SÕJARAUD
HÄVITUSLENNUKITE 3. PÕLVKOND: TAPVAM KUI EALES VAREM Hävituslennukite kolmandasse põlvkonda kuuluvad lennukid, mille seeriatootmine või relvastusse võtmine mahtus aastatesse 1960–1970. Lennundusajaloo jaoks on see tähelepanuväärne ja tulemuslik kümnend. Tekst: MATI MEOS, Eesti Lennundusmuuseumi direktor
H
ävituslennuväe põhiülesanneteks on kaitsta riigi õhuruumi, hoida sellest eemal vastase strateegilised pommitajad ja tiibraketid ning saavutada omas õhuruumis üleolek. Sellel aastakümnel lisandus ka võimekuse lisanõue: rünnata maa- ja meremärke. Iseloomulik oli lennukitiibade konstruktsiooniliste elementide täiustumine ja lisandumine, aerodünaamika täiustumine, relvastusse ilmusid elektro-optilise juhtimisega õhk-õhk raketid ja laserjuhitavad pommid, automaatselt juhitavad kahurid, suitsuvabad reaktiivmootorid ja multifunktsionaalsed hävitus-pommituslennukid, kasutusse jõudis analoogsüsteemidel töötav avioonika. Poliitilisel areenil seisid vastakuti NATO ja Varssavi pakti riigid. Strateegilise pommituslennuväe valdkonnas olid põhitegijad USA ja NSV Liit, väiksemal määral Ühendkuningriigid ja üsna piiratult Prantsusmaa. Strateegilise lennuväe eemalhoidmiseks pingutasid pooled hävitus-
52
5/2020
