Kaitse Kodu! nr 2 2023. a

KAiTse KOdu!

KAiTseLiidu KOOLi uued PROOViKiVid

NAISENA MEESTE MAAILMAS KODUTÜTARDEL OLI TEGUS JUUBELIAASTA

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU! Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas

Peatoimetaja: Karri Kaas

Tegevtoimetaja: Asso Puidet

Keeletoimetaja: Anu Jõesaar

Kujundaja: Matis Karu

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Toimetus: Sauga vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti

Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu.

Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot.

Trükk: AS Printall

Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.

Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940.

Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.

KAITSELIIT

Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.

Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.

Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.

Kaitseliitu kuulub üle 16 000 liikme. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 28 000 vabatahtliku.

WWW.KAITSELIIT.EE

KAITSELIIDU AJAKIR 2/2023

Kaanefoto: DAIRI ÕUN

6 KAITSELIIT

Kaitseliidu keskkogu seadis sihte

6 SÜNDMUS

Okas koondas Lääne maakaitseringkonna kaitseliitlased

8 KAITSELIIT

Kaitseliidu aasta parimad valitud!

10 INIMENE

Nimi: Mehis Paas

Diagnoos: Põhja-Tartumaa malevkonna tehnikagurmaan

14 SÜMBOOLIKA

Tunne kamraadi embleemi

16 VÄLJAÕPE

Kaitseliidu kooli uued proovikivid – instruktorid, HLT alused ja droonid

18 VÄLJAÕPE

Rangeri kursus 4 – mäed

24 VÄGIVALLATU VÕITLUS

Tsiviilvastupanu taktikad 21. sajandil

2. osa. Taktikaline innovatsioon ja võitlusviiside uuendamine

31 HARITUD SÕDUR

Neljajalgsed võitlejad. Koerte kasutamine sõjatandril

34 HARITUD SÕDUR

Täpsuslaskurite tegevusest Ukrainas –täpsuslaskmise reeglid

38 HARITUD SÕDUR

Laevade pommitamise mängunupud ehk

Sõjalaevade tüübid 3

Allveelaev – „ebahärrasmehelik“ relv

42 MAAILMAPILK

Admiral Kuznetsov ja Musta mere needus

46 MAAILMAPILK

Berliini-Moskva sild jälle katki?

48 MAAILMAPILK

Millal Moskva vaikib: Putin tüürib Venemaa ettearvamatusse

Kuigi naine, kes Kaitseväe vormis laskeharjutusi teeb või koos meestega metsarännakul kilomeetreid mõõdab, ei põhjusta avalikkuses enam üllatust ega suuremat elevust, on jaosuurune seelikukandjatest üksus, mille eesotsas naishing, siiski midagi tavatut.

Alati on tal midagi teoksil või vähemalt midagi plaanis. Kui on võimalik mutrivõtmega millelegi kallale minna, siis seda ta tingimata ka teeb. Kõik abivajav tehnika mõjub talle kui punane rätik härjale. Pidevalt on tal vaja midagi kruvida, keevitada, tinutada, lammutada või ehitada.

54 TEST

Hollandi toidupakk nälga ei jäta

56 MEDITSIIN

Kui meedik ületab realiseerimistähtaja

58 NAISKODUKAITSE

Naisena meeste maailmas

62 NOORED

See mõni „Mõis“: ellujäämine linnatingimustes

64 NOORED

Vabadussõda mälestatakse Viljandimaal võisteldes

66 NOORED

Kodutütardel oli tegus juubeliaasta

68 AJALUGU

Lahingud Peipsi ääres 1944. aasta veebruaris 3. osa

74 AJALUGU

Imperaator Peeter Suure merekindlus kui meie oma Maginot’ liin

76 MILITAARTURISM

Generaator ja kartulid ehk Ole valmis. Kriisiks!

80 FILMIARVUSTUS

Maailma kõige igavam allveelaevafilm

82 RAAMATUARVUSTUS

Raamat kangelaslikest ukrainlastest

AUTORID

Major RENE TOOMSE

PhD, Kaitseliidu kooli pealik

On väga vähe asju, mida major Toomse maakaitsest ei tea. Ja neist ta ei räägi ega kirjuta. Ta kirjutab asjadest, mida teab. Lugege!

JANEK HAAR

Põhja-Tartumaa malevkonna teavituspealik

Avatud silmade, külma närvi ning suurepärase jutustamisoskusega Janek haarab oma kirjutistes suurt pilti ja märkab ka tillukesi detaile.

HEIKKI KIROTAR

vabatahtlik autor

Heikki teab kõike laskemoonast ja relvadest. Ta mitte ainult ei tea, vaid oskab neid ka kasutada. Ning neist kirjutada. Põhjalikult. Ja snaipri täpsusega.

TOOMAS ALATALU politoloog

Toomas on õppejõud, poliitik, ajakirjanik ja tunnustatud tõvaloog. Kaitse Kodu! veergudel toob ta suures maailmas ja poliitikas toimuva lugejatele lähemale.

KRISTEL KITSING vabatahtlik autor Kristel töötab Väike-Maarja vallavalitsuse meediaspetsialistina ning on oma kodumaad väärtustavasse organisatsiooni Naiskodukaitsesse aktiivselt panustanud juba üle kümne aasta.

GUNNAR VASEMÄGI

vabatahtlik autor Gunnari üheks suureks hobiks ja kireks on joonistamine ja teiseks hobiks filmikunst. Ajakirjas Kaitse Kodu! on ta need kaks lugejate rõõmuks ühendanud.

KARRI KAAS

Kaitse Kodu! peatoimetaja

62

Näiteks otsustas üks grupp ahju mitte paigaldada, vaid kuhjata hunnikusse makulatuur ja paigaldada selle peale telk. Kellegi peas sündis aga näiteks otsus paigutada seinale rist. Et hoida eemal vanas majas võib-olla või pigem kindlasti või ikkagi võibolla ringi liikuvad vaimud.

ASSO PUIDET

Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

KAiTseLiidu

KesKKOGu seAdis siHTe

Tallinnas 21. jaanuaril kogunenud Kaitseliidu keskkogu arutas eelseisva aasta prioriteete, Kaitseliidu rahastamist ja ettepanekuid Kaitseliidu seaduse muutmiseks.

Kaitseliidu ülema brigaadikindral Riho Ühtegi sõnul on Kaitseliidu suurimaks väljakutseks maakaitse suurendamine 20 000 võitlejani. „See on oluline ülesanne, millele loob aluse tugev organisatsioonisisene töö ja võimendajate võrgustiku väljakujundamine. Sõdida saavad kõik, ka need, kes tunnevad end hetkel kõrvalejäetuna,“ ütles Ühtegi ning rõhutas, et kõik peavad mõtlema, kuidas olla ise paremad ja kuidas kaasata teisi. Samuti tuleb edendada täiskasvanute ja noorte lõimumist, et organisatsoon areneks tervikuna.

Keskkogu kinnitas kaitseministeeriumi arengukava 2024–2027 sisendina lisaressursi taotluse. Võeti teadmiseks õigusloome auditi järgne hetkeseis ning otsustati teha lisaettepanekuid Kaitseliidu seaduse muutmiseks.

Ettepanekud, millega edasi minnakse, on näiteks: võimaldada osaleda noorteorganisatsioonis noortejuhina lisaks tegevliikmele ka toetaja- ja auliikmel; koondada Kaitseliidu kodukorras erinevates sätetes paiknevad Kaitseliidu ülema pädevused Kaitseliidu seadusesse; anda õigusselgus tegevliikmest valitud auliikme pädevuse ulatusele – auliikmel säilivad tegevliikme pädevused; kehtestada Kaitseliidu relva kandmise nõue; lubada KL tegevliikmel hoida kodus tegevliikme iga relva kohta 5000 padrunit; täpsustada valvuri pädevuse ulatust ja lubada lisaks olemasolevatele vahenditele kasutusele võtta elektrišokirelva; sätestada Kaitseliidu seaduses selgemini vara käsutamise kord; lubada Kaitseliidu liikmel kasutada Kaitseliidu relva enese ja vara kaitseks.

Kaitseliidu liikmemaks määratleti selgemini, täpsustati maksu kasutamist ja sellest vabastamist. Nüüdsest peab tegev- ja toetajaliige tasuma liikmemaksu talle määratud määras jooksva aasta eest mitte hiljem kui 31. märtsiks.

OKAs KOOndAs Lääne mAAKAiTseRinGKOnnA KAiTseLiiTLAsed

Jaanuari viimasel täisnädalal valitsuses tehtud otsusega said 830 Lääne

maakaitseringkonna Pärnumaa, Saaremaa ja Lääne maleva koosseisus

maakaitse üksustesse kuuluvat reservväelasest kaitseliitlast kutse ilmuda lisaõppekogunemisele Okas.

Tekst: ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Tuli e-mail, õppekogunemisele. Olin just pool tundi tagasi ärganud, vaatasin, et ahah ... juba teadsin, mis see on. Asjad olid valmis pandud. Pakkisin asjad kokku ja naine tõi mu ära,“ kirjeldas ühena esimestest Kaitseliidu Pärnumaa maleva kogunemispunkti jõudnud Tanel Haas seda, kuidas tema lisaõppekogunemisest teada sai ning sellele reageeris.

Haasi järel saabusid veel sajad ja sajad võitlejad neile kutsega määratud kogunemispunktidesse Läänemaal, Pärnumaal ja Saaremaal, et järgnevate päevade ja ööde jooksul anda oma panus Eesti kaitsevõime kinnitamiseks, kinnistamiseks ja suurendamiseks.

VÕIB OLLA ÕNNELIK

Lisaõppekogunemine jagati kahte faasi, millest esimene, aktiivsete tegevuste faas kestis 26.–29. jaanuarini. Aktiivse faasi raames tuletasid õppusel osalejad meelde erinevaid oskusi, läbisid täiendava relvaõppe ja harjutasid väikeüksuste taktikat. Sealhulgas näiteks kontroll-läbilaskepunkti rajamist ning varitsuse korraldamist kolonnis liikuva vastase tehnika ja elavjõu hävitamiseks.

„Nad võivad olla õnnelikud, sest meil on väga vingelt kaitstud Eesti riik. Tänu neile,“ märkis lisaõppekogunemisel harjutuste läbiviimist jälginud Kaitseväe juhataja kindral Martin Herem.

Teises faasis, mis kestab 23. veebruarini, katsetatakse aga esmakordselt paindlikku lisaõppekogunemist.

See puudutab 36 võitlejat, kes on küll lubatud kodudesse, kuid kel tuleb olla valmisolekus ning ilmuda kutse peale kahe tunni jooksul oma teenistuskohta. Valmiduses oleku perioodil on reservväelastel võimalik jätkata oma isiklikke või töiseid tegemisi ja neile makstakse selle aja eest reservväelasele ettenähtud toetust.

VALMIS TORKAMA

„Kaitseliidu usaldusväärsus sõltub tema liikmetest ja sellest, kui tõsiselt suhtutakse vabatahtlikult võetud kohustustesse,“ hindab Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi kõrgelt kõiki neid, kes õppekogunemisel oma kohust täitsid ja selle õnnestumisse oma panuse andsid.

„Teistel aga, kes mõjuva põhjuseta ei tulnud, soovitan siiralt järele mõelda, kas ja miks nad peaksid Kaitseliitu kuuluma. Üks kõigi ja kõik ühe eest on Kaitseliidu kirjutamata reegel ning neile, kes õppuse kutsele ei vasta, ei saa kindel olla ka sõjas,“ lisas Ühtegi.

Ent nagu märkis koos Heremiga õppust inspekteerinud Eesti Vabariigi president Alar Karis oma sotsiaalmeediakontol, tundis tema õppusel osalenutega vesteldes küll, et Kaitseliidu okkad on valmis vastast valusalt torkama. Selleks, et okkad püsiksid teravad, ongi presidendi sõnul väga oluline, et maakaitses viiakse läbi välkõppusi ja testitakse, milline on tegelikult vabatahtliku organisatsiooni valmidus. Nii saame Kaitseliidu sõjaaja tegevust lihvida ja tõsta kiirust, millega ollakse valmis oma ülesandeid täitma.

KAiTseLiidu

AAsTA PARimAd VALiTud!

28. jaanuaril kuulutati Tartu V Spa konverentsikeskuses välja Kaitseliidu ning selle naiste- ja noorteorganisatsioonide eelmisel aastal enim silma paistnud liikmed.

Tekst: KAITSE KODU!

Aasta parim kaitseliitlane on Alfred Hallika Tallinna malevast, parim naiskodukaitsja on Kristi Randla Võrumaa ringkonnast. Parimaks kodutütreks valiti Reena Reidla Sakala ringkonnast ja noorkotkaks Andreas Idavain Harju malevast. Kodutütarde noortejuhtidest tunnistati aasta parimaks Kristo Sinivee Pärnumaa ringkonnast ja Noorte Kotkaste parim noortejuht on Raigo Õiglas Lääne malevast.

Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi tänas organisatsiooni parimaid panuse eest Kaitseliitu. „Me kõik – mehed, naised ja noored – oleme Põhjakotka all üks pere. Täna me näeme, kuidas ukrainlased on oma maad kaitstes valmis kõigeks, nii rindel kui tagalas. Niisamuti peame ka meie olema valmis keerulisteks olukordadeks, kui peaksime nendega silmitsi seisma. Teie seda kindlasti olete. Teie olete need, kes aitavad teisi, kes ei vaja ise abi, kes on eeskujuks teistele,“ ütles Ühtegi.

„Eestis on kümneid tuhandeid inimesi, kes on valmis oma igapäevategevuste kõrvalt vabatahtlikult riigikaitsesse panustama. Ja kuigi nende seast kedagi eraldi välja tuua on üliraske, on mul hea meel, et Kaitseliit seda

teeb. Soovin ka omalt poolt kõikidele äramärgitutele jätkuvat indu ja jaksu särada ning eeskujuks olla,“ sõnas kaitseminister Hanno Pevkur.

Tallinna maleva kaitseliitlane Alfred Hallika on Kaitseliidu liige alates 2008. aastast ja malevkonna lahingukompanii võitleja alates 2015. aastast. Ta on tõusnud rühmavanemaks ja oma rühma vaieldamatuks autoriteediks ning täidab ka kompanii veebli kohustusi. Aastatel 2021 ja 2022 oli ta oma malevkonna sõdurioskuste kursuse vanem ja ühtlasi taktikainstruktor. 2021. aastast alates on ta Kaitseliidu kooli nooremallohvitseride kursuse koosseisuline instruktor. Instruktorina on ta aktiivselt osalenud ka lahingukompanii väljaõppeüritustes. Kompaniis on ta teistele allohvitseridele selgeks eeskujuks ja teeninud kõigi võitlejate lugupidamise. Tema eelmise aasta üks enim tähelepanu pälvinud ettevõtmisi oli Eesti mobiilse saunakompleksi saatmine Ukrainasse, rindel võitlevale Toompea malevkonna sõpruspataljonile.

Võrumaa ringkonna naiskodukaitsja Kristi Randla on Naiskodukaitsesse panustanud juba enam kui 15 aastat ning jätkab tõenäoliselt pensionini ja kauemgi – ta teeb oma vabatahtlikku tööd tõesti südamega. Ta on aastaid

olnud aktiivne vabatahtlik juht eri tasandite juhatustes ning teinud seda tööd läbimõeldult ja äärmiselt korrektselt. Tema südameasjaks on ohutushoid. Kaasahaarava instruktorina õpetab ta teisigi naiskodukaitsjaid välja koolitajateks elanikkonnakaitse teemadel, tehes aktiivset koostööd Päästeametiga. Tema teiseks kireks on patrullvõistlused – ta on osalenud kaheksal Naiskodukaitse koormusmatkal ning mitmel korral maailma üheks raskeimaks militaarvõistluseks peetaval Admiral Pitka luurevõistlusel. Väga hea motiveerijana on ta välja koolitanud uue põlvkonna patrullvõistlustel osalejaid, kellele on ise oma rahuliku meele ja asjalikkusega eeskujuks.

Sakala ringkonna kodutütrel Reena Reidlal on Kodutütarde kolmas järk. Tal on head teadmised nii esmaabist, metsas hakkamasaamisest kui ka

nooremate koolitamisest. Tulihingelise loomuga Reena võitleb järjekindlalt selle eest, et Kodutütarde organisatsioonis oleks üha suurem otsustusõigus noortel endil. Rühmajuhina ja noortekogu liikmena on tal selleks olemas kõik volitused. 2022. aastal kogunenud 625 vabatahtlikku osalustundi tõid talle nii ringkonna kui peavanema tänukirja.

Harju maleva noorkotkas Andreas Idavain on samuti jõudnud kolmandasse järku ning arendanud end mitmel erialal, nagu autojuht, luuraja, sportlane, meedik ja pioneer. Võrdväärselt iga Kaitseliidu instruktoriga on ta valmis jagama oma kogemusi küll lõkketoitude, küll välissõitude kohta ning oma 11. klassis tehtud uurimistöö ajateenistuse kohta kaitses ta hindele „väga hea“. Teist sellist kotkast Harjumaal ei leidu ja ka kogu Eestis võib temasuguseid otsida tikutulega. Ta on parim

Kui Kodutütarde Pärnumaa ringkonna noortejuht Kristo Sinivee midagi ette võtab, siis ikka suurelt ja põhjalikult. Ta on asendamatu oma ringkonna tegevuste laiendajana ja uuendajana ning mitmesuguste võistluste mootori ja käivitajana. Noortejuhist teeb hea juhi see, kui teda märkavad ja tunnustavad tema enda rühma noored – Kristot hoiavad tüdrukud väga. Kui kuulete Kaitseliidus sõna „sõjasport“, siis teate, et esikolmikust võib alati leida just tema nime. Kõiki oma oskusi rakendab ta edukalt noorte heaks, sealhulgas oli ta 2022. aastal Kodutütarde raskeima patrullvõistluse Ernake peakorraldaja.

Noorte Kotkaste Lääne maleva noortejuhi Raigo Õiglase kindla käe kõrval on viimase üheksa aasta jooksul suureks kasvanud palju Eestit

väärtustavad noori mehi. Tema sõnal on 120protsendiline garantii: ta teeb kõik, mis lubatud, ja natuke peale. Kõik, kes on temaga kokku puutunud, teavad, et torisejad ja porisejad muutuvad tema käe all ühtäkki nägijateks ja tegijateks. Ta on pühendunud noortetööle, eriti Mustadele Tiigritele ja Vormsi Viikingitele. Tema tekitatud pärituules on viimasel aastal Kaitseliitu astunud 9 noorkotkast.

Pidulikul tunnustusgalal osales ligi 90 kaitseliitlast, naiskodukaitsjat, noorkotkast, kodutütart ja noortejuhti kõikjalt Eestist. Organisatsiooni parimad selgitati välja kõigis Kaitseliidu malevates, Naiskodukaitse ringkondades, samuti noorteorganisatsioonides. Tunnustused andsid kätte kaitseminister, Kaitseliidu ülem ja Kaitseväe juhataja. Kõik nominendid said kingituse, aasta parimad ka rahalise tunnustuse.

valik, kellega koos luurele minna.

NIMI:

meHis PAAs

DIAGNOOS:

PõHJA-TARTumAA mALeVKOnnA

TeHniKAGuRmAAn

Juba aastaid liigub Tartu maleva territooriumil ringi mees, kelle vastu tuntakse kas suurt lugupidamist või jäägitut viha. Selle mehe personaalauras puuduvad keskmised toonid, on vaid must ja valge, mis omakorda teadmata põhjustel sageli kohti vahetavad.

Tekst: JANEK HAAR , Põhja-Tartumaa malevkonna teavituspealik

Nii mõnelegi on ta põhjustanud hulga halle juuksekarvu, aga vabatahtlikud riigikaitsjad teevad selle kosmeetilise kulu põhjustajale siiski sügava kummarduse.

Kohaliku MacGyveri kuulsusega mehepoega, ametliku nimega Mehis Paas, on tegelikult üsna raske tabada. Kunagi ei tea, kus ta viibib või millega parajasti tegeleb. Alati on tal midagi teoksil või vähemalt midagi plaanis. Kui on võimalik mutrivõtmega millelegi kallale minna, siis seda ta tingimata ka teeb. Kõik abivajav tehnika mõjub talle kui punane rätik härjale. Pidevalt on tal vaja midagi kruvida, keevitada, tinutada, lammutada või ehitada. Tema mundripükse või -särki väänates niriseks sealt tõenäoliselt välja arvestatav kogus mootoriõli, seetõttu on ka rangelt soovituslik mitte viibida tema läheduses välgumihkliga.

Tema ekstreemselt kirju tegevusampluaa iseloomustamine sellega aga ei

piirdu. Lisaks eelnevale on Mehisel alati mingisugust militaarvarustust müüa või vahetada või vähemalt võib pöörduda tema poole adekvaatse info saamiseks, kui millegi vastu on tõsisem huvi tekkinud. Omaalgatusliku või koordineerimata ostu korral võite saada korraliku peapesu koos põhjaliku loenguga ebaõige valiku pahupooltest.

Õhinapõhiseid paigalhüppeid ta ei harrasta, tühja juttu ei tooda ning enamik tema tehnilisi projekte ja algatusi jõuab – mõnikord küll konarlikke teid pidi, aga siiski – eduka finaalini.

MILITAARPISIKU ARENEMINE

Mehise enda ajateenistus jääb veel Nõukogude aega, mil ta pidi kolmeaastase sunniviisilise panuse andma üsna lootusetu impeeriumi mereväkke. Nimelt teenis ta esmalt Lomonossovi laevastiku dessantbaasis ja hiljem Kroonlinna mereväebaasis, kus sooritas mitu eksamit laevajuhi erialal

ning teenis alguses roolimadrusena ja hiljem meist pisut erineva sisuga rühmaülemana (командир отделения). Eeskujuliku teenistujana omandas ta mereväest maadi auastme, mis kohalikus armees teisendati hiljem nooremseersandiks.

Toona sai sõjakomissariaadi suunamise aluseks tema liiga entusiastlik enesetutvustus, millest selgus, et juba pisikese poisina oli ta isa kõrval Peipsi järvel jungana palju aastaid kaluristaaži kogunud ning teadis peast ohtralt merendus- ja laevandustermineid.

Pärast teenistust Nõukogude Liidu mereväes tegeles Mehis pikalt eraettevõtlusega. Tal oli väga eeskujulik rasketehnikapark ning tema firma tegi teetöid, valmistas drenaaže, ehitas autoparklaid ja pakkus muid ehitusteenuseid valdadele, riigiettevõtetele või eraisikutele.

Pidevalt turritasid tal taskust välja mutrivõtmed, tavotiprits ja näpitsad

ning tema käed ja nägu olid alati õlipritsmeid täis. Nendel harvadel hetkedel, kui Mehisel sattus olema vaba aega, meeldis talle endiselt ennast kusagile veekogule sättida, seal omaehitatud ülivinge mootorpaadiga lainekurve võtta ning kala püüda.

KAITSELIIDULE NÄPU ANDMINE Patriootliku kodanikuna oli Mehis korduvalt mõlgutanud mõtteid Kaitseliiduga liituda. Pöörane elutempo ja tihedad töögraafikud aga ei võimaldanud selleks konkreetseid samme astuda.

2009. aastal sattus ta juhuse tahtel siiski Tartu maleva staabihoonest mööduma ning otsustas teemat otseallikast lähemalt uurida. Näpuvajutus maleva korrapidaja uksekellale kulmineerus liitumisavaldusega. Esmase vestluse järel polnud tema puhul muid alternatiive kui ametikoht, mis seotud ikka masinate või tehnikaga.

Kuna autojuhtidest oli Tartu malevas tollel ajal karjuv puudus, siis sattus Mehis esmalt rühma autojuhiks allüksusesse, mille osalisest isikkoosseisust taasmoodustati hilisematel aastatel juba Põhja-Tartumaa malevkond.

Aja jooksul arenes soov ennast rohkem tõestada ja tekkisid nägemused uutest eesmärkidest, millega paran-

dada mitmeid lonkavaid olukordi Kaitseliidus. Juhuslik ja läbimõtlematu heakskiit tema ettepanekutele vallandas aga pudelist džinni, mida tagasi toppida oli juba võimatu.

Algas pidev arendamine ja ümberehitamine, millega kaasajooks võttis rühmavanematel seljad higiseks. Pealegi meeldis Mehisele väga kamandada ning organiseerida asju ise ja otse. Kiiresti sai selgeks, et Mehise potentsiaal on autojuhi ametist mäekõrguselt üle ning asjade kontrolli all hoidmiseks tuli ta piltlikult öeldes ketist lahti lasta. Õnneks tekkis tema tehnikasõltuvuse maandamiseks mitmeid lisavõimalusi ka malevas ja malevkonnas.

Kui näiteks Tartu malev sai kaitseväelt taastamiseks omad esimesed soomustransportöörid, siis oli Mehis loomulikult ihu ja hingega nende kallal. Hangiti puuduolevaid detaile, moderniseeriti elektroonikat, õpetati välja meeskondi ning hakati arendama soomustaktikat. Soomusmasinate integreerimine absoluutselt soomusteadmatu üksusega käis valu ja pisaratega, aga kõik sai siiski edukalt tööle.

Samuti võttis Mehis oma südameasjaks muuta üsna kohmakad relvad AK-4 kompaktsemateks ja kaasaeg-

semateks. Tema militaarettevõte hakkas sellele relvale välja arendama taktikalisi laesääri, kokkukäivaid kabasid ja muid detaile, mis tõenäoliselt veel praegugi mõne kaitseliitlase või kaitseväelase relva küljes omanikule mugavushüvesid pakuvad.

Pidevalt tüütas ta oma kaasvõitlejaid, et need erinevaid prototüüpe väliõppustel katsetaksid ning tulemustest tagasisidet annaksid. Järjekindlus viis sihile, aga pika perspektiivi laastas Kaitseväe uus relvahange tunduvalt moodsamatele relvadele, mis moderniseerimiseks enam kohalikke detaile ei vajanud. Selleks oli muidugi automaat R20 Rahe.

PEDAAL PIDEVALT PÕHJAS

Juba aastaid korraldab Mehis ülemalevalisi autojuhtide tüübikoolitusi, õpetab välja paadi- ja soomukijuhte ning komplekteerib meeskondi tehnika eest hoolitsema. Samuti on ta aktiivselt panustanud transpordivahendite koduhoiustamisse, mis on võtnud maleva parkimiskorralduselt koormust märgatavalt vähemaks.

Laiapindse riigikaitse raames on Mehise kontol mitmeid kasulikke koostööleppeid kohalike valdade ja asutustega, keda on edukalt kaasatud Kaitseliidu taustajõududeks. Läbirääkimised käivad veel mitmel tasandil,

JANEK HAAR

kust on oodata huvitavaid koostööprojekte. Jooksvalt on ta arendanud allüksuste side- ja meditsiinivõimet, panustanud malevkonna sõdurikodu ja staabi komplekteerimisse ning hankinud isikkoosseisudele mitmeid vahendeid taktikalise efektiivsuse suurendamiseks.

Öötundidel istub ta enamasti internetis, et olla kursis maailma militaarelu uuenduste ja võimalustega ja neid omadele edasi tutvustada.

Kõige eelneva taustal koolitab ta ka ennast pidevalt erialakursustel, et kompetents lubaks tal seada täpsemaid eesmärke ja nõudeid eri valdkondadele maakaitsekompaniis.

Need on vaid mõned killud tema igapäevasest tegevusgraafikust, kuid juba nende põhjal on raske uskuda, et tal isiklikuks eluks ja muudeks tegevusteks veel üldse aega jääb.

RAHVUSVAHELINE MÕÕDE

Oma sihikindla ja eesmärgipõhise tegutsemisega pole Mehis tuntud vaid kohalikes ringkondades. Samasuguse entusiasmiga liikus ta ringi Saksamaal Bundeswehri ladudes ja militaarsektoris ning kauples sealt välja kõike, mis meie vabatahtlikele riigikaitsjatele kasuks võiks olla. Seetõttu oli Põhja-Tartumaa malevkonna maakaitsekompanii võitlejate relvastus ja tehnika alati teistest pisut praktilisemaks ja efektiivsemaks konstrueeritud.

Mingil ajahetkel muutusid Mehise läbirääkimised võõrsil lausa nii edukaks, et sakslased olid valmis juba eestlaste hüvanguks loobuma nende jaoks vananenud rasketehnikast ja transpordivahenditest. Kuna aga riigikaitsevahendite täiendamine allub siiski kindlatele normidele ja reeglitele ning riigikaitse arengukava ei olnud selliste kõrvalmanöövritega arvestanud, siis tuli malevapealikul selles projektis Mehise hoog sundpeatada.

MEHISLIKUD TAKTIKALISED VEENMISVÕTTED

Mehise proaktiivset toimetamist on kriitikud sageli nimetanud rööprähklemiseks, aga ometi sünnivad nendest ideedest kasumlikud tulemid, mis on kaitseliitlaste elu lihtsamaks muutnud. Alati on tal asjades oma nägemus ja kui see läheb vastuollu teiste

arvamusega, siis ei koonerda ta oma veenmisoskuse ja vastuargumentidega. Mehise diplomaatias lihtsad oponeerimisvõimalused puuduvad või on äärmiselt tsenseeritud. Pealegi on tema piiripealne allumatus karastavaks väljakutseks, mis kogenematud oponendid kiiresti seljaga vastu seina surub. Mõnedele tundub hirmutav ka Mehise liigne otsekohesus, kus demagoogiaga ei flirdita, aga see on lihtsalt tema tööstiil.

On olnud aegu, kus otsustamisõigustega isikud on pidanud end Mehise lennukate ideede kartuses tema eest peitma või keelanud sekretäridel tema persooni edasi lubada. Oma tahtmise saavutamiseks ei pea Mehis paljuks istutada end tundideks vajaliku inimese kabinetti, et teda vajalikul teemal „surnuks rääkida“. Kui ühest päevast ei piisa, siis võib kindel olla, et ta naaseb järgmisel ning vajadusel ka ülejärgmisel päeval, et jõuda eesmärgini. Need, kes on pidanud seda kogema, teavad, et oma meelerahu säilitamiseks on kasulik igal võimalusel Mehisega nõustuda või siis olla valmis pikemaks vaimseks vastuseisuks.

Tema puhul kehtib tuntud ütlus, et kui uksest ei saa, siis proovi aknast või hoopis keldri kaudu. Ja kui keldrit pole, siis Mehis kindlasti ehitab selle ja siseneb ikkagi.

Kõige eelneva taustal tuleb öelda, et pahatahtlik ega kuri ta kindlasti ei ole ja nii mõnigi kord on Mehis ka ise aru saanud, et on oma pealetükkivusega pisut liiale läinud. Kuuldavasti on ta siis mentaalse rünnaku kompensatsiooniks pakkunud ohvrile välja saunaõllesid või ühist kalastust. Kas need tehingud on ka realiseerunud, selle jätavad osapooled kiivalt enda teada.

MEHIS LÄHEB KOOLI

Kõigi mainitud algatustega oli Mehis võitlejaid heas mõttes represseerinud üsna oma Kaitseliitu astumise hetkest peale ning oma tegevusega oli ta mitteformaalselt astunud kompaniiveebli saabastesse. Enamikul juhtudel koondusid Mehise ümber just rühmavanemad, kellest moodustus tema töögrupp. Mingis mõttes oli süsteem tööle loksunud, millest sündis mõte Mehis ka ametlikult selle ametikoha keeruliste väljakutsetega siduda. Paljude kahjuks, aga enamiku õnneks ta pikka mõtlemisaega ei vajanud ning

värskele maakaitsekompaniile ülivajalik ametikoht oli edaspidi Mehisega mehitatud.

Paraku on agressiivne veenmisoskus ja suur elukogemus vaid osa kompaniiveebli tööportfellist ning teadmatus jäi nõuetele kiiresti jalgu. Selles ametis töötasid tema omad meetodid vaid osaliselt ja alliansiülese STANAG-formaadiga polnud neil samuti midagi ühist. Püüd iseseisvalt puuduolevad teadmised omandada takerdus aga tundmatutesse asjaoludesse.

Teades, kuidas Mehis vihkab kirjatööd ja igasuguste kuivade tabelitega toimetamist, tuli tema bürokraatiaoskused uues ametis siiski järele kergitada. Kõiki argumente kaaludes jõudis ta lõpuks otsuseni alustada Kaitseliidu koolis aastase veeblikursusega, mis peaks likvideerima esmased kriitilised puudused temale usaldatud bürokraatiamaastikul.

Kukesammudega tähtede poole liikudes korjab ta sealt kokku kõik tarkused ning tema põhjalikkust teades on võitlejad veendunud, et hakkavad lisaks tehnilistele progressidele tulevikus nautima pedantset täpsust ka kompanii paberimajanduses.

EPILOOG

Sellisele mehele on pintsaku ja lipsu selga surumine pöördumatuks piinaks. Väga vähesed on teda näinud enamas kui smart casual riietusstiilis ja väga keeruline on enamat isegi ette kujutada. Laiguline on tema ümber kõik, mis laiguline olla saab. Tööriistakohver, samuti laiguline, on tema lähim kaaslane ning diisliaroom saadab teda ka kõige pidulikumatel hetkedel.

Ometi peaks Mehise jäägitu pühendumus ja depressiivne põhjalikkus olema kõikidele eeskujuks ning nendest isikuomadustest peaks veeblikursusele loodama eraldi moodul või õpikunäide.

Hea õnne korral saab Tartu malevas seda meest oma näpuga katsuda või isegi temalt nõu ja soovitusi välja kaubelda. Aga Mehise juures ei tasu kunagi unustada klassikuid, kes on ütelnud, et armastusest vihkamiseni on üks pisike samm. Ja veel kord ... ettevaatust lahtise tulega!

Tunne KAmRAAdi emBLeemi

Kas sina tead, mida ja miks on kujutatud sinu üksuse embleemil? Või mõne sinu võitluskaaslase omal? Ei tea? Pole lugu, nüüd saad teada. Viimane samateemaline artikkel ilmus Kaitse Kodus! aasta tagasi, kui maailma julgeolekuolukord erines praegusest kardinaalselt. Ka Kaitseliit on ajaga kaasas käinud, jõudsalt suurenenud ning arenenud. On tekkinud uusi üksusi oma sümboolikaga, samuti on muudetud ja uuendatud vanu embleeme. Heidame sellele protsessile kiire pilgu.

Tekst: MARKUS SAKSATAMM, faleristikahuviline

1. TARTU MALEVA KUPERJANOVI MALEVKOND koondab samanimelise jalaväepataljoni reserv- ja tegevväelasi. Nemad kannavad oma käiseembleemi Kaitseliidu liikmetena edasi põhimõttel, et kes kord on selle kandmise õiguse välja teeninud, jääb kuperjanovlaseks surmani. Embleemil kujutatud sümboli – pealuu ja ristatud kondid – võttis Vabadussõjas kasutusele Julius Kuperjanov. See sümboliseerib valmisolekut anda oma elu isamaa eest. Must värv tähistab Eestimaa pinda ja hõbedane rant truudust.

JAHIPISTRIK

embleemil on kasutatud kolme värvi, millest must ja valge viitavad meie lipuvärvidele ning roheline sümboliseerib varjumisoskust. Ladinakeelne moto „Falco rusticolus cruderiter adoritur“ (jahipistrik ründab halastamata) tähistab sihikindlust ja vaprust, mis aitavad kodumaa kaitsjal võidelda ennastsalgavalt ja visalt. Embleemi südamikuks on ründav jahipistrik, sümboliseerides võitlusi, kus väikesearvulised meeskonnad sõdivad edukalt suurema vastase vastu, seistes lõpuni pere ja kodumaa eest. Embleemi ümbritsev snaipripüssi optika väljendab täpsust ja meelekindlust.

halastamata) tähistab sihikindlust ja vaprust, mis aitavad kodumaa

3. SAKALA MALEVA LINNUSE ÜKSIKKOMPANII embleemi ülaosas kõrgub Põhjatäht kui stabiilsuse tähis, selle all aga Põhjakotkas –kodumaa kaitse sümbol. Kotka küünte vahel on Mõõgavendade ordu (mille linnus asus Viljandis) sümbol. Ristuvad mõõgad väljendavad

võitlusvalmidust. Kokkuvõttes on Linnuse kompanii stabiilne kodukohta kaitsev üksus, mis on valmis vajaduse korral kohe lahingusse astuma.

2. KIRDE MAAKAITSERINGKONNA SNAIPRIRÜHMA

4. SAKALA MALEVA ÜKSIKRÜHMA LEHOLA embleemilt leiame nn Lehola draakoni, mis on inspireeritud Lõhavere linnamäe peitleiust ning mida seostatakse kuulsa Sakala väepealiku Lembitu ja tema sõjasalgaga. Maetud aarde hulgas oli kaks draakoni kujutist, millest üks on arvatavasti ripats ja teine rihmapannal. Võib järeldada, et tegemist on kohaliku käsitööga, mistõttu sobib just see S-tähe kujuline kahe peaga muinasdraakon edasi kandma sajanditetagust vaprust ja võitlustahet, millega kaitsti kodusid ja lähedasi võõrvallutajate eest. Ühtlasi sümboliseerib draakon tarkust ja kavalust, mida ülekaaluka vaenlasega lahingut lüües kindlasti tarvis läheb.

5. SAKALA MALEVA ÜKSIKRÜHMA ÜMERA embleemil kujutatud laineline palk tähistab Ümera lahingut, muistse vabadusvõitluse kuulsusrikast sümbolit. Mõõk märgib kaitsetahet ja kaitsevõimet, tammelehed on aga teenekuse ja tugevuse sümboliks.

6. RAPLA MALEVA HIIU KOMPANII KÕNNU RÜHMA embleemil on kujutatud sääske. See väljendab üksuse tahet vastasele mitte hetkegi rahu anda. Rühma prioriteet ongi hästi kokkutreenitud väikeüksuse taktika sissisõja tingimustes. Vapilooma suust lendava padruni triibud annavad teada, mitmendasse rühma embleemikandja kuulub.

7. PÄRNUMAA MALEVA KIKERPERA MALEVKONNA nimi on tuletatud muinasaegse kihelkonna järgi. Embleem põhineb malevkonna lipu esikülje kesksetel elementidel – selle südamiku moodustab kodumaad sümboliseeriv rahvusvärvides kilp, mille taga paiknevad mõõgad ja tammelehed tähistavad vastavalt kaitsetahet ja au.

8. TALLINNA MALEVA KALEVI MALEVKONNA moodustasid 1925. aastal eelkõige spordiseltsi Kalev liikmed. Seepärast võetigi kasutusele seltsi embleem, millele sõjalise tunnusena lisandus turvises käsi mõõgaga. Taustaks oli kolmekordne trikoloor, ülal 12 tähte, sümboliseerimaks ühtteist tollast Eesti maakonda ja väliseestlasi. Praeguseks on malevkonna sümboolikat pisut korrigeeritud: kasutusele võeti taas värviline embleem ning tähtede asetus muudeti selliseks, nagu see oli üksuse 1990. aastate embleemil.

KAiTseLiidu KOOLi uued PROOViKiVid –insTRuKTORid, HLT ALused JA

dROOnid

Alanud aasta esitab Kaitseliidule suuremaid väljakutseid kui kunagi varem. Juba sügisel tuleb maakaitse toetamiseks koolitada vähemalt algtasemel ligi 10 000 reservväelast. Instruktorite ja koolitatavate tõhusaimaks peetava arvulise suhte järgi tähendaks see ligi tuhande instruktori kaasamist koolitusse.

Tekst: major RENE TOOMSE , Kaitseliidu kooli pealik

Muidugi tuleb õppekogunemised jagada osadeks, näiteks neljaks, mis matemaatiliselt teeb vajalike instruktorite arvuks 250. Ikkagi on see väga tõsine proovikivi.

Ukraina õppetunnid näitavad selgelt, et hajutatud lahingutegevus vastase tagalas on tõhus tegevus. HIMARS-i raketid ei leia ise sihtmärke, kütuse- ja laskemoonaveokid ei plahvata tegelikult hooletu suitsetamise tõttu. Igal pool hoiavad hajutatud võitlejad silma peal. See on väljakutseid esitav võitlusviis, milles Kaitseliit peab saama maailma parimaks.

Droonid on tulnud, et jääda ning oma vaatlusvõimelt ja tulejõult edasi areneda. See on uus võidurelvastumine igal tasandil. Kui drooni lennutama võib õppida igaüks, siis sõjaolukorras on sellest oskusest üksi vähe. Kuidas leida maskeerunud vastane, kuidas juhtida suurtükituld drooniga vaadeldes ja kuidas jääda ise ellu vastase kaudtule raadiuses tegutsedes? Need on vaid osa küsimustest ja oskustest,

millele tuleb kiiremas korras hakata tähelepanu koondama.

JIG – JOINT INSTRUCTORS GROUP

Kaitseliidus on täna arvestuslikult ligikaudu 60 palgalist instruktorit. Nende igapäevane töö on hoida ja tõsta Kaitseliidu võitlejate väljaõppetaset.

Väga üldistatult arvutades on neid väikeses ja keskmises malevas üks saja Kaitseliidu tegevliikme kohta ning suuremas malevas üks ligi kahesaja liikme kohta. See on kaugel optimaalsest ka tavaoludes. Seetõttu tuleb kaasata vabatahtlike hulgast tunduvalt rohkem instruktoreid.

Kaitseliidu kool saatis eelmise aasta detsembris kõigile malevatele oma liikmetele edastamiseks üleskutse liituda loodava instruktorite grupiga. Eesmärk on koondada instruktorite omaduste ja oskustega inimesed ühtsesse inforuumi.

Ingliskeelne nimi ja lühend JIG tuleb sellest, et samas grupis hakkavad olema ka meile tuge pakkuvad välis-

instruktorid (UK, US, Taani). Kool loob keskkonna, kus malevad saavad jagada infot oma toetusvajaduse kohta, ja JIG instruktorid saavad võimaluste piires pakkuda enda oskusteavet üle kogu Kaitseliidu.

Tegu on võrgustikuga, mitte üksusega. Kõik instruktorid jäävad malevates oma ametikohtadele ja ülesannetesse. Tegevused JIG raames on alati lisategevused. Kuna selline lisatöö väljub Kaitseliidu liikme kodumaleva ülesannetest, siis tasustatakse seda vastavalt Kaitseliidus seatud korrale.

Igaüks, kes tunneb endas huvi ja võimeid oma kaasvõitlejaid koolitada, on teretulnud liituma. Neile, kes pole veel „küpsed“, anname koolitusi ja praktikat, et saada tõeliselt heaks instruktoriks. Vaata lähemalt Kaitseliidu kooli uuelt kodulehelt: kaitseliidukool.ee.

HLTA – HAJUTATUD LAHINGUTEGEVUSE ALUSED

Kaitseliidu väljaõppesuunad on viimastel aastakümnetel olnud heitlikud kui tormituuled. Olid ajad, kus sissiõpe

oli oluline, siis jällegi põlu all. Hajutatud lahingutegevus on keeruline, sest sunnib igal tasandil oma peaga lahendusi leidma. Sul on oma vastutusala, minimaalne toetus kõrgemast üksusest ja (lihtsustatult) püsiülesanne: tapa vastast nii palju kui saad ning püsi elus, et võidelda ka järgmisel päeval, kuul ja kui vaja, ka järgmistel aastatel.

Lihtne on plaanida ja mõelda konventsionaalses lahingupildis – nemad ründavad ja meie kaitseme. Kuid selles võidab lõpuks see, kellel on rohkem massi ja varusid. Kui vastase lahinguüksuste mass saab siiski edasi liikuda, tuleb tema selja taga teha kõik, et tankid ja soomukid ei saaks enam kütust ega lahingumoona. Tema sõdurid ei tohi saada sooja toitu ega öösel magada – iga hetk võib neid teise ilma saata miin või täpsuslaskuri kuul. Ja seda niikaua, kuni vastane on meie maal ning „kuni meie maal leidub veel põlvepikkune poisike.“

Lühikursus, mis avab seda mõtteviisi ja praktilist planeerimist, on plaanis teha ühe nädalavahetuse pikkune. Esimene päev kaetakse teooriaga ja teine päev situatsioonidel põhinevate planeerimisharjutustega. Kursus on suunatud peamiselt varasemate aastakäikude juhtidele enesetäienduseks, kuid saab edaspidi iga sõjalise tasemekursuse lahutamatuks osaks.

DROONIDE MÄNG

„Võib-olla nägi meid Orlan, võib-olla püüdis meie ja drooni vahelise ühen-

duse kinni maapealne radar. Igatahes kukkus 152 mm mürsk meie juhtimispunktile väga lähedale. Me teadsime kohe, et see pole juhuslik ega ka viimane. Sekundiga olid asjad koos, me jooksime olümpiakiirusega oma autodeni ja gaas põhjas alast eemale,“ kirjeldas Ukrainas tegutsenud droonioperaator ühte oma kogemust.

Koostöös küberkaitseüksusega on plaanis luua taktikaline droonimeeskonna kursus, mis tugineb suuresti Ukraina õppetundidele kui tänapäeva kõige paremale praktilisele kogemusele.

Väike tsiviildroon vaatluseks, oma liikumissuunal ohutuse tagamiseks või rünnatava objekti jälgimiseks on täna võimalik ja peaks olema normiks juba jao tasemel. Keerukam on drooni kaudu tulejuhtimine. Seda nii tuvastamisohu kui ka droonimeeskonna vastu suunatud vaenlase tegevuse tõttu. Just sellele hakkab kursus keskenduma.

Lisaks tavapärastele kursustele püüame koolis taaselustada teadmuse ja arenduse suunda. Et ühes kohas oleks võimalik õppida teise kogemustest. Olgu need kogemused saadud meie oma malevates või laias maailmas –me hoiame silma peal ja anname oma kodulehel teada.

Maailm muutub meie ümber pidevalt. Kaitseliidu kooli tegelik ülesanne on olla muutustest ees ja jagada oma teadmist kogu Kaitseliiduga.

RAnGeRi KuRsus 4 mäed

Eelmise aasta märtsi teises pooles siirdus Ameerika Ühendriikidesse Rangeri kursusele Harju maleva instruktor veebel Renee Aluste. Nüüd on ta sealt edukalt tagasi ja jagab Kaitse Kodu! lugejatega oma kogemust.

Tekst: veebel RENEE ALUSTE , Harju malev

7.

05.22. Sõidame luksusliku bussiga mägedesse. Hommikul saime 1 MRE reisi ajaks +1 lisaks, puhas luksus. Toidavad meid praegu hästi, see ei tähenda midagi head. Meie jaos on üks kapten, kes on eesootavat mägede faasi juba 2 korda sooritada üritanud. Viimati kolm aastat tagasi. Ta rääkis sellest nagu oma suurimast vaenlasest, mis teda juba aastaid kummitab ega lase rahus elada.

Mägede faas toimub Camp Frank D. Merrill’is. See kestab kokku 20 päeva, millest 10 on lõpuharjutus ja 10 väljaõpe.

Teel bussiaknast välja vaadates saabuski arusaamine: „Need on siis mäed, väga halb saab olema.“

CAMP FRANK D. MERRILL

Jõudsime kohale, rivistus, mõnus keskkonnamuutus, õhk on jahedam. Baasi ülem võttis meid viisakalt vastu, kuid mainis ka, et mäed saavad olema väljakutse. Varustus oli kohale saabunud enne meid ning recycles (etappi kordama jäänud õpilased) olid kotid jagude ja rühmade kaupa murule paigutanud. Osa kotte oli veel suures hunnikus ja nende omanike leidmiseks anti aega 5 minutit. See oli minu arvates esimene mõistlik aeg, varem on antud meelega ebarealistlikud ajad. Pärast seda müts enda ette maha ja taskud tühjaks. Üldiselt tundus, et kui tahad midagi keelatut kaasa võtta,

siis probleemi pole. Väga põhjalikult ei vaadata. Läbi ei otsitud kordagi.

Varustuse kontroll möödus esimese faasiga võrreldes rahulikult. Seljakotti pidi väljasirutatud kätel pea kohal hoidma kõigest mõne minuti, kuni kõik olid oma varustuse kotti tagasi surunud. Sellega korrektiivne treening esialgu piirdus. Võrreldes eelmise etapiga oli meie koosseis muutunud. Uued jaod ja inimesed. Edaspidi tegutseme rühmana.

Meile anti oma kasarm ja igaühele voodi. Kasarm on kahekorruseline ja meie rühm paiknes teisel korrusel. Ruumid on suured, täis voodeid ja kappe. „Puhas luksus,“ mõtlesin. Lisaks paiknes planeerimishütt kasarmu kõrval. Kasarmu WC-kabiini seinad olid aga nagu Darbyski täis kirjutatud igasugu lühikesi tekste. Istud ja loed. Sisuliselt sotsiaalmeedia. Mõni kirjutas, mitu päeva ta on siin koolis juba olnud ja mitmendat korda proovib seda läbida.

Väljaõppeperioodil saime süüa kolm korda päevas. Hommikuti pakuti kuulsaid mustikapannkooke, mis on olnud menüüs vähemalt sellest ajast saati, kui Rene Toomse 1999. aastal seda kursust läbis.

Tähelepaneliku vaatluse ja kogemuse kaudu sain selgeks, et hommikune köögitoimkond on väärtuslik. Panin ennast sinna kirja ja tutvusin tööta-

jatega. Edaspidi läksin toimkonda ka siis, kui mind ei olnud sinna määratud. Sööklatädile meeldis minu aktsent ja sain alati sama ametiposti. Toimkonna eelisteks on lisatoit ja rohkem aega süüa.

Umbes nädala tegelesime ettevalmistava väljaõppega, mis pidi aitama meil lõpuharjutusel edukas olla. Militaarmägironimise baaskursus ning rühma operatsioonid – rühma patrullbaas, liikumisformatsioonid, varitsused. Lisandus veel reid. Samuti väliharjutused ning standardprotseduuride kokkuleppimine ja harjutamine.

Instruktorite tase oli kvaliteetne. Afganistani sõja kogemused käisid korduvalt läbi. Iga tund algas sissejuhatava looga mõnest operatsioonist. Ma olin juba varem kuulnud, et nii peabki üks hea tund algama. Luuakse motivatsioon ja antakse põhjus, miks peab kuulama. See töötab, võtan kasutusse.

Mägede faas oli sinnamaani kulgenud väga teistmoodi kui esimene faas. Kui esimene faas oli rooma! (crawl!), siis nüüd oli kõnni! (walk!). Meid koheldi paremini ehk õpilastena, saime süüa, magada, pesta ja üldiselt taastuda. Seda kõike tänu ohutusnõuetele, väljaõppe ajal meid ei suitsutatud.

Rühm toimis ning recycle’id olid kasulikud, neid oli meie rühmas umbes kümme. Nad olid seda etappi juba

korra teinud ja vaikimisi oli nende ülesandeks see rühm mägede faasist läbi aidata. Nad sisuliselt ütlesid meile ette, mida peame tegema, et edukad olla. Meie asi oli nende sõnad teoks teha.

Põlved olid mul kummalisel kombel paremas seisus kui eelmises faasis. Põlvekaitsmeid kandsin ma valikuliselt, enamasti ei kandnud üldse, sest põlved hakkavad hauduma, nahk koorub maha ja tekib põletik. Üleüldiselt on pidev enese eest hoolitsemine vajalik. Sellistes tingimustes eriti. Vale riietusese võib osutuda päris valusaks. Nagu näiteks saapad, sokid, aluspesu või t-särk. Mul on õnneks kogemusi, mistõttu muresid ei olnud. Küll nägin teistel pidevalt igasuguseid probleeme jalgadega ning hõõrdumisest tingitud haavandeid kehal.

9.05.22 kell 15.53. Seisame Lowers’is. See asub baasi lähedal, kasarmutest eemal. Seal olid laskumistorn, kaljusein ja erinevad õppepaigad nii köissilla ehitamiseks kui kannatanu transpordiks ülesmäge. Sõlmede test. Testis on 7 erinevat sõlme, mis on vaja sooritada etteantud ajaga, 1 minut sõlme kohta. Tulemus 7/7, sain suure plussi. Karistused ja kiitused järgmisse etappi edasi ei kandu. Suur pluss kustutab suure miinuse, nüüd mul on üks elu juures.

Üldiselt oli see periood taastav ja põnev. Mägedega polnud ma oma varasemas teenistuses sellisel kujul kokku puutunud. Uued asjad, mis ma õppisin, olid kannatanu transport ja kanderaami ettevalmistamine kopteritranspordiks (MEDEVAC). Helikopter laseb alla konksu ja minu ülesanne on nöör maandada, kaitsta kannatanu nägu ja kanderaam kinnitada ning hoida kanderaami paigal, kuni see tõstetakse kopterisse. Maapealset meeskonda nimetati HOIST-meeskonnaks. See koosnes neljast liikmest ja meil kõigil oli selles erinev roll. Mul oli võimalus see protseduur läbi teha ka meeskonna pealikuna. Olime Mount Yonah’ tipus, pakkusin ennast vabatahtlikuks ning kopter Blackhawk tuli kanderaamile järele. Kopteri alla tekivad tugevad tuulekeerised, seetõttu ongi kanderaami kontrollimiseks vaja nelja meest.

Pärast köietreeninguid harjutasime rühma püsitoiminguid ning ootasime põnevusega lõpuharjutuse algust.

FTX-I 1. ETAPP

Final Training Exercice oli jaotatud kahte ossa, mille vahel oli 1 päev vahehindamist. Teatati läbisaajate protsent ning anti tagasisidet, mille kallal töötada, et järgmised 5 päeva oleksid edukad. Sellel päeval toimuv oli osaliselt õpilaste otsustada. Kas magatakse kasarmus või tegeletakse oluliste asjadega, nagu püsitoimingute harjutamine. Või kõikide nende asjadega, mis esimese viie päeva jooksul valesti läksid.

16.05.2022. FTX-i 1. päev. Varitsus. Hommikusöök oli baasis. Kuna ma ei teadnud, millal uuesti süüa saab, pressisin ennast sööklasse toimkonda ning sain kõhu korralikult täis. Kotis oli mul ka 5 MRE-d, kuid neid tohtis avada ainult käsu peale. Selleks anti tavaliselt aega 15 minutit, vahel aga 10 või 20. Viimane variant oli kõige optimaalsem, sai söögi soojaks ning teha ka sooja jooki. 10 minutiga jõudis ainult kõik toiduained lihtsalt külmalt alla neelata.

Sel korral olin A-kompanii 2. rühma 1. jao laskur. Rühmas on neli erinevate ülesannetega jagu ja juhtkond. Julgestusjagu (SEC), relva jagu (WPNS), mis koosneb kolmest kuulipildujameeskonnast (GUN 1-3), ründejagu 1 (ASSLT 1), ründejagu 2 (ASSLT 2). Julgestusjagu teeb rännakutel ees- ja tagajulgestust, varitsustel külgjulgestust. Lisaks planeerib teekonna, navigeerib ning ehitab köissilla või julgestab rühma köitega järskudel mäenõlvadel liikudes. Ründejaod tegelevad vastase hävitamisega, planeerivad tegevusi objektil. Relvajagu koosneb kolmest relvameeskonnast, mida juhib jaoülem. Meeskonnas on 4–6 liiget. 7,62 mm kuulipilduja, abi, kes kannab kolmjalga, meeskonnaülem, kes kannab varuvintrauda, ja laskemoona kandja. Meeskonnad võivad tegutseda eraldi.

Liikumisjärjekord on: SEC A pooljagu

– GUN 1 – ASSLT 1 – ASSLT 2 – GUN 2 ja 3 – SEC B pooljagu. Metsasel alal liikusime rühma noolepeas, enamjaolt aga 1–2 kolonnis.

Meie jao peamine ülesanne oli tagada ees-ja tagajulgestus ning navigeeri-

mine. Lisaks oli igal jaol eriülesanne, meil oli selleks köissilla ehitamine. Kõndisime umbes 4 h ülesmäge. Midagi hullu polnud, keha oli harjunud. Seljakott oli raske, aga ei häirinud.

Kursusel on oluline, et hoiad ennast distsiplineerituna, veepudelid täidetud ja relva hooldatud. Relvad liiguvad pidevalt meeste vahel ja keegi teine saab märkuse, kui annad hooldamata relva edasi. Jaopealik on vastutav kõige eest, mida jagu teeb ja tegemata jätab. Ja see pole naljaasi. See, et sul pole asjad korras, võib jaoülemale tähendada faasi kordama jäämist.

Nägin pealt, kuidas üks võitleja sai miinuse. Ma märkasin, et ta käitus valesti, ja teadsin, et RI oli tulemas. Kuid ma ei lausunud sõnagi. Mõtlesin küll, et ütlen, aga samas mõtlesin ka, et las õpib oma vigadest. Alles sama päeva hommikul räägiti, et kui tegeled ettevalmistustega, siis tõmbad ennast eesliinilt tagasi.

Instruktorid andsid vahepeal vihjeid. Üks soovitus oli otsida positsiooniluure käigus maast kestasid, mis tähendas, et seal oli ilmselt hea koht. Lisaks vedelesid eelmistest kordadest maas mõned positsioonide märgistused, sest igal aastal läbib sama kursust ju 11 klassi. Kokkuvõtvalt mitte just kõige meeldivam keskkond, kus erinevaid tegevusi läbi viia.

Kujutage nüüd ette. On pime, parema silma ees on monokkelvalgusvõimendi (ÖVS). Maastik on 50kraadise nurga all ja kõigi positsioonid on suunaga allamäge. Jalad on taeva poole ja pea on kuklas. Võimatu on läbi sihikute vaadata. Proovid mitte alla libiseda. Loodad, et ei püherda mürgipuu sees, sest seda kasvab seal igal pool. Kaks jagu ehk umbes 25 meest on paigutatud ründepositsioonile. Heal juhul meetriste vahedega. Vastane on üks maastur.

Varitsus paigas, kuulipildujad alustavad ning peale 30 sekundit valanguid liigub ründegrupp joostes mäest alla. Enne teed on kahemeetrine järsak, kust on vaja alla minna ning hiljem ka üles tulla. Liikuda tuleb kiiresti, söösthüpetega. Kõik jooksevad üksteise ette, põõsad, puud ja maastik kanaliseerib mehi kokku, kõigil tekib tunnelvaade, vaja on vastasest läbi liikuda, kuid mitte kaugemale kui

teeservani, sest teispool teed on ligi 70kraadine järsak. Tee on enamasti üherealine kruusatee, mis on mäekülje sisse lõhatud või puuritud.

Esimene positsioonide paigutus nägi välja nii, et ma alguses ei uskunud, et see päriselt ongi minu positsioon. Hakkasin naerma ja vaatasin jaoülemale otsa. Aga mees jäi tõsiseks. Vastase tulekuni oli 10 minutit ja pole aega paigutust muuta. Rünnakul taheti näha põhimõtet Silence – Violence – Silence Vaikus kuni rünnaku alguseni, rünnaku lõpuni kiirus, vägivald, karjumine ja kontroll ning kui jõutakse edasiliikumispiirini (LOA), siis jälle vaikus. See oli täiesti erinev sellest, mida me varem oleme harjutanud.

Eemaldumine oli üsna koomiline ja aeglane, sest enamik võitlejaid libises alla tagasi. Järgmine kord proovisime seda arvesse võtta ja nihutasime oma positsioone laugemale pinnale. Positsioone oli lubatud liigutada etteantud koordinaatidest 200 m ulatuses paremale või vasakule.

Kui kõik mehed jõuavad tagasi seljakottide juurde, siis olukord tavaliselt peatatakse ja liigutakse tagasi objektile, kus tehakse varustuse kontroll. Rühm on kahel pool piki teed, kõik istuvad oma seljakottidel, pealamp peas. Kogu protseduur algab alati ühe sama lausega. RI: „Weapons and nods!“ Kõik dubleerivad, tõusevad püsti, panevad punase valguse põlema, esitavad eseme ja istuvad maha. Sedasi loetakse kõik sensitiivne varustus üle. Tihti jäävad võitlejad magama või unustavad, et hoiavad enda käes mõnd tähtsat varustuseset, ja siis tuleb teha korrektiivset treeningut, kuni asi leitakse. Selline rutiin kehtis terve Rangeri kooli jooksul. Ja kuna kõik asjad pidid olema kinni seotud kas sinu külge või, kui see asi on seljakotis, siis sinu seljakoti raami külge, siis ei kaotanud me ühtegi eset. Seda praktikat peab hakkama kasutama ka meil, nii kinni sidumist kui kontrolli. Samuti tuleb kasutusele võtta öised ja päevased märgistusvahendid, milleks päeval on VS-17 paneel ehk eredavärviline nööridega riie ja öösel helendav teip meeste ja varustuse leidmiseks ning valguspulgad positsioonide märgistamiseks.

Pärast varustusekontrolli liigutakse rännakuga mööda teed patrullbaasi lähedale, kus järgneb meditsiinikont-

roll. See on FTX-i ajal igaöine rutiin. Kontrollitakse jalgu ja käsi. Vajadusel antakse kreeme ja plaastreid, kuid parim ravim on lõpetamine. Seda ütlevad instruktorid. Seal tehakse ka ettekanded ja esitatakse tellimused, täiendatakse vee- ja toiduvarusid ning laskemoona. Kogu kraam on mõistlik kohe rühma vahel ära jagada.

Meditsiinikontrollile järgneb patrullbaasi (PB) hõivamine. See on üsna aeganõudev protsess. Umbes tund kuni kaks, kui seda teha by the book Une arvelt. Patrullbaasis tohtis süüa siis, kui selleks anti korraldus. Mina aga alustasin nosimist juba meditsiinikontrolli ajal, et aega võita. Keelatud, aga kottpimedas tehtav.

Tegelikult olid patrullbaasid rohkem nagu adminlaagrid. Süüa sai kaks korda päevas, aga see ei tundunud enam nii hull, olin harjunud. Seljakott on osa minu kehast, aga higistama ajab ikka. Iga päev jagati elektrolüüdipulbri pakke. Selle tarbimine oli hädavajalik, hoidis keha funktsionaalsena.

Algul liikusime iga päev ülesmäge. Viimasel päeval allamäge. Ausalt öel-

des oli raske, jalatallad rullisid saapa sees, aga mitte midagi väga ekstreemset. Instruktorid tegid asja kergemaks, nad ei olnud huvitatud, et keegi jääb faasi kordama. Aga päris kindel ei saanud selles olla.

FTX-i 2. päev. Kell 5.00 algas igahommikune rutiin. Kell 5.30 saime uue juhtkonna ning osakäsu (FRAGO). Varitsus. Kogu planeerimine ja käsu andmine toimus patrullbaasis. Mehed olid positsioonidel, osad kaasatud ka planeerimisprotsessi. Käsku andsid RÜ ja RV. Meil oli süsteem, kus käsu koostasid kogu aeg samad inimesed ehk planeerimisgrupp, sest kõik ei osanud normaalset käsku koostada ning seal polnud aega seda nullist õppida. Meie käsugrupi eestvedaja oli kapteni auastmes jalaväekompanii ülem. Seetõttu käskudega meil üldiselt probleeme polnud ja saime enamasti positiivse tagasiside. Pidevalt liikus meiega kaasas 3–4 hindajat. Igal ametikohal oma hindaja.

Kell 10.00 kontrolliti patrull-laagrit. See oli osa juhtkonna hindest. Hommik algas märkustega. Vale vorm ehk kiivri asemel oli meestel peas fliis-

müts. Minul oli ka, aga kiivri all, nii et polnud näha. Veel toppisin vormi alla fliisteki, kõhu peale, et sooja hoida. Töötas. Maapind oli märg ja külm. Mäletan, et kui varitsuses ootasime, ronisime sooja hoidmiseks lõpuks üksteisele kaissu.

Poole päeva pealt sain oma esimese vastutava positsiooni: relvajao ülem (Weapons Squad Leader), hüüdnimi Weasel ehk nirk. Õnneks oli hindaja suhteliselt rahulik vanemveebel msg Lumb. Algas liikumine objekti suunas. Minu ülesanne selles faasis oli olla RÜ lähedal ja hoida olukorrateadlikkust, et vajadusel liigutada oma relvameeskondi ohtlikku suunda.

Ülema luure läks edukalt. Meie jaoülematega andsime RÜ-le hargnemispunktis soovitusi, kuidas varitsust edukalt sooritada. See oli üks hinnatavaid aspekte ning mul läks hästi. Liikusime minu positsioonide poole, kus võtsin meelega luure juhtimise üle. Viskasin erinevatel kohtadel kõhuli ning valisin oma relvadele positsioone. RÜ ütles, et usaldab mind. Instruktor nägi seda pealt ning tagasisides ütles, et jätka samas vaimus.

Laskumine koos haavatud paarilisega Lowersi laskumistornist

Varitsus. Käivitasin selle ning relvade juhtimine tuli mul hästi välja. Väga sarnane orkestri dirigeerimisele. Ja see 3 x 7,62 x 51 mm orkester kõlas ilusti. See oligi põhiline osa minu hindest. Kui relvad kõlavad hästi ja töötavad, siis tähendab see kõigile head.

Pärast ülesande sooritamist kestis patrull veel kaua edasi. Põhiliselt kõndisime mööda teed, kus meid pidevalt rünnati kaudtulega. Kuna drill näeb ette, et kaudtule korral on vaja joosta vähemalt 300 m, siis saimegi seda umbes iga 300 m tagant. See sobis mulle, sest nii jõudsime kiiremini patrullbaasi magama. Umbes 2 tundi und läks kirja. Ma ise olin veendunud, et minu sooritus oli GO ja siit edasi oli vaja ainult bussile istuda ja Floridasse sõita, aga oli siiski vaja veel 7 päeva ellu jääda.

FTX-i 3. päev. Hommik. Uued instruktorid tulid baasi ja hakkasid lammutama. Keegi sai suure miinuse tühja padrunipesa ja kaitseriivistamata relva eest. Tundus, et hommikuti on vaja olla tähelepanelik. Kui eelmisel päeval saime märkuse fliismütside kandmise eest, siis täna sellega probleemi ei olnud. Seda nähtust kutsutakse „oleneb instruktorist“.

19.36. Varitsus. Olin julgestusjao (SEC) A pooljao ülem. Mittehinnatav ametikoht, kuid võtsin oma ametit tõsiselt. Nii on ka meestel huvitavam, elad mängu sisse ja lood mingi realistliku stsenaariumi, määrad laskesektorid ja seletad meestele, mida on vaja teha. Ma olin ka rühma point man, nagu eelmisel päeval. Kuna instruktorid lubasid tee peal käia, siis pidi lihtsalt silmad lahti hoidma, kaarti lugema ja pidevalt oma asukohta määrama. See on hindeline tegevus.

Kaardid. Tuleb tunnistada, et need olid lahedad. Trükitud on need rahatähtede sarnasele, ilmastikukindlale paberile. Teine hea asi oli 3D-kaart, mida ei saanud küll kaasa tassida, sest see paiknes planeerimishütis, kuid mis andis maastikust hea ülevaate. On lihtsam patrulli teekondi planeerida. Rühma varustuses oli meil ka GPS, kuid kasutasime seda ainult siis, kui lubati.

FTX-i 4. päev. Kell 5.00. Umbes 5 sekundit kestvale vilele järgnes plahva-

tus. Jube tuttav kombinatsioon juba pre-Rangeri kursuselt. See on kaudtule simulatsioon. Drill on selline, et vastutav karjub „BLACK“ või „GOLD“ ning jaod eemalduvad iseseisvalt kokkulepitud punkti, mis on tavaliselt 500 m kaugusel.

Vaatasin ringi, segadus. Mehed ärkasid ja hakkasid ahvikiirusel asju pakkima, kuid keegi ei jooksnud veel. Tuli välja, et instruktor tegi meile lihtsalt hommikuse äratuse ega tahtnud, et me kuskile jookseks. Andis valmis sättimiseks aega 20 minutit. Tänane ülesanne: varitsus.

Hommikul oli palju passimist, kuid magada ei saanud. Instruktorid olid aktiivsed ja kontrollisid kõiki võitlejaid. Tukkuma jäämine oli paratamatu. Ma olin kergekuulipilduja ametikohal, mis tähendas palju maas lamamist. See tegi uniseks.

Taipasin, et kirjutamine hoiab mind ärkvel ja et postil olles märkmete tegemine pole selline surmapatt nagu magamine. Kummalisel kombel pole saanud keegi miinuseid magama jäämise eest. Darbys oli see põhiline probleem, isegi mina sain miinuse. Jäin magama ja mehed ei jõudnud mind hoiatada, et instruktor läheneb. Muidu oli kokkulepitud koodsõna „HOT CHAO“, tõlkes kuum toit. Tõmbasin fliisrätiku ümber ja toetasin kiivri relvale. Kiirelt läks pimedaks. Läbi une kuulsin kurikuulsat küsimust: „What is your roster number?“

Avan silmad ja punane valgus näitab näkku. Aluste: „One, zero, two.“

Mul oli piinlik. Õnneks oli instruktor rahulik ja õiglane. Sain suure miinuse. Minu plaan ebaõnnestus, aga vähemalt sain umbes tunni magada.

Infiltreerumine kopteriga. Ootused olid suured, sest kuulujuttude kohaselt pidid piloodid viskama meestele kabiini koti Snickersitega. Pidin pettuma, no Snickers, võib-olla oli tegemist müüdiga.

FTX-i 5. päev. Saime alla 2 tunni magada, kuid motivatsiooni jätkus. Õhtusöök pidi olema juba baasis. Saab voodis magada, pesu pesta. Enne seda oli aga vaja täita veel üks ülesanne. Jälle varitsus. Neid on olnud juba kuus.

Kell 11.52 vahetati juhtkonda ja luure liikus välja. Meil oli 3 h aega, objekt oli 100 m kaugusel. Lootsin, et objektil ootab üllatus, sest kahel instruktoril oli golden walk ehk viimane jalutuskäik õpilastega. Üllatust paraku ei olnud ja me liikusime tagasi baasi. Kiirelt, kaudtule saatel.

REFIT DAY. Käisime kaplani juures, korvpallisaalis, laulsime karaoket, saime viie järgmise päeva ilmateate – 96% tõenäosusega iga päev. Kaplan teatas, et see jääb tema viimaseks teenistuseks Rangeri koolis, ning käskis kõigil rivvi võtta. Teadsime, et midagi head on juhtumas. Järsku hakkas osa võitlejaid saali tooma Dunkin Donuts’ sõõrikukaste ning igaühele jagati 2 sõõrikut. Lisaks veel pähklivõi, šokolaadikreem ja marshmellow cream

Kui sain oma sõõrikud kätte, liikusin rivi eest mööda ja keegi ütles: „This is the first time I see Aluste smiling.“ Mu näol oli kontrollimatu naeratus, silmis õnnepisarad.

Läksin teisele ringile ja pakuti veel pähklivõiga võileiba. Saalis oli kaal, 93 kg. Väga drastiliselt ei olnud kaalu kaotanud.

FTX-I 2. ETAPP

FTX-i 6. päev. Hommik algas hästi. Olin sööklatoimkonnas. Menüü oli alati sama: pannkoogid või ja siirupiga, sai pähklivõi ja moosiga. Apelsinimahl, väike lahja piim, helbed, sool, pipar, suhkur, kartulid, muna, jahukaste ja grits (mingi mannaollus). Päris maitsev, aga kogus võiks olla suurem.

Uus ülesanne. Sgt Springsi Kuldne jalutuskäik ehk reid. H-hetk on 16.30. Olime relvajagu, mina olin laskemoona kandja ametikohal. Reid sooritatud, kogunesime objektil ning tagasiside lõpus jagas sgt Springs kõigile ühe küpsise. Natuke narrimine, aga väga maitsev. Järgmine ülesanne oli sooritada varitsus. Sgt Springs isiklikult mängis vastutegevust, tavaliselt oli selleks eraldi OPFOR. Pärast objekti liikusime mõned kilomeetrid mäe otsa mööda teed, sest meil oli ISR ehk õhutoetus. Päris julm liikumine, aga valu on ajutine. Patrullbaasi jõudes anti meile ebatavaline korraldus võtta ühte kolonni. Sgt Springs oli kuidagi toonud mäe otsa kaks prügikotitäit pitsakarpe ning jagas kõigile kaks

viilu pitsat. Isegi tema pere oli kohal. See oli jällegi väga maitsev vaheldus ning lisakalorid. Kõik hinnatavad ametikohad said GO. See oli üsna hea „kuldne jalutuskäik“.

FTX-i 7. päev. Hommik algas vihmaga. Ilmateade lubas, et sajab iga päev. Tänane ülesanne oli reid. Olime SEC SQD. Liikusime esimesena objektile, jäime külgedele julgestama, paigaldasime kaitselaengu ja määrasime AT-4 positsiooni. Tuleavamise kord ja sihtmärkide prioriteedid paika.

FTX-i 8. päev. Minu sooritus julgestusjao ülemana. Läks hästi. Patrullbaasi hõivasime pimedas nagu tavaliselt, mille järel läksid kõik kohe magama. Drill oli järgmine: hommikul peale äratust panid kõik oma erivarustuse, relvastuse ja laskemoona laagri keskele, et juhtkonnavahetuse ajal saaksid kõik haarata uue varustuse.

FTX-i 9. päev. Hommik. Olin lahingupaarilisega ööseks üles pannud telkmantli. Kell 5.00. Äratus. Sadas meeletult ja vihm oli külm. Nähtavus kehv. Telkmantlid oli vaja kokku panna ja hakata positsiooni ehitama, kuid meeste motivatsioon telkmantli alt välja tulla oli väga madal. Mõtlesin, et palju õnne tänasele juhtkonnale, sest kuidas sa planeerid ja kirjutad sellise

vihmaga? Erivarustuse ja laskemoona jaotamine läks kaootiliselt. Mõned relvad ja laskemoon vedelesid veel laagri keskel maas ilma järelevalveta, kui meie sealt oma asjad olime ära võtnud.

Olime relvajagu. Meie ülesanne oli mehitada patrull-laagris kella 6 peal asunud kuulipilduja. Endiselt sadas. Kuna paiknesime mäeküljel, siis voolas kogu vihmavesi joana meie laagrist läbi. Lamasime lombis ja värisesime. Kell 10.00 saabusid laagrisse instruktorid ja üsna pea oli kaugusest kuulda ropendamist ja karjumist. Täna tuleb „kerge päev“, naljatasime omavahel, sest keegi oli 5,56 mm lindi 200 padruniga metsa alla visanud. Kõigi pilgud olid suunatud keskele instruktori poole. Kes iganes selle sinna loopis, ei arvestanud sellega, et padrunid tuleb maa alla ära peita, mitte lihtsalt põõsasse visata. See olukord kestis umbes 15 minutit ja keegi ei tunnistanud üles. Otsustati, et sellega tegeletakse hiljem baasis. Väga pingeline olukord oli. Lubati hakata päid maha raiuma. Karistus oli ilmselt etapi kordamine või välja viskamine.

Pärast lõpuharjutust rivistati meid koheselt saali üles, et täita tagasisidelehed ning kaaslaste hinnangulehed. Nagu ikka, olin viimane, kes oma

paberid ära andis. Edasi liikusime varustust hooldama, tagastasime laskemoona jne. Saime isegi magada, sest jõudsime baasi öösel.

Hommikul jätkus hooldus ja tagastus ning teavitati tulemused. RI: „You are recommended to go forward to the next phase.“ Tehtud!!! Meeleolukas päev. Ainult mõned üksikud jäid etappi kordama. Meie rühmast ainult üks mees. Ta oli ka meie jaost, PFC Mark Flores. Selgus, et ta oleks läbi saanud, aga jäeti kordama, sest hakkas tagasiside ajal oma vigu õigustama ega võtnud kriitikat vastu.

Klaariti ka seda laskemoona ära viskamist, kuid see saaga jäigi minu jaoks segaseks. Isik, kes laskemoona metsa alla viskas, leiti küll üles, aga mis edasi sai, seda ma ei tea.

Viimane öö kasarmus. Kell 3.00 pidime laadima kogu oma varustuse masinale kärusse ja asuma bussiga teele Florida poole. Reisi ajaks anti süüa 2 toidupakki. Eelmisel päeval küsisin Floreselt tema toidupaki endale, sest ta pidi järgmisel hommikul sööklas süüa saama. Ta lubas mõelda. Hommikul leidsin oma voodist toidupaki. Enne bussile astumist soovisin talle edu mägedes ning Florida poole sõites nosisin oma kolme toidupakki.

TsiViiLVAsTuPAnu

TAKTiKAd

21. sAJAndiL

2. OsA

TAKTiKALine innOVATsiOOn JA

VõiTLusViiside uuendAmine

Nii, nagu luuakse järjest uusi vägivallaks kasutatavaid tapariistu, täieneb pidevalt ka tsiviilvastupanu osutajate arsenal. Streigi, boikoti, massimeeleavalduste jt laiaulatuslike tegevuste kõrvale leiutatakse üha uusi võitlusviise, kohanedes vastase võimaluste, probleemide ja võitlusviisidega.

Tekst: MICHAEL A. BEER , Nonviolence International

Pärast Gene Sharpi 198 meetodi avaldamist, eriti aga viimase paarikümne aasta jooksul, on teadlased kaardistanud uusi autoritaarse režiimi vastu suunatud kampaaniaid (Chenoweth ja Stephan 2016). Samal ajal on tuhandetes korruptsioonivastastes, kliimat ja sotsiaalset õiglust toetavates tsiviilvastupanu kampaaniates kasutusele võetud palju uusi ja innovaatilisi vägivallatuid meetodeid ning võitlusviise.

Mis võib olla taktikalise innovatsiooni ja uute vägivallatute võitlusviiside kasutuselevõtu põhjus? Allpool mõned soodustegurid ja suundumused: digitehnoloogia areng: uued võimalused tegevuseks ja dokumenteerimiseks, kunstiline ja kultuuriline vastupanu, aktiivne inimõiguste eest seismine, parem informeeritus tsiviilvastupanust, naiste ja seksuaalvähemuste liikumistest tekkinud taktikaline innovatsioon, vastupanu rahvusvaheliste ettevõtjate mõjuvõimu suurenemisele, jätkuvad repressioonid, konkurents avalikule tähelepanule, vastupanuliikumise eri rühmade vaheline konkurents vahendite pärast, loodus- või inimtekkelised katastroofid.

DIGITEHNOLOOGIA ARENG: UUED VÕIMALUSED TEGEVUSEKS JA DOKUMENTEERIMISEKS

Digirevolutsioon on ergutanud väljendama ja suhtlema digivahendite kaudu. Valitsused kasutavad mõnda neist vahenditest võimu koondamiseks (nt massiline jälgimine ja sotsiaalmeedia tegevuse andmebaasid). Kodanikud omakorda kasutavad samu vahendeid võimu ja teabe hajutamiseks ning valitsuste vastujälgimiseks.1

Suur hulk inimesi kogu maailmas kasutab mobiiltelefone sõnumite saatmiseks, helistamiseks ja suhtlemiseks. Sotsiaalvõrgustikke, nagu Facebook, kasutatakse mobiilsetes seadmetes ja kasutajate arv ulatub üle miljardi. Aina rohkem on võimalusi väljendada häirivaid seisukohti, aga ka teha positiivseid üleskutseid, sest teave ületab geograafilisi piire ja inimesed puutuvad kokku aina uute poliitiliste ja kultuuriliste ideedega.

Lisaks sotsiaalvõrgustikele on olemas aktivismi toetavad veebiplatvormid. Näiteks suurimal veebipõhisel esindusorganisatsioonil avaaz.org on 194 riigis üle 55 miljoni liikme. 17 keeles Avaaz koondab kogu maailma kodanikke sellistes valdkondades nagu keskkonnaõigus, inimõigused, sotsiaalne õiglus ja rahuküsimused. Platvorm kasutab võitlusviisidena elektroonilisi petitsioone ja suunatud kirju, kogub raha kampaaniateks ja humanitaareesmärgil ning pakub uusi strateegiaid ja teavet. Samuti mobiliseerib see inimesi tänavatel protestima ning lobitööd tegema, et esitada väljakutseid valitsustele, ettevõtetele ja usuasutustele.

Teine näide digitaalsest tsiviilvastupanust on Anonymous – häkkerite võrgustik, mis ründab valitsusi,

ettevõtteid, organisatsioone ja eraisikuid, kes nende arvates põhjustavad kahju. Võrgustiku sihtmärkide seas on olnud näiteks Sony, Hongkongi politsei, veebilehe „Revenge porn“ asutaja ja Saudi Araabia valitsus. Lisaks veebilehtede ümberkujundamisele, naeruvääristamisele, kahjustamisele või grafitiga rikkumisele avalikustab Anonymous sageli isiklikke andmeid, nagu telefoninumbrid, aadressid, rahalised vahendid ja sotsiaalmeedia profiilid (doksimine). Digimaailmas on palju arutelusid doksimise jm salajaste või massiliste rünnakute eetika ja tõhususe üle.

Avaaz ja Anonymous on vaid kaks näidet tuhandetest organisatsioonidest ja kampaaniatest, mis kasutavad protestimiseks ja tajutava ebaõigluse kaotamiseks digitehnoloogiat. Näiteks kui Twitteris kutsutakse tegutsema, võivad sajad või tuhanded inimesed sihipäraselt kaasa lüüa ning ujutada ettevõtte üle kõnede, kirjade ja sõnumitega.

Digiajastu on andnud enneolematu võimaluse oma sõnumit võimendada ja tegevusi kiiresti kooskõlastada. Ei ole üllatav, et kogu maailmas on tänu sellele korduvalt ja kiiresti korraldatud suuri koordineeritud meeleavaldusi. BBC andmetel mobiliseeris 2003. aasta protest USA sõja vastu Iraagis kuni 11 miljonit inimest 60 riigis; kliimamuutuste protestid on sageli ühte päeva koondanud rohkem kui tuhat tegevust; vaid mõne päeva jooksul pärast rünnakut Prantsuse ajalehetoimetuse vastu kasutati Twitteris teemaviidet #JeSuisCharlie rohkem kui 5 miljonit korda ja veebiplatvormi avaaz.org kampaania kogus 2016. aastal avatud interneti heaks 6 miljonit allkirja. Miljonid inimesed kogu maailmast mobiliseerusid Tiktokis jt sarnastel platvormidel, et liituda 2020. aasta suvel meeleavaldustega „I Can’t Breathe“ ja „Black Lives Matter“.

Digitaalsete tsiviilvastupanu meetodite enneolematu kasvu ajal on tehtud mitmeid katseid selliseid võitlusviise koguda, süstematiseerida ja koondada. Üks näide on projekt „Civil Resistance 2.0“ (Tsiviilvastupanu 2.0). See on paljude inimeste jõupingutus, et uurida uue tehnoloogia võimalusi laiendada ja ajakohastada Sharpi vägivallatute meetodite nimekirja.

Projekti üks eestvedajatest aktivist Mary Joyce on täheldanud, et traditsioonilisi mittedigitaalse vastupanu meetodeid saab uute tehnoloogiate abil laiendada. Näiteks võib tuua Twitteris reaalajas tehtavad säutsud, võrguühenduseta kõnede digisalvestiste levitamine ja suulise teksti üleskirjutuste avaldamine veebilehtedel.

KUNSTILINE JA KULTUURILINE VASTUPANU

Vastupanu, mis kasutab kunsti ja kultuuri, sealhulgas kultuurilisi meeme, tavasid ja/või traditsioone, on olnud ajaloolise ja kaasaegse vägivallatu võitluse lahutamatu osa (Bartkowski 2013). Mõned on nimetanud seda isegi „transformatiivseks vastupanuks“, „keerulise võitluse vormiks, mis keskendub meelsusele, kõnele ja tegevusetele, mis viiakse ellu [individuaalse ja kollektiivse] vabastamise

nimel“ (Dorjee 2015, p 16). Selline kultuuriline võitlus leiab aset repressioonide keskel ning väljendub isetekkelistes ja -arenevates vastupanu õhutavates tegevustes,

nagu „keele edendamine või enesekindluse ja eneseteadvuse edendamine või muud kultuuriga seotud tegevused“ (Dorjee 2015, p 18).

Kultuuriinimestel on alati olnud tähtis koht vastupanus ja sotsiaalsete muutustega võitlemisel. Nad on esitanud väljakutseid ühiskondlikele normidele ja eeldustele ning kasutanud kunstilisi ja kultuurilisi meeme või traditsioone, et toetada tsiviilvastupanu ja sotsiaalseid muutusi. Paljud on kasutanud oma kunsti protestimiseks, võimukandjate vastutusele võtmiseks ja sotsiaalse õigluse nõudmiseks. Nende tegevus on märkimisväärselt laiendanud vägivallatu vastupanu võitlusviiside valikut kultuuri valdkonnas, sundides meid looma süstemaatilisemat käsitlust selliste tegevuste liigitamiseks.

Kultuurilise vastupanu suurenemine Põhja-Ameerikas on olnud eriti ilmne pärast Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) vastu suunatud meeleavaldusi Seattle’is 1999. aastal. Meeleavaldajate juhitud marssides ja blokaadides mängisid keskset rolli ülisuured nukud ja lugematu arv rekvisiite.

Sellest ajast alates on paljudesse suurtesse kogunemistesse ja meeleavaldustesse kaasatud nn kunstilaborid, näiteks laod või ruumid, kus toodetakse suures koguses reklaamloosungeid ja rekvisiite, nagu suured papjeemašeest nukud, maakera kujutavad õhupallid, kargud. Kliimamuutuste peatamisele pühendunud ülemaailmses keskkonnaorganisatsioonis 350.org töötab täiskohaga kunstiline juht ning paljud selle organisatsiooni protestid on lavastatud visuaalselt ja teatraalselt, pälvimaks maksimaalset poolehoidu ja tähelepanu. Fond Amplifier, ühiskondlike muutuste kunstimasin, on täielikult pühendunud kunsti tootmisele ja levitamisele rohujuuretasandi kampaaniate toetamise vahendina.

Et kultuurilise vastupanu meetodite jaotust tänapäevastada, on Nonviolence Internationali kauaaegne koolitaja, kunstnik ja kaastöötaja Bloch (2015) pakkunud välja 12 kultuurilise vastupanu meetodite kategooriat. Gene Sharp neid eraldi ei tuvastanud ega liigitanud.

Blochi kultuurilise vastupanu võitlusviisid on järgmised:

1) kahemõõtmeline kunst (graafika/pildid/sõnad: seinamaalingud, reklaamloosungid, plakatid, kleebised, koomiksid, karikatuurid, logod);

2) kolmemõõtmeline kunst (nukud, rekvisiidid, esemed, kostüümid, maskid, skulptuurid);

3) heli- ja muusikakunst (trummimäng, mürategemine, suuline kõne);

4) teatrikunst (partisani- ja nähtamatu teater2, traditsiooniline teater, identiteedi tugevdamine);

5) liikumiskunst (tants, võitluskunstid, jalutuskäigud, marsid, tsirkus);

6) meedia- ja dokumendikunst (video, raadio, film, arhiiv);

7) kirjandus (ajalehed, voldikud, raamatud, luule);

8) ruumi piiritlemine (füüsiline ruum või struktuur, mis välistab vägivalla/militariseerimise või osutab sellele vastupanu, nt rahupargid / demilitariseeritud alad, rahukülad, kloostrid);

9) kultuuriasutused ja -hooned (kultuuri säilitamise asutused, emakeelsed koolid, traditsioonilise kunsti koolid);

10) käsitöö ja traditsioonid (rõivad, toit);

11) rituaalid (riiklikud/vaimsed/religioossed pidustused, matused);

12) keele säilitamine (keeleõiguste aktivistid).

Paljud nendest kultuurilise vastupanu võitlusviisidest on peamiselt kunstilised ja väljendusrikkad. Suurem osa kultuurilisest ja kunstilisest tegevusest leiab tavaliselt aset kaubanduslikus keskkonnas väljaspool pingelisi ühiskondlikke konflikte. Kui neid kasutatakse tahtlikult konfliktiolukorras, et pöörduda avalikkuse poole või protestida oponentide vastu, nimetame neid vägivallatuteks tegevusteks.

INIMÕIGUSTE AKTIVISM

Veel üks põhjus tsiviilvastupanu uute võitlusviiside väljatöötamiseks on seotud ülemaailmse inimõiguste liikumisega. 1970. aastatel tõusid inimõiguste aktivism ja institutsioonid esile tänu Amnesty Internationali, Human Rights Watchi, ÜRO ja õigustel põhinevate liikumiste toetusele ikoonilistele teisitimõtlejatele (nagu Solženitsõn, Mandela, Havel, Mai väljaku emad Buenos Aireses). Jätkuvalt laieneb uus võimas kohaliku tasandi aktivismi raamistik, mis põhineb rahvusvahelisel õigusel ja mida toetavad paljud rahvusvahelise inimõiguste kogukonna liikmed, sh ametiühingud, inimõiguste organisatsioonid nagu Human Rights First, PEN, uuriv telesaade Frontline, mitmed riiklikud organisatsioonid.

Peale advokaatide kuuluvad inimõiguste kaitsjate hulka nüüd kõik, kes järgivad rahvusvahelisi seadusi ja konventsioone, näiteks ajakirjanikud ja kirjanikud, kes kaitsevad ÜRO inimõiguste deklaratsiooni artiklit 19, soolise võrdõiguslikkuse eest võitlevad naisaktivistid ja põlisrahvad, kes võitlevad ellujäämise eest. Inimõiguste kaitsjad on ka vähemusrühmad, kes võitlevad vägivallatult enesemääramisõiguse eest, erakonnad, kes nõuavad vabu ja õiglasi valimisi, üliõpilased, kes toetavad universaalset haridust, ja töötajad, kes kaitsevad Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni kehtestatud tööseadusi.

Rahvusvahelistes inimõigusnormides on kehtestatud inimväärikuse minimaalsed standardid, millele valitsused on vabatahtlikult alla kirjutanud, kuigi ei suuda neid sageli ise tõhusalt rakendada. ÜRO-s tegutsevad inimõiguste eksperdid ja reformitud ÜRO Inimõiguste Nõukogu ning avaldatakse korrapäraselt ülevaateid selle kohta, kuidas rakendavad liikmesriigid inimõigusi käsitlevaid õigusakte. Riiklike ja rahvusvaheliste inimõigustega seotud surve on võimaldanud sotsiaalseid muutusi sellistes riikides nagu Colombia ja El Salvador (Wilson 2017).

Inimõiguste kaitsjatele on uute võitlusviiside andmebaas „New Tactics in Human Rights“ (NTHR) väärtuslik ressurss. NTHR on mitmekeelne veebileht, mille eesmärk on aidata inimõiguste eest võitlejatel kasutada üksteise kampaaniates edukalt rakendatud võitlusviise. NTHR on dokumenteerinud sadu võitlusviise, mis edendavad rahvusvahelisi õigusnorme. Kohalikud inimõiguste kaitsjad teevad traditsiooniliselt tihedamat koostööd kohtute ja seadus-

andjatega, püüdes hoida neid vastutavatena ja kaitsta nii oma ideaale. Sellegipoolest on paljud inimõiguste kaitsjate võitlusviisid, nagu öövalved ja matusemeeleavaldused, vägivallatu vastupanu meetodid. Mõned vägivallatu tegevuse näited, mis on kogutud NTHR-ist käesoleva monograafia jaoks: võltstribunalid, partisanlik õigusabi, valeraha tegemine altkäemaksu vastu võitlemiseks.

TEADMISTE JAGAMINE TSIVIILVASTUPANU KOHTA

Kuigi maailma paljudes osades valitseb endiselt digitaalne ebavõrdsus ning levinud on digijärelevalve ja -tsensuur, on internet aidanud märkimisväärselt kaasa tsiviilvastupanuga seotud teadmiste levikule. Enne internetti piirdusid teadlaste ja koolitajate jõupingutused vägivallatu vastupanu õpetamisel isikliku suhtluse või telefonikõnedega ning sellega kaasnesid rahalised ja logistilised piirangud. Parem juurdepääs internetile ning ühenduvuse areng maailmas on võimaldanud haridustöötajatel uurida vähem kulukaid ja kergemini ligipääsetavaid koolitusvõimalusi. Tänapäeval pakuvad paljud ülikoolid ja kodanikuaktivistid internetis ja väljaspool seda hübriidkursusi vägivallatu tsiviilvastupanu ja vägivallatu tegevuse kohta. Endiselt on keeruline ja üsna raske mõõta, millist mõju avaldavad sellised veebikursused osalejatele. Arendatakse välja täpsemaid uuringuvahendeid, mis võimaldaksid ülevaadet osalejate suhtumise, oskuste ja teadmiste lühi- ja pikaajaliste muutuste kohta (Bartkowski 2019).

Mõjukas õppevahend on olnud ka dokumentaalfilm. Ülemaailmseid tsiviilvastupanu juhtumeid uurivad dokumentaalfilmid, nagu „A Force More Powerful, Bringing Down a Dictator“ ja „Orange Revolution“, on jõudnud kümnete miljonite vaatajateni. Üldistavalt võiks rääkida sellest kui dokumentaalsest vastupanust, mis, tuginedes Bartkowskile (2013) ja vastupanuliikumist käsitlevale ajaloolasele

Jacques Semelinile (Amber Frenchi 2017. aasta intervjuu), kirjeldab „jõupingutust dokumenteerida, säilitada ja edastada teavet varasemate vägivallatute liikumiste kohta. Eelkõige saavad dokumentaalse vastupanuga tegeleda: aktivistid, kes valmistavad voldikuid, plakateid, videoid, intervjuusid ning koostavad juhtide kõnesid jne;

ajaloolased, ajakirjanikud, dokfilmide režissöörid ja teised, kes kirjutavad ja loovad filme ja/või uurivad mineviku liikumisi ning koostavad analüüse, millest tänased tsiviilvastupanu liikumised võiksid õppida.

Dokumentaalse vastupanu aluskontseptsioon on vastuhakk repressioonidele, et tulevased liikumised saaksid õppida varasemate kogemustest ja tegudest.

Veel üks oluline teadmiste levitamise viis on tsiviilvastupanu ressursside tõlkimine. Gene Sharpi teoseid on tõlgitud 36 keelde ning ICNC veebiallikate raamatukogu pakub ulatuslikku ja järjest pikenevat loetelu ingliskeelsetest ja rohkem kui 70 keelde tõlgitud allikast, mis on saadaval tasuta allalaadimiseks.

Infotehnoloogia pakub kodanikele lahendusi, kuidas vältida autoritaarsete režiimide kehtestatud suhtluspiiranguid, millega tavaliselt püütakse reguleerida teavet vastupanukampaaniate kohta kodu- ja välismaal. Tuneesia diktaatori Zine El Abidine Ben Ali vastu 2010.–2011. aastal toimunud meeleavalduste edastamiseks kasutati infotehnoloogiat, see õhutas protestide levikut esialgu Egiptuses ja seejärel kogu Araabias, mida tunneme nüüd araabia kevade nime all.

Levitades kogukondade, piirkondade ja riikide vahel teadmist vägivallatu tegevuse kohta, tagame paljudele

kogemust peegeldava õppimise võimaluse, mis soodustab taktikalist innovatsiooni ning aitab loomingulisemalt ja tõhusamalt korraldada vägivallatuid kampaaniaid.

NAISTE NING SEKSUAAL- JA SOOVÄHEMUSTE

TAKTIKALINE INNOVATSIOON

Naised ja tüdrukud on kogu ajaloo jooksul osalenud aktiivselt paljudes vägivallatutes kampaaniates ning näidanud tugevat taktikalist innovatsiooni ja loovust. Kui mehed on kasutanud konfliktides massilist vägivalda, siis naised on korraldanud konflikte vägivallatu tegevuse kaudu. Teadlaste Mary Elizabeth Kingi ja Anne-Marie Coduri sõnul on naised rajanud teed sadadele vägivallatutele meetoditele, mida on aegade vältel uuritud. Naisaktivistid on suutnud ära kasutada viit sotsioloogilist tunnust, mis annavad neile meestega võrreldes mõjuvõimu ja konkreetse eelise tsiviilvastupanu liikumises:

1) naiste kohalolu vähendab julgeolekujõudude vägivallatsemise ja repressioonide ulatust;

2) naised on liikumises sageli parimad vägivallatu distsipliini hoidjad;

3) naised organiseeruvad rohkem horisontaalsetes võrgustikes, mis osutuvad liikumise jaoks tõhusamaks ja vastupidavamaks kui meeste juhitavad hierarhilised süsteemid;

4) naised rivaalitsevad vähem ja suudavad sageli saavutada suuremat ühtsust kui meesaktivistid;

5) naistel on meestest parem võime luua solidaarsussidemeid ühiskondlikes lõhedes (religioosne, etniline või sotsiaal-majanduslik) ja poliitilises rivaalitsemises (Kurtz ja Kurtz 2015, p 433).

Ajalooliselt on naised kasutanud hajutatud massiaktsioone, nagu boikotid ja protestid. Naised leiutasid protestivormi cacerolazo, mis seisneb pottide ja pannide kokkutagumises marsi vmt protesti käigus.

Sageli on naiste juhitud vägivallatus võitluses koondatud eri võitlusviise ja jäetud sellega jälg ajalukku. Alates 2000. aastate algusest on Zimbabwe naisteorganisatsioon Women of Zimbabwe Arise (WOZA) osalenud iga-aastasel valentinipäeva Armastuse marsil, mille eesmärk on lõpetada piinamine ja autoritaarne valitsemine. 1970. ja 1980. aastatel korraldasid emad Argentiinas Mai väljakul massimeeleavaldusi ja mobiliseerisid kodanikke osalema avalikus öövalves koos oma kadunud laste portreedega.

Naiste taktikalise innovatsiooni võime on ikka ja jälle ületanud piiravaid soorolle. King ja Codur väidavad, et traditsioonilised soorollid võivad pakkuda naistele strateegilist eelist, sest võimaldavad neil toimida tavapäraste stereotüüpide raames, kasutades samal ajal vahendeid, mis toimivad relvana ühiskonna patriarhaalsete struktuuride teatud aspektide vastu. Näiteks esinedes ametivõimude ees heade naiste ja pühendunud emadena n-ö kõrgemate pereväärtuste nimel, suutsid nad avaldada valitsusele tugevat survet.

Samuti on arvukalt näiteid naistest, kes on väljendanud kodanikuallumatust piiravate, soopõhiste seaduste ja kultuuriliste ootuste vastu kogu maailmas. Näiteks on nõutud naistele õigust kanda seelikute ja kleitide asemel pükse, hääletada, sõidukit juhtida, osaleda mittetradit-

sioonilises abielus, suitsetada sigarette ja sõlmida juriidilisi lepinguid, aga seistud ka sati (leskede enesesüütamine) keelustamise eest.

Tänapäevased soorollid on paljudes maailma piirkondades avanud naistele uued vastupanuvõimalused töisel, sotsiaalsel ja poliitilisel tasandil. Paljudes riikides on naised loonud põrandaaluseid abordi- ja meditsiinikliinikuid. Libeerias näitasid naised 2003. aastal avalikult oma alasti keha, et häbistada mehi ja sundida neid alla kirjutama relvarahu kokkuleppele. 2014. aastal mängisid naised Burkina Fasos tähtsat rolli võitluses diktatuuri vastu, „tulles oma kodudest välja ja lehvitades õhus spaatleid –haruldane märk hukkamõistust Burkinabé kultuuris, mis andis kõigile riigi elanikele märku, kui kõrgele tasemele oli vastupanu jõudnud“ (Zunes 2017).

King ja Codur, samuti Marie Principe (2016) juhivad tähelepanu naiste vägivallatu organiseerumise ja mobiliseerimise laiemat võitlust tugevdavale mõjule paljudes ühiskondades. Näiteks Iraani naiste petitsiooniliikumine 2006. aastal pani aluse 2009. aasta rohelisele revolutsioonile. Ja vastupidi – naiste juhtroll USA kodanikuõiguste liikumises aitas esile tuua 1970. ja järgmiste aastakümnete feministliku võitluse teemad, sh detsentraliseeritud, sugulusrühmadel põhinev mobilisatsioon, soopõhised tualettruumid, avalikus kohas rinnaga toitmise hukkamõist, naistekesksed religioossed rühmad ja rituaalid, seksistlik keelekasutus.

Tsiviilvastupanu võitlusviiside mõistmine soolise vaatenurga kaudu on suhteliselt uurimata valdkond. Vaja on rohkem uuringuid, et teha kindlaks ja dokumenteerida soo- ja seksuaalvähemuste, sh transsooliste inimeste ja paljude teiste panus vägivallatusse vastupanusse üldiselt, eriti aga taktikalisse innovatsiooni tsiviilvastupanus.

VASTUPANU RAHVUSVAHELISTE ETTEVÕTJATE MÕJUVÕIMU SUURENEMISELE

Aastasadu on majanduse globaliseerumise liikumapanevaks jõuks olnud rahvusvahelised ettevõtted. Koloniaalajastul toetasid neid Euroopa ametivõimud, tänapäeval on neid toetanud sellised maailmajõud nagu Ameerika Ühendriigid ja Hiina, samuti endised koloniaalvõimud nagu Prantsusmaa ja Ühendkuningriik. Rahvusvaheliste ettevõtete domineerimisel kohalikus valitsemises võib olla ühiskonnale kahjulik mõju mitmel tasandil, eriti nõrga valitsusega riikides. Praegu tegutsevate rahvusvaheliste ettevõtete näideteks on naftafirmad Shell Nigeerias, Total Birmas ja Hunt Oil Peruus; kullakaevandusettevõtted Freeport-McMoRan Lääne-Paapuas ja Centerra Gold Kõrgõzstanis; metsaraieettevõtted, mis tegutsevad Kongo ja Amazonase vesikonnas ja mitmes Kagu-Aasia riigis.

Suhteliselt nõrgad kohalikud kogukonnad, kellel on vähe mõjuvõimu võimsate rahvusvaheliste ettevõtete üle, saavad vähe tulu maksudest või maavarade kaevandamisest ning on hädas pikaajaliste tervise- ja keskkonnakuludega. Enamik vägivallatuid kampaaniaid, mida juhivad kohalikud kogukonnad – sageli koos rahvusvaheliste liitlastega –, rakendavad taktikalist innovatsiooni, mida nimetatakse sekkumiseks. Tõhus vastuseis rahvusvahelistele ettevõtetele on nõudnud ülemaailmset reageerimist, mida hõl-

bustab tänapäevane suhtlus ja reisimine. Patrick Reinsborough ja Doyle Canning (2008) on märkinud veebilehel StoryBasedStrategy.org järgmist:

„[taktikalised] sekkumised leiavad aset paljudes kohtades – alates hävituskohast, kus ressursside kaevandamine hävitab terved ökosüsteemid, põlismaad ja kohalikud kogukonnad, kuni tootmiskohani, vabrikute ja tehasteni üle maailma, kus töötajad organiseeruvad. Solidaarsusmeetmeid saab rakendada tarbimiskohas, kus müüakse ebaõiglase protsessi käigus valmistatud tooteid, ning paratamatult võtavad igat liiki kogukonnad otsustuskohas otseseid meetmeid, et astuda vastu otsustajatele, kellel on õigus teha vajalikke muudatusi.“

Teistsugune sekkumine on tavaks transpordikohas, kus blokeeritakse laevu, ronge jt sõidukeid.

Greenpeace ja Indoneesia võitlejad on töötanud selle nimel, et kaitsta vihmametsi palmiõliistanduste eest. Peale otseste jõupingutuste metsaraie peatamiseks on aktivistid üritanud blokeerida sadamaid ja palmiõlitehaseid, kutsuda üles palmiõlitoodete boikotile ja korraldada proteste eesmärgiga survestada palmiõlitööstuse juhte (Schlegel 2016).

Hävitamiskohas on keskkonnakaitsjad kasutanud vastupanu-uuendust – blokaadi statiividega, kus teele või kinnistu ette on paigaldatud suur statiiv, mille otsa ronib üks inimene. Statiivi ei saa liigutada, ilma et see põhjustaks inimesele tõsist ohtu. Ühe statiivi ja ühe inimesega saab tegevust ulatuslikult blokkida, mis muudab selle võitlusviisi üsna tõhusaks.

Teine uuendus on identiteedi korrigeerimine, mida kasutab võrgustik Yes Men, mis kehastab ettevõtete juhte, kes „vabandavad“ ja „pakuvad hüvitist“ üleastumiste eest. Näiteks Bhopali tööstusõnnetuse süüdlane Dow otsustas kiiresti loobuda vabandamisest ja heastamisest – tegu, mis põhjustas veelgi suuremat mainekahju. Vaalapüügivastased rühmitused on surmapõlgavalt sekkunud vaalapüüdjate tegevusse, lastes vaalapüügilaevadele laservalgust, et astuda vaalade ja salaküttide vahele, jälitada ja varitseda vaalapüüdjaid ning konfiskeerida ja kahjustada merel olevaid triivvõrke. Arvestades rahvusvaheliste ettevõtete tegevuse levikut ning seda, et nende võimu ei ohjelda rahvusvahelised seadused ega mehhanismid, on tsiviilvastupanuvõitlejad laiendanud oma võitlusviiside valikut ja püüavad asjakohaselt sekkuda.

JÄTKUVAD REPRESSIOONID

Autoritaarsed režiimid represseerivad kodanikuühiskonna sõltumatut tegevust ning leiutavad ja katsetavad selleks pidevalt uusi vahendeid (Burrows ja Stephan 2015). Selline tegevus ergutab tavaliselt allasurutud, kuid siiski mobiliseeritud rühmade taktikalist innovatsiooni. Võim ei ole selleks valmis. Kulude tasakaalustamiseks ja represseerimisega seotud riskide vähendamiseks on aktivistid hakanud rohkem katsetama mitmesuguseid vägivallatu vastupanu võitlusviise.

Vastuseks Hiina valitsuse katsetele tsenseerida internetikõnet, keelates konkreetsete sõnade kasutamise, leiutavad

internetikasutajad pidevalt uusi homofoone ja homonüüme, et edastada olulist teavet ja toetada sõnavabadust (Shaou ja Dodge 2017). Loomingulise vastusena Maroko okupatsioonile hülgasid läänesaharalased 2010. aastal pealinna El Aaiúni, protestides piirkonnas massiliselt, ja ehitasid alternatiivse telklinnaku, mille Maroko valitsus küll hävitas. Lääne-Sahara aktivistid reageerisid repressioonidele ja kheimas’te (traditsiooniliste nomaaditelkide, ühiskonnaelu platvormide) keelustamisele, paigaldades need oma kodude katustele. Hongkongis moodustasid kodanikud 2019. aastal sümboolse 32 kilomeetri pikkuse inimketi, kandsid märke, millega avaldasid tänu oma välismaistele toetajatele, ja kasutasid massiliselt laserit politsei repressioonidele reageerimiseks.

KONKURENTS AVALIKU TÄHELEPANU SAAVUTAMISEKS

Liikumised konkureerivad avaliku tähelepanu pärast sageli peavoolumeedia kaudu. Kampaaniad konkureerivad äri- ja heategevussektori reklaamidega. Soov, et peavoolumeedia uudised neid märkaksid, ja arusaam, et korduvad tegevused võivad aja jooksul oma tõhususes ja uudisväärtuses tuhmuda, ajendab vastupanuliikumisi jätkama loomeprotsessi ja otsima uusi tähelepanu äratavaid tegutsemisviise.

Organisatsioon People for the Ethical Treatment of Animals (PETA) on tuntud oma moto poolest: „Kõik uudised on head uudised.“ Moto viitab sellele, et isegi vastuolulised tegevused, mis võivad paljusid vihastada, nagu vere loopimine kasukaid kandvatele inimestele või riiete eemaldamine, on edukad, sest koguvad reklaami ja suurendavad teadlikkust pahameele kohta.

KONKURENTS LIIKUMISE ERI RÜHMADE VAHEL

VAHENDITE SAAMISEKS

Cunningham, Dahl ja Fruge (2017) analüüsisid statistiliselt aastatel 1975–2005 võitluses enesemääramisõiguse eest kasutatud võitlusviiside levikut ja nende mitmekesistamist ning leidsid: „Arvestades võimete piiranguid, konkurentsi organisatsioonide vahel ja erinevate vahendite vajadusi, tõendame, et organisatsioonidel on olemas stiimulid võitlusviiside mitmekesistamiseks, mitte lihtsalt teiste organisatsioonide tegevuse jäljendamiseks.“

Nad näitasid statistiliselt, et kui mõned organisatsioonid kasutavad ressursimahukaid meetodeid, nagu boikoteerimine või edukad massimeeleavaldused, on teised organisatsioonid motiveeritud neid jäljendama. Paljudel juhtudel kasutavad aktivistid aga vähem ressursimahukaid võitlusviise, nagu blokaad või veebipetitsioon. Sisemine konkurents vahendite mõju ja avaliku toetuse pärast soodustavad taktikalist loomingulisust võitlusviiside mitmekesistamisel.

Näide kampaaniast, mis suutis saavutada märkimisväärset mõju vähem ressursimahuka võitlusviisiga, on maptivism. See meetod töötati välja koos naiste õiguste kampaaniaga Egiptuses ja selle tagajärjel loodi 2015. aastal interaktiivne rakendus Harassmap, mis näitab kaardil inimestelt kogutud teateid ahistamise kohta. See võitlusviis vajas üksnes mõnda rakenduse arendajat, kes töötasid vabatahtlikena, ning kodanikke, kes olid nõus juhtumi-

test teada andma. Tuneesias algatas üks kodanikurühm 2011. aastal veebikampaania autoportreede tegemiseks inimestest, kes kandsid silti „Enough Ali“ (Küllalt Alist), et protesteerida toonase presidendi Zine El Abidine Ben Ali vastu. Need fotod koguti veebis mosaiigiks, et näidata tohutut hulka tuneeslasi, kes nõudsid presidendi tagandamist.

LOODUS- VÕI INIMTEKKELISED KATASTROOFID

Pandeemiad ja keskkonnakatastroofid ei ole inimkonnale midagi uut. Kuid nende ulatuse, tõsiduse ja levikukiiruse muutumine on loonud võimalusi taktikaliseks innovatsiooniks. 2020. aasta COVIDi pandeemia on näide katastroofist, mis viis arvukate taktikaliste uuendusteni. Näiteks Tiktoki K-pop-i fännid ujutasid Trumpi kampaania üle piletitaotlustega Oklahoma meeleavaldusele, et võtta tema toetajatelt võimalus meeleavaldusel osaleda ja näidata korraldajaile eksitavat osalejate arvu. Miljonid inimesed õmblesid kodus näomaske, kogukondi mobiliseeriti kaitsevahendeid koguma ja levitama ilma valitsuse toetuseta. Hondurases muutsid aktivistid rahatähed näomaskideks, mis sümboliseerisid nende nõudmist, et valitsus tegutseks läbipaistvamalt. Mitmed põhjused on kokku toonud veebimiitinguid.

Selles peatükis esitatud punktid ei ole ammendavad, pigem on nende eesmärk viidata mõningatele taktikalises innovatsioonis valitsevatele suundumustele. Arvestades vägivallatute võitlusviiside kasutamist kõikide riikide ja ühiskondade paljudes tsiviilvastupanu liikumistes, on kindlasti muidki tegureid, mis juhivad uute vägivallatute meetodite kasutamist.

VIITED

1 Vastujälgimine (pr k sousveillance) on määratletud kui tegevuse salvestamine asjaosalise vaatevinklist, tavaliselt kaasaskantava salvestusseadmega.

2 Partisaniteatriga on tegemist siis, kui aktivistid korraldavad üllatusliku avaliku etteaste, mille eesmärk on publikut šokeerida, nähtamatut teatrit seevastu esitatakse kui tõelist teatrit, avamata vaatajale tegelikku tausta.

ALLIKAD

• Bartkowski, M. 2013. Recovering Nonviolent History: Civil Resistance in Liberation Struggles. Boulder, CO: Lynne Rienner Publishers.

• Bartkowski, M. 2019. How Online Courses on Civil Resistance Can Make Real Impact. ICNC Minds of the Movement, February 13.

• Bloch, N. 2015. The Arts of Protest: Creative Cultural Resistance. ICNC Webinar.

• Burrows, M. & Stephan, M. J. (eds.). 2015 Is Authoritarianism Staging a Comeback? Washington, DC: The Atlantic Council, 2015.

• Canning, D. & Reinsborough, P. 2008. Changing the Story: Story-Based Strategies for Direct Action Design. Smart Meme, May.

• Chenoweth, E. & Stephan, M. 2016. How the world is proving Martin Luther King right about nonviolence. Washington Post, January 18.

• Dorjee, T. 2015. The Tibetan Nonviolent Struggle: A Strategic and Historical Analysis. Washington, DC: ICNC Press.

• French, A. 2017. How Do Nonviolent Movements Shape History? An Interview with Jacques Semelin, Minds of the Movement. October 16.

• King, M. E. 2015. Gandhian Nonviolent Struggle and Untouchability in South India: The 1924-1925 Vykom Satyagraha and the Mechanisms of Change. Oxford: Oxford University Press.

• Kurtz, M. M. and Kurtz L. R. 2015. Women, War, and Violence: Topography, Resistance, and Hope, volume II. Westport, CT: Praeger.

• Principe, M. 2016. Women in Nonviolent Movements. Washington, DC: United States Institute for Peace, 2016.

• Schlegel, I. 2016. Palm Oil Scorecard: Are Brands Doing Enough for Indonesia’s Rainforests? Greenpeace.com. March 9.

• Shaou, P. & Dodge, W. 2017. Imagining Dissent: Contesting the Façade of Harmony through Art in China, Stephen John Hartnett et. al. (eds.) Imagining China: Rhetorics of Nationalism in an Age of Globalization. East Lansing, MI: Michigan State University Press.

• Wilson, E. W. 2017. People Power and International Human Rights Law: Creating a Legal Framework. Washington, DC: ICNC Press.

• Zunes, S. 2017. Civil Resistance Against Coups: A Comparative and Historical Perspective. Washington, DC: ICNC Press.

neLJAJALGsed VõiTLeJAd.

KOeRTe KAsuTAmine sõJATAndRiL

Koer on sajandite jooksul tõestanud sõjatandril oma tõhusust väärika

võitlejana koerajuhi kõrval. Lisaks arenenud meeltele, kiirusele ja jõule on koera eeliseks siirus ja lojaalsus, millega ta on eeskujuks ka meile, inimestele.

Tekst: MAIK ALFA , vabatahtlik autor

Inimest ja koera seob pikk ajalugu, mis Eesti aladel ulatub teadaolevalt aastaisse 9000–8550 eKr1. Koeral on olnud oluline roll inimtsivilisatsiooni ajaloos, ta on ühe esimese kodustatud loomana olnud kasulik abiline küttidele jahipidamisel ning kaitsnud valvurina inimest kiskjate eest.

KOER INIMESE KAASLASENA

Samuti on koertel erinevates kultuurides olnud spirituaalne roll. Varajastes mütoloogiates on koerad jumalate saatjad ja staatusesümbolid. Näiteks sumerite Gilgameši eeposes on koerad jumalanna Innana saatjad. Kreeka mütoloogias kujutati koos koertega jumalaid Artemist ja Hekatet. Maiade kultuuris usuti, et koerad aitavad surnute hinged läbi Xibalba allilma. Usundiloolistes uurimustes on teisigi viiteid koertele nii teispoolsuse sümbolina kui ka teispoolsuse valvurina, nagu Kerberos Kreeka mütoloogias või Garmr Skandinaavias. Germaani kultuuriruumis on lisaks huntidele arvatud peajumal Wodani/Oðinni kaaskonnas jooksvat ka koeri2. Selles interpretatsioonis on koera samastatud hundiga ning sealtkaudu on koerigi seostatud poolmütoloogiliste sõdalaste úlfheðnar’ite ehk hundinahksetega. Vana-Egiptuse Anubis oli šaakali- või koerapeaga surmajärgse elu jumalus. Vana-Egiptuses, kuid mitte ainult seal, korraldati koertele ka tseremoniaalseid matuseid.

Meie lähiümbruses oli koerte matmine mitmel pool levinud viikingi- ja hilisrauaajal3. Esimesed eraldi koeramatused tekkisid Skandinaavias juba rooma rauaajal, levisid laiemalt vendeliajal ja saavutasid suurima arvukuse viikingiajaks. Koerte tähtsustamisele viitavad ka kalmetest leitud koerakujukesed ja koerahammastest ripatsid. Ehkki põletatud loomaluid on raske analüüsida, on tõenäoline, et tuleriidale on pandud siiski terve koer ja põletatud koos inimesega, kuid mõnikord on koer põletatud ka eraldi ja tema põletatud luud on kalmesse pandud koos põletatud inimesega.

Põhjused, miks saavutas koer inimese kõrval nii suure väärtuse, peituvad lisaks koerte loomuomasele intelligentsusele, siirusele ja lojaalsusele ilmselt ka nende praktilistes omadustes, mida inimene sai ära kasutada.

Koer valvas kariloomi ja eluaset ning oli kaaslaseks jahil ja ka lahingus.

ESIMESED KOERAD LAHINGUTES

Säilinud pitsatite ja raidtahvlite põhjal arvatakse, et Babüloonia-Assüüria kultuuriruumis hakati esimesena kasutama koeri lahingupidamisel ja sealtpeale tekkis arusaam lahingus kasutatavast sõjakoerast4. Esimene viide koerte rakendamisest lahingus pärineb ajast 600 eKr, kui Lüüdia kuninga Alyatte koerad tekitasid vigastusi kimmerlaste sõdalastele, sundides teised põgenema5. Hiljem kasutasid koeri egiptlased, kreeklased, roomlased, keldid ja teised rahvad. Skandinaavia kontekstis pärineb Bremeni Adama kroonika IV raamatu 19. peatükist alanite või albanite kirjeldus, kes kroonik Solinuse refereeringu järgi käitasid koeri lahingus: ,,… nende keelt nimetatakse wizzi ja nad on kalgi südamega õgardid ning nad sünnivad hallide juustega. Nende maad kaitsevad koerad. Millal iganes alanid peavad võitlema, seavad nad oma koerad võitlusjoonele.“6 Ka kroonik Henrik on Liivimaa kroonikas maininud keset lahingumöllu koeri. Tõsi küll, mitte otseselt lahingutegevuse osalistena, vaid Turaida linnuse piiramise ajal, mil sealsed liivlased olevat ohverdanud jumalatele tänutäheks sakslaste piiramistorni ümberkukkumise eest koeri ja sikke7. Hispaania konkistadoorid rakendasid mastifeid ja teisi suuri koeratõuge

Ameerika põliselanike alistamisel 16. sajandil. Elizabeth I kasutas koeri Iirimaa ja iirlaste vastu aastal 1580. Koertele kinnitati piikidega kaelarihmad ja nad kaeti kaitserüüdega. Selliste koerte peamiseks ülesandeks oli vastase tähelepanu hajutamine ning ratsanike maha tõmbamine. Nii Friedrich Suur kui ka Napoleon käitasid oma sõjakäikudel koeri nii sõnumite edastajatena kui ka laagri valvajatena.

MOODSA AJA LAHINGUKOERAD

Tulirelvade arenedes muutus koerte roll lahinguväljal. Ründamise asemel hakati neid kasutama valveülesannetes, rakendite ees, side pidamisel, haavatute evakueerimisel, jälje ajamisel, lihtsalt kaaslasena ja üksuse maskotina.

Massiliselt hakati koeri sõjatandril rakendama Esimeses maailmasõjas. Koeri kasutasid kõik osapooled. Ei ole võimalik kindlaks teha, kui palju koeri täpselt oli kaasatud, kuid ainuüksi Inglise armees oli neid paarkümmend tuhat. Koeri tarvitati kuulipilduja ja moonavankrite vedamiseks. Meditsiiniteenistuse koerad läbisid mitmekuulise väljaõppe, mille järel olid nad võimelised lahingutandrilt haavatuid üles otsima. Koerte küljes olid esmaabivahendid, mida haavatud sõdur sai kasutada, kui ta selleks võimeline oli. Haavatud sõduri leidmisel koerad kas jäid tema juurde abi saabumiseni või olid õpetatud tema asukohta omadele kätte juhatama. Väikesi koeratõuge rakendati kaevikutes ka näriliste tõrjeks. Tänu tundlikule haistmismeelele sai mõned koerad välja õpetada gaasirünnaku eelhoiatust andma. Samuti kasutati koeri virgatsitena sidepidamiseks üksuste vahel. Lisaks tööülesannetele oli koertel täita oluline roll üksuse moraali ülalhoidjatena.

Teises maailmasõjas kasutati koeri lisaks eelloetletud ülesannetele peamiselt koondus- ja sõjavangilaagrite valvamisel. Ka kasutati spetsiaalselt selleks koolitatud koeri põgenenud vangide jälitamiseks. Uudse ja analooge mitteomava lahenduse töötas välja Punaarmee 1930. aastatel8. Nimelt varustati koerad rakmetega, mille taskutes oli 10–12-kilogrammine lõhkelaeng. Koeri õpetati jooksma tanki põhja alla. Kokkupuutel tankikerega koera küljes olnud

laeng detoneerus. Tankitõrjekoerte treeningumetoodika nägi ette koerte näljutamist ning toidu asetamist tankikere alla. Reaalsuses ei osutunud programm aga kuigi efektiivseks. Koerad kas jooksid hirmunult kaevikusse tagasi ja põhjustasid laengu juhusliku detoneerimise omade keskel või ei teinud vahet Saksa ja Punaarmee tankidel. Samuti hakati Teises maailmasõjas koolitama koeri, kelle ülesandeks oli lõhkeaine tuvastamine.

Korea ja Vietnami sõjas oli ameeriklaste käsutuses ligi 5000 teenistuskoera. Põhiliselt kasutati koeri baaslaagrite perimeetri valves. Vietnami sõjas hukkus teenistusülesannete täitmisel umbes 250 koera ja 300 koerajuhti. Koer ja koerajuht olid džunglit patrullides skaudi rollis ülesandega tuvastada vastase varitsus võimalikult varakult. Koertega otsiti ka Vietkongi tunneleid.

Tänapäeval on koerad teenistuses paljudes armeedes üle maailma. Põhilisteks kasutusvaldkondadeks on valvamine ja kaitsmine, lõhkeaine, relvade ning narkootiliste ainete tuvastamine, jäljeajamine. Ükski eriüksus ei saa ennast pidada piisavalt eriliseks, kui nende ridades ei ole teenistuskoera. Teenistuskoertega tegelev üksus on tihti tähistatud tunnusega K-9. Põhiliste koeratõugudena kasutatakse tööliini saksa lambakoeri ja belgia lambakoeri malinois.

ALLIKAD

1 Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V. & Tõnisson, E. 1982. Eesti esiajalugu. Tallinn: Eesti Raamat.

2 Lurker, M. 1987. Dogs. Eliade, Mircea (peatoim). The Encyclopedia of Religion 4: Conc–Ecol. New York: Macmillan Publishing Company & London: Collier Macmillan, lk 395–397.

3 Jõunuks. T. Koerad Eesti asukate viikingiaja Maailmapildis. Mäetagused 31 (https://www.folklore.ee/tagused/nr31/jonuks.pdf).

4 Göhde, H. 1998. Vom Hirtenhund zum Göttersymbol: Die Bedeutung des Hundes im Alten Mesopotamien vom Beginn bis zum Untergang. Textteil. InauguraDissertation zur Eralngung des Doktorgrades der Philosophischen Fakultät der Westfälischen Wilhelms-Universität zu Münster (Westfahlen). Hannover: Westfälische Wilhelms-Universität zu Münster.

5 Polyaenus: Stratagems - BOOK 7. Adapted from the translation by R. Shepherd (1793) (http://www.attalus.org/translate/polyaenus7.html#2.1).

6 History of the Archbishops of Hamburg-Bremen. Adam of Bremen. Tschan, Francis J. (tõlk & komment) & Reuter, T. (eessõna ja bibliogr). Records of Western civilization. New York: Columbia University Press.

7 Kleis, R. (tõlk) & Tarvel, E. (toim & komment). 1982. Henriku Liivimaa kroonika. Tallinn: Eesti Raamat.

8 Anti-tank dog. Wikipedia (https://en.wikipedia.org/wiki/Anti-tank_dog).

Esimeses maailmasõjas kasutati koeri ka teatete edastamiseks üksuste vahel

ARMY

DAVID MCLELLAN/BRITISH

TäPsusLAsKuRiTe TeGeVusesT uKRAinAs –TäPsusLAsKmise ReeGLid

Oskus lasta lähedale ja kiiresti on sõdurile ülimalt vajalik ja oluline. Tekib aga õigustatud küsimus, kuidas tabab kiiresti lähedale laskma harju(ta)nud sõdur olulist sihtmärki, kui see ei asu mitte kümnete, vaid sadade meetrite kaugusel? Lühike vastus on, et ta laseb veel rohkem mööda, sest laskekauguse suurenedes suurenevad ka kõik sihtimise, päästmise ja kauguse hindamise vead.

Kui palju laske lahingus tabab? Tegelikult

mõni üksik. Ajakirjas Sõdur 5/2014 ilmus kapten Tarvo Plankeni ja major Allar

Eesmaa väga põhjalik artikkel „Sõduri kolm oskust ehk ülevaade laskeväljaõppe olevikust ja tulevikust“, milles kirjeldati kaitsejõudude laskeväljaõppe probleeme ja tehti mitmeid sisulisi ettepanekuid laskeväljaõppe arendamiseks taktikalisemaks. Järeldati, et liiga suur osa laskeväljaõppest kulutatakse staatilisteks harjutusteks lasketiiru ideaalsetes tingimustes, mille tõttu lahinglaskmistel, kus on vaja lasta ebamugavatest asenditest kiiresti ilmuvate ja kaduvate sihtmärkide pihta, lastakse peamiselt mööda. Näiteks vanemallohvitseride baaskursuse lahinglaskmise harjutuses „Jagu rünnakul“ tabati peamiselt 5 kuni 50 meetri kaugusel asuvaid sihtmärke otselasuga 8% ja rikošetiga või kuuli tükkidega 5% laskudest. Iga osaleja lasi keskmiselt

117 padrunit ja tabas 9 kuuliga. Lisaks

6 rikošetti, mis tulid sellest, et sihtmärgid olid metsasel maastikul osaliselt varjatud punkri, mätaste ja võsaga, nagu oleksid ka vaenlased positsioonidel. Järeldati, et metsasel maastikul ja varjunud vastast ei ole lihtne hävitada, tabab alla 10% laskudest, hoolimata sellest, et kontaktid on lähidistantsilt.

Kahjuks ei ole olemas raha ega aega, et kõiki jalaväelasi märgatavalt täpsemalt ja kaugemale tabama õpetada. Sellepärast tegeldaksegi täpsuslaskurite koolitamisega, et igas üksuses oleks keegi, kes näeb ja tabab kaugemale.

Artiklis kirjutan lahti mõned täpse ja kaugele laskmise põhimõtted ja teen ajaloolise tagasivaate täpse laskmise ajalukku.

TÄPSUSLASKURID JAOST BRIGAADINI

Tänapäeval eristatakse jao ja rühma koosseisus olevaid täpsuslaskureid kompanii, pataljoni või brigaadi alluvuses olevatest peamiselt väljaõppe ja varustuse keerukuse ning iseseisva tegutsemise aja alusel. Jalaväejao ja -rühma koosseisu kuuluvaks täpsuslaskuriks sobib hea väljaõppega jalaväelane, kelle ülesanne on tabada täpsete laskudega olulisi vaenlasi, kes on teistele oma sõduritele halvasti nähtavad või liiga kaugel. Näiteks vastase kuulipildujameeskond laskepesas mõnesaja meetri kaugusel, kellest

SVD ja PSL-i esimene sihik PSO-1 oli 1960. ja 1970. aastail väga edumeelne. Neljakordse muutumatu suurendusega sihiku niitristiga sihiti keskel asuva alt lahtise kolmnurga ülemise tipuga. Horisontaaljoonel olid 20 tuhandikku objekti kauguse mõõtmiseks või ennakute tegemiseks. Vasakul all nurgas olevate abijoontega mõõdeti 1,7 meetri kõrguse inimese kaugust 200 kuni 1000 m kaugusele. Praktiline laskekaugus on mõnisada meetrit, sellest edasi on võimalik anda häirivat tuld

paistab ainult natuke pead ja ülakeha. Jao täpsuskütil on optilise sihikuga täiendatud sõjapüss, heal juhul ka binokkel. Mõnenädalase erialakursuse käigus õpetatakse silma, binokli ja optilise sihiku abil vaatlema maastikku ja hindama leitud vaenlase kaugust ning tegema enne tule avamist ilmastikutingimustest tulenevaid sihikuparandusi või sihtimispunkti muutusi ehk võtma ennakuid. Lisaks õpetatakse varjatud vaenlasi avastama ja vaenlase vaatluse eest paremini varjuma. Täpsusküti koolituse ja varustusega võitleja suudab tabada sihtmärke kuni poole kilomeetri kaugusele. Meenutame, et keskmise jalaväelase praktiline laskekaugus on mõnikümmend, parimal juhul sadakond meetrit ja siis on tabamusi alla 10% laskudest. Praktiline laskekaugus on selline, mille pealt tabatakse suure kindlusega esimese või teise lasuga. Seda ei tohi segamini ajada maksimaalse sihikulise laskekaugusega, mis on sõjapüssidel mitusada meetrit, või kuuli maksimaalse lennukaugusega, mis on mitu kilomeetrit.

Täpsusküttidest väike osa, veerand või isegi viiendik, suudavad täita pikemaid iseseisvaid ülesandeid kompanii, pataljoni või brigaadi vastutusala piires üksi või väikese meeskonna osana. Nemad on ülema silmad ja kõrvad, tegelevad tavaliselt maastikuluure või oma üksuse kaudtule juhtimisega, lisaks suudavad tulistada olenevalt relvasüsteemi võimekusest kuni ühe kilomeetri kaugusele. Vaenlane tuleb hävitada efektiivselt ja näiteks kogunemisala pihta juhtitud kaudtulelöök on oluliselt mõjusam kui üks või kaks kiiret lasku vintpüssist. Täpsusküttide meeskond on kompaniiülema läheduses juhtimisrühmas, pataljoni staabikompaniis eraldi jao või luurerühma osana, brigaadi luurekompanii rühmana. Sealt jagatakse täpsuskütte allapoole rühmade, kompaniide ja pataljonide toetamiseks samamoodi nagu raskemaid relvasüsteeme.

Ülesannete täitmiseks on täpsusküttide meeskonnas

2–5 sama väljaõppega võitlejat, kes suudavad üksteist täiendada ja asendada. Põhiline täpsusrelv on tavaliselt poltlukuga ja suurema kaliibriga, näiteks 300 Winchester Magnum ja 338 Lapua Magnum ehk meetermõõdustikus

7,62 x 67 mm ja 8,6 x 70. Suhteliselt rasket, kuni kaheksa kilo kaaluvat ja summutiga kuni poolteist meetrit pikka aeglase tulekiirusega relva kantakse tegutsemisalale liikumisel relvasüsteemi kaitsmiseks tavaliselt relvakotis. Relva lisavarustus sisaldab optilist sihikut, tihtipeale ka valgusvõimendit või termosihikut pimedas tegutsemiseks. Meeskonna erivarustuse hulka kuuluvad lisaks binoklile ka laserkaugusmõõdik, vaatlustoru ja sidevahendid ning maskeerimisvahendite komplekt. Meeskonna lähikaitseks kantakse helisummutiga sõjapüsse ja püstoleid. Kui tegutsemisalal on suur oht sattuda vaenlasega kontakti, võetakse kaasa kuulipilduja ja granaadiheitja, pannakse positsiooni ümber üles kildmiinid või täpsuskütte toetama terve jalaväejao.

MIS OMADUSED PEAVAD TÄPSUSRELVAL OLEMA?

Optilise sihiku kinnitamine püssile ei muuda seda koheselt täpsusrelvaks, just nagu sadula sidumine sea selga ei muuda põrsast traavliks. Sellepärast räägitaksegi täpsusrelvasüsteemist, et lisaks piisavalt täpsele relvale on vaja kvaliteetset laskemoona ja optilist sihikut

ning eelkõige piisava väljaõppega laskurit seda kõike kasutama.

Sõjapüsside puhul on esmatähtis odav hind ja vastupidavus ning pikaajaline töökindlus välitingimustes. Lasketäpsus ehk tabamuste tehniline hajuvus on teisejärguline, sest relva võidakse kasutada nii telgivaiade maassetagumiseks kui laskepesa kaevamiseks ning alles pärast pikemat mudarallit vaenlase jalaväe suunas tulistamiseks. Töökindluse tagamiseks peavad liikuvad osad olema kokku sobitatud piisava „loksuga“, et ka saastane hooldamata relv pauku teeks. Loksuvad osad mõjuvad halvasti relva lasketäpsusele ja kulunud relva lasketäpsus halva kvaliteediga laskemoonaga võib olla mitu korda halvem. Kalašnikovi automaadil peetakse tabamuste sobivaks hajuvuseks tavamoonaga M43 15 cm 100 m ja 45 cm 300 m kaugusele. Eugene Stoneri leiutatud AR15 baasil ehitatud sõjapüssi M16 10 lasu seeria hajuvus laskemoonaga M193 peab olema 100 m kauguselt alla 11 ja 300 m kauguselt alla 32 sentimeetri. Eestlastele paremini tuntud G3 perekonna sõjapüssi viie lasu seeria hajuvus uue relva testlaskmisel ei tohtinud ületada 12 cm 100 m kaugusele, kusjuures täpsusrelvadeks sobisid ainult need mudelid, mille laskude hajuvus ei ületanud 8 cm. Samamoodi on arenenud riikides M14 baasil täpsusrelvade ehitamisel kombeks vahetada tavaline relvaraud täpsusraua vastu. Natuke mõtlemisainet „relvaseppadele“, kelle arvates suvalise Antsu käes 10 aastat ja 5000 lasku kulutatud, siniseks lastud rauaga relvavare on kindlasti väga hea ja sobiv täpsusrelva ehitamiseks!?

TABAD ÜHTE, HIRMUTAD KÕIKI!

Täpsuslaskmine Ukrainas on peamiselt aju- ja varitsusjaht inimestele. Tegevus keerleb küsimuse ümber, kui kiiresti suudetakse leida sihtmärk, mõõta täpselt kaugus, tuletada kuuli lennukaar ja sihtmärk hävitada.

Märgatav osa uuemast infost täpsuslaskmise kohta Ukraina rinnetel on ebausaldusväärne. Mõlemad pooled toodavad hoogsalt oma eesmärke toetavaid propagandamaterjale. Eesti toetab oma riigi ja vabaduse eest võitlevaid ukrainlasi.

Nii täpsuslaskmine sõjalise erialana kui ka info levitamine täpsuslaskmisest hävitavad tõhusalt vaenlase vaimset ja füüsilist võitlusvõimet. Kui lähedusse lendavad aeg-ajalt sihitud üksiklasud või keegi saab ootamatult kuuli vaenlase täpsuslaskuritelt (mitmuses, sest tõhus tegutsemine on meeskonnatöö), tekib surmahirm ja palju negatiivset stressi. Ukrainas toimuva täpsuslaskmise mõistmiseks on vajalik pikk tagasivaade eriala ajalukku, sest aastakümneid kasutusel olnud relvastus, väljaõppe põhimõtted ja taktikalised võtted kujundavad tänast tegelikkust.

Täpsuslaskmisel on reegleid, mis arvestavad koos inimeste oskustega ka olemasoleva relvastuse ja varustuse võimalusi.

Reeglit 3-6-9 võib tõlgendada, et sõjaliseks täpsuslaskmiseks on piisavalt hea relvasüsteem, mille tabamuste hajuvus 100 m kauguselt ei ületa 3 cm, sellega saab inimest tabada kuni 600 m kauguselt ja see on piisav 90% olukordadest. 3 cm hajuvus 100 m pealt on 9 cm 300 ja 18

Kuigi poolautomaatse relvasüsteemi SVD lõi konstruktor Jevgeni Dragunovi töörühm aastatel 1957–1963 ja see võeti teenistusse 1963. aastal, on see tänini idanaabri relvajõudude

cm 600 m kauguselt ideaalsetes tingimustes. Tikutops,

hokilitriks, hokilitter praetaldrikuks ja „lendav taldrik“ kohvikulauaks.

cm 600 m kauguselt ideaalsetes tingimustes. Tikutops, hokilitter ja kettagolfi „lendav taldrik“. Hingeldades, värisevate käte ja sajakahekümnese pulsiga suureneb laskude hajuvus kahe- või isegi kolmekordseks. Tikutops venib hokilitriks, hokilitter praetaldrikuks ja „lendav taldrik“ kohvikulauaks.

9 ehk 90% tähendab, et tegelikult on suhteliselt vähe olukordi, kus on võimalik ja mõistlik lasta üle 600 m

9 ehk 90% tähendab, et tegelikult on suhteliselt vähe olukordi, kus on võimalik ja mõistlik lasta üle 600 m kaugusele. Tabamiseks on vaja teha mitu lasku, millega on otseselt seotud järgmine reegel 1-2-4 või 100-50-25, mis aitab meeles pidada, mitu lasku on vaja tavaliselt teha sihtmärgi tabamiseks erinevatelt kauguselt ehk kui suur on võimalus tabada sihtmärki esimese lasuga. Dragunovi täpsuspüssi käsiraamatus on välja toodud, et peamärgi tabamiseks 200 m kaugusele on ette nähtud 1 lask ehk sihitud lasuga tabamise tõenäosus on 100%. 400 m kaugusele lastes kukub tabamuse võimalus 50%-ni ja 600 m kauguselt 25%-ni, sest on vaja lasta 2 ja 4 lasku. Ei olegi enam „üks lask, üks tabamus“, on hoopis „salve tühjendamine sihtmärgi lähedusse ehk üks läheb pihta“!?

LOLLIDE LOLLITAMINE ON TEADUS!

Paljud massimeedias pöörlevad legendid snaipritest, kes tabavad vaenlast ühe kuuliga paari kilomeetri kauguselt, ongi peamiselt legendid ja liialdused või puhas jama. Võimatud, viisakamalt öeldes ülimalt vähe võimalikud.

Väga hea relvaga lastud kuul lendab 600 m sekundiga, kilomeetri kahega ja kaks kilomeetrit viie sekundiga. Eksides sihtmärgi kaugust mõõtes viie protsendiga ehk võttes arvutuste aluseks kauguse 570 meetrit, tabatakse 36 sentimeetrit madalamale. 630 m puhul 40 sentimeetrit kõrgemale. 950 meetri pealt on viga poolteist meetrit alla ja 1050 meetri pealt üks koma seitse meetrit üle. 1900 meetri juures eksitakse kõrguseparanduses neljateistkümne ja 2100 meetri juures kuueteistkümne meetriga!

Kerge 2 m/s puhuv küljetuul paremalt kallutab kuuli 600 meetri kaugusele lastes 29 sentimeetrit vasakule. Kui sama tugevusega tuul puhub vasakult, lükkab see kuuli 41 sentimeetrit paremale. Vahe tuleneb kuuli pöörlemisest lennu ajal paremale ja mõlemal juhul läheb kuul inimest puhtalt mööda. Et pea arvutamisest ikka korralikult valutama hakkaks – ühe kilomeetri kauguselt oleks tuuleparandus 90 ja 137 sentimeetrit, kahelt kilomeetrilt 375 ja 745 sentimeetrit. Tähtis ei ole tõde, vaid see, mida peetakse tõeks!

TÄPNE LASKMINE NÕUKOGUDE IMPEERIUMIS

Nõukogude impeeriumis lõpetasid II ilmasõja käigus loodud täpsuslaskurite koolid tegevuse 1950ndatel. Mõned aastad hiljem alustati uue täpsusrelvasüsteemi arenda-

se laskemoonaga oskusliku laskuri kätes inimest mõne- tõttu pikendati erialakursust ja täiendati varustust. SVD-d taheti varustada harkjalaga, mis oli „laenatud“ tavaliselt

valitud poolautomaatse relvasüsteemi SVD lõi konstruktor Jevgeni Dragunovi töörühm aastatel 1957–1963. 1963. aasta juulikuus ametlikult heakskiidetud relvasüsteemi suuremas mahus tootmine ja tarned üksustesse algasidki järgmisel, 1964. aastal ehk 58 aastat tagasi. SVD-d nimetatakse relvasüsteemiks, sest lisaks relvale töötati 1963. aasta suveks välja komplekti kuuluv 4 x suurendav optiline sihik PSO-1.

1966. aastaks loodi täpsuslaskemoon koodiga 7N1. Täpsusmoon laeti kõrgema kvaliteediga püssirohuga ja parema ballistilise kujuga terassüdamikuga täismantelkuuliga. 10 lasu seeria tabamuste hajuvus 300 m kauguselt ei tohtinud ületada 8 cm. See tehniline täpsus on tänapäevalgi enamikule täpsusrelvadele piisav.

SVD oli ette nähtud maaväe tähtsamates allüksustes rühma täpsuslaskuri relvastamiseks. Relv anti rühma parimale laskurile, kes asus välitingimustes rühmaülema läheduses, rännakul sõna otseses mõttes samas soomukis. Lahingukomplekt oli 4-5 10-lasulist padrunisalve. 1970. aastail loodi ühenädalane täpsuslaskuri erialakursus, mida 1984. aastani õpetasid allüksustes hea laskeoskusega silma paistnud kaadriväelased. Erialakursuse tegelik sisu sõltus koolitajate oskustest, kogemustest ja eelistustest. Täpsuslaskuri kursuseks võidi nimetada paaripäevaseid tiirulaskmisi. Pikemad kursused kestsid mitu nädalat, alustati üksikvõitleja oskustega ja lõpetati lahingupaari koostöö harjutamisega maastikul, k.a lasketreeningud päeval ja öösel relva praktilise laskekauguse piires.

Aastaks 1984 oli Afganistani sõja viie aasta kogemusest õpitud, et okupantide täpsuslaskmise oskused olid kehvakesed hoolimata sellest, et lõviosa okupatsiooniväest koosnes suhteliselt hästi koolitatud motolaskurüksustest ja langevarjuritest. Koolituse parandamiseks koondati täpsuslaskmise väljaõpe ning pädevad koolitajad armeede ja alates 1987. aastast maakaitseringkondade alluvusse, see oli oluline muutus võrreldes varasema polgu- ehk eesti mõistes rügemendipõhise väljaõppega. Sõjakogemuste

kergekuulipildujalt.

Tõsisemalt hakati Venemaal täpsuslaskmise arendamisega tegelema pärast impeeriumi lagunemist, Itškeeria sõdade kogemuste baasil. 2011 avati täpsuslaskurite kool Päikeselinnas Solntsegorskis. Idee oli hakata seal ette valmistama maaväebrigaadide laskurite koolitajaid ja laskureid kaitseringkondade erialakoolidesse. Eesmärgiks oli komplekteerida kõik maaväebrigaadid ainult elukutselistest sõduritest koosnevate täpsuslaskurite kompaniidega. Täpsuslaskurid oleksid jagunenud kaheks tasemeks –parema väljaõppe ja varustusega laskurid täitma brigaadi ülesandeid brigaadi luurekompaniiga ning tavalise väljaõppega laskurid jalaväepataljonide täiendamiseks. SVD pidi hääbuma ja asendatama uute mudelitega. Kuid nagu Vene armee mehitamisega, ei saadud hakkama ka selle projektiga, sest polnud raha ja eelkõige inimesi, seetõttu oli nendes kompaniides ka palju ajateenijaid. Relvadeks SVD, SV 98, KSVK jne. Erialakursus kestab kolm kuud ja sellele järgneb põhimõtteliselt kogu teenistuse kestev täiendkoolitus brigaadis, ringkonnas ja Päikeselinnas.

Tänase olukorra kirjeldus tuleb kokku võtta tõdemusega, et külma sõja ajal oli nii lääneriikides kui Nõukogude impeeriumi armeedes suhteliselt vähe täpsuslaskureid. Peale väikesearvuliste ja peamiselt elukutselistest koosnevate luure- ja eriüksuste ei peetud mõistlikuks seda eriala suuremal hulgal koolitada ja varustada. Näiteks USA maaväe pataljoni koosseisus oli eelmise sajandi lõpul kolmest kaheliikmelisest meeskonnast (laskur ja vaatleja) ning jaoülemast koosnev seitsmeliikmeline täpsusküttide jagu. Uuemas struktuuris on pataljonis ette nähtud kümme täpsuskütti: kolm kolmeliikmelist meeskonda (laskur, vaatleja ja julgestaja) ja jaoülem. Jaost on võimalik moodustada 3–5 täpsusküttide meeskonda. Jalaväekompaniide koosseisus täpsuskütte ei ole, pataljon toetab kompaniisid vajadusel täpsusküttide meeskondadega.

Järgmises Kaitse Kodus! kirjutan ukrainlaste täpsuslaskmise arengust.

mänGunuPud eHK sõJALAeVAde TüüBid

ALLVeeLAeV –

„eBAHäRRAsmeHeLiK“ ReLV

3

Unistus veealusest transpordist on inimesi ammu paelunud ning esimesed katsed vee all sõitvate laevadega tehti juba hiliskeskajal. Peaaegu kohe hakati mõtlema ka sellest, kuidas rakendada allveelaevu sõjapidamises.

Tekst: nooremleitnant GRIGORI GAVRILOV , EML Sakala operatsiooniohvitser

Teadaolevalt kasutati esimest relvastatud allveelaeva juba Ameerika Iseseisvussõja ajal. Tänu võimele haihtuda vee alla kutsus allveelaev esile nii meeletut vaimustust kui ka õudust. Pooldajad ennustasid uue ajastu tulekut ja pealveelaevade täieliku kadumist, vastased püüdsid allveelaevu 1899. aasta Haagi konventsiooni raames lausa keelustada. Tulevane Briti mereväe ülem admiral Wilson ütles 1901. aastal esimese Ühendkuningriigi allveelaeva kohta, et see on „ebaaus,

ebahärrasmehelik ja kuratlikult mitteinglispärane relv“ ning arvas, et allveelaevnikud tuleks üles puua nagu piraadid. Vastuseks sellele tekkis Briti allveelaevnikel tava heisata pärast ülesande edukat täitmist piraadilipp. See traditsioon on au sees siiani.

Esimeste allveelaevade jõuajam oli käsitsi vändatav sõukruvi, hiljem ka auruturbiin või bensiinimootor, kuid kõik need osutusid ebaefektiivseteks või äärmiselt ohtlikeks. Hoopis parem lahendus oli diisel-elektriline

Saksamaal ehitatud allveelaev Type 209 Lõuna-Korea mereväe teenistuses

allveelaev, mis pinnal liigub diiselmootori jõul, laadides samal ajal generaatori abil akusid, ja vee all sõidab akutoitel elektrimootoriga. Probleemiks oli mõistagi akude mahutavus, tänu millele kiirused ja sukeldumisajad olid üsna väikesed. Samuti oli suureks mureks hingatava õhu kiire saastumine. Sõltuvalt meeskonnaliikmete arvust ja allveelaeva suurusest oli sõjaaegsete allveelaevade maksimaalne sukeldumisaeg 12–48 tundi varitsedes, vee all sõites veelgi vähem. Sellest tulenevalt liikusid allveelaevad Teise maailmasõja lõpuni enamasti veepinnal, sukeldudes ainult rünnakute teostamiseks. Kuna vee all saavutatav kiirus oli väike, sai paljusid sihtmärke, eriti sõjalaevu, rünnata ainult varitsusest. Tänu sellele kutsutakse selle ajastu allveelaevu mõnikord „sukelduvateks torpeedopaatideks“.

Lisaks torpeedodele ja miinidele kuulusid algusaastatel allveelaevade relvastuse hulka ka suurtükid. Näiteks ajaloo edukaim allveelaevaäss Lothar von Arnauld de la Periere uputas Esimese maailmasõja ajal oma 194-st laevast peaaegu kõik suurtükitulega. Suurtükk pidi kaitsma ka õhurünnakute eest, Saksa merevägi katsetas lühikest aega Biskaia lahel isegi õhutõrje-allveelaevu. 1930. aastate paiku eksperimenteeriti ka nn allveeristlejatega – allveelaevadega, mille relvastusse kuulusid ristleja kaliibriga suured relvad –, kuid pikka eluiga neil ei olnud.

1954. aastal võttis Ameerika merevägi teenistusse USS Nautiluse – esimese tuumaallveelaeva ehk tuumajõuajamiga allveelaeva. Tuumareaktor andis praktiliselt piiramatu autonoomsuse – lahenes sisepõlemismootoriga seotud kütusepuuduse probleem ning hapnikku sai toota mereveest elektrolüüsi abil. Tuumareaktori meeletu võimsus võimaldas ehitada suuremaid laevu, mis kandsid kaasas mitme kuu provianti. Sisuliselt ainsaks piiranguks sai inimeste vastupidavus veeta vee all nädalaid ja kuid. Vee all täiskiirusel sõitmine ei olnud enam probleem.

Nimetatud arengud muutsid tuumaallveelaeva ääretult ohtlikuks vastaseks ja sisuliselt nullisid kõik Teise maailmasõja ajal allveelaevade vastases võitluses tehtud

edusammud. Ometi olid tuumaenergial omad miinused. Ennekõike on tegemist väga kalli tehnoloogiaga, mida said endale lubada vaid loetud riigid. Teiseks seisneb reaktorite eripära pidevas jahutusvajaduses, see aga saavutatakse merevee tsirkuleerimisega, millega paratamatult kaasneb müra. Diisel-elektrilistel allveelaevadel seda probleemi ei ole, seega sama põlvkonna diisel-elektriline allveelaev on üldiselt vaiksem.

Viimase kolmekümne aasta jooksul on lõpuks küpseks saanud erinevad nn AIP-tehnoloogiad ehk õhust sõltumatud jõuajamisüsteemid, mis võimaldavad ka diiselelektrilistel allveelaevadel viibida pikemat aega vee all. AIP-tehnoloogiaid on mitmeid ja nad on enamasti pärit Euroopa riikidest, kuid AIP-allveelaevu toodetakse ka Hiinas, Jaapanis ja Lõuna-Koreas. Siiski on tuumaenergial endiselt üks suur eelis – tänu peaaegu piiramatule energiatootmisele võivad tuumaallveelaeva sensorid olla oluliselt võimsamad. Tuumaallveelaevad on reeglina suuremad ja enamasti seostatakse neid avaookeaniga, kus on ruumi kiiresti sõita ja sügavale sukelduda. Diisel-elektrilised allveelaevad seevastu on rannikumere laevatüüp. Mõistagi jämedalt üldistades.

Ka allveelaeva kere kuju on äärmiselt tähtis. „Sukelduvate torpeedopaatide“ ajastul oli tähtsam stabiilsus ja kiirus vee peal, seega sarnanesid kered kujult laevadega. Esimestena hakkasid vee all sõitmiseks adapteeritud kerega allveelaevu ehitama britid juba Esimese maailmasõja käigus, kuid suurema menu saavutasid sakslased järgmise ilmasõja ajal oma Type XXI-klassi allveelaevaga. Hüdrodünaamilise kujuga kere tegi sellest ajastu kiireima allveelaeva, mida pärast sõda uurisid ja kopeerisid usinalt nii liitlased kui ka Nõukogude Liit.

1950. aastatel astusid järgmise suure sammu allveelaeva ehituses jällegi ameeriklased, kui töötasid välja nn Albacore’i kerekuju, mis sai nime eksperimentaalse allveelaeva USS Albacore järgi. Alus oli eriti voolujoonelise kerega ja veepisarakujulise vööriga, selline disain lubas allveelaevadel ületada isegi 30 sõlme vee all ehk

sõita sama kiiresti kui suurem osa pealveelaevu. Seda tehnoloogilist arengut ei tasu alahinnata – voolujoonelise kerekuju välja arendamine käis paralleelselt esimeste allveelaeva tuumareaktoritega ja oli sama tähtis. Nende kahe tehnoloogia liit George Washingtoni ja Skipjacki klassides tegi Ühendriikide mereväest maailma juhtiva allveelaevaväe.

Sonarite pidevalt kasvav jõudlus nõuab edusamme ka vargtehnoloogias ning eeldab allveelaevade kerede erilist kujundust, nagu on lennukitel ja pealveelaevadel. Esimene näide sellest on Saksamaa ja Norra koostöös valmiv diisel-elektriline Type 212CD-klassi laev, mille ristlõige ei ole enam klassikaline „toru“, vaid pigem teemantikujuline. Järjest ahvatlevamaks muutub ka ilma tekiehitiseta disain.

RÜNDEALLVEELAEVAD

Relvasüsteemide järgi eristatakse ründeallveelaevu, tiibrakettidega relvastatud allveelaevu ja ballistiliste rakettidega relvastatud allveelaevu.

Ründeallveelaeva esimeseks esindajaks peetakse Briti R-klassi, mis astus teenistusse juba 1918. aastal. Tegemist oli algelise sonariga ehk hüdrofooniga varustatud laevaga, mis oli tänu oma kere kujule eriti kiire vee all. Toona oli tegemist uuendusliku laevaklassiga, sest need allveelaevad pidid jahtima sakslaste allveelavu, mitte kaubalaevu. Teadaolevalt ei suudetud sõja ajal sooritada ühtegi edukat rünnakut, see-eest väisasid need laevad Vabadussõja ajal Tallinna Briti Läänemere eskaadri lisajõuna.

Ajapikku kadusid erinevused all- ja pealveetõrje allveelaevade vahel, relvastusest kadusid suurtükid, kahanes miinirelvastuse osakaal ning kasvas raketirelvastuse tähtsus. Hilisema aja populaarsemaid ründeallveelaevu on Saksamaal toodetud Type 209 perekonda kuuluvad laevad, mida toodeti aastatel 1971–2008 ja eksporditi 14 riiki, nende disainil põhinevad nii mõnegi riigi rahvuslikud edasiaren-

Ühendriikide mereväe Ohioklassi allveelaev USS Wyoming

REBECCA REBARICH/US NAVY

dused. Näiteks Türgi ja Lõuna-Korea allveelaevatööstus on jalule saanud just tänu sellele laevaklassile.

Type 209-t toodetakse ainult ekspordiks. Sõltuvalt tellija soovist võib laev olla suurem või väiksem, üldiselt umbes 1500 t veeväljasurvega, ning erinevate sensorite ja relvade konfiguratsioonidega. Torpeedoaparaate on kaheksa, need võimaldavad veesata miine või lasta pealveelaeva vastaseid rakette. Samasugusteks võib lugeda Nõukogude Liidus välja töötatud Kilo-klassi allveelaevu, mida moderniseeritud kujul toodetakse siiamaani. Neid on ehitatud üle 70, enamik laevu on endiselt rivis ning nende „sügavalt moderniseeritud“ variante ehitatakse siiamaani, sh välisriikidele.

Eraldi tuleks välja tuua tuumajõuajamiga nn kiired ründeallveelaevad. Kui üldiselt varitseb diisel-elektriline ründeallveelaev oma sihtmärke endiselt rannikulähedases meres, siis tema tuumajõuajamiga relvavendade põhieesmärk on kaitsta (või rünnata) tuumalõhkepeadega ballistiliste rakettide allveelaevu ja nende kaitseks valla lastud ametivendi. Ajalooliselt olid need ainult tuumarelvariikide pärusmaa, kuid 2008. aastal sõlmis Brasiilia Prantsusmaaga tehnoloogiaekspordi kokkuleppe ning alustas 2018 oma esimese tuumaallveelaeva ehitamist. Samalaadne kokkulepe oli Prantsusmaal ka Austraaliaga, kuid eelmisel aastal tuli selle tühistamisest suur diplomaatiline skandaal ning nüüd plaanib Austraalia hankida oma tuumajõul ründeallveelaevad USA ja Suurbritannia abiga. Veelgi kummalisem lugu on Indiaga, mis on üürinud(!) aja jooksul kaks tuumaallveelaeva Venemaalt ja väidetavalt plaanib seda teha tulevikuski.

TIIBRAKETTIDEGA ALLVEELAEVAD

Tiibrakettidega allveelaevad olid esimeste tiibrakettide suuruse tõttu alguses täiesti omaette allveelaevatüüp.

Nii Ameerika Ühendriikide kui Nõukogude Liidu esimesed tiibrakettidega allveelaevad olid diisel-elektrilised laevad, mille relvastuses olid vaid loetud tuumalõhkepeadega maismaa ründamiseks mõeldud raketid. Rakette sai lasta

ainult veepinnalt. Kui Ameerika teenistuses oli ainult viis eri klassidest nn Regulus-allveelaeva (raketisüsteemi nime järgi), mis jõudsid teenida napid kümme aastat, enne kui nad vahetati välja oluliselt täiuslikuma relvasüsteemi vastu, siis Nõukogude Liidus jõuti ehitada üle kahesaja Whiskey-klassi aluse.

Nõukogude Liit jätkas tiibrakettidega allveelaevade edasi arendamist nii laevatõrjeks kui ka maismaa sihtmärkide ründamiseks. Esimesed laevavastaste tiibrakettidega

Nõukogude allveelaevad – Echo- ja Juliett-klassid – olid varustatud ka suure tulejuhtimisradariga tekiehitise vööriosas, mis tuli enne laskmist lahti pakkida. Mõistagi pidi allveelaev jääma laskmise ajal kauemaks pinnale ning oli seetõttu kergesti avastatav ja haavatav. Lääne laevavastaseid ja maismaa ründamiseks mõeldud rakette võib lasta tavalise torpeedoaparaadi kaudu, seega puudus vajadus eraldi laevatüübiks. Nõukogude Liidus sundisid aga tehnoloogia tase ja sihtmärkide profiil ehitama väga suuri rakette ja vastavalt neile eraldi laevu, olgu siin näiteks vee all peaaegu 20 000 t väljasurvega Oscar II-klass.

Tänapäeval on piir ründe- ja tiibrakettidega allveelaeva vahel vaikselt hägustumas. Näiteks võib tuua Vene Lada-klassi diisel-elektrilise ründeallveelaeva, mis on varustatud tiibrakettide püststardi laskepesadega, või samasuguse Lõuna-Korea Dosan Ahn Changho-klassi, mis astus veel ühe sammu edasi ja on lisaks tiibrakettidele varustatud ka konventsionaalsete lõhkepeadega ballistiliste rakettidega. Ka Iisraeli mereväel on kuus Dolphin-klassi allveelaeva, mille Popeye-tiibrakette arvatakse olevat võimelised kandma „maailma kõige avalikumat saladust“ – Iisraeli tuumarelva.

BALLISTILISTE RAKETTIDEGA ALLVEELAEVAD

Ballistiliste rakettidega või strateegilisteks allveelaevadeks nimetatakse allveelaevu, mis täidavad tuumarelvaarsenaliga riikides „teise löögi“ ülesannet. Teisisõnu nad kindlustavad, et globaalses tuumasõjas kaotavad kõik osapooled. Mõte seisneb selles, et isegi kui ühel osapoolel õnnestub väga osava ja ootamatu raketilöögiga hävitada kõik vastase maapealsed tuumarelvad, siis ookeaniavaruses patrullis olev strateegiline allveelaev suudab „kätte maksta“.

Strateegilised allveelaevad on reeglina teistest laevadest suuremad ja kannavad kaasas tõesti hirmuäratavat laadungit. Näiteks tänapäevased Ameerika Ohio-klassi allveelaevad on 170 meetrit pikad ja nende veeväljasurve vee all on üle 18 000 tonni. See on rohkem kui peaaegu ükskõik millisel pealveelaeval. Iga Ohio pardal on 24 Trident-raketti, igal raketil on kuni 12 iseseisvalt sihitavat lõhkepead, mis tähendab, et üheainsa Ohio pardalt võib 288-le eri koordinaadile ookeani taga saabuda kuni 475 000 tonni lõhkeaine ekvivalendiga täppislöök.

Tänapäeval on 7 riigil kokku üle 40 strateegilise allveelaeva, kuid aastakümneid tagasi oli neid viimsepäevarelvi tunduvalt rohkem. 1959. aasta detsembris õnnistas esimesena maailmas oma strateegiliste allveelaevade laevastiku sisse USA. Vähem kui kümne aastaga kasvas see 41 laevani viies erinevas klassis, mis nimetati väga ameerikalikult Ühendriikide iseseisvussõja tegelaste järgi. Laevad olid oma aja tehnoloogiline tipp tänu mitmetele teadus- ja

arendusprogrammidele, mis eelnesid massitootmisele. Huvitav on asjaolu, et tuumareaktorite ja vee alt lastavate rakettide tehnoloogia kõrval oli tehniliselt kõige raskem ja muljetavaldavam ülitäpne navigatsioonisüsteem, nii allveelaeva kui Polarise raketi enda oma. Kõik laevad olid tuumajõuajamiga ja Albacore’i kerekujuga laevad, igaüks neist kandis 16 ühe termotuumalõhkepeaga raketti.

Nõukogude Liit võis uhkustada sellega, et oli veidi üle aasta varem esimesena edukalt sooritanud ballistilise raketi laskmise allveelaeva pardalt, aga vaieldamatu on asjaolu, et nende relvasüsteem jäi Ühendriikide omale lootusetult alla. Sisuliselt oli tegemist erinevate natsiSaksamaa meeleheite-„imerelvade“ puntraga. Zulu-klassi eriline modifikatsioon, B-62 nimeline allveelaev oli sisuliselt Nõukogude reaalsuseks kohandatud Type XXI ja selle põhirelvastusse kuulus ainult kaks raketti R-11FM, mille juured ulatuvad V-2 ja Wasserfalli süsteemidesse. Rakette sai lasta ainult veepinnalt ja nad jäid Ameerika Polaristele alla kõikidelt omadustelt.

Külma sõja võidurelvastumise ajal oli tegemist ilmselgelt lubamatu mahajäämusega, seega hakkas NSVL hoogsalt puudujääke kõrvaldama. Kohe järgnes veel üks diiselelektriline strateegiliste allveelaevade klass Golf ja alles seejärel paljuski eksperimentaalne tuumajõuajamiga Hotel-klass. Mingisugusest võrdlusest tasub rääkida alles 1970. aastatel ilmunud Delta II-klassiga. 1970. aastate jooksul hankisid endale strateegilisi allveelaevu ka Prantsusmaa ja Suurbritannia, alates 1980. aastast ka Hiina Rahvavabariik. Viimase kümne aasta jooksul on samasuguseid relvi kasutusele võtnud ka India ja PõhjaKorea, kusjuures viimase Sinpo-klass on hetkel maailma ainus avalikult tunnustatud diisel-elektriline strateegiline allveelaev.

ERIOTSTARBEGA ALLVEELAEVAD

Allveelaevad on oma olemuselt algusest peale olnud vargrelvad, igasugused luure- ja muud erimissioonid käivad nendega käsikäes. Luureallveelaevad on omaette maailm ning mõistagi on avalikes allikates vähe infot isegi nende ajalooliste esindajate kohta.

Teadaolevalt kasutas NSV Liit eriotstarbelisi allveelaevu, mis olid spetsiaalselt modifitseeritud veealuste luureandurite paigaldamiseks ja veealuste kaablite pealtkuulamiseks. Praegu jätkab nende kasutamist Venemaa. Ka Ühendriikidel on alates 1965. aastast olnud pidevalt teenistuses vähemalt üks luureallveelaev.

Lisaks tehnilisele luurele toimetavad allveelaevad vastase rannikule ka vanamoodsaid salakuulajaid ja eriväelasi. Näiteks neli Tomahawk-tiibrakettide kandjateks ümber ehitatud Ohio allveelaeva mahutavad üle 60 SEAL-i eriväelase koos nende kääbusallveelaevadega. Viimati nimetatud aluste ja muu mereeriväelaste varustuse ehitajate seas on tegija Itaalia, kellel on selles vallas pikk ajalugu.

Paljud „tavalised“ allveelaevad on samuti kohandatud luuretegevuseks – kõige sagedamini spetsiaalsete lüüside või eraldi kambritega eriväelaste ja nende varustuse „veeskamiseks“ või lihtsalt sensorite abil erinevate pildija raadioluure andmete kogumiseks.

AdmiRAL KuZneTsOV JA musTA meRe needus

Kuigi Vene mereväe ainus lennukikandja Admiral Kuznetsov võiks oma tehniliste näitajate poolest olla sõjalaev, mis suudab sõjatandrit enda kasuks pöörata, pole see nii. Pigem on tegemist jamasid magnetina ligi tõmbava pigilinnuga.

Tekst: HANNES NAGEL , MTÜ Kriisiuuringute Keskus

GAZ ARMES/WIKIPEDIA

Admiral Kuznetsov Briti ranniku lähedal 2011. aastal

Ametlikult on Vene mereväe lipulaev mõeldud eelkõige strateegiliste allveelaevade toetamiseks, ta peaks suutma katta ka laevagruppe vaenlase lennukikandjate ja allveelaevade rünnakute eest ja täita meredessantoperatsioonide toetusülesandeid.

Ent loodud laevaklass, millel on erinevalt Lääne analoogidest tugevam ja mitmekülgsem peal- ja allveeründerelvastus, sündis siiski olude sunnil. Tugevalt relvastatud raskete lennukeid kandvate ristlejate (vene k тяжёлые авианесущие крейсера, ТАКР) eesmärk on eirata ka rahvusvahelist konventsiooni.

IGAVENE IDENTITEEDIKRIIS

Laev on 1. septembrist 1982, mil praeguseks tegevuse lõpetanud Musta mere laevatehases algas toonase projektinimega lennukikandja Nõukogude Liit ehitus, korduvalt nime vahetanud.

1985. aasta vettelaskmise eel kandis laev nime Riia, veeskamise hetkel juba Leonid Brežnev ning 1989. aastal pärast merekatsetuste läbimist hoopiski Tbilisi. 28. juulil 1990 edastas aga uudisteagentuur TASS lühisõnumi, milles anti teada, et Nõukogude merevägi toetab hiljuti valminud lennukikandja meeskonna taotlust muuta laeva nime. 4. oktoobril 1990 toimuski taas nimevahetus ja tollane nimi on jäänud ka püsima – Nõukogude Liidu laevastiku admiral Kuznetsov (vene k Адмирал Флота Советского Союза Кузнецов).

Siinjuures on huvitavam aga asjaolu, et Nõukogude merevägi pidas korduvalt vajalikuks uudiste vahendusel teatada, et laev ei ole „lennukikandja“, vaid „raske lennukikandja ristleja“. Seda seetõttu, et Nõukogude ajaleht Pravda oli varem, 19. oktoobril 1988 nimetanud sõjalaevade Tbilisi ja Riia reportaažides neid ametlikult lennukikandjateks, mida juba 22. oktoobril peeti vajalikuks ümber sõnastada „raskeks lennukikandja ristlejaks“.

Kuigi 21. sajandil on see narratiiv arenenud edasi raskeks lennukeid kandvaks ristlejaks, tekib küsimus, miks toimus selline põhimõtteline muutus kolme päevaga? Peapõhjuseks on asjaolu, et Nõukogude Liit polnud toona kindel, kas aluse avalikult lennukikandjaks nimetamine toob endaga kaasa 1936. aastal Türgis sõlmitud Montreux’ rahvusvahelise konventsiooni rikkumise.

Täpsemalt näeb konventsioon ette, et Musta mere äärsete riikide lahingulaevad või lennukikandjad ei tohi vabalt läbida Bosporust ja Dardanelle (st Türgi väinasid) ilma Türgi (alates 1952. aastast NATO liikmesriigi) eelneva teavitamise ja loata.

Nõukogude merevägi tõlgendas konventsiooni aga omamoodi – see olla allkirjastatud Türgi ja teiste Musta mere rannikuriikide (sh Nõukogude Liidu) ohutuse tagamiseks, kusjuures nende riikide mis tahes tonnaažiga sõjalaevad võivad kahte väina läbida, aga möödasõidul ei tohtivat laeva muuks otstarbeks kasutada.

Seejuures rõhutati, et peamine erinevus „lennukikandja“ ja „raske lennukikandja ristleja“ vahel seisnevat selles, et esimene on „ründava“, teine aga „kaitsva“ loomuga.

TASKULENNUKIKANDJA

Aasta pärast viimast nimevahetust, kui laev oli Sevastoopoli reidil ankrus, leidis aga aset sündmus, mille vari on jälitanud lennukikandjat tollest ajast peale. Nimelt ööl vastu 1. detsembrit 1991 ärandasid venelased kontradmiral Juri Ustimenko eestvedamisel Admiral Kuznetsovi, mis Ülemraada otsuse kohaselt kuulus 24. augustist 1991 hiljuti iseseisvunud Ukrainale ja tema mereväele.

Venemaal tõlgendatakse olukorda mõistagi teisiti, tuues ettekäändeks sedagi, et tol hetkel polnud olemas veel ei Ukraina riiki ega referendumit jms. Hoolimata Türgi kooskõlastuse puudumisest toimetati lennukikandja läbi Bosporuse väinade 24. detsembriks Murmanski reidile.

Vene Föderatsioon pole Admiral Kuznetsovi alates 1991. aastast ametlikult lennukikandjana määratlenud. Tulemuseks on ühtaegu nii reegleid järgiv kui ka maailmas mitte analooge omav taskulennukikandja, mis funktsioneeriva lennukikandjana siiski tegutseda ei suuda.

Jätkuvalt puudub spetsiaalselt lennukikandja tarbeks loodud hävitaja, sest olemasolevad SU-33 ja MiG-29K on lennukid, mille lennukaugus ja lahingurelvade kaal on merelennuväehävitaja kohta tagasihoidlikud.

Ka puudub laeval piisavalt pikk lennurada, mis USA lennukikandjate eeskujul suudaks teele saata täisrelvis lennukeid.

Probleemid on saatnud seda laeva kogu tema ajaloo. Näiteks kui Tbilisi (hil-

jem Admiral Kuznetsovi) pardal heisati mereväe lipp, polnud ei Nõukogude ega ka hilisem Vene merevägi selleks valmis. Puudusid ettevalmistatud merelennuväe, laeva lennujuhtide ja tehnikute meeskonnad, ilma milleta pole võimalik moodsat lennukikandjat käigus hoida.

Kriitilist rolli mängib jätkuvalt ka adekvaatse kaldalogistika puudumine Murmanskis ja Vladivostokis, kus vähemalt Murmanskis ei suuda olemasolev kai küttega teenindada enam kui 300 meetri pikkuseid pealveelaevu. Mõkolajivi laevatehase kaid on tänaseni ainsad kohad, mis on suutelised selliseid aluseid vastu võtma.

Seetõttu on kaitaristu kütteühenduste puudumisel kasutatud laeva sageli ujuvkasarmuna, millega on kaasnenud seadmete ja aurukatelde mittesihtotstarbeline kasutamine. Selle tagajärjel töötab laev kogu aeg omal jõul, mistõttu komponendid kuluvad oodatust oluliselt kiiremini ning vajavad sagedast remonti ja väljavahetamist. Näiteks kui keskmise aurukatla 20 000 kuni 25 000 töötundi peaksid mahtuma 35 aasta sisse, siis Kuznetsovi aurukatelde tõrked ja remondid toimuvad alates 1995. aastast paariaastase intervalliga.

VABANDAGE, РЕМОНТ

Kuigi Admiral Kuznetsov on Vene mereväe valduses olnud 32 aastat, on laev piirdunud vaid kuue missiooniga Vahemerele (nt Malta ja Süüria) ja Atlandi ookeanile, kokku ligemale 450 päeva ulatuses. Ühe kalendriaasta kohta on laev merel viibinud keskmiselt 14 päeva.

Väljasõite Venemaa avarustesse on tehtud rohkesti ning suure osa teenistusest moodustavad eri laevaremonditehaste ja kuivdokkide külastused. Mõned on olnud lühemad, teised pikemad, ent alati on sellega kaasnenud teatav ärevus, sest lennukikandja ilmumine reidile tekitab juba tema olemusest tulenevalt sedasama ohutsooni, mida kiirgab horisondi taha merelennuvägi.

Soovi hoida lennukikandjat käigus võib mõista kui Vene mereväe meeleheitlikku vajadust säilitada kunagist suurt ja mõjuvõimsat Nõukogude mereväge, mis 1990. aastatel hakkas kiiresti kahanema.

Ja kuigi laev võib väljastpoolt tunduda muljetavaldav, on selle sisemus ja olmetingimused pigem vastupidised – laev on veetnud remondis rohkem aega kui merel,

mis tuleneb suuresti aegunud tehnoloogiast, ehitusvigadest ja kahanenud sõjalisest eelarvest.

Vaatamata sellele on laeval siiski olnud võimalik täita oma peamist eesmärki –näidata Vene lippu ja Venemaa sõjalist võimsust niivõrd, kuivõrd tehniline seis parasjagu võimaldab. Märksõnaks on siin „tehniline seis“. Näiteks laeva esimene merereis tipnes magevee normeerimisega – vett destilleerivad seadmed ütlesid lihtsalt üles. Aurukatelde tõrked on mitmel korral ohustanud laeva karile ajada, nii Novaja Zemljal kui Maltal. 1996. aasta Vahemere missioon Vene mereväe 300. aastapäeva tähistamiseks andis kogenematule meeskonnale küll väärtuslikke kogemusi, kuid kurnas laeva sedavõrd, et järgmised kaheksa aastat möödusid Barentsi mere ja laevaremonditehaste vahet sõites.

Lennukikandja liitus laevastikuga taas 2004. aastal, et osaleda õppusel Bezopasnost-2004, mille järel tuli läbida kapitaalremont, et saaks aasta hiljem osaleda uuel Põhjalaevastiku õppusel, mis samuti tipnes remondiga.

Kuigi Admiral Kuznetsov oli seejärel mõned aastad tegusam ning osales ka 2008. aasta Põhja-Atlandi mereväeõppusel, mis oli üle 15 aasta esimene suuremahuline Venemaa mereväeõppus Atlandi ookeanil, on viimased aastad taas möödunud remonditsüklis, mille tähtajad järjest nihkuvad. Üle pole saadud tehnilistest ega personaliprobleemidest, sealhulgas surmaga lõppenud tulekahjudest pardal või dokis. Ka ookeanipuksiiri tugi on osutunud asendamatuks. Samas on laev osalenud (Süüria) sõjaski, ent tema kõige veenvam lahinguoperatsiooni esitus on toimunud pigem kinolinal, kus ulmefilmis „Külgetõmbejõud“ („Притяжение“, 2017) tõusevad filmi „Top Gun“ (1986) stseene matkides Admiral Kuznetsovi tekilt õhku Põhjalaevastiku merelennuväe hävitajad MiG-29K.

Ei saa jätta märkimata, et aasta varem kuulsust kogunud laevakorsten, kui laev läbis ookeanipuksiiri Nikolay Chiker ja saatelaevade toel La Manche’i väina, tossas filmiski. Samuti on lennutekk peaaegu alati nukravõitu ja tühi erinevalt ameeriklaste omast, mis on täis tehnikat ja tehnikuid, kui action lahti läheb.

ESKORTTEENUSE HIND ON KRÕBE

Kuznetsovi suurima materiaalse väärtuse moodustab temal paiknev len -

nugrupp – kuni 12 lennukit SU-27 või SU-33 ning 24 helikopterit Ka-27, kuni 4 hävitajat MiG-29K/KUB ja teadmata arv ründehelikoptereid Ka-52K Katran – Venemaa pole esitanud ametlikke andmeid lennugrupi tegeliku suuruse ja koosseisu kohta.

Küll aga on ligilähedaselt teada näiteks see, kui palju maksab aluse üks sõjasõit. 2017. aastal viidi Venemaal läbi uuring, selgitamaks välja Kuznetsovi Süüria kampaania kogukulu. Selgus, et ilma eriliste tulemusteta sõjakäigule kulus koos saatelaevade kaotustega 7,5 kuni 10 miljardit rubla. Olukorras, kus ühe hävitaja lahingulennu hind küündis 3,5 miljoni rublani (RBK, 2017), moodustas suurima kulurea kahe Vahemerele kaotatud lennuki asendamine (4,5 kuni 6,7 miljardit rubla).

Võttes arvesse, et pärast merereisi vajab lennukikandja pikemat remonti ning võimalike sõjaliste operatsioonide telelavastamisega võivad meeskondade kogenematuse tõttu kaasneda ka tehnilised kaotused, on Kuznetsov nagu eskortteenus, mis märkimisväärse kuluartiklina sööb Vene mereväe niigi nappe ressursse.

Taasloodud Leningradi sõjaväeringkonna, laiemalt ka kogu Põhja-Euroopa seisukohast põletavad Kuznetsovi aurukatlad Vene mereväe ressursse, mida saaks kasutada sihtotstarbekamalt muude sõjaliste võimete arendamiseks. Alates 2017. aastast on lennukikandja kapitaalremondis ja moderniseerimisel, mille maksumust hinnati toona 20 miljardi rubla kanti. Selle summa eest saaks ehitada vähemalt ühe uue korveti.

Algse plaani järgi pidi Kuznetsov naasma teenistusse 2021. aastal, ent terve rida erineva ulatusega õnnetusi Zvjozdotška remonditehases on tähtaega järjest edasi lükanud.

Üks markantsemaid näiteid pärineb 2018. aastast, mil 82. laevaremonditehases pidas Kuznetsov maha „lahingu“ ujuvdoki pärast. Korruptsiooni tõttu soetamata jäänud kütuse puudumisel lakkasid töötamast veepumbad, mis viisid ujuvdoki esmalt kreeni ja pidurdamatu sündmuste ahel paiskas lennukikandja lennutekile 70-tonnise kraana, mis tekitas Kuznetsovile kamikaze-lennuki tabamusega sarnanevaid märkimisväärseid purustusi, milletaolisi pole pärast viimast maailmasõda pidanud taluma ükski Lääne lennukikandja.

Ka käimasoleva moderniseerimisega kaasnevate defektide avastamise tõttu oli uudisteagentuur TASS alles 8. juunil 2022 volitatud teatama, et lennukikandja remonditööde lõpp on edasi lükkunud ning sellele järgnevad riiklikud katsetused toimuvad mitte varem kui 2024. aastal. Kuna 22. detsembril 2022 puhkes laeval järjekordne tulekahju, pole uut valmimistähtaega enam avalikustatud. Kõigi eelduste kohaselt võivad ilmneda lisakomplikatsioonid ka Venemaale kehtestatud sanktsioonide tõttu. Kokkuvõtvalt näib Kuznetsov kohati olevat nagu igavene tuli, mis kipub viimastel aastatel detsembrikuus enne jõule ikka ja jälle sädet üles korjama (vt tabelit 1).

KUIDAS MURDA MUSTA

MERE NEEDUS?

Vaatamata sellele, et tegu on ainulaadse laevaga, on selle biograafia täis dramaatilisi sündmusi – varastatud kraam pole toonud oma uutele omanikele erilisi võimeid, edu ega õnne.

Selle paremaks mõistmiseks tasub heita pilk laevalogisse. Tabelis 1 on esile toodud mittetäielik ülevaade markantsematest episoodidest, mis on eri aegadel tõstnud päevakorda ka küsimuse laeval lasuvast needusest. Samuti tasub arvesse võtta seda, et ametliku statistika kohaselt on Admiral Kuznetsovil käimas praegu kaheksas (1992–1994, 1994–1995, 1996–1998, 2001–2004, 2008, 2009–2010, 2014–2016, 2017–…) suurem remonditsükkel.

Kuigi needused on tänapäeval aktuaalsed peamiselt filmitööstuses, on need ajalooliselt täitnud usunormide valvuri olulist rolli, hoides normide rikkujaid eemal peamiselt aukartuse abil. Leidub valdkondi, kus tavasid endiselt järgitakse, ning merendus koos mereväega ei ole siin erand. Näiteks valitseb meremeeste seas uskumus, et laeva ümbernimetamine põhjustab ebaõnne.

Mida toovad aga lähiaastad, kui Admiral Kuznetsovil õnnestub ujuvdokist avamerele välja murda? Kui Vene merevägi soovib endale ühel päeval luua reaalset lennukikandjavõimet koos aukartustäratava merelennuväe löögirusikaga, siis tasuks alustada Musta mere needuse murdmisest – tagastada lennukikandja selle juriidilisele omanikule Ukraina mereväele kas vabatahtlikult või reparatsioonimaksete katteks. Usutavasti teavad ukrainlased ise paremini, mida laevaga peale hakata.

TABEL 1. ADMIRAL KUZNETSOVI TEENISTUSPASSI SILMAPAISTVAMATE JA MEEDIAKÜNNIST

ÜLETANUD SÜNDMUSTE KRONOLOOGIA.

Aeg Sündmus

1995 aprill Lennukikandja satub Novaja Zemlja lähistel tugeva tormi kätte, kus pääseb napilt karidele sõitmisest.

19.10.1995

02.12.1995

Lennutekil läheb ümber helikopter, mille tiivikutükk tabab ohvitseri kätt, rebides käest välja tüki luud.

Vahemere missioonil selgub, et meeskond oli kateldesse pumbanud ettenähtud destilleeritud vee asemel tavalist merevett, mille tulemusel seiskusid koheselt kaks katelt kaheksast.

Ohvrid või kahjud

Tormikahjustused viivad mitmed aurukatlad rivist välja.

Lennuteki õnnetuses saab üks ohvitser raske kehalise vigastuse.

Meeskonnaliikmete raske hooletuse tõttu tõrkusid ülejäänud aurukatlad lakkamatult, mistõttu laeva kiirus ei ületanud jalakäija oma, 3 kuni 7 km/h ehk 1,6 kuni 3,7 sõlme.

27.01.1996

Iisraeli hävitajad peavad laevalt õhku tõusnud SU-33 hävitajaid ekslikult Süüria lennukiteks.

17.02.1996 Malta külastuse ajal seiskuvad korraga kõik katlad ning tugeva tuule tõttu tekib oht, et lennukikandja võib paiskuda kaldakaljude vastu.

Viimasel hetkel õnnestub vältida Vene lennukite alla tulistamist Iisraeli õhujõudude poolt.

Meeskond suudab osa katlaid tööle saada ning aeglustada laeva triivimist kaljude suunas, mis maandab lõpuks kokkupõrkeohu.

2000 Elektritööde käigus juhtub õnnetus. Elektrilöögi tagajärjel hukkub üks laevameeskonna 5. brigaadi liige.

17.01.2002 Laev süttib Severomorski 35. laevatehases kapitaalremondi käigus põlema.

2003 oktoober

Remondijärgsete 4-päevaste merekatsetuste käigus ilmnevad tõsised probleemid, kui pärast dokkimist Barentsi merel puhkeb käigukatsetustel turbiiniruumis tulekahju.

18.10.2004 SU-25 UTG maandumisel puruneb lennukil telik, lennuk jääb maandumiskonksuga napilt kinni kaabli külge, mis väldib merre kukkumist.

05.09.2005 Kahe hävitaja hädamaandumisel puruneb pidurduskaabel, mille tagajärjel kukub üks SU-33 Atlandi ookeani.

27.08.2006

06.01.2009

22.04.2011

Tulekahjus saadud süsinikmonooksiidi mürgituse tõttu hukkub üks meeskonnaliige.

Vigastused aurukateldes, mistõttu maksimumkiirus ei ületa 18 sõlme. Osa kõrgsurvekatlaid ei tööta endiselt ning laeva ähvardab kohati uppumine.

Õnnetuses saadud kerevigastuste tõttu läheb hävitaja mahakandmisele.

Õnnetuses kaotatakse üks hävitaja, merre katapulteerunud piloot päästetakse.

Laeval puhkeb tulekahju. Kaks meremeest viiakse põletushaavadega haiglasse.

Laev on mereväeõppusel Türgi Akzas-Karagachi sõjasadamas, vööris puhkeb tulekahju.

Laeval puhkeb tulekahju.

14.11.2016 MiG-29K maandumine lennutekile ebaõnnestub ning lennuk kukub Vahemerre.

03.12.2016

SU-33 hävitaja teisel maandumiskatsel puruneb pidurduskaabel, mille tagajärjel kukub hävitaja merre. Järgneb terve lennukipargi ümberpaigutamine Süüria Khmeimimi õhuväebaasi parandustööde ajaks.

Kuigi meeskond suudab tulekahju tunni jooksul kustutada, hukkub üks mereväelane.

Kaotatakse 1 hävitaja MiG-29K.

Kaotatakse 1 hävitaja SU-33, piloodil õnnestub merre katapulteeruda, ta päästetakse.

30.10.2018

Laeva viibimisel 82. remonditehases kaob kuivdokist elekter, mistõttu laeva tabab 70-tonnine kraana, tekitades lennutekki vähemalt 20 m² suuruse augu.

12.12.2019 Laeval puhkeb remonditehases nr 35 viibides tulekahju, mille ulatus on 600 m2. Tulekolde vahetus läheduses on ligemale 170 tonni kütust, mille süttimist õnnestub vältida, päästetööd kestavad ööpäeva.

2021 märts Poljarnõis arreteeritakse 10. laevatehase direktor, keda kahtlustatakse 45 miljoni rubla varguses, mis oli määratud lennukikandja remondiks.

22.12.2022 35. remonditehases Zvjozdotška viibimise ajal puhkeb laeval tulekahju.

Elektri kadumisel ujuvdokist lõpetavad veepumbad töö ning kreeni vajuv dokk upub. Kokku kukub ka teine kraana. Ööl vastu 18. novembrit 2018 sureb üks neljast vigastatud töötajast Murmanski linnahaiglas. Uurimise käigus ilmneb, et laevatehase juhtkond varastas 650 000 dollari ulatuses vara, mis olid mõeldud õnnetuse ohtude maandamiseks.

Hukkub kaks ning suitsumürgituse saab 14 meeskonnaliiget, esialgselt hinnatakse kahju 95 miljardi rubla ulatuses, remonditööd pikenevad 2022. aasta keskpaigani, remonditehase direktor arreteeritakse.

Remonditööde tähtaeg nihkub edasi.

Kuigi evakueeritakse 20 inimest ning kaotusi isikkooseisus seekord ei ole, pikenevad taas kord remonditööd, hetkel teadmata tähtajaks.

BeRLiini-mOsKVA siLd JäLLe KATKi?

18. jaanuari 2023 võib pidada pöördepunktiks propagandasõjas, mis moodustab ju osa Venemaa 2014. aastal alanud agressioonist Ukrainas. Kremli peremees viibis sel päeval Peterburis, kus osales Leningradi blokaadi murdmise aastapäeva üritustel ja külastas sõjatehast.

Töölistele esinedes ennustas Putin Venemaa võitu sõjas, blokaadi üleelanutega kohtudes aga ütles otsesõnu välja sedagi, mida siiani oli räägitud vihjamisi. Venemaa välisminister Lavrov pidas samal päeval Moskvas eelmist aastat kokkuvõtva pressikonverentsi, kus Putini sõnumid leidsid pikemat avamist.

Laias laastus põletati neis sildu ehk saadeti USA ja kollektiivne Lääs pikalt. Paraku on reaalsus muidugi see, et varem või hiljem saab sõda otsa ja kontaktid taastatakse. Tänu Kremli ootamatule avameelitsemisele on pilt seni toimunust ja eesolevast nüüd selgem kui kunagi varem – seis, mis tuleb kasuks nii sõjas osalevale kui seda pealt vaatavale maailmale.

GENOTSIIDI KAART MÄNGUS

Kremli võtteid teades polnud juhus, et kohtumine blokaadnikutega algas naisaktivisti sõnavõtuga, kus esitati fakte ja arve, mida Putin pärast kommenteeris ja korrigeeris.

Proua teatas, et on käinud tunnistajaks juba kuuel nn genotsiidi kohtuistungil ja tsiteeris end (see on toodud jutumärkides), et on „väga solvav, et pole leitud dokumente eestlaste osavõtu kohta“ Leningradis toimepandust. Enne seda oli ta öelnud, et genotsiidi Nõukogude rahvaste kallal panid koos Saksa-

maaga toime 11 riiki. Putin täpsustas hiljem, et tegu oli 11 riigi esindajatega, ja mainis konkreetselt „Sinist diviisi“. Teadupoolest oli tegu vabatahtlikega, kes, seistes vastu Nõukogude armee osalemisele Hispaania kodusõjas (1936–1939), läksid veel 1941. aastal appi Wehrmachtile ja sõdisid idarindel. Putini peaväiteks oli, et Nürnbergi protsessi aegu polevat olnud võimalik genotsiidist täpselt rääkida, mida igal juhul tulevat teha nüüd!

Tegelikult on Moskva ennegi, 2019. aastal, tõstatanud sakslaste ja nende käsilaste nõukogude rahvaste vastase genotsiidi teemat koos vanade kohtuotsuste läbivaatamisega. Pole raske tabada, et see oli seotud tekkinud tõrgetega Nord Streami gaasitorude ehitamisel ja Ukrainas alustatud avantüüri läbikukkumisega. Mõlemal juhul oli mängus Teises maailmasõjas lüüa saanud Saksamaa, kellele tema fašistliku poliitika aega on just Moskva aastakümneid halastamatult meelde tuletanud ja sellega ka sakslaste käitumist mõjutanud. Seni süüdistati neid sõjakuritegudes, ent kuna Moskva seisund halvenes, siis võeti sammsammult kasutusele karmim hinnang.

VANAD SÕBRAD

Ajaloos aga oli läinud nii, et Esimeses maailmasõjas sõdisid vastasleeridesse kuulunud Saksamaa ja Venemaa teineteisega ning tegid – kumbki liitlasi

reetes – veebruaris 1918 kahepoolse separaatrahu. Neli aastat hiljem, kui Saksamaal tuli täita talle võitjate poolt peale pandud ränki kohustusi, tuli Nõukogude Venemaa talle appi Rapallo lepinguga. Sestap saab MolotoviRibbentropi pakti sündi 1939. aastal pidada kahe riigi ladvikute koostöö jätkuks.

Mõlemas kehtis siis totalitaarne režiim koos sisevaenlaste julma vaenamisega. Hitleril olid neiks juudid, kellele sõja puhkedes lisati poolakad, Stalin hävitas samuti poolakaid (Katõni massimõrv, juuni 1941 deportatsioon), ent represseeris ka juute.

Teise maailmasõja järel tekkis kaks Saksa riiki ja jällegi oli Venemaa (NSVL) see, kes tagas Saksamaade taasühinemise. Eelnevalt – 1970. aastal ehk pärast Tšehhoslovakkia okupeerimist Nõukogude vägede poolt – oli alanud Siberist Lääne-Saksamaale küündivate gaasitorude ehitamine, millele sel sajandil lisandusid Balti mere põhja paigutatud torud. Seega on Euroopa Berliini juhtimisel saanud juba 50 aastat Venemaalt odavat gaasi.

Venemaa impeeriumi taastamist alustanud Putin oli kindel selle majandussilla püsimises ja Ukraina avantüüri algus seda ka kinnitas – Kremlile tulid ju appi Saksamaa ja Prantsusmaa juhid.

Tekst: TOOMAS ALATALU , politoloog

Kiirelt sünnitatud Minski kokkulepetes polnud sõnagi Krimmi okupeerimisest ja annekteerimisest, lepingute sisuks oli relvarahu Vene vägede abil hõivatud Ida-Ukrainas. Nord Stream 1 oli selleks ajaks valminud ja algas Nord Stream 2 ehitus.

Tagatipuks oli Putin suutnud Venemaa Suures Isamaasõjas saavutatud võidu aastapäevade tähistamisega siduda peaaegu kogu Lääne ladviku, kes 2005. ja 2010. aastal käisid Moskvas vaatamas võiduparaade, viimasel juhul ka 2008. aastal Gruusias sõdinute marssimist!

Tähelepanu keskpunktis olek andis Kremlile kõik võimalused oma rahva „harimiseks“. Alles Donald Trumpi valimine USA presidendiks (2016) lõi Moskva-Berliini telje kõikuma ja kantsler Merkeli koalitsioonivalitsus hakkas kõhklema. Sestap alustaski Putin ühel hetkel sakslaste mõjutamist, ähvardades nende minevikusüüd suurendada.

Õnneks olid vahepeal NATO-ga liitunud Ida-Euroopa riigid hakanud senisele, Moskvas koostatud Teise maailmasõja alguse ja lõpu käsitlusele vastu seisma ning nendega ühines ka Berliin.

2019 nõustuti Saksa-Vene lepinguga maksma kompensatsiooni Leningradi blokaadi üleelanutele ja seda tegi veel Merkeli valitsus (oktoober 2021), ent

ainult juutidele. See vallandas mõistagi Moskva pahameele, mida esialgu väljendati väga vaoshoitult.

Aeg näitas, et kahe suurpartei lahkuminek soosis detsembris 2021 sotsiaaldemokraat Olaf Scholzi moodustatud uue koalitsiooni kiiret lahkumist kaua toiminud Berliini-Moskva sillalt. Algas tõelisele reaalsusele pürgiv Realpolitik. Selle alguseks loetakse kantsler Scholzi programmkõnet Bundestagis 27. veebruaril 2022, mis taunis Venemaa agressioonipoliitikat ja tõotas toetust Ukrainale.

AGA NEMAD ...

Poleemika ajaloo üle oli jätkunud ja 30. augustil 2022 tegi Venemaa välisministeerium avalduse, milles kinnitati, et Saksamaa on ainuvastutaja Teise maailmasõja puhkemise eest. Tegelikult püüti sellega ennetada 30. novembril 2022 Bundestagis vastu võetud resolutsiooni, mis kuulutas 1932.-1933. aastal Ukrainas Moskva korralduste tulemusena tekkinud näljahäda (holodomor) genotsiidiks. Selles hukkunute arvuks antakse vähemalt 4 miljonit.

Resolutsiooni kaasautoriks tuleb pidada Ukraina presidenti Volo-

dõmõr Zelenskõid, kes ületamatu sõnameistri ja diplomaadina lahendab käigult aastakümneid püsinud probleeme. Antud juhul kommunismi ja fašismi ühist ja samaaegset taunimist.

Nüüd on kommunism-sotsialism saanud hinnangu konkreetse teo abil ja kui fašismi kuritegude alguseks peetakse Saksamaal aprillis 1933 kehtestatud juudivastaseid seadusi, siis holodomori alguseks on novembri lõpp 1932. Seega algas Stalini korraldusel organiseeritud eluohtlik kuritegevus ühe rahva vastu isegi varem, kui seda alustas Hitler. Pärast Bundestagi langetas ka Europarlament 15. detsembril analoogilise otsuse ja nüüd võib kindel olla, et sama teevad veel kümned parlamendid. Seda teadmise juures, et nad kujundavad uut ja õiglast arusaamist ajaloost ja sõdadest.

Mõistagi tähendab see üksnes suure ja olulise mõtestamisprotsessi algust, mis samas on hea õppimisväli kõigile. Kremli katse uue sildistamisega vastupealetungile asuda mõjub selles lootusetu ajast mahajäämisena ja suurendab lootust tema kiirele lüüasaamisele sõjas.

miLLAL mOsKVA VAiKiB: PuTin TüüRiB VenemAA eTTeARVAmATusse KAOsesse

Kas Venemaa kestab praegusel kujul 2084. aastani? Lugejad võivad tunda küsimuses ära vihje Andrei Amalriku 1969. aasta esseele „Kas Nõukogude Liit jääb ellu aastani 1984?“, mis omakorda oli vihje George Orwelli romaanile „1984“.

Tekst: KADRI PAAS , ajaloolane ja sisejulgeoleku asjatundja

Nagu Amalriku küsimus Nõukogude Liidu tuleviku kohta, keskendub seegi küsimus Venemaa välissuhetele ja territoriaalsele terviklikkusele. Venemaa lüüasaamine Ukrainas algatab riigis tõenäoliselt kaose, mis on sama suur või isegi suurem kui see, mida kogeti Nõukogude Liidu lagunemisel.

Süveneb protsess, kus Hiina, Türgi ja Euroopa Liit ning NATO asendavad Venemaa ja tema nn lähivälismaa gravitatsioonikeskused Ida-Euroopas, Kaukaasias ja Kesk-Aasias. Siseriiklikud rahutused võivad olla ka Venemaa lagunemise katalüsaatoriks sarnaselt Nõukogude Liidu lagunemisele.

Venemaa võib mitmerahvuselise riigina muutuda väiksemaks. Sõjalise lüüasaamise, sisepoliitilise kaose, majandusliku halvatuse ja jätkuva demograafilise languse kombinatsioonis võivad Venemaa piirid implodeeruda sellisel määral, et hakkavad sarnanema 16. sajandi lõpu piiridega, mida Venemaal tuntakse kui „hädaaega“.

KAOTUSTEGA KAASNEB REVOLUTSIOON

Praegu möllavas Vene-Ukraina sõjas on palju teadmatust – alates tuu-

marelvade kasutamise võimalusest kuni selleni, kuidas konflikt lõpeb. Mida me praegu teame, on see, et Venemaale on sõda olnud sõjaline läbikukkumine, katastroof. Venemaa ajaloos on sõjalistele katastroofidele tavaliselt järgnenud revolutsioonid ja/ või juhtkonna vahetus. Ei ole põhjust arvata, et praegune sõda on erand. Kui tuua vaid üks näide, siis Venemaa 1917. aasta veebruarirevolutsioon sai alguse majandusliku puuduse ja sõjalise defitsiidi kombinatsioonist. Selle sündmuse ja Venemaa praeguse olukorra vahel on tugevad paralleelid.

2014. aasta algus oli tõenäoliselt president Vladimir Putini valitsemisaja kõrgpunkt. 2013. aasta SKT oli Venemaal 2,3 triljonit dollarit, Sotši taliolümpiamängud olid edukalt lõppenud ja Putini ebaseaduslik Krimmi annekteerimine tõstis tema populaarsuse kõrgustesse.

Ometigi osutus Krimm mürgikarikaks. Krimmi annekteerimine ja Venemaa sekkumine Ukraina Donetski ja Luhanski oblastisse tõi kaasa rahvusvahelised sanktsioonid, mis koos naftahindade langusega vähendasid Venemaa sisemajanduse koguprodukti 2020. aastaks kolmandiku võrra. Selle tulemusena langes Venemaa elatustase järsult, isiklik kasutatav

sissetulek vähenes, taastusid Boriss Jeltsini aega iseloomustanud inflatsioon ja põhitoiduainete nappus. Mitmed tegurid, nagu endeemiline korruptsioon, kapitali väljavool ja välismaiste otseinvesteeringute kasin tase enne sõda, kiirendasid majanduse allakäiku juba enne Venemaa teist sissetungi Ukrainasse 2022. aasta veebruaris.

Tavaliselt tuleb sõja ajal majanduses valida relvade ja või vahel; Vene majandus on nüüdseks nii alla käinud, et pole kerge pakkuda ei relvi ega võid. Pärast 2022. aasta veebruari on veelgi karmistatud sanktsioonid vähendanud Venemaa majandust, eriti selle sõjalis-tööstuslikku sektorit. Kahesuguse (nii tsiviil- kui sõjalise) kasutusega tehnoloogia ekspordile kehtestatud sanktsioonid on põhjustanud tõsiseid häireid täppisjuhtimisega laskemoona, lahingulennukeid ja soomusmasinaid tootvas kaitsetööstuses.

Samasugust kahju on saanud Venemaa energiaeksport, mis on valitsuse peamine tuluallikas. Venemaa on kaotanud oma gaasituru Euroopas ja kaotab tänavu suurema osa oma naftaturust. Need on turud, mida ei saa asendada Aasia nõudlusega, sest enamik Venemaa nafta- ja gaasiväljadest asuvad

KADRI PAAS

dissidendi sALAPäRAne suRm

Ajaloolane ja poleemik Andrei Amalrik oli üks Nõukogude Liidu esimesi inimõiguste aktiviste pärast Teist maailmasõda. Ta istus aastaid vangis ja eksiilis, enne kui emigreerus läände. Amalrik suri 42-aastasena 1980. aastal Madridi lähistel autoõnnetuses.

Kuulsa essee „Kas Nõukogude Liit elab 1984. aastani?“ autorina oli Amalrik üks keskseid tegelasi selles Nõukogude kodanikke koondavas rühmituses, mis 1960ndate lõpus sai tuntuks demokraatliku liikumise nime all. Ta oli esimene dissident, kes otsis 1960. aastate keskel aktiivselt üles Ameerika korrespondente Moskvas, rajades suhteid, mis arenesid edaspidi Nõukogude poliitiliste dissidentide ja lääne ajakirjanike vahel ja viisid dissidentlike vaadete laialdase levitamiseni Venemaal lääne ringhäälingute kaudu.

1976. aastal sunniti teda Nõukogude Liidust lahkuma. Pärast seda pidas ta loenguid Madalmaade ja Ameerika Ühendriikide ülikoolides, sh Harvardis ja George Washingtoni ülikoolis.

Amalrik hukkus varahommikuses autoavariis, kui oli öösel olnud teel Marseille’ist Madridi, et osaleda Nõukogude inimõiguste aktivistide kohtumisel, mis korraldati samal ajal Euroopa julgeoleku ja koostöö jätkukonverentsiga. Tema auto põrkas kokku veoautoga. USA Helsingi vaatluskomitee esimees Robert Bernstein ütles oma toonases avalduses, et „on traagiline ja irooniline, et Andrei suri just teel Madridi, kus ta kavatses veel kord rääkida inimõiguste rikkumistest Nõukogude Liidus. Teda mäletatakse ta murdumatu vaimu poolest kui meest, kes alati ütles välja oma arvamuse.“

seal ja enamik süsivesinike torustikke on orienteeritud läände.

Venemaa siseriiklik jaekaubandus on suures osas kokku varisenud. Riik ei saa importida paljusid lääne kaupu alates keerukatest puurimisseadmetest uute energiavarude ammutamiseks Põhja-Jäämere alt kuni mikrokiibitehnoloogiani, mida läheb vaja nii relvatööstuses kui ka tänapäevases tsiviilelus.

PUTIN SAATIS ARMEE SURMA

Siseriiklikku majandusnõrkust peegeldab kaos lahinguväljal. Venemaa on kaotanud sõjas rohkem kui 100 000 inimest. See arv ületab Venemaast kaks korda suurema rahvaarvuga

Nõukogude Liidu kaotusi 1980. aastate Afganistanis kümne aasta jooksul. Toona sai Afganistanis hukka ligikaudu 48 000 Nõukogude sõdurit. Praegused kaotused on katastroofilised ka arvestades, et veebruaris Ukrainasse tunginud Vene regulaarvägede suuruseks oli ehk 190 000 meest.

Kaotuste arvu tuleb vaadelda ka Vene maavägede suhtelise väiksuse kontekstis. Sõja alguses oli Vene regulaararmee koosseisus 280 000 sõdurit ja umbes 20 000 organiseeritud reservväelast. Õhudessantvägedes oli umbes 40 000 langevarjurit. Venemaa nelja laevastiku ja ühe flotilli juurde kuulus umbes 35 000 merejalaväelast ning erioperatsioonide vägedes oli umbes 4000 spetsnazi võitlejat. Lisada võiks umbes 40 000 Donetski ja Luhanski rahvavabariigi miilitsat. Nendegi arvude summasse, mis on veidi üle 400 000, tuleks suhtuda skeptiliselt, sest korrumpeerunud komandörid paisutasid paberil vägede suurust ja paljud üksused olid sõja alguses tugevalt alamehitatud.

Olenemata suurusest kandsid maaväed veebruarist aprillini Kiievist Mariupolini märkimisväärseid kaotusi. Suurim hakklihamasin tegutses Donbassis, kus mõnesajaruutkilomeetrise strateegiliselt tähtsusetu territooriumi vallutamisel kanti hiiglaslikke kaotusi. Putin hävitas lahingutegevuses suure osa oma armeest ja peab nüüd hoidma territoriaalseid võite oma regulaararmee jäänuste ja kasvava hulga halvasti koolitatud või isegi väljaõppe ja motivatsioonita sõdurite abil. Kuigi surnuid ja haavatuid saab asendada, jäävad Vene sõjaväe juhti-

mis-, logistika- ja moraaliprobleemid alles. Kehvasti varustatud, sundsõduritest koosnevad armeed, mida juhivad korrumpeerunud ohvitserid, võidavad sõdu harva, kui üldse kunagi. Kirjeldatud tegurid sarnanevad nendega, mis viisid Vene armee 1917. aastal mässuni. David Leani klassikalise filmi „Doktor Živago“ sõjastseenid annavad aimu, kuidas selline armee välja näeb ja kuidas see võib laguneda.

TERAV RIVAALITSEMINE

Nõrga majanduse ja kõikuva sõjalise olukorra kombinatsioonile tuleb lisada pinged valitsevas eliidis ja pettumus režiimi propagandistide seas. Venemaa tavapäraste sõjaväeülemate ning „ebaseaduslike“ sõjaväeülemate Jevgeni Prigožini ja Ramzan Kadõrovi vahel on alanud vastastikku näpuga näitamine, seejuures süüdistab viimane konkreetseid kindraleid sõjalises ebakompetentsuses ja kaitseministeerium korraldab avalike suhete kampaaniaid demonstreerimaks, kuidas kindralid siiski olukorda kontrollivad. Samuti on teateid võitlusest Venemaa sisejulgeolekuteenistuse (FSB) ja sõjaväeluure (GRU) vahel Ukraina operatsioonide eest vastutuse võtmise pärast. Venemaal viitavad eliidisiseste konfliktide pinnapealsed lained nähtamatutele süvahoovustele. Vene avalikus arvamuses, mida kujundavad riigipropagandistid, võivad peegelduda samasugused lõhed, nõrgendades rahvuslikku ühtsust sõjaajal.

Vene riiklik ringhääling on pärast Ukraina vastupealetungile järgnenud avalikkuse meeleheidet valanud õli tulle, kajastades üleskutseid, et kõrgemad ohvitserid hukataks või sooritaksid enesetapu sõja halva läbiviimise eest, ning otsides reetureid, keda pöörastes kaotustes süüdistada. Need saated näivad olevat moodne versioon duumasaadik Pavel Miljukovi kuulsast kõnest 1916. aastal. Kritiseerides Venemaa valitsuse järjekordset ebaõnnestumist, küsis Miljukov pärast valitsuse igakülgset hukkamõistmist: „Kas see on rumalus või reetmine?“ ja vastas oma küsimusele ise: „Valige mõlemad, tagajärjed on samad.“

Valitsuse ebakompetentsuse või oletatava riigireetmise esiletõstmisel võib olla vastupidine tulemus. Nagu Miljukovi kõne, mis aitas käivitada

1917. aasta veebruaris revolutsioonile kaasa aidanud sündmusi, võivad ka Vladimir Solovjovi ja Margarita Simonjani kaeblemine ja kriitika

õõnestada Putini režiimi legitiimsust, mida riigimeedia Kremli hinnangul peaks kaitsma. Kindlasti ei ole see aidanud turundada Vene mobilisatsiooni, sest riigist on põgenenud kaks korda rohkem noormehi, kui on end teenistusse registreerinud. Majandusraskused, sõjalised kaotused ja kasvav pessimism, millest riigi- ja sotsiaalmeedia kubiseb, murendavad režiimi läikivat fassaadi.

PUTINI HALBADEST HALVEMAD VALIKUD

Selle sõjalise, majandusliku ja informatsioonilise katla keskmes istub Putin, kes on Venemaad otseselt või kaudselt valitsenud üle kahe aastakümne, mis on pikim valitsemisaeg pärast Stalinit. Putini loodud poliitiline süsteem on siiski mõeldud tänaseks, mitte homseks. Teisisõnu, see on kõige tugevam nende omaduste poolest, mis on mõeldud võimu säilitamiseks, kuid kõige nõrgem võimu üleandmiseks. See ei ole ebatavaline, sest enam kui 250 aastat Venemaa ajalugu on näidanud, et juhtkonna, st tsaaride võimuvahetused on ohtlikud, täis mõrvu, riigipöördeid, riigipöördekatseid ja „kummalisi“ meditsiinilisi sündmusi. Kas sellised sündmused võivad korduda?

Putini ametiaeg lõpeb 2024. aastal. Venemaa põhiseaduse järgi võib ta kandideerida veel kaheks kuueaastaseks ametiajaks. Põhiseadus ütleb, et president võib ametist lahkuda tagasiastumise, süüdimõistmise või „püsiva tervislikest põhjustest tingitud võimetuse tõttu täita talle antud volitusi“. Selles ei selgitata, kuidas see otsus tehakse. Presidendi ametist tagandamise korral saaks peaministrist presidendi kohusetäitja ja presidendivalimised peavad toimuma 90 päeva jooksul.

Kuid Putini Venemaal on põhiseadus potjomkinlik struktuur, mis annab Kremli ühepoolsetele meetmetele seaduslikkuse fassaadi. Putini ajal ei ole valimisi kunagi õiguspäraselt vaidlustatud, sest riigi ressursid on alati olnud Putini käsutuses, et ta saaks oma võitu kindlustada. Kui Putin sureb ootamatult loomulikel põhjustel, peaks Kreml kiiresti otsustama,

kes hakkab valitsema ja mobiliseerima sõja ajal riigi ressursse.

Kes oleks kandidaat, kes võiks Putinit asendada? Kes seda tahaks? Putin, nagu enamik diktaatoreid, on loonud süsteemi, kus ei ole selget järeltulijat, vaid palju vastandlikke konkurentide rühmi. Vene ütlus „Kremlis on palju torne“ on mõeldud kirjeldama valitsuse poliitika pidevat heitlikkust. Putini tasakaalustav tegevus fraktsioonide omavaheliste konfliktide ja (tavaliselt rahaliste) soovide vahel annab talle nii võimu nende rühmade üle kui ka kaitse nende eest.

USALDAMATUS MAKSAB KÄTTE

Grupeeringute finantshuvide tasakaalustamine jätkub isegi sõja ajal. Venemaa kõrgemate energiajuhtide hiljutised mõrvad näitavad, et Putini järeltulija peaks kinnitama Kremli eliidile oma suutlikkust sama missiooni jätkata. Kui leidub üksmeelekandidaat, kes suudaks rahuldada erinevaid huve – sõjaväe, julgeoleku ja luure, gaasi- ja nafta-, finants- jt valdkondade huve – nii, et kõigi positsioonid, rikkus ja perekonnad oleksid kindlustatud, tähendaks see Venemaa jaoks stabiilsust.

Neid, kes teadsid Putini plaanist tungida Ukrainasse, oli vähe. Neid, kes enne sõda Putini agressiivsete plaanide pärast muretsesid, alandas Kremli peremees riigitelevisioonis. Pärast seda kannatasid nii eliit kui ühiskond rahvusvaheliste sanktsioonide majanduslike tagajärgede all. Sõjavägi kandis kaotusi Kiievist Harkivini ja Hersonini. Kui Ukraina peaks Krimmi tagasi saama, oleks see Venemaa suurim sõjaline lüüasaamine pärast Esimest maailmasõda.

Lüüasaamine paneks paljud rühmad nõudma Putini vastutust: sõjaväeohvitserid, kes eitavad oma süüd; tavalised sõdurid, kes nõuavad kättemaksu oma kannatuste eest; perekonnad, kes on kaotanud oma lähedasi või peavad nüüd hoolitsema haavatud pereliikme eest. Vene ühiskond on vihane kaotatud sõja ja hävitatud majanduse pärast. Kui võidul on sada isa ja lüüasaamine on orb, siis on selle orvu nimi Vladimir Vladimirovitš Putin. Seetõttu võib Putin seista silmitsi kas avalike ülestõusudega, mis taotlevad režiimimuutust, või paleepöördega, kus avalikku pahameelt püütakse

leevendada juhtkonnavahetusega. Kas kumbki neist võiks õnnestuda?

Putin on muutnud oma režiimi osaliselt „riigipöördekindlaks“. Tal puudub selge järeltulija ja ta kasutab „jaga ja valitse“ taktikat. Nagu keskaegsel isandal, on Putinil ka mitu relvastatud käsilast just sellisteks juhtudeks. 2016. aastal eraldas Putin siseministeeriumist poolsõjalised väed, et luua Rahvuskaart (Rosgvardia), mida juhib ülimalt lojaalne Viktor Zolotov. Riigipöörde ajal võib Putin toetuse saamiseks pöörduda Kadõrovile lojaalsete tšetšeeni väeosade poole.

ILLUSOORNE TURVALISUS

Kuid Putini turvalisus võib olla illusioon. Rosgvardia on lahingutes kannatanud sama palju kui regulaararmee. Kadõrov võib mängida topeltmängu, oodates, kuni sõjavägi on veelgi nõrgenenud, et seejärel lüüa võimu Venemaa suurima puutumatu sõjaväe jõuga. Nagu öeldud, on regulaararmeel Kremliga arveid klaarida, sest FSB-sse kuuluvaid rühmitusi võidakse teha patuoinaks nende ebaõnnestumiste eest Ukrainas. Lisaks väljakujunenud organiseeritud kuritegelikele jõukudele võivad tekkida uued banded, mille keskmes on rahulolematud sõjaveteranid ja vanglast värvatud palgasõdurid. Mis juhtub Venemaa sisejulgeolekuga, kui selle ebakindlust suurendab tuhandekordselt armee kokkuvarisemine?

Isegi kui Putin kaotab riigipöörde käigus võimu, kas suudab siis uus juht või juhid tasakaalustada konkureerivaid huve, sh relvastatud grupeeringute omi, nagu Putin seda tegi? Ei ole mingit kindlust, et teised relvastatud elemendid aktsepteerivad riigipöörde tulemust ega ürita ise võimu haarata. Kui Putin elab riigipöördekatse üle ja koondab oma toetajaid, siis kuidas on lood erinevate relvastatud rühmituste lojaalsusega Venemaal? Riigipöördest võib olla lühike samm kodusõjani, kus erinevad rühmitused võitlevad üle maa. Kunagi varem ei ole Venemaal olnud nii palju relvastatud üksusi (sõjavägi, poolsõjaväelased, politsei, eraisikud) kui praegu. Suuremad siseriiklikud rahutused võivad osa Venemaast, eriti etnilisi vabariike, killustada ja lahutada.

Kuigi Ukraina sõda ei pruugi viia autonoomsete vabariikide eraldumiseni

Venemaast, on Kreml juba kaotamas mõju endistes Nõukogude vabariikides Kaukaasias ja Kesk-Aasias. Venemaa on sõja toetuseks tõmmanud suurema osa oma meestest ja varustusest välja Kaug-Idas asuvatest garnisonidest ja julgeolekut tagavatest baasidest Tadžikistanis, Armeenias, Lõuna-Osseetias ja Abhaasias. Nagu Rooma leegione, mis lahkusid Hadrianuse müüridelt 4. sajandil, on neid vaja impeeriumi keskusele lähemal.

Venemaa sõjaline tagasitõmbumine on juba praegu hägustanud piirkondlikku geopoliitikat. Juunis 2022 teatas Kasahstani president Kassõm-Jomart Tokajev Peterburi majanduskonverentsil, et Kasahstan ei toeta sõda Ukrainaga ega tunnusta Donetski ja Luhanski separatistlikke enklaave. Oktoobris 2022 toimunud Sõltumatute Riikide Ühenduse tippkohtumisel klaaris Tadžikistani president Emomali Rahmon vanu koloniaalseid arveid Venemaaga, noomides Putinit avalikult lugupidamatuse eest tema riigi vastu.

HIINA ÄHVARDAB VENEMAAD

Vaadakem 2022. aasta oktoobris toimunud Shanghai Koostööorganisatsiooni kohtumist Usbekistanis Samarkandis. Sellel kohtumisel domineerisid Hiina president Xi Jinping ja Türgi president Recep Tayyip Erdogan, Putin aga oli kas abipaluja või Ukraina sõja eest kritiseeritav. Putini diplomaatiline alandamine algas mõned päevad enne Shanghai Koostööorganisatsiooni kohtumist, mil Xi külastas Kasahstani ja rääkis Kasahstani territoriaalsest terviklikkusest, mida Venemaa seadusandjad ja isegi Putin 2014. aastal ähvardasid. Xi teatas Venemaale otsesõnu, et „ükskõik, kuidas rahvusvaheline olukord muutub, Hiina toetab alati Kasahstani oma riikliku iseseisvuse, suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse säilitamisel“.

Nende sõnadega andis Xi märku, et Hiina on nüüd Kesk-Aasia julgeolekuküsimustes vahekohtunik ja tal on jõudu oma huvide toetamiseks. Samamoodi näitas Türgi Venemaale koha kätte, kui toetas AserbaidžaaniArmeenia sõjalises konfliktis asereid.

Hiina alandas Venemaad sihilikult. Moskva peab nüüd mõtlema, kas Peking rahuldub hegemooniaga või

on tal suuremad ambitsioonid, mis põhinevad omavaheliste territoriaalsete konfliktidega pikitud ajalool. Kaks sajandit tõrjus Hiina Venemaa katseid jõuda Amuuri jõe orgu, kuni jõudude tasakaal kahe impeeriumi vahel muutus ning 1858. aasta Aiguni leping ja 1860. aasta Pekingi konventsioon tunnustasid Venemaa kontrolli Amuuri vasaku kalda ja mereprovintsi nime all tuntud maa üle.

Sellele ajaloole lisandub teadmine, et Hiina kompartei ideoloogia rõhutab „alandamise sajandil“ kaotatud maade tagasivõitmist. Kuigi praegu on rõhuasetus Taiwanil, väitis Peking juba Mao ajal, et „ebavõrdsed lepingud“ Vene impeeriumiga, mis sundisid Hiinat loovutama peaaegu miljon ruutmiili territooriumi, vajavad uuesti läbirääkimist. Kas Hiina alustab nõrkevalt Venemaalt maade tagasivõtmist?

Mis siis, kui Hiina saab Taiwani pärast peetavas sõjas tagasilöögi ja pöörab oma tähelepanu põhja poole, et päästa oma nägu? Mis siis, kui ta vallutab Taiwani ja otsustab seejärel tühistada viimased „ebavõrdsed lepingud“ Venemaaga? Kas tõeline 21. sajandi Thukydidese lõks – tärkav jõud, mis ähvardab asendada väljakujunenud suurvõimu – võib olla konflikt Venemaa ja Hiina vahel Siberi ressursside pärast, mitte aga konflikt Hiina ja Ameerika Ühendriikide vahel

Vaikse ookeani hegemoonia pärast? Või mõlemad?

Kui Venemaa seisab silmitsi revanšistliku Hiinaga, tabavad teda demograafilised ja majanduslikud nõrkused. Hiinas elab kümme korda rohkem inimesi kui Venemaal. Venemaa kahanev rahvastik on strateegiline nõrkus. Venemaa Kaug-Ida föderaalringkonna rahvaarv on umbes kaheksa miljonit ehk vähem kui kuus protsenti kogu riigi rahvastikust. See on demograafiline vaakum riigi kõrval, kus elab üle miljardi inimese. Sisuliselt käib geopoliitiline eksperiment, et teha kindlaks, kui vähe venelasi saab selles piirkonnas elada, nii et seda peetaks jätkuvalt Venemaa territooriumiks.

SUURRIIK SELJATAB KOLKA

Aastal 2021 oli Hiina maailma suuruselt teine majandus ja Venemaa oma maailma üheteistkümnes. 2022. aasta hinnangud Venemaa SKT vähenemise kohta Ukraina sõja tõttu ulatuvad ühe- kuni kahekohalise numbrini. Isegi sanktsioonide tühistamise järel ei suudaks Vene majandus niipea taastuda, et jõuda Hiina majandusliku võimsuse tasemele.

Kas Venemaa jääb ellu kuni 2084. aastani? Venemaa tulevik tundub sünge. Kaotuse korral Ukrainas tekib poliitiline kaos ja võib-olla kodusõda, mis võimaldab mõnedel autonoomsetel vabariikidel eralduda ja kiirendab

Venemaa hegemoonia kaotust KeskAasias, Kaukaasias ja Ida-Euroopas. Kui Venemaa majandus ja demograafia nõrgenevad, tema sõjaline võimekus väheneb ja traditsioonilised geopoliitilised rivaalid tugevnevad, kas suudab Venemaa üldse säilitada oma tohutut territoriaalset terviklikkust või kahaneb tagasi suurusjärku, mis vastab ajale, mil Moskvat viimati tabasid samasugused katastroofid. Teisene küsimus Venemaa jaoks on, kas Hiina tahab endale puutumatut Venemaad nõrga vasallina või Venemaad koos Kaug-Idaga.

See on küll drastiline, kuid peaksime selleks valmis olema kõik, ka Eestis. Sellised sündmused tekitaksid kriise seoses tuumarelvade kontrolliga ja dilemmasid seoses uute iseseisvate riikide tunnustamise ja toetamisega. Mida peaks tegema Washington, kui iseseisvusliikumised moslemi autonoomsetes vabariikides satuksid salafistlike terroristide kätte, nagu juhtus Tšetšeenias? Mis saab siis, kui Hiina arendab territoriaalseid ambitsioone Venemaa Kaug-Idas?

Või siis, kui vaid osaliselt edukas jõupingutus Kremli üle kontrolli haarata jõuaks selleni, et kontrolli saavutamise nimel võitlevad mitmed relvastatud rühmitused, millest igaüks väidab end olevat Venemaa seaduslik valitsus? Kui Moskva lüüasaamine Ukrainas avab vanad leheküljed Venemaa ajaloos, siis peaks Washington valmistuma hetkeks, mil keegi ütleb: „Moskva vaikib.“

HOLLAndi TOiduPAKK näLGA ei JäTA

Holland on eelkõige tuntud oma tuuleveskite, tulpide ja puukottadega. Ühtki neist kaubaartiklitest Hollandi armee toidupakist ei leia. Aga ometi on see pakk ühe näitaja poolest ainulaadne maailmas.

Nimelt on väidetavalt tegemist maailma kõige suurema toidupakiga. Seda nii gabariitidelt, kaalult kui kalorsuselt. Üle kahe kilo kaaluv 24 tunni toidupakk sisaldab ligi 5000 kcal jagu toidukraami.

Kõik see on pakendatud millessegi, mis sarnaneb väga toidupoe kilekotile. Kas isegi sang on küljes? Jaa, on isegi sang. Et oleks mugavam tassida. Erinevalt tavapärasest poekotist on Hollandi armee toidukott varustatud aga mugava minigrip-sulguriga. See tagab, et kott, kui võitleja ei tassi seda mitte käe otsas, vaid seljakotis, laiali ei pudeneks. Väike, kuid oluline detail.

Tagasi kalorsuse juurde. Arvestades, et tavapäraselt jääb 24 tunni toidupaki kalorsus kusagile 3000 kcal juurde, võiks tõstatada küsimuse, kas Hollandi armees süüakse ehk liialt palju? Sellele küsimusele on raske vastata.

KES SÖÖB, SEE JÕUAB?

Küll aga ilmus ajalehes Amsterdam News artikkel „Hollandi armee: liiga paks, et võidelda“. Selles tehti ühe erru suunduva kindrali kirumise põhjal üldistus, et Hollandi sõduritest ei ole lahinguväljal ISIS-ele vastast. Kui, siis ainult pirukasöömise võistlusel. Iseäranis, kui tegemist on sealihast valmistatud lihapirukatega.

Õigluse huvides olgu öeldud, et ülekaalulisus ei ole ainult Hollandi sõdurite ega nende toidupakkide probleem.

Ülekaaluga võitleb ka näiteks USA

armee, kus 2020. aasta kevadel oli 18% teenistujate kehamassiindeks 30 või rohkem. See ei näita enam mitte lihtsalt muhedat ülekaalu, vaid juba kliinilist rasvumist. Suve keskpaigaks oli see protsent juba üle 19.

Briti sõduritest on aga koguni neljandiku toimikusse tehtud märge ohtliku ülekaalu kohta. Ning tuhanded võitlejad on sunnitud liigse kehakaalu tõttu oma sõdurisaapad koos muu varustusega lattu tagastama. Raskeim teenistusest vabastatud britt kaalus soliidsed 190,5 kg.

PUUDU EI JÄÄ

Aga kui me nüüd võtame arvesse, et hollandlased on Euroopa pikimad inimesed (meeste keskmine pikkus 183 cm) ning igal kolmandal hollandlasel on rahakoti vahel mõne spordiklubi kliendikaart, ei ole midagi imestada, kui nende sõdurite toidupakk on tavapärasest kogukam ja toitvam.

Mida see siis sisaldab? Palju-palju väiksemaid pakke, nagu võib veenduda läbipaistvale ümbriskotile pilku heites.

Need väiksemad pakid sisaldavad, nagu eeldada võibki, hommikusööki, hulganisti vahepalasid, toekamaid roogi lõunaks ja õhtuks, erinevaid pulbreid turgutavate jookide valmistamiseks, teed, kohvi ja suhkrut ning valikut maitseaineid. Samuti toitumiseks vajalikke tarvikuid nagu lusikas, aga ka hambahari (muuseas maailma väikseim), hambatikud ning salvrätikud käte puhastamiseks. Umbes täpselt samasuguse põhimõtte järgi on koostatud kõik nende toidupakid. Huvitav on see, et peaaegu kõigis Hollandi toidupakkides on mingisugune kanaroog, tavaliselt koos riisiga. Peamiselt on need erinevate Indiapäraste retseptide järgi valmistatud riisiga kanaroad. Rogan josh kana riisiga, masala kana riisiga, korma kana, tikkan kana on vaid mõned näited. Samuti on paljudes pakkides mõni pastaroog.

Nüüd on umbes see koht, kus tõsisem toidupakihuviline mõttes küsib, et oot, kas põhiroogi on vaja enne tarbimist ka kuum- või märgtöödelda ning kas pakis on ka näiteks tikud tule tegemiseks või muud sooja kiirgavad lahendused. Vastus nendele küsimustele on ei, ei ja veel kord ei.

Toiduportsjone ei ole vaja kuumtöödelda. Ei ole ka vaja märgtöödelda. Ning tuletegemiseks või soojendamiseks vajalik instrumentaarium puudub.

Ja nüüd teeb toidupakiartiklite püsilugeja ainuõige järelduse – nii nagu suupisted, on ka põhiroad söödavad külmalt otse pakist. Nii on!

Ja ehkki paljusid põhiroogi on traditsiooniliselt parem tarbida soojalt kui külmalt, said road Kaitse Kodu! atesteeritud toidutestijalt Kristjan Priilt ka külmana heakskiitvad hinnangud.

Mõneti need ainult Priile endale teada oleval väärtusskaalal küll varieerusid: „Täitsa hea!“ (puder), „Maitse poolest täitsa OK!“ (riisipuding), „Väga äge!“ (nuudlid kanaga), „Uhh ... väga hea!“ (riis kana ja karriga).

Kas näiteks „väga äge“ on maitsvam kui „täitsa hea“, selle peab igaüks võimalusel ise järele proovima. Üks on aga kindel – Hollandi toidupakk nälga ei jäta. „Eet smakelijk“, nagu hollandlased ise ütleks.

ALLIKAD:

• https://natowatch.org/newsbriefs/2010/too-fat-fight https://www.dailymail.co.uk/news/article-11610889/ A-quarter-Britains-soldiers-classed-dangerouslyoverweight-past-five-years.html

• https://news.amsterdamescape.com/dutch-armyfat-fight/

Tekst: ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

PRII GARANTII

Kui meediK üLeTAB ReALiseeRimisTäHTAJA

Meditsiin on nii tsiviil- kui militaarmaailmas väga kiiresti arenev eriala. Arenevad nii vahendid kui võimalused, nii tehnika kui ka algoritmid. Tihti on aga meedikud reservis ja Kaitseliidus saanud oma väljaõppe aastate eest.

Kaitseväe ajateenistuses rühmaparameediku väljaõppes käivad parameedikud õdede ja erakorralise meditsiini tehnikute juhendamisel praktikal nii EMO-s kui kiirabis. Praktika koosneb aga vaid mõnest päevast. Ning sellega nende kokkupuude meditsiiniga tihtipeale piirdubki.

Paljud aastaid tagasi omandatud teadmised ja käelised oskused aga ununevad või aeguvad. Olgu selleks siis elustamise algoritmid või kanüleerimine. Ka sellised elementaarsed oskused nagu vererõhu mõõtmine, kopsude auskulteerimine, isegi haavahooldus ja sidumine vajavad aeg-ajalt kordamist ja meeldetuletamist.

TEADMISED EI JÕUA JÄRELE

Ja me ei räägi siin ainult kord õpitu meelespidamisest. Kaitseväe meedikute varustus on läbi aastate jõudumööda uuenenud – vaikselt, kuid sihikindlalt. Kasutusele on võetud mitmeid uusi vahendeid luunõeltest uute lahasteni.

Paljud meedikud aga ei saa piisavalt korduskoolitusi ja praktiseerimisvõimalusi, et end uute võimalustega kurssi viia. Isegi kui kutsutakse kordusõppustele ja sõjaaja ametikoht näeb ette rühmaparameediku või jaosanitari kohta, pole õppustel võimalust ennast uuendustega ja uute algoritmidega kurssi viia.

Jah, praegune süsteem näeb ette, et igas ringkonnas peaks olema palgaline meditsiiniinstruktor, kes tegeleb koolitamisega. Aga instruktoreid on praegu liiga vähe ja olemasolevatel väga suur üldkoormus. Nad peavad haldama oma volialas kõiki meditsiiniteemasid ega jõua nad ka parima tahtmise juures kõiki koolitada ja õpetada.

Kaitseliidu meditsiiniinstruktori suur koormus ei tekita sellele ametikohale just tormijooksu. Ka vabatahtlikkuse alusel ei ole loota suuri edulaineid, sest paljud meedikud, kes sel erialal töötavad, jagavad end juba niigi mitme koha vahel ja vaba aega Kaitseliiduga aktiivsemalt tegemiseks ei jää.

JA VAHENDID EI MAHU ÄRA

Teine, pisut võib-olla ootamatu probleem, mis kaasneb varustuse ja tehnika uuenemisega, seisneb aga selles, et meditsiinilise varustuse kotid (peamiselt MK2 ja MK3) on jäänud paljude aastate jooksul samaks. Seetõttu on nende nõuetekohaselt komplekteerimine juba äärmiselt keeruline, sest koti maht hakkab meditsiinivahendite ja tarvikute paigutamiseks väikseks jääma. Kui kõik asjad on kotti paigutatud, siis tuleb kott sulgeda jõuga ja koti lukud on pingul.

Samuti on kotid disainitud varustusele, mida enam ei ole või mis on muutunud. Selles on palju eri kujuga taskuid

ja sahtleid, millel puudub konkreetne eesmärk või mida ei saa kasutada, sest varustus ei püsi neis või ei mahu nendesse.

Samal ajal võiks Ukraina rindemeedikute kogemusi ning tänapäeva võimalusi arvesse võttes mahutada nendesse kottidesse nii mõnedki uuendused ja lisa olemasolevale varustusele.

Ukrainas on täheldatud, et paljud suured vigastused on jäsemetel ning eriti suured ja rasked haavad on tihti seotud kildude ning plahvatustest pärit fragmentidega, kus elu päästmiseks kulub enam kui kaks žgutti ja hulgi sidemeid. Tänapäeval oleks võimalik lisada nendesse kottidesse mitu paari õhkrinnaplaastreid ja hemostaatilisi sidemeid, mis sobivad kasutada ka jaosanitaril, mitte ainult rühma parameedikul. Need võivad olla kriitilises situatsioonis äärmiselt olulised elu päästmiseks, samas on nende kasutamine piisavalt lihtne ega eelda pikaajalist eriväljaõpet. Nende paigaldamisega saab hakkama ka jaosanitar või isegi hea väljaõppega sõdur.

Ilmselt ei oleks meie MK2 ja MK3 kottides üleliigsed ka mõned lisarõhksidemed ja hemostaatilised aplikaatorid haava tamponeerimiseks. Ent praeguse seisuga ei mahu neisse kottidesse suurt midagi juurde.

Tekst: KAIDO VAIKMA , erakorralise meditsiini tehnik/parameedik, Järva maleva rühmaparameedik

MIS OLEKS LAHENDUS?

Kas ei peaks ehk leidma reservis rühmaparameedikutele ja jaosanitaridele võimalusi oma teadmiste kordamiseks ja täiustamiseks? Olgu neiks siis õppepäev klassiruumis või mõne aasta tagant praktikapäevad kiirabis või EMOs? Kindlasti aitaks olukorda leevendada palgaliste lisakohtade loomine meditsiiniinstruktoritele ning kohtade täitmiseks ka konkurentsivõimelise palga pakkumine.

Kuigi see oleks ainult osaline lahendus ja selle realiseerumine või efekti ilmnemine võtab aega, tuleks probleemile leida mingisugused lahendused enne, kui asi muutub kriitiliseks. Sest kui ilma väljaõppeta sõduri käes on relv justkui surnud raud, siis väljaõppeta meedikust pole rohkem kasu kui sõdureist, kes ei oska lasta.

Võib-olla peaks arutama ja vaatama üle ka võimalused uute MK3 ja MK2

disainimiseks. Nõnda, et need vastaksid praegusele varustusele ja nõuetele ning neis oleks ruumi ka mõnele lisale tulevikus.

Üheks võimaluseks oleksid kotile kinnitatavad lisad, nagu molle- või muu kinnitusega taskud vm välised kotid, kuhu saaks paigutada lisavarustust vastavalt ülesande või olukorra spetsiifikale.

Meditsiinivarustus ja -tehnika uuenevad ning vajadused muutuvad, ent varustuse kott on jäänud aastate jooksul samaks

Kirde maakaitseringkonna

jalaväekompanii koosseisu

kuuluva naiskodukaitsjatest

koosneva jao ülem

nooremseersant Reet Saari

nAisenA meesTe mAAiLmAs

„Relvaga või relvata. Leia oma roll Naiskodukaitses!“ on Naiskodukaitse deviis, mis peegeldab sõnumit, et organisatsiooni igal liikmel on roll kriisi- ja sõjaajal.

Viru ringkonna naiskodukaitsjad Reet Saari, Margit Randveer ja Kati Antipova on naised, kes on valmis kiiresti reageerima, kui on vaja täita vabatahtlikke riigikaitsekohustusi. Nädalavahetuse saabudes hõõruvad nad musisuult huulepuna maha, viskavad kontskingad nurka ja digimuutuvad Kirde maakaitseringkonna jalaväekompanii võitlejateks. Eesti julgeolek on neile tähtis.

SEELIKUKANDJATEST JAGU

Kuigi naine, kes Kaitseväe vormis laskeharjutusi teeb või koos meestega metsarännakul kilomeetreid mõõdab, ei põhjusta avalikkuses enam üllatust ega suuremat elevust, on jaosuurune seelikukandjatest üksus, mille eesotsas naishing, siiski midagi tavatut.

Randveer on Viru ringkonna juhatuse liige ja kantseldab Väike-Maarja lasteaias marakratte, Antipova on Tapa jaoskonna esinaine, kes töötab Tele2-s teenindusvõlurina, ja Saari on lihtsalt ilus erkroosade kiharatega Rakvere naine, tegelikult ka K-Rauta kauplusteketti opereeriva AS Kesko Senukai Estonia ärikliendihaldur.

Aga neid on veel – terve jaotäis. Viru ringkonna naiskodukaitsjate silmad – mererohelised, koorekohvipruunid, novembrihallid, rukkilillesinised –võtavad tuld, kui rohmakad saapad on jalga tõmmatud ja univorm kinni nööbitud.

„Ma ei taha süüa teha ning lapsed mulle ka väga ei meeldi,“ rääkis Kirde maakaitseringkonna jalaväekompanii

koosseisu kuuluva naiskodukaitsjatest koosneva jao ülem nooremseersant Saari. Naise kindel soov Naiskodukaitsesse astudes oli tegelda militaarsema poolega. Ja oma tee on ta leidnud! Laps on suureks sirgunud, aasta ema tiitlile ta tõenäoliselt ei püüdle, aga tahe riigikaitsesse panustada, midagi riigile tagasi anda – see vasardas ta peas.

2016. aastal Naiskodukaitse tõotuse andnud lüheldane, aktiivsete eluviisidega Randveer on alati otsinud uusi ja põnevaid väljakutseid. Ka tema hing ihkas metsa. „Kui mina ei kaitse oma kodu, lähedasi ja riiki, kes siis kaitseb,“ selgitas Randveer oma põhimõtet, miks ta nädalavahetustel naiselikud riided laigulise mundri vastu vahetab.

„Kuna minul ei ole kodus meest, kes kaitseb minu kodu ja lapsi, siis olen mina see ainuke variant,“ põhjendas Antipova oma soovi relvaga kodumaad kaitsta.

Naiskodukaitse võlu ongi ju see, et organisatsioon ühendab eri põlvkondadest ja erineva sotsiaalse taustaga tegusaid naisi, võimaldades neile mitmekülgset riigikaitselist ja ühiskondlikku tegevust. Ja eks ole ajalugu näidanud, kui oluline on riigi kaitsmisel kogu ühiskonna, sealhulgas naiste panus.

Kõige kurja juur – mentor – on naiskodukaitsja Pärja Õun, kes 2018. aasta sügisel militaarhuvilised Viru ringkonna naised ühe mütsi alla vedas. Võitlejad meenutavad, et see oli ajal, mil Kaitseliidu Viru maleva pealiku

ülesandeid täitis major Andrus Reinstein, kes ettevõtmist väga toetas.

TAHTEKINDLUSEGA MEESTELE SILMAD ETTE

Kuigi naisi peetakse üldjuhul meestest füüsiliselt nõrgemateks, on ka erandeid. Sõdur on sõdur, huvid ja oskused ei olene soost. Kõik on tahtejõu küsimus. „Ma arvan, et kõige alus on tahtmine,“ lausus Randveer. „Kui sa ikka tahad, siis saad kõigega hakkama,“ tunnistas naishing ja kiitis nii kaasvõitlejate kui instruktorite ja juhtkonna positiivset suhtumist naiste osalemisse militaartegevustes. „Ma arvan, et me teeme oma tahtekindlusega meestele teinekord silmad ette,“ kõneles naine.

Rasked olud, mis nõuavad naisvõitlejatelt nii füüsilist vastupidavust kui ka vaimutugevust, pole neile võõrad. „USA juhitaval õppusel Swift Response oli kogu liikumine kokku viie päeva jooksul 90 km, see hõlmas kõiki tegevusi ja liikuda tuli mudas, mööda lanke, pimedas puude vahel – seal andis küll tunda, et vastupidavust peaks rohkem olema. Aga see ei olnud ainult naistel, see oli ka meestel,“ tunnistas jaoülem Saari. See katsumus innustas teda aga uuesti jooksmas käima hakkama.

Randveer teeb enda vormis hoidmiseks kaks korda nädalas jõutrenni ja käib lisaks jõusaalis. „Kang ja hantlid on need, mis annavad lihasmassi ja vastupidavust,“ teadis naine rääkida. „Ma käin ka jõusaalis ja kui sinna ei jõua, siis „möllan“ hantlitega kodus,“ tunnistas ka Antipova.

Tekst: KRISTEL KITSING , Naiskodukaitse Viru ringkonna avalike suhete erialagrupi juht

Ainuüksi heast vormist ei piisa. Naised on läbinud sõdurioskuste kursused, jaoülem Saari nooremallohvitseride kursuse Kaitseliidu koolis. Lisaks kompaniiõppustele on mahtunud nende aastaplaanidesse

Track Table ja Swift Response, Strong Shield Leedus ja Wisent 4 Poolas ning Okas Narvas. 2020 õnnestus neil osaleda Ukrainas paraadil ja tänavu maikuus on ootamas taas Swift Response.

SÄDEINIMESTEST EESKUJUD

Naiskodukaitsjad leiavad, et igaühel on elus omad rollid, aga mõistlik on panustada noorte teadlikkuse suurendamisele. Näiteks riigikaitseõpetuse kaudu.

„Siis, kui mina koolis käisin, ei olnud meil riigikaitseõpetust koolis kohustusliku õppeainena. Kui mul siis oleks see olnud selliselt, nagu mu tütrel praegu gümnaasiumis – võib-olla oleks ma läinud juba pärast keskkooli kaitseväkke ja võtnud militaarse suuna hoopis varem,“ mõlgutas lasteaednik Randveer valjuhäälselt oma mõtteid.

Saari tõi näite oma sõnakast õetütrest, kes naise õppusele minnes aina pärib, mis ta seal teeb. „Ma olen öelnud, et valvan,“ jutustas riigikaitsja. „Aga kui sina metsas oled ja valvad, siis mina saan ju rahulikult magada,“ tuli lapse suust vastukaja. „Ja see loebki,“ tunnistas Saari, millist heaolutunnet see tegevus talle pakub.

Randveer meenutas seika lasteaiast. „Meil oli ühe poisiga rühmas juttu vahetult enne metsaõppusele minekut. „Mis sa seal teed?“ küsis ta minult.“ Püssi paugutamise asemel ütles hoidja, et õpib, kuidas kodu kaitsta. „Kas sa minu kodu ka kaitsed?“ uuris poisiklutt edasi. „Muidugi,“ vastas kasvataja. „Aga minu vanaisa kodu?“ päris too ikka edasi. „Muidugi kaitsen sinu vanaisa kodu ka – kõikide kodusid kaitsen,“ kinnitas järelevaataja lapsele. „Aa, siis on hästi,“ rõõmustas poiss.

Antipova tunnistas, et ongi just tore emana ja naiskodukaitsjana olla eeskujuks paljudele lastele ja eelkõige oma võsukestele. „Minu tütar astus ka Kodutütardesse. Sel nädalal saabub

tema vorm ja ta hakkab meiega koos väljas käima.“ Nii püüab naine tütrele õpetust anda, et naine saab iga asjaga hakkama, kui soovib, ega pea kodu kaitsmisel alati lootma mehe peale. On muljetavaldav, kui üks noor naine on enesekindel, vaimselt tugev ja konservatiivne.

„Tegelikult oleneb meist kõigist, igaühest, kuidas me hakkama saame, kui peaks juhtuma, et elu ei lähe nii helgelt, nagu me tahame,“ teadis Randveer. „Ja kui igaüks jääb lootma kellegi teise peale, kes meid siis päästab?“ lisas kaasvõitleja Antipova.

KUMMUTATUD EELARVAMUS

Naiste rolli kohta kohtab naisvõitlejate sõnul erinevaid hoiakuid ja ettekujutus sõdurist kui maskuliinsest isikust on minevik. Naisi nähakse üha enam toetusüksuste ametite kõrval ka jalaväe koosseisus, rivi ees ülemana juhtimas ja meestega metsas ringi jooksmas.

„Alguses ei teatud, mis roll naistele anda ja mida nad on võimelised tegema,“ meenutas Randveer, kuidas nende naistest koosneva jao võitle-

Jaoülema abi kapral Margit Randveer INDREK JURTŠENKO

jaid alguses padrunihülsse korjama pandi.

„Olime nagu kodutud, kes ei tundnud mitte kedagi – kaks entusiastlikku tüdrukut,“ meenutas Saari esimest ühist õppust Randveeriga. „Meil olid vanad Rootsi kiivrid, kaks erinevat laiku seljas – vormid olid suured. Aga me olime hakkamist täis.“

Naised olid väsimatud ja vedasid ennast kohusetundlikult meestega koos õppustele kohale. „Muidugi on alguses raske, sest sa ei tunne, ei tea, ei oska – see ongi normaalne,“ julgustas Saari. Täna on ta õnnelik, et on võitleja selles ühtehoidvas rühmas ja kompaniis.

Randveer tunnistas, et tahe tegevustest osa võtta ja julgus suhelda mängis alguses väga suurt rolli, et meeste seas tõsiseltvõetav olla. „Eks see oligi nii, et jälgisid kaaslasi, tegid ise eksimustest järeldusi ning õppisid nendest.“

„Järjepidevus on tõesti see, mis viib lõpuks sihile. Ükskõik, kuhu sa ka ei lähe ja mis tööd sa ka ei tee, sa pead ennast

KOMMENTAARID KõiKideLe eesKuJuKs

ERIK ABROI, Kirde maakaitseringkonna jalaväekompanii pealik

„Minu praktikas on see kahekümne aasta jooksul esimene kord midagi sellist näha. Aga naistest koosnev üksus põhiliselt meestest koosnevas allüksuses on väga positiivne. Naised on taktikalises mõttes arvestatav jõud. Nende tahtekindlus ja tegutsemine on väga positiivne ja motiveerib ka mehi rohkem pingutama. Nende sisemine motivatsioon ja side on väga tugev. See on üksus, mida iga kell kõikidele eeskujuks tuua. Kui vaadata väljaõppes osalemise statistikat, milline kompanii jagu kõige rohkem õppustel osaleb või väljas käib, siis ma arvan, et naiste jagu on esirinnas. Rõõmu teeb, et see on järjepidev. Meil on ambitsioon see punt isegi veel suuremaks kasvatada. Kui praegu räägime jaost, siis miks mitte tulevikus rühmast. Naiste rühm kompanii koosseisus oleks ju vägev vaatepilt.“

siTKed VõiTLeJAd

JAANUS AINSALU, Kirde maakaitseringkonna / Viru maleva pealik

„Naised täidavad üksuses samasuguseid ülesandeid ja neil on samasugune varustus kui meestel. Nad saavad väga hästi hakkama, on väga kohusetundlikud ja sitked võitlejad ning panevad mehi rohkem pingutama. Tänases olukorras peaks selline tegevus olema täitsa tavapärane ja kutsun siinkohal üles selliseid üksusi julgemalt komplekteerima ning Naiskodukaitse koosseisule võtma rohkem sõjaajakohustusi. Meie ambitsioon on nende osakaalu suurendada, et saaksime rühma kokku.“

eesolijatele mingil määral tõestama,“ teadis Antipova. Nüüdseks on vilunud naiste ärevus asendunud ootusega, millal jälle metsaõppusele saab. „See on puhas nauding,“ ütles Randveer.

„Ja ongi vahel raske ja oledki vahel magamata ning on külm ja märg. Sa teed selle kõik läbi ja see ärategemise tunne on hea,“ tunnistas Saari.

TULEVIK – AMBITSIOON VÕI REAALSUS?

Viru ringkonna naiskodukaitsjatest koosnevas delta ja bravo tiimis on kokku üheksa naist. Üks on jaoülem ja temaga koos olev punt, kuhu kuuluvad näiteks kuulipildur, point man ja meedik. Jaoülema meeskonnas täpsuspüssi laskjad, tankitõrje ja nende abi.

„Ma olen ääretult tänulik, et selline asi tehti. Olen tänu sellele kohanud nii palju toredaid inimesi, situatsioone ja saanud kogemusi,“ rääkis Saari.

Jaoülem loodab, et tulevikus saadakse kokku arvestatav rühmasuurune üksus, mis koosneb ainult naistest.

„Meil on siin Viru malevas potent-

siaali rohkemgi kui 35 naist,“ arvas ta.

„Ainuüksi Rakvere jaoskonnas on 90 naist ja Viru ringkonnas 190 naist,“ ei välista ta eesmärgi täitumist.

„Naised ei peaks kartma metsas õppustel käimist – just seda sõjalist poolt,“ lisas jaoülema abi kapral Randveer.

„Kõik on tahtmises kinni. Füüsiline vastupidavus ja jaks – need kõik tulevad töö käigus. Kui sa vähegi tahad, saad hakkama,“ julgustas ta võimekaid naistalente oma potentsiaali ja teadmisi militaarses tegevuses ära kasutama.

Õlatunne ja teadmine, et sa ei ole üksi, vaid alati on keegi, kes valvab seljatagust, kandub üle ka igapäevaellu. „See ei ole mitte ainult naiste jagu, vaid ka pere, kellega saab tsiviilelus igal ajahetkel muret või rõõmu jagada,“ lisas Antipova.

Ühiselt ollakse veendunud, et naistest koosnev jagu kannustab ka mehi üha rohkem pingutama. „Ega mehed saa olla kehvemad kui naised,“ põrutas Saari ning olime jutujärjega taas alguses – sõdur on sõdur. Kõik on tahtejõu küsimus!

see mõni „mõis“: eLLuJäämine LinnATinGimusTes

Termostaat näitab -13 kraadi, kellaseierid kaheksandat hommikutundi. Kaitseliidu noorliikmed kogunevad Jõgeva malevasse ohutushoiu instrueerimist kuulama. Lagunenud majad, reageerimine tule korral, võimalikud terviseriskid – kõik see võib neid ees oodata. Algamas on talvine ellujäämislaager. Linnatingimustes.

Tekst ja fotod: KRISTIAN VAARPUU , NK Jõgeva maleva instruktor

Et vaim saaks virgem ja pilt eesootavast selgem, said osalejad ka ise teha mõttetööd ja kaardistada potentsiaalselt ees ootavad katsumused – toodi välja külm, nälg ning olmemugavuste, näiteks WC puudumine. Et sellistele katsumustele vastu seista, võisid laagrilised kaasa võtta isiklikku varustust. Aga ainult väga limiteeritud koguses ja etteantud nimekirja piires. Seda ka kontrolliti – õppurid saadeti klassist välja ning anti võimalus keelatud vahenditest vabaneda. Välja tulid nii mõnedki „kogemata“ või kogemata kotti sattunud šokolaadid ja kommid. Ja välja need jäidki.

Järgmiseks jagati osalejaid kolme nelja-viieliikmelisse gruppi. Lisaks

isiklikule varustusele sai iga grupp valida endale meeskonna varustuse. Valik koosnes ahjust, tööriistadest, vinguandurist, tuletekist, naelast, prügikottidest, küünlast, ämbrist ja veel mõnest sama laadi pisiasjast.

LEIDLIKKUS PÄÄSTAB

Sellest, mis õppureid ees ootab, andis mõneti aimu õppuse legend. Selle kohaselt on Eestimaa pinna vallutanud naerugäng. Tavapärane infrastruktuur on hävinud. Ringi liikuvad gängiliikmed võtavad ära tavainimeste toiduja soojavarud. Neid, kes veel alles, jälitatakse ja jälgitakse nii maalt kui õhust.

Vastavalt legendile pidi õppurite elupaigaks saama vana mahajäetud mõis. Seal tuleb end kindlustada vaenuliku

keskkonna ja jõudude vastu. Eesmärk on pidada vastu 35 tundi ning täita selle aja jooksul erinevaid ülesandeid. Kui see saavutatakse, on maailm jälle parem paik.

Ja algaski motoriseeritud rännak Jõgeva vallas Tõikvere küla maadel paikneva Tõikvere mõisa suunas. Alates sinnajõudmisest oli osalejate jaoks olukord nii-öelda peal. Maja oli jagatud kolme ossa, kuhu peidetud varustuse pidid osalejaid kokku koguma. Seejärel tuli valida endale ruum, muuta see elamiskõlblikuks ja rajada tualett.

Ülesannetele lähenes iga grupp isemoodi. Näiteks otsustas üks grupp ahju mitte paigaldada, vaid kuhjata hunnikusse makulatuur ja paigaldada selle peale telk.

Kellegi peas sündis aga näiteks otsus paigutada seinale rist. Et hoida eemal vanas majas võib-olla või pigem kindlasti või ikkagi võib-olla ringi liikuvad vaimud. Eks seegi ole ellujäämisstrateegia ja näide leidlikkusest.

Ning leidlikkust läks meeskondadel vaja. Näiteks kuidas viia ahjukorsten läbi purustatud klaasiga akna välja nõnda, et paraneks ka ruumi soojapidavus? Lihtne – võta tulekindel tekk, naeluta see akna ette, tee selle sisse korstna mõõdus auk ning pista korsten sealt läbi. Soojaarvutusi polegi vaja teha.

Aga vanadest ahjudest välja lammutatud kividest, nagu selgus, saab laduda plekkahju ümber soojamüüri.

Esmased toimetamised valmis, algas rutiini faas. Sedagi sisustati eri moodi – kes valmistas ukulele või mängukaardid, kes muutis käepäraste vahenditega tuba hubasemaks. Mõni mängis korvpalli, mõni keeras lihtsalt kerra ja ootas uusi korraldusi. Läbi laulmata ei jäänud ka Raadio Elmari kullafond.

Kuidas see kõik teada on? Aga sellepärast, et mõisa eri kohtadesse olid paigaldatud kaamerad kindlustamaks,

et osalejad ennast liiga mugavalt ei tunneks ning korraldajatel oleks olukorrateadlikkus. Vot niimoodi.

EI ANNA ALLA

Päev sõudis, õhtu jõudis ja osalejad said kätte ristsõna. Aga enam mitte lihtsalt aja surnuks löömiseks. Ei! Ristsõna lahendist selgusid koordinaadid, mis omakorda andsid toidupaki asukoha.

Kel lahendus käes, sai liikuda maastikule toidupaki järele. Reegel oli selline, et liikuda tohtis vaid kahekaupa. Ei tohtinud ära unustada, et vastutegevuse naerugängi liikmetele vahele jäädes tuli oma toidupakk loovutada. Teisisõnu algas mõõduvõtt osalejate ja naerugängsterite vahel – kumb kumma üle kavaldab, kes on kiirem. Mõõduvõtu võitsid osalejad. Kõik jõudsid oma varjupaika tagasi koos toidupakiga, mis üldjoontes sisaldas toorest kana, kartulit, porgandit ning kahte peotäit riisi.

Hommiku saabudes jagati laiali sudoku, mille õige vastus andis jällegi toidupaki koordinaate märkivad numbrid. Lahendamisel kordus sama mis õhtul, aga seekord gruppidel nii hästi ei läinud. Üks neist jäi vahele ja pidi oma toidupakist loobuma. Alt vedasid puudujäägid kiiruses ja kuulamisoskuses.

Päeva edenedes tuli uus ülesanne, valmistada pesemisnurk. Kui igast meeskonnast käis pesus vähemalt 50%, ootas ees preemia. Paari tunniga valmisidki pesunurgad ning puhas keha oli vähemalt pooltel osalejatel.

Ja etteantud 35 tundi hakkaski täis tiksuma. Vähest allesjäänud aega kasutati tubade koristamiseks ja nende asjade kaasapakkimiseks, mida võiks vaja minna järgmises kohas, et hakkama saada.

Üks, mille osalejad kindlasti kaasa võtsid, oli teadmine, et nad saavad hakkama. Aga ka soovituse eakaaslastele: „Olge tänulikud selle eest, mis teil on. Olge vaprad ning ärge andke alla!“

VABAdussõdA mäLesTATAKse

ViLJAndimAAL VõisTeLdes

Laupäeval, 28. jaanuaril kogunesid noorimad, 7–11aastased kodutütred ja noorkotkad Viljandimaal Karksi-Nuias, et osaleda Vabadussõja Kärstna lahingule pühendatud matkamängul. Seda juba 30. korda.

Kärstna lahingute mälestuseks korraldati esimene matkamäng 3. jaanuaril 1993. aastal Kärstnas. Selle kutsus ellu toonane Kärstna kooli ajalooõpetaja, isamaaliselt meelestatud Priit Silla, kes mängu aastaid eest vedas.

Esimesest mängust kirjutas Priit Silla kokkuvõtte Viljandi maakonnalehele Sakala: „Pidasime maha ägeda „lahingu“, saime „tuld“ ja andsime „tuld“, ründasime „suurtükitule“ all ja kandsime „haavatuid“. Vaenlane taganes Kärstnast Valga suunas, jättes maha kahuri, muud lahinguvarustust ja moonavoori. Meie väeosad kohtusid rõõmsalt Undiussel ja marssisid koos tagasi Kärstna Vabadussõja samba juurde. Kokku tuli läbida umbes 10 km kohati isegi rasket maastikku. Oli põnevust, elevust ja väsimustki.“

Korraldaja hindas toona, et mäng õnnestus igati, kuigi ajalootundides tehtud ettevalmistus oleks eeldanud kolm korda rohkem mängulisi.

„Olime sõjamängu lõpetanud, 20 noort inimest, sini-must-valge lindike rinnas (selle õmblemine oli hommikul esimene ülesanne). Olime veidi väsinud ja rahul, sest läbitud sai raske maastik, olime pisut väärikamad, sest puhastatud sai kild mälestuste hõbedat.“

Koostöös Kaitseliiduga ja noorkotkaste rühmadega leidis Kärstna

lahingumäng Priit Silla väsimatul eestvedamisel aset igal aastal. Lahingumäng oli esialgu täies varustuses koormusmatk, mille käigus võis sattuda varitsusele, pidada tulevahetust, saada haavata ja anda haavatutele esmaabi. Varitsusi ja lahingutegevust aitasid korraldada alguses jahimehed, hiljem kaitseliitlased. Asja juurde kuulus ka mälumäng, lühike ülevaade Vabadussõjast ja Kärstna lahingust. Aja jooksul on mängu olemus on üpris palju muutunud ning nüüdseks on korraldamise eesotsas Sakala maleva noorteinstruktorid ja noortejuhid. Mängu korraldamisel löövad kaasa ka vanemad noorkotkad ja kodutütred, näiteks on nende ülesandeks tegutseda kontrollpunktides abikohtunikena. Samuti on toeks naiskodukaitsjad ja kaitseliitlased.

Kuni 2021. aastani korraldas Sakala malev Kärstna lahingumängu Kärstna ümbruses. Sealsed rajad ja metsatukad said aga osalejatele juba nii tuttavaks, nii et korraldajad otsustasid mänguga Viljandi maakonnas ringi käima hakata. Seega muudeti pisut ka ürituse nime: nüüd korraldatakse iga aasta jaanuaris Kärstna lahingu mälestusmängu. Noored on matkanud Mustlas, Halliste põhikooli ümbruses ja tänavu Karksi-Nuias.

Seekord suundus 17 neljaliikmelist tiimi umbes viiekilomeetrisele rajale. Ees ootas 11 kontrollpunkti ülesannetega, mille lahendamiseks oli vaja nii

kodutütarde kui noorkotkaste V–VI järgu teadmisi ja oskusi. Aega raja läbimiseks oli kolm tundi ning punktide läbimise järjekorra sai iga meeskond omavahelisel kokkuleppel ise valida. Kitzbergi gümnaasiumis oli finiš, kus vaadati üle võistlejate varustus. Ülesannete lahendamiseks oli aega 8 minutit.

Jõudu ja täpsust sai proovile panna saapaviskes. Kelgusõidul tuli üles näidata osavust ja nutikust, kuidas mahutada kogu tiim ühele kelgule ja nii mäest võimalikult kaugele alla tuhiseda. Laste loodusteadmisi kontrolliti taimede ja lindude äratundmisega. Pudelitesse olid pistetud näiteks kuivatatud õunatükid, piparmünt ja nõges. Lindude määramisel olid abivahendiks pehmed mängulinnud, mis pigistades ka laulsid.

Naiskodukaitse Sakala ringkonna Karksi jaoskonna naiskodukaitsjad vaatasid, mida oskavad lapsed teha, kui leiavad eest maha kukkunud inimese, kes küll hingab, ent pole teadvusel. Kiita said need, kes oskasid ta keerata stabiilsesse küliliasendisse, kontrollida hingamist ja helistada 112.

Karksi-Nuia kultuurikeskuse naabruses tuli lastel demonstreerida seda, kui hästi nad tunnevad ilmakaari, ning määrata, mis ilmakaares asub kirjanik August Kitzbergi kuju. Abivahendiks oli maas suur puust kompass.

Tekst: TEA RAIDSALU , Sakala maleva blogi Oma Maa kaasautor

esiKOLmiKud

KODUTÜTARDE ARVESTUSES

1. Pärlipüüdjad

2. Tarvastu algajad

3. Paalalinna Kodutütred 1

NOORTE KOTKASTE ARVESTUSES

1. Nutikad Rebased

2. Nutikad Rebased 2

3. 8jalad

Palju elevust pakkus pusleülesanne, kus tuli elevandikujulisele alusele mahutada väiksed puidust elevandikesed. Samuti oli lastele meelepärane pudelivise, mida ilmselt on päris palju omavahel ka harjutatud.

12. kontrollpunktis tuli lõksuga kinnitada nöörile õigesse järjekorda riigipühad, just nii, nagu need kalendriaastas ajaliselt üksteisele järgnevad. Miinuspunktid aga läksid kirja selle eest, kui ajateljele jõudsid ka tähtpäevad. Seda ülesannet nimetasid paljud võistlejad üheks keerulisemaks.

Pärast üsna kõledas tuules matkamist oli kuum supp igati omal kohal ning paremusjärjestuse selgumist oodates jaksasid lapsed kooli võimlas palle taga ajada. Kodutütarde Sakala ringkonnavanem Eda Kivisild rääkis põhjalikult Kärstna lahingu ajaloost ning seejärel tunnustati osalejaid. Igaüks sai endale mälestuseks Kärstna lahingumängu 30. aastapäeva embleemi.

Kärstna lahingu matkamängu korraldatakse 2.–6. jaanuaril

1919 Kärstna ümbruses toimunud murranguliste Vabadussõja lahingute mälestuseks. Need olid ühed strateegiliselt olulisemad lahingud lõunarindel. Siin murti punaarmee pealetungi ind ja lõppesid selle katsed liikuda edasi Viljandi poole. Viljandimaal olid Kärstna lahingud Vabadussõja kõige ohvriterohkemad võitlused. Tänavu lasus Kärstna lahingu matkamängu korraldamise au Kodutütarde Sakala ringkonnal.

KOduTüTARdeL OLi TeGus JuuBeLiAAsTA

Möödunud aasta alguses, 19. jaanuaril 2022 tähistas Kodutütarde organisatsioon oma 90. sünnipäeva. Eriline oli see aasta ka vabatahtlikele noortejuhtidele. Nimelt esitati kõikidele Kodutütarde noortejuhtidele erikatsete väljakutse.

Tekst: SIIRI SITSKA , Kodutütarde Järva ringkond

See tähendas, et noortejuhte kutsuti üles näitama oma andeid ning sooritama kodutütarde erikatseid noortega samadel tingimustel. Nüüd, kokkuvõtteid tehes võime tõdeda, et väljakutse võttis vastu 63 noortejuhti 7 ringkonnast. Kõige aktiivsemad osalejad olid Viru ringkonnas, kus taotleti 29 erikatse märki. Järgnesid Järva ringkond 24 ja Põlva ringkond 23 märgi taotlejaga.

AKTIVISTID JA PERENAISED

Noortejuhid sooritasid erikatseid ühtekokku 29 alal. Kõige populaarsem erikatse oli aktivist-organisaator, seda sooritas 20 noortejuhti. Järgnes perenaise erikatse 15 huvilisega. Veel olid populaarsed ajakirjaniku, fotograafi, kunstniku, arvutispetsi, taimetarga,

matkaja, linnutarga ja esineja erikatsed. Ajaloolase, keskkonnasõbra, tugiisiku ja kollektsionääri erikatsetele tuli igale üks noortejuht.

Kõige rohkem soovis oma andeid proovile panna üks Viru ringkonna noortejuht, kes taotles korraga kuut erikatse märki. Viie märgi taotlejaid oli juba päris mitu ning ühe märgiga piirdusid vähesed. Ikka tehti kaks või kolm erikatset korraga. Iga erikatse väljakutse vastu võtnud noortejuht saab sooritatud erikatsete kohta juubelilogoga tunnistuse ja mälestuseks veel ainulaadse disainiga meenemedali.

Väljakutse näitas, et noortejuhid noortele alla ei jää. Nad on tegusad, andekad, ettevõtlikud ja väga-väga

mitmekülgsed ega karda end proovile panna. See on ka äärmiselt tervitatav, sest nii juubeliaastal kui ka enne ja pärast seda on Kodutütarde organisatsiooni põhieesmärk pakkuda noortele kvaliteetset ja eesmärgipärast väljaõpet, et neist kasvaksid endaga hakkama saavad ja kriisides vastupidavad Eesti elanikud. Tegusad noortejuhid ja hakkajad noorliikmed teevad selle üheskoos teoks.

JUUBELDAMIST JAGUS

Juubeldamist jagus kogu 2022. aastasse, mitmed erilised ettevõtmised olid pühendatud väärikale ümmargusele tähtpäevale.

19. jaanuaril algas pidupäev päikesetõusu ajal, kell 8.57 Pika Hermanni tornis Eesti tähtsaima riigilipu heis-

kamisega. Lipu heiskamisel osalesid koos peavanem Ave Proosiga kodutütred Viru, Pärnumaa, Tartu ja Tallinna ringkondadest.

Sel päeval tähistasid sünnipäeva kõik kodutütred üle Eesti. Paljudes koolides ja kultuurimajades võis näha pidulikus vormis kodutütreid, tähistati suuremates ja väiksemates seltskondades, rühmades ja ringkondades. Organisatsiooni vastu tundsid elavat huvi nii telekanalid kui ka kirjutav meedia.

Pidulik üle-eestiline sünnipäevapidu oli määratud jürikuusse, kevadise koolivaheaja lõppu 29. aprillile. Suursündmuse kohaks valiti Estonia kontserdisaal, sest kaks varasemat juubelipidu peeti samuti seal ja ilusat traditsiooni tasub ju hoida. Samuti otsustati järgida tava kutsuda ümmarguse sünnipäeva puhul kokku üle-eestiline kodutütarde koor, kes kolmepäevase laululaagri järel pidulikul koosviibimisel esineb.

Nõnda kogunesidki 27. aprillil laululembesed neiud kogu Eestist

Reaalkooli. Juba kolmandat korda moodustatud Kodutütarde kooris laulis seekord sümboolselt täpselt 90 kodutütart. Kaks pikka päeva tõsist harjutamist koorijuhtide Katrin Tanveli ja Eve Padari käe all ja sündis pisike ime – koor oligi esinemiseks valmis.

Pidulikul kontsertaktusel esines kodutütarde koor koos Eesti sõjaväeorkestriga. Terviklikul kontserdil, mille lavastaja oli Ave Avamere ja kontsertmeister Õnne-Ann Roosvee, esitati tuntumaid isamaalisi laule ja laule Kodutütarde repertuaarist. Kontsert oli nauditav, vaheldusrikas ja nõnda lühikese kokkulaulmise järel uskumatult heal tasemel.

Suure sünnipäevapeo publikuks olid silmapaistvamad kodutütred, vabatahtlikud noortejuhid, Kaitseliidu ülem ja struktuuriüksuste juhid ning Kodutütarde toetajad ja sõbrad üle Eesti. Suurepärasele kontserdile järgnes meeleolukas pidu, kus kõik

kokkutulnud ühiselt lustisid. Pidu läks igati korda ja jääb osalejatele ilmselt kauaks meelde.

EDASI EESMÄRKIDE POOLE

Muidugi jätkusid juubeliaastal ka kõik tavapärased tegevused ning tagasi vaadates saame öelda, et oli tõeliselt tegus aasta. Kogu Eestis leidis aset enam kui 1500 sündmust kodutütardele: laagrid, matkad, õppekoondused, ekskursioonid jm, mis pakkusid noortele üle 18 000 osaluskorra. Meie ettevõtmistes on kaasa löönud ka mitteliikmetest noori, Kaitseliidu ja Naiskodukaitse liikmeid. Mitmel pool on tegevustesse kaasatud Ukraina noored.

Oma 91. tegutsemisaastat alustanud Kodutütarde organisatsioon, meie motiveeritud noored ja noortejuhid liiguvad eesmärgikindlalt uute juubelite poole.

II osa Eesti diviisi (tõenäoliselt 45. rügemendi) võitlejaid 1944. aasta kevadtalvel

LAHinGud PeiPsi ääRes 1944. AAsTA VeeBRuARis 3. OsA

Jätkub artiklisari lahingutest Peipsi ääres 1944. aasta veebruaris. Kolmas osa keskendub sõjategevusele 14. ja 15. veebruaril.

Autor: REIGO ROSENTHAL , ajaloolane

Kahjuks pole Saksa sõjaväe nii-öelda rohujuure tasandi dokumente kõnealuste sündmuste kohta peaaegu üldse säilinud ja olemasolevad kõrgema taseme ettekanded ei ole kuigi detailsed. Punaarmee kohta on säilinud ka madalama taseme dokumendid, ent autoril on juurdepääs siiski vaid väiksemale osale asjassepuutuvatest materjalidest. Riipalu mälestused jäävad oluliseks allikaks tema enda pataljoni tegevust puudutavas, kuid neis sisalduv üldpilt ja nii mõnedki faktiväited vajavad täiendamist või korrigeerimist. Kõik artiklis toodud kellaajad põhinevad Eestis 1944. aasta veebruaris kehtinud nn Kesk-Euroopa ajal (Punaarmees oli kasutusel kaks tundi hilisem nn Moskva aeg).

PUNAARMEE MAABUB MEERAPALU ALL

128. laskurdiviisi 374. laskurpolgu maabumislõigus Pedaspää ja Meerapalu piirkonnas paiknesid kaitsel Tartu

alarmpataljon (250 meest) ning 617. õhutõrjesuurtükiväe segadivisjoni 4. ja 5. patarei. Alarmpataljonile oli operatiivselt allutatud eesti 33. politsei-vahipataljoni 2. kompanii (umbes 60 meest NSV Liidu päritolu trofeerelvadega ja ühe Briti kergekuulipildujaga Lewis), millest pool eesotsas kompaniiülemaga paiknes Uhtina neemel ja ülejäänud lõuna pool Laaksaare juures. Nende vahel paiknes omakaitse rühm. Kokku asus rannikukaitsel Pedaspääst Mehikoormani ligi 500 meest Tartumaa omakaitse maleva VI territoriaalpataljonist (Meeksi, Rasina, Võnnu, Ahja ja Mäksa kompanii, võib-olla ka Kiidjärve kompanii), relvastuses püssid ja kuus kergekuulipildujat. Kõik jõud rannikukaitsel Pedaspääst Toosteni koos sillapeaga idakaldal olid endiselt ooberst Paul Gallase üldjuhtimise all. Gallas allus endiselt 207. julgestusdiviisi ülemale kindralleitnant Erich Hofmannile, kes vastutas ka Peipsi lääneranniku kaitse eest põhja pool Emajõge. Toostest Kolpino saareni (viimane kaasa arvatud) paiknevad jõud allusid 640. gre-

naderi-väliväljaõpperügemendi ülemale ooberst Jürgen von Kröcherile. 207. julgestusdiviis, von Kröcheri grupp ja Pihkva järve läänekalda kaitsel seisev ooberst Dorffi grupp allusid Väegrupi Nord tagalapiirkonna juhatajale kindral Kuno-Hans von Bothile, kelle komandopunkt oli vahepeal asunud Räpinasse.

Umbes kella nelja ajal 14. veebruari hommikul alanud maabumine tuli Saksa poolele ootamatult. Eelnevalt, kella 3.45 ajal oldi küll märganud mingit liikumist Piirissaarelt edela suunas, mida püüti häirida õhutõrjekahurite tulega. Meerapalus paiknenud omakaitse VI pataljoni 33. kompanii kolmeliikmelise õhuvaatlusposti liikme Evald Laidvere meenutusel märkas jääl lähenevaid ahelikke esimesena sama vaatluspost, kes tulistas püssidest välja oma vähese laskemoona ja seejärel põgenes. Läheduses olnud õhutõrjekahuri valvur ruttas alarmeerima eemal ööbinud meeskonda. Kui vaatlusposti liikmed Meerapalu seljataha jätsid, siis kostis sealt vaid vähest lahingumüra. Teisi omakaitse allüksusi Meerapalus Laidvere sõnul polnud.

374. polgu paremal tiival Pedaspää juures maabunud 128. diviisi suusapataljoni ülema Vladimir Burunovi mälestuste järgi märkas vastane pataljoni, kui see oli juba ranniku lähedal, haarates Pedaspääd lääne poolt, ja lahing kestis vähem kui kaks tundi.

Saksa dokumentide järgi löödi Tartu alarmpataljon ja õhutõrjepatareide meeskonnad taganema, sealjuures osaliselt põgeneti laiali. 617. õhutõrjedivisjoni patareide kaotusteks sel päeval Meerapalu rajoonis loeti 21 meest surnute ja teadmata kadunutena ning kuus haavatutena. Lisaks hukkus seal viis meest 667. tehnilise varustuse pargist, üks 207. julgestusdiviisi sidepataljonist ning kaks täpselt tuvastamata Saksa üksusest. On tõenäoline, et enamik või kõik neist kuulusid Tartu alarmpataljoni ridadesse.

Pedaspää ja Meerapalu vallutamisel loovutas 617. õhutõrjedivisjoni 4. patarei vastasele oma kõik kuus 8,8 cm kahurit ning 5. patarei jättis maha neli 2 cm kahurit. 128. laskurdiviisi ettekande järgi loeti sõjasaagi hulgas ka kolm kuulipildujat, kaks autodele asetatud helgiheitjat ja laskemoonaladu; vange võeti seitse. Suusapataljoni kaotusteks hukkunutena loeti päeva jooksul 11 meest. Pataljoni võitlejad olevat kahest õhutõrjekahurist pärast nende vallutamist kohe tule avanud. Pataljoni ülemat kapten Burunovi autasustati hiljem Piirissaare vallutamise (12. veebruaril) ning 14.–15. veebruari lahingute eest kõrge Punalipu ordeniga, sealjuures väideti autasustamislehel, et tema pataljon võttis läänekaldal 32 vangi. Pole teada, kas tegemist oli liialdusega või sisaldas eelnimetatud väiksem vangide arv – seitse – vaid neid, kes saadeti seejärel üle jää idakaldale edasiseks ülekuulamiseks …

Väegrupi Nord sideohvitser 207. julgestusdiviisi juures raporteeris ennelõunal, et vastane tulistab Meerapalus saagiks saadud 8,8 cm õhutõrjekahurist; enda nõrgad jõud asusid kaitsel metsa põhjaservas Saksa talu juures; samuti mainis ta omakaitsemeeste loata kojuminekut.

VÕITLUSED MEERAPALU SILLAPEA ÜMBRUSES

14. VEEBRUARIL

33. politseipataljoni 2. kompanii ohvitseri Erich Kuusi mälestuste põhjal võib järeldada, et kompanii poolrühm Uhtina neemel vastase esimese löögi alla ei jäänud. Saades teada vaenlase maabumisest Meerapalus, koondas kompanii ülem suurema osa oma jõududest metsaservale Saksa talu juurde (neli kilomeetrit Meerapalust lõunas), kus hommikul löödi tagasi vastase edasitungikatse, misjärel ründajad tõmbusid tagasi metsatukka Saksa talust põhjas. Peagi saabusid kohale Riipalu pataljoni esimesed allüksused, nendega koos tankitõrjekahurid, mis avasid tule vastase käes olevale metsaservale, kus punaarmeelased püüdsid varju leida punkrites (arvatavasti olid need varem Saksa vägede kindlustustööde raames ehitatud varjendid). Erich Kuus ise sai seejärel kohe haavata.

Mäletatavasti oli Saksa väejuhatus kavatsenud Riipalu pataljoni Lämmijärve idakalda sillapeas välja vahetada 6. välitrahvivangipataljoni meeskonna põhjal moodustatud pataljoniga Pihkvast. 14. veebruari varahommikuks saabuski selle pataljoni 300 meest (kaks kompaniid) sillapeasse. Järgnevalt jõudis teade vastase maabumisest Meerapalus ooberst Gallase komandopunkti Mehikoormas. Riipalu mälestuste järgi kutsuti ta Mehikoormasse, kus Gallas ja samuti kohale ilmunud 207. julgestusdiviisi ülem kindralleitnant Hofmann pooldasid esialgu kaitsele jäämist, kuni täiendavate jõudude saabumiseni. Riipalu seevastu tegi ettepaneku rakendada tema pataljoni koheselt vasturünnakuks, millega Hofmann Riipalu mõjutusel lõpuks nõustuski, allutades Riipalule kõik jõud Emajõe suudme ja Jõepera vahel. Koheselt saadeti Mehikoormast Meerapalu suunas motoriseeritud transpordil välja 45. rügemendi I pataljoni 4. kompanii koos 45. rügemendi 14. kompanii 7,5 cm tankitõrjekahurite rühmaga ja eesti diviisi õhutõrjedivisjoni 2 cm kahurite rühmaga. Pärastpoole järgnesid veoautodel ka Riipalu pataljoni peajõud ning eesti diviisi kaks 15 cm jalaväekahurite rühma. Saksa dokumentidest leiab kinnitust, et esimesena saadeti hommikul enne kella 10 Meerapalu suunas välja 4. kompanii ja et ooberst Gallas jätkas senise rindelõigu juhtimist. Sellest järeldub, et Riipalu võitlusgrupp allus Gallasele.

Kõrvutades Saksa ja Nõukogude dokumentide nappe andmeid ning Riipalu mälestusi kujuneb 14. veebruaril Meerapalu piirkonnas arenenud sündmustest järgmine pilt. 374. laskurpolgu platsdarmi läänetiival jäi suusapataljon kaitsele Pedaspää ümbrusse (sealt lääne poole tungida 374. polgul käsku polnud). Platsdarmi tsentris Meerapalu piirkonnas tegutses 374. polgu III pataljon koos polgu automaaturite rooduga ning sealt ida pool 374. polgu II pataljon. Pärast maabumist ei kiirustanud polgu peajõud lõuna suunas, vaid esialgu saadeti välja ilmselt eelsalk, mis põrkas Saksa talu lähedal, nagu juba kirjeldatud, kokku 33. politseipataljoni 2. kompanii ning sinna peatselt saabunud 45. rügemendi I pataljoni 4. kompanii ja teda saatvate tankitõrje- ja õhutõrjekahurite rühmadega. Pärast seda lahingut liikusid 4. kompanii võitlejate grupid (Riipalu sõnul eelpatrullid) piki teed edasi Meerapalu poole, möödudes vastase eelsalga läänetiivast;

eelsalk ise tõmbus tõenäoliselt lõpuks tagasi. Tugevamat vastupanu kohtas 4. kompanii alles Meerapalust vahetult lõunas asuva metsatuka piirkonnas, misjärel kompanii allüksused, olles Saksa talust peaaegu kaks kilomeetrit põhja poole tunginud, peatusid. Lääne pool, Kääbassaare ja Padu talude joonel, olid pidama jäänud väiksemad Tartu alarmpataljoni ja omakaitse grupid, kes olid sinna taandunud hommikul maabunud vastase eest. Kalli jõe suudme ja Kalli talu juurde (Kalli järve idakaldal) ja sealt lõuna poole asusid 207. julgestusdiviisi käsul Ratsaväerügemendi Nord väljaõppeeskadroni vahipostid. Vastasega neil kokkupuudet polnud.

Sel ajal, kui Riipalu pataljoni 4. kompanii Meerapalu suunas edenes, liikus 374. polgu II pataljon keskpäeva paiku Uhtina neeme piirkonnast lõunasse (võimalik, et üle neemest lõunasse jääva lahesopi) ja sisenes metsa Saksa talust ida pool. Nõukogude andmeil saavutati seejärel Laaksaare (ilmselt peeti silmas samanimelist endist piirivalvekordonit rannikul ja mitte küla kaks kilomeetrit eemal sisemaal), pataljoni 6. roodu ülemat leitnant Andrei Loštšininit autasustati hiljem selle pealetungi eest võrdlemisi haruldase Aleksandr Nevski ordeniga. Teada on, et Saksa poolel paiknesid Laaksaare kordonist lõunas Parapalu piirkonnas rannikukaitsel 734. positsiooniehitus-pioneeripataljoni 4. kompanii ja eesti diviisi õhutõrjedivisjoni allüksusi ning küllap ka omakaitse mehi. 17. veebruari seisuga asus Parapalu talus Tartumaa omakaitse VI pataljoni staap koos reservi tõmmatud Meeksi kompaniiga (105 meest), sealt läänes asus rannikul Mäksa kompanii 54 meest. Eesti diviisi õhutõrjedivisjoni 2. patareis teeninud Aksel Väljaotsa mälestuste järgi tema 3,7 cm kahuril Parapalu piirkonnas vastasega lahinguid ei olnud (korra tulistati vaid liiklust jääl Piirissaare ja Lämmijärve idakalda vahel, sealjuures olevat hävitatud üheksa reega voor).

Riipalu

II pataljoni allüksustega hetkel, mil need alustasid sissetungi metsa Saksa talust idas; ühtlasi järeldub mälestustest, et II pataljoni järgnev edenemiskatse metsast lääne suunas tõrjuti:

„Minule tehti ülesandeks luua teest paremale järve äärde tugipunkt arvatava pealetungi peatamiseks sellest küljest. Käisin enne lõunat kahe mehega soodsat kohta otsimas, leidnud selle, tulin tagasi, ootasin ära lõunasupi, sest olime eelmisest päevast söömata ja läksime siis terve r/k (raskekuulipilduja – R.R.) toimkonnaga väljavalitud positsioonile, kaasa tuli ka jaoülem Tõruke. Kohale jõudes paigutasin r/k ja toimkonna oma kohtadele. Tõruke läks natuke maad eemale oma loomulikke asju ajama ja siis läks lahti. Tõruke pidi venelastele peaaegu peale astuma, need tõusid püsti ja hirmsa „Hurrääga“ alustasid tulistamist. (Hiljem selgus, et vahepeal kui meie sõime, oli üks rood venelasi loonud seal juba „sillapea“.) Andsin MP-st (püstolkuulipildujast – R.R.) terve magasini püsti tõusnud massi sisse, siis käsu püsti ja tagasi metsa, kus hargneda ja vastu tulistada. Venelaste tuli oli väga tihe, aga õnneks kõrge, meile sadas puude oksi kui vihma kaela. Meie õnneks ei teadnud nad, et olime „ainukesed“ ja seega ei julgenud meile ummisjalu järgi joosta. Kahjuks ei jõudnud kuulipilduja nr. 2 kiiruga kaasa haarata laskemoona kaste ja nii jäi kuulipilduja vaid 50 padruniga (rünnak-trummel). (Muide, laskemoona kastid ja tagavara rauad saime samalt kohalt järgmisel päeval kätte, kui olime rünnakuga venelased metsast välja löönud.) Püüdsime jätta muljet, et meid on palju (tulistasime vastu iga kord eri koha pealt) ja saatsin ühe mehe kiiresti abipalvega tagasi teele, kus teadsin olevat rühmaülem Ruubel’i. Viimasel polnud ka mingit „reservi“ ja ta jooksis ise Riipalu juurde olukorrast ette kandma. See võttis vastu kiire otsuse: tõmmaku mehed kohe metsast välja teisele poole teed kraavi, ta tõmbab „Flakist“ tõkketule piki teed ette. Nii juhtuski, saime vaevu metsast välja ja üle tee kraavi hüpata, kui algas Flak’i tuli (oli antud täpne kellaaeg). Venelaste rünnak jäi tule taha seisma ja oli kuulda, et paljud said seal surma või haavata. Meie oma 6 mehega püüdsime luua olukorra, et meid on seal

pataljoni 4. kompanii võitleja Heino Tammemäe meenutustes kirjeldatakse ilmselt kokkupõrget 374. polgu

ALLIKAS: REIGO ROSENTHAL

tegelikult rohkem joostes kraavi mööda edasi-tagasi ja tulistades. Nii hoidsime oma positsiooni kuni keskööni. Venelased igal juhul meid uuesti rünnata ei söandanud, andsid metsast vaid häiretuld.“

Eesti diviisi õhutõrjedivisjoni 2. patarei 3,7 cm kahuri ülema Evald Tomsoni mälestuste kohaselt saadeti patarei kahureid pärast vastase maabumist Meerapalu all toetuseks Saksa talu piirkonda. Ehkki Tomsoni mälestustes on probleeme kohamääratluste ja kronoloogiaga, sobib alljärgnev episood siiski ainult 14. veebruarisse Saksa talust lõunasse suunduva tee ümbrusse:

„Nägin, et tulistamisel läks Saksa talu põlema. Minust vasakpoolne 37 mm lasi ratastelt otselaskudega ja hoidis tee venelastest vaba, kes aga liikusid tee kõrval mööda võsa. Siis sai nende kahurimeeskond tabamuse. Venelased olid juba kahureist mööda liikunud, kuid haavatud olid veel seal. Siis sõitis ltn. Käng (Villem Känd – R.R) tagurpidi autoga haavatute juurde, samal ajal hoidsin mina venelased madalas. Ltn. Käng päästis mehed ära ja sai selle eest hiljem raudristi. Venelaste lask oli löönud nende kahuri lööknõelast läbi, muutes selle tegevusvõimetuks. Kuna venelasi liikus igal pool ümber, siis tõmbusime siilipositsiooni; sama tegi 20 mm patarei (rühm – R.R.) Saksa talu juures.“

Igatahes ei läinud 374. laskurpolgu II pataljonil korda Saksa talust lõunasse kulgevat teed püsivalt läbi lõigata.

Päeva jooksul rindele Meerapalu alla saabunud Riipalu pataljoni 2. kompanii asus positsioonile Saksa talu ja Meerapalu vahele ida poole teed. Sellega katkestati või vähemalt ohustati maismaaühendust Uhtina neemel asuvate 374. polgu allüksuste ning lõuna pool tegutseva II pataljoni vahel, ehkki üle järvejää oli võimalik vähemalt pimedal ajal ühendust endiselt edasi pidada. Päeva teisel poolel saabus Riipalu käsutusse kaks kompaniid nn puhkajate pataljonist, mis olid samal päeval Tartust Lämmijärve äärde saadetud. Pataljonis oli kokku 500 meest, kuid osa neist jäeti ootama 11. jalaväediviisi saabumist, mille täiendamiseks oli kavas terve pataljon anda. (Riipalu mälestustes kirjutatakse ilmselt ekslikult, et tema käsutusse saabunud kompaniide isikkoosseis oli kokku kogutud Tartu haiglates.) Riipalu asetas need kaks kompaniid oma võitlusgrupi vasakule tiivale Meerapalust edelasse.

374. polgu III pataljon Meerapalu juures jäi 14. veebruari päeval üldiselt passiivseks. Võimalik, et selle juures mängisid rolli Saksa õhurünnakud. Nimelt teostasid sööstpommitajad Ju 87 14. veebruaril kokku 80 väljalendu Meerapalu ja Piirissaare piirkonda (lisaks pöördus 24 väljalendu halva ilma tõttu tagasi), püüdes tabada ka jääl liikuvaid kolonne; raporteeriti kahe auto ja ühe laskemoonalao hävitamisest. Õhtu seisuga ei lugenud 374. polk enda varustatust laskemoonaga rahuldavaks, mis võis olla varustusliiklusele toimunud õhurünnakute tulemus. Järgmiseks päevaks olukord ei paranenud, vaid vastupidi – 128. diviisi sõjapäeviku järgi oli 374. polgul laskemoon järeleveoraskuste tõttu lõppemas.

Vahepeal, 14. veebruari õhtupimeduses ja järgneval ööl, püüdsid 374. polgu allüksused lõpuks ka Meerapalu juurest lõuna suunas tungida, kuid rünnakud löödi tagasi.

Riipalu koondas öösel oma pataljoni peajõud metsa Saksa talust loodesse, kavatsedes järgmisel päeval ise pealetungile minna. Saksa talu rajoonis tegutses endiselt ka 33. politseipataljoni 2. kompanii. Eesti diviisi kaks 15 cm jalaväekahurite rühma tulistasid öösel Uhtina neeme piirkonda, lootes takistada vastase värskete jõudude saabumist ja varustuse järelevedu Piirissaarelt.

Poolsaarel Lämmijärve idakaldal püsis 90. laskurdiviis 14. veebruaril üldiselt kaitsel, mille põhjuseks olid ilmselt eelnevad suured kaotused. Pealetungi kavatseti siiski 15. veebruari hommikul jätkata, seni häiriti vastast suurtükiväetulega. Saksa andmetel tõrjuti 14. veebruari päeval umbes 30-mehelise löögigrupi rünnak Rudnitsa suunast, löögigrupp olevat sealjuures hävitatud. Ooberst Gallas oli samal hommikul raporteerinud, et kui päevased pealetungid suudetakse sillapeal tõrjuda, siis öiseid enam mitte. Ennelõunal järgnes Väegrupi Nord luba sillapea järgmisel ööl evakueerida, mida tehtigi. Vägede ületoomine läänekaldale lõpetati pool tundi enne keskööd vastu 15. veebruari, pärast seda lasti jää Mehikoormast idas õhku. Saksa ettekande kohaselt vastane taandumist ei seganud. 173. laskurpolk raporteeris hommikul, et sakslased olid sillapeale jätnud maha rohkesti laskemoona. Poolsaarel alates 8. veebruarist lahingutes olnud 640. grenaderi-väliväljaõpperügemendi I pataljonis koos rügemendi 13. kompaniiga oli läänekaldale saabudes rivisse jäänud umbes 250 meest. Pataljoni ridades võidelnud Ernst Wendlandi mälestuste järgi põletati sillapeal enne lahkumist maha külad, et vastane peavarjust ilma jätta.

SAKSA VÄEJUHATUSE TEGEVUS

Näib, et Punaarmee maabumine Meerapalus 14. veebruari hommikul oli Saksa väejuhatuses esialgu tekitanud parasjagu ärevust – ei saanud ju välistada, et vastase kava on suuremate jõududega Tartu peale tungida. Tartu ümbruses asuti igatahes kiiruga kaevikuid kaevama ning 14. veebruaril alarmeeriti omakaitse Tartumaa maleva II (Tartu), IV (Elva), V (Otepää) ja IX (Kallaste) territoriaalpataljon, neist IX saadeti välja Peipsi rannikule ja IV pataljon koondati Kastre-Kavastu rajooni. Alarmeeritud pataljonid allusid Tartu välikomandandile. Kastre piirkonda suunati 15. veebruaril ka parajasti Tartu lähedal formeerimisel olev eesti 2. piirikaitserügemendi I pataljon. Väegrupp Nord suunas Tartu lennuvälja kaitseks 125 16. armeest pärit puhkajat, kes pidid 14. veebruari õhtul kohale jõudma.

14. veebruari hilisõhtul saabus Väegrupi Nord staapi Hitleri nõudmine Meerapalu sillapea iga hinna eest hävitada. Saksa väejuhatuse seisukohast ei olnud olukord selleks ajaks enam niivõrd ärev, kui hommikul oli tundunud, sest vastane polnud suutnud oma Meerapalu sillapead kuigivõrd laiendada, samal ajal kui kindral von Bothi käsutusse olid teel täiendavad jõud. Juba 13. veebruaril oli saabunud 753. armee-tankitõrjedivisjon, mis paigutati rannikule Võõpsu piirkonda (vastane ei olnud siis veel Meerapalu all maabunud). 14. veebruari õhtuks jõudis Tartusse osa 11. jalaväediviisist. Ilmselt eraldi liikunud 2. grenaderirügement oli sama õhtu seisuga aga juba teel Räpinast põhja suunas ning diviisi staap jõudis Mehikoorma lähedale Rasinasse. Jõepera rajooni saabus 14. veebruari õhtuks osa 207. suurtükiväerügemendi II divisjonist ning järgmisel

päeval ka ülejäänud allüksused, kokku oli divisjoni kolmes patareis kaheksa 10,5 cm haubitsat. 15. veebruari jooksul jõudsid pärale pool 1009. võitlus-marsipataljonist, 37. suurtükiväerügemendi II divisjon, 814. suurtükiväerügemendi I divisjon, 184. maaväe ründesuurtükiväebrigaadi 2. patarei (7 ründesuurtükki StuG III). 16. veebruaril: 11. diviisi 44. grenaderirügement ja tankitõrjedivisjon ning ülejäänud 1009. võitlus-marsipataljon. Enamik loetletud jõududest 15.–16. veebruaril peetud lahingutes ei osalenud. Erandiks oli 2. grenaderirügement ja võib-olla ka 207. suurtükiväerügemendi II divisjon (kinnitus viimase osavõtu kohta siiski puudub). Saksa jõudude juurdevool Lämmijärve äärde jätkus ka 17. veebruaril.

JÕEPERA

Tähelepanelik lugeja kindlasti märkas, et 128. laskurdiviisi 14. veebruaril läänekaldal hõivatud platsdarm oli tunduvalt väiksem, kui 108. laskurkorpus oli oma ülesandepüstituses nõudnud. Diviisi ülem polkovnik Loskutov oli samal päeval otsustanud (vastav käsk anti kl 15) 374. polgu tugevduseks Piirissaarelt läänekaldale saata ka 533. polgu I pataljoni koos polgu tankitõrjepatarei ühe rühmaga (kui selle relvastuses olid kahurid, siis nende järgneva

maalejõudmise kohta kinnitus puudub). Pataljoni asemele toodi Piirissaare kaitsele Peipsi idakaldalt 533. polgu III pataljon. Nõukogude dokumentidest jääb mulje, et I pataljon kavatseti maale saata 374. polgu vasakul tiival Parapalu piirkonnas (linnulennult umbes 8 kilomeetrit Piirissaarest). Sellisel juhul aga kalduti öösel õigelt teelt, sest tegelikult maabuti hoopis Jõepera juures ehk 11 kilomeetrit Piirissaarest. Pataljonis (kolm laskurroodu) oli ümmarguselt 300 inimest.

Saksa andmetel tungis vastane Jõepera juures maale 15. veebruari varahommikul veidi pärast kella viit. Seal piirkonnas asusid kaitsel eesti diviisi õhutõrjedivisjoni 1. patarei neli 8,8 cm kahurit. 1. patarei veteranide meenutused kinnitavad, et kahurid jagati kahte gruppi (mõlemas kaks kahurit), kuid gruppide asetuse kohta on teated erinevad: need asusid kas kõik põhja pool Jõepera või üks grupp põhja ja teine lõuna pool Jõepera. Igatahes jäi lõunapoolne grupp peatselt vastase rünnaku alla. Kuna Nõukogude andmeil maabus 533. laskurpolgu I pataljon Jõeperast lõunas Kalasaare talu lähedal, siis on tõenäoline, et kaks 8,8 cm kahurit asusid samuti seal läheduses. 1. patarei gruppide vahel paiknes 3. patarei 2 cm õhutõrje-

ALLIKAS: REIGO ROSENTHAL

kahureid, mis samuti lahingus osalesid. Lisaks on teada, et 15. veebruaril kaotas Tartumaa omakaitse VI pataljoni 29. (Rasina) kompanii Jõeperas neli meest surnutena ning 617. õhutõrjesuurtükiväe segadivisjoni allüksustes oli sealsamas kaheksa haavatut. Seega võib oletada, et lisaks nimetatud omakaitse kompaniile oli Jõepera rajoonis rannikukaitsel ka 617. õhutõrjedivisjoni kergeid 2 cm kahureid.

533. polgu I pataljoni rünnak oli eesti diviisi 8,8 cm kahurimeeskondadele ootamatu ja kaks lõunapoolset kahurit oldi sunnitud vastasele loovutama. Jõeperast põhja pool paiknenud kahuri meeskond suutis seejärel tiivalt tulnud rünnakule vastu seista. Seal võidelnud Aksel Kübar meenutas hiljem:

„... ärkasin ägeda lahingumüra peale. Tiheda laskmise sekka võis kõrv tabada hurraa-hüüdeid. [...] Selgus et meid oli tabatud üllatusrünnakuga. Vaenlane oli kaldal ja jäält tuli neid aina juurde. Laskmine käis ees, kõrval ja taga. Taevasse kerkivad valgustusraketid aitasid meil kiirelt orienteeruda ning vastavalt reageerida. Meie kahuri positsioon jäi otserünnakust veidi kõrvale. Nüüd rünnati meid piki kallast küljelt. [...] Rindvall pakkus head kaitset ja vallile toetudes tulistasime ründajaid käsirelvadest. Süttisid lähedase talu majad. Heledad leegid valgustasid lahinguvälja.“

Tõenäoliselt langes punaarmeelaste kätte ka vähemalt üks 2 cm kahur – 533. polgu sõjapäevikus tõsteti hiljem esile I pataljoni miinipildujaroodu seersanti, kes oli trofeeks saadud õhutõrjekahurist avanud tule vasturünnakule tulnud vaenlase pihta. Sama allika sõnul oli pataljon kella kümneks siiski vasturünnaku tulemusena killustatud väiksemateks gruppideks, sealjuures pataljoni ülem kapten Vassili Panevin ja pataljoni parteiorganisaator lasksid end vangilangemise vältimiseks maha.

Riipalu mälestuste järgi alustas Jõeperas esimesena kella kaheksa ajal hommikul põhja suunast vasturünnakut tema enda pataljoni 1. kompanii, mille ta oli sinna saatnud Meerapalu alt, kui oli teada saanud vaenlase maabumisest Jõeperas. Veidi pärast kella kaheksat läks Riipalu sõnul teiselt poolt, lõuna sihist vasturünnakule ka üks Saksa 11. diviisi väikesearvuline, kuid lahingukogenud pataljon. Täpsemalt oli tegemist 2. grenaderirügemendi I pataljoniga, mis oli samal hommikul suunatud Mehikoormast Meerapalu alla ja kohtas nüüd, mööda paralleelselt rannikuga kulgevat teed marssides, Jõepera juures vastast. I pataljoni ülemat major Robert Bergerit autasustati muide tõenäoliselt just selle lahingu eest hiljem Raudristi Rüütliristiga. Saksa sõjakirjasaatja Falko Klewe artikli järgi tabasid sakslased vastast ootamatult ning 2. grenaderirügement kaotas selles lahingus vaid ühe mehe kergelt haavatuna. Väegrupi Nord staapi jõudis 15. veebruaril hiljemalt kell 11.20 teade, et Jõepera all maabunud vastane on likvideeritud, tema kaotusteks hinnati 150 meest. Vangide hulgaks luges Saksa pool 14 inimest. Eesti diviisi õhutõrjedivisjoni mõlemad vastase kätte langenud 8,8 cm kahurid osutusid pärast nende tagasivõtmist remontivajavaks. 1. patarei veterani Heino Rudi mälestuste järgi kaotas patarei lahingus 4 meest surnute ja üle 10 haavatutena, neid andmeid võib teiste allikatega võrreldes lugeda enam-vähem õigeteks.

128. laskurdiviisi sõjapäeviku järgi jõudis 533. polgu I pataljonist 16. veebruariks idakaldale tagasi 32 inimest. Polgu sõjapäeviku kohaselt olid tagasitulijaid järvejääl madalrünnakutega jahtinud Saksa lennukid. Osa pataljonist pääses 15. veebruaril siiski Jõeperas hävitamisest – 2. ja 3. roodu allüksused hajusid lääne pool asuvatesse metsadesse, kust püüdsid seejärel leida võimalust tagasi üle järve imbuda. Arvatavasti langesid kokkupõrgetes metsavarjunutega ka need kaks meest 2. grenaderirügemendist, kes loeti hukkunuks 15. veebruaril Haavametsa lähedal. Ööl vastu 18. veebruari õnnestus idakaldale naasta 533. polgu I pataljoni ülema asetäitjal koos nelja kaaslasega, kuid ülejäänutel nii hästi ei läinud. Saksa 11. diviis tegeles Jõepera ja Parapalu ümbruse metsades pataljoni riismete likvideerimisega kuni 24. veebruarini, pidades sealjuures lahinguid (näiteks loeti 19. veebruaril hukkunuks 24 punaarmeelast) ja võttes üle 30 vangi.

KASUTATUD ALLIKAD

Arhiivimaterjalid

• Väegrupi Nord dokumendid: Bundesarchiv RH 19-III/270, RH 19-III/271, RH 19III/275, RH 19-III/276a, RH 19-III/298, RH 19-III/299.

• 18. armee dokumendid: NARA T-312/1606.

• Ratsaväerügemendi Nord dokumendid: Bundesarchiv RH 40/26.

• L armeekorpuse dokumendid: NARA T-314/1245, T-314/1246.

• Omakaitse peavalitsuse dokumendid: Rahvusarhiiv ERA 358/2/23.

• Wehrmachti inimkaotuste (hukkunud) kartoteek: www.ancestry.com/search/ collections/61641 (originaal: Bundesarchiv B 563-2 Kartei).

• 54. hävituseskaadri ja 3. ründeeskaadri pilootide lennuraamatud (koopiad Andreas Zapfi ja Sven Carlseni erakogudes).

• 42. armee, 108. laskurkorpuse, 90. ja 128. laskurdiviisi, 129. korpusekahurisuurtükiväepolgu dokumendid: Государственная информационная система «Память народа». // https://pamyat-naroda.ru.

• Punaarmee inimkaotuste aruanded (hukkunud ja teadmata kadunud): Обобщенный банк данных “Мемориал”. // https://obd-memorial.ru.

• Punaarmee autasulehed: Электронный банк документов „Подвиг народа в Великой отечественной войне 1941–1945 гг.“//https://pamyat-naroda.ru.

Ajakirjandus 1944

• Eesti üksuste võitlused Peipsi kallastel. Eesti Sõna, 22.02.1944.

• Eimers, Enno. Ueber das Eis des Peipussees. Fulda,er Zeitung. 24.03.1944.

• Klewe, Falko. 600 langenud bolshevikku Peipsi järve läänekaldal. Postimees, 18.02.1944.

• Omakaitse lahingutules Peipsi rannikul. Postimees, 29.02.1944.

• Pärast lahinguid vabastatud Piirisaarel. Postimees, 04.03.1944.

• Vare. Sõjasõit Peipsi kaldaile. Rindeleht, 15. ja 22.04.1944.

• Ühises võitluses Peipsi kaldal. Postimees, 24.02.1944.

Mälestused

• Ein Bericht über die Kämpfe am Peipus-See im Frühjahr 1944. // Kameradendienst. Nachrichtenblatt für die Angehörigen der ehem. 11. I.D und ihrer Traditionseinheiten. September 1989 (Ernst Wendlandi mälestused).

• Hans Silla mälestused (Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum).

• Heino Tammemäe mälestused (Olavi Tammemäe arhiiv).

• Heinmaa, Arnold. Narva asemel Peipsi äärde. Võitluse Teedel, 1997, nr 1.

• Kirjutamata memuaare. Mälestusi Peipsi äärest. Eesti Raadio saade 01.05.2004 (Evald Laidvere mälestused).

• Kreem, Robert. Vandega seotud. London, Ontario, 1984.

• Kuus, Erich. Meerapalu lahing. Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. IX köide. Venelaste teine sissetung. Stockholm, 1960.

• Kübar, Aksel. Veebruar 1944. Olime kahekümne aastased. Võitluse Teedel, 1993, nr 1.

• Peipsi jäälahing 1944. Vaba Eestlane, 23.02.1984 (Evald Tomsoni mälestused).

• Reose, V. Võidetud kohtamislahing. Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. IX köide. Venelaste teine sissetung. Stockholm, 1960.

• Riipalu, Harald. Kui võideldi kodupinna eest. Mälestuskilde sõja-aastatest 1944. Tallinn, 2004.

• Rudi, Heino. 8,8 patarei paigutati Jõeperasse. Võitluse Teedel, 1997, nr 1.

• Tuulemaa, Raivo. Jõepera lahing. Vaba Eestlane, 19., 22. ja 26. 02.1958.

• Väljaots, Aksel. Rünnak algas südaööl. Võitluse Teedel, 1997, nr 1.

• Псковская Краснознаменная. Воспоминания ветеранов 128-й стрелковой Псковской Краснознаменной дивизии. Ленинград, 1984.

Kirjandus

• Thomas, Franz; Wegmann, Günther. Die Ritterkreutzträger der Deutschen Wehrmacht 1939–1945. Teil III: Infanterie. Band 1: A–B. Osnabrück, 1987.

• Thomas, Franz; Wegmann, Günther. Die Ritterkreuzträger der Infanterie. Band 5: Drange–Emmert. Osnabrück, 2000.

imPeRAATOR PeeTeR suuRe meReKindLus Kui meie OmA mAGinOT’ Liin

Imperaator Peeter Suure merekindluse ehitamist alustati 1913. aastal ja päris valmis see ei saanudki. Merekindlus moodustas suurema, Kuramaast ja Ahvenamaast Sankt-Peterburgini ulatunud kaitsesüsteemi peapositsiooni.1

Tekst: kaptenleitnant TAAVI URB , vabatahtlik autor

Mere- ja kontinentaalvõimud mõistavad merd erinevalt. Merevõimude jaoks on meri võimalus: avatud tee ja ressursibaas, mida tuleb maksimaalselt kasutada. Vaenlasel tuleb selle kasutamist võimaluse korral takistada. Mandrivõimudele on meri ebaloomulik keskkond ja potentsiaalne ohuvektor või riigi territooriumi jätk. Seepärast tuleb tõrjuda merelt tulevaid ohte või kaitsta oma mereala vaenlase eest. Need filosoofiad on fundamentaalselt erinevad, tingivad erineva (mere)strateegia ja isegi erinevad vahendid.2

Venemaa pakub kontinentaalse suurriigi merestrateegia

klassikalist näidet. Venemaa eripära on läbi sajandite püsinud hirm merelt lähtuva rünnaku ees pealinnale Sankt-Peterburgile.

Paradoksaalsel kombel tean mina ainult ühte tõsisemat plaani Peterburi merelt ründamiseks ja seegi sündis pigem meeleheitest. Järjekordse Rootsi-Vene sõja käigus jäi Rootsi laevastik 1790. aasta juunis Viiburi lahele lõksu ja kuningas Gustav III tegi ettepaneku Rootsi suunas välja murdmise asemel rünnata Sankt-Peterburgi hoopis maad mööda. Plaan jäi ainult selle taha, et ilm ei võimaldanud laevastikul Koivisto väina koguneda, et mehi maale panna. 3. juulil murdis Rootsi laevastik suurte kaotustega Viiburi lahelt välja ja asus teele kodusadamasse.3

Ülalkirjeldatud loogika seisab ka Peeter Suure merekindluse ja kogu Soome lahe kaitsekava loomise taga. Kaitsesüsteemi rajamise ajendiks oli Vene-Jaapani sõda, kus Venemaa sai lüüa ja kus hävis kogu Balti laevastik. 1907. aasta riigikaitsekava nägi muuhulgas ette laevateede riivistamise ja dessanditõrje ohtlikes paikades Soome lahel, olemasolevate merekindluste moderniseerimise ja uute rannakaitsepatareide rajamise Tallinna-Porkkala joonele. Esimese maailmasõja alguseks kujunes sellest välja massiivne kaitsesüsteem4. Selline otsus illustreerib täpselt kontinentaalset mõtlemist – merevõim oleks pannud kõik ressursid uue laevastiku loomisesse. Olukord oli selleks soodne: 1906. aastal lasti vette esimene lahingulaev HMS Dreadnought ja esimene lahinguristleja HMS Invincible. Need täiesti uut tüüpi sõjalaevad muutsid ühe hetkega kõik olemasolevad sõjalaevastikud vananenuks ja suured mereriigid pidid alustama relvastuse võidujooksu sisuliselt nullist.

See on muidugi spekulatsioon, aga võib eeldada, et tugevam Balti laevastik oleks muutnud niigi raskes olukorras Saksa mereväe olukorra Esimeses maailmasõjas veelgi hullemaks. Saksa laevastik oli Põhjamerel nagunii lootusetus vähemuses ja püsis ka Läänemerel kuni 1917. aastani pigem kaitses. Ofensiivsed ettevõtmised tõid rohkem kahju kui kasu: midagi käegakatsutavat saavutamata kaotasid sakslased Läänemerel 43 sõjalaeva: 6 ristlejat, 3 allveelaeva, 1 miiniveeskaja, 19 hävitajat ja torpeedopaati ning 15 miinitraalerit. Kergeristleja SMS Magdeburg vrakilt said venelased kätte Saksa mereväe koodiraamatud, mis andis liitlastele edasises sõjategevuses suure eelise. Muuhulgas võimaldas see Briti kuninglikul mereväel püüda 1916. aastal Saksa avamerelaevastik lõksu, kust too Jüüti lahinguga vaevu pääses5. Saksa keiser Wilhelm II olevat meresõda Läänemerel kommenteerinud sõnadega: „Sõda Läänemerel on olnud rikas kaotustest, millega pole kaasnenud väärilised saavutused.“6 Tugevam ja agressiivsem Balti laevastik võinuks koostöös Suurbritannia

kuningliku mereväega Saksa mereväge võita ja Esimese maailmasõja tulemust muuta.

Kas Peeter Suure merekindlus oleks oma ülesandega hakkama saanud, seda ei ole võimalik kontrollida. 1917. aastaks, kui sakslased hakkasid merekindlusega tõsisemalt jõudu proovima, oli Vene armee juba sisuliselt võitlusvõimetu ja ka siis ründasid sakslased kindlust pigem maa kui mere poolt. Selle poolest meenutab Peeter Suure merekindlus pisut Maginot’ liini Prantsusmaal. Pole õige väita, et Maginot’ liin oli kasutu, see täitis kõik talle pandud ülesanded: Suurbritannia, Belgia ja Holland tõmmati sõtta Saksamaa vastu, Prantsusmaal jäi piisavalt aega oma armee mobiliseerimiseks, Prantsuse sõdurite elusid ja riigi raha säästeti (juba tollal oli betooni valamine odavam kui väljaõpe). Oma ülesandega ei tulnud toime hoopis väliarmee, mis lasi ennast Põhja-Prantsusmaal ära lõigata.

Eesti Vabariik kasutas Peeter Suure merekindluse „enda kätte jäänud osa“ edasi ja integreeris selle oma kaitsesüsteemi, muuhulgas koostöös Soomega kavandatud Soome lahe sulgu. Täies mahus kasutada seda jällegi ei õnnestunud, ehkki Saksamaa ja Soome rakendasid loodud süsteemi osaliselt Teises maailmasõjas. Siinkohal ei maksa tuletada kaugeleulatuvaid järeldusi Eesti Vabariigi strateegia merelise või kontinentaalse paradigma kohta, sest tegemist oli muuhulgas tasuta kätte saadud betooni ja kahurite nutika kasutuselevõtuga.

VIITED:

1 Gustavson, Heino (1993). Merekindlused Eestis 1913–1940. Olion, lk 6-7, 20.

2 Lambert, Andrew D. (2018). Seapower states: maritime culture, continental empires and the conflict that made the modern world. New Haven: Yale University Press.

3 Ojalo, Hanno, Õun, Mati (2010). Purjed ja püssirohi. Võitlused Läänemerel 18. sajandil. Kunst, lk 176–178.

4 Gustavson, Heino (1993). Merekindlused Eestis 1913–1940. Olion, lk 6.

5 Õun, Mati, Ojalo, Hanno (2011). Võitlused Läänemerel 1914–1918. Esimene maailmasõda koduvetes. Olion, lk 33, 259.

6 Isakov I. S. 19??. The Red Fleet in the Second World War. London, New York, Melbourne, Sydney ja Kaplinn: Hutchinson & Co LTD, p. 26.

Võiküla munakivitee Muhu saarel oli osa Peeter Suure merekindluse kaitsepositsioonide Väinamere positsioonist KARRI KAAS

GeneRAATOR JA KARTuLid eHK OLe VALmis. KRiisiKs!

Kuidas erinevates kriisides toime tulla? Eesti Rahva Muuseum, Päästeamet ja Naiskodukaitse kutsusid inimesi üles kriisis hakkama saamise lugusid kirja panema. Kogutud lood, fotod ja esemed ohuolukordades toimetulekust on nüüd seatud näituseks.

Näitus sellest, kuidas inimesed saavad kriisi korral hakkama, on üles seatud Eesti Rahva Muuseumi filmisaali püsinäituse „Kohtumised“ keskele. 5. märtsini avatud näitusel „Ole valmis! Minu kriisis hakkama saamise lugu“ saab vaadata ja kuulata Eesti inimeste kogemusi ja nõuandeid, kuidas ohuolukordadega toime tulla. ERMi, Päästeameti ja Naiskodukaitse eestvedamisel kogutud lood, fotod ja esemed on näitusel Paide Teatri näitlejate esitatud videolugudena.

Lisaks loodusõnnetustega seotud kriisidele jõudis näitusele kogemuslugusid sellest, kuidas saada infot ilma interneti- ja mobiilsideta, kohandada oma keldrit varjendiks või tõrjuda küberrünnakut.

Mitmetes lugudes oleks hullem võinud jääda juhtumata, kui oleks õigeaegselt tunnistatud ohtu ja tegutsetud sellele vastavalt. Näpunäiteid, kuidas, saab juba näituselt.

Näitusele saatsid oma lugusid ka naiskodukaitsjad, kolme neist jagame Kaitse Kodu! lugejatega.

JAAnuARiTORm 2005

PäRnumAAL Kui eLLuJäämise eKsAm

Meenutan seiku 2005. aasta jaanuaritormist, mis oli omamoodi ellujäämise eksamiks. Sellest õppust võtnud muretsesid endale generaatorid voolu tootmiseks, taskulambid, patareidega raadiod, mobiiltelefoni laadimiseks akupangad, aga ka pika säärega kummikud ja mootorsaed. Agarad ajaga kaasas käijad jätsid elamisest välja lõhkumata ahjud ja pliidid, sest pikema voolukatkestuse ajal ei asenda neid moodne köögitehnika ega elektriküte.

ERAKORDNE PÜHAPÄEV Pühapäeva (9.01.2005) hommikul poole kaheksaks oli veetase Pärnus tõusnud ligemale kolme meetrini. Linnavalitsus kuulutas katastroofipiirkonnaks rannarajooni, Raeküla ja Vana-Pärnu. Olukord nii linnas kui maal

ja saartel oli erakordne. Kiirusega kuni 37 meetrit sekundis puhunud lääne- ja edelatuul oli Pärnumaal koos maakonnakeskuse Pärnuga viinud rivist välja 1030 alajaama.

Piirivalve ja Kaitseliit hakkasid evakueerima rannapiirkonna elanikke. Kiirvarjupaik loodi neile Pärnumaa kutsehariduskeskuse tollasesse võimlasse Pärnu kesklinnas. Abiks tuli Naiskodukaitse. Üleöö, sisuliselt minuti pealt tegutsesid abiandjad olukorras, milles keegi polnud varem olnud. Probleeme tuli lahendada sõna otseses mõttes jooksu pealt.

Kui ma sel hommikul Pärnu Postimehe erakorralisele tööpäevale jõudsin, oli enamik reportereid nii-öelda laiali lennanud või rippusid telefonide otsas. Sõitsin maakonda, kus vooluta

Tekst: KADI KASS , NKK Tartu ringkond

SILVIA PALUOJA , NKK Pärnumaa ringkond

olid külad, suurfarmid ning lehmalüpsi ja -söötmise jätkamiseks tehti voolu Belarusi mootoritega või veneaegsete generaatoritega, mis kuuri alt üles otsiti ja suudeti tööle panna. Hilisõhtul koju jõudnuna loksus mu Aisa tänava kortermaja keldris põlveni vesi, kuigi jääme merekaldast ligemale kilomeetri kaugusele.

KELLELE PRILLID, KELLELE TAPEET

Looduskatastroofis kannatanud

Pärnu maakonnale andsid abi paljud organisatsioonid, sealhulgas Zonta Internationali 20. piirkond (Eesti, Soome). Piirkonna Pärnusse kogunenud juhatus otsustas toetada Zonta Pärnu klubi töökava 6700 euro ehk 100 000

Eesti krooniga, et aidata jaanuaritormi ja üleujutuse tagajärgedest ülesaamisel üksi lapsi kasvatavaid emasid ja üksikuid eakaid naisi. Lähtuma pidime eraldatud raha piirmäärast, ühe pere peale võisime kulutada 8300 krooni.

Olin tollal Zonta Pärnu klubi liige ja jäin koos zontaõest turismikorraldaja Viivika Orulaga Tori gruppi, see tähendab saime ülevaate ja tegutsesime Tori vallas. Mälule tuginedes varustasime paar lasterikast üksikemaga peret pärast jaanuaritormi pesumasinaga ning et meil jäi raha

üle, tegime klubi koosolekul ettepaneku aidata sellega Häädemeeste vallas Rannametsa külas asuva suvekodu omanikku, Eesti kultuuri vahendajat, Maarjamaa Risti V klassi teenetemärgiga tunnustatud leedulannat Danute Sirijos-Giraitet. Nädalapäevad pärast jaanuaritormi oma Rannametsa koju jõudnud naine leidis eest elamise, millest poole meetrini tõusnud merevesi oli küll taandunud, kuid kus oli riknenud kõik, mis jäi allapoole seda veepiiri. Heade kohalike abiga oli ta saanud majja toole, laua, voodi. Põrand tuli üles võtta, maja alumised voodrilauad vahetada, ahi uuesti laduda.

Surju grupp aitas sihtrühma jalgratta, kuuldeaparaadi, küttepuude ning prillidega väikesele lapsele. Kaisma grupp kasutas sihtotstarbelist raha ühele perele ahju ja kooliasjade, teisele veeboileri ja suuskade kinkekaardi ostmiseks. Häädemeeste grupp muretses ühele perele uue põranda materjali, teisele pliidi tegemise materjali ja tapeeti. Tali grupp muretses ühele kahe lapsega üksikema perele jalgratta, mootorsae, veekeetja, riideid. Teises peres oli ema invaliidist pojaga, neile muretsesid zontad WC-poti, tapeeti, vaipkatte, teleri. Pärnu grupp aitas kolme lapsega üksikema peret

narivoodi ja madratsitega ning väiksematele lastele mõeldud pikendatava voodi madratsiga. Teine, invaliidipere, vajas majas kõikide põrandate vahetamist, kuid neil ei õnnestunud leida ametlikult tööd tegevaid mehi või firmat. See pikk ülevaade näitab, kui erinevad on looduskatastroofi järel inimeste vajadused.

ELUKOGEMUS ÜTLEB:

varu igaks juhuks liha- ja kalakonserve, näkileiba, kuivaineid, mida pole vaja keeta ega hautada, saiaja leivajahu, kui on ahi, kus neid küpsetada elektrist sõltumata; varu vett; muretse patareidega raadio, tikke, küünlaid, tasku- või laubalamp (nagu matkajatel);

hoia rahakotis teatud hulk sularaha;

hoolitse selle eest, et autopaagis jätkuks kütust;

tuleta meelde maal elavaid kaugeid või lähemaid sugulasi, hoia nendega kontakti, sest x päeval võid vajada nende abi (suur)linlastele katusealuse pakkujana; meenuta, et emad-vanaemad keetsid moose ise. Magusavaru võiks mõne moosi- või kompotipurgina kodus olla.

OHuOLuKORdAdeKs VALmis?

VALmis!

Meie kuueliikmeline pere elab maal omas majas. Siin juhtub ikka nii, et suure tuulega tekib voolukatkestus, mobiililevi kaob ning tuleb oma mugavustsoonist väljuda ja alustada mõningate muudatustega. Meie jaoks ei ole see midagi erilist, teame ja oskame sellises olukorras toime tulla. Kuna meil on lüpsikari, siis oleme ohuolukordadeks valmistunud ehk natuke rohkem kui teised. Lehmade lüpsmiseks, piima jahutamiseks ja muudeks toiminguteks laudas on vool hädavajalik, seega oleme mõelnud sellele, mis juhtub, kui voolu ei ole. Meie, inimesed, saame veel hakkama, aga loomale ei saa öelda, et me paar päeva teid ei lüpsa. Miks? Tekib udarapõletik ja loomad jäävad haigeks. Ja selleks, et piim, eriti suvel, kiiresti maha jahtuks ja hapuks ei läheks ning meie rahaliselt ei kaotaks, on piima jahutamine väga oluline. Just nende kriteeriumide järgi sai paar aastat tagasi, kui olime nädala vooluta, soetatud võimas generaator, mis on traktori taga käivitatav. Kui laudas on vool, siis saame ka tuppa voolu – kaks head asja koos. Naiskodukaitsjana on mul muretsetud ka väike matkapliit ja varugaas, et vajadusel saaks toitu valmistada ka väljaspool kodu.

Suurematesse vaatidesse on varutud ka kütet generaatorile, tehnikale ja autole. Kütet varume korra kuus, kütteauto käib kodus. Vajadusel saame telefone ja arvuteid ka autos laadida.

Õnneks on meil ahiküte ja saame ahju või pliidi alla tuld teha siis, kui ise soovime. Uudiste kuulamiseks on meil raadio, mis tavapärasel ajal töötab vooluga, aga mida võimalusel saab kasutada ka patareidega. Kaitseliidu poest on ostetud ka dünamoga hädaabiseade ja mitmed dünamoga taskulambid. Küünlad on samuti olemas, isegi paar tõrvikut.

Maainimesena on mul kelder täis aiasaadusi, moose, mahlu ja hoidiseid.

Meil on maakelder, vajadusel saame perega sinna varjuda. Erinevaid ravimtaimi olen samuti varunud – hea teha teed või mõnda tõmmist mis tahes haigusjuhtumite raviks. Kapis on varuga kuivaineid, makarone, konserve. Magustoiduks saab võtta keldrist moosi ja mett.

Lisaks lüpsilehmadele on meil ka kanad, seega munad, piim ja vajadusel liha on endal olemas. Kasvatame ise ka erinevaid viljakultuure. Vajadusel saame oma jahust küpsetada leiba, saia ja karaskit. Loomadele on talveks toit varutud: silo, hein, põhk, jahu, mineraalid ja lakukivid.

Ravimeid on mul alati varuga. Lastega teisiti ei saagi. Lähima apteegini on meil 15 kilomeetrit ja avatud on see ainult nädala sees. Koduses apteegis on ravimid köha, nohu, palaviku, põletuste, põrutuste, allergia ja valu vastu. Ka loomadele on valuvaigisti olemas.

Ainuke mure on meil veega. Seda läheb palju … Oma puurkaev töötab vooluga, kui saame kasutada generaatorit, siis on vesi olemas. Abikaasa vennal ja õel, kes elavad meist umbes kolme kilomeetri kaugusel, on veel vändaga salvkaevud – sealt saame ka vett võtta. Mõned tünnid on vihmavee varumiseks.

Kuivkäimla on meil ka olemas. Minu abikaasa tädi rääkis ikka, et käis vanasti ennast marja- ja viljapuude all kergendamas – ei olnud vaja eraldi väetada ja saaki sai igal aastal.

Oleme ohutuse mõttes suured puud maja juurest eemaldanud, et juured vundamenti ei kahjustaks ja oksad suure tuulega maha kukkudes katust või seina ei lõhuks. Mina ütlen ikka, et saan oma talupidamise, laste ja loomadega vajadusel paar nädalat ilma vooluta ilusti hakkama. Külainimesed on abivalmid, vajadusel jagame üksteisega toiduaineid ja aitame muudes toimingutes. Meile ei olegi voolu puudumine midagi erilist!

Mõeldes järele, millisest vaatepunktist jutustada oma kriisiks valmisoleku lugu, valisin selle fookuseks kogukondlikkuse ja väärtused. Minule väga oluline kogukond on juba aastast 2005 olnud Naiskodukaitse.

Meie esimene väärtus on organiseerumine naistena. Naiskodukaitse ühendab eri põlvkondadest ja erineva sotsiaalse taustaga tegusaid naisi, võimaldades neile mitmekülgset riigikaitselist ja ühiskondlikku tegevust. Nimetatud väärtus kannab endas väga olulisi tegevusi kriisiks valmistumisel. Ühelt poolt sisaldab see organiseerimist. Sõna naised, sõltumata vanusest, märgib aga, et väärtustatakse eeskätt inimest. Kaasatuse ja mittediskrimineerimise saavutamiseks on väga oluline, et takistuseks

ELERI DRÄBTSINSKI, NKK Võrumaa ringkond

KADI KASS, NKK Tartu ringkond

ei saaks vanus ega tervislik seisund, vaid igaüks leiab võimetekohase panustamisviisi. Ka kriisiks valmistudes ei saa me ühiskonnana kedagi kõrvale jätta, vaid hoolitseda selle eest, et kõik kodanikud oleks teavitatud, kaitstud ja valmis.

Teine väärtus on vastutus – Naiskodukaitse koondab liikmeid, kes tunnevad vastutust isamaa ja ühiskonna ees ning on valmis kiiresti reageerima, täitmaks vabatahtlikult oma riigikaitselisi kohustusi. Vastutuse võtmine kriisiks valmistumisel tähendab ühelt poolt ettevalmistatust ja teiselt poolt kohusetunnet. Kuna tegu on vabatahtlikke koondava organisatsiooniga, siis on väga oluline, et liikmed saavad organisatsiooniõpetuse käigus teada, et ka vaba tahe sisaldab vastutust. Ka kriisiolukorras on vaja teada, mis on su tugevused ja millist ülesannet oled valmis täitma, ning sellest tuleb siis ka märku anda.

Kolmandaks väärtuseks on elukestev õpe – Naiskodukaitse on organisatsioon, mis eneseteostusvõimaluste, üksteiselt õppimise ja koolituste kaudu suurendab naiste sotsiaalset toimetulekuvõimet. Siia

sobib hästi ladinakeelne ütlus „Si vis pacem, para bellum“ – kui ihkad rahu, siis valmistu sõjaks.

Mitmed naiskodukaitsjad on põhjendanud meiega liitumist just sooviga saada väljaõpet, kuidas kriisides toime tulla, ja on tänulikud organisatsiooni praktiliste, käed-külge koolituste eest. Juba esimeste koolituste järel kasvab enesekindlus, aga mõistetakse ka väljaõppe järjepidevuse vajalikkust. Elukestva õppe väärtus seisneb ka selles, et paljud ei ole ammu midagi uut õppinud. Naiskodukaitse väljaõpe on ühest küljest kasulik ja jõukohane igaühele, teisalt paneb ka proovile, nii et pärast baasõppe läbimist on liikmed valmis vastu võtma ka muid väljakutseid. Seega toimub ühelt poolt ühiskondlikus plaanis riigikaitsesse panustavate kodanike hulk, teisalt aga tohutu isiklik eneseareng. Kõik osapooled võidavad!

Turvalisus – Naiskodukaitse aitab oma tegevuse ja hoiakutega kaasa turvalisema elukeskkonna loomisele. Iga naiskodukaitsja suudab hädaolukorras ise hakkama saada ja ka teisi aidata. Selle väärtuse laiem kogukondlik tähendus on ilmselge. Iga

koolitatud liige saab oma teadmised ja kogemuse edasi viia kogukonda, laiendada elanikkonna turvatunnet ja kriisis käitumise oskusi. Kuna naiskodukaitsjate baasväljaõpe sisaldab nii esmaabi, ohutushoidu kui sõdurioskusi (lisaks on veel toitlustus ja organisatsiooniõpetus), siis on meie liikmetel nii vastutus kui ka võimalus viia need kriisis vajalikud teadmised edasi oma lähedastele, kolleegidele, naabritele ja väga erinevate kogukondadeni, kuhu kuulutakse.

Naiskodukaitse viimase väärtusena on sõnastatud pärimuse hoidmine Hoiame au sees organisatsiooni traditsioone ja rahvuslikke tavasid ning jäädvustame ja väärtustame organisatsiooni ajalugu. Omamoodi teeb seda ka „Ole valmis!“ mobiilirakendus, mille edulugu ja lai levik ühiskonnas on olevik, aga seegi tuleb ajalukku jäädvustada. Hindan seda, kuidas traditsioone väärtustav organisatsioon on samas paindlik, ei karda kaasa minna uuendustega, lähtub ühiskonna vajadustest ja tulevikku vaadates tegutseb juba täna tõhusalt selle nimel, et kriisivalmiduse ja teadlikkuse parandamisega suurendada ühiskonnas kogukondlikku turvalisust.

mAAiLmA KõiGe iGAVAm ALLVeeLAeVAFiLm

Me kõik oleme väiksena, kes rohkem, kes vähem, unistanud maailmakuulsusest ja muust säärasest. „Operation Seawolf“ (2022) on ühe režissööri üritus kõike seda saavutada. Üritus on teadupoolest aga nurjunud katse.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI , vabatahtlik autor

Vahelduseks üks allveelaevafilm läbi seedida pole ju üldse paha mõte. Pealegi ei tehta allveelaevafilme just sageli. Muidugi on ka neid, kes ütlevad, et on üks ja ainus õige allveelaevafilm „Das Boot“, enne seda ei ole midagi olnud ega hiljem juurde tulnud ega tule ka edaspidi. Noh, ajuti mõni režissöör ikka katsetab. Ja „Operation Seawolf“ on üks värskemaid selliseid katsetusi.

Teine ilmasõda hakkab lõpule jõudma. Kriegsmarine’i suurematel ülemus-

tel on aga kõige targema Juhi enda näpunäited ja näpuga näidatakse just allveelaevnike poole. Kinnitatagu allveelaevade külge tiibraketid V-1, seilatagu New Yorgi lähedusse ja näidatagu ameeriklastele, kui ägedaid plahvatavaid asju me ikkagi teha oskame. Ülesande saab vana merehunt Kessler (Dolph Lundgren), staažikas allveelaevnik ja joodik.

Filmi autoriks, nii stsenaariumi kui lavastamise poolelt, on Steven Luke. Tema on see mees, kelle käpad olid mängus ka „War Pigsi“ (2015) toot-

mises. „Operation Seawolfi“ on ta aga otsustanud teha täitsa ise, ilma kõrvalise abita. Kui neid kaht väga tõsiselt b-kategooriasse sobituvat filmi võrrelda, siis „War Pigs“ sai kuidagi asisem. Mis siis, et ka seal uitas pudel pihus ringi Lundgren. „War Pigsis“ oli natukenegi elu sees. Pihusolev film on saanud seevastu uimane, loid tasapaks mämmutamine.

Paljuski on selles süüdi näitlejad, kes ei naudi seda, mida nad teevad. Lundgren pingutab, nii et laup higine, aga jääb ikka selliseks, nagu ta on aastakümneid

ekraanil olnud. Puine. Selle aja jooksul, mis Lundgren on kinos olnud, võinuks ka kõige tuhmim režissöör aru saada, missugune on töötav skeem. Andke vanamehele mingi asi, millest tulistada, las ta rahmeldab sellega võtteplatsil ringi, aga ärge jumala pärast andke talle tekstiraamatut, ärge sundige teda rääkima või, veel võikam, näitlema! Sõber Stallone on oma „Palgasõdurites“ asja kenasti lahti hammustanud. Ekraanil ringikappavad pensionärid võtavad asja lustiga ja tulemus on kõigest hoolimata isegi nauditav. Siin ma aga mängurõõmu ei näe. Puhas „vedasin kuidagi läbi“ ja kõik.

Eelmainitu ei kehti mitte ainult Lundgreni, vaid kogu pundi kohta. Kui Lundgrenist võib aru saada, tal on pension ammuilma auga välja teenitud, siis kolleegid võiks ju ometigi pingutada! Siin jääb aga mulje, nagu vaataks keskmist riigiasutust – tiksume tuimalt kellast kellani ja palgapäevast palgapäevani. Ei kriipsugi rohkem. Teine vähe kõvem nimi Lundgreni kõrval, Frank Grillo, on saanud just täpselt sellise rolli, kus ei olegi õieti midagi teha. Tema mängitud Race Ingram pesitseb kuskil kabinetis. Kabinetti mööda ringi kõndimine on lubatud, kuid välja ei astu ta sealt sammugi. Näpuotsaga dialoogi ja suurel kaardil mängulaevade ringitõstmine on kogu tema tegevus. Lihtne tegevus, kus eksida on keeruline. Aga noh, stsenaariumi on selline tegelane sisse kirjutatud, las ta siis olla. Olgugi et süžee seisukohalt võiks komandör Ingram sama hästi ka olemata olla.

Eks siin ole ambitsioonid olnud vinged, aga pole välja vedanud. Seejuures stsenaarium polegi kõige hullem, leidub sõgedamaidki. Mingi aja tagant jooksutab ekraanil toimuv muidugi vaataja juhtme kokku, sest loogika paneb kuhugi putket, aga see on pisiasi. Vist.

Mõned kasutatud lahendused on pehmelt öeldes kentsakad. Kohutav segadus on keelekasutusega. Jääb mulje, et autor ei ole väga põhjalikult selgeks mõelnud, kas ta sunnib näitlejaid rääkima mitte kellelegi arusaadavat „saksa“ keelt, selget inglist või midagi ebamäärast. Suurem keeleline

„OPERATION SEAWOLF“

Osades: Dolph Lundgren, Frank Grillo, Hiram A. Murray

Lavastanud: Steven Luke 1 tund ja 27 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis:

Idee: 4 – hakatus on hea, aga edasi läheb kõik pöördumatult metsa.

Teostus: 3 – tulemus on saanud põhjendamatult igav.

Näitlejatööd kokku: 4 – ei tohi Lundgreni rääkima panna!

Lavastajale: 3 – edaspidi paluks väheke enam pingutada.

kaos valitseb filmi alguses. Isiklikult ei saanud ma tükk aega aru, mis toimub ja miks toimub. Filmi arenedes tekib mingi ühtlustumine ja kõik, olenemata rahvusest, hakkavad rääkima midagi, mis kõlab nagu inglise keel.

Teine äge mõte, millega mister Luke on kõvasti üle pingutanud, on vastandamise ülevõimendamine. Ühelt poolt allveepaaditäis pahasid germaanlasi, kes dialoogi järgi otsustades polegi nii pahad, kui pealt paistab, teiselt poolt mustanahaliste meeskonnaga Ameerika sõjalaev. Ajaloohuvilised internetis on sel teemal juba nördinult puhkinud, sest õigupoolest ei olnud ameeriklastel selles sõjas ühtegi alust puhtalt afroameeriklastest meeskonnaga. Aga kui autor väga tahab üht lugu just niiviisi jutustada, no kas saavad faktid teda takistada? Muidugi ei saa.

Steven Luke saab stsenaristina küll muude asjadega enam-vähem koolipoisi keskmiselt toime, aga vaat filmi lõpus lähevad asjad üle keskmise segaseks. Kas on tuhinaga unustatud midagi üles märkida, tähtajad on hakanud jalaga taguma või on kohv otsa saanud, ei tea. Lõpu eel, mil allveelaevnikud saavad telegrammi Hitleri surma kohta, tekib stsenaariumis mingi arusaamatu mõttepaus. Oodanuks vähemalt saksa meremeeste hulgas mingit arvamuste paljusust või, noh, midagigi, aga ei, täieline tühjus. Üks paljudest võimalustest film natukenegi huvitavamaks keerata jääb jällegi tulemata.

Selle on ilmselt büdžett paika pannud, et filmis reaalsed laevad ringi ei sõida ja päris lennukid õhus ei laperda. Kõik vähegi suuremad masinad on lastud joonistada arvutikunstnikel. Ja kui üks osa eelarvest on läinud sellele, et üks kuulus rootslane mängiks joodikut, siis jääb joonistajatele maksmiseks mõistagi vähem ja see paistab ekraanilt välja ka. Päris nii hull nüüd asi ei ole, et kõik näeks välja sama kandiline kui esimene „Wolfenstein“, aga ära ei peta need joonistused kuidagi. Ikka väga selgelt on näha, et tegu ei ole päris lennukite ega laevadega. Suurelt jaolt on filmis võttepaikadena kasutatud siseruume, mis on pingelise eelarve puhul mõistetav. Juhtub aga mõni tegelane kogemata kombel seisma kuskil õues, laeva parda ääres või kusagil, siis seda pole ju keeruline ära petta. Mingi vabriku ikka leiab, kus on külluses rauast käsipuid, trossijuppe, käepidemeid ja muud temaatilist.

Kõik eelmainitu võiks kuidagiviisi välja kannatada, ent kahjuks on film lihtviisil kohutavalt igav. Need kohad, mis peaksid vaataja varvastest kõrvadeni adrenaliini täis pumpama, ei tee seda mitte. Action’i puudumise tõttu näeb kogu film välja nagu tuulevaikses tiigis ligunev vannipart.

„Operation Seawolf“ – film, mis pidanuks mõjuma kui ülim amfiibne kiskja, on nagu lestadega Pauka. Selline tavaline, natuke totaka ilme ja olemise ning tundmatu sugupuuga Pauka ületeenaabri väravas.

KAnGeLAsLiKesT uKRAinLAsTesT

Praegu, mil sõjauudised Ukrainast on saanud meie elu osaks, tuletab „UPA lugu“ valusalt meelde Vene/Nõukogude valitsejate ja nende käsutäitjate kuritegusid ukraina rahva kallal ajalooks saanud 20. sajandil.

Ei ole midagi uut Vene repressiivjõudude ega ka regulaararmee arguses, julmuses ja sõnamurdlikkuses. 1941. aastal Lääne-Ukrainast taganedes tapsid venelased Lvivi linna vanglas metsikul moel ligi 4000 vangi. Ka tänased teated Vene okupantide –tinglikult öeldes 1941. aasta timukate lastelaste – tegudest okupeeritud aladel pole paremad. Ja ka ukrainlaste vastupanu jõud võitluses õiguse eest rahvana olemas olla on täna sama tugev kui Ülestõusuarmee päevil, millest see raamat jutustab.

UPA sai oma alguse Esimese maailmasõja lõpul, mil tugevnes rahvuslik liikumine Lääne-Ukrainas, ning laienes kahe ilmasõja vahel, kui Ukraina lääneosa oli okupeeritud Poola poolt ja idaosa liidetud N. Liiduga. 1939. aastal tungisid nõukogulased Poolale kallale ja nende võim pandi kehtima ka Lääne-Ukrainas. Siis algaski Ukraina Ülestõusuarmee tegelik lugu, mis on seotud sääraste nimedega nagu Stepan Bandera, Jevgeni Konovalets ja paljud teised tänaseski Ukrainas tunnustatud kangelased.

Teise maailmasõja ajal tegutses UPA tõhusalt Punaarmee ja N. Liidu julge-

olekujõudude vastu. Lääne-Ukrainas osales NKVD vägede ja UPA üksuste vahelistes lahingutes kummalgi poolel tuhandeid mehi, kasutusel olid raskerelvastus, tankid ja lennukid. Sõja järel aga jätkus Ukraina läänealadel partisanivõitlus, mille nõukogude võim suutis maha suruda alles pärast suuri kaotusi ja diviisisuuruste koondiste rakendamist 1950. aastate keskpaiku.

Tänaseid Ukraina vabaduse eest võitlejaid innustab nende esiisade kangelaslikkus, aga ka UPA päevil loodud mõjusad laulud „Punane lodjapuu“ ning „Uue armee marss“, mida täna esitatakse nii-öelda uues kuues, kuid sama paatosega. Ukraina rahvas ei murdunud möödunud sajandil, nad vaid painutati Nõukogude (loe: Vene) võimu alla ja nad ei murdu ka nüüd.

Ukraina Ülestõusuarmee tervitus „Slava Ukraini!“ ja vastus „Herojam slava!“ kõlab täna kõikjal ja jääbki kõlama, sest Ukraina võidab selle sõja.

Lugedes Mart Laari raamatut „Veri mullal“ mõistame senisest veelgi paremini ukrainlasi ja nende võitlust oma vabaduse eest.

Tekst: NEEME BRUS

„VERI MULLAL. UKRAINA ÜLESTÕUSUARMEE (UPA) LUGU“

GRENADER

KALLE ISTVAN ELLER

(07.05.1940–10.01.2023)

10. jaanuaril lahkus meie hulgast esimene sõjajärgne Kaitseliidu ülem, Kaitseliidu auliige Kalle Istvan Eller.

Kalle Istvan Eller ehk lihtsalt Eller või Kalle, nagu me teda enamasti kutsusime, oli eeskujuks paljudele neile, kes 1990ndate alguses riigikaitsesse tulid. Mind isiklikult on ta läbi aegade inspireerinud mõistma, et sõjapidamine on kunst, kus tuleb rakendada parimal moel teadmisi ja kogemusi, mis elu sulle erinevates valdkondades pakub. Teda ja tema õpetust võiks võrrelda Jaapani samuraikultuurist tuntud looga, kuidas teemeister (see, kes valmistab teed) võitis kahevõitluses kogenud rändur-samuraid, sest tema teevalmistamise rituaalil põhinev kaitse oli lihtsalt niivõrd täiuslik, et vastane ei suutnud leida selles ainsatki viga. Elleri õpetused meile, kes me Kaitseliidu algusaegadel idealistlikult, kuid samas võhiklikult püüdsime luua Eesti riigikaitset, olid toona oma ajast sedavõrd ees, et me tihti taipame alles täna, et oleme vaistlikult või siis läbi vere ja pisarate jõudnud samadele järeldustele, mida tema jutustas meile 1990. aastal. Tihti on mind vallanud omamoodi äratundmisrõõm, et lahendused, mida riigikaitses leiame, on Eller välja pakkunud juba kolmkümmend aastat tagasi.

Kalle Eller oli esimene sõjajärgne Kaitseliidu ülem. See on fakt, mida ei saa eirata ka need, kes tema panust Eesti riigikaitsesse on püüdnud kahtluse alla seada või vähendada. Ajad olid keerulised ning võidelda Kaitseliidu vajaduse ja eksistentsi eest polnud toona sugugi lihtne – Eestis kehtis veel nõukogude okupatsioon ja kuigi vabadusvõitlus oli alanud, kestis tihe siseheitlus erinevate poliitiliste jõudude vahel. Kõige selle keskel oli otsus Kaitseliidu poliitikavälisusest julge ja teataval määral isegi enesetapuga sarnanev käitumine. Ometigi tagas just apoliitilisus selle, et Kaitseliit jäi kestma ning on tänaseks tõusnud Eesti keskseks vabatahtlikuks jõuks riigikaitses. Ta usaldas ja julgustas meid, noori kogemusteta entusiaste, osalema aktiivselt riigi sõjalise kaitse loomises. Kuigi tema roll Kaitseliidu ülemana ei kestnud aastatki, jäid tema õpetus ja nõuanded saatma meid kauaks ajaks. Kaitseliit oli tal südames ka siis, kui ta selle valdkonnaga justkui enam ei tegelenud. Tundsin seda ise, kui temaga järgmistel aastatel korduvalt vestlesin. Tema mõtted olid lõpuni selged ning targad, ta oli lõpuni ihust ja hingest kaitseliitlane.

Täna on see väärt mees meie seast läinud. Ma tunnen uhkust, et sain olla üks neist, kes teda tundis, ma tunnen kurbust, et ei saa temaga rohkem koos maha istuda ja asju arutada. Mul on hea meel, et Kalle panust on hakatud tõesemalt hindama, kuid mul on kahju, et tema eluajal ei jõudnud me tema täieliku rehabiliteerimise ja tunnustamiseni. Sest ta oleks seda väärinud, uskuge mind. Seega ei jää meil, kes me loeme ennast tema õpilasteks, muud üle kui jätkata tema alustatut ning hoida tema mälestust alles tegudes, mida sooritame.

Puhka rahus, Kalle Istvan Eller, me ei unusta sind.

Brigaadikindral Riho Ühtegi, Kaitseliidu ülem