6
EESTI ELU reedel, 5. augustil 2022 — Friday, August 5, 2022
Nr. 31
Järvide Festivali tipphetked Sellel aastal oli Järvide Festi val (Pärnu Muusika festival) erakordne, sest üles astusid kõik Järvi-nimelised muusi kud – maestro Neeme Järvi kõrval Maarika Järvi, Paavo Järvi ja Kristjan Järvi. Festival oli sügav kummardus Neeme Järvile, kes tähistas oma 85. sünnipäeva. Tradit siooniliselt oli festivalil ka eesti helilooja esiettekanne, sedapuhku Mari Vihmandi Kolmikkontsert kahele flöö dile ja fagotile. Järvide Festivali poolt ellu kutsutud Lepo Sumera preemia pälvis sel aastal Tatjana KozlovaJohannes. Festival oli erakordne ka seetõttu, et kõik Järvi-nimelised dirigendid juhatasid erinevaid orkestreid. Neeme Järvi diri geeris Tallinna kammerorkestrit, Kristjan Järvi juhatas tema enda asutatud orkestrit Baltic Sea Philharmonic ja lõpukontser tidel dirigeeris Paavo Järvi oma orkestrit – Eesti Festivali orkestrit. Avakontserti juhatas maestro Neeme Järvi, kes sai juba orkestri ette tulles marulise aplausi osaliseks. Solistina esi nes Maarika Järvi, kes osales ka Mari Vihmandi esiettekandes kõlanud kolmikkontserdi koos seisus. Maarika kõrval solee ri sid selles ka Monika Mattiesen
ja Martin Kuuskmann. Järvi Akadeemia Noorte Sümfoonia orkestrit dirigeerisid meistrikur sustes osalenud noored dirigen did – igat osa juhatas erinev dirigent. Korraldajate poolt oli see julge samm, anda ainus festivalil esiettekandele tulnud teos esitada noortele muusiku tele. Vihmandi orkestripartituur oli noorteorkestrile rütmiliselt üpris kõva pähkel, aga kuna solistideks olid oma ala tipp muusikud, siis oli tulemus vägagi meeldiv ja publik võttis Vihmandi teose vastu sooja aplausiga. Minu jaoks oli festivali üheks tipphetkeks ka Kammer gala (19. juulil). Benjamin Bakeri esituses kõlas avaloona Eduard Tubina Sonaat soolo viiulile – nii meisterlikus esitu ses pole mina seda teost varem kuulnudki. Haruldane kõlakvali teet pani kavalehte sirvima. Jah, muidugi – Baker mängis suurepärasel 1694. aastast pärit Giovanni Grancino meistripillil. Mis imeretsept neil vanadel Itaalia meistritel küll oli, et nende pillid nii kaunilt kõlavad! Ja kui meistripillil musitseerib meistriklassi muusik, siis sünnib imesid. Suure põnevusega oodati Carl Nielseni nimelise rahvus vahelise konkursi võitja Hans Christian Aaviku esinemist.
Neeme Järvi ja Maarika Järvi. Foto: Kaupo Kikkas, Pärnu Muusikafestivali FB lehelt
Kammermuusikagalal esinesid ka Martin Kuuskmann (fagott) ja Kärt Ruubel (klaver). Foto: Taavi Kull, Pärnu Muusikafestivali FB lehelt
Järvi Akadeemia lõpukontserdil: Paavo Järvi, Neeme Järvi ja Kristjan Järvi. Foto: Taavi Kull, Pärnu Muusikafestivali FB lehelt
Tema esituses kõlas George Enescu 3. viiulisonaat „Rumee nia rahvamuusika stiilis“. Klaveril saatis teda Karolina Žukova, kes oli Aaviku kam merpartneriks ka Kopenhaageni konkursil. See esitus jääb küll kauaks meelde! Erkki-Sven Tüüri „Dedi cation“, mille seade fagotile ja klaverile on teinud Martin Kuuskmann, viis esimestest taktidest meid jäägitult kaasa. Suurepärane partnerlus – Kuuskmanni saatis klaveril Kärt Ruubel. Haruldane elamus oli ka Tšaikovski Serenaad Keel pillidele – esitajateks Benjamin Nyffenegger, Thomas Ruge, Theodor Sink ja Marcel Johannes Kits. Unustamatu on Brahmsi Topeltkontsert Triin Ruubeli (viiul), Marcel Johannes Kitse (tšello) ja Eesti Festivaliorkestri esituses. Dirigeeris Paavo Järvi. Selle esituse oleks tahtnud tervenisti tagasi plaksutada. On ju varemgi terveid teoseid ta gasi plaksutatud. Meenutagem siinkohal Arvo Pärdi „Credot“ Neeme Järvi dirigeerimisel, mille esiettekanne läks kohe kordamisele. Paavo Järvi suutis meid veel gi vapustada – Sibeliuse Süit „Lemminkäinen“ kõlas kahel õhtul järjest ja mõlemal õhtul suutis Paavo Sibeliuse partituu rist uusi põnevaid detaile välja tuua. Festivaliorkester mängis vaimustavalt, lausa täiuslikult – oli tunda, et ka Paavo Järvi ise nautis esitust igati. Traditsiooniliselt lõpeb Pärnu suvefestival Lepo Sumera vai muka orkestriteosega „Kevadine kärbes“. Sedapuhku jäi see ära. Paavo Järvi tegi hoopis kum marduse oma juubilarist isa poole ja kutsus ta lõpulooks Festivaliorkestri ette. Nii väge vat aplausi kui Neeme Järvile, kuuleb harva – Järvi Akadee miast osavõtjate „kisakoor“ orkestri vastas rõdult oli kõr vulukustav. Publiku püstija laaplausid ja braavohüüded ei tahtnud kuidagi lõppeda – see oli südamest tulnud tänuavaldus Neeme Järvile, kes hoolib süga valt eesti muusikast ja muusiku test ja mis eriti oluline – mõtleb ka meie järelkasvu peale. Kuigi Järvi Akadeemia meistrikursus
tele joostakse tormi kogu maail mast, on konkursi läbinute seas alati ka eestlasi. Võib-olla on siin mängus väikest viisi ka „onupojapoliitika“ – eks seda näita tulevik, kas väljavalitud õigustavad end. Sel aastal sai Pärnust tuule tiibadesse 15aastane dirigent Kasper-Joel Nõgene. Lõpuks püüan sõnadesse panna suure üllataja Kristjan Järvi esinemist. Kristjan oli oma orkestriga nagu külaline teisest reaalsusest. Põhiliselt Kristjani enda loomingust koos
nev kava oli nagu müstiline rituaal, kus muusikud püüdsid ühendust saada kosmilise kõik susega. Kristjan ise oli nagu väge täis šamaan, kes aitas publikul lovesse langeda. Tema Baltic Sea Philharmonic oli Kristjaniga samal lainel ja osales selles vägevas rituaalis suure mõnuga. Kristjan diri geerib ka Birgitta Festivalil – on ju temagi selleaastane juubi lar!
Eestis võeti kaitse alla kolm ajaloo- ning kaks arheoloogiamälestist
Arheoloogiliste uuringute käi gus leiti sealt 118 luustikku ning hauapanuste järgi on kal mistut kasutanud mitmed kogu konnad – eestlased, slaavlased, vadjalased.
Kultuuriminister Piret Hartman tunnistas sel nädalal kultuuri mälestisteks Jõekääru asula koha, Sillamäe varauusaegse kalmistu ning Karuste, Muriste ja Altja külade ajaloolised rannalautrid. Jõekääru asulakoht asub Mustvee vallas Peipsi järve suubuva Kullavere jõe suud mealal. Asulakoha arheoloogi lised leiud pärinevad hinnan guliselt aastatest 5200–1000 e.m.a.. Asulakohalt on avastatud mitmeid inimtegevusele viita vaid kivi- ja pronksiaegseid leide. Sillamäe kalmistu avastati 2020. a Kesk tänava rekon strueerimistööde käigus. 16. saj II poolest 18. saj I pooleni kasutusel olnud kalmistu on ainus teadaolev omataoline Sillamäe linnas ja selle lähedal.
Karuste lauter Saaremaal, Muriste lauter Lääneranna vallas ning Altja lauter Lahemaal on ühed paremini säilinud kiviridadega rannalaut rid Eestis. Vanim neist on Altja lauter, mida kasutati ilmselt juba 15. sajandil. Ajaloolisi paadilautreid kasutati kalapaa tide randumiseks ja merele minekuks, need olid ühe või paari-kolme küla kasutuses ning mängisid olulist rolli kohalikus majanduselus. Lauter koosnes nii veealustest (kiviread, veer puud jm) kui ka maapealsetest objektidest (paadi- ja võrgukuu rid, vabed, ligipääsurajad jm), millest enamasti on säilinud vaid kiviread. Ajalooliselt olid rannalautrid levinud tervel Eesti rannikul, kus võis leida kiviseid randu, kuid säilinud on neist vähesed. (KuMPT/EE)
SIRJE VIHMA-NORMET ajalehele EESTI ELU/Estonian Life
Karuste rannalauter.
