Nr. 13
EESTI ELU reedel, 3. aprillil 2020 — Friday, April 3, 2020
5
Kommentaarid ja arvamused
Virtuaalne elu Olude sunnil on neil, kel see võimalik, praegu töökoht kodus. Tänu tehnoloogiale saab kirjatsura meilida kaas tööd, ametnik arvutiühendu sega, äärmisel juhul Skype’iga või Zoomiga oma töökaas lastega olla ühenduses, kui tekib küsimus, mida tuleb lahendada otse, mitte kirja teel, arst suhtleb nõu või ravi vajajatega kõnetraadi kaudu. Muide, päevikupidaja ei tead nudki, et Skype ja need teised tehnilised võimalused, mis lubavad teise inimese nägu näha, mis on ju vestluses olu line, on ammu millenniaa lidele möödanik. Ainult „va nad inimesed“ suhtlevat nii. Enesedistsipliin on alati olu line, eriti aga ajal, kui kodunt saab välja harva, sedagi ainult ülivajaliku jaoks. Need, kes ela vad parkide lähedal, peavad isegi seal jälgima kahe meetri kauguses oleku reeglit. Mis on pargis õieti lihtne, kitsal kõnni teel küll mitte. Ning huvitav, kui palju sõbralikumad on ini mesed, keda kaugelt hea sõnaga tervitad. Kriisid toovad tihti inimkonna hea külje esile. Aga kui oled ühes ja samas kohas valdava osa ärkvelole kuajast, siis mitte ainult ei tule
Koroonakevad muudab meie kõikide elu Aino Siebert 31.03.2020 Laul „You’ll Never Walk Alone“ Gerry & The Pace makersi esituses on lohu tuseks ajal, mil meid ümbrit sev maailm on kokku vaju mas. Koroona-viiruse (ametlik nimetus SARS-CoV-2) tekki mine ja levimine on muutnud meie kõikide elu. Kui me ühel kaunil päeval oleme saavuta nud võidu koroona üle, ei ole maailm meie ümber selline nagu varem. Igas kriisis on aga võima lusedki. Peale Teist ilmasõda oli kogu Euroopa, eriliselt Saksa maa, varemetes. Ludwig Erhar dilt, endiselt liidukantslerilt ja sotsiaalse turumajanduse isalt pärineb see ütlus: „Ei ole ühtegi olukorda, kust poleks võimalik tahtejõu ja mõistusega välja tulla“. Teatavasti õnnestus tal organiseerida „majandusime“. Liitvabariigist kasvas tugev heaoluriik, muidugi tänu Marshall-abiplaanilegi. Meie ümber toimuvad inimlikud tragöödiad Kuid praeguste koroona teki tatud majanduskahjude eemal damine on alles tulevikumuu sika. Itaalias on tappev kopsu viirus nõudnud nüüdseks pea et 12.000 inimelu, intensiivosa kondades on umbes neli tuhat patsienti. Kiirelt leviva viiruse
otsustada ilma vileta, kunas tööpäev on läbi, aga ka kuidas ennast siis lõbustada, et mõtteid mujale suunata. Palju sa ikka loed, eemaltvaatajat (alati see sõna meeldinud teleka kirjelda maks) ei soovi lahti lüüa aru saadavail põhjustel. Siinkirjutaja on leidnud, et minevikku sukel dumine on hea antidoot pingete ning murede leevendamiseks. Ajaloolase kõrgharidusega on see kaua olnud nii, aga nüüd lubab arvuti kaudu, virtuaalselt kui soovite nii põgeneda. Elektronpostiga saabus teade, et on võimalik YouTube’is vaa data VEMU ajaloolist filmi „Toidutoojad“ (https://www. youtube.com/watch?v=3JRB-RvCog). See on „humoorikas dokfilm populaarsete eesti toiduäride lugudest ja saatusest nende omanike ja külastajate pilgu läbi“. Pisut vähem kui tunnipikkune video viis mine vikku ja oli samas ka valgustav. Tänu pagulaseestlastele oli sõja järgses Torontos võimalik osta rukkileiba, ka meie ja teiste eurooplaste maitse järgi nii delikatesse kui peenemaid pa garitooteid. 2014. aastal valmi nud filmi rikastavad ajaloolised fotod ning mälestused neilt, kes seda aega mäletasid, ükskõik mis vanuses. Olin ise teismelisena nii
kesk koolis kui ülikooli algaas tail Aadu ja Hilda Pirnsalu omatud Poko poes selliks. Asutajad Potsepp ja Kosenkra nius, esimesed nimesilbid sele tavad ettevõtte nime, olid väga edukad, koguni kolme poega eri linnaosades. Kosenkranius ot sustas pärast kuut aastat ära müüa oma osa ettevõtest, kuid ta tütre mälestused sellest ajast on väga huvitavad. Mäletan ise seda, kuidas enam kui 40 aastat tagasi mõni vanem daam, kind lasti täna mitte meie hulgas, nii et võib järgnevalt kirjutada, oli ülinõudlik. Kas on tõesti tänane leib? Soovin seda pigistada kindlaks tegemaks. Noormees, ärge nii pakse seibe schingist lõigake. (saksakeelseid sõnu tar vitasid pahatihti ainult tõusi kud). Jne. Ei tea, kuidas Pirnsa lud, kes Potsepalt Mt. Pleasanti Poko ära ostsid, suutsid vastu pidada aastaringselt. Mina olin ainult pühade – jõulude ja ülestõusmise – eel ametis, kuna siis oli tõesti rahvast kui murdu. Film kinnitab eestlaste visa dust, kõik pagarid, toidupoodide asutajad pidid elama üle vintsu tusi, enamat kui uue riigi ja keelega toimetulekut. Ning eranditult saavutati palju. Esto Bakery, Poko, Amjärv, Roo neem, ja Tralla, kes asutas Viking Bakery. Viimase ostis
ära sakslaste suur pagariettevõte Dimplfmeier ja alles hiljuti sai suurtes poodides nagu Longo’s ja Metro lettidelt veel ikka Vikingi nimega peenleiba osta. Mõnda aega aga pole seda poo dides näinud. Nagu aupeakonsul Laas Leivat filmis nimetas, pal jud pidasid Rooneeme peenlei ba parimaks, aga teate, iga eesti leib oli ülihea, võrreldes selle „schwammiga“, mida kanada lased sõid. Kondiiter Amjärvel oli samuti kolm poodi, kõik peenetes linnaosades – Yonge’i tänaval, Kolonaadis, Bloori tänaval ning ärilinnakus all-linnas. Proua Amjärve kohtasin lapsena Jõe käärul, tema suvila külastamine oli alati teretulnud, kuna oli ga ranteeritud, et saan oivalist ma gusat mahla kõrvale. Nagu Anu Jõe filmis ütleb, eestlased aga Amjärve alul eriti ei austanud klientuurina, kuna rahakott ei lubanud. Rooneeme Queen’i tänaval asuvat poodi/kohvikut oli lust külastada. Head suppi sai süüa, enne kui leibadega lahkuda. Nagu Toomas Trei mäletab, Amjärv oli esimene, kellel oli paar lauda, kus sai kohvi ja magusat istudes nautida (hetkel võimatu Torontos), Rooneem järgnes. Poko omakorda kasutas juhust, et oli suur keskkool
(üks inimene nakatab kolme järgnevat) ohvreid on nii palju, et isegi matusebüroodel on Bergamos (Lombardia) raskusi matta inimesi, lahkunute mul dasängitamine toimub lähedaste juuresolekuta. See on kohutav inimlik tragöödia. Olukord ei ole parem Prantsusmaal ja Hispaanias. Kuid ikka leidub inimesi, kes ei võta nähtamatut ohtu tõsiselt. Samal ajal, kui Elsass oli juba kuulutatud krii sirajooniks, peeti Freiburgis (Schwarzwald, 30 km piirist) veel koroonapidusid. Nüüdseks on Saksamaa ulatanud abikäe, Itaaliasse saadeti miljon maski ning Itaaliast ja Prantsusmaalt toodi raskelt koroona-haiged ravile.
Sisseoste palutakse teha ainult ühel pereliikmel juba ko dus koostatud ostusedeli alusel. Samas, kui väljas ja apteekides toimib kontaktikeeld hästi, siis poodides, eriliselt discoun terites, unustab teatud grupp reeglid kiiresti. Kuigi Aldi sis sekäigu ees on suured sildid „Ostukäruta sisenemine kee la tud“, siis oli eile enne poe sulgemist vähemalt kümme lugemisoskuseta inimest, kelleni polnud jõudnud keelu mõte. Nad ei ohusta mitte ainult iseenda, vaid ka teiste elu ning pikendavad oma ignorantsiga eriolukorra lõppemist.
sisseostude tegemisel või teiste pakiliste asjade toimetamisel. Ka poed, isegi hulgimüügi kauplused toovad koju tellitud kaupa, maksta saab kas panga ülekande või PayPal’i kaudu. Kuigi Saksamaa ei olnud va rem superdigitaalriik, on äkki avastatud e-koolid, e-kohtu mi sed ja e-koosolekud. Televisioon pakub e-intervjuusid. Vanavane mad suhtlevad oma kallimatega FaceTime’i või Skype’i vahen dusel, ise mängin oma viieaas tase Münchenis elava poja tütrega samuti digitaalselt – nii saavad tema vanemad väikese hingamispausi.
Tugev tervishoiusüsteem ja tsiviilühiskond
Kriisiolukorrad näitavad inimeste iseloomu
Liitvabariigis on seda artiklit kirjutades olukord (veel) kont rolli all. Raske hingamisteede põletiku tagajärjel surnud ini meste arv, praegu veidi üle 500, on hakanud aga kasvama, sest nakatanute arv kahekordistub momendil iga 5,9 päeva tagant. Robert Koch instituudi (RKI) president Lothar Weiler hoitab, et praeguse olukorra jätkudes võib surra kuni 10 miljonit inimest. Seepärast tema korduv palve 82 miljonile kodanikule – püsige kodus, vältige sotsiaalse id kontakte. Kauge ne mine on praegusel hetkel, mil ei ole vaktsiini ega ravimeid, ainukene võimalus koroonast jagu saa miseks. Saksamaal kehtib mõn da aega kõikides liidumaades kontaktikeeld, mis tähendab, et koos võivad väljas liikuda kahe meetrise vahemaaga ainult kaks inimest või siis perekonna liikmed.
Saksamaa tervishoiusüsteemi peetakse üheks maailma pari maks, siin on tunduvalt rohkem intensiivravikohti kui näiteks Itaalias. Kuid juba praegu ei võta mitmed haiglad vastu koroonapatsiente. Raviasutused on tänaseks kaardistatud ja iga inimene võib vaada järele, mil lises kliinikus on vabu kohti. Haiglakohti pakub samuti Bun deswehr, kes aitab samas ka haigete transportimisega. Puu duvaid kaitsevahendeid on oste tud lisaks, mitmed firmad on muutnud oma toodanguprog rammi ja valmistavad nüüd desinfitsiooniaineid, hingamis apraate jms. Juba nädalaid õmblevad usi nad käed puuvillariidest näokaitsemaske. Suur osa kingi takse abivajajatele, osa müüakse minimaalse hinnaga. Naabriabi on tunda igal pool. Riski grup pidele (60+) pakutakse abi
Kriisiolukordades tuleb esile inimeste iseloom. Sakslased võivad olla õnnelikud, et riiki juhivad soliidsed, elukogenud (Järgneb lk. 12)
Digitaalmäng pojatütrega.
Peetri kiriku vastas, sadakond meetrit eemal, kust vabastati lõunatunniks näljaste teismeliste kari. Aadu tegi äripäeviti oiva list rostbiifi ehk loomalihapraa di, mida siis sell masinaga vii lustas ja saiakeste vahele pani. Odavalt müüdud ka, aga suur kogus tähendas ikka head kasu mit. Isegi politsei käis neid ostmas, oli naljakas vaadata, kuidas äkki teismelised neile teed tegid. Pirnsalud kolisid tagasi Ees tisse, kui see kujunes võimali kuks. Rooneem ja Tralla müü sid ettevõtted maha. Aga tühi miku täitsid Eestist tulnud pa garid, toidutegijad Männamaad, Õunapuu ja Veltmannid. Viima ne on ainus, kes veel tegutseb, Ülle on aga kahjuks ainult era ürituste, pidude varustaja. Kui Viia Männamaa Mt. Pleasanti kohviku/pagariäri sulges, kirju tasin repliigi siia lehte, et hakka kas või venela seks. Kuna nii kahju kui see ei ole, parim ruk kileib, mida siin linnas saab, on just nende küpsetatud. Need virtuaalsed hetked, meenutused noist aegadest olid teretulnud. Soovitan soojalt as tuda minevikku, kui tehnika selleks on olemas ja nii tunniks ajaks unustada tänapäeva karme realiteete. TÕNU NAELAPEA
Tervisehoiuminister Jens Spahn. Foto: ©Werner Siebert
Müncheni peajaam teisipäeva hommikul. Foto: Jan Siebert
Foto: Aino Siebert
