4
EESTI ELU reedel, 5. juunil 2020 — Friday, June 5, 2020
Elva Palo: ,,Kunstiteraapia kui ühenduse kunst“ Elva Palo on magistrikraadi ga psühhoterapeut ja kunsti terapeut, olles õppinud seda ala koolides Kanadas ja USAs. Tal on oma teraapia stuudio ja ta pakub kunstite raapiat erinevate vajadustega inimestele, individuaalselt ja gruppides. Tegemist on laiau latusliku professiooniga, mis aitab igas vanuses ja igas eluetapis olevaid inimesi – Elva on töötanud nii kooli laste kui hooldekodude elani kega, samuti erinevate tervi seprobleemide all kannatavate inimestega. Elva, kes on Eesti Kunstnike Koondise Torontos (EKKT) president ja instruk tor Toronto Art Therapy Institute’is (TATI), tutvustas heal meelel seda eriala ka Eesti Elu lugejatele. Ta alus tas sissejuhatusega, millele järgnes lühike personaalne lugu ,,ühenduse kunstist“ (,,the art of connection“). Inimestele on omane vajadus ennast väljendada. Kõik kultuu rid tunnustavad kunsti – läbi muusika, kirjanduse, luule ja kujutava kunsti saavad inimesed tunda end ühendatuna. Vii ma sed kolm kuud on COVID-19 pandeemia tõttu meie sotsiaalset läbikäimist muutnud. Paljud on intuitiivselt pöördunud loomin gulisuse poole, et saada heaolu tunnet ja fookuse suunamist tei sale, samal ajal kui ümbritsev maailm tundub ebakindel. Möödunud aastal tegi Elva erinevates tehnikates kunstite raapia-töö nimega ,,Watershed“, mis sisaldas ka tema isa metal likunsti. Elva sõnul aitab see olla tal ühenduses isaga, näi dates sümboolselt ka tema enne-ja-pärast-dementsust kul tuurimälestustega kunstniku ja vanemana. Täna lisab pealkiri ,,Watershed“ veel ühe raske
tähenduse: külastused tema hooldekodusse enne COVID-19 ja praegu akna tagant. Mis on kunstiteraapia? See on eriline professioon, mis ka sutab loomingulist protsessi psühhoteraapias. Kunstiterapeut aitab inimestel tuua välja nende tundeid, rahustada ärevust, töötada läbi leina ja abistada füüsiliste, meditsiiniliste ja kognitiivsete raskuste korral. Kunstiteraapia ajalugu on enam kui sajandipikkune: juba 1915. a. märkasid USAs üks psühhoanalüütik ja üks kunstiõ petaja, et kunst oli täienduseks meditsiinilisele ravile. Õpetaja märkas ka, et kui mõnel lapsel oli raske õppida ja neile või maldati vaba aega, et joonistada või maalida, olid muutused kohe näha: kunst oli lastele ra hustav ja nad said taas paremini tööd teha. Üks Inglismaa psüh hiaater märkas 1930-ndatel aastatel, et raskesti haiged pat siendid, kes kannatasid näiteks tuberkuloosi või difteeria all ja pidid olema isolatsioonis, said abi loomingulisest tegevusest: see tõstis nende meeleolu ja aitas stressitaset vähendada. Teadlased hakkasid uurima nii täiskasvanute kui laste hul gas, kuidas kasutada kunsti teraa piat erinevate seisundite puhul. Selgus, et sellest on abi näiteks paljude mentaalsete seisundite korral. Arstid ja psühholoogid hakkasid vastavas valdkonnas suuremat uurimus tööd tegema ning ajapikku sai terve professioon suurema staatuse, eriti haiglates. Laial daselt hakkas see arenema 1940-50-ndatel aastatel: arstide huvi ja respekt selle vastu oli suur. Ja selle ala populaarsus kasvab: kuna inimeste elu on aastakümnetega palju kiiremaks läinud, siis on hakatud suurt
Elva töö ,Watershed“, mille ta tegi möödunud aastal. Sõnal ‘watershed’on inglise keeles nii füüsiline kui metafooriline tähendus, tähistades veelahet kui ka asjaolude muutust. Foto erakogust
Elva Palo ja tema isa Elmars Gelzins, kes on Eesti Kunstnike Koondis Torontos (EKKT) toetajaliige. Foto erakogust
rõhku panema just emotsio naalsele poolele. Tänapäeval on kunstiteraapia rangelt reguleeritud elukutse. Inimene, kes sellega Ontarios tegeleb, peab olema läbinud vastavad koolitused ja olema Registered Psychotherapist (RP) ja tema määratlus on Registered Canadian Art Therapist (RCAT). Selle saavutamiseks peab lisaks akadeemilisele koolitusele näi tama nii õppepraktikat kui väitekirja, et ollakse töötanud inimestega, omades praktilist kogemust. Elva saavutas esimese vas tava kraadi York University’st, graduate diplomi Toronto Art Therapy Institute’ist ja Master of Science kraadi Nazareth College’ist (Rochester, NY). Esimese interniaasta töötas ta ühes koolis 8-12 aasta vanuste lastega ja teise täiskasvanutega, valides hooldekodu, kus erine vate terviseprobleemidega ini mesed. Seal ta nägi, kuidas kunst aitas neil vanu asju läbi töötada, mis oli talle suureks abiks edaspidises töös. Aga miks just kunst? „Mina ei ole kunstnik, ma ei oska joonistada,“ on Elva sageli kuulnud öeldavat. Ta toob näite: kui aga joonistab laps, ei mõtle ta kunagi tulemuse peale, vaid väljendab oma isiklikke mõtteid – ja see ongi eesmärk, mida soovitakse saavutada. Näiteks väljendades oma mõtteid just sel päeval ja momendil: see on kui üks värav, kust sisse minnes saab alata diskussioon. Kunst on üks tee avada ust, et hakata asju läbi rääkima, tuues välja, mis on probleem. Kunstiterapeut on inimene, kes on justkui giidina kõrval, räägib Elva. Inimene vaatab oma tööd ja kõneleb, mis mõt ted ja tunded tal tekivad – ta ise on interpreet, rääkides terapeu dile, mida miski tähendab, pak kudes iseendale sissevaadet. Elva ei küsi inimeselt otseseid küsimusi ega uuri midagi, aga aitab tal end väljendada: näi teks, et ma näen siin pildil üht puud, üht maja, kas siin on üks teine inimene ka...? Või näiteks on inimese pildil üks maastik. Elva püüab siis edasi minna, küsides ettevaatli kult, et kas sa oled seal kunagi käinud, kas keegi oli sinuga
koos... Tihti tuleb välja, et see oli üks moment, kus inimese elus midagi muutus. Siis saab terapeut inimesega sellest rää kima hakata. Inimesel peab tekkima tera peudiga ka terapeutiline suhe – ta peab uskuma, et nad saavad koos selle tee läbi käia, aega mööda ja ettevaatlikult. Kõige tähtsam on, et inimene ise hak kab aru saama, kuidas see on temale abiks. Ei jääda mõtlema selle ühe asja või momendi peale, vaid kuidas saab hakata nüüd teistpidi liikuma. Kunst aitab inimest ka n-ö paigal hoida, fokuseerida, rahu neda – näiteks kui hakatakse lii ga palju mõtlema ühele asjale. See aitab tasandada emotsiooni, mis on vahel liiga intensiivne. Elva töötab inimestega nii in dividuaalselt kui gruppides. Grupp koosneb tavaliselt kahek sast inimesest, kaks tundi korra ga. Seal ei kritiseerita kunagi üksteist, vaid pakutakse tuge ja terapeut jälgib ka, kuidas oma vahel suheldakse. Grupitöös on Elva märganud, kuidas loomin gulisus ja empaatia on omava hel seotud. Kunstiga tegeledes inimesed tihti kohe tunnevad midagi ja alati ei peagi midagi rääkima. Vaataja jällegi võtab sealt seda, mis on tema jaoks tähtis. Nii nagu igal inimesel on oma käekiri ja allkiri, on ka igaühele omane, kuidas väljen dame ennast kunstis. Kes eelis tab pliiatsit, kes suuri värve, kes teeb töö kiiresti, kes jälle töötab pikalt detailide kallal – ka see räägib inimese erinevatest iseloomujoontest. Samuti on Elva töötanud vähikeskuses, kus inimesed on raske haiguse tõttu emotsionaal selt väga haavatavad. Kunst on neile hea, aeglane ja ettevaatlik tee, respekteerides nende olu korda. Omaette teema on aga töötamine inimestega, kes on raskete haiguste tõttu kaotanud nägemise või käe liikumisos kuse. Siis tuleb muuta tööta mise tehnikaid. On olemas igasuguseid võimalusi – pritsi mistehnika, kollaaž... Just kollaaži soovitab Elva inimestele, kes soovivad näiteks midagi kunstialast teha, aga puuduvad värvid jm. vahendid. Miks mitte võtta üks ajakiri,
Nr. 22
lõigata välja pilte ja panna neid kokku, lisades mõne teksti või omapoolse joonistuse. Võib teha koopiaid oma vanadest fotodest ja panna kokku kol laažiks. Või võtta üks taldrik, tõmmata selle abil paberile ring ning hakata ringi sisse värvima, kleepima pilte, ribasid – ja samuti väljapoole... Üks võima lus on võtta mõni vana raamat, mida keegi enam ei vaja, tõm mata ühel leheküljel ring ümber enese jaoks silmatorkavatele sõnadele ja tõmmata maha need sõnad, mis inimese jaoks mida gi ei tähenda. Ning siis teha valitud sõnadega üks luuletus. Alati ei peagi tekkima pilt, mis peab seinale minema – ene seväljendamise oskusi on palju ja erinevaid. Kunstiteraapia on aidanud ka sõdureid, kes on tulnud tagasi näiteks Iraagist ja Afganistanist, kannatades traumajärgse stres sisündroomi (PTSD) all. Kunstiteraapia ei pea aitama inimest ainult siis, kui neil on rasked ajad, see on ka üks mediteerimise võimalustest. Ühe rõõmsavärvilise abstraktse töö loomine võib anda energiat ja muuta inimese tuju positiivsel viisil. Kunstiteraapiat vajab ta aegajalt ka ise, märgib Elva – näiteks pärast mõnd rasket päe va koju jõudes tunneb ta, et just nüüd on vajadus midagi paberile panna. Praegu, COVID-19 piiran gute tingimustes on ka Elva töö iseloom muutunud. Ta töötab, nagu paljud teisedki, nüüd kodust, kasutades telefoni ja videot. Kahjuks pole see variant alati võimalik paljude hoolde kodus viibivate patsientidega nende seisundi tõttu. Huvi kunstiteraapia vastu tekkis Elval juba väga noores eas. Töötades suvel Jõekääru laagris, tulid mõnel õhtul lapsed, keda vaevas koduigat sus, tema juurde, soovides rääkida – nii hakkasid nad koos joonistama, sketše tegema. Elva märkas, et nende joonistused jutustasid nende endi kohta ugusid. Hiljem elades Reginas (Sas katchewan) ja tehes MacKenzie kunstigaleriis töö- ja õpitube (workshop), nägi Elva, kuidas on psühholoogia ja kunst kokku toodud. Nii tekkis idee seda ala õppida ning Torontosse kolides astuski ta kunstiteraapia kooli. Elva rõhutab, kui oluline on, et teed seda, mis tuleb süda mest. Ta tsiteerib Albert Eins teini, kes on öelnud, et see on kingitus, mis tuleb südamest ja mis tuleb ajust, pakub meile abi. Elvale tundubki, et praegusel ajal tuleb väga palju ajust ning elu kiiruses ollakse unustanud oma südame pool. Kunst aitab seda tasakaalu hoida. Ta usub, et kunstiteraapiat saab defi nee rida erinevat moodi, aga lõpp kokkuvõttes on loomingulisusel ja eneseväljendusel inimeste jaoks tervendav väärtus. Kunst on rohkem kui kujundid ja jooned. Elva tunneb, et see on isiklik jutustav kirjeldus ja võimalus kunstnikule olla ühen duses iseendaga. KAIRE TENSUDA
