12
EESTI ELU reedel, 21. mail 2021 — Friday, May 21, 2021
Nr. 20
Pilk minevikku
Hüvasti, Geislingeni Eesti Gümnaasium (3) Arved Plaks (VII lend) (Algus EE #18 7. mai 2021) Atlandi ookeani ületamine 11. märtsil tõstis 16 000 tonnine U.S. S. General C. H. Muir ankru ja sellega katkes meie füüsiline ühendus Euroopa mandriga. Laeval oli ligi 1000 põgenikku teel „uude maailma“, mina ja mu vanemad kaasa arvatud. Laev liikus mööda Weseri jõge avamere poole. Bremerhaveni sadam jäi kauge male ja varsti olime suures lahes. Meile tulid vastu kala paadid. Rannas olid suured paagid ja tuletornid näitasid teed. Lainetus oli nii väike, et laev ei kõikunud. Sööklas oli toit küll hea, aga järjekord, et saali saada, oli tülikas. Järgmisel päeval sain juhuslikult tööle ohvitseride kööki ja seal oli toit veel parem. Ükskord sain isegi jäätist, mis mulle sellel ajal oli suur haruldus. Olin tööl 9 tundi päevas ja nii läks aeg kiiresti. Peamiselt seisis töö nõude pese mises. Peakokaks oli taanlane, kellega rääkisin saksa keeles. Mäletan, et kui ma midagi valesti tegin, siis ta ütles, et sakslased tegid ka nii ja selle pärast kaotasid sõja. Peale tööd läksin otse magama, halli, mida jagasime isaga 243 teise sõidu kaaslasest mehega. Ema ma ei näinud terve sõi du ajal. Mehi ei lubatud minna naiste halli. Räägiti, et laeva ahtris tunti laeva lainetust rohkem, nii et naised olevad enamuses olnud merehaiged terve sõidu ajal. Teisel päeval pärast sõidu algust möödusime Doverist – valge kivine rand selgesti näh taval. Lahkudes oli õhusoojus 49 F, aga päev hiljem tõusis 70 F peale. Arvestades, et oli
märts, oli see soe. Ilma soojen das ju Golfi hoovus. Lained olid vast kahe meetri kõrguses enamuse reisi ajal. Kui lähenesime oma siht kohta muutus ilm külmaks, sest laev oli nüüd Gröönimaa ja Kanada vahelise mere vooluses. Lained tõusid. 19. märtsil oli lainetuse haripunkt. Tuule mõõt oli 10 palli. Lühikeseks ajaks oli see isegi 12 palli, mis tähendab, et olime tormis. Lained olevat olnud 30 meetrit kõrged. Kord läksin laeva tagaotsa, kust vaadates laeva nina, näis see vajuvat mere horisondi alla. Laev ägises ja ragises. Iga kord, kui laeva nina vajus alla, oli tunne, et enam ta üles ei tule. Igavik näis möö duvat, enne kui tõusis jälle. Hiljem seletati, et meie laeva tüüp oli ‘Liberty’. Seda tüüpi laevu ehitati massiliselt ja kiiresti. Seletati, et mõned neist hukkusid sellest, et keevitatud plaadid ei pidanud vastu tormi des ja laevu oli läinud pooleks. Kuid õnneks selle reisi ajal ma seda ohtu ei teadnud. Kuid 21. märtsil kahanes lainetus ja ilm läks ilusaks. Nägin palju kalapaate. Ranna valve-paat peatas laeva ja vist kontrolliti pabereid. Kell pool neli oli näha sinetava taeva piiril maad, siis kiriku torne. Veemärkide pidi sõitis laev Hudsoni jõe lahte. Udust ilmusid suured pilvelõhkujad, oli vaimustav vaade. Siis ilmus suur naisterahva kuju, kes hoi dis tõrvikut. Üteldi, et oli vaba duse sammas. Inimesed tekil vaatasid hämmastusega linna kummalgi pool laeva. Empire State Building domineeris vaa det. Kell viis läks laev ankrusse; 3914 miiline sõit oli lõppenud. Vaade linnale oli isegi rohkem hämmastavam pimeduse saa budes, kui ehitiste aknad olid valgustatud. Järgmisel hommikul kell 9 libises laev oma dokki, vist ‘Pier #34’. Kui pagas oli laevalt maha laaditud, lubati laevalt lahkuda. Astusime kõvale maale pärast 10-päevast kõikumist ja loksutamist. Oleks pidanud midagi erilist tundma sellel ajaloolisel hetkel, aga kohe oli vaja oma kompse otsida tuhande teise reisija omade hulgast segamini kail. Viimaks Ameerikas
Vabadussammas.
Olime nüüd hiiglasuures hal lis kaarega katuse all. Rahvas sagis ringi. Kui viimaks olime
New Yorgi sadam ajaloolisest failist.
Ikka veel 1949, sain 16 aastat täis, sain sõiduloa ja ostsin $200 eest 1934. a Fordi. Foto on võetud me Danbury korterimaja taga, kuhu kogunesid Vabariigi aastapäevaks just saabunud eestlased.
leidnud oma kasti ja kogunud oma kohvrid selle juurde, kutsus isa tolliametniku meie juurde. See uuris ankeete, mis isa oli täitnud laeval, nagu nõuti. Isa muretses, et võib se keldusi tulla tema väärtusliku margikoguga. Ankeedile ta oli pannud, et tal on margikogu, väärtusega 600 marka. Tege likult oli see väärt paarküm mend korda rohkem. Ta ju ko gus postmarke Esimesest maail masõjast saadik. Ametnik küsis, kus on see margikogu ja isa näitas kastile. Kangutasime selle naelatud kaane lahti ja ilmsile tuli mu algeline vahetusmarkidega ribaraamat. Ametnik vaatas muiates isale otsa, tem beldas me ankeedi ja käeviipega näitas, et võime lahkuda. Halli ukse juures tundis isa ära me sponsori, proua Margaret Cardozo. Teretasime kiiresti, sest tal oli taksi tänaval meid ootamas, ajamõõtja käi mas. Leidsime kärumehe, kes laadis kõik, mida me siin maail mas omasime, proua Cardozo
taksiautole. Meile autos ruumi ei jätkunud. Proua Cardozo andis autojuhile ta koduse aadressi ja see kihutas minema. Isa jäi ahvatlusega autole järele vaatama. Vist mõtles, kas kuna gi veel näeb oma margikogu. Seisime nüüd abitult me sponsori kõrval New Yorgi täna val, oodates, mis juhtub järg miseks. Sõiduautode lärm oli suur, meid ümbritsesid kohuta valt suured ehitised – kõik oli nii võõras ja hämmastav. Varsti laskusime rahvamölluga koos allmaa-raudtee-jaama. Astusime rongile ja varsti kihutas see tun nelisse, rattad metalliselt kriik sumas. Katke sellel hetkel minevikuga oli täielik. Olin uue elu astmel. Epiloog Eelnev põhineb mu viimas tele sissekannetele mu eesti keelsesse päevikusse. Seda päe vikut hakkasin pidama ajast, kui mu Berchtesgadeni laagri alg kooli õpetaja proua Kopper mann mulle selleks sobiva
raamatu soetas. Juhtus ka nii, et viimaste sissekannetega sai mu päevik täis. Oli ühe ajastu lõpp mitmest küljest. Algas uus elu. Kõik, millega olin saanud koduseks DP-laagris, oli nüüd minevikus. Nüüd oli uus keel, olid uued elukombed ja uued võimalused. Sellest peab kirjutama eraldi. Esimene kontakt ühe Geis lingeni inimesega oli, kui mu gümnaasiumi usuõpetaja õp. Johannes Aarik kirikuteenistusi tuli pidama me uues elukohas Danbury’s, väikesele eestlaste ühiskonnale. Kolm aastat pärast saabumist astusin Connecticuti riiklikusse ülikooli, kus kohtasin esimest korda endisi kaasõpilasi: Feliks Viro (III lend), Õie Pihel (VI lend) ja Ylo Anson (IV lend). Pideva kontakti kaasõpilastega taastasin alles siis, kui kolisin perekonnaga Seattle’isse 1978. See oli, kuidas ma oma vane matega Geislingenist USAsse tulin.
NOORTE NURK
Minu lemmiksõna eesti keeles
meeldib, kuidas see kõlab.
Minu lemmiksõna eesti keeles on liblikas, see on just nii ilus ühe ilusa looma jaoks. LAURA ••• Suvi on mu lemmiksõna, sest see on mu lemmik aastaaeg. Suvel tavalisest lähen Eestisse ja siis näen oma peret, kes seal elab. Suvel ka on soojad ja päikselised ilmad ja saab kaua õues olla. Saab rannas käia ja saab ujuda meres. Saab ka ratastega sõita ja sporti õues teha. Suvel ka on suvevaheaeg, kus saab puhata ja hommi kul sisse magada. Sellepärast on suvi minu lemmik eestikeelne sõna. LIISA ••• Minu lemmiksõna on ,,liblikas“, sest iga kord, kui minu Kanada kooli sôbrad küsisid, et ma ôpe taksin nendele eestikeelse sôna, ma alati valisin ,,liblikas.“ See kôlab ilus ja kôik teavad kohe, mis on liblikas. SOPHIE ••• Kui peaksin valima, mis on mu lemmiksõna, oleks see: ,,Krüp tovaluuta“. See on minu lemmiksõna mitmel põhjusel.
••• Minu lemmiksõna eesti keeles on kuuüür, sellepärast et see on üks lahe sõna. STEN ••• Minu lemmisõna eesti keeles on kilpkonn, sellepärast et mulle meeldib see loom. ISABELLE ••• Minu lemmiksõna eesti keeles on üks, sest see on lühike ja täpitähega. FELIX ••• Minu lemmiksõna eesti keeles on rahvas, sest minu parimad mälestused on need, kus sain oma keelest kogeda. LUKAS ••• Minu lemmik eesti sõna on ,,sünnipäevanädalalõpupeo pärastlõunaväsimus“. See meeldib mulle, sest see on eesti pikem sõna ja see tähendab, kuidas inimene on väsinud peale lõunat nädalava hetuse sünnipäeva peo päeval või midagi sellist. Ma ei arva, et me kunagi kasutaks seda sõna, aga see on ikka mu lem mik. IMBI
Mulle meeldib see sõna, sest see sümboliseerib paljusid asju. Krüptovaluuta tähendab ,,cryp tocurrency“, mis on elektroo niliselt kasutatav müntide tüüp. Minu jaoks tähistab see sõna minu armastust ja ambitsioone rahanduse ja investeerimise vas tu, mis on minu hobi. Mulle meeldib see sõna ka seetõttu, et krüptovaluuta võiks olla tulevik ja see, kuidas inimesed oste teevad – see kujutab endast mängu muutvat kontseptsiooni, mis võib potentsiaalselt muuta meie eluviisi. Minu arvates on see väga huvitav ja lahe. STEPHEN ••• Minu lemmiksõna eesti keeles on muna, sellepärast et see on naljakas. MAXIM ••• Mõmmi on minu lemmiksõna. See on minu karu, mis ma sain, kui ma olin beebi. See oli minu esimene kaisuloom ja mul on teda veel tänaseni. EMMA ••• Minu lemmiksõna eesti keeles on pilv, sellepärast et mulle
ELIISE
