ERITI RAHUTU RAHUVALVE

ERITI RAHUTU RAHUVALVE

Kangelasfilmi materjali tuleb hoolega valida. Tähtis on, et ei satuks näppu mõni selline sõda, kus ootamatult võib ajaloolaste kaasabil välja ilmuda mõni piinlik intsident.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI , vabatahtlik autor

Seega, lühem sõda on parem. Sest pisikesse ajaühikusse ei jõua lõpmatuseni tobedusi suruda. Nädalane on hea, ühepäevane veel parem. Langenutega on sama lugu. Üks on piisav arv. Lisame siia veel kellegi päästmise ja valmis ta ongi! Umbes nii võib kokku võtta filmi „Malbatt: Misi Bakara“, mida on nimetatud ka Malaisia päris oma „Black Hawk Downiks“.

Somaalia, Mogadishu, aasta 1993. Käib kohalik rahvussport nimega kodusõda. Asjasse on sekkunud ameeriklased ja ÜRO rahuvalvajad. Möllu käigus suudavad somaallased alla lasta kolm ameeriklaste kopterit, millest kaks potsatavad keset Mogadishut, kuskile Bakkara turu kanti. Algab päästeoperatsioon, mis ei kesta küll sama kaua kui spetsoperatsioon, aga päris nipsust ka läbi ei saa. Ameeriklasi tõttavad päästma ÜRO rahuvalvemissioonil olevad Malaisia sõdurid. Kohalikud on jällegi arvamisel, et kedagi ei ole tarvis niiväga päästa ja olukord on just täpselt õige. Algab arvamuste vahetamine kõige abil, millest tulistada saab.

See film sobib kõigile neile, kes hindavad üle kõige möllu, aktsiooni ja tulistamist. Vahepeal tuleb küll mingeid dialooge ka, aga need võib südamerahus tähelepanuta jätta, sest kõigest paar minutit kannatust ja tempo keritakse uuesti üles. Möödunud aastal ekraanidele jõudnud film on korralik küte ja annab intensiivsusega silmad ette nii mõnelegi hoopis tuntumale filmile. Põhimõtteliselt käib enamiku ajast lakkamatu sõjapidamine. Filmi aluseks on Mogadishus 1993. aastal ühe ööpäeva jagu kestnud lahing ja, nagu ajaloost lugeda võib, produtseeriti lühikese aja jooksul muljetavaldav kogus surnukehi. Korralik üks päev sõda. Või siis eriti rahutu rahuvalvemissioon.

Dialooge siin filmis siiski täitsa on ja mitte niisama ruumitäiteks. Mõned täitsa asjalised isegi, ei ole ainult ohjeldamatu tulistamine. Sest Malaisia rahuvalvajad satuvad Somaalias usuliste vastuolude otsa ning see tuleb vaataja huvides lahti rääkida. Malaislaste ja somaallastega on see häda, et usk on justkui sama, islam, aga järeldused täiesti eri maailmadest. Ei väida ju islam tapatalgute vältimatut vajadust, see on rohkem mõne huvitavaks keeranud mõtlemisega mulla rida, arvavad malaislased. Somaalias pooldatakse aga oluliselt radikaalsemat versiooni. Selline pinnas on vastuoludeks vägagi sobiv. Tulemuseks on selgitamine, kelle islam on parem, ägedam ja õigem. Kelle mulla laulab paremini, kelle minaretid on ägedamad ja kes on lihtsalt loll. Ja nii edasi. Ses osas ei ole filmis tegemist kaheksakümnendate action'i taaskasutamisega, kus mäletatavasti oli tekstiosa tegelastele pigem ränkraske koorem, mida püüdlikult krampliku näoilmega edastada. Ning kui jutupaus läbi sai, tundsid kergendust nii vaatajad kui ka näitlejad. Siin on dialoogidel oma koht ja funktsioon vägagi olemas. Stsenaristile kiitus selle eest.

Tegemist on siis Malaisias eelmisel aastal valminud filmiga. Kindlasti on „Malbatt“ mainekujundusfilm. Kindlasti on „Malbatt“ ka riiklikult väga oluline film. Sest mis riik see on, kus oma kandi sõdureid heast küljest ei soovita näidata! Ikka soovitakse! Näete, käisime Somaalias rahu valvamas, päästsime ameeriklasi, ühesõnaga, oleme tublid! Ja kui see jutt enamvähem tõele vastab, siis seda enam. Eks sedagi on rihitud, et film ikka sündmuste kahekümnendaks tähtpäevaks välja tuleks.

Näitlejad on filmi saanud head. Siinsele vaatajale täiesti tundmatud, aga head. Väheke harjumist tahab kohalik näitlemiskool, aga see pole euroopalikust siiski nii erinev kui Hiina või India oma. Näiteks surmastseenis ei hakka surija ootamatult laulma või lauakõnet pidama. Ega jookse veritsedes pool tundi ringi, nagu poleks midagi juhtunud. Kõik jääb ikka mõistlikkuse piiresse. Näitlejatest kedagi eraldi välja tuua on raskevõitu, kogu trupp on saanud päris hea, kui, siis vajab eraldi äramärkimist Musa Aden. Tema mängib filmis kohalikku tõlki Abdallet, kes on filmis kõige õnnetumas ja vastuolulisemas olukorras. Rahuvalvajatega koos tegutsedes on ta kohalike silmis vastik reetur ja muidu põlastusväärne. Rahuvalvajad jällegi vajavad tõlki, sest grimasside tegemise ja rusikatega vehkimisega kaugele ei jõua. Abdalle on omadele võõras, võõrastele oma. Mäsu käigus saab kõigele lisaks surma Abdalle naine. Niisiis, mitte just kõige lihtsam roll, mida mängida.

Aasia kinokunsti puue on filmis igatahes sees. Emotsioonid ei ole nii kõrgetes atmosfäärikihtides kui indialastel, võitlus ei käi nii käsitsi ja efektselt kui hiinlaste kinos, inimeste nottimine ei ole nii ratsionaalne ja tükitöö nagu jaapanlastel, aga selge ülepaisutamine ja õhupallidest tehtud musklid särgikäistes on ikka näha. Arusaadav, oma sõjamehi ei hakka mitte keegi ludridena näitama, aga kõige ilustamine on hirmkahtlane nagu kevadine Peipsi jää. Pinguta pisut üle ja sinust toitub peipsi tint. Eelmainitut võimendab vägagi läbinähtav arvutigraafika pruukimine. Noh, filmi juures löödi kõvasti trummi ja puhuti pasunat, sest olevat üks suurima eelarvega kohalik linateos, aga oleks siis võinud panustada veel tibake finantse arvutiosakonnale või mingid eelarveread ümber kirjutada. Või rohkem päriselt tehnikat lõhkuda. Selles peitubki filmi kõige nõrgem koht. Tulistamist ja möllu on vihaselt, padrunikesti viiakse vanametalli kärutäite kaupa, verd lahmab ämbritega, aga soomukid, sunnikud, on hetkeks, mil kõik rahuneb, ainult kergelt plekilised. Nagu oleks käidud niisama külavahel hängimas või põllu peal sõõrikuid joonistamas. Kui on ikka sõda, siis andke mulle põlevaid rehve, käkras sõjamasinaid ja lössis rauakolu! Muidu jääb mulje, et kuskil filmimeeskonna selja taga halab närviline koristaja, kes peab hiljem kogu laga ära kraamima.

Kena naisisik on filmis samuti olemas. Mingit muud funktsiooni peale ilus olemise pole talle antud. Mingid süžeed talle ei rakendu, eeldused ja järeldused puuduvad. Lihtsalt sõjafilmi kohustuslik element. Ent kui 95 protsenti ajast käib ekraanil sõjapidamine, siis jääb segaseks, mis hea pärast ta stsenaariumi üldse sisse kirjutati. Filmi oleks nende kaadrite arvelt saanud teha kaks minutit lühema ja midagi hullu poleks juhtunud. Mõnes filmis on viitsitud niipalju vaeva näha, et on ainsale naistegelasele mingigi mõistlik dialoog või lugu edasiviiv tegevus antud, aga siin … Ei midagi. Tühjus.

Filmi kõige lahjem pool on arvutigraafika. Aastal 2023 võinuks saada vähe parema tulemuse, kui ekraanilt vastu vaatab. Kas on siin eelarvelised põhjused või ütles allhanke tegija, et „nii on hea küll, näeb välja nagu välismaal, mulle meeldib“, või midagi muud, kes teab. Igatahes on CGI võrreldes kasvõi meie oma Nüganeni filmi „1944“ lõpptulemusega nagu öö ja päev. Malaisia tulem oleks siis öö. Üpris pime öö. Ilmselt oli kõik soomustehnika sõjaväelastelt kokku laenatud, nood aga ei lubanud oma armsaks saanud mänguasju niisama kunsti huvides lõhkuda ja hoidsid silma peal, et masinad ühes tükis tagasi saaks. Arvutipoiste töö on aga mingil põhjusel välja kukkunud natuke esmaspäevane.

Üldises plaanis on saanud valmis korralik möllufilm. Raha ja aega on panustatud ja täitsa nauditav vaatamine. Lisaks saavad ajaloosõbrad tutvuda Malaisia vaatega 1993. aasta sündmustele Somaalias. Noh, ja kui dialooge on viitsimist kuulata, on kena. Aga kui ei viitsi, võib vabalt keskenduda tulistamisele.

„MALBATT: MISI BAKARA“

Osades: Bront Palarae, Shaheizy Sam, Hairul Azeen

Lavastanud: Adrian Teh

2 tundi ja 11 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee: 8. Ajaloohuvilisele põnev sündmus, mida kajastada.

Teostus: 7. Puhtalt kehvade arvutijoonistuste eest.

Näitlejatööd kokku: 9. Korralik töö, ei muud.

Lavastajale: 8. Stsenaariumi osas paar küsitavust, aga ei midagi hullu.