MENTORINSTRUKTORINA USSISÕNADEL

MENTORINSTRUKTORINA USSISÕNADEL

30. augusti hommikul stardin Tapa poole väga madalate ootustega. Ma tean, et Eestis ei ole nii suurt reservõppekogunemist mitte kunagi tehtud ning et õppuse plaan on pehmelt öeldes ambitsioonikas. Olen vaimus täiesti valmis selleks, et „ventikasse lendamiste“ arv saab olema sama muljetavaldav. Jõudis ju õppekogunemise ametlik kutsegi minuni alles eelmisel päeval, nii et ilmselgelt ei toiminud „kõrgemates sfäärides“ kaugeltki mitte kõik õlitatult.

Tekst: nooremleitnant (r) PEETER P. MÕTSKÜLA, KL Tallinna maleva Kalevi malevkond

Formeerimine läheb üllatavalt kiiresti, mehed saavad oma tuttuue varustuse (selliseid lahinguveste ja priimusekomplekte pole veel isegi tegevväelastel, kaitseliitlastest rääkimata) kätte ja kokku ning meie, mentorinstruktorid, juhatame nad üksuste kaupa õigetesse kasarmutesse. Õppuse tutvustus ja ohutuseeskirja loeng tehtud, viime oma õppekompaniisse määratud kuue maakaitserühma juhtkonnad – rühmaülemad, -vanemad ja jaoülemad – esimesse relvatundi. Keegi ei šlangi ega mähi ja mõned tunduvad lausa päris tublid olema. Lootust on.

TOIMIV MEESKOND

Vaid paari päevaga saab üksteist alles äsja esmakordselt näinud meeste kambast kokku hoidev ja koos toimiv meeskond. Kui formeerimisel vale numbriga käepaela saanud jaoülema „õige“ üksus teda tagasi tahab saada, paluvad nii mees ise kui tema kaasvõitlejad ta meile jätta, sest tegemist on juba „omaks“ saada jõudnud väärtusliku meeskonnaliikmega. Kõrgem staap jätab ta meie põhjendatud taotlusel üle viimata. Väike, aga oluline töövõit.

Teise õppepäeva lõpus tuleb „ülevalt“ tagasiside: mitmed üksused on väljaõppekohtadesse hilinenud ning kui see jätkub, võib õppuse tihedas ajakavas püsimine osutuda võimatuks. Tean, et meid see ei puudutanud, kuid ütlen õppekompanii ülema kohusetäitjana õhtusel rivistusel oma meestele, et tahan, et meie kompanii peale ei peaks mitte keegi näpuga näitama. Kui ma järgmisel hommikul 05.59 kokkulepitud rivistumispaika jõuan, kõlab „Tähelepanu!“ ning hetk hiljem on kõik 31 meest oma kohtadel. 06.10 liigume välja, et jõuda kästud väravani viis minutit enne ettenähtud aega … ning ootame seal pool tundi värava avamist. Meie kompanii järel ei oota mitte keegi ei sel päeval ega ka hiljem.

Õhtul enne põhikoosseisu saabumist külastab reservjuhte kaitseväe juhataja. Lühikese motivatsioonikõne põhisõnum on kindrali tahe, et Eesti ei leiaks end mitte kunagi olukorrast, kus Ukraina oli 2022. aasta jaanuaris. Kindral Herem selgitab, et kuigi ta oleks võinud oodata, kuni ka reservüksustele oleks hangitud uuemad relvad ja veel teist ja kolmandatki, oli tema otsus kutsuda 10 000 meest ussisõnu õppima just nüüd, sest keegi ei tea, millal me neid päriselt lausuma peame. Järgneb küsimuste ja vastuste ring. Üks reservjuht küsib, miks on nii olulist asja tegema kutsutud meestele antud kümneks päevaks üksainus T-särk ja üks paar sokke. „Minu süü,“ vastab kindral. „Ma teadsin, et me ei jõua selleks ajaks hankida veel 10 000 särki, kuid ma otsustasin selle õppuse siiski käivitada. Ma ei saa teid praegu mitte kuidagi aidata, kuid ma luban, et ei vaheta ka oma särki enne selle õppekogunemise lõppu. Jah, mõned koosolekud tuleb mul ilmselt vabas õhus pidada.“ Mehed naeravad. Motivatsioon tahab sõjaväebaasi sööklal katuse pealt tõsta.

Käivad ettevalmistused põhikoosseisu saabumiseks. Jaoülemad on antud formeerimiskeskuse käsutusse, rühmaülemad ja -vanemad lihvivad Kaitseliidu mentorinstruktorite käe all oma relvatundide andmise oskusi. Kaks päeva järjest on „üles“ teada antud, et formeerimisel saadud kindad on suviseks toimetamiseks liiga paksud, kuid juba eelmisel õhtul selgus, et õhemaid kindaid ei ole ega tule. Mehed peavad omavahel veidi nõu ja pöörduvad kaitseliitlaste poole: „Kas mäletame õigesti, et teiega liitub täna veel paar instruktorit? Kas nad saaksid tulles mingist ehituspoest läbi hüpata ja 100 paari õhemaid töökindaid osta?“ Selgitame, et ei Kaitsevägi ega Kaitseliit ei hüvitaks meie kamraadile seda kulu. „Andke kontonumber, ma teen talle ülekande ja me klatime hiljem ise omavahel,“ vastab üks rühmavanem. Väliselt väärikaks jäävate instruktorite suud kukuvad seesmiselt nii lahti, et alalõuad puudutavad maad. Mehed, kes tunnevad üksteist pisut rohkem kui kolm päeva, teevad sellise otsuse meeste heaks, keda nad veel näinudki ei ole. See on meeskond. See on kaitsetahe.

EESTI EEST – SURMANI!

Äsja formeeritud kuuerühmaline õppekompanii saab pärast ohutuseeskirja loengut ja allkirjade andmist 45 minutit, et end esimesse relvatundi minekuks valmis panna. Pool minutit enne kella kukkumist kõlab ettekanne: „Neljas rühm kohal.“ Ja siis järjepannu kõik teised. 10 sekundit enne kästud aega on 179 meest rivis, kõigil kogu vajalik varustus seljas või kaasas. Keegi ei säbele, keegi ei mähi. Kõik on valmis. Veerand tundi hiljem võtavad kuus rühma õppeplatsil positsioonid sisse ning äsja ise värskendusõppe saanud reservjuhid hakkavad Scoutspataljoni instruktorite valvsa silma all relvatunde läbi viima. KL mentorinstruktorid hõõruvad vaikselt oma taas maani lahti kukkunud alalõugu. Uskumatu motivatsioon.

RELVAÕPE. MEDITSIIN. LASKEHARJUTUSED. MIINID. VARITSUS. JULGESTAMINE.

Üheksanda päeva hommik. Meie õppekompaniist saab kaks normaalsuuruses maakaitsekompaniid, kompaniiülemast lahingugrupi ülem ja kahest mentorist maakaitsjate kompaniiülemad. Sõidame Tallinnasse, et läbi teha kontrollharjutus sellelsamal alal, mida hakkaksime kaitsma siis, kui päriselt vile käiks. Harjutuse käigus kästakse õppuse staabist uus olukord ja antakse meile uus ülesanne. Lahinguplaanid tuleb lennult ümber teha, kuid ussisõdalased ei lase end sellest häirida. Üldine suhtumine paistab olema, et kui vaja, teeme ära.

Majutume oma linnaosa ühte kooli ja veel kahte selle lähedal asuvasse suuremate saalidega hoonesse. Hilisõhtul külastavad meid malevapealik ja Kaitseliidu ülem. Kindral Ühtegi laseb reservväelastel vaadata vasakule ja paremale. „Teie kõrval on täna needsamad mehed, kellega koos te tulete välja siis, kui seda päriselt vaja on. Jätkake oma väljaõpet, sest iga teie jao parima väljaõppega mees võib osutuda kõigi ülejäänute elupäästjaks Ja kuigi te ei ole (veel) kaitseliitlased, võitlete te õlg õla kõrval Kaitseliiduga, nii et kaitseliitlaste deviis on ka teie oma.“

Õppekogunemise viimase päeva hommikust sööme koolisööklas. Kui õpilased – olgu isadega või ilma –koolimajja jõuavad, on maakaitsjad juba lahkunud.

Meie väikese lahingugrupi lõpurivistusel anname üle meened meestele, keda mitte instruktorid või ülemad, vaid nende oma kamraadid on tunnustamise vääriliseks pidanud. Ja „Eesti eest – SURMANI!“ kõlab uhkemalt kui ühelgi Kaitseliidu ergutuste jagamisel, kus siinkirjutajal on seni olnud au osaleda.

ÕPPUSEL KUULDUD (MITTEAMETLIK) TAGASISIDE

"Scoutspataljoni instruktorid olid viimase peal. Mehed teavad, mida räägivad."

"See õppus oli ootamatult inimlik. Rühmaülem tervitas mind esimesena ning lubas meil üksteisele ja endalegi „sina“ öelda. Ja lahtiste frentšihõlmade pärast ei pidanud mitte keegi mitte ühtegi „pumpa“ tegema."

"Reservväelaste motivatsioon ja õpitahe olid viimase peal. Kahju ainult, et harjutamiseks ja kinnistamiseks ei jäänud nii palju aega kui meil Scoutsis."

"Mõtestatud tegevus, mitte suvaline põrkamine suvaliste meestega suvalises metsas."

"Minu ettekujutus Kaitseliidust paranes kõvasti."

"Kas kogu see varustus on tõesti ostetud või kusagilt selle õppuse jaoks renditud? Me saime ju kõik täitsa tutikad asjad."