Nr. 24
EESTI ELU reedel, 19. juunil 2020 — Friday, June 19, 2020
5
Kommentaarid ja arvamused
Veel üks aastapäev
liku täpsusega baasilepingu punkte täita. Muu hulgas keelati sidepidamine välismaaga tele foni ja raadio teel, tühistati välispassid ja keelati Eestist lahkumine. N. Liit käitus aga üha suurema üleolevusega. Näiteks kasutas Punaarmee baase Eesti territooriumil lennuja mererünnakuteks Soome vas tu, kui 30. novembril algas nn. Talvesõda Soomega. Jah, Eesti eksisteeris küll veel autonoomse riigina, kuid vajus samm-sam mult varjusurma. 16. juunil 1940 anti Eestile uus ultimaatum, et moodus tatagu N. Liidule sõbralik valit sus ning lastagu Punaarmee ük sused Eestisse kindlustuseks, et korraldusi täidetaks. 17. juunil ületas Punaarmee Narva piiri ja okupeeris paari päevaga kogu Eesti territooriumi. Eestisse tuli Moskvast ülevaatajaks Andrei Ždanov ja 21. juunil toimus Tallinnas Moskva poolt juhitud riigipööre, kus eesti kommunis tide abiga kukutati senine valit sus. Nüüd minu mälestused tol lest ajast. Olin siis veel 11-aas tane ega mõistnud sündmuste tagapõhja ning olemust. Selgelt on aga meeles silmaga nähtud stseenid. Saatuslikul suvel suvitasin isa-emaga Kanepi ligidal, ühe tuttava talus. Oli ilus paik, maa lilise järve kaldal. Ühel õhtul jalutasin õues. Täiskasvanud olid kogunenud majja. Järsku kostis läbi lahtiste akende, kui das toas lauldi Eesti hümni. Alles aastaid hiljem taipasin, et see oli hüvastijätt iseseisvale Eestile, mis toimus siis 21. juu ni paiku. Kuna asusime vaikses maakolkas, polnud uuest olu
korrast veel palju märgata, välja arvatud punalipud mõnel majal. Kohalik rahvas vaatas sellele lihtsalt, et ,,noh, nüüd on uus kord…“ Kui augustis bussiga tagasi koju Tartusse sõitsime, küsis mu kõrval istuv mees, mis ma suvel tegin. Vastasin, et maal olla oli tore, kuid eelistan siiski linna, sest siin on rohkelt kaup mehi, kellelt saab palju osta. Selle peale vastas mees: ,,Aga kaupmehed on ju kurnajad!“, vihjates kommunistide arva misele eramajanduse kohta. Sain siiski aru, et öeldu käis uue korra pihta. Mu isa tuli nüüd vahele ja pööras jutu naljaks, et asi liiga kaugele ei läheks. Tartus olid rekvireeritud kõik üliõpilasorganisatsioonide majad ja neisse asusid Punaarmee sõdurid. Otse meie kodu vastas, Kastani tänaval, seisis EÜS-i maja ja meie kõrval oli korp! Sakala. Veidi kaugemal olid korp! Ugala ja EÜS Raimla. Lühikese ajaga lagastati kõik hooned. Korp! Ugala oli keva del saanud uue parkettpõranda, millel liikmed tohtisid ainult tavaliste kingadega käia. Nüüd askeldasid seal raudnaeltega säärikutes punaarmeelased. Sa kalas lõhuti veevärk ja vene sõdurid vedasid EÜS-i majast pangedega vett. Istusin vahel plangul ja vaatasin, kuidas Sakala tagaaias sõduritele õp pust tehti. Mäletan soomusautot tänaval ja suuremat miitingut Tartu raekoja platsil, kus keegi punategelane kõneles. Kohe juunipöörde alguses saadeti laiali Eesti Kaitseliit ja selle asemele tuli punaste Rahva Omakaitse. Selle kaks
President Kaljulaid Riigikogus: meie põhiseadus on ääretult inimesekeskne
dent Kaljulaid oma kõnes välja ka liigse rahulolu juba saavu tatuga ning kindluse, et meie kurss on vääramatu. „Ajaloo rahulike arenguetappide vältel kujuneb ühiskondades rahulolu saavutatuga. Tunne, et edasi saabki minna ainult ülesmäge. Isegi tunne, et vahel on ruumi teha otsuseid, milles sisaldub ülisuur risk veereda natuke ka allamäge, sest lõppude lõpuks ei ole selles ju midagi eksistent siaalselt ohtlikku. Kuid need hetked võivad saada ajaloo kää nukohtadeks.“
Raul Pettai Hiljuti tähistasime nelja ümmargust tähtpäeva eest laste lähiajaloos: Eesti Vaba riigi sünd ja Tartu rahuleping (100), suur põgenemine 1944. a (75) ja eestlaste suurear vuline saabumine USA-sse ja Kanadasse 1949/50 (70). Mee nutame seepärast ka ühte, millest saab 80 aastat – esi mese EV häving 1940. aasta juunis. Nagu 1944. a. põgene mine, pole selles meeltülenda vat, kuid ignoreerida teda ei saa. Pani ta ju aluse järgne vatele sündmustele. Sissejuhatuseks lühike üle vaade tollest ajastust. See oli 23. augustil 1939, kui kirjutati alla Molotovi-Ribbentropi le pingule, milles Saksamaa ja Nõukogude Liit (N. Liit) defi neerisid oma huvipiirkonnad Ida-Euroopas, jättes Eesti ja Läti N. Liidu sfääri. Juba sep tembri alguses rünnati Poolat ning sellega sai alguse Teine maailmasõda. Torm tabas peagi ka Eestit. 24. septembril kutsuti Mosk vasse Eesti välisminister Karl Selter, kellele anti ultimaatum, et Eesti kindlustaks N. Liidule õiguse omada Eesti territoo riumil laevastiku- ja lennuväe baase. Eestil polnud kusagilt abi oodata ja baasileping tuli vastu võtta. Sama toimus Lätis. Juba oktoobris sisenes 25,000 mehe line Punaarmee üksus Eesti ter ritooriumile ja asus ettenähtud baasidesse Eesti rannikul ja saartel. Eesti poolt püüti piin
Riigikogu põhiseaduskomis joni avalikul istungil 15. juunil põhiseaduse 100. aas tapäeval kõnelenud Vabariigi President rõhutas, et side riigi ja kodaniku vahel ei ole meie kehtiva põhiseaduse järgi vasallisuhe, vaid väärtustab eeskätt inimeseks olemist ning iga inimese vabadusi. „Meie põhiseaduslik kord, nii nagu rahvas 1992. aastal ot sustas, on ääretult inimesekesk ne. Kõigepealt on inimene. Seejärel kodanik. Riik ja kõik tema institutsioonid on kodani ku jaoks. Side riigi ja kodaniku vahel ei ole meie põhiseaduse järgi vasallisuhe ega hool dajahooldatava suhe,“ sõnas Vaba riigi President parlamendis. Ta lisas, et rahvas, kõrgema võimu kandja, ei tahtnud põhi seadust heaks kiites, et Eesti rii gis kehtiks lihtsalt enamuse võim vähemuse üle. „Eesti rah vas väljendas selget tahet, et me kõik oleksime oma valikutes vabad inimesed. Et riik ei kirju taks meile enam kunagi ette, kuidas ja kus ja mismoodi me peame elama.“ Samas rõhutas riigipea, et
nii sugune riigikäsitlus, kus ko danik ei ole üks riigivõimu ob jekte, keegi, kelle üle valitseda ja keda saab kasutada riigi eesmärkide elluviimisel, on riigi valitsejate suhtes väga nõudlik. „Ainus põhjus, miks sellise põhiseadusega riigi kodanik oma riiki tema püüdlustes ja eesmärkides toetab, on kodani ku vaba tahe. Vaba tahe sünnib lugupidamisest oma riigi ja selle institutsioonide vastu. Vaba tahe sünnib riigi ees märkide mõistmisest. Vaba tahe sünnib sellestki, kui kodanik näeb iseendal rolli oma riigi eesmärkide kujundajana ja ellu viijana.“ Riigipea lisas, et sellist riiki, kus igaüks teab, et ta võib sat tuda valitsejate viha alla ja nende pilkeobjektiks, on koda nikel raske armastada. „Riigi käekäigu vastu tuntakse vähem huvi. Inimesed leiavad võima luse elada oma elu riigiga aktiivselt suhestumata. See on muidugi mugav neile, kes tahakski valitseda oma otsuseid põhjendamata, vaba mõttevahe tust pidamata.“ Ühe ohu märgina tõi presi
Oma kõne lõpus rõhutas rii gipea veel kord inimeste vaba duste olulisust. „Eesti põhisea dus on vaba riigi vabade koda nike jaoks loodud seadus, mida saavad elus hoida ainult tõe liselt vabad kodanikud. Meie põhiseadus teeb kõik selleks, et iga täisealine Eesti kodanik tun neks tahtmist oma riigiga kaasa mõelda, tema tulevikku omaen da otsuseid kaaludes samuti sil mas pidada – olgu need otsused seotud elukoha, ameti või laste arvuga peres. Eesti põhiseadus ei ole loodud selleks, et anda rii gile kontroll oma kodanike üle, enamusele kontroll vähe muse üle.“ (Vabariigi Presidendi kantselei)
suurt kolonni marssisid meie majast mööda, punane lipp ees ja meestel punased käesidemed. Selle kõigega oleks ehk võinud elada, kuid ühel hommikul Toomemäe pargis jalutades leidsin suure vereloigu. Üks eesti ohvitser oli öösel teosta nud enesetapu. Laip oli kõrval datud, kuid veri tunnistas traagikat. Tasapisi hakati inimesi arre teerima ja nad kadusid. Ohvrite hulgas olid peamiselt endised riigitegelased, politseiametnikud jne. Kohtasime tänaval üht tut tavat prouat, kellelt ema vaik selt küsis, kas ta on pojast teateid saanud? Selle peale hak kas naine kibedalt nutma… Nägin ise Tartu raudteejaamas, kuidas vene sõdurid üht raud teetöölist vahistasid. Käratasid talle vene keeles: ,,Mine! Mine!“ Sügisel algas mul algkooli 5. klass. Esialgu suuri muudatusi polnud. Saime uue koolijuhata ja, õppeainena tuli juurde vene keel ja koridori seinale paigutati ,,Seinaleht“ – Venemaal popu laarne ,,töörahva uudistekand ja“. Juurde tulid paar õpilast, sest koolipiirkondade piire oli muudetud. Ühel vaheajal saalis jalutades laulsin mõtlematult Punaarmee kohta käivat nalja värssi. Üks õpetaja haaras mind kinni, viis oma büroosse, sulges ukse ja ütles: ,,Kas sa ei tea, milline aeg meil praegu on!?“ Sellega oli mulle hoiatus antud. On ka meeles, kui jõulude tu lekul ema kattis akna, et jõulu tuled tänavale ei paistaks, sest punavalitsus propageeris jõu lude asemel uut tähtpäeva (nimi on ununenud). Ja viimaks mee nub 14. juuni hommik 1941, kui ema ütles, et öösel oli suurem hulk inimesi ära viidud – esimene suurküüditamine. Eeltoodu jättis sügavad jäljed ja nii liigub mõte vahel küsi muse juurde, kuivõrd olulist osa mängisime meie eestlased ise selles kõiges. Muidugi polnud Eestil palju öelda, olles kahe suurvõimu haardes. Arvasime, et see asjaolu on ka muule maailmale arusaadav. Vastupi diselt pidime aga pagulaspõlves aastakümneid kuulma väiteid, et ,,teie ise ju ühinesite Vene maaga!“ Nii… On öeldud, et juunipööre viidi läbi vaid ,,käputäie“ kommunistide poolt. Tegelikkus oli palju keerulisem. Kui Eesti 1920. a iseseisvuse teele astus, puudusid tal vajali
kud kogemused demokraatia alal. Demokraatiat, eriti aga vastutustundlikku, stabiilset versiooni, ei õpita mõne aasta ga. Ja nii oli Eestil esimese 15 aasta jooksul 20 valitsust! Kui ma paguluses seda ühele en disele riigitegelasele mainisin, vastas ta: ,,No see ju demokraa tia on!“ Kindlasti mitte!! Sisepoliitilise segaduse, eriti Eesti Vabadussõjalaste Liidu ähvarduste tõttu, võttis viimaks K. Päts riigis 1934. a võimu täielikult üle. Kehtestati kaitse seisukord, poliitilised parteid suleti. Algas nn. vaikiv ajastu, mis kestis kuni EV lõpuni 1940. Rõhutati isamaalust, marssi sime, lipud ees ja taga. Kõik näis olevat hea; elasime nagu põlises talus, mida juhib vana, auväärne peremees. Kui aga saabus 21. juuni 1940, selgus mõndagi. Mäss Tallinnas ja mujal oli kommu nistide poolt hästi ette valmis tatud. Tuleb tunnistada, et eestlaste osa selles oli ulatuslik. Näiteks on mul foto, kus Eesti Töölisspordi Liidu liikmed tõm bavad Pika Hermanni tornis maha sini-must-valget, et hei sata punalippu. Meie tutvus ringkonnas meenuvad kaks ema kooliõde Rakvere gümnaasiu mist, haritud naised, kuid veendunud kommunistid. Poole ööni püüdsid nad emale selgita da, kui hea see uus kord ikka on! Minu ühe klassikaaslase vanemad olid aktiivsed kommu nistid. Eelpool mainitud Rahva Omakaitse kasvas augustis 1940 juba 6349 liikmeni. Tuleb tun nistada, et seda kiiret kasvu ei saa ainult kommunistide arvele panna. Seal oli Pätsi vastaseid, kes lootsid, et mingi eesti oma valitsus siiski püsima jääb. Oli ka neid, kes RO-ga ühinedes lootsid elu päästa. Aga seegi mäng ei püsinud kaua, sest juba septembris pandi ametisse for maalne punamiilits ja RO saadeti laiali. On aeg lõpetada, ehkki jääb küsimus, miks kommunismi alal ei õpitud kogemustest nagu Vabadussõjaaegsed veretööd, kommunistlik riigipöörde katse Tallinnas 1. detsembril 1924, Eesti piirivalvurite tapmine Peipsi jääl veebruaris 1938, piirivalve pidev häireseisund ja – mitte unustada – eesti asun duste hävitamine piiri taga? Minevikku me muuta ei saa, kuid jätkugu lootust paremaks tulevikuks!
Endine USA mereväelane mõisteti Venemaal vangi
enda sõnul, et sellel on puhku sepildid. Prokuratuur taotles Whe lanile 18-aastast karistust range režiimiga koloonias. Whelanile mää rati karistuseks 16 aastat koloonias. Whelan on korduvalt nime tanud enda üle peetavat koh tuprotsessi võltsiks. Ühendriigid on Whelani kin nipidamise hukka mõistnud öel des, et tõendid tema vastu ei ole piisavad. Whelanil on ka Iiri, Briti ja Kanada kodakondsus. (PM/EE)
Moskva linnakohtus suletud protsessil mõisteti endine USA merejalaväelane Paul Whelan süüdi salastatud info vastu võtmises ning määrati talle 16 aasta pikkune vanglakaristus. 50-aastane Whelan vahistati 2018. aasta detsembris Mosk vas, kuhu ta oli sõitnud pulma. Vahistamise hetkel võttis ta tut tavalt vastu mälupulga, arvates
