4
EESTI ELU reedel, 5. augustil 2022 — Friday, August 5, 2022
Nr. 31
Kahekordne kojutulek 9. juulil 1891 sündis Harju maal, Kose vallas, Ravila kõrtsipidaja pere seitsmenda lapsena Gerhard Lukk. Eesti Vabariigis sai ta tuntuks nimeka ettevõtja ja seltskon nategelasena. Ta oli mereväe ohvitser, Eesti Vabadusristi kavaler ja Hollandi peakonsul Eestis. 18. juunil 1941 peatus Tallinas Süda tänaval Lukkide kodu ukse ees must sõiduauto, millest väljunud mehed teatasid, et nad tulid Gerhard Lukki „poliitilisel ülesandel Mosk vasse viima“. Isa ütles lastele, et nad ei hakkaks teda otsima, küll ta leiab nad ise üles. Ta ei leidnud ja ka teda ei leitud, ta kadus oma laste elust jäljetult. 28. novembril 1961 sündis Ottawas Norman ja Maret McLeod’i neljanda lapsena tütar Katherine Maret, kes praegu kannab abielunime McKeown. Temast võrsus tubli kooliõpeta ja ja pühendunud aeroobika treener. Oma eesti juurtest ei teadnud ta esimesed kümme kond aastat midagi. Uudishimu ja õnnelike juhuste kombinat sioon muutis aastate jooksul pilti. 14. juunil 2022 süütas Gerhard Luki tütretütar Tallin nas Maarjamäe memoriaali juures oma vanaisa mälestuseks küünla. Nüüd, kus ühe pika ja heitliku retke algus ja lõpp on paigas, asugem vaatlema ja konspek tiivselt kirjeldama neid lahuta vat 81 aastat, otsima peeneid traagelniite, mis ühe perekonna saaga tervikuks seovad. Siin kirjutajal õnnestus telefonitsi
vestelda Ontarios, Port Elginis pensionäripõlve veetva daamiga, kes soovib eesti lugejaskonna ees esineda Maretina. Maret räägib kõigepealt va naisast, mida ta emalt on kuul nud. Ta kolm vanemat venda olid rahul oma kanadalaseks olemisega ega tundnud huvi ema päritolu vastu. See oli tee ma, mida perekonnas välditi. Maret ainsa tütrena oli aga oma samanimelisele emale väga lähedane ja nende vahel algasid intiimsed vestlused, mis aja jooksul muutusid üha detailse maks ja kergitasid linikut traagilistelt ajaloosündmustelt, mis tabasid ema ta nooruspäevil ja tekitasid drastilisi muutusi pere elujärjes, purustades tule viku väljavaated ja unistused. Inseneriharidusega vanaisa oli ambitsioonikas ja hea ärivaistuga inimene. Ta oman das Reihenau poolmõisa koos Järvakandi klaasivabriku ja 2000 hektari metsaga. Lisaks Süda tänava majale Tallinnas, kus ühtlasi paiknes Hollandi konsulaat, oli tal suvila Taba salus. Lapsed õppisid erakoolis. Tütar Maret mäletab, et ta ei tarvitsenud iial tarvitada ühis transporti, kõigiks vajalikeks käikudeks oli ta käsutuses isa auto isikliku autojuhiga. Juba 1930. aastal oli nende perel oma Cadillac. Vanaisal oli viis last: Georg (1920), Gerda (1922), Elizabeth (1924), Maret (1926) ja Gerhard (1928). Emaarmastust ei jätkunud ühelegi neist piisa valt. Vanaema Erika suri 1931. aastal.
Maret suure lillepoti kõrval kunagise Gerhard Lukki suvemaja varemete ees Rannamäel (praegune Tabasalu). Perekonnal on olemas maal omaaegsest suvekodust, millel näha praeguseni säilinud kõnealune lillepott.
Vanaisa Gerhard Lukk’i maja Tabasalus põles maha, Maret istub varemete treppidel.
Gerhard Lukk.
Maret ja Tiina leinapäeval, 14. juunil Maarjamäel toimunud mälestus tseremoonial.
Sõjaohtu aimates kavatses Gerhard Lukk ettenägelikult oma varasid likvideerida ja raha Põhja-Ameerikasse saata, et seal oma laste tulevikku kind lustada, kuid jäi hiljaks. Ajaloosündmused kulgesid oo datust kiiremini ja ta jäi rataste vahele. Kõik viis last aga pääse sid läänemaailma. Vanim laps Georg õppis Austrias Viini ülikoolis juba enne sõda. Tal oli korter otse ülikooli vastas, ilmselt isa oste tud. Hiljem siirdus sinna õppi ma ka Elizabeth. Vahetult enne nõukogude teist okupatsiooni jõudsid Viini ka kõik teised õed-vennad, igaüks eri viisil. Sõja lõppedes jäid nad Vene tsooni, kust Ameerika sõja väeauto toimetas nad Jenasse Tüüringenis. Ka see piirkond loovutati venelastele, mistõttu tuli uuesti põgeneda. Maret ja Gerda, kes valdasid peale eesti keele vabalt ka vene, saksa, ing lise ja prantsuse keelt, leidsid rakendust UNRRA teenistuses. Mõlemad emigreerusid 1949. aastal Kanadasse ja täitsid Ottawas oma aastase töökohus tuse. On huvitav märkida, et nende ühise korteri asukohaks Ottawas oli McLeod Street. Maret leidis Ottawast endale elukaaslase nimega Norman McLeod. Katherine Mareti (kasutagem selguse mõttes mõlemat nime) esimene põgus tutvus oma ema sünnimaaga toimus aastal 2012, kui ta käis koos vanematega Balti mere laevakruiisil. Tallin nas oli päevane peatus. Kõik teised läksid ekskursiooni kor ras linnaga tutvuma, ema Maret aga võttis takso, et sõita linnast välja Tabasalusse. Vastutulelik eestlasest taksojuht aitas neil leida suvemaja varemed. Tuge vas vihmasajus leidsid nad pesukoja ja garaaži; einetasid sinna rajatud aasia sööklas, siis avastasid ühe säilinud toa, kuhu
sisenes Katherine Maret üksi. Emal ei jätkunud selleks südi kust, küsis tütrelt, kas toal oli kalasabamustriga põrand. Tütar kinnitas seda ja ümbritses oma ema kogu ülejäänud päeva erilise õrnuse ja hellusega. Umbes viisteist aastat tagasi sõlmis Torontos elav ja tegutsev Katherine Maret tutvuse, mis tugevasti mõjutas ta edaspidist elu. Aeroobikatrenni tuli uus huviline, kes äratas treeneri tähelepanu sellega, et kirjutas oma eesnime Tiina kahe i-ga. Koolmeisterlikust keelevaistust ja emalt kuuldust ajendatuna söandas ta kontrollida uue liikme rahvuslikku päritolu ja sai oma kahtlusele kinnitust: Tiina Soometi mõlemad vane mad olid eestlased ja ta ise val das oma vanemate keelt puhtalt ja veatult. Naiste vahel sigines tugev ja siduv sõprus, mis on aastate jooksul aina tugevnenud. Pärast ema Mareti surma 2014. aastal hakkas Katherine Maret Tiina õhutusel Toronto Eesti Täienduskoolis täiskasva nuna eesti keelt õppima. Kaks aastat tihedat tööd Epp Aruja juhendusel andsid talle oma ema emakeelest piisavalt aimu, et rahvapärase ütluse kohaselt osata ,,mitte ainult kallale kut suda, vaid ka kallalt ära ajada“. Et sõbratar Tiina on tuntud filmitegija, äratas Katherine Mareti vanaisa lugu ta kutse huvi. Ta otsustas alustada uuri mistööd ja valmistus sõitma selleks Eestisse, Gerhard Luki tütretütar oli õhinal kaasa tu lemas. Eesti Mälu Instituudi ja Hollandi saatkonna Eestis va hendusel suudeti selgitada, et Gerhard Lukk arreteeriti Vene maal 24. juunil 1941 ja mõisteti kümneks aastaks sunnitööle. Enamat ei õnnestunud teada saada, kuid sellest piisas, et lisada tema nimi Eesti kommu nismiohvrite mälestusseinale. Tütretütar (nimetagem teda
Gerhard Lukki nimi sai lisatud kommunismiohvrite memoriaalile Maarjamäel.
Katherine Maret McKeown
nüüd taas Maretiks) lausus käes oleval aastal juuniküüdita mise päeval vanaisa mäles tuseks küünalt süüdates püüdli kus eesti keeles järgmised sõnad: ,,Armas vanaisa, ma pole sind kunagi kohanud, kuid olen sind tundnud terve oma elu oma ema südame kaudu. Tunnen sind ema rõõmsate lapsepõlve mäles tuste kaudu, tema uhku sest sinu saavutuste üle ja tema paljude leinapisarate kaudu. Kõigi sinu laste, lastelaste ja laiema pere nimel oleme väga tänulikud, et oled lõpuks jõudnud tagasi koju oma armsasse Eestisse. Sa olid kadunud, kuid sind pole kunagi unustatud. Jumal õnnistagu, kaitsku ja hoidku sind alati.“ Sellest sündmusest ilmus Postimehes Tiina Soometi sulest ulatuslik artikkel. Nii sellest kui Tiina tegemistest filmimaailmas loodame lähemal ajal pikemalt pajatada. Täna lõpetagem Mareti emotsionaalse ja süga vast veendumusest kantud lau sega: ,,Olen Tiina ees suur tänu võlglane. Tunnen, et ka mina olen koos vanaisaga koju jõud nud.“ EERIK PURJE
