NELJAJALGSED VÕITLEJAD. KOERTE KASUTAMINE SÕJATANDRIL

NELJAJALGSED VÕITLEJAD. KOERTE KASUTAMINE SÕJATANDRIL

Koer on sajandite jooksul tõestanud sõjatandril oma tõhusust väärika võitlejana koerajuhi kõrval. Lisaks arenenud meeltele, kiirusele ja jõule on koera eeliseks siirus ja lojaalsus, millega ta on eeskujuks ka meile, inimestele.

Tekst: MAIK ALFA , vabatahtlik autor

Inimest ja koera seob pikk ajalugu, mis Eesti aladel ulatub teadaolevalt aastaisse 9000–8550 eKr1. Koeral on olnud oluline roll inimtsivilisatsiooni ajaloos, ta on ühe esimese kodustatud loomana olnud kasulik abiline küttidele jahipidamisel ning kaitsnud valvurina inimest kiskjate eest.

KOER INIMESE KAASLASENA

Samuti on koertel erinevates kultuurides olnud spirituaalne roll. Varajastes mütoloogiates on koerad jumalate saatjad ja staatusesümbolid. Näiteks sumerite Gilgameši eeposes on koerad jumalanna Innana saatjad. Kreeka mütoloogias kujutati koos koertega jumalaid Artemist ja Hekatet. Maiade kultuuris usuti, et koerad aitavad surnute hinged läbi Xibalba allilma. Usundiloolistes uurimustes on teisigi viiteid koertele nii teispoolsuse sümbolina kui ka teispoolsuse valvurina, nagu Kerberos Kreeka mütoloogias või Garmr Skandinaavias. Germaani kultuuriruumis on lisaks huntidele arvatud peajumal Wodani/Oðinni kaaskonnas jooksvat ka koeri2. Selles interpretatsioonis on koera samastatud hundiga ning sealtkaudu on koerigi seostatud poolmütoloogiliste sõdalaste úlfheðnar’ite ehk hundinahksetega. Vana-Egiptuse Anubis oli šaakali- või koerapeaga surmajärgse elu jumalus. Vana-Egiptuses, kuid mitte ainult seal, korraldati koertele ka tseremoniaalseid matuseid.

Meie lähiümbruses oli koerte matmine mitmel pool levinud viikingi- ja hilisrauaajal3. Esimesed eraldi koeramatused tekkisid Skandinaavias juba rooma rauaajal, levisid laiemalt vendeliajal ja saavutasid suurima arvukuse viikingiajaks. Koerte tähtsustamisele viitavad ka kalmetest leitud koerakujukesed ja koerahammastest ripatsid. Ehkki põletatud loomaluid on raske analüüsida, on tõenäoline, et tuleriidale on pandud siiski terve koer ja põletatud koos inimesega, kuid mõnikord on koer põletatud ka eraldi ja tema põletatud luud on kalmesse pandud koos põletatud inimesega.

Põhjused, miks saavutas koer inimese kõrval nii suure väärtuse, peituvad lisaks koerte loomuomasele intelligentsusele, siirusele ja lojaalsusele ilmselt ka nende praktilistes omadustes, mida inimene sai ära kasutada.

Koer valvas kariloomi ja eluaset ning oli kaaslaseks jahil ja ka lahingus.

ESIMESED KOERAD LAHINGUTES

Säilinud pitsatite ja raidtahvlite põhjal arvatakse, et Babüloonia-Assüüria kultuuriruumis hakati esimesena kasutama koeri lahingupidamisel ja sealtpeale tekkis arusaam lahingus kasutatavast sõjakoerast4. Esimene viide koerte rakendamisest lahingus pärineb ajast 600 eKr, kui Lüüdia kuninga Alyatte koerad tekitasid vigastusi kimmerlaste sõdalastele, sundides teised põgenema5. Hiljem kasutasid koeri egiptlased, kreeklased, roomlased, keldid ja teised rahvad. Skandinaavia kontekstis pärineb Bremeni Adama kroonika IV raamatu 19. peatükist alanite või albanite kirjeldus, kes kroonik Solinuse refereeringu järgi käitasid koeri lahingus: ,,… nende keelt nimetatakse wizzi ja nad on kalgi südamega õgardid ning nad sünnivad hallide juustega. Nende maad kaitsevad koerad. Millal iganes alanid peavad võitlema, seavad nad oma koerad võitlusjoonele.“6 Ka kroonik Henrik on Liivimaa kroonikas maininud keset lahingumöllu koeri. Tõsi küll, mitte otseselt lahingutegevuse osalistena, vaid Turaida linnuse piiramise ajal, mil sealsed liivlased olevat ohverdanud jumalatele tänutäheks sakslaste piiramistorni ümberkukkumise eest koeri ja sikke7. Hispaania konkistadoorid rakendasid mastifeid ja teisi suuri koeratõuge

Ameerika põliselanike alistamisel 16. sajandil. Elizabeth I kasutas koeri Iirimaa ja iirlaste vastu aastal 1580. Koertele kinnitati piikidega kaelarihmad ja nad kaeti kaitserüüdega. Selliste koerte peamiseks ülesandeks oli vastase tähelepanu hajutamine ning ratsanike maha tõmbamine. Nii Friedrich Suur kui ka Napoleon käitasid oma sõjakäikudel koeri nii sõnumite edastajatena kui ka laagri valvajatena.

MOODSA AJA LAHINGUKOERAD

Tulirelvade arenedes muutus koerte roll lahinguväljal. Ründamise asemel hakati neid kasutama valveülesannetes, rakendite ees, side pidamisel, haavatute evakueerimisel, jälje ajamisel, lihtsalt kaaslasena ja üksuse maskotina.

Massiliselt hakati koeri sõjatandril rakendama Esimeses maailmasõjas. Koeri kasutasid kõik osapooled. Ei ole võimalik kindlaks teha, kui palju koeri täpselt oli kaasatud, kuid ainuüksi Inglise armees oli neid paarkümmend tuhat. Koeri tarvitati kuulipilduja ja moonavankrite vedamiseks. Meditsiiniteenistuse koerad läbisid mitmekuulise väljaõppe, mille järel olid nad võimelised lahingutandrilt haavatuid üles otsima. Koerte küljes olid esmaabivahendid, mida haavatud sõdur sai kasutada, kui ta selleks võimeline oli. Haavatud sõduri leidmisel koerad kas jäid tema juurde abi saabumiseni või olid õpetatud tema asukohta omadele kätte juhatama. Väikesi koeratõuge rakendati kaevikutes ka näriliste tõrjeks. Tänu tundlikule haistmismeelele sai mõned koerad välja õpetada gaasirünnaku eelhoiatust andma. Samuti kasutati koeri virgatsitena sidepidamiseks üksuste vahel. Lisaks tööülesannetele oli koertel täita oluline roll üksuse moraali ülalhoidjatena.

Teises maailmasõjas kasutati koeri lisaks eelloetletud ülesannetele peamiselt koondus- ja sõjavangilaagrite valvamisel. Ka kasutati spetsiaalselt selleks koolitatud koeri põgenenud vangide jälitamiseks. Uudse ja analooge mitteomava lahenduse töötas välja Punaarmee 1930. aastatel8. Nimelt varustati koerad rakmetega, mille taskutes oli 10–12-kilogrammine lõhkelaeng. Koeri õpetati jooksma tanki põhja alla. Kokkupuutel tankikerega koera küljes olnud

laeng detoneerus. Tankitõrjekoerte treeningumetoodika nägi ette koerte näljutamist ning toidu asetamist tankikere alla. Reaalsuses ei osutunud programm aga kuigi efektiivseks. Koerad kas jooksid hirmunult kaevikusse tagasi ja põhjustasid laengu juhusliku detoneerimise omade keskel või ei teinud vahet Saksa ja Punaarmee tankidel. Samuti hakati Teises maailmasõjas koolitama koeri, kelle ülesandeks oli lõhkeaine tuvastamine.

Korea ja Vietnami sõjas oli ameeriklaste käsutuses ligi 5000 teenistuskoera. Põhiliselt kasutati koeri baaslaagrite perimeetri valves. Vietnami sõjas hukkus teenistusülesannete täitmisel umbes 250 koera ja 300 koerajuhti. Koer ja koerajuht olid džunglit patrullides skaudi rollis ülesandega tuvastada vastase varitsus võimalikult varakult. Koertega otsiti ka Vietkongi tunneleid.

Tänapäeval on koerad teenistuses paljudes armeedes üle maailma. Põhilisteks kasutusvaldkondadeks on valvamine ja kaitsmine, lõhkeaine, relvade ning narkootiliste ainete tuvastamine, jäljeajamine. Ükski eriüksus ei saa ennast pidada piisavalt eriliseks, kui nende ridades ei ole teenistuskoera. Teenistuskoertega tegelev üksus on tihti tähistatud tunnusega K-9. Põhiliste koeratõugudena kasutatakse tööliini saksa lambakoeri ja belgia lambakoeri malinois.

ALLIKAD

1 Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V. & Tõnisson, E. 1982. Eesti esiajalugu. Tallinn: Eesti Raamat.

2 Lurker, M. 1987. Dogs. Eliade, Mircea (peatoim). The Encyclopedia of Religion 4: Conc–Ecol. New York: Macmillan Publishing Company & London: Collier Macmillan, lk 395–397.

3 Jõunuks. T. Koerad Eesti asukate viikingiaja Maailmapildis. Mäetagused 31 (https://www.folklore.ee/tagused/nr31/jonuks.pdf).

4 Göhde, H. 1998. Vom Hirtenhund zum Göttersymbol: Die Bedeutung des Hundes im Alten Mesopotamien vom Beginn bis zum Untergang. Textteil. InauguraDissertation zur Eralngung des Doktorgrades der Philosophischen Fakultät der Westfälischen Wilhelms-Universität zu Münster (Westfahlen). Hannover: Westfälische Wilhelms-Universität zu Münster.

5 Polyaenus: Stratagems - BOOK 7. Adapted from the translation by R. Shepherd (1793) (http://www.attalus.org/translate/polyaenus7.html#2.1).

6 History of the Archbishops of Hamburg-Bremen. Adam of Bremen. Tschan, Francis J. (tõlk & komment) & Reuter, T. (eessõna ja bibliogr). Records of Western civilization. New York: Columbia University Press.

7 Kleis, R. (tõlk) & Tarvel, E. (toim & komment). 1982. Henriku Liivimaa kroonika. Tallinn: Eesti Raamat.

8 Anti-tank dog. Wikipedia (https://en.wikipedia.org/wiki/Anti-tank_dog).