OHVITSERIST KASVAB LASKUR EHK KUUS MINUTIT ROHELISE SEINA PIHTA

OHVITSERIST KASVAB LASKUR EHK KUUS MINUTIT ROHELISE SEINA PIHTA

Minu kokkupuude relvadega algas üle kahe aastakümne tagasi, kui noorliikmena Kaitseliitu astusin. Laskmine erinevatest käsitulirelvadest on alati käinud kaitseliitlase teenistuse juurde ning on loogiline, et selle aja jooksul olen kokku puutunud väga erinevate relvasüsteemidega. Siiski jõudsin täpsuspüssideni alles hiljuti.

Tekst: nooremleitnant TIMMO EENMAA , Tallinna malev

Aasta tagasi pakuti Kaitseliidus kasutamiseks Ameerikas toodetud poolautomaatset püssi M14, millega olin ka kunagi teenistuse algusaastatel kokku puutunud ja mille suhtes oli mul juba ette ära tekitatud teatud aupaklikkus. See relvamudel on tuntud oma naturaalse täpsuse ning koostekvaliteedi poolest ning on tänaseni kasutuses nii mõneski üksuses tseremoniaalsel või täpsuslaskmise eesmärgil. Ühtlasi on selle relva kohta internetis saadaval palju materjali, tarvis on ainult tootjamaa keelt osata.

Taotlesin püssi kasutamiseks ning hakkasin käima erinevatel laskepäevadel, sealt edasi juba iseseisvalt ning enne kui arugi sain, olin vähemalt kord nädalas 300 m tiirus „grupiteraapias“ tabamusi kitsaks ajamas.

Esimeseks pikamaalaskmise võistluseks veebruarikuus Kloogal olin kolme kuu jooksul jätnud tiiru umbes tuhat tühja kesta. Tulemuseks neljas koht lahtiste sihikutega laskuri kategoorias 300 ja 400 meetri kauguselt. Järgmise võistluseni oli pool aastat ning nüüd tuli senine kvantiteet tasapisi asendada kvaliteediga. Märkimisväärse arenguhüppe andis riigilt saadava „laiatarbemoona“ asendamine kvaliteetse võistlusmoonaga. Sama märkimisväärse laksu sai loomulikult ka rahakott. Kui iga lask maksab sulle nüüd paar eurot, siis hakkab aju veidi täpsemini tööle. „Poemoonal“ on üks suur eelis, paremad ballistilised omadused. Ballistikat teades on võimalik lennukaare arvestamise äppi kasutades täpselt välja arvutada kuuli maise teekonna viimane sekund. Etteruttavalt võib öelda, et arvutasin endale järgmisel pikamaa laskevõistlusel välja teise koha. Jah, tegin lahtisele sihikule ballistilise kalkulatsiooni ja see töötas!

Siinkohal ei saa kindlasti alahinnata ka kätte juhtuvat laiatarbemoona. Päästmis- ja sihtimisharjutused ei pea tingimata käima kuivalt. Selles osas annab eriti hea tulemuse „brasiillane“, mis oma suure hajuvusega karastab lisaks laskja närvikava ja treenib motivatsiooni raskustest ülesaamiseks. Püssirohu „märjalt põlemise“ ehk suure tahmamise tõttu pakub see ka avastusrõõmu, sest tahma leiab kohtadest, kus seda tavaliselt ei ole.

Võistluse juurde tagasi tulles väärib märkimist, et Rutja tiir ise on suhteliselt uus, moodne ja tehtud väga huvitavalt, lennuja ruleerimisraja vahele. Kuna tegu on ühe kilomeetri tiiruga, siis on külgmine julgestamine piki lennuradasid visuaalselt lihtsustatud. Ühtlasi võimaldavad betoonist rajad ka madalama autoga kiiresti sihtmärkideni jõuda. Kliima on kodumaisele mereäärsele kuurordile kohane ning nii jagus ka võistluspäevaks sinna kuumust, pilvi, päikest ja mõõdukat puhangulist tuult.

Laskepäeva alustasid lahtiste sihikutega laskurid, kes lasid järjest 300 ja 400 m sihtmärke, mis olid paigutatud kümnele rajale korraga ja kõrvuti. Kui kolmesaja meetri kauguselt on roheline rinnakuju sihtmärk veel kuidagi nähtav, siis neljasaja meetri peal on õige sihtmärgi leidmine palja silmaga korralik pingutus.

Kogu sihtmärkide rivi tundus ilma vahedeta ning meenutas kõikuva kõrgusega rohelist seina, lähemal asuvad kõrgemad ja kaugemad madalamad. Tegemist oli ikkagi pikamaalaskmise võistlusega ja sellist väljakutset ma tegelikult ootasingi.

Olin kõvasti trenni teinud, laskemoonale ballistika välja arvutanud ning igati valmis. Kuus minutit hiljem oli minu võistluspäev läbi. Täpselt nii palju oli aega, et lasta kaks korda kümme lasku vastavalt kolme- ja neljasaja meetri sihtmärkidesse. Tulemuseks teine koht. Kuna autasustamine toimus alles päeva lõpus, siis oli pikalt ootamist. Heas mõttes muidugi, sest see andis võimaluse teiste võistlejatega suhelda ja kogemusi vahetada. Ühtlasi sai selgeks, et nüüd on laskmispisik paljunema hakanud ja järgmine kord võiks juba lisaks lahtisele sihikule võistelda ka mõnes muus kategoorias. Siis on päeva jooksul rohkem tegemist.

Aga kuidas siis täpsemalt edasi? Sihiks optikat! M14 peale optilise sihiku ostmise kohta olen kuulnud väga palju erinevaid arvamusi ja suhtumisi. Alates sellest, et „M14 „raiub“ liiga palju ja pole mõtet optikat panna“, kuni selleni välja, et poes ütleb müüja: „Ehk ikka lased ilma edasi, kuni saad endale midagi paremat lubada?“ Kõik arvamused on teretulnud ning suurendavad minu põikpäist soovi oma vead ise teha. Siiski pean oluliseks ühte arvamust ja see on, et kui sa ikka muidu lasta ei oska, siis optika sind ei aita. Aga tunnistan, et olles 25 aastat lasknud lahtise sihikuga, on optika kehale väga uus ja harjumatu. Olen hetkel veel seal, et pärast optilise sihikuga lasketrenni lasen püstolist mõnikümmend lasku pingete leevendamiseks peale. Asi on minus, ma tean!