6
EESTI ELU reedel, 22. aprillil 2022 — Friday, April 22, 2022
Nr. 16
Uus ja traditsiooniline sulandavad kokku: Kristjan Randalu Torontos Kati Kiilaspea Teisipäeva, 12. aprilli õhtul oli tunda põnevil atmosfääri ajaloolises Heliconian Club’is Yorkville’i piirkonnas, kuhu inimesed olid kogunenud peale kahte aastat jällegi livemuusikat kuulama-vaatama. Esineja oli tuntud klassikaline ning džässpianist Kristjan Randalu. Kontserdi fookus oli tutvustada Randalu ühte hilisemat plaati ,,Absence“, kuid kava ei piirdunud ainult paladega plaadilt; olid ka mitmed huvitavad tuntud Ees ti lugude interpretatsioo nid. Aga koht mängis ka rolli kontserdi õhkkonna tekita mises. Heliconian Club on esinemispaigaks kohandatud ajalooline puitkirik, mis andis just sellise traditsioonilise ning natukese iidse hõngu muusikale juurde. Niimoodi oli eriti hea nautida ja mõelda sellele, kuidas muusik sulatas oma palades uue ja vana mõnusalt kokku. Kohe sellest momendist, kui Kristjan lavale tuli ning esimest fraasi mängima hakkas, oli tun da sellist uuendatud energiat, mis tõi palad veelgi rohkem ellu kui harilikult. Muusik ise nime tas, et see energia tuli suuremas osas sellest, et saab lõpuks ometi jälle korralikult inimeste ees esineda peale paari aastat. Koht ja akustika ainult tugev dasid seda energiat ning tunnet. Kava algas huvitava tehnika ga, kus pianist pizzicato-stiilis tõmbas näppudega klaverikeeli, tekitades huvitava viiuli moodi kõla koos klaveril mängitud nootidega. Kristjani muusika läbi tulebki selline huvitav ka hesus välja: selles on abstrakt sus ja dissonants, mis tõmbab kuulaja ligi ning viib mugavus tsoonist välja, kuid see disso nants laheneb varsti, lubades kuulajal pala edasi nautida mõtisklevalt ja jällegi mugavalt ning rahulikult. Selline teema esineb mitmes tema tükis ja on tõesti huvitav. Esimene pala oligi kutsutud ,,Peace of Mind“ ehk siis vii dates sobivalt sellele ,,lahkheli“ lahenemisele, taastades rahuliku meeleolu. Kava jätkus looga
Kristjan Randalu.
,,Partly Clouded“, milles sai kohe ette kujutada, kuidas dis sonantsed akordid viitasid tu medatele pilvedele, mis hak kasid katma selget taevast, mida oli kuulda positiivses ning peaaegu helges meloodias sa maaegselt. See ongi veel üks huvitav teema Randalu loomin gus, iga laul paneb kuulaja ettekujutusvõime tööle ning hakkabki peaaegu filmistseen silme ees mängima muusika saatel. Ja veelgi huvitavam on see, et klaverimängija ise nagu kuulaks või näeks pilti oma peas ja see pilt tema silme ees justkui kandubki edasi läbi tema muusika kuulajani; pealtvaataja peaaegu näeb, kuidas ta ette kujutusvõime töötab. Hiljem tuli lavale koos Kristjaniga musitseerima koha lik tuntud saksofonimängija Mike Murley, kes on võitnud mitmed JUNO muusika auhin nad Kanadas. Murley mängis mitmes järgmises palas kaasa, kuid paar lugu avaldasid eriti muljet. Esimene selline oli Uno Naissoo ,,Hiirejaht“, mis oli originaalselt lastelauluna kirju tatud. Oli huvitav kuulda, kui das traditsioonilisemat tükki tehti ümber džässistiilis läbi kütkestavate akordide klaveril ning sünkopatsiooni sopransak sofoni meloodias. Jällegi oli kerge ette kujutada, kuidas väikeste hiirte jalad põrandal kiiresti jooksid ringi läbi kiire meloodia ning staccato-nootide. Veel üks Murleyga koos esita tud pala, mis paistis silma, oli ,,Rignana“ – üks Randalu vanem omalooming, mis oli inspireeri tud tema Toscanas, Itaalias vee detud ajast. Selles oli Murleyl lüüriline ja meloodiline osa tenorsaksofonil ning tekkiski selline sume ja nauditav õhk kond saalis. Aga ehk kõige huvitavam ning meeldejäävam oli viimane lugu, mis oli jällegi traditsiooni line eesti pala ,,Igaühel oma pill.“ Kontsert ei oleks saanud sobivama lauluga lõppeda, oli ilus ja südamlik tunnustus Eestile ning meie kõigi kodu maale. Pala algas jällegi klaveri keelte tõmbamisega, mis tekitas sellise tunde justkui kan nel mängiks ning saksofoni
Foto: Peeter Põldre
Rahvusvaheliselt tunnustatud jazzpianist Kristjan Randalu esines 19. aprillil Heliconian Place’is koos Kanada saksofonivirtuoosi Mike Murleyga. Foto: Paul Kiilaspea
meloodia oli sellist rõõmu täis, et kõikidel oli hea tuju. Nii lõppeski esinemine lootusliku muljega, just nagu eesti keeles öeldakse ,,nägemiseni“ ehk ,,nägudeni“ – näeme varsti jälle. Oli tõeliselt nauditav kontsert ja oli näha ning tunda publiku energiast pärastpoole, et tuju oli kõikidel laes. Kristjan mängib täieliku täpsusega, kuid on
näha, et ta on ise muusikast, mida ta esitab, sissevõetud, ning naudib seda ja niimoodi tekitab ki ta igas kuulajas tõelist rõõmu ning mõnu. Võiks isegi öelda, et kohati tuli ka selline medi teeriv tunne peale ta palasid kuulates, kus sai oma mõtetega olla rahus, aga ka samal ajal lasta ennast viia muusikalisele rännakule tema meloodiate ning
akordide saatel. Nii lahkusidki inimesed lootuses ning juba oodates järgmist korda, kui Randalu tuleb esinema. Suur tänu Estonian Music Week’ile ning VEMUle toetuse ning korraldamise eest. Jälgige EMW ja VEMU veebilehti ning sotsiaalmeedia kanaleid, kust saate teada edaspidistest üritus test!
Näitus „Ukraina rindefotograafia“ jõuab VEMUsse Reedel, 6. mail kell 17 avatakse Tartu College’is Ukraina sõda dokumenteeriv fotonäitus, mille autorite hul gas on sealsete kohalike nimede kõrval ka üks Eesti fotograaf. Näitus jõuab Toron tosse tänu kuraator Kateryna Radchenkole Ukrainas ja Okapi galeriile Tallinnas, kus näitus avati 9. märtsil. Näituse algseks tõukejõuks oli Okapi galerii tihe koostöö Ida-Euroopa regioonis ja Ukraina fotokogukonna pöör dumine välismaiste kolleegide poole leidmaks toetust. 24. veebruari varahommikul alustas Venemaa täismahus sõja list invasiooni Ukrainasse, nimetades seda ,,demilitariseeri mise erioperatsiooniks“. Ilm selgelt on aga tegu sõjaga keset Euroopat. Vene vägede raketi löögid tabasid rahumeelseid Ukraina linnu erinevatest suun dadest, sealhulgas ajutiselt oku peeritud Donbassis, Krimmis ning kaguregioonis. Sihtmär kide hulgas polnud üksnes mili taarobjektid, vaid ka elumajad ja lasteasutused. Vene rünnaku alla langes ka Ukraina ja kogu Euroopa suurim tuumaelektri jaam Zaporižžjas. Tänaseks on sõda kestnud juba kaks kuud. Selle aja jooksul oleme koge nud ukraina rahva ja võitlejate uskumatut vaprust ning vanku matut vastupanutahet, aga ka Putini režiimi ja tema sõdurite räiget vägivalda tsiviilelanike suhtes. Ukrainast on põgenenud ligi viis miljonit inimest, kellest Eestisse on jõudnud enam kui 30 000.
,,Ukraina fotograafid teevad linnatänavatel vapralt oma tööd. Täna pole nad mitte üksnes pro fessionaalsed ajakirjanikud ja dokumentaalfotograafid, vaid eelkõige kodanikud, kes püüa vad pildile nii armsaks saanud ja vene vägede poolt hävitatud paiku kui inimesi, kes seisavad kartmatult oma maa, kodude ja perede eest. Veelgi enam – ukrainlased võitlevad täna rahu eest terves Euroopas,“ kommen teerib Kateryna Radchenko, Rahvusvahelise Kaasaegse Foto
graafia Festivali Odessa Photo Days direktor, kes otsib aktiiv selt võimalusi kohaliku olukorra kajastamiseks rahvusvahelisel kultuuriareenil ja on ka käesole va näituse kuraator. ,,Fotograa fia on võimas vahend näitamaks tõelist ja tegelikku olukorda siin, otse Euroopa südames.“ Fotodel võib näha purustatud munitsipaal- ja tsiviilhooneid, sõidukeid ja sildu; sõdureid ja tavakodanikke kõikvõimalike relvade ja Molotovi kokteilide (Järgneb lk. 12)
