Kas meditatsioon aitab tõesti magada?

Uurimusi meditatsiooni hüvedest on üle maailma korraldatud juba pikki aastaid. Õigupoolest on need hüved teada iidsetest aegadest peale, kuid tänapäeva teadusel on õnnestunud neid ka resonantsuuringute (MRI) ja elektroentsefalograafia (EEG) abil tõestada.

TEKST: TERAPEUT KADRI KÜTT, joogateraapia.ee FOTO: SHUTTERSTOCK

Kuna unehäirete peamisteks põhjustajateks peetakse kuhjunud stressi ja ärevust, võiks esile tuua ühe huvitava uurimuse, mis viidi läbi Yale’i ülikoolis. Uurimus kirjeldab, kuidas meditatsioon vähendab aju n-ö vaikerežiimi võrgustiku aktiivsust. See aju erinevaid struktuure ühendav võrgustik tekitab olukorra, mil meie meel läheb uitama ja nii kerkivad ei-tea-kust pähe iseeneslikud (enamasti negatiivsed) mõtted ja kommentaarid. Aju on vaikerežiimil siis, kui me ei mõtle millelegi konkreetsele ja tähelepanu lihtsalt hüpleb mõttelt mõttele. Tänapäeva inimese tavapärane seisund, kas pole?

Paraku on meie aju kujunenud evolutsiooniliselt nii, et kui lasta tal iseseisvalt toimetada, keskendub ta pigem ohtudele kui headele asjadele ning mäletab selgemalt negatiivset kui positiivset. Kui me seda aju eripära ei teadvusta ja sellega ei arvesta, sipleme peagi stressi, ärevuse ja pideva muretsemise võrgus. Just neid hädasid mainivad ka kõik mu unetud kliendid. Hulk teadustöid on tõestanud, et tänu vaikerežiimi võrgustiku rahustavale mõjule on meditatsioon sisemise rahu kasvatamisel tõhus abivahend. See teeb temast ka tõhusa unerohu.

Aju töötleb väljast tulevaid stiimuleid ja see info liigub ajukoorde ehk „mõtlevasse ajusse“. Ajukoor suunab info mandeltuumale, mis tekitab hormoonide voolu sisenõrenäärmetest, et luua sobiv emotsioon ja olla valmis tegutsemiseks. Kuid sageli reageerib mandeltuum, aju ohukeskus, irratsionaalselt ja destruktiivselt, lüües häirekella ka siis, kui tegelikku ohtu polegi. Tulemuseks võib olla hirm, ärevus ja ülemäärane stress. 2011. aastal tuvastasid Harvardi ülikooli teadlased mediteerijate ajupilte uurides, et meditatsioon võib tuua kaasa tegelikke muutusi ajustruktuuris, sealhulgas väheneb ajurakkude maht just mandeltuumas. Seegi aitab kasvatada sisemist rahu ja tasakaalu. Uuringus osalejad tunnistasid, et pärast mediteerima õppimist ja selle regulaarset praktiseerimist on nende enesetunne tuntavalt paranenud ja sisemine rahu suurenenud.

Üks kasu veel. Kui organism toodab pidevalt stressihormoone ja „võitleb“, ei suuda keha enam lõdvestuda. Krooniline lihaspinge tekitab eeskätt füüsilist valu ja ebamugavustunnet, aga kasvatab ka vaimset stressi. Tean omast käest, et krooniline lihaspinge võib rikkuda une pikaks ajaks. Teadusuuringud näitavad, et lihaste lõdvestudes aeglustuvad ajulained ning alanevad pulsisagedus, hapnikutarbimine ja vererõhk. Kogu organism tunneb end tasakaalus ja lõõgastunult, veres ringleb vähem stressihormoone ja rohkem heaoluhormoone. Just sellises lõõgastunud seisundis saab keha end parimal moel tervendada. Miks ei peaks uni paranema?

Meditatsiooni positiivne mõju ja tõhusus on leidnud uuringutes kinnitust ning kindlasti puuduvad sel negatiivsed kõrvalmõjud. Kas saame sama öelda (une)ravimite kohta?