasi tulles üürisin vinge elukoha ning hakkasin taas väljas käima. Pool aastat hiljem sattus minu teele üks tore mees, kellega tänaseks olen kolm aastat koos olnud,“ rõõmustab naine ja lisab, et oli varemgi kuulnud jutte sellest, kuidas ise tuleks endaga heas kontaktis olla, et lõpuks oma ellu vääriline suhe meelitada, kuid toona see teda ei kõnetanud. „Aga see on tõesti nii! Tagantjärele näen, et olen olnud pidevalt tusane ja rahulolematu. Otsinud olematut ja hüpanud suhtest suhtesse. Pole siis ime, et ma ühtäkki üksi jäin.“

Kõigile neile, kes on hetkel samas olukorras, hüüab Reelika vastuseks, et teab täpselt, mida te tunnete. „Võtke seda aega kui vabadust ja kingitust tegeleda iseendaga. Investeerige oma välimusse, enesearengusse ja ärge kindlasti laske end käest – just nii tõmbate te enda ellu lõpuks ka inimese, kes sinna peab kuuluma!“

Raske aeg nõuab teravat aju

Kodukontoris haarad tavapärasest tihemini kohvi järgi, tellid kulleriga kiirtoitu ja võtad õhtul lõõgastuseks mõne napsu. Kui lisaks tarbid ka tubakatooteid, siis see on organismile üpris kurnav. Selleks, et ka sellistes oludes teravat mõistust säilitada, tuleb närvisüsteemi turgutada B1-vitamiiniga. B1-vitamiin ehk tiamiin on B-grupi vitamiini seas väga oluline, mille puudus võib lõppeda tõsise tervisekahjustusega. See on hädavajalik normaalse ajutegevuse tagamiseks ja mälu talitluseks. Lisaks on B1-vitamiinil ülioluline roll organismi ainevahetuses energia tootmisel ning lihaste ja südame normaalse töö tagamisel. Tiamiinipuudust esineb ka koos diabeediga, sest siis vajab organism enamat B1-vitamiini, et veresuhkru taseme hoidmisega toime tulla. B1 vajavad ka gluteenitalumatud ja haavandilise soolepõletikuga inimesed.

Ole valvas, kui sa tunned:

• kestvat kurnatust • mälu altvedamist • koordinatsioonihäireid • kergesti ärritumist • käte ja jalgade külmetamist ning suremist • säärelihaste krampe, ebamääraseid valusid • südamekloppimist • halba und • kõhukinnisust ja raskustunnet

Benfotiamiin on parim valik B1 puuduse puhul

Benfotiamiin on B1-vitamiini ehk tiamiini rasvlahustuv ja hästi imenduv analoog. Ainus Eestis retseptivabalt müüdav benfotiamiini sisaldav ravim on Benfogamma 50mg. Päevas tuleks võtta sõltuvalt nähtude raskusest 1–3 tabletti. Tulemuse saavutamiseks peaks turgutuskuuri pikkuseks olema vähemalt 2 kuud.

Benfotiamiin 50mg, kaetud tabletid N50 Benfogamma® 50mg

Vitamiin B1 vaeguse raviks täiskasvanutel

1 kaetud tablett sisaldab 50 mg benfotiamiini

1...3 tabletti ööpäevas

Tähelepanu! Tegemist on ravimiga. Enne tarvitamist lugege tähelepanelikult pakendis olevat infolehte. kendis olevat infolehte. Kaebuste püsimise või ravimi kõrvaltoimete tekkimise korral pidage nõu arsti või apteekriga. õiapteekriga