6
EESTI ELU reedel, 19. juunil 2020 — Friday, June 19, 2020
Nr. 24
Ühemõtteliselt kahemõttelisest Eestist Teisipäeva, 16. juuni õhtul toi mus VEMU korraldusel möö dunud aastal valminud port reefilmi linastus politoloog Rein Taageperast pealkirjaga „Kahemõtteline Eesti“. Sellele järgnes arutelu, mida juhen das prof Andres Kasekamp. Üritus viidi läbi kaugjuhti misega, nagu viirusekartlik atmosfäär ette kirjutab. Pealkiri mõjub intrigeerivalt. „Kahemõtteline“ on kahemõtte line sõna ja ergutab lugejat otsi ma siivutuid vihjeid, mis antud juhul jäävad leidmata. Mõte näib olevat siiski, et Eesti mõistet võib mitut viisi tõlgen dada. Päevakangelane ise selle ümber ei juurdle ja kinnitab, et pealkirja on pannud filmi tegi jad tema arvamust küsimata. Ainus kahemõttelisus, mis li nastuses silma hakkas, puu du tab kaht võtmemeest iseseisvuse saavutamisel erinevatel aja perioodidel. Taagepera hinnan gul ei saa kuidagi keelata tunnustust Pätsile kui Eesti Vabariigi rajajale, hilisema dik taator Pätsi isik aga tõstatab kü simärke. Samuti tuleb hinnata seda Savisaart, kes otsutaval hetkel nõukogude vägedele rinnutsi vastu astus. Sama Savisaare hilisemad mahhinat sioonid seavad ta aga sootuks teistsugusesse valgusse. Rohkem ei tahaks siinkohal filmist endast kõnelda, eriti kuna see on ERR arhiivi kaudu üldsusele kättesaadav. Järgne nud arutelu, milles peegeldus rõõmustavalt elav vastukaja, tohiks enam huvi pakkuda. Küsimused esitati kirjalikult, millele mainekas teadlane Califoniast Skype’i vahendusel vastas. Püüame sellest anda kokkuvõtliku ülevaate. Eesti suurimate väljakutsete kohta lähi- ja kaugemas tulevi kus peab Taagepera võimali kuks, et nutitelefonide kaudu võivad noored kaotada eesti keele. Sama võis märgata umbes 45 aastat tagasi Toron tos, kui lapsed oma vanemate eestikeelseile küsimustele vasta sid inglise keeles. Vanemad pa
Austria tunnustas Ain Angerit Kammersängeri tiitliga Austria riik tunnustas bass Ain Angerit esimese eestlase na Kammersängeri tiitliga, mis on ooperilaulja kõrgeim tunnustus Austrias ja Sak samaal.
Foto: K. Kiilaspea
midagi kripeldama Eesti poliiti kas, vastas ta, et toimunut ei maksa kunagi kahetseda. Kui midagi kahetseda, siis pigem tegemata jätmisi. Küsimusele, kas Eesti kuulub põhiliselt põhjamaadesse või Baltikumi, esitas ta vastuküsi muse, miks peab tingimata olema üks või teine. Võime kuuluda ja teatud määral kuu lumegi mõlemasse.
Foto: Lauri Kulpsoo, Vikipeedia
hatihti ei osanud selles märgata erilist ohtu. Väliseestluse roll nüüd ja tulevikus on sama, mis ennegi: tutvustada muulastele Eestit, soetada sidemeid. Praegu pole see aga enam nii akuutne, olukord on rahvuslikus mõttes rahulikum. Kodumaalt lahkunud tavaliselt hoiavad rahvust paar inimpõlve, pikapeale kaovad nii keel kui kultuur. Praegu on muidugi võimalik igaühel Eestisse naasta, kuid see pole nii kerge ega lihtne. Juured kasvavad igal pool alla, ilma et ise seda märkaks. Praeguses päevapoliitikas on pidevalt huviorbiidis EKRE kui kõige omanäolisem partei mis tahes tähenduses. Tunti huvi, kas nad võiksid võimul püsida valitsusaja lõpuni. Taagepera arvates on kindlasti parem näha neid valitsuses kui opositsioo nis. Nüüd peavad nad iga oma sõna ja teo eest vastutama. Keskmine valitsuse iga on kaks ja pool aastat. Praeguses seisus pole sugugi võimatu, et nad järgmiste valimisteni vastu pea vad. Et Eesti poliitikas on nii vähe naisi, johtub Taagepera arvates sellest, et neid hoitakse tagasi. Ja kes siiski poliitikasse ilmub, seda hinnatakse ta riietuse ja soengu järgi. Küsi musele, kas tal endal on jäänud
Auhinna üleandmine pidi toi muma märtsis ,,Reini kulla“ etenduse järel publiku ees, kuid üleilmse eriolukorra tõttu lük kus tseremoonia edasi ning pee ti möödunud reedel Viini Riigiooperi Gustav Mahleri saa lis väiksemas seltskonnas. Külaliste ja õnnitlejate hulgas olid paljud sõbrad, kolleegid Viini Riigiooperist, pereliikmed ja Eesti Suursaadik Viinis Toomas Kukk abikaasaga. Tänukõnes rõhutas Ain Anger austust Viini Riigiooperi vastu, selle maja erilisust võr reldes teiste maailma lavadega ning professionaalset tipptaset. Ta hindab kõrgelt sügavat ja südamlikku toetust, mida talle nii laval kui ka ooperimajas pakutud on. (ERR/EE)
Rail Balticu küsimus on keeruline. See viiks meid palju kindlamini Euroopasse, aitaks telge tugevdada. Vaidlused selle ümber on olnud tulised, kuid enamik vaidlejaist näib olevat kõigepealt otsuse ära teinud ja otsivad ainult sellele kinnitust. Kotkajärve metsaülikoolist on Taageperal parimad mäles tused päevist, mil ta seal viibis koos kadunud abikaasa Mare ja lastega. Mare oli see, kes viis metsaülikooli ka Eestisse, nad alustasid koos, kuid tõeline eestvedaja oli Mare, ta ise pi gem maskott ja käsitööline, karjatas juhatuse liikmete lapsi. Käärikul oli siiski rohkem spordibaas kui metsaülikool. Veel oli juttu Eesti suhetest Soome ja Põhja-Ameerika, eriti USA-ga. Loomulikult kerkis üles ka Venemaa küsimus, kus pärast Nõukogude Liidu lagu nemist impeerium kui selline ikkagi püsima jäi. Impeeriumi elutsükli kohta on ta hetkel kirjutamas raamatut teemal „rohkem inimesi, vähem riike“. Suure naaberimpeeriumi lagu nemist praegu veel ette näha ei ole. Ülevaadet lõpetades tuleb veel korraks pöörduda tagasi filmi enda juurde, kust jäi meelde julge ja võimukas väide, mida Taagepera ise nimetab lausa häbematuks: olen parem rahvuslane kui sina. Mida sina said kätte loomulikus korras, see on minult nõudnud palju pingutust (kui õigesti mäletan, ütles Taagepera „kuradi palju“). Olen jäänud eestlaseks igal maal ja mandril, mu lapsed rää givad eesti keelt, lapselapsed pole enam minu mure. Olen eestluse etalon. Siitpeale lubab reporter en dale muutuda isiklikuks. Ma ei usu, et kooli- ja skaudivend Rein neid sõnu lausudes minu otsa vaatas, küllap lähetas need kellelegi kodumaisele põlis eestlasele. Kuid kui need ka on minule määratud, tunnistan ma need õigeks. Need kuus aastat, mida saatus minul võimaldas Reinust kauem sõjaeelses Eesti Vabariigis elada, on kindlasti mul eestlaseks jäämise lihtsa maks teinud. Tema pingutused on aga tõhusamat vilja kandnud ja on eestluse näkku jätnud nähtavama ja püsivama jälje. Sõber Profka (kasutan seda kooliaegset hüüdnime hellitus nimena), jõudu ja edu sulle! EERIK PURJE
Bibliograafia Klubi lõpetas oma tavapäraselt alanud ja erakordselt lõppenud hooaja kohtumisega ZOOMis. Loodame väga, et sügisel saame jälle päriselt kokku tulla. Foto: P. Noorhani
Helena Tulve uusteos kantakse ette New Yorgis New Yorgis resideeriva tuntud nüüdismuusika ühenduse Bang on a Can traditsioonili sel maratonkontserdil on kavas mitu esiettekannnet, teiste hulgas ka Eesti helilooja Helena Tulve uusteos tšellole. Aasta ülevaate tähenduses uudisteostega maratonkontserte korraldab Bang on a Can juba alates 1987. aastast. Olude sunnil toimub selleaastane muusikasündmus kuuetunnise veebikontserdina ja hoopis uue kavaga, mille kümme uusteost tellis Bang on a Can alles koroonaviiruse aegu. Korraldajad viisid heliloojad kokku interpreetidega, kellele juba konkreetselt helilooja oma uue pala kirjutas. Kogu loomin guline suhtlemine ja koostöö toimus ainult virtuaalruumis. Kontserdi päriskava avateo seks on Helena Tulve uusloo ming ,,Without love atoms would stop spinning“ soolot šellole, mille kannab ette New Yorgis elav Kanada tšellist Arlen Hlusko. Tšelloteos on omas žanris esmakordne Tulve loomingus, esmakordne koostöö tšellistiga ning samas ka üldse debüüt kuulsa Band on a Can’i tiiva all. (ERR/EE)
Eesti filmi tunnustati Los Angeleseses kahe preemiaga Eelmisel nädalal Los Ange leses toimunud Fine Arts Film Festivalil sai Marek Sadama lühifilm ,,Snowflake“ auhinna kahes kategoorias. Filmi tunnustati parima filmimuusika (Ivo Lille) ja pari ma kinematograafia (Rauno Vahtre) eest. Filmi koreograaf, tantsija ja näitleja on Ülle Toming. Filmi autor Marek Sadam ütles Õhtulehele filmi kommen teerides: ,,Mõtlesin lihtsalt loo välja, sest sattusin Arkna mõisa. Polnud kahtlustki, keda kutsuda tantsima. Ainult lummav Ülle Toming. Laulust sündinud fil mimuusika oli suurepärase Ivo Lille poolt juba artisti jaoks loodud. Rauno Vahtret märkasin ühel Brad Jürjensi videovõttel ning klappis kohe.“
Kärdlas esitleti Hiiumaa laste mängude ja salmide raamatut Möödunud nädalal esitleti Hiiumaal Kärdla Vabriku väljakul ,,Hiiu laste raaman dut“, mis räägib sellest, kui das on Hiiumaa lapsed aegade jooksul oma päevi sisustanud ja milliseid mänge mänginud. Teosest leiab hiiukeelseid laule, salme ja muid tekste. Teos on mõtteliseks järjeks mittetulundusühingu Hiiu Öko kirjastatud ,,Hiiu keele raaman dule“, mis oli mõeldud täiskas vanutele. Autorid soovitavad uut lasteraamatut lugeda vanematel ja lastel koos ning proovida mõnd raamatus kirjeldatud mängu ka uuesti läbi proovida ja taaselustada. Hiidlased on mänginud ae gade jooksul näiteks tagaaja mise- ja peitusemänge, aga ka kivimänge ja talvel jääga seotud mänge. Laste elu juurde on alati kuu lunud muidugi krutskid ja pa handused. ,,Minu jaoks oli kõige põne vam läbi töötada Suuremõisa kooli pahategude kausta, kuhu olid lapsed kirjutanud seletus kirju, miks nad nii või teisiti käitusid. Kolm päeva vist olime muuseumis ja lugesime neid ja valisime välja,“ kommenteeris üks raamatu autoritest Lili Käär. ,,Kui ikka terve lehekülje peale peab kirjutama ,,ma ei riputa enam tahvli peale hiiri“, siis võid ise arvata, millega see laps oli hakkama saanud,“ lisas teine autor Merike Heinsoo. (ERR/EE)
Tänavu peeti festival vir tuaalselt 8. kuni 14. juunini. Osa võttis 92 filmi 27 eri riigist. Eestist oli esindatud veel Marko Raadi film Matusepäevikud. (PM/EE)
