Nr. 16
EESTI ELU reedel, 22. aprillil 2022 — Friday, April 22, 2022
5
Kommentaarid ja arvamused
Miks tahab Tallinna linnapea põlistada Lasnamäel Moskva puiestee? Rein Ruutsoo, Tartu ja Tallinna ülikooli politoloogiaprofessor emeritus Märtsikuu lõpus tegi roheliste erakonna esindus Tallinna l innavalitusele ettepaneku anda Kiievi nimi Tallinnas Lasnamäe (rahvasuus Lasna gorski) linnaosas asuvale Moskva puiesteele. Tallinna linnapeale „seltsimees“ ehk sm Mihhail Kõlvartile oli roheliste ettepanek vastukarva. Ta protestis ja teatas (vene keelse Delfi vahendusel), et Moskva puiestee nime ei muu deta. Samas andis ta oma keeldumisele demagoogilised „selgitused“, miks puiestee ümbernimetamiseks polevat justkui mingit võimalust. Esmalt viitas sm Kõlvart „traditsioonile nimetada linna objekte nende linnade auks, mis on sel või teisel viisil Tallinnaga seotud. Need on Tallinna sõsarlinnad või part nerid“. Teiseks polevat „meil tavaks olemasolevaid nimesid ümber nimetada“. https://rus.del fi.ee/statja/96213531/kylvart-ob yasnil-pochemu-moskovs ki y-bul var-ne-budut - p er ei menovyvat-v-kievskiy Mõlemad väited on jultunud valed. Linnapea on ilmselt „unustanud“ Tallinna linna
volikogu äsjase otsuse, mille kohaselt „Tallinn lõpetab sõja tõttu Ukrainas koostöö Moskva ja Peterburiga“. Tallinna linna volikogu mõistis 3. märtsil 2022 toimunud erakorralisel istungil üheselt hukka Vene Föderatsiooni sõjalise agres siooni Ukraina vastu ning aval das toetust Ukraina rahvale. Lisaks otsustati lõpetada koos töö Venemaa omavalitsustega. Pöördumist toetasid kõik linna volikogus esindatud fraktsioo nid. https://www.tallinn.ee/est/ Uudis-Tallinn-lopetab-sojatottu-Ukrainas-koostoo-Mosk va-ja-Peterburiga. Uudise peal kirjas märgitud seletus „sõja tõttu“ on silmakirjalik ja seda sorti kraami leidub rohkesti sm Kõlvarti tekstides. Põhjuseks on Moskva agressioon, kallaletung, mille vastu Ukraina end kaitseb. Tallinna volikogu otsusest järeldub, et Kõlvarti laveerival sõnastusel („ühel või teisel vii sil“) pole mingit alust. Linnapea enda Facebooki postituses (14. märtsil 2022) on mustvalgelt kirjas „Tallinna partnerlinn Kiiev“ https://www.facebook. com/MihhailKolvart. Niisiis peaks Tallinna linnapea enda käsitluse kohaselt olema kõik tingimused täidetud Moskva puiestee ümbernimetamiseks Kiievi nimeliseks. Moskva pole kunagi olnud
Ukraina sõjapõgenikud ja Eesti venelaste hingeelu Sergei Metlev Valdkonnajuht asutuses Eesti Mälu Instituut / Estonian Institute of Historical Memory Järjest rohkem on kuulda, et osa venekeelseid eestimaalasi solvub ja nuriseb. Üldistavalt kõlab see nii: sõjapõgenikele antakse kohe ja palju, aga meile, kes me oleme siin kaua elanud, ei anta ja head sõna ka ei kuule. See võrdlus teki tab muidugi piinlikkust, kuid üritame sellegipoolest asja uurida. 22. märtsil avaldatud järje kordse uuringu järgi toetab 51% muukeelsetest elanikest Ukraina sõjapõgenike vastuvõtmist – peame seda meeles. Ka vaba tahtlike ja annetajate seas on palju vene emakeelega Eesti inimesi. Kui aga vaadelda mainitud probleemi, siis minu väide on järgmine: tegemist on aastaid kultiveeritud diskrimineeritu sündroomi ja Ukraina sõja tege liku ulatuse ning traagika mit temõistmise psühholoogilise tule musega. Inimlikud põhial ged nagu abivalmidus, kaas tunne ja südametunnistus esial gu ei pääse domineerima. Toon
välja kolm selgitavat punkti. 1. Pärast NSV Liidu lagune mist on mõned poliitikudspekulandid ja kohalik Venemaa kontaktvõrgustik üritanud luua mõttemalli, et keskmine vene lane ei pea Eestis isegi üritama mingit edu saavutada, sest kõik taandub väidetavalt vaid vere küsimusele – tõugatakse ee male, isegi kui oled väga tubli ja valdad riigikeelt. Osal kinnistus seetõttu usk, et nad on jäänud ebaõiglaselt mingist hüvest ilma. Paradok saalselt on selle ilmselgelt eks liku mõttemalli omandamine just see, mis ei lase inimesel areneda ja edu saavutada. Muuhulgas on taolise usu produktiks igasuguste isiklike ebaõnnestumiste selgitamine nimekuju või rahvusega, kuigi tegelik põhjus võib peituda näiteks saamatuses või kvali fikatsiooni puudumises, mida saab ennast harides ja uuesti proovides ületada. See punkt sünnitab järgmise. 2. Kuna Ukrainast tulevad venekeelsed ja ukrainakeelsed inimesed, siis paljudel eesti keelt mittevaldavatel või keh vasti valdavatel Eesti inimestel tekib järgmine seos – nad räägivad meiega sama keelt või
taasiseseisva Eesti pealinna „sõsarlinn“ ja nüüd seovad Moskvat Tallinnaga veel üksnes raudteerööpad. Mingiks Tallinna „sõsarlinnaks“ (pole kuulnud, et oleks) võis Moskva saada üks nes mingi okuptsioonivõimude „bumaagaga“ (vene k. paberi ga). Sm Kõlvarti peas elab aga edasi nõuka-aeg. Juba 32 aastat pole okupantide „bumaagadel“ mingit jõudu. Miski ei takista nimetamast Kiievit, keda Eesti praegu kogu südamest ja jõust AITAB, Tallinna sõpruslinnaks. Selleks oleks vaja, et sm Kõl vart teeks lõpu „Lasnagorskile“, st lõpetaks selle linnaosa vene lastest valijaskonna ees puge mise (Lasnamäe elanike enamus toetab Putini sõda Ukrainas). Sm Kõlvarti põhjendus, nagu poleks tänavaid „kombeks“ ümber nimetada, on samuti vale. Tallinnas on viimase saja aasta jooksul sadu tänavaid ja linnaosi ümber nimetatud vt https://et.wikipedia.org/wiki/ Tallinna_t%C3%A4navate_lo end. Okupatsiooniaastail kustu tati Eestile kõige olulise armutu ümbernimetamisega kõik, mis oli seotud Eesti iseseisva riiklusega. Eesti poliitika ja kul tuuri suurkujude nimelistele tänavaile anti enamasti puna mõrt sukate või veriste kätega tsaariarmee kindralite nimed. Näiteks sm Kõlvarti kabineti aknast paistev Kaarli puiestee sai 1941. a Karl Marxi nime. 1950. a nimetati Marxi puiestee Suvorovi nimeliseks, see oli mees, kes surus veriselt maha Poola vabadusvõitluse ja põle
tas maha Varssavi vanalinna. Pärast nõukogude impeeriumi kollapsit andsime Tallinnale tema ajaloo tagasi. Nii on Tallinnas taas Kaarli puiestee ja paljud teised taastatud ajaloo lised, originaalsed tänavanimed. Sm Kõlvart, kes eitab nõu kogude okupatsiooni ja tahab põlistada Moskva tänavanime, esitab argumente, mis toetuvad väljamõeldistele. Linnapea võiks oma tänase asukohamaa ajalugu siiski tunda vähemalt algelise mal tasemel. Kõige hämmasta vam on tema kõnepruugis pidev viitamine mingile „meile“. Kes on see „meie“? Kelle nimel väitleb sm Kõlvart? Tema au toritaarne kõneviis on demagoo giline. Milline on see „traditsioon“, mis „meil“ kehtivat!? Mina olen ajaloolane, olen elanud Eestis kolmveerand sa jandit, kuid mul pole taolistest „traditsioonidest“ aimugi. Tal linna linnapeale võiks seepärast siinkohal meenutada tuttavat vene kõnekäändu, et „oma reeg litega ei tulda võõrasse kloost risse“. Eestlased mäletavad hästi, et kõige „ümbernimetamine“ oli üks okupatsioonivõimu põlista mise ja Eesti elu koloniseeri mise alus. Moskva jt vene nimedega muudkui laiutati, näiteks Viini saiakestest said äkki Moskva saiakesed, kohvik „Kultas“ sai nimeks „Moskva“ kohvik, see asub Tallinna peaväljaku ääres Vabaduse väl jakul, mis omakorda nimetati ümber Võidu väljakuks jne. Moskva puiestee nime panid
sarnast keelt, kuid on siin elanud vaid mõned nädalad ja juba ümbritsetud ühiskonna enamuse hoole ja tähelepanuga. Ja neilt ei nõuta kohe riigikeele oskust! Sõjapõgenikega seostatakse rahulolematust Eesti keelepolii tikaga, maakeeli: soovimatust või suutmatust eesti keelt oman dada. Võib küsida, kuidas nii võib? Kuidas saab tervemõis tuslik inimene võrrelda oma probleeme heaoluriigis Eestis pommirahe eest, kaks last süles, põgeneva ema kannatustega? Kuidas saab sellises olukorras nõuda sõjapõgenikult eesti keele kohest valdamist? Siin kohal tuleb mängu kolmas faktor. 3. Eespool tsiteeritud uuring ütleb: Eesti kanaleid usaldab sõjateema kajastamisel 39% muukeelseid, Venemaa kanaleid usaldab 27%. Ehk jämedalt öeldes on ligikaudu kolmandik kindlalt Vene meedia haardes. Siis on veel mingi protsent selli seid inimesi, kes kahtlevad nii lääne kui ka Venemaa käsit lustes. Teisisõnu, ligikaudu kolman diku jaoks Mariupoli lauspom mitamist ei ole, Ukrainas on käimas „erioperatsioon“, Ukraina on „kaheksa aastat tapnud Donbassis lapsi“ ning seal on neonatsid, keda tulebki jõuga maha suruda. Sellel kolmandi kul, kuhu kuuluvad valdavalt inimesed vanuses 50+, on side
meid oluliselt kainemalt ja inimlikumalt mõtlevate grup pidega – kas või oma laste ja lastelastega. Kui uskuda Moskva pakutud alternatiivset reaalsust, siis tekibki justkui õigustatud küsi mus – mida põgenikud siin tee vad? Kas need on ikka sõja põgenikud või hoopis ma jandusmigrandid ja „banderov laste“ sõbrad? Ja ega me neid ukrainlasi eriti ei usalda ka, sest on olemas head ukrainlased, kes tervitavad „erioperatsiooni“ ja halvad ukrainlased, kes seda ei tervita. ••• Selliselt mõtlevate inimeste traagika on selles, et nad ei mõista, et lisaks pea kõigile ukrainlastele vihkavad praegust Venemaad kogu südamest ka miljonid Ukraina venelased. Nende traagika on ka selles, et nad ei suuda uskuda, et Vene maal saavad olla mõrvalikud, kuritegelikud motiivid ning et Putini otsuste tõttu on muu tunud negatiivselt vene rahvuse staatus maailmas. Kui need kolm punkti elavad täisväärtuslikku elu ühe inime sed peas, siis inimlik kaastunne sõja eest põgenevate laste ja naiste vastu päriselt ei käivitu või käivitub suure viivitusega. Võib öelda, et Moskva propa ganda on Ukraina olukorraga seoses teinud teatud inimeste inimlikkusele kohaliku tuimes
okupatsioonivõimud 1981. a kolonistidele rajatud linnaosa ühele tänavale. https://et.wikipe dia.org/wiki/Moskva_puiestee. Põliselanike arvamust muidugi mõista ei küsitud, seda ei teinud nõukogude uusasukad kunagi. Eesmärgiks oli luua keskkond, kus kolonistid võiksid ise end võimalikult „koduselt“ tunda. Moskva puiestee nimi on o kupatsioonipärand ja selle püsimine, veelgi enam soov seda nime põlistada, peegeldab mitte ainult Kõlvarti, vaid ka varem Edgar Savisaare juhitud keskerakondliku linnavalitsuse meelsust. Okupatsioonijärelmite põ listamine on sm Kõlvartile olnud eriti südamelähedane. Nii on linnapea olnud ka Putini neo-imperialistliku „Vene Maail ma“ (vene k. Russki Mir) laiu tamise innukas eestkõneleja ja juurutaja. Vaevalt oli „Vene Maailma“ loomise ukaas Mosk vas Putini poolt allkirjastatud, kui sm Kõlvart hakkas Tallinnas Moskva raadiost koordineeritud „totaalse diktandi“ patrooniks. Loodan, et see varjamatult revanšistlik, Vene impeeriumit taastav kava on nüüd Ukraina sõja tõttu lõplikult ajaloo prügikastis. Loodetavasti ei püüa isegi sm Kõlvart seda veel Eestis iga hinna eest elus hoida. Äärmiselt piinlik on tõik, et Moskva revanšipoliitika käe pi kendus ning täideviija on samas Jüri Ratase asetäitjana Keskera konna aseesimees. See iseloo mustab kõnekalt Keskerakonnas valitsevat mõtteviisi ja moraali. (Järgneb lk. 12)
tuse, mis on liidetud 30 aastat kultiveeritud kompleksidega. Tuleb arvestada, et pika aja jooksul tekkinud psühholoogi line seisund ei taandu kiiresti. Psüühika asub end kaitsma – loobumine isiksust poliitilise sisuga täitvast ideoloogilisest vedelikust toob kaasa eksistent siaalse vedelikupuuduse, mis võib avalduda nii vaimse kui ja füüsilise kollapsina. Kuna prae guse Venemaa kokkuvarisemine on vaid aja küsimus, siis vari sevad kokku ka nende inimeste maailmapildid ning ammune lootus, et kord hakatakse neid taas „respekteerima“ sellistena nagu nad on. Aitab kolm põhiasja (muidu gi on neid lahendusi veel hulga nisti): sellise sotsiaalse ja õigus liku keskkonna loomine, kus agressioonisõja õigustamine või toetamine või avalik putinilem belisus ei ole grammigi tole reeritud ehk signaal selle kohta, mis on Eesti ühiskonna tegelik hing; Ukraina sõja tõe ja Putini režiimi kuritegelikkuse jäära päine sisse viskamine aknast, uksest, ventilatsioonist ja vee kraa nist ehk jäärapäine enese kriitikale suunamine; noorte päästmine keeleliselt segregeeri tud ja umbsest koolisüsteemist ehk koolihariduse reform ja eraldiseisva vene koolisüsteemi ärakaotamine.
