SEITSE ÜHE HOOBIGA. TEINE VAATUS

SEITSE ÜHE HOOBIGA. TEINE VAATUS

Poznan on Suur-Poola (Wielkopolska) piirkonna, Poola riigi südame ja vanima osa keskus. Seetõttu asub seal eraldi Suur-Poola sõjamuuseum.

Tekst: ANDRES REKKER , sõjaajaloohuviline

Muuseum asub raekoja kõrval Vanaturu väljakul modernistlikus hoones, mis rajati sõjas kahjustatud hoonekompleksi asemele. See moodne arendus on sõjajärgse Poznańi üks vastuolulisemaid arhitektuurilisi teostusi, mis sobib vanalinna nagu sadul sea selga ning pälvib pidevalt kriitikat, aga ka XX sajandi arhitektuuri ekspertide ja austajate heakskiitu.

VANUSELT TEINE POOLA SÕJAMUUSEUM

Suur-Poola sõjamuuseum on vanuselt teine omasugune, see asutati 9. mail 1919 ja selle avas ametlikult Poola riigipea Józef Piłsudski oma esimesel visiidil Poznańi 27. oktoobril 1919. Kõige huvitavam on seejuures, et muuseumivara tuumiku moodustanud kogud võeti üle 1916. aastal loodud Hindenburgi muuseumilt, mis pidi jäädvustama Saksa armee kordaminekuid I maailmasõjas. Saatuse keerdkäikude tulemusena tutvustab muuseum nüüd aga Poola relvajõudude kuulsusrikast ajalugu. Sõjaohu tõttu väärtuslikumad eksponaadid 1. septembril 1939 evakueeriti.

Teise maailmasõja ajal likvideerisid Saksa võimud muuseumi ning sõjaajalooga seotud eksponaadid jaotati ära Saksamaa ja Austria muuseumide vahel Berliinis, Leipzigis, Nürnbergis ja Viinis. Need esemed, mis olid seotud Poola sõjaväega, hävitati. Muuseum on oma kollektsiooni uuesti üles ehitanud alates 1957. aastast.

Püsiekspositsioon on pühendatud Poola armee ajaloole ja sisaldab külmrelvi, tulirelvi, turviseid, vormirõivaid, lippe, teenetemärke jm varustust 10.–21. sajandini. Kahekorruselise muuseumi esimesel korrusel on suhteliselt palju rasketehnika mudeleid. Üheks väärtuslikumaks esemeks peetakse XVI sajandist pärit Milano rapiiri. Kuid kollektsiooni uhkuseks on Poznańi linnavahtkonna ratsaväekapteni turvis 1580. aastast, mida kaunistab Poznańi linna vapp. Palju on pühendatud Napoleoni ajastule, sest pärast Poola riigi jagamist naabrite vahel teenisid poolakad Napoleoni I armees ja võtsid osa mitmetest sõjakäikudest. Neid on kujutatud lahingumaalidel, sealhulgas fragmendil tuntud poola kunstniku Wojciech Kossaki panoraamist „Püramiidide lahing“ aastast 1901.

Vanimad vormielemendid pärinevad 18. sajandist, aga ka hilisema Varssavi hertsogiriigi aegadest. Suuremahuline vormide ekspositsioon, mille hulgas on poolakate vorme erinevate riikide teenistuses, toob meid tänapäeva. Muuseumis on väga hästi esitatud Poola relvajõudude sümbolid läbi aegade: lipud, teenetemärgid, kokardid, auastmetunnused. Samuti tutvustatakse 15. Poznani ulaanirügemendi eksponaatide kaudu Poola relvajõudude selgroo, ratsaväe ajalugu ning ka selle kuulsusrikka väeosa teekonda Varssavi hertsogiriigist tänapäeva.

POOLAKATE ÜLESTÕUSUD

Kohe eelmise muuseumi nurga taga on Suur-Poola 1918.-1919. aasta ülestõusu muuseum, mis asub sümboolses hoones – Preisi politsei vahimajas. Muuseumi eesmärgiks on anda ülevaade Suur-Poola piirkonna vabanemisest Saksa võimu alt.

Näitus algab keldris sissejuhatusega ja ülestõusu eelmänguga. Keldriruumides on ülevaade kohalike poolakate järjepidevast võitlusest Poola riigi ja „rahvusliku iseloomu säilitamise“ eest. See algab kaotusega lõppenud 1794. aasta ülestõusuga Wielkopolskas, mida kaunistab graafika sarjast „Kościuszko Poola armee aastal 1794“, ja jätkub 1806. aasta Suur-Poola ülestõusuga, mida tutvustab graafika sarjast „Poola armee pärast 1800“.

Poolakate armastus prantslaste vastu on seotud Poola riigi osalise taastamisega Varssavi hertsogiriigina 1807. aastal. Paraku ei kestnud hertsogiriik kaua, pärast Napoleon I kaotust jagati Poola 1815. aastal lõplikult. Kuid just see lühike vabadusaeg kujundas SuurPoola suurkujude põlvkonna, kes kõik osalesid 1830. aasta Vene-vastases ülestõusus. Muuseumis on ülevaade nende tegevusest. Tuntumad neist olid arst ja reformaator Karol Marcinkowski, kes asutas 1841. aastal teadusliku abi ühingu (Towarzystwo Pomocy Naukowej), mis määras stipendiume vaestele Poola üliõpilastele, andes sellega märkimisväärse panuse Poola keskklassi loomisesse Poznańis. Samuti püüdis ta edendada majandusarengut nn Poznańi basaariga, mis oli ärikeskus ja hotell, kuhu kogunes Poznańi poola eliit. Suurmõisaomanike perekonnast pärit Mielżyński oli Preisimaal poliitiliselt aktiivne ja pühendunud Preisimaa poola vähemuse huvidele, poola keele ja kultuuri säilitamisele.

Mässuliste lugu täiendavad selle perioodi relvad, isamaalised ehted ja muud mälestusesemed, nagu olulist rolli mänginud käsikirjad, plakatid, proklamatsioonid, isamaalised raamatud ja ajalehed. Tegemist oli kõige pikema rahumeelse sõjaga, mis säilitas Poola identiteeti Preisi võimu all. Viimane keldriruum on pühendatud I maailmasõjale, kui Poseni poolakad teenisid Saksa Keisririigi armees. See muuseumi osa on rajatud rindekaeviku koopiana. Pickelhaube’d, relvad, Saksa mundrid, sõdurite kirjavahetus peredega. Mälestusesemete hulgas on foto poolakas Stanisław Taczakist, keda autasustati vapruse eest Raudristiga.

Muuseumi põhiekspositsioon algab 11. novembriga 1918, kui Saksamaa kirjutas alla Versaille’i rahulepingule. Ka see päev ei toonud kohalikele poolakatele vabadust, kuid nad vastasid omal moel. Mõned päevad hiljem, 14. novembril teatas põrandaaluste struktuuride hulgast valitud ajutine valitsus, ülem-rahvanõukogu komissariaat, Poola piirkonnaseimi kokkukutsumisest, kus olid esindatud kõik Saksamaa piiridesse jäänud poolakad. Samal ajal kerkisid Saksamaal revolutsioonilainel tööliste ja sõdurite nõukogud ning rahvanõukogud, mida poolakad kasutasid Poola tsiviil- ja sõjaliste struktuuride loomiseks. Juba 3.–5. detsembril legaliseeris Poznańis kogunenud piirkonnaseim rajatavad Poola riigistruktuurid, sealhulgas regulaararmee.

Saksa võimud ei tahtnud aga sellega leppida ja nii puhkes 27. detsembril relvastatud ülestõus. See aeg on muuseumis rikkalikult kujundatud kuulutuste, plakatite, ajakirjandusest võetud pealkirjade ja fotodega. Välja on pandud Wielkopolska armee sõduri fotod, dokumendid ja relvad, vormiriietus ja varustus. Samuti on näitusepinda laiendamas heli- ja filmimaterjalid. Väljapanek lõppeb ettekujutusega igapäevaelust: esmalt poolakas kui formaalselt kahe riigi kodanik – Saksa Keisririigi alam ja unistustes vabadust ihkava Poola riigi kodanik –, seejärel poolakas, kes muutus Saksa kodanikust Poola Vabariigi kodanikuks.

POOLA KOODIMURDJAD

Suundudes vanalinnast kesklinna, kus valitseb uhke juugendhoonestus ning hävinud hoonete asemele rajatud külmavärinaid tekitav sotsialistlik realism, jõuab sõjaajaloohuviline järgmise muuseumini, mis on pühendatud krüptograafiale.

Muuseumi ees on monoliitne kolmnurkprisma kujuga monument, mille seinad on kaetud numbri- ja tähejadadega. Monumendi autorid on peitnud nende vahele Poznańi krüptoloogide nimed. Poznańi peetakse tänu sealsele tugevale ülikoolile Poola sõjaväeluure krüptograafiateenistuse sünnilinnaks. Muuseum on pühendatud Enigma šifreerimismasinale ja kolmele Poola krüptoloogile, Marian Rejewskile, Henryk Zygalskile ja Jerzy Rozyckile, kes mängisid selle varajases krüptoanalüüsis võtmerolli.

Poola matemaatikute panusest liitlaste võitu II maailmasõjas on siiani vähe teada või on see isegi unustatud. Kuid muuseum võtab kokku kogu krüptograafia ajaloo alates antiikajast, jutustab sõnumite kodeerimisest sajandite jooksul ning arvutite ja arvutiteaduse arengust sõnumite dešifreerimisel.

Muuseum asub samas kohas, kus töötas sõdade vahel Poola sõjaväe krüptograafiaosakond, kuid hoone ise on uus, vana hoone sai 1944. aastal tõsiselt kannatada. Muuseum on vägagi interaktiivne ning õnneks on selgitused nii inglise, saksa, vene kui ka poola keeles. Samuti saavad külastajad harjutada koodimurdmist mitmete šifreeritud tekstide peal. Võimalik on osaleda ka krüptograafia kiirkursusel – sarnaselt 1929. aasta kursusega, millel osalesid Poola krüptoloogid Poznańi ülikooli korraldatud salakursuse raames.

Näitus koosneb kolmest põhiosast. Esimene tutvustab krüptograafia ajalugu läbi sajandite. Antiik-Roomas oli šifreerimine lihtne – kirjutades kasutati läbivalt õigest tähest x tähte kaugemal olevat tähte. Vaatamiseks on väljas ka keskaegsed kahele pulgale kantud šifreerimisvahendid, mis kokku pannes viivad õiged tähed paika. Ekspositsioonis on lääne krüptograafia rajaja Leon Battista Alberti šifreerimisketas. 1467. aastal loodud Alberti kood oli üks esimesi polüalfabeetilisi šifreid segatähestiku ja muutuvate perioodidega. Seade nimega Formula koosneb kahest kontsentrilisest kettast. Need on ühendatud tihvtiga, mis võimaldab ühte teise suhtes pöörata. Kaadervärgil on olemas koodiraamat superkodeerimiseks, mis sisaldab 336 määratud arvväärtustega fraasi. Loomulikult leiab muuseumist ka Enigma kodeerimismasina.

Näituse teises osas tutvustatakse Poznańi ülikooli lõpetajate Marian Rejewski, Henryk Zygalski ja Jerzy Różycki Enigma koodi murdmise lugu. See räägib poolakate saavutustest, nende avastustest ja Enigma koodi murdmiseks leiutatud masinatest, sealhulgas tsüklomeetrist, Rejewski krüptograafilisest pommist ja Zygalski perforeeritud lehtedest, millest said krüptograafide põhivahendid. Samuti tutvustatakse prantslaste, inglaste ja ameeriklaste edasist tööd Saksa koodide lahti muukimisel.

Näituse kolmas osa keskendub arvutirevolutsioonile, mis sai alguse pärast II maailmasõda tänu krüptoloogide raskele tööle. Selles osas on vaatamiseks väljas idabloki krüptimisseadmed külma sõja ajast, mis põhinesid juba arvutitehnoloogial.

LADEMETES RASKET RAUDA

Linna servas asub aga Poola soomusvägede muuseum. See asutati 1963. aastal soomusvägede väljaõppekeskuse juurde ja on tänapäeval saanud Poola maavägede muuseumi filiaaliks.

Eksponaadid on suuremalt osalt jaotatud nelja angaari ja neil on isegi ingliskeelsed selgitused. Algselt kuulusid muuseumi kogusse Nõukogude Liidus ja idabloki maades toodetud soomukid ja tankid. Pärast 1989. aastat hakkas muuseum hankima ka teistes riikides toodetud sõjamasinaid.

Muuseumis tervitab külastajaid soomusrong Poznańczyk (posnanlane), mis ehitati 1918. aasta detsembris Varssavis. Algselt oli see improviseeritud soomusrong, mis koosnes betooni ja liivakottidega tugevdatud kaubavagunitest ning oli relvastatud arvukate kuulipildujatega. Tegemist on osalise koopiaga, sest vaid üks vagun on säilinud originaalsest veteranist, mis võttis osa Suur-Poola ülestõusu lahingutest, Poola-Nõukogude sõjast ja ka 1939. aastal II maailmasõja Warta jõe lahingutest. See on ka kõik, mis on alles 26 Poola soomusrongist.

Poola soomusväed sündisid Prantsusmaal 15. märtsil 1919, kui Prantsusmaal formeeriti kindral Halleri armee 1. tankirügement. See koosnes viiest kompaniist, arvestusega üks kompanii iga jalaväediviisi toetuseks. Algselt moodustasid prantslased 76% ohvitseridest ja 52% allohvitseridest. Kodumaale jõudis üksus juunis ning 29. augustil saadi Bobruiski vallutamise ajal lahinguristsed, avades ühtlasi uut tüüpi relva ajaloo Poola relvajõududes. Muuseumi ekspositsioonis on ka samas rügemendis kasutusel olnud Prantsuse tank Renault FT. Tegelikult hankis eksponaadi ISAFi koosseisus Afganistanis teeninud Poola kontingent 2012. aastal kohalikelt vahetuskaubana, tank toodi kodumaale ja renoveeriti.

Poolas toodetud või kasutusel olnud soomukitest kahe maailmasõja vahel ei ole väga palju alles. Loomulikult on ekspositsioonis 1930ndatel toodetud tankett TKS, mis oli kasutusel ka Eesti kaitseväe auto-tankirügemendis. Neid tankette toodeti üle poole tuhande, kuid 7,92 mm kuulipildujaga ei olnud neist Saksa tankidele vastast.

Muuseumis on ka Poolas toodetud kergetank 7TP, mis baseerus Suurbritannias välja arendatud Vickersi tankil. Selle sõjamasina lahinguomadusi on peetud brittide omast paremakski. Algselt olid tankid kahe torniga, kuid moderniseerimise käigus said ühetorniliseks. Muuseumis saab näha ka Poolas 1930ndatel toodetud kergesuurtükiväe traktorit C2P, mis oli disainitud 40 mm Boforsi õhutõrjekahurite põhiveokiks.

Ekspositsioonis on ka Poola lahingutanki prototüüp PT-91 Wilk (Hunt) 1980. aastatest. See oli poolakate ebaõnnestunud arendus Nõukogude tankist T-72, kuid kogemus tuli kasuks ning selle põhjal suutsid nad luua lahinguvõimeline tanki PT-91 Twardy (Tugev). Samuti on muuseumis 1960. aastatest pärit Poola ja Tšehhoslovakkia ühistoodanguna valminud soomustransportöörid ratastel OT-64 SKOT ja roomikutel OT-62 TOPAS.

Kuna poolakad sõdisid nii Nõukogude Liidu kui ka lääneliitlaste koosseisus, on nende kasutada olnud paljud II maailmasõja aegsed soomukid ja tankid. Nii saab vaadata lahingutanki M47 Patton, brittide tanki Cromwell ja luuremaasturit Daimler Dingo. 2020. aastal Euroopa Liidu operatsioonil Itaalias teeninud Poola sõjaväelased leidsid romulast Kanada soomusauto Fox, mida kasutasid Poznańi 15. rügemendi ulaanid, kui nad koos liitlastega Itaalias tegutsesid. Nüüd on ka see masin ekspositsioonis.

Muuseumis on väljas ka tankistide nahkne vormiriietus, mis oli soomusvägede algusaastatel hädavajalik, et kaitsta end õlilekete eest.

Poolakad tegid 1960.–1970. aastatel noorteseriaali „Neli tankisti ja koer“, mis oli ka Eestis populaarne. Tegelikult oleks sarja pealkiri pidanud olema „Viis tankisti ja koer“, sest Poolas ei olnud säilinud ühtegi vanemat, neljaliikmelise T-34 modifikatsiooni. Seetõttu kasutati seriaalis tanki T-34/85 Rudy, mis oli saanud Poznańi lahingus kannatada. Selle keresse ja torni on lõigatud kaamerate jaoks augud. Veel on ekspositsioonis rasketankid, Jossif Stalini nimest tuletatud IS-2 ja IS-3, kergetank T-70, liikursuurtükid ISU122, ISU-152 ja SU-76M. 27. tankipolgu koosseisus teeninud SU-76Mi kerel on nähtav kiri „Zemsta za Katyń“ (Kättemaks Katõńi eest). Polgu isikkoosseis koosnes väidetavalt poolakatest, kelle esivanemad olid 1863. aastal toimunud Vene-vastase mässu eest Siberisse saadetute järeltulijad. Neid hüüti Katõńi kättemaksjateks, et propageerida 1941. aastal venelaste toime pandud Katõńi veresauna Nõukogude versiooni, kus süüdi olid sakslased.

Esindatud on ka haruldased Saksa soomukid. Enamik neist on restaureeritud ning osalenud lahingutes Poolas. Nii on olemas üks säilinud kolmest, kuid ainuke töötav ründesuurtükk Sturmgeschütz IV, kahuriveok Sd.Kfz. 6, keskmine tank Panzer III ja tankihävitaja Jagdpanzer 38 Hetzer.

Lisaks tankidele ja soomukitele on vaatamiseks Nõukogude lühimaa suurtükiväe raketisüsteem 9K52 LunaM (NATO kood Frog-7), mis tulistab juhitamatuid rakette. See süsteem on senini kasutusel ka Ukraina relvajõududes. Samuti on ekspositsioonis 1975. aastal välja töötatud Nõukogude Liidu iseliikuv 203 mm kahur 2S7 Pion (Pojeng), mida praegu kasutavad nii Ukraina kui ka Venemaa üksused viimase algatatud sõjas. Muuseumist leiab veelgi eelnimetatud sõjas kasutatavat relvastust.

Muuseumi lõpetavad Poola Rahvavabariigi vippide soomusautod, sest tegemist on ikkagi soomusvägede muuseumiga. Poola Kommunistliku Partei juhi ametiautot, ZIL-111D kabriolettversiooni toodeti vaid 8 eksemplari. Väiksematele ninadele olid aga ette nähtud lääne soomustatud autod, nagu Volvod ja Peugeot’d.

Aga kui on tunne, et militaarajaloost jäi ikka veel väheks, leiab Poznani pealt huvitavaid kindlustusi ja väiksemaid fortifikatsioone ning kasvõi esimesele Poola kuningalosskindlusele pühendatud muuseumi.