Nr. 31
EESTI ELU reedel, 5. augustil 2022 — Friday, August 5, 2022
13
Puhka Eestis
Mõnus nädalavahetus Noarootsis ja Haapsalus Tekst ja fotod Mailis Sütiste-Gnannt Noarootsi (rootsi keeles Nuckö) oli kunagi Läänemere saar, mis Eesti mandriosaga ühines 19. sajandil. Tänini on siin Eesti rannarootslaste alal kasutusel kakskeelsed kohani med, kuigi rootsi keele rääki jate hulk on vähenenud. Meid kutsus seda põnevat piirkonda avastama hea sõbranna, kellel rajatud Noarootsis mere äärde suvekodu. Rootsi asustus tekkis Noa rootsis 13. sajandi keskel ja siia asutati Eesti esimene teadaolev talurahvakool. 20. sajandi algu ses rajati siin lauluselts, root sikeelne raamatukogu ja Rootsi Haridusselts. Haapsalu maanteelt Linna mäe poole ära keerates ja Noarootsi jõudes möödusime Kudani kontrollpostist, kus nõukogude ajal kontrolliti pool saarele sisenejate dokumente. See tuletas meelde, et ka meie oma suvekodusse Suurupisse sõites tuli nõukogude ajal näi data vastavat luba. Külastasime Pürksi (Birkas) mõisahoonet, mis on ehitatud 19. sajandil ja kuulus UngernSternbergide suguvõsale. 1920. aastal avati siin rootsikeelne Pürksi Põllutöö- ja Rahvaüli kool, mis tegutses 1943. aastani. Mõisa peahoone restaureeriti 1989-1995 ning praegu tegutseb hoones Noarootsi Gümnaasium. Mõisa kõrvalhoonetes asuvad loodusinfokeskus ja käsitöö koda. Samuti on siin pood, kust saab osta kohalike meistrite käsitööd. Ise ööbisime Paslepa mõi sas, mille mõisahoone on kah juks varemetes, aga mis olevat sarnanenud Pürksi mõisa peahoonele. Restaureeritud on Paslepa mõisas endine nõu kogude piirivalvekordoni hoone ja ohvitseride maja, kus nauti sime Anu Kotkamäe külalislah kust. Alles on põlispuudega muljetavaldav mõisapark ja selle vastas asub Teeristi Villa, mis pakub majutust ja kus asub ka kohvituba kehakinnituseks. Teeristi Villa Teatrigaraažis saime nautida Donald Chur chilli lavastust „Nõrkusehetk“, mille peaosades mängisid Harriet Toompere (Eesti Draama teater) ja Argo Aadli (Tallinna Linnateater), väikese kõrvalosa tegi Miia Tooming. Lavastajaks oli Vilja NyholmPalm, kunstnik Ann Lumiste. „Nõrkusehetkes“ kohtuvad eksabikaasad Audrey ja Tony pärast kolmeaastast lahusolekut oma suvemajas, et oma vara ära jagada. Tony on andekas doku mentalist, kuid tegeleb nüüd reklaamide filmimisega, sest see töö on palju tulusam. Ta on uuesti abiellunud verinoore Stellaga ja paar ootab last. Audreygi plaanib mehelemine kut, kuid hinges on kahtlused tema väljavalitu Briani osas. Varajagamise käigus rullub lahti nende kooselatud elu. Mäles
tustelt tolmu üles keerutades lendab sädemeid ja vanad haa vad rebitakse lahti. Kuid kas ainult haavad? Kas nad on üldse teineteisest lõplikult üle saa nud? Audrey võimukas iseloom, Tony ebapraktilisus, üksteisest mööda rääkimine ja kiivalt sala duses hoitud tõde ei lase neil avameelselt asju arutada. Öeldakse üht, kuid mõeldakse hoopis muud. Kohale saabub ka nende tütar Lucy, kes on teinud kõik, et vanemaid taas kokku viia. Siis aga peab Tony uue naisega sünnitusmajja sõitma ja Audrey läheb Brianiga abielu sõlmima. Lõpuks suudavad mõlmad oma tunnetes ning suhetes selgusele jõuda, valed ja varjamised lõpetada. Ausa pilguga endasse vaatamine toob nende ellu uue pöörde – ehk suudavad nad siiski koos jätka ta, sest armastus teineteise vastu ei ole kustunud... Etendus oli lavale seatud mõnusa huumoriga ja eks palju del pealtvaatajatel oli seal ära tundmisrõõmu- või kurbust. Oli väga tore teatrielamus! Noarootsi poolsaarel asub mitu suhtelist suurt riimveelist järve, näiteks Sutlepa meri. Sutlepa mereäärsest parklast saab alguse matkarada, kus asub ka vaatetorn ja linnuvaat lusplatvorm. Siit saab jälgida tuhandete veelindude elu ja infot Saare õpperaja ja Silma looduskaitseala kohta leiab infotahvlitelt. Nägime meiegi mööda lendamas hanesid ja kormorane ning hallhaigruid, valgetest toonekurgedest rää ki mata. Kuulsad on aga muidugi siinsed liivarannad, nt Peraküla rand oma kümnekonna kilo meetri laulvate liivadega. Ise ujusime seekord Dirhami (Derhamn) rannas, kus laiusid roosad põdrakanepiväljad ning asuvad ka hea kalakohvik, külalistemaja ja jahisadam. Merevesi oli vaatamata tuulisele ja enam mitte ülikuumale ilmale mõnusalt soe. Pärast ujumist saime käia sooja duši all resto rani kõrval asuvas puhtas duširuumis, kus silma rõõmus tasid vaasides ilusad põllulilled. Dirhami sadamast paistab seitsme kilomeetri kaugusel asuv Osmussaar. Vaatamisväär sustest on saarel 1766. aastal ehitatud kivikabeli varemed, 1954. aastal ehitatud tuletorn ja militaarrajatised. Maastikule annavad omapära pankrannik, ulatuslikud klibuvallialad ja kadakad. Saarel asub üheksa kilomeetri pikkune lõkkekohta dega RMK matkarada. Külastasime ka Österbyd ehk Idaküla, mis on nimetuse saanud ilmselt selle järgi, et asub Enbyst idas. Österbysse jõudes saab imetleda väikest rootsipunast pritsikuuri. Österby raudkividest sadamamuul on ra jatud 20. sajandi alguses. Muuli esialgne pikkus oli 265 m, millest tänaseks on säilinud 215 m. Siinne rand on hea popu laarne supluskoht, aga ka hin
Saare mõis Noarootsis kuulus von Roseni suguvõsale.
Teeristi villas saab ööbida ja keha kinnitada ja sealses Teatrigaraažis etendusi nautida.
natud lohesurfarite hulgas. Mere ääres avaneb kaunis vaade Haapsalu siluetile, näha on Hobulaidu ning Vormsi saart. Siit saab sõita veetaksoga Haapsallu ja tagasi. Talviti viib Österby sadamast Haapsallu 3,5 km pikkune jäätee. Österbyst sõitsime edasi Saare mõisa ja Lyckholmi muuseumi juurde. Saare mõisa hooned on ehitatud 18.-19. sajandil ja kuulusid parun von Roseni suguvõsale. Kohapeal maitsta või kaasa osta sai ka Roseni valget ja punast veini. Mõisa kohvitoas sõime maits vaid ülepannikooke kodus tehtud õunajõhvikamoosi ja koorejää tisega ning juurde parimat kohvi imeilusatest käsitööna valminud tassidest. Lyckholmi muuseumis saab ülevaate Noa rootsi ajaloost ja pearõhk on siin just Eesti Vabariigi aastatel 1918-1940. Eksponeeritud on erinevad majapidamistarbed ja tööriistad, mida sel ajal põllu töödel ja kalapüügil kasutati. Rõhutatakse Lyckholmis elanud eestlaste, rootslaste, sakslaste ja soomlaste vahelist head koos tööd. Noarootsi Püha Katariina kirik ehitati tõenäoliselt 1500. aasta paiku, pastoraat 17. sa jandil ja see on üks vanimaid säilinud puuehitisi Läänemaal. Pastoraadis saab tutvuda püsinäi tusega Noarootsi külade vanade taluhoonete ülesmõõdistustest. Kirikuaias asub Noarootsi vabadussammas, mis püstitati 1935. aastal. Kogu kompleks on muinsuskaitse all. Noarootsi kogudusel oli ka kolm abikiri kut, millest Rooslepa kabel asub Tuksi-Spithami maantee ääres Rooslepa kalmistul. See
on ehitatud 1830. aastal ja taas tatud endisel kujul 2006. aastal. Sutlepa keskuses saab imet leda Sutlepa tuulikut, mis on ehitatud 2003. aastal ajaloolise Noarootsi pukktuuliku jooniste põhjal. 19. sajandi alguses oli Noarootsi kihelkonnas umbes 100 tuulikut, millest tänaseks pole kahjuks säilinud ühtegi. Toreda lõuna veetsime sõb ranna suvekodus mere kaldal, kus lapsed said toita tiigis ela vaid karpkalu ja konnakulleseid. Nad tegid pai kaladele, nagu nad ise ütlesid. Noarootsist jäävad meile meelde ka punaste moonidega ääristatud lõputud viljapõllud, metsad ning kaunid liivarannad. See kaunis ja rahu lik piirkond Eestis väärib kind
lasti külastamist. Olles juba Noarootsis, ei saanud jätta külastamata Haapsalu linna, kus sel nädala vahetusel vallutasid linna ja lin nuseõue pärast Covidist tingitud kaheaastast pausi taas Ameerika autod. Linnuseõue oli näitusele väl ja pandud enam kui sada autot, mis andsid läbilõike viimase saja aasta sõidukitest. Vanim auto, Ford Model T oli val minud 1923. aastal (seda mudelit valmistati aastatel 1908 – 1927), uusim aga selle sajandi kahekümnendatel aastatel. Näi tuseautode seas oli autosid vii mase saja aasta igast kümnen dist. (Järgneb lk. 17)
Juhtusime Haapsallu, kui seal toimus iga-aastane Ameerika autode kokkutulek, kuhu saabub hulgaliselt külalisi ka Soomest ja Rootsist.
