8 minute read
ETENDUS "ORZEL. LAIDONERI ÖÖD" - MITTE PELGALT AJALUGU
ETENDUS "ORZEL. LAIDONERI ÖÖD" - MITTE PELGALT AJALUGU
Sel kevadtalvel etendub Viimsi Artiumis kaitseliitlase Jaanus Nuutre lavastatud näidend „Orzel. Laidoneri ööd“, mis lisaks suurepärasele näitlejatööle torkab silma kahjuks vägagi aktuaalse temaatikaga.
Tekst: KARL ERIK TALVET , vabatahtlik autor
Etendus kujutab nelja saatuslikku ööd Teise maailmasõja algul (14.–18. septembrini 1939), kui Eestilt palus varjupaika Poola allveelaev Orzel, mille eestlased interneerisid, kuid ei andnud välja ei Saksamaale ega NSV Liidule, enne kui sel põgeneda lasti. Kaitse Kodu! vestles näidendi lavastaja, kaitseliitlase Jaanus Nuutrega.
Alustame klassikaliste küsimustega. Räägi meile endast ja oma taustast ehk milline on olnud Sinu senine teekond lavastajatoolini ning samal ajal Kaitseliidus.
„Ma lõpetasin lavakunstikooli 28. lennu aastal 2018 näitlejana. Astusin ka sisse näitlejana, aga juba esimese kursuse poole pealt hakkasin käima ka lavastajatundides, nii et tegelikult õppisin paralleelselt nii lavastamist kui näitlemist. Kuna lõpetada saab ühel erialal, siis lõpetasingi näitlejana. Juba enne kooli lõppu tõin ka ühe lavastuse välja ja sealt edasi kuidagi vargsi-vargsi on lavastamine tõusnud näitlemisest ettepoole. Eriti sealtpeale, kui ma
2020. aastal lõin oma teatri, Teater Nuutrumi. Lisaks teatri juhtimisele võtan ka lavastamise vahel enda kanda. Kuid kutsume koostööd tegema ka teisi lavastajaid, kes ei ole teatris palgal.
Kaitseliitu astusin 2012. aastal, nii et saab juba 12 aastat täis. Kui ma alguses elasin Tallinnas ja olin Harju maleva Rävala malevkonna liige, siis umbes üle-eelmisest aastast olen Viru maleva aktiivne liige.“
Kuna Nuutrum on suhteliselt uus teater ning vahepeal on juhtunud palju ebameeldivaid asju, nagu pandeemia ja Venemaa sissetung Ukrainasse, võib selle teatri tekkimine olla paljudele inimestele jäänud märkamatuks. Saad sa mõne sõnaga kirjeldada Nuutrumi eripära?
„Nuutrum tegeleb põhiliselt uue eesti dramaturgia lavale toomisega, enamik meie materjalist on täiesti uus dramaturgia. Valmis materjali kasutame pigem vähe, vaid otsime teema või idee või mingi alge ja võtame ühendust autoriga ehk mõne näitekirjanikuga, kel palume kirjutada täiesti uus materjal just meie teatri tarbeks. Seni on Nuutrumis välja tulnud üksteist lavastust („Orzel“ on üheteistkümnes), millest seitse-kaheksa on olnud algupärandid, nii et me anname väga palju tööd oma näitekirjanikele. Meie teine ampluaa on ajaloolised materjalid, põhiliselt isikud ja sündmused, ning oleme palju tegelenud ajaloo talletamisega. Kuna ma ise elan LääneVirumaal mere ääres väikeses kohas nimega Vainupea, siis on meri minule äärmiselt hingelähedane teema. Ka merekultuuri teadvustamises näeb meie teater missiooni, kord aastas toome publiku ette mereteemalise lavastuse.“
Mis pani lavale tooma seda konkreetset sündmust ehk Orzeli juhtumit? Saan aru, et muu hulgas tähistatakse sellega kindral Laidoneri 140. sünniaastapäeva.
„Just, põhiline ajend oli kindrali juubel, millest lähtuvalt me teatriga arvasime, et võiksime võtta selle Eesti suurkuju ja tuua ta uuesti keskpunkti. Mitte tutvustamiseks, aga selleks, et temast juba suurte tähtedega rääkida ja kõneleda. Ja loomulikult ka sellepärast, et ma olen aktiivne kaitseliitlane ja teema on mulle hingelähedane. Kaitseliitlase-lavastajana saan neid kahte asja ühildada. Autor Loone Ots on suurepärane ajalootundja ja näitekirjanik ning tuli selle ideega kohe kaasa. Orzeli temaatika oli tegelikult Loone välja pakutud, minu algne idee, kuidas ja mis viisil Laidonerist võiks rääkida, oli natuke teine. Kui aga tema pakkus välja, et selline märkimisväärne sündmus on ajaloos toimunud ja pole saanud laiemat kõlapinda, nii et enamik inimesi ei teagi, mida Orzel tähendab, siis mõtlesin, et selle teema kaudu avaneb suurepärane võimalus tuua publiku ette ka Laidoner ja tema abikaasa Maria.
Näidendi sündmustik leiab aset neljal järjestikusel ööl 14. kuni 18. septembrini, kui Poola tuttuus, veebruaris valminud allveelaev Orzel palus Eesti sadamast varjupaika. Eesti oli selleks ajaks deklareerinud oma neutraalsust ja ei tahtnud ega tohtinud neutraalse riigina sõjalaeva sisse võtta, aga meie lavastuses on võib-olla fiktsioonina jutustatud, miks Orzel siia ikkagi sisse sai ja kuidas siit neli ööd hiljem põgenes.
Me näeme sündmustikku kindral Laidoneri ja tema abikaasa silme läbi ja nii, nagu kindral sündmusega tegeles. Aga see on vaid üks osa teemast, sest nendel öödel käis aktiivne sõjategevus Saksamaa ja Poola vahel, samal ajal kogunesid ka Vene väed juba Poola idapiiri taha ning ründasid ja sisenesid Poola omalt poolt. Maria Laidoner oli poolatar, kõrgest soost aristokraat ja üles kasvanud mõisas. Orzeli loo taustaks on tolle aja üldine suur sõjaseisukord, maailmasõja algus, juba oli alla neelatud Tšehhoslovakkia. Lavastus ei räägi ainult Orzelist, mis on küll jutustuse teljeks, vaid Laidoneri ja Maria omavahelistest suhetest, maailma sündmustest tollel ajal ja kuidas nende suhe selles ellu jäi.“
See viib küsimuseni, mismoodi saab etenduse vaataja tõmmata paralleele meie tänapäevase olukorraga?
„Jah, ongi äärmiselt kurb, et paralleele saab tõmmata tohutult. Kui me seda lavastust analüüsisime, sellest näitlejate ja autoriga proovisaalis rääkisime ja arutasime, siis jõudsime järeldusele, et vaata ainult minevikku ja sa tead, mis hakkab toimuma tulevikus. See on nii kurb, kui täpselt on näiteks need sammud, mida praegu näeme Ukraina ja Venemaa vahel, ajaloos juba ära olnud ja korduvad praegu uuesti. Nii
kurb kui see ka ei ole ja ma loodan, et nii ei lähe, aga kui vaadata, mis sai 1939. aasta septembris edasi ja mis hakkas saama 1940.–1941. aastal jne, siis võime natukene ennustada tulevikku. Ja see, mis võib hakata järgmiste aastate jooksul siin maailmas, Euroopas ja meie servas juhtuma, ei ole nende ennustuste pealt üldse ilus.“
Kas etendus võiks kõnetada ka poolakaid?
„Absoluutselt, jah, ja väga tore, et esietendusel oli kohal ka Poola suursaatkonna kultuuriatašee. Ma väga loodan, et nii kohalikud poolakad kui ka kõik kaitseliitlased ja kaitseväelased jõuavad nende etenduste ajal saali, et mõelda kaasa, näha, mis toimus maailmas toona, ja panna seda praeguse aja konteksti. Me arutasime etenduse valmimise ajal väga palju, et tookord juhtus nii, ja vaatame, mis praegu on juhtunud Venemaa ja Ukraina vahel – täpselt sama. Järgmisena juhtus ajaloos see, vaatame tänapäevast pilti – jälle üks ühele!“
Saan aru, et etendusele on oodatud kaitseliitlased, kelle kehtib muu hulgas sooduspilet, aga kas etendus võiks huvi pakkuda ka nooremale publikule, kes tänapäevast ajastut arvesse võttes ei pruugi olla nii aktiivne teatris käija ja võib oma infot ja meelelahutust rohkem saada näiteks telekast, arvutist või mobiilist?
„Jah, meil olid eilsel esietendusel ka ajalooõpetajad, kes hiljem tulid juurde, surusid kätt ja ütlesid, et nemad viivad selle teatri igatahes oma kooli ja toovad oma gümnaasiumiklassid etendust vaatama, sest see oli nende jaoks väärt lavastus, mida hiljem ajalootunnis käsitleda, millest esseid kirjutada või mille üle arutleda. Kindlasti tahaks noorem publik, pigem gümnasistid, ennast selle ajaga kurssi viia. Nad saaksid sealt tohutu ajalooteadmiste pagasi.“
Kuidas käis kahe peaosatäitja valik? Kas nendel oli oma rolliks valmistudes ligipääs näiteks Johan ja Maria Laidoneri kirjavahetusele või muule arhiivile?
„Näitlejad Liina Tennosaare ja Peeter Tammearu valisin mina ja olen väga õnnelik, et mõlemad nõustusid. Kindrali rolli tahtsin väga just Peetrit, sest ta on varem mänginud ka Konstantin Pätsi. Talle on suurte ajalooliste isikute kehastamine tuttav, lisaks on ta minu silmis üks Eesti parimaid näitlejaid ja lavastuse Laidoneriks ka täpselt õiges vanuses.
Me andsime neile lugeda loomulikult tohutu hulga raamatuid, mis on kirjutatud nii kindral Laidonerist, Mariast kui ka tolle aja sündmustest, samuti nende kirjavahetused vanglast, NKVD toimikud ja dokumendid, mille abil koostas mälestused endine KGB ohvitser Vladimir Pool. Ajalooarhiivide annaalides sai väga palju surfatud ja ennast kurssi viidud.
Proovid toimusid meil sellises huvitavas kohas nagu Kanutiaia Noortemaja. 1939. aastal tegutses samas majas Konstantin Pätsi loodud salaklubi Centum, kus käisid koos kõik Eesti suured ärimehed, poliitikud ja sõjamehed, aga ka väga tähtsad inimesed välismaalt, nagu Rootsi kuningas või Saksa vastuluure ülem. Seal majas tehti suuri otsuseid ja suuri tegusid, nii et see oli väga märgiline maja, kus proove teha.“
Nii et igal juhul on tegemist etendusega, mida tasub minna vaatama.
„Kindlasti, ja mis puudutab soodustust kaitseliitlastele, siis saame seda pakkuda, kui tellitakse ja tullakse grupina. Praegu on näiteks naiskodukaitsjad juba teatriga ühendust võtnud ja soovinud endale poolt saali. Meil on saalis ainult sada kohta, mis tähendab, et kohad täituvad kiiresti. Kui on soov tulla suurema grupiga, näiteks oma rühmaga või staabiga, siis tasub võtta ühendust aadressil nuutrum@ nuutrum.ee ja suurema broneeringu korral saame loomulikult pakkuda ka paremat hinda.
Millised on teatri tulevased plaanid? Kas taas midagi seoses ajaloo- või militaarteemaga?
„Nuutrumil esietendus novembris, enne „Orzelit“, lavastus eesti kultusmuusikust Raimond Valgrest, mida mängime nüüd juba üle Eesti. Ka „Orzeliga“ on plaanis minna sügisel väikesele tuurile, käies läbi suuremad Eesti linnad, nagu Tartu, Võru, Paide, Kuressaare jne, et see ei jääks ainult Tallinna-keskseks.
Võib juhtuda, et järgmine ajalooteemaline lavastus tuleb järgmisel aastal välja umbes samal ajal või siis märtsis. Praegu käivad kirjanikuga läbirääkimised, et tuua vaatajate ette taas üks Eesti poliitikas ja kultuurielus tähtsat rolli mänginud inimene, aga ma jätaksin selle nime praegu välja ütlemata, sest plaanid on alles arutamisel.
Aga jah, Nuutrum kindlasti jätkab ajalooteemaliste lavastustega, mis ei tähenda, et me ei lavastaks välismaist väärtnäitekirjandust. Sügisel on meil tulemas kaks uut lavastust, millest üks on välismaine näitekirjandus, neist ühe lavastab Jaanus Rohumaa ja teise Veiko Tubin.“
Tasub silma peal hoida.
„Igal juhul.“
