Nr. 22
EESTI ELU reedel, 5. juunil 2020 — Friday, June 5, 2020
5
Kommentaarid ja arvamused Kanada päevikust
Tagatisest Majanduslikud murepilved aina tumenevad. Tänaseni langenud vaid sabinaid. Kuid kõu kärgib kaugelt, rahe ning äike on vabalt kui mitte teel, siis osa ennustustest. Ei tea ju, kuidas rahastatakse olukorda. Kõikjal, kõigile. Isegi see olla pisku, kui uskuda mõnda, vähemalt Kanada ajakirjanduse järgi. Mis on gallupites leides enimusutav meedia, tõsine in formatsiooniallikas. Mis paraku on tohutu surve all, kuna eetris, internetis olevaga konkurents on dramaatiliselt vähendanud telli jaskonda. Kuigi võrguühendus on samuti maksuline peavad paljud, eriti nooremad meie hul gas, kas just kärme, hetkeseisu ülekande t õttu seda hinda vähem koormavaks. Ajalehe pluss on nendele miinuseks. Et rahulikult, omal ajal lugeda lä bimõeldut analüüsi ei asenda mõnele kiiret teadet, teksti, siut su. Praegu soikub selle katmine, mis ajalehte läheb – kontsertide arvustus, spordivõistluste tule mused, kokkuvõtted, mida loetak se, isegi kui on mängu jälgitud, aariat kuuldud. Et oma arvamust kinnitada targema omaga. Inimlik. Selles kontekstis pole ime, et hommikune ajaleht on vaid vari olnust – puudub meelelahutus. Tänu taevale, et majanduslehed, osad ilmuvad. Neis leidub tõsist teavet, mida ei teles, siutsude kaudu ei saa. Majandus on ju meie ühiskonna alustala. Selleta ei oleks sporti, Hollywoodi, meie autosid, maju, kõiki muga vusi. Majandusteadus võib igav olla, aga see on oluline mõtle vale inimesele. Sellisele ka, kes soovib neid mugavusi säilitada, mitte nutitelefoni uskuda. Kuna seda lihtsalt ei saa. Mis ime, et USA on olnud meie kõigi eluajal peamine süüdlane majanduslikes kaostes. Põhimõte, et omal jõul, oma vaevaga võib elus majanduslik ku omavoli saavutada, on osa mütoloogilisest USA aurast, mis ka paljuski vastab tõele. Ent rikaste ja vaeste vahe on aina suurenenud, ei ole enam aeg, kus pingutamine viib muretu pensionipõlveni. Viimase masu taga olid ahned ameerika pangad, inves torid, kes olid lühiajalise kasu mi tõttu üliagarad. Paljusid päästis riik. Keskklassi, vaeseid aga mitte. Praegune pandeemia, kus Kanadas vähemalt, on olu kord pankadele majanduslikult kasulikuks kujunenud. paneb mõtlema tulevikule. Kanadas kardetakse mõnes kohas sularaha. Kuigi polü meerist rahatähed ei peaks kaua nakkust kandma, kassapidajad on kinnastega kaitstud, ei võeta paljudes ettevõtetes seaduslikku vääringut vastu. Soovitakse dee bet-, krediitkaarti. Mis on pankadele kasuks, kuna saavad vahendajatena pisikese protsen di tehingust. Sularahaga ei saa. Ning seda protsenti maksab kauplus, ettevõte, mitte ostja.
Tulemuseks kõrgemad hinnad, kui muidu oleks. Pangad soovivad elektroo nilist tegevust – kuna siis ei pea inimestega ei tegelema, aga veel olulisemalt, inimestele, kes klien tidega näost-näkku muidu suhtlevad, palka maksma. Nii oma tulusid suurendades, välja minekuid vähendades. Meist mõnigi tegeleb nii meie hea ja sõbraliku Northern Birch (Toronto Eesti) Ühispangaga kui ka ühe Kanada suurest viiest finantskolossusega. Kelle keskmine aastakasum mullu oli enam kui miljard dollarit. Et täna peab peamiselt tele foni teel, virtuaalsete ülekan netega, ühispangaga tegelema, on arusaadav. Soovitatakse kaa luda internetipanganduse va rianti. Mida aga teeb pensionär, kel näiteks puudub ligipääs, ar vutioskus, isegi kodune nõuand ja? See mure on teravam Kanada pankadega. Kohaliku suurpanga esindus võib vabalt olla suletud. Jah, see, kuhu aastakümneid on mindud muredega, viies neile ka raha. Saades viimastel aasta tel naeruväärselt madalaid prot sente. Alternatiive vähe, börs on alati riskantne, vaadake hetke seisu. Valikut paljudele ei ole. Pangad aga ei muretse, juba enne pandeemiat koondati tee nistujaid virtuaalse majanduse huvides. Riiklikult – kust tuleb raha katmaks hiigelsuuri võlgu? Pensionifondid on hetkel äärmi selt ettevaatlikud laenude and misega. Realiteet on, et panga krahhe tuleb kogeda nii nagu 1929. aastast peale. Kas on õpi tud neist? Majandusteadlased on sellised, et pahatihti puudub nõusolek, kuna tegemist on tu levikuga. Trende ehk suunitlusi märgatakse küll. Kuid võrdlus lotomänguga tuleb tahes-taht mata, mitte ainult pessimisti dele. Riiulilt saab vahel tarkust. Seda otsides mineviku taustal, toona antud õppetundidest, ei lohuta. Ameerika professorid Carmen Reinhart ja Kenneth Rogoff kirjutasid kahasse teose, mis ilmus pärast viimast masu, aastal 2009. Pealkiri on palju ütlev. This Time is Different. Eight Centuries of Financial Folly. Fakt on, et mineviku majanduslikud tulekahjud on osa riitustest või kasvuvaludest täna kanda kinnitanud jõukates, edukates riikides. Mineviku vead aga ei juhi kuidagi tule vikumurede isegi aimdusteni, rääkimata lahenduste pakku mistest. Raamatu väärtus on pi gem selles, et heidab pilgu mineviku väärsammudele, mitte andes tänaseks strateegiat. Kõrvalmärkusena on huvitav, et Rogoff, Harvardi Ülikooli kauaaegne õppejõud, nõutud analüütik olulistes majandus telesaadetes, on erakordne ma letaja, rahvusvaheline suurmeis ter. Edu etturitega aga ei tõlgi mati andmiseni majanduses. (Mati võtmises, maakeeli: va hendajana kasu saades ehk aga küll, võiks muiates pakkuda). Mis saab, kui pangad,
laenuasutused asuvad taaruma? Paljud meist arvavad, et hoiuste väärtus on tagatud riigi poolt. CDIC (Canada Deposit In surance Corporation), tagab suurtes pankades olevaid hoiu seid teatud summani. Kuid isegi see ei garanteeri pankade edu. 1983.-85.a masu ajal läksid tervenisti 15 CDIC liiget, kelle hulgas oli kaks panka, hingu sele. Riik tuli appi. Maksu maksja rahakotti kergendades. Kuna riigi raha allikas on mak sud. Olukord on teadagi pan deemia ajal teine. Pole majan duslikud väärotsused süüdi, pi gem poliitikud. Kanadast näide. Manitoba sulges varakult piirid, ka siseriiklikult, niipea kui ja nagu see oli võimalik. Soovitati tungivalt jälgida reglemente, mõistust. Ja ei kogetud sellist nakkuse laviini nagu Québecis ja Ontarios. Neis provintsides lubati märksa kauem reisida võõrsile. Majanduslikult, prak tiliselt ja inimlikult langetas konservatiiv Brian Pallisteri valitsus Winnipegis õige otsuse. Ontario konservatiivid aga tegutsevad tänaseni ilmselgelt segaduses. Mis edasi saab vajab enamat, kui malelaual võidu poole vigu reid nihutades. See pole simul taan, vaid päris elu. Eksistentsil pole ju kunagi tagatist. TÕNU NAELAPEA
Kas progressiivne rohekapitalism* on võimalik? Lea Kreinin Meie, läänemaailma kodanike ökoloogiline jalalälg on meele tult suur. Tänapäeva elu nor maalseks osaks on saanud sage lendamine, uute asjade kokku ostmine ja muude hüvede tarbimine – raha eest saab ju kõike. Sööme toitu, mis on toodud kaugelt ja kas vatatud vaesemates riikides tühja kõhu arvelt. Me ei soovi eriti näha rikutud ookeane, hiigelprügimägesid ega kuul da pidevast vee, õhu ja toi duainete saastamisest. Nii pi gistame tihti silmad kinni ja tarbime edasi. On tabavalt öeldud, et eestlaste loodusear mastus lõpeb kaubamajas ja lennujaamas. Koroonakriis on teinud asja veelgi raskemaks ja segasemaks. Hiljuti maksis Saksamaa valit sus üheksa miljardit eurot kompensatsiooni lennufirmale Lufthansa, ilma mingeid tingi musi esitamata, lihtsalt niisama. Ometi teame, et lennukid on tänapäeva maailmas ühed suure mad keskkonna saastajad – Euroopas põhjustab lennuliiklus 15% kogu saastest. Koroona kriisi ettekäändeks tuues lükka vad paljud riigid praegu loodus hoiu- ja tasaarengu programme edasi kaugesse tulevikku – eest ära. Mõni riigipea (mainigem siin neist tuntumaid – Trumpi ja
Pärg Eesti rahvalt Harri Kivilo Eesti Vabariigi (EV) iseseis vuse ennistajad pidid aastal 1991 teadma, et: Eesti idapiiri paiknemine on määratud ikka kehtivas Tartu rahulepingus ja piir oli tähistatud ka loodu ses; okupatsioonieelses EV-s ei elanud suurel hulgal ei saksa soost mõisnike ega Vene tsaarivõimu ametnike järgla si; EV oli Rahvasteliidu liige ning lugupeetud Euroopa riik. Ent ometi hakati aastal 1992 EV valitsema kaherahvuselise riigina, kus osa kodanikke on igal aastal tähistanud „Tal linna vabastamist punaarmee poolt“ – justkui teadmata, et aastal 1944 olid 60 000 eesti sõdurit sakslastelt saadud rel vade, laskemoona ja riietuse ga ning koos koju tulnud soomepoistega kangelaslikult võideldes püüdnud takistada punaarmeel EV okupeerida. Eesti ajalugu osaliselt eirates ei hakanud iseseisvuse ennista jad vist nõudma, et Venemaa Föderatsioon viiks tagasi genot siidi eesmärgil Eestisse elama saadetud NSVL kodanikud ning et inimõigusi kaitsev ÜRO hak kaks taotlema Atlandi Hartas määratu rakendamist EV-s. Senini on riigivõim valit senud tajumata, et NSVL poolt Siberisse küüditatud, paguluses asüüli otsinud ning annekteeri tud kodumaal Eestit oma süda mes kandnud eestlased poleks iialgi hakanud EV-i kujundama kaherahvuseliseks riigiks. Veel gi vähem oleks lubatud igal aastal tähistada Tallinna valluta mist punaarmee poolt sügisel 1944, ülistava meeleavaldusega Pronkssõduri monumendi juures – nende poolt, kes vallutamist on senini pidanud Venemaa Föderatsiooni soovil vabasta
Putinit) ei pööra ökoloogilistele probleemidele aga üldse tähele panu. Mis on tasaareng (inglise keeles degrowth)? Tasaarengus on majanduskasvu asemel esi kohal kõigi heaolu, tervis, mõ testatud elu võrdsemas ühiskon nas ja puhtamas looduskeskkon nas. See saavutatakse eelkõige tarbimise vähendamise kaudu. Lõputu majanduskasv pole ju niikuinii võimalik. Sageli on väidetud, et tasa-areng tähendab elukvaliteedi langust ja GDP vähenemist, aga tegelikkuses see ei pruugi nii olla. Lihtsalt majanduslik tulu tuleks teistest allikatest, selle asemel et eks pansiivselt kulutada maailma loodusvarasid ja tootmist pide valt suurendada. Majanduslikud ambitsioonid tekitavad sotsiaal seid probleeme. Agressiivne majanduspoliitika käib arengu maades sageli käsikäes terrori ja vägivallaga. Kuidas säilitada elamisväärne maailm? Kuidas luua võrdse mad tingimused kõigile? Mida saaksime meie teha selleks, et meie lapselapsed oleksid meile
miseks. Nüüd on ilmnenud, et Pronkssõduri monumendile on riigivõimu esindajad mitme aas ta vältel toonud pärja kirjaga „Eesti rahvalt.“ Seda, eestlasi sügavalt mõnitavat tegu, on asunud õigustama Eesti kait seminister hr Jüri Luik. Veebi ajakirjas „Meie Kirik“ (kuupäe vaga 28.05.2020) teatab hr Luik, et Pronkssõduri monu mendile on pärja viinud Eesti Kaitseväe kaplanid, sest „Eesti austab kõigi nende mälestust, kes saatuse sunnil sõjas lange sid ning et tegu on pigem krist liku mälestusaktiga.“ Hr Luik ei põhjenda miks oli EV-l vaja mälestada NSVL võitlejaid, kes „saatuse sunnil“ olid tulnud Eestit okupeerima. Miks hr Luik ei taha teada, et Pronkssõdur oli püstitatud NSVL poolt väga üheselt mõis tetaval põhjusel: tähistada Tallinna, kui ühe NSVL linna vabastamist punaarmee poolt sügisel 1944. Millise õiguse nimel on EV võinud pidada Pronkssõdurit „kristlikuks haua monumendiks“ ning kas NSVL ei olegi eestlastele ja Eesti rii gile tekitanud aastatel 1940 – 1994 väga suuri „Okupatsiooni kahjusid ja inimkaotusi“ (Valge Raamat, Tallinn 2018)? Millise rahvusvahelise konventsiooni alusel peab väga räige inimsu sevastase kuriteo ohver hakkama ahistajat ülistama? Või kuidas peab ülistaja end karistama rah va sügavalt mõnitamise pärast? Euroopa ajaloo üldise ekspo naadina võib riigivõim viia Pronkssõduri mingi muuseumi aeda. NSVL poolt „saatuse sunnil“ tehtuga seonduv lange nute mälestamine ei saa mitte kuidagi olla EV kohustus. EESTIL ON ÕIGUS OLLA, NAGU TA OLI AUGUSTIS 1939!
tänulikud puhta elukeskkonna ja hea elu eest? Nende küsimuste üle arutlemiseks korraldati Aust rias digitaalne rahvusvahe line konverents Degrowth Vienna 2020 – Strategies for Social-Ecological Transfor mation. Et need teemad on olu lised, seda näitab juba see, et konverentsile registreerus üle 4000 inimese kõikjalt maail mast. Nende hulgas oli loodus-, ühiskonna- ja majandusteadlasi, poliitikuid, meedikuid, põllu mehi ja teisi oma eriala asja tundjaid, kodanikuliikumiste aktiviste ja lihtsalt huvilisi. Tasaarengu-konverentse on korraldatud ka varem – kohale on tulnud kuulsad teadlased, kes on pidanud tarku ja huvi tavaid ettekandeid. Aga kõlanud ideed on jäänud tavaliselt vaid kitsasse ringkonda ringlema. Teadusel on oluline ülesanne tasa-arengus. Oleme ju kõik hingepõhjas nõus, et teadlaste arvamust peaks rohkem arvesta ma. Aga tavainimene nendest asjadest sageli ei kuule. (Järgneb lk. 13)
