4
EESTI ELU reedel, 2. septembril 2022 — Friday, September 2, 2022
Nr. 35
Nädala portree
Silmaarst Kristel Toomsalu: ,,On nii tähtis, kui sind kuulatakse…“ Optometrist Kristel Toomsalu on tuttav paljudele Toronto eestlastele tema ameti tõttu – Bloor West Village’is asuvasse silmakliinikusse, kus ta juba aastaid töötab, on leidnud tee mitmeid siinseid eestlasi. Nagu Kristel ütleb, jõuab pea iga nädal tema juurde mõni eestlasest patsient, kellega on tore vahelduseks eesti keeles suhelda. Kuigi oma hariduse omandas Kristel Kanadas, käis ta õpingute ajal praktikal Tartu Silmakliinikus ning on kursis ka eestikeelse erialase terminoloogiaga. Lisaks oma professionaalsele tööle silmade tervise valdkonnas püüab ta olla oma patsientide jaoks alati see, kellega saab igal tee mal rääkida ja on valmis neid kuulama. Eesti Elu intervjueeris Kristelit 2004. a. sügise algul, kui ta oli ülikooli lõpetamise järgselt noore silmaarstina äsja tööle asunud. On möödunud 18 aastat – vahepeal on Kristel pere loonud ning töötab endiselt samas kliinikus ning töö pakub talle suurt rõõmu ja rahuldust. • Kristel Toomsalu sündis Eestis ning oli 12-aastane, kui nende pere – ema, isa, Kristel ja noorem õde – 1990-ndate algul Kanadasse kolis. Isa ja ema leidsid mõlemad siin erialase töö ja kogu pere elas kohalikku ellu sisse ilma suuremate probleemideta. Noorem õde Marilyn on Torontos registreeritud massaaži-terapist. Kristel ei mäleta lapse põlveajast Kanadasse kolides mingeid erilisi sisseelamise raskusi: nad saabusid suvel ning neid õega pandi päevalaagritesse, et inglise keel saaks kooli minnes kenasti suhu. Kui algul natuke raske oligi, siis kõik sujus peagi iseenesest. Kristel on hakanud eriti viimasel ajal, kui ta vanem poeg on umbes sama vana kui tema oli Eestist
Dr. Kristel Toomsalu on tuttav ka paljudele eestlastest patsien tidele. Foto: K. Tensuda
lahkudes, mõtlema, millised raskused võisid olla vanematel, saabudes kahe lapsega võõrale maale – lisaks õppimisele ja töö leidmisele tuli ka terve elu sisse seada. Pärast keskkooli õppis Kristel ühe aasta Toronto Ülikoolis keemiat, kuid selgus, et see talle ei sobi ega meeldi. Ta oli alati soovinud arstiks õppida, kuid vestluses oma silmaarstiga tundus, et just see ala võiks talle sobida. Nagu ta ütleb – puhas töö, pole verd ega raskelt haigeid, kuid see on oluline tervishoiu-valdkond ning mis tähtis, saab palju inimestega suhelda. Nii kolis ta teisel õpinguteaastal üle Waterloo Ülikooli, kus koolitatakse silmaarste, tegi selleks vajalikud eelkrediidid, valis kursused jm. ning sai sisse. Õpingud võtsid kokku seitse aastat ja 2004.a. lõpetas Kristel ülikooli opto metristi diplomiga. • Silmaarstid jagunevad tegelikult kaheks: oftalmoloogid ja optometristid. Neist esimesed ravivad rohkem silmahaigusi ja sooritavad lõikusi, mida opto metristid ei tee. Prille määravad põhiliselt optometristid. Kui optometrist näiteks avastab silmakontrollis kae või mõne muu probleemi, mis vajab edasi saatmist spetsialisti juurde, lähe tabki ta patsiendi oftalmoloogi juurde, kes tavaliselt töötavad lisaks vastuvõttudele ka haiglas ja teevad operatsioone. Kristel valis optometristi eriala just seetõttu, et talle meeldib ini mestega suhelda. Samuti, oftalmoloogiks õppimine võtab palju rohkem aastaid ning diplomi saades võib olla keskmine vanus 33, aga Kristel oli 26, kui tööle hakkas. Algus oli raske – just samal aastal, kui Kristel tööle asus, toimusid OHIP-i (tervisekind lustuse) muudatused seoses optometristide teenuste rahastamisega ja võttis aega, et oma patsientuur kujundada. Ta töötas vahepeal lausa kolmes kliinikus korraga, hiljem kahes ja seda kuni 2020. aastani. Siis otsustas, et nii enam ei jõua ja jäi vaid samasse kliinikusse, kus ta omal ajal alustas. Partner ta ei ole – Kristeli sõnul oleks see liiga suur koormus ja kliiniku näol oleks siis tegemist nagu kolmanda lapsega. Ta on väga rahul praeguse töökorraldusega lepinguga töötades. • Väga olulise aspektina oma töös rõhutab Kristel suhtlemist. Seda on ta näinud eriti just pandeemia ajal ja varemgi. Ta näeb, kuidas patsiendid vajavad, et neid kuulatakse, sageli tule vad jutuks ka muud kui silma mured. Patsientide hulgas on nii väikelapsi kui vanemaealisi ning kõikidega tuleb osata suhelda, mida Kristel rõõmuga teeb. Näiteks tuleb päevast päeva rõhutada, kuidas silmi
paremini hoida – et arvuti taga töötades on vaja ikka aeg-ajalt pause teha ja kuidas vältida kuiva silma teket, sest täna päeval veedavad igas vanuses inimesed väga suure osa ajast ekraanide ees. Ja teha kindlaks, et oleks õige paar prille. Ta ei ütle otse patsientidele, et miks sa nii palju aega ekraani taga oled, see pole silmadele hea, sest ta teab, et tänapäeval ei saa ilma internetita ei lapsed ega seeniorid. Lisaks töötami sele ja meelelahutusele on see kerge ja mugav viis inimestega suhelda ja olla kontaktis, mis just pandeemia aegu sai eriti oluliseks. Samas tuleb leida viise, et silmi säästa, mida ta patsientidele õpetabki. Oma peres on ta korraldanud nii, et tund aega enne magamamine mist lõpeb screen time ja keskendutakse rahulikele tege vustele. Pandeemia ajal olid silma klii nikud kinni vaid lühikest aega, mõned kuud, ning see on töö, mida kuidagi ei saa vir tuaalselt teha. See periood oli Kristeli sõnul rahulik kodune aeg – siis sai ta aru, kui palju on inimestel olnud erisuguseid tegevusi ja ringijooksmist ühest kohast teise, ja kas seda kõike ikka vaja on. Hirmu tööle naasta ei olnud, kuigi 2020.a. suvel oli ju viirusega seoses väga palju teadmatust. Olid olemas vajalikud isikukaitsevahendid (PPE) ning kunagi ei saanud ta töölt nakkust. Muide, viiruse sai nende pere esmakordselt sellel suvel, aga mitte tööga seotult, vaid ilmselt reisil olles. • Kristel tutvus oma abikaasa Mike’iga juba keskkooli ajal, ka tema õppis Waterloos (filmi ja inglise keele alal) ja nad abiellusid pärast ülikooli lõpetamist. Peres on kaks poega: Calvin (13) ja Markus (10). Kuna silmaarstidele pole ette nähtud pikka vanemapuhkust, oli Kristel mõlema lapsega kodus üsna lühikest aega, sest töö vajas tegemist ja abikaasal oli võimalus vanemapuhkusele jääda. Nende pere on korduvalt käinud Eestis – laulupidude aastatel, ja on plaanis taas minna, kui avaneb võimalus. Kristel on laulnud Torontos Estonia ja Ööbiku koorides, lapsed on käinud eesti lasteaias ja skautides, kuid kiire elutempo tõttu pole viimasel ajal enam kõigest osa võtma jõudnud. • Ühe väga tähtsa komponendina kõikide inimeste elus nimetab Kristel vaimse tervise teemat, millele ta on palju mõelnud ja on ka igapäevaselt seotud, nii tööl kui isiklikus elus. Ta leiab, et peaksime sel lest rohkem rääkima. Kuuldes igapäevaselt oma patsientide lugusid näeb ta, et vajalik abi ei ole alati saadaval. On olemas erinevaid abivõimalusi ja prog
Kristel ja tema pere.
Foto: Aaron Milic
ramme, kuid mõne inimese jaoks on nendeni jõuda kee ruline. Tähtis on, et inimesed teaksid, et nad pole üksi, rõhutab Kristel, ja räägib, kuidas ta langes ise sünnitusjärgsesse depressiooni – algul ei saanud ta aru, kas viga on endas. Tekkis enesesüüdistamine: miks teised saavad paremini hakkama, aga mina ei saa? Ta sai abi, aga teatud ajaks, ning siis oleks pidanud leidma uue terapisti, mis tundus keeruline. Ta asus ise endaga tööle, luges palju kirjandust ja suutis end aidata ning raskest perioodist väljuda, kuid kõik ei ole selleks kindlasti suutelised. Kristel leiab, et mitte mingil juhul ei tohiks ennast süüdistada, tunda end läbikukkununa, kui võrreldes teistega tundub, et ei jõua nii palju või nii hästi.
Eriti tänapäevale omane edu kuse kultus ohustab nii täiskas vanuid kui noori, surve olla parem mõjub kindlasti negatiivselt osade inimeste vaimsele tervisele. Suur osa tööst ongi see, et mõtlen, mida need inimesed tõeliselt vajavad, räägib Kristel. Ta soovitab kõigile mitte üksi jääda, vaid ikka rääkida – ja vajadusel professionaalset vaimse tervise abi otsida. Ta on valmis alati inimesi ära kuulama ja ükski patsient ei peaks tundma, et teda kiirustatakse. Üheks viisiks, kuidas Kristel pingeid ja stressi maandab, on kindlasti perega looduses viibimine. Samuti kuuluvad nad abikaasaga curling-klubisse. Et valitseks õige tasakaal töö-, pereelu ja vaba aja veetmise vahel. KAIRE TENSUDA
Arvo Pärt pälvis Luksemburgi riikliku ordeni
veel, tema muusika on oma vaimse mõõtme, järelejätmatu lihtsusepüüde ja sisemise hääle siiraima väljendusega aidanud luua humanistlikumat tulevikku. Tõe ja universaalse harmoonia igatsus ületab piire. See on ka oluline õppetund praegustel keerulistel aegadel,“ ütles suursaadik Ronald Dofing ordeni üleandmisel. Ordeni asutas 1841. aastal Madalmaade kuningas, Luk sem burgi suurhertsog ja Lim burgi hertsog Willem II ning seda antakse silmapaistvate teenete eest majanduse, ühiskondliku tegevuse, kultuuri või spordi vallas. Erandjuhtudel antakse ordenit ka välismaalastele. Tammekrooni ordeni on pälvi nud näiteks prints Charles, Jaapani peaminister Shinzo Abe, Briti peaminister Winston Churchill ja Ameerika Ühend riikide president Dwight D. Eisenhower. (Arvo Pärdi Keskus)
Helilooja Arvo Pärt pälvis Luksemburgi Suurhertsogi riigi tammekrooni ordeni ohvitserijärgu (Ordre de la Couronne de chêne) silma paistvate teenete eest heliloo jana ning Euroopa kultuuri suurkujuna. Kõrge autasu andis Arvo Pärdi Keskuses üle Luksemburgi Suurhertso giriigi suursaadik Ronald Dofing ning selle võttis oma isa nimel vastu Arvo Pärdi poeg Michael Pärt. „Arvo Pärdi muusika ehitab silla Euroopa muusikalisest pärandist tänapäeva, alates selle juurtest gregooriuse ja Bütsantsi laulus ning Madalmaade ja Põhjamaa koorimuusika meist rite loomingus. Kuid enamgi
Foto: Birgit Püve, Arvo Pärdi Keskus
