MITU LUGU ÜHTEDE KAANTE VAHEL

MITU LUGU ÜHTEDE KAANTE VAHEL

Luksemburgi idaosas on väike linn nimega Echternach. Täiesti sõltumatu linn täiesti sõltumatus riigis selles mõttes, et neist ei sõltu midagi. Vähemalt meie jaoks. Ja sellega võiks kogu lugu ka piirduda, kui poleks ühte asjaolu –seal suri 1937. aastal Artur Sirk.

Tekst: KARRI KAAS , Kaitse Kodu! peatoimetaja

Aga kes õigupoolest oli Artur Sirk? Ta sündis 25. septembril Lehtse vallas Järvamaal, teenis Vabadussõjas Tallinna kooliõpilaste pataljonis, laiarööpmelisel soomusrongil nr 2 ja 3. jalaväepolgus, oli hiljem elukutseline sõjaväelane, jurist ja poliitik. Selle viimase ameti tõttu teda tänapäeval peamiselt mäletataksegi.

Nimelt oli Artur Sirk Eesti Vabadussõjalaste Liidu ehk vapside üks juhtfiguure ning see tegi temast väga ohtliku mehe. Eelkõige just tollase poliitilise eliidi silmis, kellele ta end pidevalt vastandas. Tulemuslikult või tulemusteta, pole hetkel isegi oluline, kuid tõsiasi on, et pärast Pätsi kehtestatud kaitseseisukorra väljakuulutamist saadeti vabadussõjalaste organisatsioon laiali ning paljud selle liikmed sattusid algul põlu alla, hiljem isegi vangikongi. Nende hulgas oli ka Sirk, kel õnnestus siiski mõne aja pärast võitluskaaslaste toel türmist põgeneda ning välismaale pageda. Esmalt Soome, sealt edasi mujale Euroopasse ja lõpuks Luksemburgi, kus ta ka oma otsa leidis. Paljude arvates kõrvalise abiga. Viimasele teooriale Tarmo Pikneri „Põgenemine. Surm Echternachis“ keskendubki.

Olgu kohe öeldud, et tegelikult peitub ühtede kaante vahel kaks raamatut. Esimene on ajalooline roman „Koer, kes sind hammustas, on maha löödud“ ja teine dokumentaalne uurimus „Kes kurat siis tappis Artur Sirgu?“. Sõnaga fiktsioon ja fakt. Aga alustame algusest.

Romaanis kirjeldatakse ilukirjanduslikus vormis vabadussõjalaste juhi Artur Sirgu põgenemise teekonda alates Patarei vanglast mööda Euroopa riike ja lõpuks tema traagilist saatust Luksemburgi hertsogiriigis. Selles on piisavalt ainest üheks korralikuks poliitiliseks põnevikuks koos kõikide žanrile omaste elementidega alates suuremahulisest vandenõust ning lõpetades tagaajamisega mööda maailma. Nagu Robert Ludlum ja Tom Clancy kunagi kirjutasid. Kuid Pikner pole kumbki nimetatud härrasmeestest. Ei saagi olla, sest ta on ilmselgelt Tarmo Pikner endale omase stiili ja tunnetusega, mis kumab läbi igalt raamatu leheküljelt. Vahel on hea, kui autorit iseloomustavad jooned on selgesti äratuntavad, kuid mitte alati. Mõnikord on parem lasta lugejatel ise järeldusteni jõuda, mitte neid kättpidi juhatada.

Teises raamatus, ajaloolises uurimuses, üritabki autor seda teha ja mitte kättpidi juhatada. Ta on uurinud kamaluga dokumente ja nende põhjal analüüsinud, kuidas kõik tegelikult toimus, et lugeja saaks otsustada, kas esimese romaani tegevus võis tõesti olla tõepärane. Siinkohal tuleb Piknerile tunnustust avaldada, sest nii ammusest ajast materjale leida on väga keeruline. Eriti veel siis, kui tollast perioodi ja tänast päeva lahutavad sõda, mitmed okupatsioonid ning riigikorra vahetused. Pikner on teinud tõepoolest tublit tööd, kuid kõikidest tema ponnistustest hoolimata jääb see siiski pelgalt ürituseks. Mitte lugejat kättpidi juhatada.

Tegelikult on raamatus „Põgenemine. Surm Echternachis“ lugu olemas. Isegi mitu lugu, pealekauba veel head ja hästi kirjutatud. Need tuleb ainult üles leida.

„PÕGENEMINE. SURM ECHTERNACHIS“

Tarmo Pikner

352 lehekülge

Euromaja MTÜ