10 minute read
RAHVAS RANNA KAITSEL EHK MÕNDA MEREKAITSELIIDUST 3
RAHVAS RANNA KAITSEL EHK MÕNDA MEREKAITSELIIDUST 3. KUIDAS SAADI KOMPETENTSEKS MEREKAITSELIITLASEKS?
Mereüksuste väljaõppe aluseks oli erikava. Selle töötasid välja merejõudude ohvitserid ja see saadeti Kaitseliidu peastaabist malevatesse koos juhtnööridega. Vastavalt Kaitseliidu ülema käskkirjale korraldasid kohapeal väljaõpet malevkondade pealikud.
Tekst: REET NABER , ajaloolane
Artiklisarja kolmanda osa keskmes on merekaitseliidu väljaõpe, teoreetilised ja praktilised õppused ning omavahelised mõõduvõtmised. Esimese ettevõtmisena võib nimetada Kaitseliidu peastaabi korraldatud dessantõppust Saaremaal 17.–18. juunil 1933. Õppuse üldjuht oli Kaitseliidu peastaabi ülem kolonel Jaan Maide, osalejaid ligi 2000.
Mandrirahva kohaleviimiseks sõitis Tallinnast Rohuküla sadamasse 28 vaguniga erirong, mis vahepealsetes jaamades veel mehi ja varustust peale võttis. Sadamas saadi kahe tunniga hakkama kogu varustuse ja kaitseliitlaste pealelaadimisega merejõudude suurtükipaadile Sulev, miiniveeskajatele Suurop ja Ristna ning veeteede valitsuse hüdrograafialaevale Lood. Dessantüksuse moodustasid kakssada meest Tallinna Sadama malevkonnast, lisaks Lääne ja Harju omad: jalaväepataljon, raskekuulipildujate kompanii, jalgratturite rühmad, siderühmad, orkester, kokku 820 meest, samuti toitlustamise korraldanud naiskodukaitsjad.
Dessantoperatsiooni merekomponenti juhtis merejõudude merelaevastiku divisjoni ülem mereväekapten Rudolf Borgmann (al 1935 Linnuste). Sulevi ja Suuropi meeskonnal tuli üsna varsti pärast Rohuküla sadamast väljasõitu avada õhutõrjetuli, sest kohale ilmunud merelennusalga luurelennukid hakkasid „laevu pommitama“. Pärast neljatunnist meresõitu hakati kaheksasadat dessantüksuste meest laevapaatidega Triigi lahe ida- ja läänepoolsel kaldal maale saatma. Kuna paatidega päris randa ei pääsetud, tuli vees sumada. Maabujate kaitseks anti Sulevilt tuld ja tehti suitsukatet.
Pealetungijad ja saarlased lõid lahingut järgmise päeva hommikul kella kümneni, siis kuulutati õppus lõppenuks ja dessant merre paisatuks. Leisi alevis peeti paraad ja kuulati kõnesid. Suure poolehoiu võitis kohapeal kokku pandud madruste orkester.1
Märkimisväärne on, et sel esimesel ühisõppusel olid laevakomandörideks tarmukad mereüksuste väljaõppe ja tegevuse korraldajad: Sulevil kaptenleitnant Eustaatius Miido, Suuropil kaptenmajor Joosep Pruun, Ristnal kaptenmajor Kusti Sääsk, Loodil reservmereväeleitnant Hermann Tõnissoo (kuni 1935 Tõnisson) – kõik pika meresõidu- ja sõjakogemusega kaptenid. Tänu neile ja mitmele teisele mereväeohvitserile oli võimalik manöövrite meretegevuse osa kiiresti planeerida ja läbi viia. Dessantõppusi oli mereväes juba varem korraldatud, õppusi oli läbi viidud ka koos merelennusalgaga.
TIHE VÄLJAÕPPEGRAAFIK
24. novembrist 1933 lähetati merejõududest Kaitseliidu peastaapi õppeplaane koostama ning üksusi organiseerima kaptenleitnant Rudolf Gildemann (alates 1935 Enno Sinivee).2
Esimesed loengud ning praktiline õppus torpeedopaadil Sulev ja miinitraaleril Olev korraldati 1933. aasta novembris poolesajale Harju malevlasele Loksal. Loenguid peeti Harju, Saaremaa, Viru ja Pärnu malevates.
6. maiks 1934 kutsuti Tallinna Kaitseliidu peastaapi mereüksuste pealikud ja spetsialistid, et arutada üksuste organiseerimise ja tegevuskavade koostamisega seotud küsimusi. Selleks ajaks olid koostatud esialgsed väljaõppekavad. Neis oli ette nähtud korraldada lisaks sõjalisele üldõppele (lahinguväljaõpe, laskeasjandus, taktika, rivi jms) ja laskeharjutustele-võistlustele regulaarselt erialakursusi navigatsiooni, miinitraali ja lõhkeasjanduse, side (signalisatsiooni), lootsinduse ja mehaanika vallas ning viia läbi praktilised õppused. Näiteks Läänemaa mereüksustele oli pealik vanemleitnant Vladimir Samon 1934. aasta juunikuuks kavva pannud 11 õppust. Neljapäeviti-reedeti oli Haapsalu meredivisjonil alates kella 19st vaja teha praktilisi navigatsioonitöid, õppida signalisatsiooni, merepraktikat, miiniala, lõhketööde teooriat, meteoroloogiat. Praktikal sõjalaevadel Kalev ja Olev käisid 7.–12. juunini lisaks Haapsalu meestele ka Vormsi, Riguldi, Sõru-Emmaste, Kärdla, Kõpu ja Virtsu-Saastna mererühmad.
Merejõudude juhataja 4. juuni käskkiri kohustas navigatsiooni korraldama osa merelaevastiku divisjoni õppustest piirkondades, kus oleks võimalik töötada koos merekaitseliiduga ning varustada laevad vajalike õppevahenditega.
Praktilised õppused Kaitseliidu mereüksustele toimusid juunis-juulis. Miinitraalerid Kalev ja Olev viisid läbi kümme miinide veeskamise ja traalimise ning laevade omavahelise signaliseerimise õppust Pärnust Loksani. Samas piirkonnas oli ka suurtükilaev Mardus. Temale jätkus tegevust vaid Kablis, Kuressaares, Kundas ja Loksal traaleritega signaliseerimise harjutamisel. Mujal huvilisi polnud. Ka kuu lõpul NarvaJõesuus ja Toilas ei leidnud Suurop ja Ristna eriti rakendust.
Rohkem oli tegemist Saaremaal, kus 25. juunil õpetati Sulevil, Lainel, Ristnal ja Suuropil paadijuhte, signaliste, motoriste ja minööre ning pärast teoreetilist osa mindi veeskama kalamiine ja seejärel traaliti neid välja. Saaremaa mereüksuste pealik Artur Toom tuli 25 Vilsandi mehega laevadele hommikul kella 8ks ja traalimisega saadi lõpule pärast kella 15.
Õppustest kokkuvõtte teinud merelaevastiku divisjoni ülema kt kaptenleitnant E. Miido leidis, et merekaitseliitlaste õppekavad on ülepaisutatud ja tuleb ümber teha. Neis oli merejõudude õppekavadest üle võetud nõudmisi, mis olid merekaitseliitlastele ebavajalikud. Polnud arvestatud sellega, mida ühes paadis (olgu või mootorpaat) side või miiniveeskamise osas teha saab ja milliseid summasid kogu kavandatud varustuse soetamine nõuaks. Näiteks nappis tollal mereväelgi vahendeid, et soetada kõigile oma laevadele uued signaallippude komplektid, mis siis rääkida veel merekaitseliidu sidepostidest ja kümnetest luurepaatidest.
Õppused olid planeeritud liiga kiire tempoga, mõnel päeval lausa kahes paigas (seejuures oli vaja aega ka ülesõiduks ühest kohast teise). See tingis, et ei suudetud kõike vajalikku omandada. Mõnede sidepostide asukohad olid valitud ebaotstarbekalt, arvestamata vaatega mere poolt, ka mõni üksus oli organiseeritud paikkonda, kus seda üldse vaja polnud. Atsakas noor Kalevi komandör leitnant Verner Puurand väljendus otsesõnu: „Sarnasel kujul õppuste korraldamine pole otstarbekas, kuna selgus, et traalimist ja veeskamist on läbivõetud ka seal, kus minööre polnudki. Ainult kalameeste silmaringi laiendamiseks neid välja õpetada loen mitte otstarbekaks, sest nende kalapaatidega ei saa miinisid veesta ega traalida.“
Tõstatati ka juhtimise korralduse probleemistik. Kuna tegu oli reservi ettevalmistamisega mere- ja rannakaitseks, siis eeldasid mereväelased, et maakaitseliit juhiks merekaitseliitu vastavalt nendele vajadustele ja juhtimine käiks kaitsevägede ülemjuhataja kaudu. Ebaotstarbekas organiseerimisja väljaõppetegevus oleks võinud vähendada merekaitseliidu tõsiseltvõetavust. Olgu öeldud, et nii kaitsevägede staabis kui ka Kaitseliidu peastaabis arvestati edaspidi mereväelaste seisukohtadega. Spetsiaalselt Kaitseväe staabi jaoks esitas J. Klaar kontseptsiooni „Kaitseliidu mereüksuste põhijooned“.
PAADIJUHTIDE KURSUSED OLID POPULAARSED
Kõigis piirkondades olid osavõturohkemaiks paadijuhtide kursused. Esimesena alustas nendega 1933. aasta detsembris Tallinna Sadama malevkond. Kahel õhtul nädalas kuulati kogenud mereväeohvitseride loenguid ja lahendati teooriaülesandeid. 14. mail oli vaja teha eksam autoriteetse komisjoni ees: esimees Eduard Avik, liikmed Jaen Klaar ja kaugsõidukapten Edgar Paal, mereväe ja Kaitseliidu peastaabi esindajad ning kursuse lektorid kaptenmajorid Joann Masik ja Mihkel Piigert, vanemleitnandid Konstantin Meel ja Herman Tõnissoo (kuni 1935 Tõnisson).3
Laupäeva, 6. juuni pärastlõunal käidi kolme mootorpaadiga praktikasõidul. Kaitseliitlased seisid roolis, neile tutvustati Kalasadama, Lennusadama, Sõjasadama, Peetri tehase, Kiili doki ja Paljassaare sissesõite, looditi sügavusi. Merel peeti sidet semafori abil. 7. juunil andis Tallinna maleva pealik F. Pinka pidulikult diplomid kursuse edukalt lõpetanud 19 mehele.
3.–8. detsembrini (esmaspäevast laupäevani) 1934 kestnud Saaremaa paadijuhtide kursusel oli osalejaid üle poolesaja. Tööd tehti kuni 9 tundi päevas kohaliku merekooli direktori, Saaremaa juhtiva merendustegelase Julius Adolf Teäre juhtimisel.
Kahtlemata olid paadijuhtide kursused igati kasulikud, sest lõpetajad said tasuta koolituse ning õiguse juhtida rannasõidus kas väiksemaid või suuremaid mootorpaate (kuni viievõi kuni kahekümne brutoregistertonnise kogumahutavusega), mis kulus ära ka igapäevaelus.
Teiste erialade kursused malevates olid lühemaajalised, kõige enam paaripäevased.
MEREÜKSUSTE ORGANISATSIOON HAKKAB VÄLJA KUJUNEMA
1935. aastast hakkas mereüksuste organisatsioon välja kujunema. Aprillis määrati Kaitseliidu ülema käskkirjaga ära, millistele ametikohtadele võib nn eripealikke määrata, klausliga, et vaid siis, kui kohapeal on vastava ettevalmistusega kaitseliitlased ja üksuses on selle järele tegelik vajadus.
Kaitseliidu kodukorda lisati pealike ametikohtade vastavuse tabelisse mereüksuste omad. Maleva mereüksuse pealik loeti vastavaks maleva vaneminstruktorile jne. Kaitsevägede ülemjuhataja kinnitas kaks merejõudude juhatuse koostatud dokumenti: „Mere ja ranna sõjaaegse vaatlusteenistuse ja sadamate kaitse organisatsiooni ja ülesannete kava“ ning „Merekaitseliidu üksused ja nende normaalkoosseisud.“
Suursündmuseks oli esmakordselt kõigi malevate mereüksuste osalemine Tallinnas Kaitseliidu päevadel 21.–23. juunini. Merejõudude staabi plaanitud ja nende juhtimisel läbi viidud dessandi, torpeedotamise, miiniveeskamise ja -traalimise ning merepääste demonstratsioonid ning signaliseerimis- ja sõudevõistlused olid suurepärane merekaitsetegevuse propageerimine.
Tõsisemad muudatused väljaõppes viidi sisse 1936. aastast. Kiiresti kasvava merekaitseliidu kogu väljaõpet ei olnud merejõud seoses suurenenud teenistuskoormusega (valmistati ette allveelaevade teenistusse võtmist, mootortorpeedopaatide tellimist jne) võimelised korraldama. Koolituse põhiraskus pidi kanduma malevkondadele ja individuaalsele tööle.
1936. aastal trükiti Kaitseliidu peastaabi väljaandena „Merekaitseliitlase käsiraamat“. Sinna oli koondatud kõik see, mida loeti merekaitseliitlasile vajalikuks: navigatsioon, merepraktika, laevade ja lennukite liigitus ning identifitseerimine, tõkkemiinid, nende veeskamine ja traalimine, mereside; meteoroloogia, laeva- ja paadimootorid, lõhketööd, tervishoid, laevade kokkupõrgete vältimise reeglid ja vormikirjeldus. Kaitseliidu ülema käskkirjaga kinnitati see kasutusele võtmiseks õpikuna. Malevate mereüksuste pealike käskkirjades hakkasid ilmuma korraldused teatud õppuste ajaks läbi töötada vastavad raamatu peatükid või leheküljed. 1937. aastaks valmis spetsiaalne Kaitseliidu mereüksuste signaalkood. Mereväe 1938. aasta sügisõppustel Läänemere saarestikus kontrolliti esmakordselt meresidevõrgu toimimist.
PEALIKE KURSUSED JA ÜHISÕPPUSED
Esimesed üleriigilised mereüksuste pealike ettevalmistuskursused korraldas Kaitseliidu peastaap Tallinnas 23.–25. oktoobrini 1936, osalejaid oli 200. Eesmärgiks oli pealike erialane ettevalmistus, neile juhiste andmine kohapeal õppuste korraldamiseks ning ettevalmistused 1937. aastaks kavandatud mereüksuste taktikalisteks õppusteks. Asi polnud veel kuigi roosiline, Kaitseliidu ülem oli sunnitud tunnistama, et oli ka täiesti ilma vastava ettevalmistuseta pealikke ja õppevahenditest oli suur puudus.
Edaspidi hakati kursusi korraldama pikema aja vältel ja erialade kaupa. Näiteks 18.–25. aprillini mereväe õppekompanii baasil Tallinna ja Harju malevate paadijuhtidele, motoristidele, minööridele ja signalistidele. 15.–20. märtsini 1937 Kuressaares läbi viidud maleva mereüksuste, sidepostide ja mootorpaatide signalistide ettevalmistuskursusel mereväe allohvitseride õppekava ulatuses kuulati läbi ja sooritas katse 21 pealikku ja kaitseliitlast.
1937. aasta septembriks kavandas Kaitseliidu peastaap üleriigilised taktikalised mereüksuste õppused, millest pidid piirkonniti osa võtma kõikide malevate kõik üksused. Paraku korrigeeris plaane ilmastik. Kuu alguses, 4. ja 5. septembril õnnestus Narva piirkonna õppus igati. 18.–19. septembril segas Tallinna ja Harjumaa õppust reidil ja merel torm, nii et osa ülesannetest jäi täitmata. Lääne- ja Saaremaal ei pääsetud üldse merele ja nende õppus sai teoks alles järgmise aasta mais.
19.–29. märtsini 1938 korraldati järjekordne üleriigiline pealike ja spetsialistide kursus. Eesmärgiks oli täiendada ja ühtlustada nende teoreetilist ja praktilist ettevalmistust, anda teadmisi oma alluvate kasvatamiseks ja õpetamiseks, samuti tugevdada omavahelisi kontakte. Õppetöö, majutus, toitlustus ja arstiabi oli korraldatud mereväe õppekompanii juures. Navigatsiooni alal läbis katsed 74, signaali alal 26, miini-traali alal 7, lõhketööde alal 20, mootori (mehaanika) alal 73 kaitseliitlast. Toitlustamist korraldas Naiskodukaitse Tallinna ringkond.
Merekaitseliitlasi hakati kaasama ka merejõudude üldõppustele. 15.–17. oktoobril 1938 osales Tallinna piirkonna Sadama malevkond kaheksa ujuvvahendiga. Õppus osutus malevkonnale üheks raskeimaks, sest tegutseda tuli tormisel merel ja ilma puhkuseta. Osa üksusi oli vahetpidamata tegevuses esimese päeva pealelõunast viimase päeva keskhommikuni, teistel oli sadamasoleku aega vaid mõni tund. Mootorpaadi KL 1 meeskonnal tuli kõvasti vaeva näha, et päästa lekkima hakanud paat. Sellel õppusel olid malevlastel tasuta kasutada laevaühingu G. Sergo & Ko reisi-kaubaaurik Hansi ja veeteede talituse Vikerlane.
24.–26. septembrini korraldati Peipsi laevastiku divisjoni sügismanööver, mille üldjuhiks oli merejõudude juhataja kt mereväekapten Valev Mere. Kaasatud olid Tartu ja Tartumaa malevate ning piirivalve mootorpaadid ja üks kompanii kaitseliitlasi. Vaatamata põhjalikult ettevalmistatud kavale ebaõnnestus ettevõtmine täielikult. Ei olnud arvestatud Emajõe madala veeseisuga, mistõttu ei saanud kasutada kaitseliitlastega mehitatud suurtükilaeva Vanemuine, piirivalve korrast ära mootorpaate tuli teistega asendada, kokkulepitud koondumispaika Praagale ei jõutud õigeaegselt ning pealevajunud udus hakkasid paadid madalatele kinni jooksma ja luurepaadid kaotati silmist. Dessandimeeskond pidi ruumipuudusel seisma tunde söömata ja püstijalu maalesaatmise ootuses suurtükilaeval Tartu, lõpuks otsustati nad niisama Mehikoormasse tagasi saata. Midagi nii hullu merejõudude ajaloost teist ei leiagi.
OLUKORD MUUTUB
1938. aastaks oli välja töötatud üksikasjaline mereüksuste väljaõppejuhend. Arvestades sideteenistuse erilist tähtsust, kohustati kõigi sidepostide meeskondi ja paatide signaliste kulutama kaks päeva semafori- ja morsedrillile ning meresidepostis praktiliselt teenima. Soovitati harjutada signaliseerimist ka kalastamisel üksikute paatide vahel või sidepostidega kokkulepitud ajal, tõmmates kaasa ka noorkotkaid4 Mehaanikas tuli erilist rõhku panna mootorite materjalosa tundmisele, selle hooldamisele sõidu ajal ja remontimisele. Kõigile merekaitseliitlastele olid lisandunud loengud sanitaariast ja uppujate päästmisest.
Aasta lõpus kogunesid rajoonide ja rühmade pealikud töökoosolekule kokkuvõtete tegemiseks. 1938. aasta jooksul oli korraldatud 734 mitmesugust õppust 9258 osavõtjaga, seega võttis iga merekaitseliitlane õppusest osa keskmiselt 4,9 korda. Kooskõlastati ka järgmise aasta plaane, suvel pidi õppusi läbi viima rajoonides. Sõjavägede ülemjuhataja käskkirja kohaselt oleks tulnud septembris-oktoobris korraldada merejõudude sügismanöövrid, millest pidid osa võtma merelaevastiku divisjon, merekindlused, Kaitseliidu mereüksused ja veeteede talituse laevad. Manöövri põhiraskus pidi lasuma Tallinna rajooni veeala luure- ja julgestusteenistuse korraldamisel ja selle otstarbekuse kontrollil.
Poola allveelaeva Orzel põgenemise ajal 1939. aasta septembris rakendati töösse peaaegu kõik sidepostid, seega tuli sidemeestel läbi teha pikem planeerimata õppus. Positiivsena peab märkima, et selleks ajaks olid kõikide malevate käsutuses oma ujuvvahendid, ka Kaitseliidu ülem Johannes Roska oli tellinud esinduskiirmootorpaadi (millel Jaen Klaar 1940. aasta juunis tegelikult rööviti).
Paraku jäi enamik suuremaid õppusi seoses olukorra muutumisega ära ja seda, kui innukalt kohtadel veel väljaõppesse suhtuti, pole praegu enam võimalik oletada.
Kasutatud on Rahvusarhiivi ja tollase ajakirjanduse materjale.
VIITED:
1 Soovitan lugeda meeleolukat reportaaži „Sõjaretkelt Saaremaale“ 1931. aasta 20. ja 21. juuni ajalehest Päevaleht. https://dea.digar.ee/?a=d&d=paevalehtew19330620
2 Tema tegevuse ja esimese Tallinna õppuse kohta ilmus ajalehes Tallinna Post 5. oktoobril 1934 tore artikkel „Merekaitseliitlased „jänkiks“ õppimas“. https://dea.digar. ee/?a=d&d=tallinnapost19341005
3 Kõik eksamikomisjonide liikmed määras kuni 1940. aastani merejõudude juhataja.
4 Noorte Kotkaste organisatsioonides oli liikmeid tavaliselt kuni 18 aasta vanuseni, aga ka vanemaid. Ka nende mererühmade väljaõppes kasutati „Merekaitseliitlase käsiraamatut“ ja nad valmistusid ajateenistuseks.
