10
EESTI ELU reedel, 18. juunil 2021 — Friday, June 18, 2021
TERVITUSI VÕIDUPÜHAKS JA JAANIPÄEVAKS!
Nr. 24
8 0 A A S TAT J U U N I K Ü Ü D I TA M I S E S T
Võru linna teenetemärgi pälvinu veetis oma noorusaastad Siberis Võidupühaga tähistame eesti rahva kõiki võite. Eestimeelsust soovides Eesti Vabariigi Aupeakonsulaat Kanadas
1941. aasta juuniküüditamise traagikale on nüüdseks lisan dunud uus tahk: selle ängis tava sündmuse mäletajaid hakkab nappima. Tänavu on sellest möödunud kaheksa kümmend aastat. Isegi nen dest, kes imikuna selle saatus liku teekonna pidid ette võtma, pole enam kuigi palju elavate kirjas. Ja neidki vähe seid on saatuse tormid sel määral räsinud, et kõhkled neile lähenemast kavatsusega usutleda. Seda üllatavam on kogeda ootamatut tutvust kel legagi, kes mäletab neid aegu ega tõrgu läbielatut selge sõna ja erkude meeltega meenuta mast. OLEV KASAK oli viisteist aastat vana, kui ta 14. juuni varahommikul koos vanemate ja kümme aastat noorema vennaga Võru linnast vägivaldselt Siberi avarustesse küüditati. Kulus veel kuusteist aastat enne, kui tal võimaldus uuesti kodulinnas elu alustada. Alljärgnev saatus lugu on kokkuvõte mitmest Võru ja Toronto vahelisest tele
Tervitame Võidupühal ja jaanipäeval Estonian Ecumenical Relief Organization Eesti Ökumeeniline Abistamise Organisatsioon Kanada eestlaste poolt kodueestlasi toetav heategevusorganisatsioon
Tervitusi Võidupühaks ja Jaanipäevaks! EESTI SKAUDID JA GAIDID KANADAS
Olev Kasak Võru linna teenete märgiga 2020.
fonivestlusest. Olevi isa August Kasak (1905) oli Võrumaal tuntud ühiskonnategelane ja ettevõtja. Ta töötas Misso vallasekre tärina, kuulus Kaitseliitu ja Isamaaliitu. Vabadussõjast osa võtnuna pooldas ta vapse, kuid ei osalenud aktiivselt selles lii kumises. Ühistranspordi arenda jana asutas ta bussiliini ja oli mitme autobussi omanik. Võimu muutudes sai see talle saatuslikuks. Pärast 1940. aasta juunipööret „soovitati“ tal Misso vallasekretäri kohast loobuda. Temast sai autotrans pordibaasi vanemraamatupidaja, samas baasis oli viis temalt rekvireeritud autobussi. 1941. aasta kevade poole, kui ajad muutusid ärevamaks, hakati isa mitmelt poolt hoiatama, et ta end varjaks. Isa ei uskunud, et tal midagi karta oleks, tundis aga muret oma perekonna pärast. Arutas seda asja vanaisa ga, kes lausus ilusas kodukandi murdes: „Poig, kos sa pakõt!“ Isa lõi otsustavalt rusikaga vastu kirjutuslauda: ma pole kellelegi kurja teinud, kuhu ma jätan oma perekonna? Ta saatis oma vanema poja Vambola (1923) kodust ära, tütar Hilja (1929) oli kuskil laagris, ise jäi ta oma linnakorterisse. 13. juunil tuli abikaasa Magdalene (1902) Oleviga (1926) maalt linna, et järgmisel päeval paari vajalikku asja maale viia. Olev mäletab, et isa ärritus silmnähtavalt poja linna ilmumise pärast. Öösel kell kaks põrutati uksele: läbiot simine! Isale pandi nagaan nina alla, sissetungijad näisid pidavat teda ohtlikuks. Olev ei saanud millestki aru, mõtles: mis tsir kust siin tehakse? Perele tehti teatavaks välja saatmisotsus. Asjade kokku panemiseks anti aega ainult viisteist minutit. Ema nuttis. Isa laotas voodilina põrandale ja hakkas vaikselt pakkima. Järg misel päeval lahutati ta oma perest Nad ei kohtunud enam
ESTONIAN SCOUTS AND GUIDES IN CANADA Informatsiooniks: Skm. Enno Agur, 52 Glengrove Ave. W. Toronto, ON M4R 1N7 Tel. 416-485-9889 Annetused ja pärandused tulumaksuvabad
TARTU COLLEGE 310 Bloor St. W., Toronto, ON M5S 1W4 Olev abikaasa Elliga Siberis.
iial. Olev koos ema ja väikeven na Reinuga (1937) küüditati Tomski oblasti Aleksandrova rajooni, kus algas võitlus Siberi karmi kliima ja ränkade olme muredega, töötades kohalikus kolhoosis. Enne kui väljasaadetute eluolu kirjelduse juurde asume, tehkem väike kõrvalepõige ja tutvugem pere kahe vanema meesliikme saatusega. August Kasak mõis teti surma. Otsus saadeti täide Sevurallagis, Sverdlovski oblas tis 19. augustil 1942. Poeg Vambola astus esimesel võima lusel Saksa sõjaväkke, temast sai sõjaväepolitseinik ehk välis andarm. Et aga suurem osa perest oli sattunud Nõukogude poolele, ei läinud ta 1944. aas tal Saksamaale, vaid deserteerus ja lasi end hiljem värvata Punaarmeesse. Ta langes viima ses lahingus Sõrve säärel sama aasta 23. novembril, nädal enne oma 21. sünnipäeva. August Kasaku surmast sai pere teada alles kunagi 1960. aastatel, kuid ka siis ei räägitud neile tõtt. Öeldi, et isa on surnud kopsupõletikku kunagi 1943. aastal. Hiljem, tänu asjaolule, et vanem poeg oli saatuse iroonia tõttu leidnud punarmeelasena sangarisurma, avaldati täistõde. Olevi esimeseks tööks kol hoosis oli kännujuurimine koos kolme eesti noormehega. Üks neist juhtus olema ta progüm naasiumi pinginaaber. Klassi juhataja Ado Talussaar oli Vabadusristi kavaler, tema poeg Henno oli see, kelle kõrvale Olev istuma pandi. Nüüd tööta sid nad saatusekaaslastena taas kõrvuti. Ka sõber Henno isa hukati Sevurallagis 1942. aastal. Olev oli tugevakasvuline poiss, spordimees ja karsklane. Kuueteistkümneaastaselt teenis ta välja esimese preemia, tehes metsatööl kahekordse normi. Preemiaks olid kummitallaga saapad. Varsti lagunesid tallad alt ära, tuli nööriga kokku köita. Toiduga oli olukord kehv. Naabrinaisel oli kaks lehma, kuid seadus lubas pidada ainult üht. Ema tahtis teist ära osta, pakkus vahetuskaubaks oma karusnahkset kasukat. Kaup jäi katki, sest kaasmaalasest proua laitis tehingu maha. Sakslaste sõjaõnn Venemaal polnud veel kõikuma löönud, uudised nende edust ulatusid ka väljasaadetute ni ja andsid lootust. Tuttav suutis ema veenda, et sõda on varsti läbi. Kui algab kojusõit, kuhu sa siis lehma paned? Seda juttu kõrvalt kuulnud tatari vaimulik raputas nukralt pead ja kinnitas, et sõda ei lõpe niipea. Sakslased kaotavad ja kommunism levib üle maailma. Emale jäi kasukas alles ja naabrinaine viis liigse lehma kokkuostupunkti. Vend Rein oli lahtise peaga, õppis vene keele hästi selgeks ja aitas klassiõdesid koolitööga. See tekitas venelastest klassi (Järgneb lk. 11)
