12
EESTI ELU reedel, 27. märtsil 2020 — Friday, March 27, 2020
Nr. 12
Nädala portree
Jüri Puusaag: pool sajandit pastorina kahes ühiskonnas „Ärme teeme sellest mingit juubelijuttu,“ arvab Toronto Baptisti Koguduse pastor Jüri Puusaag, kui heal meelel Eesti Elu toimetusse intervjuule tuleb. (On veel aeg, kus elu kulges tavapärases rütmis.) Ometi – ei saa üle ega ümber, et lugupeetud pastoril, kes on imetlemisväärselt heas vormis ja ülimalt nooruslik, on selle kuu lõpus tulemas 80. a juubel. Juubelitest räägime küll, aga ta hea meelega rõhutab hoopis teisi ümmar gusi tähtpäevi ja numbreid, mis tema elus olulist rolli mänginud. Pastor on otsustanud, et käesoleva aasta juunis paneb ta ameti maha. Sest on seda tööd teinud juba pikka aega ja nüüd on ehk aeg ka pensionipõlve pidada, samuti pikemalt Eestis
Jüri Puusaag Torontos 2020.a.
viibida, kus elab tema poja pere, kellega just väga tihti kah juks ei kohtu. On olnud ka lausa Eestisse kolimise mõtteid, aga elukogenud inimesena teab ta, et sealse eluga taasharjumine oleks ehk tema vanuses keeru line protsess. Seda enam, et tütre pere, kellega väga lähe dane side, asub Kanadas. Seetõttu plaanibki Jüri hakata nüüd käima kahe maa vahet ja viibima Eestis pikemaid pe rioode, mitte ainult mõne näda la kaupa. Kahjuks tuleb tal reisida ük sinda, sest armastatud abikaasa Elle – kauaaegne ja unustamatu Eesti Elu peatoimetaja – lahkus siitilmast kolm aastat tagasi. „Abielu on, kui kaks inimest teevad midagi koos. Meil oli väga hea koostöö.“ Nad tut vusid aastal 1967, üheks, mis neid sidus, oli usk. Esmakordne kohtumine toimus Tallinnas Vilde ausamba juures, kui Jüri oli julgenud Elle, keda ta varem teadis, välja kutsuda juriidi liseks nõuandjaks. Elle töötas sel ajal notarina. Kuue kuu pärast nad kihlusid ja järgnes abiellumine 1968.a. Tänavu jaanuaris täitus 30 aastat päevast, kui Jüri Puusaag perega Eestist Torontosse saa bus ja baptistikoguduses pasto rina tööle asus. Ta tuli, et hoida eestikeelset kogudust, kuna juba enne 1990.a. oli märke, et eesti keelne tegevus võib ühel hetkel hääbuma hakata. Nii nägi ta peatselt, et kogudus ainult
Billy Graham Tallinna Kalju koguduses 1984.a.
Puusaagi pere Torontos eelmisel sajandil.
Toronto EBK 70. juubel 2019.a.
Tallinna Kalju koguduse noortekoor 1987.a.
eestikeelsena ei püsi, ning tuli teha reform, muutes koguduse tegevuse kakskeelseks. „Et kee gi ei peaks kogudusest keele pärast lahkuma. Juba 30 aastat on meil olnud jumalateenistus tel sünkroontõlge eesti keelest inglise keelde. Igaüks võib sõna võtta selles keeles, mis talle mugavam.“ Nende koguduse tugevus ongi olnud see, et seal käivad regulaarselt ka noored ja eesti keele korraliku oskuse tõttu ei jää midagi kirikus neil arusaa matuks. Toimub nii noortetöö kui muusikaline tegevus ja väga tugev on just see perekondlik järjepidevus, mis nende kogu dust iseloomustab. Eks tegevus ole muidugi kahanenud nagu mujalgi: Jüri Puusaagi meenutu sel oli varasematel aegadel kiri kus igal pühapäeval ikka 100120 inimest, nüüd aga mõne kümne ringis. „1991. aastal lõppes eestlaste pagulus, kuigi mõneti taheti elada edasi pagulasmentaliteedi ga,“ räägib pastor. „Nüüd aga oleme seisus, kus peame taas minema ükskeelseks – inglis keelseks. Sest kirikus pole mõ tet käia, kui seal ei räägita sinu südame keeles. Aasta tagasi tegin teatavaks oma pensioni lemineku. Kogudus otsustas proovida ühe aasta Eestist kut sutud ajutise pastoriga. Uue otsuse teeme aasta pärast.“ Jüri ise tuli algul ajutise pas torina üheks aastaks, siis piken dati seda viie aasta peale, siis eluaegseks. Nüüd on täitunud kolm aastakümmet pastoritööd ja Kanada elu. Tema elupagasis on kogemus nii nõukogudeaegsest kui vaba maailma kiri kuelust, kuna Kanadasse saabus ta Eestist, kus tollal oli veel nõukogude okupatsioon, milli
sel ajal temast pastor sai. Ta räägib avameelselt, kuidas see juhtus. Erialalt on Jüri Puusaag automaatikainsener, lõpetanud tollase Tallinna Polütehnilise Instituudi (tänane Tallinna Teh nikaülikool); töötas ka mitmeid aastaid sellel erialal. Ta oli kristlane ega varjanudki seda, kuigi ametlikult ju usku justkui ei eksiteerinud ja kirikus käisid vaid vähesed. 1968. aastal, kui ta Ellega abiellus, tuli aga töi sesse ellu muudatus. Ka Elle oli kristlane, tema isa oli Kohila Baptisti Koguduse pastor Kaljo Raid. Nende abielu sõlmiti ava likult Tallinnas Oleviste kirikus ja sellele järgnesid sündmused, mida ei osatud oodata. Jüri kao tas usulistel põhjustel töökoha spetsiaalses konstrueerimisbü roos, järgnes teise asutusse minek; kuna aga noortel Tallin nas elamist polnud, läksid nad elama Kohilasse Elle vanemate juurde. Sündisid lapsed Koit ja Kaire. Jüri käis Tallinna vahet päevatööl, aga tänu äiale sai temast Kohila koguduse noorte pastor. 1975. a. said nad korteri Tallinnasse. Tallinna Kalju Baptisti Kogudus, mis asus Tallinnas Kalamajas Kalju täna val, tegi talle kolm aastat hiljem ettepaneku tulla sinna pastoriks. Jüri võttis koha vastu. Nagu ta kinnitab, oli see üks Eesti tugevamaid baptistikogudusi ja talle anti täiesti vabad käed tegutsemiseks. Peatselt jättis ta inseneritöö ja asus täisajaliselt kogudusse tööle. Aga nagu ta ütleb, on inseneriharidus olnud talle alati abiks ja isegi mõnes mõttes eeliseks, samuti noorus: „Olin 60ndate põlvkond Eesti kirikuelus. Poliitikasse oli sa muti astunud nn. 60ndate põlv kond, kes oli väga reformi
meelne poliitikas.“ „Olen näinud usuelu kahte poolt. Kristlus peab elama mõ lemas ühiskonnas. Mida rohkem survestatakse, seda tugevamaks see läheb,“ räägib ta usuelust nii Nõukogude Liidu perioodil kui vabas maailmas, mida tal õnnestus juba 1980. a. kogeda. Aasta pärast Jüri pastoriame tisse astumist külastas Eestit suur Ameerika baptistide dele gatsioon. Jüriga tutvudes ja tema jutlusi kuulates öelnud nad: „Me tahaks selle poisi kolmeks aastaks koos perega USAsse viia!“ Tollastes oludes see plaan aga läbi ei läinud. Kuid baptistid üle maailma käisid siiski ka nõukogude perioodil omavahel tihedalt läbi, seega olid kontaktid ka Koduja Välis-Eesti baptistikoguduste vahel. Toronto Eesti Baptisti Kogu duse pastor Kaljo Raid (Elle isa nimekaim) tegi Jürile ette paneku tulla end teoloogiliselt täiendama Torontosse, mis ka võimalikuks osutus. Ta osales 1979. a. Torontos eesti baptis tide ülemaailmsel konverentsil, millele järgnes üheksakuuline täiendusõpe McMasteri ülikoo lis ja kaastöö Toronto Eesti Baptisti Koguduses. Läks siis Eestisse tagasi ja jätkas pas toritööd, head suhted Toronto baptistidega säilisid. 1984. a. külastas Nõukogude Liitu USA prominentne vaimu lik, kristlik evangelist ja paljude raamatute autor Billy Graham, keda koheldi võimude poolt kui VIP-i. Nelja linna hulgas, mida ta külastas, oli ka Tallinn. Ta kõneles Oleviste ning ka Kalju kirikus ning Jüril oli au olla tema tõlgiks. Nii tekkis uusi sidemeid lääne kristlike organi (Järgneb lk. 13)
