INImENE
PEETER LORENTS:
„KUI VASTU HAKKAD, SIIS EI RÜNNATA SIND NII KERgESTI” Kaitseliit on viimase kolmekümne aasta jooksul elanud läbi tormilisemaid ja tasakaalukamaid aegu. Aegu, millele on tunnistajaks olnud juba 1994. aastal Kaitseliidu vanematekogusse ja kohe ka selle aseesimeheks valitud Peeter Lorents.
Kaitseliit taastati 1990. aasta veebruaris, kaitseliitlased näitasid end avalikkusele tõsise organiseeritud jõuna augustiputši päevil augustis 1991, veidi hiljem ka Eesti Kongressi turvates. Kas osalesite juba siis Kaitseliidus? Pean tunnistama, et sel perioodil ei olnud mul Kaitseliiduga mingit sidet, välja arvatud mõned põgusad kokkupuuted Eesti Kongressi ajal, mille esimesse koosseisu ma kuulusin. Ainult kuulsin, et Kaitseliitu taastatakse, kuid ma ei puutunud nende inimestega eriti kokku. 1993. aastal kaasati mind mõningatele Kaitseliidu teemadega seotud koosolekutele, hakkasin inimestega tutvuma, vahel käisin ka õppusi uudistamas. Lähenemine Kaitseliidule toimus hästi-hästi tasakesi, algul inimesed, siis
kooslused, seejärel juba vanematekogu. Sel ajal ei olnud vahest inimene ise nii tähtis kui see, millist rolli ta mängib, mida saab tänu oma rollile ära teha. Ma olin sel ajal Riigikogu riigikaitsekomisjoni aseesimees, hiljem esimees. Seega, vaevalt et alguses oleks eriti huvi tuntud Peeter Lorentsi vastu, oluline oli ikka see, et olin riigikaitsekomisjonis ja vahepeal ka Koonderakonna esimees. Oli vajalik, et need positsioonid oleksid esindatud Kaitseliidu arvamusliidrite seas ja saaksid Kaitseliidu asjades kaasa aidata. Võib-olla arvati ka, et olen erapooletu, ei aja riigikaitse valdkonnas erakonna või valimisliitude poliitikat, vaid ikka riigikaitse asja. Nii kujunes ka vajadus süveneda tõsisemalt sellesse, mida kujutab endast Kaitseliit ja tema ülesanded, võimalu-
JOHAN VIIROK
Tekst: MERIKE JÜRJO, Kaitseliidu vanematekogu liige
