NAISKODUKAITSE
ÜKS NUMBER, KOLM NAIST, VIIS KÜSIMUST Koroonaviiruse levikut ja eriolukorda puudutavatele küsimustele vastuse saamiseks alustas 16. märtsil tööd Häirekeskuse infotelefon 1247 – 1 number, 24 tundi ööpäevas, 7 päeva nädalas. Tekst: MARET KOMMER, Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna meditsiinigrupi juht
Nüüd oli neid vabatahtlikke vaja kohe, siin ja praegu, sest olukord nõudis. Algas kiirkoolitus, kus praktiline õppimine käis käsikäes tööga. Nii oli
see ka Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna liikmete Ave Rallmanni, Siret Tammekännu ja Laura Oisaluga.
Miks otsustasid panustada kriisiinfotelefoni töösse? Ave: „Olen 16 aastat tagasi andnud Naiskodukaitse kaudu oma käe riigikaitsele. Endast märku andmine ja abi pakkumine sellises olukorras tundus mulle elementaarne.“
Siret: „Minuni jõudis info kriisiinfotelefonist 1247 eelmise aasta lõpus. Tuli teade, et on võimalus õppida ja kui on vajadus, siis saab vabatahtlikuna tööd. Panin ennast kirja, sest olin kuulnud koolitustel elulisi näiteid ja töö tundus hu-
vitav. Olin riigikaitseorganisatsiooni astunud ja tahtsin panustada. Kriisiinfotelefonile vastamine on rahuajal võimalus teisi aidata.“ Laura: „Eriolukorra kehtestamisega langes ära tööga seotud koolitusi. Tahtsin uut kogemust. Kuna tekkis vaba aega, siis otsustasin kriisiinfotelefoni töösse panustada, sest töötan vaimse tervise õena. Arvan, et mu nõustamisoskuste baas on selles töös abiks. Naiskodukaitses olen oma suunda alles otsimas. Paar kuud tagasi, kui kriisiinfotelefoni teema kerkis ja sinna naiskodukaitsjaid kutsuti, kandideerisin.“
Millised hirmud olid enne töö algust?
Ave: „Kuigi aidata tundus iseenesestmõistetav, tekkis korraks ikkagi kahtlus. Kas minu teadmistest ja oskustest ikka piisab? Kas olen selleks sobiv inimene? Jätsin selle otsuse pädevamatele, kes tutvusid minu profiiliga.“ Siret: „Hirme ei tekkinud. Hirm on mulle võõras. Pigem oli uudishimu.“ Laura: „Ennekõike kartsin tehnilist poolt. Üldiselt olen esmakordsel tutvumisel tehnikavidinatega suhteliselt pelglik. Õnneks oli individuaalne koolitus väga hea.
HÄIREKESKUS
K
riisiinfotelefoni operaatoritena kaasati ka vabatahtlikke naiskodukaitsjaid, kellest osa olid jõudnud läbida ka esmase koolituse Tartus või Tallinnas.
Esimesed kõned olid hirmutavad. Süda peksles ja peopesad higistasid, kui vajutasin nuppu kõnele vastamiseks. Juhendaja turvalisi näpunäiteid järgides said need kõned tehtud, vastused vastatud ja hea tunne teadmisest, et sain aidata.“ 5/2020
73
