KUIDAS MIND ÜHEL ÕPPENÄDALAVAHETUSEL "MAHA LASTI"

KUIDAS MIND ÜHEL ÕPPENÄDALAVAHETUSEL "MAHA LASTI"

On sombune laupäeva hommikupoolik. Õhk on äsja lõppenud vihma tõttu veel pisut niiske, kuid taamal siristavaid linnukesi ei näi see kuidagi segavat. Kaitseväe Klooga harjutuslinnakus on Lääne ja Põhja maakaitseringkonna võitlejate põhjal moodustatud põhja nooremallohvitseride kursuse (NAK) õppurid äsja mehitanud kaks kontroll-läbilaskepunkti (KLP).

Tekst: KRISTINA KUKK , Lihula üksikkompanii teavituspealik

Küllap nii mõnigi kursant püüab end mõttelt, mis saab edasi. Kas kusagilt on oodata vastast? Kes ta on ning millise autoga tuleb? Kas me saame püstitatud ülesandega hakkama? Kursante juhendavad instruktorid teevad nägu, et loevad telefonist uudiseid, kuid tegelikkuses käib suletud vestlusgrupis tihe vestlus: omavahel arutletakse olukordade ettemängimise kellaaega ning lepitakse kokku, milline abiinstruktoritest siseneb Langa- ning milline Klooga-poolsest väravast.

Korraga kuulevad tähelepanelikud kursandid taamalt kostvat muusikat. Hetk hiljem märkavad nad tee peal liikuvat musta sõiduautot, mis läheneb kiirelt nende KLP-le. Õhus on tunda pinget, sest tavaliselt ei tähenda selline agressiivne alasse sisenemine midagi head – välja arvatud juhul, kui saabujaks on kursusevanem, kes toob midagi maitsvat süüa, või kui keegi ootab kiirabi, mida ma õnneks pole siin veel oma silmaga näinud.

Autojuhi süda hakkab kiiremini lööma. Küllap juhtub sama ka ülejäänud asjaosalistega. Eeljulgestajani jääb kõigest mõnikümmend meetrit, kui ta viimaks tõstab käe ning annab sõidukile peatumismärguande. Juht kuuletub. Hetk hiljem keerab ta muusika vaiksemaks ning avab akna, et suhelda talle läheneva kaitseliitlasega.

„Tere! Meil on siin õppused ja te ei tohi edasi sõita. Me peame teie autot kontrollima,“ ütleb sihvakas meesterahvas autojuhile.

„Tere! Miks? Ma tulin siia seenele,“ vastab autot juhtiv naisterahvas, kaval pilk silmis.

„Kes ta on?“ mõtleb vestlust alustanud kaitseliitlane endamisi. „Äkki on ta päriselt alasse eksinud seeneline? Tal on ju isegi matkajope seljas. Ei, ei saa olla. Oot, aga miks on ta nägu mulle tuttav?“

„Alasse sisenemiseks on teil vaja luba. Kui tahate edasi sõita, peate laskma meil oma autot kontrollida,“ ütleb ta viimaks.

Tundub, et juhile ei mõju kaitseliitlase jutt veenvalt. „Kelle käest ma selle loa saan? Kes on teie ülem?“ küsib ta nõudval toonil.

Üsna pea tulebki auto juurde jaoülem, kes püüab samuti selgitada autojuhile, et ainus võimalus edasi sõitmiseks on lasta oma autot kontrollida. Meesterahva malbe ja pisut ebakindel olek on justkui kütus naises lõõmavale lõkkele. See annab talle julgust olukorda eskaleerida. Autojuht nõuab, et temaga räägiks mõni päris ülem. Keegi, kel on kõrgem auaste kui teda peatanud meestel. Olukord seenelise ja kaitseliitlaste vahel kisub pingeliseks. Situatsiooni jälgiva instruktori silmad reedavad, et toimuv on talle meeltmööda. Ta teab, et just selliste olukordade läbimäng aitab tulevastel jaoülematel lihvida oma oskusi. Ühtäkki kostab taamalt veel ühe auto hääl.

„Te peate tee vabastama ning kas keerama ringi või sõitma edasi, et me saaksime teie autot kontrollida,“ ütleb jaoülem viimaks pisut ebalevalt.

Juht vajutab gaasipedaali, nii et rattad hakkavad auto all ringi käima. Kruusa lendab igale poole. Naise sõidustiilis on tunda agressiivsust. Siiski ei soovi ta kedagi alla ajada ning jääb osutatud kohale seisma.

Autot kontrollima määratud kaitseliitlane saab kurjaks. „Lülitage mootor välja,“ karjub ta, sihtides samal ajal rehve tutika R-20ga.

„Ei ma ei lülita mootorit välja,“ irvitab naine telefonikaamerat sisse lülitades. „Igaüks nüüd näeb.“ Ta nõuab ülemat, sest eeljulgestuspunktis temaga vestelnud jaoülem ei olnud piisavalt konkreetne ning jättis oma olekuga mulje, et seeneline saab, mida soovib. „Ruttu, ruttu,“ nõuab naine samal ajal gaasipedaali vajutades.

Olukord näib väljapääsmatu. Jaoülema näost peegeldub otsustamatust. Ka instruktori vihjed näivad kasutuna. „Võtke see ... Eee ... Võtke ta sealt autost välja,“ ütleb jaoülem viimaks. Autot sihtinud kaitseliitlane astub korraks eemale. Hetk hiljem vajutab autojuht gaasipedaali põhja ning sõidab KLP-st läbi. „Lask! Lask! Lask!“ hüüavad maha jäänud kaitseliitlased, silmad üllatusest punnis.

Just nii lõppes käesoleva kirjatüki autori viimane abiinstruktorina veedetud õppenädalavahetus põhja NAKi kursantidega. Loo ilmumise hetkeks on Kaitseliidu kooli 27. nooremallohvitseride kursuse lõpuakordini jäänud vaid loetud päevad – natuke veel ning peagi tõusevad kotkad lendu (lõpuharjutuse nimi on Kotkalend –K. K.). Seega on just praegu õige aeg vaadata tagasi arenguhüppele, mis tulevased jaoülemad on minu silmis juba ära teinud.

Kaks aastat tagasi läbisin ise kogu jaoülemaks saamise kadalipu. Need üheksa intensiivset, kuid ääretult põnevat õppenädalavahetust ning kirsina tordil nädalane lõpuharjutus Kotkalend (KoLe) on kasvatanud minu enese- ja otsustuskindlust, andnud julgust ja uusi teadmisi. See on parandanud minu enesekehtestamisoskust ning kriisitaluvust. Pisut üle võlli ette mängitud olukordade lahendamised on aga sootuks mällu sööbinud ning küllap jäävad sinna veel pikkadeks aastateks.

Nooremallohvitseride kursus on kord juba selline, et igat olukorda harjutatakse vaid paar-kolm korda, misjärel liigutakse uue teema juurde. Kõik situatsioonid, mida kursantidele ette mängitakse, on erinevad ja toimuvad hästi kiirelt, mistõttu ei jää asjaosalistel kohati aega toimunut analüüsida ning nad on sunnitud toimetama instinktiivselt. See on ka põhjus, miks mõned olukorrad võivad lõppeda just nii traagiliselt, nagu eelpool kirjeldatud. Siiski on ebaõnnestumine osa õppeprotsessist, mis annab hea võimaluse analüüsida ning teha järeldused. Selline pea ees vette viskamine loob asjaosalistele baasmälestused, mis toetavad nende edasist arengut.

Loodetavasti näevad ka praegused kursandid kogu õppeprotsessi minuga sarnaselt ning annavad endale aru, et nende pingutused on kandnud vilja. Kõrvaltvaatajana saan kinnitada, et igaüks, kes on tänaseks jõudnud KoLe jalamile, on teinud suure arenguhüppe. Kõik see, mis ma just mõni rida varem kirjutasin enda kohta, on juba praegu olemas põhja NAKi kursantides. Ka see jaoülem, kes veel mõni aeg tagasi oli minu mängitud karakteriga suheldes ebakindel, sai vajaliku tagasiside ning analüüsivõimelise inimesena on kindlasti teinud omad järeldused. Usun, et edaspidi oskab ta juba selliseid olukordi vältida.

Eelseisvat lõpuharjutust silmas pidades soovin ma tulevastele jaoülematele võtta sellest viimast, sest käes on parim aeg kõike õpitut kontrollitud, kuid pisut kaootilises keskkonnas rakendada. Kõrget lendu, tulevased jaoülemad!