Nr. 31
EESTI ELU reedel, 5. augustil 2022 — Friday, August 5, 2022
15
Lõimeleeris peeti pulmi Greta Madeleine Gnannt Mul oli taas kord õnn veeta üks nädal Lõimeleeri laagris. Seal oli nii äge! Olin Lõime leeris juba kolmandat korda. Sel aastal olid teemaks pulm ja eestlaste vanad pulmakom bed. Kui me autoga Tääksile jõudsime ja ma oma tuppa läksin, nägin Allenat, kes oli tulnud Bostonist, Ameerika Ühendriikidest ja oli samuti juba mitu aastat laagris olnud. Tutvusin ka Iie-Keega ja Liisiga. Lapsi oli veel Rootsist, Norrast, Lätist, Uus-Meremaalt, Eestist ja mina siis Prantsus maalt. Meie kasvatajad olid Eve, Marta, Karl ja Ermo. Nad olid väga toredad. Esimesel päeval tegime tutvumismängu ja õhtul läksime ujuma. Järgmisel päeval oli kavas pulmatöötuba. Külla tuli Marit, kes rääkis, kuidas vanasti pulmi peeti. Õhtul vaatasime huvitavat filmi, mis tutvustas vanu pulmakombeid. Hiljem toimus ehalkäik ja poisid panid neile tüdrukutele, kes neile meeldisid, ukse taha kased. Meie toa ukse taha olid ka kased pandud! See oli nii põnev! Teisipäeval kaunistasime pruudi ja peiu kodusid ning tõmbasime loosi, kes millist rolli pulmas mängima hakkab. Mina tõmbasin loosiga pruudi isa rolli, aga vahetasin selle pärast pruudi ema rolli vastu ära.
Õhtul toimusid kosjad. Peiu pere tuli pruudi koju kosja. Meil olid kõigil rahvariided seljas. Pruut ja teised tüdrukud olid peidus, kõigil rätikud peas. Mindi siis pruuti otsima. Mina ja pruudi isa pidime viinapudeli peale kinda siduma. Tegelikult oli pudelis muidugi hoopis morss. Peiu leidis lõpuks pruudi üles ja tõi ta teiste ette. Iga päev saime ka erinevaid kunstiliike proovida. Kolma päeval saime valida puutöötoa või paelatöötoa vahel. Mina valisin paelatöötoa. Kudusime lõngadest südamepaela, kõla dega paela ja kalasaba-paela. Tegin need kingituseks oma vanematele ja sõpradele. Puu töötoas osalejad meisterdasid vurri. Hiljem küpsetasime ise leiba ja meisterdasime kaseto hust karbikesi. Seejärel oli pidu pruudi kodus. Peiu pere sõitis meie juurde hobuvankriga. Teel pidid nad ületama mitmesugu seid takistusi. Nad pidid sööma lusikatäie ketšupit. Politseinik kontrollis nende dokumente ja küsis neilt viina (sai neilt mors si). Puu oli tee peale kukkunud ja nad pidid selle ära koristama. Järgmiseks takistuseks oli teel laip, kes osutus pulmalaulikuks ja ärkas taas ellu. Mina pruudi emana pidin peiu perele pakkuma pruudi kodus värskelt küpsetatud leiba. Peiu pidi pruudi käe järgi ära tundma. Seal oli neli kätt: minu ehk pruudi ema käsi, Iie-Kee ehk pruudi käsi, Mari ehk kaa
Greta ees vasakult teine.
sanaise käsi ja Liisi ehk pruut tüdruku käsi. Kui peiu oma pruudi käe ära arvas, pidime pruudile ja peiule kolm ampsu leiba andma. Seejärel algas tants ja pulmatrall. Neljapäeval toimus meil tant sutöötuba, kus õppisime tantsi ma polkat, kolme paari tantsu ja veel mitmeid pärimustantse. Vabal ajal saime iga päev puude ja kivide peale maalida. Ma maalisin kolmteist maali. Paljudele osalejatele meeldis maalimine. Neljapäeva õhtul oli plaanis pidu peiu kodus. Nüüd oli pruu di pere kord sõita peiu koju hobuvankriga. Meile oli samuti pandud takistusi teele. Me pidime kas tantsima või neile viina andma. Lõpuks, kui takis tused ületatud, jõudsime peiu koju. Mulle kui pruudi emale anti raha tütre hea kasvatamise eest ja pruut andis peiu perele kingitusi. Õhtusöögiks tegime
Veiko Spoli-tis – Metsaülikooli lektor 2022 Veiko isa on lätlane ja ema eestlane. Sün dinud Riias, omandas ta keskhariduse Riiast, Tartust sai üli koolidiplomi sotsiaalteaduste alal, samuti on ta täiendanud end Genfis. Alates 2006. aastast on ta Helsinki riigiteaduste osakonnas doktorant maailma poliitika alal. Veiko, on suur rõõm leida sind esinejate hulgast. Oled tõeliselt rahvusvaheline mees, kelles on tugevalt esindatud nii eestlane kui lätlane. Küsingi esimese asjana, kui das need kaks poolust hakka ma saavad? Kui eestlased mängivad võrkpalli lätlastega, kelle poolt oled? (Ja mitu varvast sul on?) Ha-ha-ha, ja kuna sokke san daalidega ei kanna, siis Euroopa päraselt mul on ikka viis varvast. Tänan küsimast, Sinu küsimus tuletas meelde seika lapsepõlvest, kui N. Liidu oku patsiooni ajal isa viis mind Riia VEFi ja Tallinna Kalevi (korv palli)mängu vaatama. Kuigi VEFil tollal oli tugevam mees kond kui Kalevil, siiski Kalev tolles mängus võitis ja seega ma olevat olnud ainukene, kes Daugava spordihallis rõõmustas. Olles mõlemasse kultuuri samaväärselt sukeldunud, saan oma nn. identiteedi-mütse kasu tada vastavalt olukorrale, nii nagu arvan, teie teate PõhjaAmeerikas, et identiteetide taju mine ja kasutamine on
tänapäeva maailmas loomulik, ta rikastab igat inimest. Praeguseks, kui Läti on jäähokis vaieldamatult üle Balti naabritest ning korvpallis Läti ja Eesti ühisliiga toimib, on tunne, justkui vana Liivimaa on tuhast üles tõusnud. Samuti on meil ühine võrkpalliliiga, lätla sed kasutavad Tallinki teenuseid Põhjala reisideks ja eestlased Air Balticu teenuseid, et üle Euroopa ja Lähis-Idas lennata. Tänu ühisele rahale on Eesti ja Läti omavaheline läbikäimine igati tõhus, rääkimaks ühisma jandusruumi loomisest keskmi ses perspektiivis, nii nagu seda saame näha Euroopa Liidu vanades demokraatiates. Aga tulles Sinu külastuse juurde, mis teemadel kavatsed Metsaülikoolis (MÜ) sõna võtta ja mis on sinu ootused MÜ osas? Eks räägin Balti riikide ko hast tänapäeva Euroopas, NATO idarindel toimuvast ja mida sõda Ukrainas meile kõigile tähendab. Kuigi Põhja-Ameerika asub keset kahte ookeani, siiski Euraasia mandril toimuv ei jäta NATO liikmeid erapooletuks. Me oleme ühes paadis ehk asume Euro-Atlandi väärtus põhises julgeolekuühiskonnas. See tähendab, et me demokraa tiates suudaksime neile välja kutsetele, mida Hiina ja Venemaa mittedemokraatiad pakuvad, vastu seista, siis
peame üheskoos toimima viisil, et NATO suudaks oma ülesan netega hakkama saada, nagu ta seda on teinud kahe põlvkonna vältel, suutes totalitaarse N. Liidu lagunemist põhjustada. Vana ütlus tuleb abiks: ,,Me peame hoidma kokku, et mitte rippuda ükshaaval lambipostil.“ Teisisõnu, iga põlvkond peab seisma vabaduste ja seadusriigi kaitsel. See on eriti tähtis teema digitaalajastul, me keegi ei saa eemale jääda, kui meie väärtusi meie ühiskondades jalge alla trambitakse ja seda meie silme ees, sotsiaalmeedia abiga. Ootustest rääkides – olen töötanud erinevate auditooriu midega ja loodan hulga küsi musi ja väitlusi, sest selleks suvekoolid ju ongi! MÜ on püsinud 50 aastat üsna samas formaadis. Milline peaks olema MÜ tänasel päeval, et tõmmata ligi uusi huvilisi, nii noori kui vanu? Analoogiatest rääkides mäle tan paavst Franciscuse külaskäi ku Lätisse ja Eestisse. Vihmasel päeval arutasime Itaaalia kollee gidega päevapoliitika ja kato liku kiriku käekäigu üle. Luterlasena küsisin Itaalia aja kirjanikult, millal katoliku kirik muudab tsölibaadi poliitikat? Tema vastus oli lühike – see on viimane, mida Vatikani poliiti kas muudetakse, sest vastasel juhul kirik ei suuda katoliku vaimulike perekondasid üleval pidada.
ise värskekapsasuppi ja küpse tasime leiba. See oli nii mait sev! Toimus vahva pulmapidu. Reedel sõitsime Viljandisse. Seal toimus pärimusmuusika festival. Me tantsisime ja laul sime folgil. See oli üliäge ja jääb kauaks meelde! Koju tagasi jõudes oli meil grilliõhtu. Sõime lõkke ääres grillvorste ja vahukomme. Hiljem läksime suitsusauna, saunast hüppasime tiiki ja läksime pärast ka kell kolm öösel veel kord tiiki uju ma. Magama saime alles kas kell 5 või koguni kell 7. Laupäeval pakkisime asjad kokku ja vanemad tulid meile järele. Me tantsisime neile kolme paari ja punase suksu tantsu. Viimane on juba tradit siooniks kujunenud, mida alati vanematele tantsime. Kasvataja Eve oli öösel kirjutanud iga ühele tema nimega paberilehe, millel kirjas kõigi laagris osale jate poolt kirjapandud ise
loomustavad laused. Pidime ära arvama, kellest käib jutt. See oli vahva äraarvamismäng ja iga ühele jäi mälestuseks leheke teda iseloomustavate sõnadega. Autasustati kõige puhtamat tuba ja selle auhinna võitsime meie oma toakaaslastega. Hurraa!!! Ma ei tahtnud üldse laagrist ära minna ja tegime kõik koos veel grupikalli ning ühise pildi koos kasvatajatega pärast Lõimeleeri laagrilipu langetamist. Lõimeleeri pulmad olid nii lõbusad ja väga ägedad. Ma väga soovitan kõigile Lõime leeri laagrisse tulla. Seal õpib palju uusi asju ja kõik on nii huvitav. Laagris on ka väga head toidud ja saab teha erinevaid tegevusi. Ma tahan kindlasti ka järgmisel aastal Lõimeleeri minna.
Seega vastates Sinu küsi musele: teie teate paremini, mis on hoidnud MÜ’d vee peal ja mis on võimaldanud väikeste väljaminekutega seda iga-aasta selt korraldada, nii et eesti kogukond Kanadas sooviks siia tagasi pöörduda jälle ja jälle. Digitaalajastu nõuab muidugi mõista oma panustamist, kuid eks te üheskoos e-Eesti Teabe keskusega suudate sellega pari mal viisil hakkama saada. Kas ütleksid veel midagi, mida inimesed, kes sind veel
ei tea, peaksid teadma.
(Loe ka Lea Kreinini artiklit Lõimeleeri laagri eestvedajast Priit-Kalev Partsist Eesti Elu # 23, 10.06.2022)
Olen vabatahtlik Zemes sardzes ehk Kaitseliidus. Minu vanemad on pärit vanalt Liivimaalt, kuid mu enda pere on nüüd seotud Türgiga. Poeg tuli suvel taas Türgist suve laagrisse Lätti ja eks ühel päeval pean talle ka eesti keele selgeks õpetama. Kui tähtis ja vaheti piinarikas see ülesanne on, teate minust paremini kõik, kes on suutnud pool sajandit (Järgneb lk. 17)
Veiko Spoli-tis on Metsaülikoolile haruldane leid. Veiko on nii eesti kui ka läti juurtega ja on parajasti Läti ülikooli õppejõud. Ta on endine Läti parlamendi liige (2018-2022) ja ta kõneleb tihti Eestis või kirjutab Eesti ajalehtedele Balti poliitika teemalisi artikleid. Eriti lahe, et Veiko võtab osa nii eestikeelsest Metsaülikoolist kui ka nädal hiljem Quebecis toimuvast lätikeelsest kultuuri tegevusele rajatud laagrist. See on esimene kord Metsaülikooli ajaloos, kui jagame lektorit läti kogukonnaga. Suur tänu Dace Veinbergale, kes andis meile Veikost teada ja pakkus välja koostööd Läti kogukonnaga.
