4
EESTI ELU reedel, 19. juunil 2020 — Friday, June 19, 2020
Nr. 24
Esimesel Eesti Kongressil ja 30 aastat hiljem Selle aasta 7. märtsil tähistati Tallinnas Estonia kontserdi saalis 30 aasta möödumist esi mesest Eesti Kongressist. Oli rõõm ja au sellel osaleda – nagu ka esimesel Eesti Kong ressil 30 aastat tagasi. Taksoga saabusin Estonia teatrimajja. Olin pisut ärevil, nagu läheks kontserdile või muule üritusele Estonias. And sin mantli garderoobi ja jaluta sin treppide suunas, kus lau dadelt jagati Eesti Kongressist informatsiooni mitmes keeles. Esimesest Kongressist kohtasin mitut vana sõpra nagu MariAnn Kelam, Eve Pärnaste, Sirje Endre, Kalle Jürgenson ja Tunne Kelami. Kõik ilusasti riides ja elevil, nagu sobis suurel pidupäeval. See oli kontrastiks esimese Eesti Kongressi istungile 11. märtsil 1990. a. Tollal saabusin jalgsi Viru hotellist läbi Tamm saare pargi. Estonia teatrimajal rippusid sini-must-valged lipud. Tänaval vähe liiklust, mis tava line nõukaajal. Teatrimaja üm ber, kahe-kolmemeetriste vahe dega, seisid relvadeta eesti me hed, sümboolse kaitsena Eesti Kongressi saadikutele ja nende tegevusele. Igaüks omamoodi lihtsalt riietatud, kollane Kait seliidu tunnus õlal ning tõsine pilk väljapoole, nagu ootaks vaenlast. Sellel hommikul oli palju ärevust, sest teadsime, et tege mist on enneolematu üritusega ja väljaastumisega. Tollal veel valitses nõukogude võim ja välismaalt tulles ei aimanud, mida nad võiksid teha. Peas käisid kõiksugused mõtted. Kas Kongress piiratakse kinni, kui kõik saadikud saalis; kas kat kestatkse voolu; kas viiakse minema? Eriline kartus oli eesti inimeste suhtes. Välismaalased saadetakse maalt välja ja muud midagi, aga eesti inimestel võis olla karmim karistus. Eesti Kongressi 30. aastapäe va kontsertaktusele oli palju rahvast kogunenud, aga vabu
kohti jagus. Nägin Eve Pãrnas tet ning otsustasin temaga istu da. Meil palju juttu ajada esi mesest Kongressist ja kõigest sellest, mis pärast seda toimus. Eve oli tollal Eesti Komitee sekretär ning on läbi aastate üri tanud korjata kõik dokumendid ja pildid Kongressi istung järkudest ning neid salvestada. Kongressi 30. aastapäevaks oli tema töövili saadaval 3 CD komplektis. See oli kontrastiks esimesele Eesti Kongressi istun gile, kus hoidsin kokku välis saadikutega, sest tundsin neid. Eesti saadikute hulgast tundsin ainult Tunne Kelamit, Trivimi Vellistet ja Mart Laari, kes olid USAs käinud. Kongressi 30. aastapäeva kontsertaktus algas piduliku koorilauluga, mida saatsid keel pillikvartett ja klaver. Sisse too di Eesti lipp ning lauldi hümni. Kuigi algus oli pidulik, ei saa võrrelda sellega, mis 30 aastat tagasi toimus. Kontsertsaal oli tulvil täis, igal pool rahvuslikud kaunistused ning laval orkester ja suur laulukoor. Kerest käisid külmavärinad läbi, sest tundsin midagit suurt ja erakordset al gamas. Eesti hümni ei suutnud laulda, sest pisar silmis ja okas kurgus. Tagantjärele mõeldes oli see tõesti ajalooline hetk. Eesti Kongressi 30. aasta päeva tähistamine algas peapiis kop Urmas Viilma palvusega, millele järgnesid kõnepuldis Tunne Kelam (vt ka T. Kelami kõne eesti ja inglise keeles EE # 10, 13.03.2020), peaminister Jüri Ratas ning Slovakkia endine peaminister Mikulaš Dzurin da. President Kersti Kaljulaidi jäi ilmumata, sest oli just saabunud konverentsilt, kus ühel osalejal oli tuvastatud koroonaviirus ning tahtis ennast teistest eemal hoida. Juba siis algas enesei soleerimine. Tema sõnavõtu luges ette Üllar Saaremäe. Sõnavõtud olid tagasihoidlikud, aga korduvalt toonitasid, et Eesti Kongress oli eesti kodan ikkude poolt valitud ja näitas
Ameerika eestlased Mari-Ann Kelam ja Agu Ets Eesti Kongress 30 kontsert-aktusel. Nemad olid ka esimese Eesti Kongressi delegaadid.
Meenutushetk esimeselt Eesti Kongressilt.
rahva tahet taastada iseseisvust. Tagantjärele näeme kogu te gevust selge pildina, aga esi mese istungi ajal oli segadust palju. Võrreldi Eesti Kongressi tegutsemist supi keetmisega, aga enne supi keetmist peab ained ette valmistama. Taasise seisvuse ‘supi’ keetmisest ku juneski Kongressi töö 10 is
tungjärgul. Aga 30 aastat tagasi ei teadnud, kuhu see kõik meid viib, kas vangi, Siberisse või maalt välja. Esimesel istungil asus Eesti Kongress tööle mõõdukalt, järjekindlalt ja selge sihiga. Täna võime näha ja imestada, kuidas Eesti oli võt nud tasakaaluka ja juriidilese alusega tee taasiseseisvumisele.
Foto: Meie Elu arhiiv
Pärast kontsertaktust tehti laval saadikute ühispilt, kus sai veel tuttavatega kokku. Koju mines ja järele mõeldes, mis sündis 30 aastat tagasi, olen veendunud, et Eesti tegi taasise seisvumisel õigeid samme, mis kannavad tänapäevani vilja. AGU ETS, USA saadik Eesti Kongressil
KANADA PÄEVIKUST
Kes siis valvab Satiirik Juvenalis pani papüü rusele peaaegu kahe tuhande aasta eest paljutki, kantsel dades kaasaegse Rooma ülem kihte. Piitsutades pahesid. Ning ka moraalilangust. Nii juhtides tähelepanu põhilistele vigadele toonases ühiskonnas. Kus muuseas elas võimsalt orjus. Meile peaks olema tut tav ta ehk kuulsaim küsimus, korraloomisele lootes. Quis custodiet ipsos custodes?. Pealkirjas tõlgitud. Puuduvad vaid viimased kaks sõna – meie valvureid. Kuna meie enam ei ole meie, vaid teie ja teie, kes vähemustest aru ei saa. Et ka meie valvurid valva mist vajavad, on kaua olnud mureks. Kuid vabaduses elades – selliste õigustega, millest aastatuhandeid vaid und nähti – on enam ja enam märgata seda, et ka sellest pole küllalt. Võime valimas käia, sunduseta, otsus tada, kes teab kelle kasuks. (Saimegi peaministri, kes mullu võttis valimiste eel omaks, et värvis kooliõpetajana aastal 2001 rassistlikult õpilaspeo hu vides enese naha mustaks. Olevat Aladdin olla loomulik, siis, vist. Ent ikka võitis vali mised, peaminister edasi.) Ütelda, isegi häbematultki seda, mida sülg suhu toob. Peaasi, et me kedagi nii tehes ei solva. Arvaks, et üldsus on ammu sel lest aru saanud. Kuid nagu va nasõnagi ütleb, määret saab vaid krigisev rumm. Kuidas asjad selliseks said? Ei pole kaua keegi pilgutanud silma, kui abiellud kellegagi, kelle päritolu või nahapigmen
tatsioon ei ole ühine. Koli ühe katuse, teki alla omasoolisega. Võid nii teha, kuigi kristlik abielu see pole. Skandeeri ru malusi, roppusi, keegi ei keela. Sõnaõigus ju demokraatias. Ning kes korda hoiab, et kired leeki ei löö? Mis ju juhtub, van daalid märatsesid mitte ainult Rooma rikkust ahnelt omale soovides siis - ka tänavu. Korrahoidmine on tänamatu amet. Mõtelge lapsevanematele, kes eeskuju andes teevad ülima, et Mikust saab Mihkel. Ka kooliõpetajad on olulised. Ühis kond on leidnud aga, et teatud vanuses vastutad enese tegude eest. Vabadusi andes loodetakse, et neid ei kuritarvitata. Kui Miku kompveki salaja taskusse peidab, antakse andeks, öel dakse miks. Kui aga Mihkel paneb poe põlema pärast selle tühjaks tassimist, siis seda ei anta. Kui Mihkel tabatakse teolt, on kinnitus süüst, mää ratakse karistus, mis pole mitte urvaplaastriga tutvumine. Ning ehk Miku moodsate kommete tõttu kombu näppamise tõttu kunagi triibulisi ei saanudki, viis ta arusaamisele, et tohib edasi nii teha. See on lihtsus tamine, et Mihkel jääb vahele, kuna kordnikud vaatavad kõõr di. Kommunism valetas süs teemselt. Tänaseni, rõhutades puna-Hiina valskust maailmat halvavas pandeemias. Teoreetili selt olid kõik võrdsed. Aga sala politsei, rääkimata tänavamiilit saist, oli võrdsem. Seda teati, süütud ei saanud valetunnistuse vastugi. Siberisse. Kuna neil oli alati õigus. Nüüd on aga vox populi, su gugi mitte, andestage nalja, Rahva Hääl, sellist propagandat
esitamas – et politsei on läbi nisti ja läbinisti korrumpee runud, suhtub ühte teisiti kui kolmandasse. Kas politseikoolis õpetatakse nii? Kas pärast eksa mite, kõikide nõudmiste edukat läbiviimist nõutakse just erilist käitumist? Moskva nõudis, iga hinna eest. Minevikus olid küll ajad, kus nii tehti. Aga oleme ju liikunud vabaduste poole – miks nüüd neid tahetakse ära võtta? Päevikupidaja oleks pat riootilise luuletuse sahtlisse kir jutamise tõttu ühel ajal Tal linnas arreteeritud. Torontos seda ohtu pole sünnist saadik olnud – isegi, kui deklameeritud sai avalikult aktusel kuuluvust rahva hulka, kes oli annekteeri tud, vägivalla ohver. Või 1972. aastal esimesel ESTOl sinimust valget käes hoides. Koolipoiss sai tuttavaks tore da eestlasega, Toronto võm miga. Tohib ju ütelda nii, eks ta nii enese kohta ka kirjutas, isegi kui võmm on mõnele nagu okupatsiooniaegne sõna ment, mitte just kõige positiivsem kir jeldus, Said võmmu kuklasse, aga maha ei lastud ulakuse eest. Siin linnas käis erakodus noori, kes emakeelest, eestlusest kõi gis vormides (ajalugu, maatea dus, kultuur jne) olid huvitatud. Isegi kui vanemad alul arvasid selle paremaks olevat laste huvides, ei olnud tõrkujaid. Huvitav oli. Konstaabli raamatuid loeti, tuldi mõttele, et kutsuks ta noortele seletama karjäärist ja ka Wabariigi aegsest noorusest. Paluti, et ehk saaks seda nii teha, et ta tuleks politseimund ris. Tuligi, pikk, tugeva kehae hitusega, rahulikut raskete (Järgneb lk. 10)
