ZEMESSARDZE PATRULA 2023 EHK MIDA ON MEIL LÕUNANAABRITE VÕISTLUSEST ÕPPIDA

ZEMESSARDZE PATRULA 2023 EHK MIDA ON MEIL LÕUNANAABRITE VÕISTLUSEST ÕPPIDA

31. korda aset leidnud võistlus peeti tänavu Cesise/Võnnu ringkonnas, kust Tallinna maleva Kalevi malevkonna võistkond kooseisus Marko Pikk, Teet Leppänen, Marek Soop ning Margus Ots naasid taas kord esimese kohaga.

Tekst: MARGUS OTS , Kalevi malevkonna võistkonna liige

Eelmise aasta edukast osalemisest kirjutasime täpselt aasta tagasi, selle aasta kokkuvõttes vaatame teemat veidi laiemalt.

VÕISTLUSE KORRALDUSEST

Lätlased reklaamivad seda üritust välja õppusena ning fookustavad väga palju (eriti rahvusvaheliste) osalejate rahulolule. Hea ürituse korraldamine on uhkuseasi ning on jäänud mulje, et korraldav ringkond püüab igal aastal eelmise aasta võistlust üle trumbata ja millegi uuega üllatada. Samuti tutvustada erinevaid ilusaid Lätimaa kohti, andes meeskondadele selleks ka pärast võistlust aega üks öö puhata ja end kohaliku eluoluga kurssi viia.

Kuigi kohad igal aastal erinevad, püüavad korraldajad luua tingimused, kus nii tugevamad kui ka väiksema ettevalmistusega tiimid saavad kätte oma õppimismomendi ja hea kogemuse. Selleks on võistlus jagatud etappideks, mille käigus saavad kiiremad ja motiveeritumad tiimid ekstra pingutusega võtta rohkem punkte.

Käsi südamel, korraldajatele antud kiidusõnad ei tähenda, nagu oleks võistlus lihtne. Tipp-konkurentsis püsimiseks tuleb füüsiliselt ja vaimselt pingutada isegi rohkem kui meie Utriatel-Pitkadel-Põrgupõhjadel. Aga see pole spordivõistlus ning võitmiseks tuleb olla terav ja keskenduda sellele, mis põhiline. Üllatada lätlased oskavad, kuid siiani oleme need üllatused õnneks peaaegu lahti hammustanud.

JÕUKATSUMINE

Võistlus oli jagatud nelja etappi. Esimene on ettevalmistus. Stardijärjekord pandi paika kahe ülesandega – sel aastal sai tiim jaguneda ning proovida ülesandeid keskaegses turvises ja keskaja relvastusega. Tulemused arvesse ei läinud, kuid taas kord – üllatada lätlased oskavad. Saime öösel kaks tundi magada ning kell 4 hommikul oli juba väljasõit stardialasse. Võistlus algas!

Teine etapp olid erinevad ülesanded koos võimalusega teenida lisapunkte rogainis. Teadsime eelmisest aastast, et sellel lõigul võivad tekkida tropid, ja andsime juba alguses korralikult talda. Esimeseks ülesandeks oli teateujumine, mille käigus tuli järvest ära tuua esimese punkti koordinaadid. Siis algas kiirkõnd, et mitte massi taha ootama jääda.

Punktides saime tellida kaudtuld (tuli õnnestus meil korrektselt korrigeerida kolme viimase sekundi jooksul), ehitada torni, teha sideülesannet, varitsust ja muud, kuid põhiraskus oli rogainipunktide kogumisel. Rajameister oli need pannud mägede tippu või orgude põhja ning läbisime peaaegu puhkamata täisvarustuses 14 tunniga 50 km.

Pärast seda ujusime üle Koiva jõe ning saime ülesandeks varjatult veel natuke orienteeruda rajal, kus olid infrapunakaamerad. Seejuures oli meeskondadele meelega antud vales mõõtkavas kaart ja meil oma väsinud peaga kulus sellest arusaamiseks julgelt pool tundi. Ülesandeid oli muidugi veel – kõige meeldejäävam neist oli paaris leap of faith ehk kahekesi ca 6 m kõrguselt kangi külge kinni hüppamine.

Teisel ööl saime ühe tunni und Võnnu suusamäe murul, kui algas kõige põnevam ja otsustavam osa ehk linnaluure, milleks saime seljakotis kaasa tassida tsiviilriided. Legendi järgi oli Võnnu okupeeritud ning me pidime tiimina sooritama erinevaid saboteerimisülesandeid ja vältima vastutegevust, kes patrullis linnas kohaliku sõjaväepolitsei masinatega. Link-up ööklubis tõstis adrenaliinitaseme täiesti võrreldavale tasemele mõne teeületusega metsas. Sealt edasi saime terve öö sooritada Võnnus ülesandeid enda valitud järjekorras – paduvihmas majakatuselt taas kaudtuld tellida, silda õhku lasta jm, kuid käsus oli kavalalt kirjas, et kõige olulisem oli vastase laskemoonavarude avastamine. Selle ülesande väärtus oli peaaegu sama mis rogainil (ehk 100 punkti) ja seal oleks meil ka äärepealt esikoht kaotsi läinud.

Hommikul algas neljas ehk viimane etapp, kiirpüstolilaskmine – 20 sekundit, 10 padrunit ja pantvangidpahalased märklaudadel segamini. Lõpujooksu asemel tuli liikuda mööda kopratammidest paisutatud jõge umbes kilomeeter ja lasta laskesuusarelvadest.

Võistlus läbi, magasime päris pikalt, kasutasime kolmandat õhtut Võnnu imetlemiseks ja järgmisel hommikul võtsime linnaväljaku pidulikul rivistusel üllatunult vastu võidukarika. Zemessardze Patrula rändauhind, öökull, tuli aastaks ajaks tagasi Eestisse, Tallinna malevasse!

MIKS ÜLDSE PATRULLVÕISTLUSED?

Kõigepealt – kõigil tiimiliikmetel on oma sõjaaja ametikohad ja panustamine riigikaitsesse toimub ikka struktuuris. Võistlused ja nendeks ette valmistamine on meeldiv vaheldus, sest nõuab enda oskustepagasi ülevaatamist ka üksikvõitleja tasemel. Pärast Ukraina sõja algust on peaaegu kõik võistluste korraldajad veel enam pingutanud, et jõukatsumine sarnaneks võimalikult reaalse olukorraga. Julgen pakkuda, et kalevlaste tiimist oskab iga liige igas olukorras, iga kurnatustasemega, iga ilmaga kaudtuld tellida ja parandada.

Osalemine võistlustel peaks ideaalis suurendama ka liitlassõdurite vennastumist. Tõde on, et rajal puututakse enamasti suhteliselt harva kokku ja infojagamine on isegi keelatud. Selle aasta Zemessardze Patrulal oli kaks huvitavat ülesannet, kus kaks tiimi pidid tegema koostööd, et saavutada ühist eesmärki. Punkte said mõlemad sama palju. Päris huvitav oli minna pärast kolmeminutilist tutvust Läti noorte ohvitseridega koos varitsust tegema – oskus kohaneda kiireks koostööks mistahes liitlasväe sõduriga võib olla tulevikus väga vajalik.

Kuigi tegemist on pigem nišivaldkonda kuuluva üritusega, on sellel siiski oma kaasaelajaskond. Sellest ka sõltub, keda ja millise motivatsiooniga võistlusele saadetakse. Leedus tuleb Pitkale kvalifitseerumiseks võita kohalik võistlus – kvalifitseerumist peetakse suureks auks ning tiimid teevad väga põhjaliku ettevalmistuse. Samas on ka juhtumeid, kus riigi ja rahvuse esindamine on preemia hea teenistuse eest – sel juhul võetakse kogu võistlust ka veidi vabamalt ning kiputakse ka lihtsamini pooleli jätma.

Igatahes meie oleme tänulikud, et selliseid üritusi korraldatakse, ja loodame, et ka uut põlvkonda peale tuleb. Oleme hea meelega valmis kogemusi jagama!