LAURI LIPP - JÄRVA MALEVA TAUSTAJÕUD

LAURI LIPP - JÄRVA MALEVA TAUSTAJÕUD

Sõjaajaloolane, Eesti Mäluinstituudi vanemteadur Peeter Kaasik ütles aastataguses usutluses, et teda huvitab lahingute kirjeldusest hoopis rohkem see, mida tehti samal ajal tagalas, ehk köögipool.

Tekst: URMAS GLASE , vabatahtlik autor

Mitte see, kuidas lasi suurtükk, vaid kuidas jõudis moon selle juurde, kuidas töötas supikatel või milline oli sisekord rindejoone taga. See andvat sõjategevuse edust või ebaedust hoopis kõnekama pildi.

Ajaloodoktoriga tuleb nõustuda. Võtame kasvõi äsjase õppuse Ussisõnad, kus Kirde maakaitseringkonna õppuse osa olulised harjutused haarasid kogu Järvamaad. 20. septembril andis Järva maleva pealik kolonelleitnant Kuido Pettai staapi kutsutud maakonna partnerorganisatsioonide esindajatele ülevaadet õppuste kulgemisest. Paaritunnise vahega käisid nii TallinnaTartu maanteele Mäekülla rajatud tõkkeposti kui teisi maakaitseüksusi külastamas Kaitseliidu ülem kindralmajor Riho Ühtegi ning Kaitseväe juhataja kindral Martin Herem. Aga maleva tagalajuhataja Lauri Lipp tuiskas töökindad käes köögi ja masinate vahel ringi. „Eile tegin 220 kõnet. Ja ega alati saa kõiki kõnesid kohe korraga vastu võtta ka,“ näitab ülemate ja külaliste selja taga 18 aastat Järva kaitseliitlaste tagalat hoidnud mees sosistades oma telefoni. Pärast lisab ta, et sel päeval tegi ta 205 kõnet ja õppuste aktiivse osa kolmanda päeva õhtuks 174.

TEHA ON PALJU

„Meil on aega tund. Siis hakkame kööki peale laadima,“ vaatab Lipp pärast mitmendat päeva edasi lükatud hetki lõpuks kella. Võtame staabis istet, et pärast Ussisõnade ENDEXit õhtuvidevikus vaadata koos reservkapteniga tagasi tema paarikümnele viimasele aastale.

„Sellistes olukordades nagu õppus Ussisõnad saad end logistikuna teostada. On vaja ette näha, planeerida ja korraldada, et oleks kõik tagatud. Järvakate maakaitsjad magasid katuse all ja soojas, toit veeti kohale. Mehed ei olnud pakitoidu peal. Nüüd, kus õppus läbi, tõime esimeses järjekorras ära teedelt tõkkepostide betooni, liiklusmärgid ja tõkestusvahendid, seejärel tegeleme üksuste varustusega, viimasena tegeleme transpordiga. Teha on palju ja saame kasutada veel reservväelaste abi,“ kirjeldab tagalajuhataja Ussisõnade lõpetamist tagalamehe pilgu läbi.

Nagu Lipp märgib, pole õppuste tagamisel võimalik kõike alati ette näha ja ikka leiab arenguruumi. Näiteks peaks tagalas olema rohkem logistikuid, kes on suurel õppusel tagalajuhile käepikenduseks.

Tavaliselt on õppuste algus ja lõpp pingelisemad korraldada, sedakorda aga polnud Lipu kinnitusel ka keskel sugugi lihtsam. „Peamine, et eri lõigud ei arvesta ainult iseendaga, vaid tehakse koostööd. See on väga tähtis,“ manitseb tagalajuht.

Mul oli võimalus kõrvalt vaadata, kuidas Lipp isegi pingelises olukorras, kus vestluskaaslasel emotsioonid laes, suutis rahulikuks jääda ning oma seisukohti selgitada.

OHVITSERIDE ÕPETAJA

Lipp on rahul, et suutis täpselt ennustada Ussisõnadele tulevate reservväelaste protsenti: „Hakka või ennustajaks. Ma kahtlustan, et oli neidki, kes ei saanud kutseid kätte.“

Kaitseliit on ainuke organisatsioon, mis on võimaldanud nii paljude suurte ürituste korraldamist, olgu näitena toodud kasvõi Pitka matk, Utria dessant või noortelaager Spekter 2019. aastal, kus osales korraga 1200 inimest. „Minu töös on see võlu, et tehtu tulemust näed peaaegu kohe,“ kiidab Lipp.

Kui jutt juba tööle läks, siis enne vormikandjaks hakkamist töötas Lipp 19 aastat Paide kutsekoolis majandusjuhataja, meistri ja sõiduõpetajana. „Viimases lõpus olin direktori asetäitja majanduse alal. Vaatasin, et seal hakkab asi vaikselt otsa saama ja otsustasin suunda vahetada,“ meenutab ta.

Ilmselt pole laialt räägitud fakt, et kutsekoolis käis Lipu käe alt läbi suurem seltskond noormehi, kellest hiljem said Eesti kaitseväes ohvitserid. Ta kinnitab: „17 ohvitseri on olnud minu õpilased. Kolonele on mitu, Tõnu Miil neist vast kõige kaugemale jõudnud, aga ka näiteks meie Kirde maakaitseringkonna ülem kolonelleitnant Jaanus Ainsalu.“

Nagu Lipp muheledes täheldab, on ta sündinud aasta enne seda, kui inimesed hakkasid kosmoses käima, ja samal aastal, kui hakati tootma Vana Tallinnat. Järgmise aasta jaanuaris tiksub ta turjale 64 aastat.

Kaitseväe vormi tõmbas Lipp Kosel päästekompaniis selga 41aastasena. Ta jõudis üksuse tagalaasju korraldada neli aastat, kuni peaministri ülesandeid täitnud toonane siseminister Edgar Savisaar kirjutas 2005. aasta juulis alla päästekompaniide likvideerimise otsusele.

„Päästekompanii eluiga oli 13 aastat, kuus kuud ja kaks päeva. Kas tead, et päästekompanii oli esimene väeosa iseseisvuse taastanud Eestis? Nojah, tõsi küll, siseministeeriumi all. Alles pärast seda sündis Kuperjanovi pataljon ja teised. Minu töö oli lõpuks kolme päästekompanii vara Päästeametile üleandmise korraldamine,“ vaatab Lipp tagasi sellele ajajärgule.

Lipp tahtis teenistust jätkata Tapal kaitseväes, kuid päris sõjaväelise tausta puudumisel teda sinna ei võetud. Samuti polnud kolm aastat Nõukogude mereväes Musta mere laevastikus piisav argument, et saada teenima mereväkke Pitka laevale.

„Meie mõistes tulin Vene mereväest Krimmist Feodossijast koju vanemmaadina. Ah et kuidas sai minust Eesti ohvitser?“ viskab Lipp ise küsimuse õhku ja annab siis ka vastuse. See on pikema vinnaga lugu.

1998. aastal kutsuti Lipp reservõppekogunemisele ja kuigi paljud teised said selle lõpus pagunid peale, siis tema mitte. 2000. aastal kutsuti ta kordusõppusele, kokku oli ta seal tsüklitena kuu aega. Siis sai ta lipnikuks ning järgmise üheksa aastaga kapteniks. „Minu karjääri ohvitserina piiras, et olin koolis õppinud saksa keelt. Proovisin kursustel inglise keelt ka õppida, aga see ei hakanud hästi külge,“ selgitab Lipp.

AGA KAITSELIIT?

Aastaid organisatsioonide majandusasjadega tegelenud mehele tagalatöö meeldis: „Ükskõik kui kõva mees sa ka varem polnud, uuel kohal ei lugenud see midagi ja sai hakata ennast tõestama,“ mäletab Lipp. Tuli nuputada, kuidas saada vabatahtlikele rohkem ja paremat varustust, hakata inimestega tööle, et oleks tagalameeskond. Nüüd on nii, et Kaido Mettus ja Heldur Meister tulevad alati appi, kui vaja.

Jah, tagala töös tuleb olla leidlik ja visa ning teha koostööd teiste malevatega. „No näiteks ostsime Järva maleva omavahenditest Mercedes-bussi. Otsisin sellist automüügiportaalidest ja isegi välismaalt, kuni õnnestus soodsalt kätte saada üks Eesti Euroopa eesistumist teeninud buss,“ on Lipp silmanähtavalt uhke. „Inimesele tuleb anda võimalus tegutseda. Kui mind puuri panna, no siis linnuke ei laula.“

Kui tagalaülema ametikoht 2014. aastal tegevväelase omast ametniku tööpõlluks muudeti, läks kapten Lipp reservi ja jätkas Järva maleva majandusasjade ajamist tsivilistina. Tänapäeval on ju inimesele loodud kõik võimalused ametnikuna töö jätkamiseks seni, kuni tervis lubab. „Saan oma kogemusega edasi kasulik olla. Mis saaks olla veel parem, kui teha edasi seda, mida oskan,“ pärib Lipp, mööndes, et hakkab siiski pisut väsima ja vaatab vaikselt mantlipärijat otsides ringi.

INNUSTAB SPORTI TEGEMA

Tervisega Lipul muidugi muret pole. Peaaegu samal ajal Kaitseliitu tulekuga hakkas ta tõsiseks spordimeheks, sütitab ja veab eest teisigi.

Spordipisik on tal sees armeeteenistusest. Sai seal 4 x 100 meetri jooksus laevastiku spartakiaadil kolmanda koha ning jalgpallis viienda. Aga järgmised 30 aastat pärast sõjaväge ta sporti ei teinud. Oli 48aastane, kui alustas militaarspordiga.

Eel-Ernalt on Lipul parim koht teine, Ernalt kuues. Lätis Zemessardze võistlusel on ta käinud kaks korda, Soomes on käinud, Põrgupõhjal kuus korda ja löönud kaasa ka võistluste korraldamises. „Võistlusülesanne peab olema võistlejale kergesti söödav – hinnatav, neutraalne, teostatav, kirjeldus arusaadav kolme lausega, mitte kahel leheküljel,“ vuristab Lipp.

Lipp on proovinud ka orienteerumist, aga peab oma lemmikuteks sprindidistantse 60, 100 ja 200 meetrit. Mees on jõustruktuuride spordimängudelt koju toonud kolm hõbedat, Kaitseväe meistrivõistlustelt üheksa medalit, ent mitte kuldset. Lisaks on Lipp käinud korduvalt veteranide EMil ja MMil.

Võistlustel hakkas ta käima 2012. aastal, kui ta kutsuti Paide linna eest võistlema ning sai 100 meetris esikoha ja kauguses teise. 2015. aasta oli sportlikus mõttes tema parim aasta, ta sai oma nimele kaks Eesti vanuseklassi rekordit. „Pärast vigastust ma aktiivselt enam ei võistle, aga no Rakvere ööjooksul olen käinud neli korda ja ka meie enda Paide-Türi rahvajooksul,“ räägib spordimees arvutist omaaegseid treeningupäevikuid ja -plaane näidates.

Suurima rahuloluga meenutab ta 2014. aastat, kui Järva tuli malevate omavahelises spordiarvestuses esimeseks. „Me pole kunagi läinud massiga lööma, vaid võistlevad need, kes ise tahavad kaasa lüüa. Ahto Milder, Tiina Riis, Siret Niinepuu või Vello Lillipuu tulevad peaaegu igal võistlusel välja –nad on tõsised sportlased, hing ei luba ära öelda,“ loetleb Lipp.

Naljatamisi ütleb ta, et mida rohkem on inimestel sissetulekut ja vähem väljakutset, seda vähem on panustamist. „Praegu on suurem rõhuasetus jällegi laskespordil, kus noortel läheb hästi,“ kiidab Lipp järvakate fenomeni, et kui midagi ette võetakse, siis seda ka täie tõsidusega tehakse.

„Kõik õpivad ujuma või jalgrattaga sõitma, aga kõigil ei õnnestu kehaliste võimete testis 300 punkti saada. Ma olen oma vanusearvestuses kolm korda maksimumi ära teinud,“ ei varja Lipp rahulolu ja arvab, et hindele „5“ suudavad selle sooritada pooled, kes ikka trenni teevad. „Praegu on ju liikumise aasta, tuleb mõelda värskes õhus olemise ja tervise peale.“

ÕPETAB RIIKI KAITSMA

Kaitseliidus on Lipul lisaks tagalale ja spordile veel üks kirg, milleks on riigikaitseõpetus. Ta on riigikaitset õpetanud eelmisest sajandist kutsekoolis, mõlemas Paide koolis ja Türil. „Mulle meeldib riigikaitselaagreid teha, see kinnistab praktilist osa, õpetab noori relvi tundma, orienteeruma, maskeeruma ja muud,“ on Lipp veendunud, et noori tuleb selles vallas harida. Muidu jääb tühi koht, sest on ju palju noori, kelle vanemad ei ole teeninud ei omal ajal Vene kroonus ega ka mitte Eesti Kaitseväes.

Esimese riigikaitselaagri korraldas Lipp aasta pärast Järva malevaga liitumist 2006. aastal ja selles osales 12 õpilast. Eelmisel aastal oli laagris osalejaid juba 303. Ta pakub, et selle aja jooksul on tema käe all riigikaitset nuusutanud tuhanded koolinoored.

Eelmise aasta lõpus pälviski kapten Lauri Lipp kaitseministeeriumi III klassi teeneteristi just silmapaistva tegevuse eest riigikaitseõpetuse laagrite korraldamisel Kaitseliidus.